3-24-2400/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-24-2400

Otsuse kuupäev

31. juuli 2025

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X.X. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes (ohjeldusmeetmete kasutamine 14-

17.06.2024)

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja: X.X.

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja hüvitis 300 eurot.

2. Hüvitis tuleb kanda kaebaja soovitud isikule ja

kontole. Kaebajal tuleb pärast otsuse jõustumist

viivitamata teatada vastustajale, kellele ja millisele

kontole kaebaja hüvitise tasumist soovib.

3. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu

tegevusele (tõendite kogumise taotlus, asja

läbivaatamise vorm).

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlused menetlus-

tähtaegade pikendamiseks ja täiendavate selgituste

saamiseks.

5. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

6. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 01.09.2025.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

7. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja X.X. esitas 22.08.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju 20 000

euro hüvitamise nõudes seoses tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamisega 14-17.06.2024.

Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi.

Kaebaja toimetati 14.06.2024 esimestel öötundidel Viru Vanglast kiirabiga Ahtme haiglasse,

kus talle tehti operatsioon. 14.06.2024 ärkas kaebaja palatis jalgupidi aheldatuna voodi külge

ja tema juures olid kaks relvastatud valvurit. WC-s käimiseks jalg vabastati. Kõik

protseduurid tehti aheldatuna. Ohjeldusmeetmeid kohaldati üle 12 tunni. Vanglasse tagasi

tuues olid kaebajale pandud käe- ja jalarauad, inimesed nägid seda. Ohjeldusmeetmeid

kohaldati ka bussi kongis.

Kaebaja karistusaeg oli lühike, ta ei olnud agressiivne ega põgenemiskalduvustega. Kaebaja

oli mõni kuu tagasi avavanglas ja käis iseseisvalt haiglas. Kaebajale avavanglas viibimise ajal

määratud distsiplinaarkaristused ei iseloomusta teda ohtlikuna - üks karistus määrati selle eest

et kaebaja ostis ekslikult poest valet värvi pastapliiatsi, kaks olid seotud helistamise

reeglitega.

Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile asjas Jeret vs Eesti. Kaebaja leidis, et ta

oli sarnases olukorras (erinevus on selles, et lahendis oli kaebuse esitaja voodi külge

aheldatud kättpidi, kaebaja aga jalgupidi) ja kohus ei saa teha lahendist kõrvale kalduvat

otsust.

Kaebaja palus kanda hüvitise Olga Tedre (nim Teder) kontole EE511010010457689012.

2. Kaebaja läbis enne kaebuse esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja esitas

24.06.2024 vastustajale kahju hüvitamise taotluse, mida kaebaja hiljem täiendas (dtl 13-15,

17-22, 25). Vastustaja jättis 19.08.2024.a otsusega nr 6-16/24/99-7 (dtl 159-162) taotluse

rahuldamata, kuna vastustaja hinnangul kohaldas ta ohjeldusmeetmeid õiguspäraselt ning

kaebajal ei ole tekkinud kahju (kaebaja väärikust ei ole alandatud ja tema eraelu puutumatust

ei ole rikutud).

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja toimetati 14-17.06.2024 erakorraliselt Ida-Viru Keskhaiglasse seoses tema tervisliku

seisundiga. Vastustajal oli kohustus teha kaebaja ravile toimetamise ajal tema üle järelevalvet

ning tagada üldine julgeolek ja avalik kord olukorras, kus kinnipeetav toimetatakse vanglast

välja. Ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipeetava saatmisel on õigusnormidega lubatud,

küsimuse all saab olla kasutatud meetmete proportsionaalsus. Olulist rolli kannab

kinnipeetava isikust tulenev risk.

Vastustaja antud korralduste põhjal oli saatjatel kohustus tagada järelevalve kaebaja üle ja

kasutada saatmisel ohjeldusmeetmeid, et välistada kaebaja põgenemine, rünne ametnike ja

teiste isikute vastu, kaebaja vabastamine kõrvaliste isikute poolt või mistahes muud saatmise

häired. Kaebaja erakorraline saatmine haiglasse toimus väga kiire reageerimisaja jooksul –

otsused tuli teha viivitamatult ja ilmselgelt ei olnud selles olukorras võimalik hinnata kõikide

riskide maandatust. Seetõttu ei kajastu põhjendused ohjeldusmeetmete kohaldamise kohta

samas ulatuses nagu planeeritud saatmiste puhul.

Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus, lähtuda tuleb saadetavale

koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava

tervislikust seisundist. Kaebaja kandis 22.08.2023-22.08.2024 vanglas vangistust KarS § 199

lg 2 p 9 järgi süstemaatiliselt toime pandud varguste eest. Varem on kaebaja pannud toime

arvukalt isikuvastaseid ja varavastaseid kuritegusid ning kaebaja riskihindamise ankeedi

kohaselt tulenes temast oht avalikkusele. Kaebajast tulenev oht ei ole aja jooksul vähenenud.

Kaebaja mõisteti 16.12.2021.a otsusega süüdi KarS § 121 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8 ja 9

sätestatud kuritegude toimepanemises (kehaline väärkohtlemine, vargus). Kui kinnipeetavast

lähtub reaalne oht teistele isikutele ja nende varale, toob see kaasa olulised julgeolekuriskid,

mida tuleb vanglateenistusel maandada. Vanglateenistus pidi tagama kinnipeetava järelevalve

viisil, mis säilitaks ümbritsevate isikute ning vanglaametnike turvalisuse, sest haiglas ei ole

vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi. Samuti peab vangla

tagama, et kinnipeetavate valdusesse ei satuks tervishoiutöötajate töövahendid, s.h ravimid

ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Avalik huvi

avaliku korra tagamisel kaalub üles kaebaja õigused.

Kaebaja viibis 03.11.2023-23.01.2024 tõepoolest avavanglas. Samas pani kaebaja selle

lühikese aja jooksul toime 3 erinevat rikkumist, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristused.

