2-24-140886/5 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. juuli 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-140886

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2688,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479)

Hageja lepinguline esindaja: XX (e-post: XXX)

Kostja: XX (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja XX suhtes osaliselt.

2. Mõista kostjalt XX-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS

Inbank Finance ja kostja vahel 13.12.2023 sõlmitud väikelaenu lepingu nr

L89014593760 alusel põhivõlgnevus 1835,77 eurot, intress perioodi 10.05.2024-

27.08.2024 eest 24,10 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot, kokku 1894,87 eurot.

3. Mõista kostjalt XX-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis

põhivõlalt (1835,77 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 78% ulatuses kostja XX kanda ja 22% ulatuses

hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda.

5.2.

Mõista kostjalt XX-ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

menetluskulud 456,30 eurot.

5.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (456,30 eurolt) hagejale

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

7. Toimetada tagaseljaotsus kätte hagejale.

8. Toimetada tagaseljaotsus avalikult kätte kostjale XX-ile väljaanded Ametlikud

Teadaanded kaudu.

9. Lugeda dokumendid kostjale XX-ile avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui:

1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt;

2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema

esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt;

3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte

avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest

või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning

kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui

100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19).

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse XX (kostja) vastu. 15.11.2024 tegi kohus kostjale makseettepaneku, mida ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 09.12.2024 määrusega lõpetati maksekäsu

kiirmenetlus ja anti asi üle Pärnu Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 p 2 alusel.

2. Hageja esitas 07.01.2025 kohtule hagi kostja vastu, milles nõuab AS Inbank Finance ja

kostja vahel 13.12.2023 sõlmitud väikelaenu lepingust nr L89014593760 tulenevat

võlgnevust ja kõrvalnõudeid. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1835,77 eurot, intressi

163,97 eurot, haldustasu 15,60 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivist 166,13 eurot ning edasiulatuvat viivist alates 08.01.2025 kuni põhinõude

summas 1835,77 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 24,9%

aastas. Laenulepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 2000 eurot. Kostja kohustus

laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel, krediidisumma tagastamise

lõpptähtpäevaga 10.01.2026. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks

summas 164,23 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 1835,77 eurot. Kuna kostja ei

täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis esialgne võlausaldaja 05.08.2024

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale

teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul. Kostjal on lepingust tulenev võlgnevus alates 4. osamaksest, s.o 10.05.2024 kuni

ülesütlemisele eelnenud 7. osamakseni, s.o 10.08.2024. Seega oli kostja võlgnevuses

vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Hageja on hagiavaldusele lisanud

ülesütlemise hoiatuse ja teatise. Kostja ei ole vastuväiteid hageja nõuete ja väidete osas

esitanud. AS Inbank Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

3. Kostjale toimetati hagiavaldus ja 30.05.2025 kohtumäärus kätte avalikult, vastavasisulise

teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 02.06.2025.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast. Kohus loeb menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 18.06.2025

dokumentide kättetoimetamisega avalikult Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja kohustus

vastama hagiavaldusele hiljemalt 02.07.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks

(02.07.2025) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.

4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja

ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on

hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi

tagaseljaotsusega rahuldada.

5. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

7. Vaidlust ei ole, et AS Inbank Finance ja kostja vahel on 13.12.2023 sõlmitud laenuleping

nr L89014593760, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot. Pooled ei vaidle selle

üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune

laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud

lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt

oli kostjal kohustus laen AS-ile Inbank Finance tagasi maksta vastavalt maksegraafikule.

Laenu krediidi kulukuse määr oli 32,85%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS §

4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01.07.2023 aasta kuni 31.12.2023

kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72% ning kolmekordne määr

50,16%).

8. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on

viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis AS

Inbank Finance 05.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, ütles Inbank Finance AS lepingu üles 27.08.2024. Laenuandja loovutas nõude

hagejale 28.08.2024. Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingu järgi antud laenu 2000 eurot ning

kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 164,23 eurot. Tulenevalt

eeltoodust on põhivõlg 1835,77 eurot (2000-164,23). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et

kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses

nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

9. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi

kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal

läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või

teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende

sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave

lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle

teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt

eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio

Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel

kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh

lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab

siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest

rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová

v Finway a.s., p 64).

10. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

11. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

12. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja

või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes

vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga

seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

13. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

4. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

5. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

6. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust

valesti.

7. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

piisavalt põhistanud. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenuandja on kostja

krediidivõimelisuse hindamise protsessis teinud päringud maksehäireregistritesse ja

krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Krediidiotsuse

käigus on süsteem tuvastanud pangakontolt keskmise regulaarse sissetuleku, mille alusel

otsus tehti. Protsess on automaatne, mispärast ei kontrollita kliendi kohustusi. Kohtu

hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime.

Laenutaotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1500 eurot ning

igakuised kohustused 700 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Kohtule ei ole teada,

kas kostjalt konto väljavõtet küsiti, kohtule seda esitatud ei ole. Hageja on hagis märkinud, et

esitab tõendina laenutaotluse (lisa 6) ja maksehäireregistri väljavõtte (lisa 7). Tegelikkuses ja

maksehäireregistri väljavõtet esitatud ei ole, lisatud in Taust.ee väljavõte (lisa7), millest ei

nähtu, kelle kohta see tehtud on ja millal tehtud on (puudub kuupäev) ja kuivõrd väljavõttel

on nõuete ja staatuse kuupäevad 2024. a omad, on kohtul põhjendatud kahtlus, et väljavõte

on tehtud hiljem kui 2023. a sõlmiti laenuleping.

KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta

kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus andis 30.05.2025

hagi menetlusse võtmise määruses hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid kostja

krediidivõime hindamiseks või esitada nõude osas ümberarvestus vastavalt VÕS § 4034 lg-le

7 juhuks, kui kohus peaks siiski leidma, et laenuandja ei ole järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja täiendavaid tõendeid esitanud ei ole ja nõude ümberarvestust

esitanud ei ole. Kohus leiab, et maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav

muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

8. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

9. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -

154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste

ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud

oma õigustest.

10. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud

Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt

asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle

tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

11. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on

arvestanud intressi alates 4. osamaksest, s.o 10.05.2024 kuni ülesütlemiseni 27.08.2024.

Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-

intressimaar) oli perioodil 01.01.2024-30.06.2024 seadusjärgne intressimäär 4,5% aastas ja

perioodil 01.07,2024-31.12.2024 4,25% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 24,10

eurot perioodi 10.05.2024-27.08.2024 eest.

12. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

hageja kostjale laenulepingute järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingute

järgi tagasi maksnud.

Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt laenu 2000 eurot ning kostja on

teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 164,23 eurot. Hageja on arvestanud

kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1835,77 eurot.

13. Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja

selgitab sissenõudekulude kujunemist: 06.09.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot;

23.09.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 01.10.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud

sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja

päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; -

võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-

kirjad. Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka

krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 4034 lg 7).

Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega

sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude osas 35 euro ulatuses. Kohus leiab,

et muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 euro ulatuses ei kuulu kostjalt

väljamõistmisele, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kulud tekkisid sellises ulatuses, s.o

hageja ei ole kahju tekkimist ja selle ulatust (päringute, toimingute tegemist ja selle kulu)

tõendanud ega välja toonud.

14. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 28.08.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 07.01.2025 intressiga võrdses

määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja

viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada

alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub

nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut

teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1835,77 eurot. Võlgnevus muutub selles osas

sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest.

15. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

16. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1835,77 eurot, intress 24,10 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest

sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus

rahuldamata.

Menetluskulud

17. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on

käesolevas asjas 2688,58 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku

summas 2090,30 eurot (1835,77 eurot põhinõue + 24,10 eurot intress + 35 eurot

sissenõudmiskulud + 195,43 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse

tegemisest), ehk hageja nõudest rahuldatakse 78%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta

78% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda.

18. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud

riigilõivu 385 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulude 338

euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu

tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.

Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

19. Kohtu hinnangul on 338 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu

on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite

mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata,

ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi ja vajalikuks

tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 180 eurot.

20. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 585 eurot, sh riigilõiv

385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 180 eurot. Kostjal tuleb

hagejale hüvitada seega 456,30 eurot (78% 585-st).

21. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

22. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

23. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

34. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

35. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale

kätte toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik