2-23-121255/29 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. juuli 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-121255

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi I. T. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

642,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja I. T. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi I. T. vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

1 (11)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 23.05.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse I. T. (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu

Maakohtule hagi 30.08.2023, mida täpsustas 27.11.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks

välja mõista 642,39 eurot, millest põhinõue on 459,30 eurot, intress on 62,01 eurot, viivis on

81,08 eurot, meeldetuletuskirjade tasu on 15 eurot ja sissenõudmiskulud on 25 eurot. Hageja

palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 13.02.2022 krediidilepingu

nr 10091011166, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 2000 eurot.

Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi.

Igakuiseid makseid tuli teostada iga kuu 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär

35,40% aastas. Väljavõtutasu oli 62 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 50,45% aastas.

Kostja sai krediiti 500 eurot, millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev

väljavõtutasu 0 eurot ja 3,1% ülekande summast, s.o 15,50 eurot. Kostja tegi tagasimakseid

kokku 190,07 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 40,70 eurot, intressi katteks 112,95

eurot, kiire väljamakse tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirja tasu katteks 5 eurot,

kaarditasu katteks 1,42 eurot ja lepingu muutmise tasu katteks 15 eurot.

Kostja jättis tasumata 15.11.2022, 15.12.2022 ja 15.01.2023 osamaksed. Krediidiandja

teavitas kostjat 30.01.2023 lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja

jooksul, s.o 13.02.2023. Leping lõppes ülesütlemisega 14.02.2023. Kostjal on põhivõlgnevus

459,30 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus summas 174,96 eurot. Viivisenõue perioodi

15.02.2023–30.08.2023 eest on 81,08 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas

15 eurot. Laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 04.08.2022,

29.12.2022 ja 11.01.2023 ning tasulisi meeldetuletuskirju 11.08.2022, 06.01.2023 ja

19.01.2023. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 25

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 10.03.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 15 eurot, 03.04.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

24.04.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel.

Kostja teavitas enda sissetulekuteks 1000 eurot kuus. Kostja arvelduskontolt nähtus viimaste

kuude keskmiseks sissetulekuks 2049,72 eurot. Oma finantskohustuste suuruseks teavitas

kostja 70 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja

2 (11)

registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija

muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30

eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 08.03.2023 kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

postkasti panekuga 14.05.2025 (TsMS § 326 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku

vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 13.06.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust

lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba

kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib

kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus

(TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja

sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 13.02.2022 sõlmitud

krediidilepingu nr XXX krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 28–40). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti 13.02.2022 üle 484,50 eurot (maksekorraldus dtl

42). Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

3 (11)

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 36). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta

kasutatud krediidilimiit (dtl 34; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud

asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse

määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja

intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma

krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 50,45% aastas (dtl 36, 38). Lepingu kohaselt oli krediidi

ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 3,1% ülekande

summast (dtl 36), s.o kostja puhul 62 eurot (dtl 37). Hageja avaldas, et kostja tehtud

tagasimakse arvestati 15 euro ulatuses kiire väljamakse tasu katteks (dtl 122). Kostja

pangakontole kanti 13.02.2022 üle 484,50 eurot (maksekorraldus dtl 42), st kostjale tehti üks

väljamakse, millelt eest võeti tasu 15 eurot. Laenulepingu osaks muutunud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli välkmakse tasu 15 eurot (dtl 35, 39). Seega

oli lisaks ette nähtud välkmakse tasu (kiire väljamakse tasu) 15 eurot. Krediidi kogukulu

arvutamisel tuleb arvesse võtta ka välkmakse tasu, mis on muuks maksetehingutega seotud

kuluks. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1.

jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 13.02.2022 lepingu sõlmimise ajal

4 (11)

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates 01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 50,85%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 53,10%

(antav krediit 2000 eurot; ühekordne lisakulu väljavõtutasu 62 eurot; välkmakse tasu 15 eurot;

osamakseid 12; aastaintress 35,4%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr

ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

13.02.2022 sõlmitud krediidileping nr 10091011166 seega tühine.

Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus

võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1

alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele

andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi

maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja

sellelt arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p

14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16).

Kohus määras 04.02.2025 hagejale tähtaja krediidi kulukuse määra aluseks olevate asjaolude

välja toomiseks ja selgitamiseks (dtl 180, 181). Kohus selgitas hagejale, et krediidi kulukuse

määra arvutamisel võetakse arvesse kõik lepingujärgsed tasud (lepingutasu, haldustasu,

krediidi kasutusse võtu tasu jm). Ühtlasi selgitas kohus hagejale VÕS § 406 lg-s 3 sätestatut.

Hageja jäi selle juurde, et krediidi kulukuse määr oli 50,45% aastas. Välkmakse tasu (kiire

väljamakse tasu) 15 eurot osas hageja kohtule arvamust ei avaldanud.

9. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed

ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise

kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades

maksimaalselt antavat krediiti 2000 eurot ja seda, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60

kasutusse võetud krediitist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.02.2027 (kui

esimese osamakse tähtpäev oli 15.03.2022). Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel

aluseks hageja väljatoodud summat.