Oma tegevusega näitas kaebaja, et ta ei ole oluliselt leebemates kinnipidamistingimustes

võimeline käituma õiguskuulekalt ja järgima õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Riigikohus on

selgitanud, et esineb juhtumeid, kui saatmine võib kesta kauem kui 12 tundi ning

ohjeldusmeetme kasutamist tuleb jätkata kuni saatmise lõpuni.

Vastustaja selgitas, et kaebaja suhtes kasutati ohjeldusvahendit nimetusega käe- ja jalarauad

(edaspidi ohjeldusvahend), millega saab samal ajal fikseerida nii käed kui jalad, kahe jalaraua

vaheline kett on ca 40 cm, käeraudade ja jalaraudade vaheline kett on ca 85 cm ning

käeraudadel on vaid paar ketilüli, ca 3-5 cm (dtl 171-172). Kaebaja haiglas viibimise ajal oli

ohjeldusvahendi käeraudade osa kinnitatud voodi külge ja ohjeldusvahendi jalaraudade osaga

oli vaheldumisi fikseeritud kaebaja vasak või parem jalg. Kui kaebajal oli vaja liikuda, siis

jalg vabastati. Ohjeldusvahendit ei kasutatud järjest üle 12 tunni. Kaebaja terviseseisund oli

haiglas meedikute pideva kontrolli all ja kui ohjeldusvahendi kasutamine oleks kuidagi

kaebaja tervist halvas suunas mõjutanud, oleks meedikud sellele kindlasti reageerinud (nii on

näiteks 14.06.2024 kella 06.45 paiku eemaldatud ohjeldusvahend täielikult operatsiooni

ajaks). Kaebajale tehti 17.06.2024 pärast haiglast saabumist terviseseisundi kontroll, selle

põhjal ei olnud ohjeldusmeetmete kasutamisest ühtegi vigastust, kaebaja ei vajanud

meditsiinilist abi ning tal puudusid kaebused.

Kui palatisse siseneti või sealt väljuti, võisid kõrvalised isikud uksest möödudes hetkeks näha

voodis lamavat kaebajat, kuid tõenäoliselt mitte tema ohjeldamist voodi külge.

Saatemeeskonna liikmete selgituste kohaselt olid ilmad palavad ning õhu liikumiseks palatis

oli uks pooleldi lahti. Saatemeeskond ei jätnud tahtlikult palati ust lahti ja ei eksponeerinud

kaebaja ohjeldamist voodi külge. Koomale lükatud uksega ei saanud kõrvalised isikud

kaebajat näha. Valvurid ei näinud, et keegi kõrvalistest isikutest oleks palatisse sisenenud või

palati uksest sisse vaadanud. Voodi külge aheldamist ei saanud kõrvalised isikud näha, kuna

ohjeldusvahend oli paigaldatud akna poolt (olenemata sellest, kumb jalg oli parasjagu

fikseeritud) ja kaebaja jalgade peal oli tekk. On tõendamata, et kaebaja ei saanud jalaga voodi

külge kinnitamise tõttu magada, selliseid kaebuseid saatemeeskonnale ega ka

tervishoiutöötajale ei ole esitatud.

Kohtu seisukoht

4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse

õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise

vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral avaliku

võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need

tingimused.

5. Kaebaja tugineb kaebuse alusena sellele, et tema suhtes kohaldati haiglaravi vajaduse tõttu

ohjeldusvahendit. Kaebaja hinnangul oli see õigusvastane.

Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja viidi Viru Vanglast Ida-Viru Keskhaiglasse 14.06.2024

kell 00.35 ja toodi tagasi vanglasse 17.06.2024 hommikul, enne kella 10.15. Seda väidavad

mõlemad pooled ja see nähtub ka tõenditest (dtl 59, 67, 77). Kohus märgib, et kogu

ajavahemik alates kaebaja lahkumisest vanglast kuni kaebaja saabumiseni tagasi vanglasse on

käsitletav kaebaja saatmisena.

Kaebuse aluseks ei ole aga eeltoodud ajavahemik tervikuna. Kaebaja on kaebuses selge

sõnaga öelnud, et kahjunõue puudutab pärast operatsiooni Ahtme haiglas 14-17.06.2024

kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning kaebaja kirjeldus tekkinud kahjust algab sellega, et pärast

operatsiooni ärkas kaebaja nii, et tema jalg oli aheldatud voodi külge. Kaebus ei hõlma seega

võimalikku ohjeldusmeetmete kohaldamist transpordil vanglast haiglasse ja haiglas kuni

operatsiooni toimumiseni. Sel ajavahemikul ohjeldusmeetmeid kas ei kohaldatud või ei ole

kaebajal sellega seoses vastustajale etteheiteid.

Kaebuse aluse hulka kuulub kaebaja liikumine haiglast tagasi vanglasse. Kaebaja väitel

kohaldati sel ajal käe- ja jalaraudu, see äratas inimeste tähelepanu, ohjeldusmeetmeid

kohaldati ka bussis.

6. Tõendatud on, et kaebaja suhtes kasutati haiglas viibimise ja haiglast vanglasse liikumise

ajal otsuse punkti 3 eelviimases lõigus kirjeldatud ohjeldusvahendit nimetusega käe- ja

jalarauad (foto dtl 172). Haiglas viibimise ajal oli selle ohjeldusvahendiga voodi külge

kinnitatud kaebaja üks jalg. Kaebaja teine jalg ja käed olid vabad. Ohjeldusvahend eemaldati

täielikult ajal, mil kaebaja kasutas tualetti, samuti juhul, kui meditsiinitöötaja pidas vajalikuks

selle eemaldamist. Kaebaja tugineb kaebuses sellele, et haiglas viibimise ajal oli voodi külge

kinnitatud üks jalg, vastustaja kirjeldab olukorda samamoodi. Eeltooduga ühtivad

vanglaametnike seletused (kaebuse lisad 12-14, dtl 68-76). Vastustaja kinnitusel on

dokumentides kohati kasutatud termin „käerauad“ ekslik, kaebaja ei ole väitnud vastupidist.

Kohtule esitatud saateplaanide teistest osadest (vastustaja vastuse lisad 7-11, dtl 58-67)

nähtub, et operatsioon algas 14.06.2024 kell 06.45. Pärast seda toimus ohjeldusvahendi

eemaldamine järgmiselt:

- 14.06.2024 kell 20.45 - 20.50; 22.10 - 22.15;

- 15.06.2024 kell 03.15 - 03.20; 06.40 - 06.50; 09.39 - 09.50; 12.42 - 12.50; 14.49 - 15.00;

16.46 - 16.55; 19.03 - 19.12; 21.00 - 21.10; 23.10 - 23.20;

- 16.06.2024 kell 06.05 - 06.15; 22.15 - 22.25;

- 17.06.2024 kell 06.45 - 06.55.

Saateplaani teised osad ei hõlma ajavahemikku 14.06.2024 ca kell 8 - 20 ja 16.06.2024 ca kell

8-20.

7. Vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 alusel võib ohjeldusmeetmeid, s.h jalaraudu kasutada

kinnipeetava saatmisel. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on vanglateenistuse erivahendiks

ohjeldusmeetmena kasutatavad käe- ja jalarauad. VangS § 109 lg 1 ja 2 sätestavad, et

kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla territooriumi on moodustatud relvastatud

saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse eriväljaõpe, ning saatemeeskonna ülesanded ja

töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Eelviidatud määruseks on justiitsministri määrus „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja

töökord“ (edaspidi määrus). Määrus reguleerib ohjeldusmeetmete kasutamist järgmiselt:

* saateülesande kohta koostatakse kahest osast koosnev saateplaan. Selle esimeses osas

märgitakse muuhulgas saadetava suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine (määruse § 6 lg 1,

lg 5 p 9);

* saateplaani teises osas kajastatakse aset leidnud kõrvalekalded saateplaani esimesest

osast, toimunud õigusrikkumised ja erakorralised sündmused, tarvitusele võetud abinõud,

muu saateülesande täitmist puudutav oluline teave (määruse § 6 lg 6);

* saateplaani esimest osa ei koostata edasilükkamatu erakorralise saateülesande täitmise

korral. Kui saateplaani esimest osa ei koostata, märgitakse § 6 lõikes 5 nimetatud andmed

saateplaani teises osas, kui see on saateülesande kulgu arvestades võimalik (määruse § 6 lg

3 ja 7);

* ohjeldusmeetmete valikul lähtub otsuse tegija saadetava kohta tehtud riskihindamise

tulemusest ja teistest saadetavat iseloomustavatest andmetest ning saateautost ja sihtkohast.

Edasilükkamatu erakorralise saateülesande korral arvestatakse ka saadetava

terviseseisundiga (määruse § 15 lg 2).

VangS § 70 lg 2 sätestab, et ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni. Riigikohtu

hinnangul tuleb sätet tõlgendada nii, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest

ning kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg (Riigikohtu otsus asjas 3-21-939

p 26).

8. Eesti ja rahvusvaheline kohtupraktika kinnipeetava vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja

juurde saatmise kohta on välja kujunenud ja kooskõlaline. Kokkuvõtvalt on ohjeldusmeetmete

kohaldamine kinnipeetava vanglavälisel saatmisel ennetav meede. Sellega vähendatakse

põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja

tervisele. Meedet rakendatakse tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab

piiratud teabele tuginedes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Hinnata

tuleb isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel

(näiteks kas isik võib olla vägivaldne, kahjustada ennast või teisi isikuid), üldist

julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu

vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Raviasutusse saatmise korral

omavad tähtsust ka kinnipeetava ravi eesmärgil haiglasse toimetamise konkreetsed asjaolud,

s.h kinnipeetava tervislik seisund. Määrav tähtsus on meetme proportsionaalsusel (Riigikohtu

otsus asjas 3-21-939 p 15-16).

Eelviidatud Riigikohtu otsuses pidas kohus õiguspäraseks käe-ja jalaraudade kohaldamist

kinnipeetava transpordi ajal ja jalaraua kohaldamist ühele jalale haiglas viibimise ajal, kuna

tegemist oli vägivaldse ja ohtliku kinnipeetavaga, tema käitumine vanglas näitas agressiivsust,

vägivaldsust, allumatust, ettearvamatust, viha vanglaametnike vastu ja ebastabiilset

meeleseisundit, haiglasse toimetamine oli vajalik kinnipeetava korduvate enesevigastamiste

tõttu, kinnipeetav oli hinnatud kõrgohtlikuks. Kinnipeetava kinnitamine ühe jalarauaga

haiglas voodi külge oli põhjendatud, kuna kinnipeetava käitumisest sai järeldada ohtu, et ta

võib haiglas püüda palatist põgeneda, näiteks selleks, et end enesevigastamiseks ära peita ja

vanglaametnike vastu protestida.

Euroopa Inimõiguste Kohus pidas lahendis Jeret vs Eesti (kaebus nr 42110/17) õigusvastaseks

kinnipeetava aheldamist haiglas voodi külge ühe käega, kuna käeraudade kohaldamisel ei

analüüsitud konkreetseid kinnipeetava individuaalsete riskiteguritega seotud asjaolusid,

näiteks saatmise laad, kinnipeetava tervislik seisund, tema isikuomadused ning

vanglaametnike ja haiglapersonali vastu suunatud vägivalla tõenäosus, enesevigastuse

tekitamise või põgenemiskatse tõenäosus. Vangla tugines üksnes standardsetele väidetele

abstraktse ohu kohta, mis kaasneb kinnipeetava vangla territooriumilt väljaviimisega. Kui

kinnipeetav tuli tervisliku seisundi tõttu kiiresti haiglasse toimetada, ei pruukinud

vanglaametnikel olla väljaviimise lubamisel kohe aega asjaolusid põhjalikult hinnata ja

kaaluda, kuid kinnipeetava pideva käeraudades hoidmise vajaduse oleks saanud üle vaadata

hiljem, mil kinnipeetav oli juba haiglas. Kohus leidis, et kinnipeetava tervislikku seisundit

arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast

infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise

vajaduse suhtes, eriti kuna haiglas viibimise ajal valvasid teda pidevalt kaks vanglaametnikku.

9. Ohjeldusmeetmete kohaldamist kinnipeetavale käsitletakse kohtupraktikas toiminguna

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 tähenduses. Kui ohjeldusmeetmete kohaldamine ja

selle põhjendused on ette nähtud saatekorralduses, siis on korraldustes esitatud põhjendusi

vajaduse korral võimalik täpsustada ja selgitada ka kohtumenetluses (Riigikohtu otsus asjas 3-

21-939 p 20).

HMS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega, võib piirata

õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus ning toimingu sooritamise viisi,

ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides

kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. HMS § 108

lg 1 ja 2 kohaselt on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist, kui toiminguga

piiratakse isiku õigusi, ning toimingu põhjendamise nõue tuleb esitada haldusorganile

kirjalikult viivitamata pärast toimingust teadasaamist.

10. Praegusel juhul on vastustaja esitanud järgmised põhjendused ohjeldusvahendi

kasutamise kohta.

10.1. Vastustaja andis 14.06.2024 korralduse nr 1-4/24/382-1 ja hiljem muutis seda korduvalt

(vastustaja vastuse lisad 2-6, dtl 47-57). Korraldus näeb ette kaebaja saatmise Ida-Viru

Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda ning reguleerib saatemeeskonna töökorraldust,

varustust ja relvastust. Korraldust on muudetud saatmise jätkumise ja saatemeeskonna

liikmete vahetumise tõttu. Ohjeldusmeetmete kohaldamist reguleerivad need dokumendid

järgmiselt:

- 14.06.2024.a korraldused nr 1-4/24/382-1 ja 1-4/24/382-2 ning 16.06.2024.a korraldus nr

1-4/24/382-5 ei reguleeri ohjeldusmeetmete kasutamist;

- 14.06.2024.a korralduses 1-4/24/382-3 ja 15.06.2024.a korralduses nr 1-4/24/382-4 on

öeldud, et välistamaks kinni peetava isiku põgenemise, ründe ametnike ja teiste isikute

vastu, saadetava vabastamise kõrvaliste isikute poolt või mistahes muud saatmise häired,

tuleb saatmise ajal kasutada ohjeldusmeetmetena käeraudu ja ohjeldusvööd. Haiglas

kohapeal tuleb isiku voodi külge ohjeldamiseks kasutada võimalusel käe- ja jalaraudu.

10.2. Kaebaja esitas 05.07.2024 vastustajale taotluse põhjendada ohjeldusmeetmete

kohaldamist 14-17.06.2024.a väljaviimisel haiglasse (dtl 173). Kaebaja esitas 23.07.2024

avalduse, milles ta väitis, et on korduvalt soovinud teavet, miks sooviti tema väljaviimisel

kohaldada ohjeldusmeetmeid ja miks ei arvestatud kaebaja seisukohtadega ohjeldusmeetmete

kasutamise kohta, ning soovib selgitust (dtl 174).

Vastustaja käsitles neid avaldusi selgitustaotlustena. Vastustaja esitas 05.08.2024.a ühtses

vastuses nr 6-10/24/11321-2 (dtl 175) järgmised põhjendused: ohjeldusmeetmete kohaldamise

õiguslik alus on VangS § 70, tegemist on ennetava meetmega, millega vähendatakse

põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja

tervisele, kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda ohjeldusmeetmete mittekasutamist,

ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemusest ja

teistest saadetavat iseloomustavatest andmetest ning saateautost ja sihtkohast, konkreetselt 14-

17.06.2024 toimunud väljaviimisega seotud dokumendid on asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teave, mistõttu ei ole võimalik täiendavate põhjenduste esitamine.

10.3. Kohtueelses menetluses 19.08.2024 tehtud otsuses viitas vastustaja sellele, et kaebaja

on riskihindamisel hinnatud ohtlikuks.

10.4. Kohtumenetluses tugines vastustaja konkreetselt kaebajaga seotud asjaoludena

kokkuvõtvalt sellele, et kaebaja on riskihindamisel hinnatud ohtlikuks, kaebaja on korduvalt

toime pannud isiku- ja varavastaseid kuritegusid ning kaebajale määrati avavanglas viibimise

ajal distsiplinaarkaristusi.

11. Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja võimalikku ohtlikkust ohjeldusmeetmete

kasutamise otsustamisel valesti hinnanud. Valdavas osas on vastustaja põhjendused

üldsõnalised ehk käsitlevad kinnipeetava ravile saatmisega kaasnevaid riske üldiselt. Osas,

milles vastustaja põhjendused käsitlevad kaebajast tulenevaid riske, ei ole need kohtu

hinnangul piisavad.

12. Riskihindamise ankeedi põhjal on kaebaja ohtlik konkreetsele täiskasvanule /

täiskasvanutele (risk ühiskonnas), ohustatud on avalikkus, peamiselt vara omanikud. Oht

seisneb röövimises, väljapressimises ning kehalises väärkohtlemises, millega võib kaebaja

tekitada kergemaid kehavigastusi. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja käitub impulsiivselt,

ei lahenda probleeme seaduskuulekalt ning tarvitab alkoholi. Ohtlik on nelja-astmelisel

skaalal teine aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik - ohtlik - kõrgohtlik - üliohtlik.

Hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena on viidatud kaebaja varasematele tegudele:

a) kaebaja mõisteti 18.06.1987 süüdi röövimises. Kohtuotsus ei ole loetav. Kaebaja sõnul

aastal 1987 alkoholi tarvitamise käigus tahtis sõber ühelt isikult võlga tagasi nõuda;

b) kaebaja mõisteti 24.04.2008 süüdi väljapressimises. Ta saatis aastal 2007 kahele

tuttavale telefoni teel sõnumid, milles nõudis raha tasumist, ähvardades vastasel korral ühe

isiku maja põlema panna ja teise isiku suhtes kasutada füüsilist vägivalda;

c) kaebaja mõisteti 16.12.2021 süüdi kehalises väärkohtlemises. Kaebaja lõi 29.09.2020

omavahelise sõnavahetuse käigus korduvalt käe ja jalaga varasemat tuttavat näkku,

löömise käigus kukkus kannatanu maha. Kaebaja põhjustas kannatanule valu ja

tervisekahjustusi1.

Kaebaja viimasel süüdimõistmisel 21.09.2022 ei olnud kuritegu ohtlik.

Riskihindamise ankeedist ei nähtu, et kaebaja oleks hinnatud ühiskonnas või vanglas

ohtlikuks ametnikele või oleks rünnanud või ohustanud ametnikku. Ankeedis on küll välja

toodud, et kaebaja suhtumine ametiisikutesse on negatiivne, kuid see väljendub nii, et kaebaja

esitab massiliselt pöördumisi ning kuriteokaebuseid ametiisikute suhtes, millest ei ole ükski

kinnitust leidnud. Kohtu hinnangul saab haiglas kaebajaga tegelnud meditsiinitöötajaid

käsitleda riskihindamise tähenduses pigem ametiisikutena, mitte tavaliste isikute või

avalikkusena.

Kohus leiab, et riskihindamise ankeedist nähtuvate asjaolude põhjal ei saanud vastustaja

pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib haiglas viibides olla ohuks meditsiinitöötajatele või teda

saatvatele vanglaametnikele. Kaebaja on küll toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, kuid

kaebaja käitumist tervikuna vaadates on need pigem juhusliku iseloomuga ja nende vahele

jäävad mitmete aastate pikkused ajavahemikud. Viimasest sellisest teost oli kaebaja haiglasse

toimetamise ajal möödas ligikaudu 4 aastat. Juhtumid, mil kaebaja kasutas vägivalda või

ähvardas sellega, said kõik alguse suhetest sõprade või tuttavatega. Juhtumitest ei saa

järeldada, et aastal 2024 haigena ja haiglas viibimise ajal võib kaebaja olla ohtlik

meditsiinitöötajatele, vanglaametnikele või juhuslikele juuresviibijatele.

Vastustaja ei ole välja toonud muid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid (näiteks vanglas

toimunud juhtumeid), mille põhjal saaks öelda, et kaebaja võib tõenäoliselt käituda haiglas

viibimise ajal vägivaldselt või ohtlikult.

13. Kohtule ei ole äratuntavad asjaolud, mille põhjal saaks prognoosida, et kaebaja võib

haiglas viibimise või haiglast vanglasse liikumise ajal põgeneda või kolmandad isikud võivad

püüda kaebajat vabastada. Asjaolud viitavad vastupidisele - kaebaja karistusaeg oli lühike ja

lõppes 22.08.2024, riskihindamise ankeedi põhjal ei soovinud kaebaja vabastamist tingimisi

enne tähtaega ning tal puudusid vabaduses lähisuhted, elukoht ja töökoht.

14. Kaebaja terviseandmete (dtl 23-24) põhjal kurtis kaebaja 12.06.2024 ligikaudu kaks

päeva kestnud valu paremal roiete piirkonnas. 13.06.2024 öötundidel vastu 14.06.2024 ei

olnud kaebajale vanglas osutatud ravi tulemust andnud, valu oli tugev, kaebaja ei soovinud

liikuda (ümberpaigutamist meditsiiniosakonda). Kiirabi otsustas kaebaja hospitaliseerida ning

kaebajale tehti 14.06.2024 operatsioon - erakorraline laparoskoopiline koletsüstektoomia

(sapipõie eemaldamine). Vastustaja ei ole välja toonud, kas ja kuidas neid asjaolusid

ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel kaaluti või arvestati, kuigi määruse § 15 lg 2

seda sõnaselgelt nõuab.

15. Kaebaja viitas sellele, et ta oli 03.11.2023-23.01.2024 avavanglas ning käis sel ajal

iseseisvalt raviasutuses (dtl 15). Vastustaja sellele vastu ei vaielnud.

Vastustaja tõi välja, et kaebaja paigutati tagasi kinnisesse vanglasse distsipliinirikkumiste

tõttu, kuid ei toonud välja nende juhtumite asjaolusid. Kohtupraktikast on üldiselt teada, et

distsipliinirikkumised vanglas on väga erineva sisuga. See tähendab, et kinnipeetava

ohtlikkuse hindamisel ja ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel omavad need erinevat

kaalu. Kohtu hinnangul ei saa üksnes faktist, et kaebaja pani avavanglas viibides toime

1 Kohus kirjeldas 12.06.2025.a määruses ekslikult, et tegemist on väärteoga. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

kaebaja tunnistati süüdi 16.12.2021.a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-21-732.

distsipliinirikkumisi ja paigutati tagasi kinnisesse vanglasse, teha järeldust, et kaebaja võib

olla haiglasse saatmise ajal ohtlik või vägivaldne või püüda põgeneda2.

16. Kohus ei nõustu sellega, et oma tööülesandeid täitvaid meditsiinitöötajaid saab kaebajast

lähtuva ohu kaalumisel võrdsustada tavainimestega. Meditsiinitöötajatel tuleb sageli tegelda

inimestega, kes kannatavad valu, on halvas meeleolus, ei ole rahul nende tervisele antud

hinnangute või raviga. Samuti võib meditsiinitöötaja patsienti käsitledes tahtmatult või

paratamatult põhjustada talle valu, patsientidele tuleb teatada halbu uudiseid jne.

Meditsiinitöötajaid saab pigem pidada isikuteks, kes on keskmisest paremini ette valmistatud

selleks, et patsient käitub ettearvamatult. Kohus nõustub, et meditsiinitöötajat ei tohi panna

olukorda, kus tal tuleb ohjeldada vägivaldset kinnipeetavat. Kuid meditsiinitöötajalt saab

eeldada, et ta tuleb toime patsiendiga, kes ei ole kuulekas või valmis koostööks, kuid kelle

puhul tegeliku ähvardava või vägivaldse käitumise tõenäosus on väga väike.

Kaebajat jälgisid saatmise ajal pidevalt kaks relvastatud ja eriväljaõppega vanglaametnikku.

Kohtule ei ole äratuntav, miks ei olnud see abinõu piisav kaebaja võimalike korrarikkumiste

ärahoidmiseks.

Kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et kaebajal oleks haiglas viibimise ajal olnud võimalusi

puutuda kokku teiste haiglas viibinud patsientide või nende külastajatega.

17. Vahekokkuvõttena ei ole vastustaja välja toonud piisavalt asjaolusid, mis kinnitaksid

hinnangut, et kaebaja võib haiglasse saatmise ajal olla ohtlik, käituda vägivaldselt või

põgeneda. Vastustaja otsus, et kaebaja suhtes tuli saatmise ajal (s.h haiglas viibimise ajal)

kohaldada ohjeldusvahendit, on tehtud eksliku hinnangu alusel. Samuti on vastustaja rikkunud

kaalutlusreegleid. Vastustaja ei ole välja toonud, kas ja kuidas võeti otsuse tegemisel arvesse

kaebaja tervislik seisund, kahe vanglaametniku pidev kohalolek või muud konkreetsed haiglas

viibimise asjaolud. Eeltoodu tähendab, et ohjeldusvahendi kohaldamine oli õigusvastane.

Asjaolu, et tegemist oli erakorralise kiireloomulise saatmisega, ei ole praeguse kohtuasja

asjaoludel piisav. Kaebaja on sageli kandnud vangistust, riskihindamise ankeedi põhjal

viimastel aastatel 27.03.2015, 04.08.2020, 16.12.2021 ja 21.09.2022 tehtud kohtuotsuste

alusel. Kaebaja iseloom ja käitumisharjumused peaksid olema vastustajale hästi teada.

18. Kohtu hinnangul on täidetud ka muud kahju hüvitamise eeldused. Õigusvastane

ohjeldusvahendi kasutamine rikkus kaebaja õigusi, põhjuslikus seoses ei ole kahtlust ja

vastustaja ei väida süü puudumist. Mittevaralise kahju tekkimist saab kohtuasja asjaoludel

eeldada.

Kaebajal ei olnud võimalust hoida kahju tekkimine ära esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega. Kaebaja toimetati haiglasse erakorraliselt ning tal ei olnud juba ajaliselt

võimalik kasutada RVastS § 3, 4 või 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid (kohtuasja asjaoludel

tuleb eeskätt kõne alla RVastS § 4 ehk toimingu lõpetamise nõue). Pooled on varem seoses

plaanilise raviasutusse saatmisega vaielnud ohjeldusmeetmete kasutamise üle saatmisel.

Vastustaja viitas kohtueelses menetluses tehtud otsuses kaebajale varem antud vastustele

19.03.2024 nr 6-10/24/2833-2 (ei ole kohtule esitatud) ja 14.05.2024 nr 6-10/24/7399-2 //

7398-1 // 8094-1 (dtl 168-169), nendega kaebaja edu ei saavutanud.

2 Kohtuasja 3-24-400 elektroonilise toimiku põhjal olid kaebaja avavanglas viibimise ajal toime pandud

distsipliinirikkumised järgmised: 16.11.2023 kasutas korduvalt helistamiseks võõrast telefonikaarti, 03-

04.01.2024 rikkus kohustust teatada vanglale telefoninumbrid, millele kinnipeetav helistab, 20.01.2024 ostis

kauplusest kaks musta pastapliiatsit.

19. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud keeldu kohaldada ohjeldusvahendit järjest

kauem kui 12 tundi. Tõendatud on ohjeldusvahendi eemaldamine otsuse punktis 6 toodud

aegadel. Kohtu hinnangul saab selle põhjal pidada tõenäoliseks, et ka 14.06.2024 ca kell 8 -

20 ja 16.06.2024 ca kell 8-20 eemaldati ohjeldusvahend sarnaseks ajaks ja sagedusega.

Ajad, mil kaebajal oli võimalik vabalt liikuda tualettruumi ja tagasi, ei olnud küll kestuselt

pikad, kuid seda kompenseerib asjaolu, et selliseid ajavahemikke oli ööpäeva jooksul palju.

Täielikud andmed on olemas ööpäeva 15.06.2024 kohta, sel ööpäeval eemaldati

ohjeldusvahend 9 korral kogukestusega 83 minutit. See tähendab, et ohjeldusvahend

eemaldati keskmiselt iga 2,7 tunni järel ja keskmiselt 9 minutiks korraga.

20. Järgmisena tuleb otsustada, kas ja millises summas on põhjendatud kaebajale rahalise

hüvitise määramine.

Mittevaralise kahju all mõistetakse inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja

kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju

põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas

kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada

rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab.

RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt:

- hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust;

- arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

Hüvitise suuruse määramisel omab seega tähtsust, millist õigushüvet ja millises ulatuses

ohjeldusvahendi kasutamisega riivati ning milline otsene mõju oli toimingul kaebajale.