10. Hageja märkis 07.03.2025 vastuses, et lähtudes näiteks krediidikulukuse määra

arvestusest, siis eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning

makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena (VÕS § 4061 lg 4 p 2 ja tarbijakrediidi teabeleht p

3). Krediidi kasutusele võtmine oli 13.02.2022, mistõttu algas tagasimaksmise periood 2022.

aastal märtsis ning viimane tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks sel juhul 2023. aasta

veebruaris (dtl 200). Hageja märkis 10.04.2025 vastuses, et antud juhul tuleb eeldada, et

5 (11)

krediit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena, mitte äärmiselt pikaaegse maksegraafiku

alusel. Hageja viitab VÕS 4061 lg 4 p 1 (dtl 209).

Kohus märgib, et VÕS § § 4061 sätestab täiendavad eeldused krediidi kulukuse määra

arvutamisel. Nimetatud säte ei näe ette lepingu pikkust. Praegusel juhul on lepingu ja lepingu

osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt leping tähtajatu (dtl 34;

tarbijakrediidileping on tähtajatu). Lepingu kohaselt kohustus kostja krediidi tagastama 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Lepingu kohaselt on kasutusse võetud krediidi tagasimaksete arv 60 (dtl 36). Kohus leiab, et

hagejal oli lepingus toodud tingimusi arvestades võimalik tagasimaksed uuesti määrata.

Tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul on nentinud

ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses tsiviilasjas nr 2-23-107737/16, p 11. Kohus määras

hagejale tähtaja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 204), kuid hageja

kohtule vastust ei esitanud.

Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi

rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh

selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole

hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab

krediidiandja määrama VÕS § 4062 lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale

teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

11. 13.02.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuigi

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on krediidileping tühine, hindab kohus siiski, kas võlausaldaja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, juhuks kui leping peaks siiski kehtivaks

osutuma.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

12.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

6 (11)

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

7 (11)

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud

ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija

krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust

kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale

võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu

andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks (dtl 181–183). Kohus selgitas hagejale, et hageja ei ole hagis

piisavalt välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl

182). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei

ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus andma

hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja kohtu määratud

tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi

jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas

pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis

tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-

13098/50, p 25). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 181, 182).

Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja

kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 1000 eurot kuus.

Kostja arvelduskontolt nähtus viimaste kuude keskmiseks sissetulekuks 2049,72 eurot. Oma

finantskohustuste suuruseks teavitas kostja 70 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid

kohustusi esitatud andmete ja registriandmete põhjal. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse

hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi

majapidamisele määras 215,30 eurot.

Hageja ei ole kostja laenutaotlust kohtule esitanud. Hageja esitas kohtule tõendina kostja

pangakonto väljavõtte perioodi 01.10.2021–13.02.2022 (dtl 81–101). Väljavõttest nähtub, et

see loodi 30.08.2023 (dtl 81). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut.

8 (11)

Kostjale laekus igakuine peretoetus 79,18 eurot. Kostja on sageli teinud ülekandeid PAF,

nutz.ee, Optibet.ee, Optiwin OÜ, Unibet, Mariacasiono, Trustly Group AB-le, Triogames

OÜ-le, mis viitavad hasartmängude mängimisele. 2022. aasta jaanuaris ja veebruaris tegi

kostja hasartmängudega seotud ülekandeid mõlemal kuul üle 1000 euro ulatuses. Erinevad

eraisikud on teinud kostjale makseid, kuid kõigi nende maksete puhul ei ole võimalik aru

saada, kas need on antud kostjale laenuks. 08.10.2021 ja 10.10.2021 M. Orle poolt tehtud

ülekannete selgitusse on märgitud “laenuks“. Kostja pangakontolt ei nähtu olulisi

väljaminekuid toidule ja muudele kohustustele ja majapidamiskuludele. Kostja pangakontolt

toimunud tehingud seonduvad suures osas hasartmängude ja eraisikutelt saadud maksetega.

Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise

seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja

regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata

isegi seda, kas ja millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju

neid oli. Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud

võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt

mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta

tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei

võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas

valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava

hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

13. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

9 (11)

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Kostja pangakontole kanti 13.02.2022 üle 484,50 eurot (maksekorraldus dtl 42). Lepingu

osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu.

Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15.

kuupäevaks (dtl 36). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 15.11.2022, 15.12.2022 ja

15.01.2023 osamaksed (dtl 22). Krediidiandja teavitas kostjat 30.01.2023 lepingu

ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.02.2023, leping

lõppes ülesütlemisega 14.02.2023. Hageja poolt avaldatust nähtub, et kostja tegi enne lepingu

ülesütlemist tagasimakseid summas 190,07 eurot ja viivitus tekkis alates 15.11.2021

osamaksest. Lepingu kohaselt pidi kostja tagasimakseid tegema minimaalselt 10 euro ulatuses

ühes kuus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja kiire väljamakse tasu ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0% ja 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil

01.01.2023–30.06.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saamise ajal, s.o 30.01.2023. Eeltoodust

tulenevalt tuvastab kohus, et krediidilepingu nr 10091011166 ülesütlemise eeldused ei olnud

täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

14. Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60

kasutusse võetud krediitist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.02.2027 (kui

esimese osamakse tähtpäev oli 15.03.2022). Seetõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev

laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta

hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4034

lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

10 (11)

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui

leping on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole VÕS § 4062 lg 1

alusel tühine.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata.

Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

16. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)