21. Kaebaja kirjeldas haiglas viibimist nii, et ta oli pidevalt aheldatud üht jalga pidi voodi

külge (v.a WC kasutamine), sai istuli tõusta, ei saanud ennast keerata, öösel ei saanud

magada, raud tegi valu ja kaebaja pidi paluma, et selle alla pannakse riie, palati uks oli lahti ja

möödakäijad nägid kaebajat sellises olukorras (dtl 19).

Kaebaja väide, et ta ei saanud ohjeldusvahendi tõttu magada, on ümber lükatud

vanglaametnike seletustega (vastustaja vastuse lisad 12-14, dtl 68-76). Nende põhjal oli

kaebaja 14.06 ööl ärkvel, kuna toimus haiglasse saabumine ja protseduurid ning kaebaja ootas

operatsiooni. Muudel öödel kaebaja magas. Kaebaja ei nimetanud valvuritele und segavaid

faktoreid.

Samuti on vanglaametnike seletustega ümber lükatud kaebaja väide, et palati uksest

mööduvad isikud nägid kaebajat voodi külge aheldatuna. Seletustest nähtub, et palati uks oli

erinevatel ajahetkedel lahti või osaliselt lahti ning koridoris liikusid isikud. Kuid

vanglaametnikud ei täheldanud, et kõrvalised isikud oleksid palatisse sisenenud või sisse

vaadanud ning neil ei olnud võimalik näha, et kaebaja suhtes kohaldati ohjeldusvahendit.

Kaebaja kinnitusel ei takistanud ohjeldusvahend istukile tõusmist. Voodit ja kaebaja jalga

ühendav ohjeldusvahend oli kokku ligikaudu 107 cm pikkune (40 cm / 2 + 85 cm + ca 4 cm /

2). Kohus peab tõenäoliseks, et ohjeldusvahendi tõttu oli kaebajal asendi muutmine ebamugav

ja ohjeldusvahend võis mingil määral piirata asendi valimist. Kindlasti takistas

ohjeldusvahend kaebajal palatis ringiliikumist.

22. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kohtuasja asjaoludel saab põhimõtteliselt tegemist olla väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise või eraelu puutumatuse rikkumisega.

Kaebaja ei väida ja ei ole tõendanud tervisekahjustuse tekkimist. Vastupidi, meditsiinitöötaja

hindas kaebaja tervislikku seisundit haiglast tagasi saabumisel ning tegi kindlaks, et

käeraudade kasutamisest vigastusi ei esinenud ning subjektiivsed kaebused puuduvad (dtl 23,

77).

Kohtu hinnangul ei olnud ohjeldusvahendi kohaldamisel haiglas viibimise ajal väärikuse

alandamise kvaliteeti. Ohjeldusvahendi kasutamist ei näinud kõrvalised isikud, sellest teadsid

vaid kaebajaga tegelevad meditsiinitöötajad. Vastustaja püüdis tegutseda kaebajat võimalikult

vähe riivaval viisil - jalaraud kinnitati akna poolt, seda vahetati ühelt jalalt teisele ning

kaebaja kirjelduse põhjal pandi tema palvel jalaraua alla riie.

RVastS § 9 lg 1 tähenduses oli kaebaja haiglas viibimise ajal tegemist eraelu puutumatuse

rikkumisega. Inimese kehalise enesemääramise ja kehalise puutumatuse riiveid peetakse

õiguskirjanduses ja kohtupraktikas hõlmatuks eraelu puutumatuse kaitsega.

Kaebaja liikumisel haiglast vanglasse saab ohjeldusvahendi käe- ja jalarauad õigusvastast

kasutamist pidada väärikust alandavaks. Kahju suuruse hindamisel tuleb võrrelda kaebaja

tegelikku olukorda ja olukorda, milles kaebaja oleks olnud vastustaja õiguspärase tegevuse

korral. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), kuid

hüvitamiskaebuse lahendamisel tuleb kohtul siiski püstitada versioon, milline oleks võinud

olla alternatiivne lahendus. Erinevalt ajast, mil kaebaja viibis oma palatis, oleks kaebaja

haiglast vanglasse liikumisel kohtu hinnangul tõenäoliselt kasutatud mingeid

ohjeldusmeetmeid, näiteks käeraudu. Kuid käerauad on vähem tähelepanu äratavad ja

väiksema negatiivse kuvandiga kui kasutatud ohjeldusvahend, mis kujutab endast omavahel

ketiga ühendatud käe- ja jalaraudu.

23. Kohtu hinnangul ei saa vastustajale ette heita tahtlust ehk õigusvastase tagajärje

soovimist. Süü vormiks saab pidada rasket hooletust ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmist (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Vastustajale pidi olema arusaadav, et

ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb otsustada konkreetse isiku ja juhtumi asjaoludest

lähtudes.

24. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis, kuid see ei pea

olema suur. Kaebaja eraelu puutumatuse riive leidis aset ning eeldatavalt kaasnevad sellise

riivega hingelised üleelamised. Lühiajaliselt, haiglast vanglasse liikumise ajal leidis aset ka

väärikuse alandamine.

Samas mõjutas ohjeldusvahendi kasutamise viis kaebajat võrdlemisi vähe (oluliselt suurem

mõju oleks olnud näiteks sellel, kui kaebaja üks käsi oleks käeraudadega kinnitatud voodi

külge). Ohjeldusvahendi kasutamine ei põhjustanud olulisi negatiivseid tagajärgi. Käsitletava

ajavahemiku kestus on ligikaudu kolm päeva ehk ajavahemik ei olnud pikk. Ohjeldusvahendi

kasutamisel tehti sagedasi lühikesi vaheaegu. Vastustaja püüdis kaebaja haiglas viibimise ajal

ohjeldusvahendi kasutamisel kaebaja õigusi võimalikult vähe riivata.

Kohus peab oluliseks seda, et hüvitise suurus oleks kooskõlas muude Eesti kohtupraktikas

määratavate hüvitistega. Näiteks on vanglas toimunud õigusvastaste lahtiriietumisega

läbiotsimiste puhul hüvitise keskmiseks määraks kujunenud ligikaudu 150 eurot ühe

läbiotsimise kohta (näiteks kohtuasjad 3-22-311, 3-23-51, 3-24-75), kinnipeetava

õigusvastase kambrisse lukustamise eest 8 päevaks määrati hüvitiseks kokku 72 eurot

(kohtuasi 3-22-2401).

25. Kohus määrab otsuse põhjendusi kogumis arvestades hüvitise suuruseks 300 eurot.

Kohus rahuldab kaebuse osaliselt.

26. Kaebaja taotles kaebuses hüvitise kandmist kolmandale isikule ja arvele. Tegemist on

taotlusega määrata otsuse täitmise tingimused (HKMS § 168 lg 1).

Kohus ei pea õigeks määrata käesoleva otsusega lõplikult kindlaks otsuse täitmise viis. Otsuse

jõustumise aeg ei ole teada ning kaebaja tahe võib muutuda. Kaebajal on õigus otsustada selle

üle, kellele ja millisele kontole ta hüvitise tasumist soovib, kui vastustajale täitmiseks

kohustusliku korraldusega (näiteks kohtutäituri otsusega) ei ole määratud teisiti. Kaebajal

tuleb pärast otsuse jõustumist viivitamata teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole ta

hüvitise tasumist soovib.

Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused

27. Kohus lahendas 12.06.2025.a määrusega asjas selle seisuga esitatud taotlused. Kaebaja

esitas pärast selle määruse tegemist uusi avaldusi. Kaebaja 11.07.2025.a esialgse õiguskaitse

taotlus lahendati Tartu Halduskohtu 14.07.2025.a määrusega. Kohus lahendab muud kaebaja

avaldused järgmiselt.

27.1. Kaebaja esitas vastuväited kohtu tegevusele (HKMS § 90 lg 1). Kaebaja ei ole rahul

sellega, et kohus ei võtnud asja juurde kohtulahendit Jeret vs Eesti, selle kohta tehtud määruse

resolutsiooni sõnastusega ja asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus jätab kaebaja vastuväited rahuldamata. Kohtu hinnangul on 12.06.2025.a määrus

üheselt arusaadav. Määruse punktis 12 on öeldud, et kaebaja taotles esiteks lahendi Jeret vs

Eesti asja juurde võtmist ja teiseks kaebaja haiglasse väljaviimist puudutavate materjalide

väljanõudmist vastustajalt. Määruse resolutsiooni punktis 6 on öeldud, et kohus rahuldab

taotluse osaliselt ning vastustajal tuleb esitada kohtule kaebaja taotlused põhjendada

ohjeldusmeetmete kasutamist 14-17.06.2024 toimunud väljaviimisel ning vastustaja vastused

neile (või kinnitus, et selliseid taotlusi ei ole esitatud), 19.08.2024.a otsus nr 6-16/24/99-7

tervikuna ning dokumendid, millele vastustaja viitas selle otsuse punktis 2.8.

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et resolutsiooni punkti 6 sõnastus takistab kaebajal selle

vaidlustamist. Kohtu otsustused tõendite kogumisel ei ole eraldi vaidlustatavad. Kaebajal on

võimalus tugineda apellatsioonkaebuses sellele, kui mõni tema taotletud tõend jäi kogumata

või asja juurde võtmata ning kaebaja hinnangul mõjutas see otsust kaebaja kahjuks. Kohus

selgitab veelkord, et kohtupraktikale (s.h lahendile Jeret vs Eesti) tuginemiseks ei ole vaja

võtta neid lahendeid tõenditena asja juurde. See ei ole ka võimalik - kui vastavast

kohtulahendist ei nähtu kohtuasjas tõendamisele kuuluvad faktilised asjaolud, siis ei ole

tegemist tõendiga HKMS § 56 lg 1 tähenduses.

Kohus jääb selle juurde, et kohane vorm asja lahendamiseks oli kirjalik menetlus. Kohus ei

korda 12.06.2025.a määruse punktis 14 toodud põhjendusi.

27.2. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse pikendada menetlustähtaegu (lükata asja

lahendamine edasi), kuni on lahendatud küsimus lahendi Jeret vs Eesti asja juurde võtmisest

ja asja läbivaatamise vormist. See, kui kaebaja ei nõustu asja läbivaatamise vormiga või kohtu

otsustustega tõendite kogumisel, ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus selgitas eespool, et

kaebajal on apellatsioonkaebuses võimalik välja tuua oma etteheited kohtu tegevusele

menetluse korraldamisel ja juhtimisel.

Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse selgitada talle, millised Riigikohtu lahendid

käsitlevad Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega arvestamist halduskohtus. HKMS § 2 lg 5

alusel tuleb kohtul tagada, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus või tõend ei

jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. See ei tähenda, et kohtu kohustus on

kohtupraktika väljaotsimine kaebaja ülesandel. Kaebaja esitatud seisukohad ja tõendid on

praeguses asjas olnud kohased ja piisavad ning kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks

taotluse esitamise seisuga vajanud kohtu täiendavat abi või selgitusi.

27.3. Kohus jätab HKMS § 55 lg 3 alusel tähelepanuta kaebaja korduvad taotlused riigi

õigusabi (esindaja) saamiseks. Tähelepanuta jätmisega kaasneb see, et vastavat otsustust ei

kajastata resolutsioonis.

28. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole (vt ka otsuse punkti 29). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel

juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid

oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

29. Kohus vabastas kaebaja 16.10.2024.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise

kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Vastustajale riigilõivu tasumise kohustust panna ei saa

(HKMS § 104 lg 10). Kuivõrd menetlusosalised ei ole riigilõivu tasunud ja neil ei ole

riigilõivu tasumise kohustust, siis ei saa riigilõivu käsitleda asjas menetluskuluna ning puudub

vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuse resolutsioonis.

30. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks