1-24-5958/39 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-5958

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. juuli 2025, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-5958

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Janika Kallin ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Kriminaalasi Sander Falilejevi süüdistuses KarS § 263 lg 1

p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. aprilli 2025. a otsus, üldmenetlus

Apellant

kaitsja apellatsioon

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas

Tomberg

Süüdistatavad, kelle osas

maakohtu otsus vaidlustati

Sander Falilejev (ik: 37405260216) elukoht: XXX;

kehtivad karistused puuduvad, oli kahtlustatavana

kinnipeetud 12. septembril 2023

Kaitsja

vandeadvokaat Rein Laid

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 30. aprilli 2025. a kohtuotsus asjas nr 1-24-5958

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sander Falilejevile esitati süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et 12. septembril

2023 rikkus ta avalikus kohas Tallinna ringtee 12. kilomeetril KorS §-s 55 sätestatud avalikus

kohas käitumise üldnõudeid. Nimelt sõitis ta enda juhitud sõiduautoga ette W.V juhitud

sõiduautole, sundides W.V peatuma, liikus seejärel W.V juhitud sõiduki ukse juurde ja

peksis sõiduki ust rusika ja jalaga. Seejärel takistas ta W.V juhitud sõiduki ette liikudes

sõiduki liikumist paremale teeäärele ja hüppas sõiduki mootorikattele, lõi korduvalt jalaga

vastu esiklaasi ja hüppas kahe jalaga vastu esiklaasi, tehes selle katki. Pärast seda hüppas ta

sõiduki mootorikattelt maha, lüües hüppamise ajal sõidukist väljunud W.V-le jalaga rindkere

piirkonda ning lõi seejärel W.V-d veel vähemalt ühe korra rusikaga näo piirkonda. Oma

eelkirjeldatud tegudega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu ning häiris kõrvaliste ja asjasse

mittepuutuvate sündmuskohal viibinud isikute rahu ja ohustas nende turvatunnet.

2. Harju Maakohtu 30. aprilli 2025. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati S.

Falilejev süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning teda karistati ühe aasta vangistusega, mille

hulka arvati üks päev eelvangistuses viibitud aega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel täitmise pööramata tingimusel, et S. Falilejev ei pane kahe aastase katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus rahuldas kannatanu W.V tsiviilhagi ja mõistis

süüdistatavalt tema kasuks õigusvastaselt tekitatud varalise kahju katteks välja 773 eurot ning

mittevaralise kahju katteks 500 eurot. Samuti mõistis maakohus S. Falilejevilt välja

sundrahana 1329 eurot ja kaitsjatasu 259,2 eurot. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad

küsimused.

3.1.

Maakohus leidis, et süüdistatava ja kannatanu ütlused sündmuskohal toimunu kohta on

omavahel diametraalses vastuolus, kuid see ei takistanud kohtul muude uuritud tõendite najal

siiski toimunu suhtes järeldusi teha. Oluliseks tõendiks, mis mh kinnitab valdavas osas

kannatanu ütlusi sündmuste käigu kohta, pidas maakohus videosalvestist, millelt on näha

sündmuste kulg. Maakohus tutvus nii vaatlusprotokolliga, mis oli koostatud videosalvestise

põhjal, kui ka salvestise endaga, ja tuvastas nende põhjal, et sündmuskohal oli tihe liiklus;

süüdistatav sõitis kannatanule väga lähedal eirates ohutut pikivahet ja keeras ühel hetkel enda

sõiduki äkiliselt kannatanu sõidukile ette ja takistas tema sõiduki liikumist; süüdistatav ronis

ise kannatanu sõiduki mootorikattele, ning kui ta on end seal püsti ajanud, siis kannatanu

sõiduk peatub ja kannatanu väljub autost. Samuti tuvastas maakohus video ja selle

vaatlusprotokolli kohaselt, et süüdistatav lõi kannatanu sõidukit mitu korda, samuti hüppab ta

kannatanu sõiduki kapotilt üks jalg ees õhku vastu kannatanu keha sellise jõuga, et kannatanu

põrkub mitu sammu tagasi ning seejärel teeb süüdistatav kannatanu suunas käega löögitaolise

liigutuse.

3.2.

Maakohus märkis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid kannatanu tehtud äkkpidurduse

kohta. Tõendatuks ei saa maakohtu arvates pidada seda, nagu oleks süüdistatav kannatanu

sõidukit jalaga löönud, kannatanu süüdistatavalt saadud jalalöögi tulemusel kukkunud ja nagu

tulnuks kõrvaliste isikute abil süüdistatavat tema pealt ära tirida. Maakohtu hinnangul seletab

seda, et kannatanu ütlusi ei saa kõigis detailides usaldusväärseks pidada asjaolu, et ta oli enda

vastasest ründest šokis ja seetõttu eksis osades sündmuse tervikkirjeldust ebaoluliselt

mõjutavates detailides. Maakohtu hinnangul ilmselgelt ei keskendu agressiivse ründe

sihtmärgiks olev isik sündmuskohal sellele, et jätta üksikasjalikult meelde enda või teda

rünnanud isiku iga liigutus või ajaline kestvus. Pigem keskendub vägivaldse isiku mõjuvallas

olev isik enda ohutusele, vägivallast pääsemisele ning on usutav, et pingelises ja ärevas

situatsioonis võib isik tajuda ka ajakulgu erinevalt tegelikkusest.

3.3.

Süüdistataval puudus igasugune vajadus kannatanut rünnata, sest isegi autost väljudes

jäi kannatanu enda juhiukse juurde seisma ega lähenenud S. Falilejevile, ka mitte pärast

jalahoopi rindu. Agressiivne oli vaid süüdistatav, kes jalahoobi järel lõi kannatanut veel

käega, põhjustades talle sellega tervisekahjustused, mis on fikseeritud AS Ida-Tallinna

Keskhaigla haigusjuhtumis.

3.4.

S. Falilejevil tuvastatud vigastused ei kinnita tema versiooni sündmuskohal toimunu

kohta, iseäranis mitte seda, nagu oleks kannatanu sõitnud talle jalgadesse selliselt, et tema

vasak jalg jäi täielikult asfaldi ja stange vahele, keerates kannatanu jala tagurpidi ning nagu

pidanuks süüdistatav meeleheitlikult võitlema, et oma jalg auto alt kätte saada. Kohus märkis

nende süüdistatava väidetega seoses, et jääb mõistmatuks, kuidas saaks teha isik, kellel

väidetavalt on niimoodi julmalt jalgadesse sõidetud, et üks jalg on lausa tagurpidi, peksta

jalgadega täie jõuga vastu sõiduki esiklaasi (kusjuures esimese löögi tegi Falilejev vasaku

jalaga) ning teha seejärel veel sellise hüppe mootorikattelt nagu seda tegi süüdistatav – hüpe

õhku parem jalg ees ning sellega kannatanut rindkeresse lüües.

3.5.

Tõenditest nähtub hoopis see, et kannatanu sõiduk tagurdab ehk kannatanu soovis

olukorrast eemalduda. Süüdistatava järgmist ettearvamatut käitumist, s.o kannatanu sõiduki

mootorikattele ronimist, ei saa kuidagi ette heita kannatanule. Selliselt käitudes ning tema

järgmisi vägivallaakte arvestades, võttis süüdistatav ise selge riski enda tervise kahjustamises.

3.6.

Arvestades, et S. Falilejev lõi kannatanut vastu nägu, on kannatanul fikseeritud turse

vasaku silma kõrgusel juuksepiiri ja silma vahel oimupiirkonnas seostatav just süüdistatava

tegevusega ning kaitsja väited, justkui võis kannatanu saada tõendil märgitud vigastused

kuskil mujal, ei ole asjakohased. Kohtu hinnangul on tõendatud seegi, et löökidega põhjustas

S. Falilejev kannatanule valu. Maakohus leidis, et eelnevat ei kummuta asjaolu, et kannatanu

vahetult sündmuskohal politseiametnikega suheldes ei kirjelda viga saamist ega

valuaistinguid. Usutavad ja loogilised on kannatanu ütlused, et tema selline reaktsioon oli

tingitud šokiseisundist. Maakohus märkis, et kuna S. Falilejev tekitas kannatanule valu

põhjustanud tervisekahjustuse, on tuvastatud, et ta pani kannatanu suhtes toime vägivallateo.

3.7.

Maakohus tuvastas edasiselt selle, et oma käitumisega häiris S. Falilejev kõrvaliste ja

asjassepuutumatute sündmuskohal viibinud isikute (teistes sõidukites olnud isikud) rahu ning

ohustas nende turvatunnet. Sündmuskohal viibinud ja sõidukitest väljunud isikute häirimine

oli objektiivselt ilmne ning kõrvaline isik ei pea KarS § 263 koosseisu täitmiseks olema

kõnealuse, videosse talletatud sündmuse puhul nimeliselt tuvastatav.

3.8.

S. Falilejev pani talle süüks arvatud kuriteo toime kaudse tahtlusega, sest lähenedes

avalikus kohas agressiivselt meelestatuna kannatanule, pekstes katki kannatanu sõiduki

esiklaasi ning kasutades kannatanu suhtes ka vägivalda, pidas ta võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. S. Falilejevile ei saanud jääda

märkamatuks lähedases olevad sõidukid seal viibivate isikutega ning ta pidas võimalikuks ka

asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu häirimist ja möönis sedagi. Asjaolu, et süüdistatav ei

pööranud võimalusele häirida enda karjumise ja vägivallaga kõrvalistele isikutele tähelepanu,

olles nö pimestatud iseenda vihast kannatanu suhtes, ei välista ega vähenda süüdistatava

vastutust avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest.

3.9.

Maakohus ei tuvastanud S. Falilejevi teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid

asjaolusid. Tema teo õigusvastasust ei saa välistada asjaolu, et kannatanu ei käitunud

kuriteosündmustele eelnenud ajal süüdistatavale meelepäraselt või et ta ei allunud

sündmuskohal S. Falilejevi väidetavalt antud korraldustele mitte edasi sõita. Neist asjaoludest

ei nähtu S. Falilejevi viibimist hädakaitses ega hädaseisundis. Ühtki õigusvastast rünnet S.

Falilejevi suhtes aset ei leidnud ning ründaja oli just tema ise, põhjustades liiklusohtliku

olukorra nii endale, kannatanule kui ka kaasliiklejatele. Ta ei kõrvaldanud oma käitumisega

mingit kannatanust lähtunud ohtu, vaid põhjustas ise kannatanu õigushüvedele kahju – tema

autot kahjustades, samuti põhjustades kannatanut tiheda liiklusega kohas lüües ohu kukkuda

või libiseda kõrval sõitvate autode rataste alla. S. Falilejev püüdis vahendeid valimata

kehtestada enda tõekspidamisi liiklusest. Kui kannatanu ka kuidagi liiklust ohustavalt käitus,

puudus süüdistataval takistus teavitada sellest politseid. Iseäranis olnuks see oodatav S.

Falilejevi taustaga kõrgharidusega päästespetsialistilt.

3.10.

Veel osutas kohus, et S. Falilejevi ja tema kaitsja väited, nagu oleks lisaks kannatanule

talle viga teinud ka politsei, ei haaku kuidagi talle etteheidetava käitumisega ja on selles

kontekstis asjakohatud ning ka alusetud.

3.11.

S. Falilelejevile karistust mõistes märkis maakohus, et S. Falilejevit tuleb karistada

vangistusega, sest kergemaliigiline karistus ei ole tema mõjutamiseks piisav. Ta pole tehtut

kahetsenud ning on kogu menetluse kestel teinud etteheiteid süüdistatavale. S. Falilelejev on

näidanud end isikuna, kelle käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning kes võib ohustada

kaaskodanike elu, tervist ja turvatunnet. Selleks, et ta mõistaks endast lähtuvat ohtu ning

saaks aru õiguskorra kaitsmise vajadusest, tuleb maakohtu hinnangul S. Falilejevit karistada

vangistusega. See on vajalik ka selleks, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada

S. Falilejevit enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma. Süüdistatava teo olemus,

s.o kannatanu suhtes tarvitatud vägivalla intensiivsus (sõiduki lõhkumine ning kannatanu

löömine), aga ka liikluskorra ohustamine, annaks piisava aluse mõista S. Falilejevile karistus

sanktsiooni keskmises määras. Seda enam, et kohtus tuvastatu kohaselt kannatanu vastupanu

ei osutanud ning oli täielikult S. Falilejevi meelevallas, samuti puuduvad karistust

kergendavad asjaolud. Küll aga arvestas kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla

tagajärjed ei olnud rasked ning tegemist oli ühe episoodiga, mistõttu pidas kohus võimalikuks

mõista karistuse kokkuvõttes alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistust, millest

KarS 68 lg 1 alusel tuleb arvata maha eelvangistuses viibitud aeg. Kohus pidas võimalikuks

jätta mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kuivõrd vägivalla tagajärjed ei olnud

rasked, tegemist on ühe episoodiga ning kehtivad karistused puuduvad). Kohus leidis ka, et

karistusest tingimisi vabastamine on piisav vahend, mõjutamaks S. Falilejevi käitumist

õiguskuulekuse suunas ning risk uuteks süütegudeks on viidud miinimumini. Karistuse

tingimisi kohaldamata jätmine sunnib süüdistatavat katseajal oma käitumist rohkem

kontrollima ning distsiplineerib teda vajalikul määral.

3.12.

Maakohus leidis, et kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes on põhjendatud.

Esitatud tsiviilhagi kohaselt koosneb varaline kahju kaskokindlustuse omavastutusest 300

eurot ja asendusauto renditasust 473 eurot. Varalist kahju kinnitavad Viking Motors AS

esitatud arved W.V-le: 15. septembri 2023. a arve autorendi eest summas 473 eurot ja 4.

oktoobri 2023. a arve omavastutuse eest summas 300 eurot. Kahju tekkimine on tõendatud,

kahju tekitas süüdistatav enda õigusvastase käitumisega.

3.13.

Kannatanu esitas mittevaralise kahju nõude summas 3 000 eurot. Hagiavalduse

kohaselt on mittevaraline kahju tekkinud seoses sellega, et tundis valu ja hirmu, elas neid

sündmusi läbi veel mitmeid päevi hiljem ning psüühiline tervis halvenes, sealhulgas stress,

uneprobleemid, töövõime langus. Kuna oli ettevõtja, jäi sellel päeval oma teenuse pakkumine

ära, mis tekitas samuti stressi ja pingeid. Maakohtu hinnangul on kannatanu esitatud

mittevaraline kahju nõue suures osas seotud tema saamata jäänud tuluga ehk hoopis varaline

kahju. Küll ei kahtle kohus aga selles, et sündmus kui tervik põhjustas kannatanule hingelisi

üleelamisi ja mõjutasid mõnda aega tema igapäevaelu ning emotsioone. Kuna aga praegusel

juhul ei tekitanud süüdistatav kannatanule ulatuslikke tervisekahjustusi, ei saa kohtu

hinnangul rääkida ka kannatanu sellisest füüsilisest ja hingelisest valust, mis oleks toonud

kaasa tema elukvaliteedi pikaajalise languse. Puuduvad andmed, et kannatanu tavapärane

elukorraldus oleks aset leidnud intsidendi tõttu põhjalikult muutunud või et tal oleks esinenud

emotsionaalne kurnatus või muu psüühiline vaevus, mis oleks tal edaspidi takistanud

olukorraga toime tulla. Neil põhjustel pidas maakohus mõista mittevaralise kahju hüvitisena

kannatanule välja 500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule kaitsja, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja S. Falilejevi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb

kaitsja kriminaalasja maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saatmist. Samuti

taotleb kaitsja S. Falilejevile menetluskulude hüvitamist. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ka kannatanu tsiviilhagi osas ja jätta kannatanu esitatud hagi täies ulatuses

rahuldamata.

4.1.

Kaitsja arvates tegutses S. Falilejev kannatanu sõidukit peatades õiguspäraselt ja

proportsionaalselt, kooskõlas nii KrMS § 217 lg-s 4 kui ka KorS § 14 p-s 3 sätestatuga.

Süüdistatav on andnud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses järjepidavaid ja

ühesuguseid ütlusi kannatanu ebakohase käitumise kohta liikluses, mis kujutas endast nii S.

Falilejevi kui ka teiste kaasliiklejate otsest ohustamist. Üks sellise ohtliku käitumise episood

on fikseeritud ka transpordiameti videosalvestusel, millelt nähtub W.V tehtud äkkpidurdus,

mis sundis süüdistatavat otsasõidu vältimiseks keerama oma sõidukiga kahe autorea vahele.

Sellist asjaolu on oma ütlustega kinnitanud mh kannatanu. Kirjeldatud ohtlik käitumine andis

S. Falilejevile aluse kahtluseks, et W.V võib olla ohtlik nii endale kui kaasliiklejatele ja olla

näiteks joobes, sest objektiivse kõrvaltvaataja hinnangul normaalne ja adekvaatne inimene

liikluses selliselt ei käitu. See omakorda andis S. Falilejevile KrMS § 217 lg 4 alusel õiguse

kannatanu kuni politsei saabumiseni kinni pidada, mis on käsitatav tema teo õigusvastatust

välistava asjaoluna KarS § 27 tähenduses.

4.2.

Kaitsja osutab, et sündmust kajastavat videosalvestust ei ole uuritud tervikuna.

Asitõendina vaadeldud videosalvestise vaatlusprotokollis on tema hinnangul videost nähtuvat

kajastatud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Kaitsja sellekohased taotlused on nii prokuratuur kui

ka maakohus jätnud rahuldamata. Seetõttu taotleb kaitsja, et ringkonnakohus lisaks

videosalvestuse kõnealuse lõigu kriminaalasja materjalide hulka.

4.3.

Kannatanu on andnud valeütlusi sündmuskohal toimunu kohta ja seetõttu tuleb tema

ütlused lugeda tervikuna ebausaldusväärseks. Nimelt on kannatanu mitmeid asjaolusid, mida

tegelikult ei esinenud, välja mõelnud. Ta on püüdnud omistada süüdistatavale käitumisakte,

mida süüdistatav pole sooritanud. Ta on välja mõelnud enda vigastused ning oma auto

kahjustused, mida samuti tegelikult ei esinenud.

4.4.

Kohtueelse menetluse käigus arutatavas asjas kohtueelne menetleja ei fikseerinud

kannatanu sõidukil olevaid kahjustusi ning kaitsja hinnangul võisid mitmed kannatanu

nimetatud kahjustused olla sõidukile tekkinud mitte kuriteosündmuse käigus, vaid sõiduki

varasema kasutamise käigus.

4.5.

Apellandi arvates on kannatanu kohtuistungil keeldunud ristküsitluse käigus kaitsja

küsimustele vastamisest. Selles olukorras pidanuks maakohus KrMS § 288 lg 10 kohaselt

ristküsitluse katkestama ning poole taotlusel otsustama tema varasemate ütluste kasutamise

KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 288 lg 10 kohaldamata jätmine tuleb lugeda

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja mitte käsitada

tõendina kannatanu W.V ristküsitlusel antud ütlusi.

4.6.

Transpordiameti videosalvestise vaatlusprotokoll tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta,

sest selles kajastatud vaatluse käik on ühekülgne ja pealiskaudne. Selles kajastatakse üksnes

S. Falilejevi tegevust, kuid jäetakse täiesti tähelepanuta W.V tegevus. Tõendina on võimalik

käsitleda kriminaalasja materjalide juurde võetud DVD plaadi peal olevat transpordiameti

videofaili salvestust.

4.7.

Apellandi hinnangul ei olnud sündmuskohal ummikut, nagu on väitnud kannatanu,

vaid tõenditest nähtub, et seal oli lihtsalt suur liiklustihedus (nt tunnistaja HL ütlused). Kaitsja

arvates on hoopis tõendamist leidnud, et W.V tegi põhjendamatu äkkpidurduse, mis põhjustas

S. Falilejevi juhitud sõidukile ohtliku olukorra. Samuti on kaitsja arvates ebaõigesti käsitatud

S. Falilejevi prõmmimist vastu kannatanu auto küljeklaasi ja juhipoolse peegli

kokkulükkamist hoopidena. Selle järel proovis kannatanu sündmuskohalt lahkuda ning kui

süüdistatav püüdis teda takistada, siis sõitis ta kahel korral süüdistatavale otsa, ohustades tema

elu ja tervist. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks S. Falilejev hüpanud

kannatanule jalaga vastu rinda ja teda seejärel ka käega löönud ning talle sellega valu ja

tervisekahjustuse tekitanud. Nii löögid kui ka kannatanul tekkinud vigastused on tõendamata.

Samuti on pelgalt oletustele tuginev maakohtu järeldus, nagu oleks kannatanu tundnud valu.

4.8.

Kaitsja arvates on maakohtu otsus mitmes osas vastuoluline, sest nt juhipoolse peegli

kokkulükkamist on kohus kohati käsitanud ka löögina peegli pihta. Samuti on maakohus

erinevalt väljendunud väidetava ummiku kohta sündmuskohal. Maakohtu vastuolulisi

seisukohti tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes.

4.9.

Maakohus on apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 mõttes, jättes kaitsja KrMS § 297 lg 1 alusel taotletud täiendava tõendi kogumiseks

määramata kohtuarstliku ekspertiisi, millega selgitada välja süüdistatava põlvetraumade

tekkemehhanism. Seetõttu taotleb kaitsja ekspertiisi määramist ringkonnakohtult. Kaitsja

palub ringkonnakohtul vastu võtta ka 15. juuni 2025. a perearsti tõend, millest nähtuvad S.

Falilejevi põlvevigastused ja tema arvamus vigastuste tekkemehhanismi kohta.

4.10.

Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et S. Falilejevi käitumises esinevad

KarS § 263 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu tunnused. Nimelt ei ole tõendatud, et S. Falilejevile

ette heidetav tegevus oleks häirinud kolmandate asjasse puutumatute isikute rahu või seadnud

ohtu nende turvatunde.

4.11.

Ebaõige on ka maakohtu hinnang, nagu oleks S. Falilejevi puhul tuvastatud

kuriteokoosseisu realiseerimine vähemalt kaudse tahtlusega. Samuti on vale maakohtu

järeldus, nagu ei oleks S. Falilejevi puhul tuvastatavad tema käitumise õigusvastasust

välistavad asjaolud. S. Falilejev tegutses hädakaitses, kõrvaldades vahetut ohtu enda elule ja

tervisele, mis lähtusid kannatanu õigusvastasest ründest.

4.12.

Kaitsja arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339

lg 1 p 7 mõttes. Sellekohane rikkumine on aset leidnud, sest maakohus jättis kohtuotsuses

analüüsimata osa politsei vormikaamera salvestustest, mis olid kohtule esitatud. Samuti jättis

maakohus lubamatult tähelepanuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikaardi

nr.90006399SAKU912023, mis on võetud maakohtu poolt vastu dokumentaalse tõendina

kriminaalasja materjalide juurde. Samasisuline rikkumine on aset leidnud veel sel moel, et

hoolimata kaitsja soovist, ei pööranud maakohus tähelepanu mitmele S. Falilejevi kui

kahtlustatava õiguste rikkumisele, täpsemalt sellele, et 1) sisaldub isiku kahtlustatava

kinnipidamise protokolli p-s 2 S. Falilejevi omakäeline märge selle kohta, et talle ei ole KrMS

§ 351 nõudeid rikkudes tutvustatud tema õigusi ja kohustusi; 2) kinnipidamise protokolli p-s 7

on märgitud kahtlustatava kinnipidamise ajana 12. september 2023 kell 08:50, protokolli p 10

kohaselt on kinnipidamisel kell 08:57-09:15 kasutatud tema suhtes käeraudu. Seega oli S.

Falilejev olnud juba 7 minutit kahtlustatavana kinnipeetu staatuses, kui tema suhtes otsustati

vaatamata tema jalatraumadele kasutada käeraudu; 3) kohtueelne menetleja ja prokuratuur

jätsid tähelepanuta S. Falilejevi kinnipidamise protokolli tehtud avalduse, mille kohaselt ta ei

näe lugeda ning väljendas, et tema suhtes kasutati põhjendamatut vägivalda, millega tekitati

kehavigastused, samuti, et politsei fikseerimast talle otsasõitu ja et kahtlustuse sisu on

fabritseeritud.

4.13.

Maakohus rikkus KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, sest

kohtulikul uurimisel prokuröri dokumentaalsete tõendite esitamise voorus maakohus ei

lubanud pärast prokuröri konkreetse tõendi kohtule esitamist kaitsjal juhtida kohtu tähelepanu

tõendi sisust tulenevale kaitse seisukohast vajalikule asjaolule, lubades seda teha alles

kohtuvaidlustes. Kaitsja hinnangul tuleb maakohtu seatud keeldu kommenteerida prokuröri

esitatavaid tõendeid kohtuliku uurimise staadiumis hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4.14.

Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt ka KrMS § 339 lg 1 p 12

mõttes, sest on KrMS § 293 lg-s 3 sätestatut rikkudes võimaldanud kannatanul süüdistatavale

ristküsitluses küsimusi esitada, tehes seda mh hoolimata kaitsja taotlust eirates

4.15.

Tsiviilhagiga seoses märkis kaitsja, et kannatanu autole väidetavalt tekitatud

kahjustusi kohtueelses menetluses ei fikseeritud, mistõttu on võimalik, et osa kahjustusi on

sõidukile tekitatud millalgi varem ning selliste konkreetselt määratlemata kahjustuste

tekitamist ei saa ette heita süüdistatavale S. Falilejevile. Mh ei nähtu transpordiameti kaamera

videosalvestiselt ega ka kaitsja kohtule esitatud fotodest seda, et süüdistatav võinuks lõhkuda

kannatanu sõiduki iluvõre või isegi, et see oleks üldse olnud katki ja vajanud vahetust. Kaitsja

esitatud fotodelt nähtub, et nii kannatanu sõiduki iluvõre kui ka juhipoolne uks on terved.

Seega on kannatanu varaline kahju TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamata. Vaatamata sellele,

et kannatanu sõiduki visuaalset vaatlust ei tehtud kohtueelses menetluses ega ka

kohtumenetluses, on maakohus loetlenud kannatanu sõiduki kahjustustena lõhutud esiklaasi,

ning mootorikatte, peegli ja kojameeste kahjustamise. Kannatanu on üksnes paljasõnaliselt

märkinud, et parandati kahjustatud küljeuks, peeglile pandi uus kate, vahetati esiklaas, värviti

üle mootorikate ja löödi välja mõlgid välja, ning vahetati esivõre. Seega kannatanu ütlustes

avaldatud sõiduki kahjustused ja maakohtu loetletud sõiduki kahjustused omavahel täielikult

ei korreleeru.

4.16.

Kannatanu mittevaralise kahju nõue 3000 euro ulatuses on põhjendanud vaid tema

paljasõnalise väitega. Kohtulikul uurimisel põhjendas kannatanu talle 3000 euro suuruse

mittevaralise kahju väljamõistmise taotlust sellega, et ta tegeleb toitlustamisega, ning

kuriteosündmuse päeval jäid kliendid tema teenusest ilma, mistõttu jäi tal saamata ka tulu.

Samas ei ole kannatanu enda saamata jäänud töötasu võimalikku suurust tõendanud, mistõttu

ei saa seda ka kahju tekitamise juures arvestada.

5. Prokuratuur esitas apellatsioonile vastuse, milles palub jätta apellatsiooni rahuldamata

ja maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata.

5.1.

Prokuratuuri hinnangul on maakohtu vaidlustatud otsus rajatud kohtuliku uurimise

raames uuritud tõenditele, mitte ei kujuta endast prokuröri väidete ümber vormistamist

kohtuotsuseks.

5.2.

Seoses kaitsja väidetega konkreetsete tõendite kohta märgib prokuratuur järgmist.

5.2.1. Kaitsja taotlus nõuda täiendava tõendina välja transpordiameti kaamera salvestus

alates asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatud salvestuse lõpust kuni S. Falilejevi

sündmuskohalt äraviimiseni tuleb jätta rahuldamata, sest see videolõik kujutab süüdistuses

toodud tegevustele järgnenut ega ole seega asjasse puutuv.

5.2.2. Puudub alus määrata S. Falilejevi tervisekahjustuste tuvastamiseks kohtuarstliku

ekspertiisi

ning

lugeda

maakohtu

keeldumist

ekspertiisi

määramiseks

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Samuti puudub vajadus võtta asja materjalide

juurde perearsti 15. juuni 2025. a tõend nr 1516.

5.2.3. Prokuratuur nõustub ka maakohtu seisukohaga, et olulistes detailides on kannatanu

ütlused kooskõlas sündmust reaalselt edasiandva salvestisega, mistõttu puudub alus kannatanu

ütlustes kahelda ning need saab lugeda usaldusväärseks. See, et kannatanu ei mäleta kõiki

sündmuse detaile, ei ole käsitatav valeütluste andmisena.

5.2.4. Puudub alus jätta tõendikogumist välja videosalvestuse vaatlusprotokoll. Kuigi

videosalvestuse puhul, mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei

ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik, on seda arutataval juhul siiski tehtud. KrMS § 146 lg

1 p 5 kohaselt kantakse protokolli uurimis- või muu menetlustoimingu käik ja tulemused

tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega, mis tähendab, et salvestuse vaatlusprotokoll ei pea

kirjeldama kõiki salvestusel näha olevaid asjaolusid.

5.2.5. Kaitsja etteheide, nagu oleks maakohus jätnud vaatamata asitõendina vaadeldud

videod, on arusaamatu, sest kohtuotsuse tekstist ilmneb vastupidine. Põhjendatud ei ole ka

kaitsja arvamus, nagu peaks olemas olema rinnakaamerate salvestused alates sündmuskohale

saabumisest kuni sealt lahkumiseni. Piisab, kui on fikseeritud olulised asjaolud.

5.3.

Prokuratuur ei nõustunud ka kaitsja mõtisklustega sõna „ummik“ osas, leides, et tegu

on subjektiivse hinnanguga, millel puudub juriidiline definitsioon – ei ole võimalik öelda,

mitmest ja kui pikaks ajaks peatunud või tavapärasest aeglasemalt liikuvast sõidukist algab

„ummik“ ja lõpeb „suur liiklustihedus“. Asjas on tuvastatud, et liiklustihedus sündmuskohal

oli suur ja sõidukite sujuv liiklemine oli takistatud. Prokurör osutab, et S. Falilejev eiras

sündmuskohal sõidukite ohutu pikivahe hoidmise nõuet ning lisaks rikkus liiklusseadust,

möödudes kannatanu sõidukist paremalt poolt teepeenra kaudu ja blokeerides tema

edasiliikumise.

5.4. Kaitsja väited, nagu ei nähtuks videosalvestuselt kannatanu auto peksmine käte ja

jalgadega, on põhjendamatud.

5.5.

Prokuratuur ei nõustunud kaitsja väidetega erinevate menetlusõiguse rikkumiste kohta

kriminaalasja menetlemisel maakohtus. Nii ei saa menetlusõiguse rikkumiseks lugeda

kannatanu keeldumist vastata ristküsitlusel kaitsja juhtimisõiguse kategooriaid puudutavale

küsimusele, sest tegemist on asjasse puutumatu küsimusega, mille kohus ka maha võttis.

Menetlusõiguse rikkumisena ei ole hinnatav ka see, kui kaitsjal ei võimaldata prokuröri

tõendite esitamise staadiumis esitada enda hinnanguid ja kommentaare esitatavatele

tõenditele. Selline võimalus on kaitsjal kohtuvaidluste raames. Samuti ei saa menetlusõiguse

rikkumisest rääkida olukorras, kus kohus on andnud kannatanule võimaluse esitada

süüdistatavale küsimusi. Vastupidi, see on kannatanu õigus tulenevalt sellest, et ta on üks

kohtumenetluse pooltest. Kaitsja väited, nagu oleks maakohus jätnud sootuks tähelepanuta S.

Falilejevi kinnipidamisel aset leidnud ja kaitsja välja toodud menetlusõiguse rikkumised, ei

vasta tõele.

5.6.

S. Falilejevi käitumise õigusvastasust välistavad asjaolud prokuratuuri hinnangul

puuduvad. Isegi kui tema käitumine oli põhjustatud mingist kannatanu liikluses tehtud

manöövrist, ei olnud liikluse peatamine ning kannatanu ja tema auto kallal vägivallatsemine

õigustatud.

5.7.

Prokuratuur osutab, et kannatanu suhtes vägivallateo toimepanemise kontekstis ei

räägi süüdistus tervisekahjustusest, vaid valu põhjustamisest. Näo piirkonda löömine ning

jalaga rindkeresse hüppamine sellise jõuga, mis paiskab kannatanu tagasi, on selgelt

käsitatavad piisavalt intensiivsena nii valu kui tervisekahjustuse tekitamiseks.

5.8.

Prokuratuur leiab samuti, et kaitsja väide sündmusest häiritud juhusliku, asjasse

mittepuutuva isiku puudumisest ei vasta tõele. Kohus on seda vaidlustatud otsuses ka

otsesõnu analüüsinud. Mööda sõitvate sõidukite juhtide peatumine ja sõidukist väljumine S.

Falilejevi ja kannatanu konflikti lahendamiseks on piisav, jaatamaks, et nende isikute

häirimine on objektiivselt ilmne. Süüdistatav ründas kannatanut avalikus kohas, tiheda

liiklusega sõiduteel. Sellistel asjaoludel on tuvastatud süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus

rikkuda avalikku korda.

5.9.

Kaitsja etteheiteid tsiviilhagi kohta ei pidanud prokuratuur põhjendatuks. Esitatud

tsiviilhagi kohaselt koosnes varaline kahju kaskokindlustuse omavastutusest 300 eurot ja

asendusauto renditasust 473 eurot. Varalist kahju kinnitavate dokumentidena on esitatud

arved - 15.09.2023 autorendi eest summas 473 eurot ja 04.10.2023 omavastutuse eest summas

300 eurot. Kuivõrd tsiviilhagis ei nõuta hüvitust kannatanu sõidukile tekitatud vigastuste

parandamise eest (need hüvitas kaskokindlustus), vaid renditasu ja omavastutuse hüvitamist,

ei ole asjakohased kaitsja mõtteavaldused sõidukile tekitatud vigastuste detailselt fikseerimata

jätmisest, sõiduki vanusest ja läbisõidust. Uuritud tõendite pinnalt ei ole kahtlust, et S.

Falilejev kahjustas oma süülise käitumisega kannatanu sõidukit viisil, mille tagajärjel tuli

sõidukit remontida. Remondi maksumuse hüvitas kindlustus, omavastutuse kandis kannatanu,

kes rentis remondi ajaks asendussõiduki. Prokuratuur toetas ka kohtu seisukohti mittevaralise

kahju nõudes.

6. Kaitsja esitas 16. juulil 2025 ringkonnakohtule enda seisukohad, milles ta vaidleb

vastu prokuratuuri vastuväidetele apellatsiooni kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsiooni ja

prokuratuuri vastuväidete ning kaitsja 16. juulil 2025 esitatud seisukohtadega, leiab, et

maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioonis esitatud väited ei

kummuta maakohtu põhjalikke ning kohtulikul uurimisel käsitletud tõenditele rajanevaid

seisukohti. Kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud kaitsja apellatsioonis osutatud ega

muid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi. Seetõttu tuleb jätta apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus jätta muutmata.

8. Puudub võimalus nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu käitunuks S. Falilejev kannatanu

sõidukit peatades õiguspäraselt ja proportsionaalselt. Nii maakohtus uuritud transpordiameti

videosalvestusest, selle vaatlusprotokollist kui ka kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate

ütlustest kujuneva pildi põhjal on ilmne, et S. Falilejevil puudus igasugune õigustus W.V

sõiduki liikumist tõkestada, W.V-d kinni pidada või veelgi enam – kahjustada tema sõidukit ja

kasutada W.V suhtes vägivalda. Tuleb nõustuda maakohtu hinnanguga, et süüdistatava

käitumine on iseloomustatav liiklusraevuna. Isegi juhul, kui kannatanu mingi varasem

liikluskäitumine võis S. Falilejevit ärritada, ei olnud tal tuvastatud sündmuste käiku

arvestades vähimatki õigustust süüdistuses kirjeldatud ning maakohtus veenvalt tõendamist

leidnud käitumiseks.

9. Kui apellatsioonis püütakse järjekindlalt toetust leida S. Falilejevi väitele, nagu oleks

W.V oma liikluskäitumisega (väidetav äkkpidurdus) ohustanud S. Falilejevit ja teisi

kaasliiklejaid, siis uuritud tõendite valguses on ilmne, et see, kes liiklusohtlikult käitus, oli

süüdistatav, mitte kannatanu. Esmalt eiras S. Falilejev sõidukite ohutu pikivahe hoidmise

kohustust, mistõttu tekitas ta ees peatunud kannatanu auto järel äkkpidurdust tehes ja kahe

sõidurea vahele keerates liiklusohtliku olukorra; seejärel möödus järsu manöövriga kannatanu

sõidukist paremalt poolt teepeenra kaudu; blokeeris kannatanu autole ette keerates tema ja

tema järel teed kasutada soovinud sõidukite edasiliikumise võimaluse (transpordiameti

maanteekaamera salvestus 12. septembrist 2023, 10.-20. sekund – edaspidi ka transpordiameti

videosalvestus); samuti tekitas S. Falilejev liiklusohtliku olukorra, lüües kannatanut korduvalt

tiheda liiklusega sõiduteel. Maakohtu hinnangut toimunu kohta ei saaks kuidagi muuta see,

kui uuritaks videosalvestusi kuriteosündmusele eelnenud või järgnenud aja kohta, nagu seda

on soovinud apellant.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu tuleks kannatanu ütlused sündmuste

kohta lugeda tervikuna ebausaldusväärseteks. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 39 ja 40

veenvalt ning põhjalikult selgitanud mõningate detailide osas esinevaid vastuolusid kannatanu

ütlustes. Kannatanu ütlused on oluliste asjaolude osas kooskõlas teiste uuritud tõenditega ning

vastuolusid sündmuste kulgu mitte mõjutavates detailides saab selgitada tema šokiga

toimunust ning süüdistatava jätkuva agressiooniga tema suhtes. Kolleegium peab oluliseks mh

maakohtugi rõhutatut, et kannatanu on ise rõhutanud, et ei mäleta kõike täpselt.

11. Niisamuti ei saa nõustuda kaitsja väitega, nagu tulnuks kannatanu ristküsitlus

katkestada põhjusel, et ta keeldus vastamast kaitsja küsimusele. Kannatanu ei mõistnud, miks

on uuritava sündmuse kontekstis oluline temalt küsida juhtimisõiguse kategooriate kohta.

Seda ei mõistnud ka prokurör, kes taotles maakohtul nimetatud küsimuse maha võtta, mida

kohus ka tegi. Asjassepuutumatule küsimusele vastamata jätmise puhul KrMS § 288 lg 10

alusel ristküsitluse katkestamata jätmist ei saa pidada kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks,

nagu seda on taotlenud kaitsja. Seega menetluslikku situatsiooni on väär tõlgendada nii nagu

kaitsja seda teeb. Kannatanu ei keeldunud kaitsja küsimusele vastamisest, sest ta ei pidanudki

istungit juhtinud kohtu loal sellele vastama.

12. Apellandi arvates rikkus maakohus võistlevuse põhimõtet sellega, et ei lubanud

kohtulikul uurimisel prokuröri dokumentaalsete tõendite esitamise voorus pärast prokuröri

konkreetse tõendi kohtule esitamist kaitsjal juhtida kohtu tähelepanu tõendi sisust tulenevale

kaitse seisukohast vajalikule asjaolule, lubades seda teha alles kohtuvaidlustes. Tõpoolest on

20. jaanuari 2025. a kohtuistungil kaitsja pärast prokuröri esitatud kirjalikku tõendit soovinud

„markeerida“, kuid kohus on palunud tal sellega oodata kuni kohtuvaidluseteni (vt tl-d 37

prd-l ja 38, kd II). Kohtu niisugune arusaam kaitsja menetluslikust õigusest vastaspoole

tõendite kohta kommentaare esitada ei vasta kriminaalmenetluses kehtivale poolte võrdse

kohtlemise põhimõttele ega võistlevuse põhimõttele ja kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Ometi ei saa nõustuda kaitsjaga, nagu oleks arutatava

kriminaalmenetluse kontekstis tegemist sedavõrd kaaluka menetlusõiguse rikkumisega, mis

tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Nimelt puudutab kõnealune rikkumine ühte tõendit,

millest nähtub W.V-l 12. septembril 2023 Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini

osakonnas vigastuste fikseerimine, samuti tõend, millest nähtuvad S. Falilejevil tuvastatud

tervisekahjustuste tekkimise asjaolud. Mõlema nimetatud tõendi ja nendega kinnitamist

leidnud asjaolude kohta on kaitsja saanud oma kommnetaare maakohtu menetluses enda

seisukoha avaldada kohtuvaidlustes, mis toimusid 2. aprillil 2025, ning seal on kaitsja ka

kasutanud võimalust mõlemat tõendit põhjalikult käsitleda (vt kaitsja kohtukõne teesid, tl-d

106 ja 112–113, kd II). Kaitsja ei ole apellatsioonis välja toonud, millise sisulise

menetluslikult negatiivse tagajärje maakohtu eksimus kaitseõiguse teostamise seisukohast

kaasa tõi ning sellist tagajärge ei tuvasta ka kolleegium. Seega ei ole arutataval juhul

maakohtus aset leidnud menetlusõiguse rikkumine olnud kuigi tõsine ja rikkumise võimalik

negatiivne tagajärg on selle toimumisele ajaliselt lähedases kohtuvaidluses juba kõrvaldunud.

13. Veel on kaitsja arvates maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud sellega, et on

võimaldanud kannatanul süüdistatavale ristküsitlusel küsimusi esitada. Sellega on kaitsja

arvates rikutud kriminaalmenetluse aususe ja õigluse põhimõtet. Ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtte rikkumiseks ei saa pidada seda, et üks kohtumenetluse pool

kohtuistungil teist kohtumenetluse poolt küsitleb. Vastupidi, ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõttega oleks ühitamatu kannatanul kohtumenetluses küsimuste esitamise õiguse

eitamine. KrMS § § 2882 lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada tunnistajale küsimusi pärast

ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise

huve. KrMS § 293 lg 1 kohaselt juhindutakse süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-dest 2862–

2891 ja 291. Seega eksib kaitsja,, leides, nagu ei oleks kannatanul õigust süüdistatavale

ristküsitlusel küsimusi esitada.

14. Põhjendamatu on apellandi taotlus kõrvaldada tõendite hulgast sündmuskohast tehtud

transpordiameti videosalvestuse vaatlusprotokoll, kuivõrd selles protokollis kajastatu olevat

liiga ühekülgne ja pealiskaudne. Kõnealune vaatlusprotokoll (tl-d 28-35, kd I) kajastab

transpordiameti maanteekaamera tehtud salvestust 12. septembrist 2023 ja sellelt on näha

kannatanu ning süüdistatava juhitud sõidukite liikumine, samuti kannatanu ja süüdistatava

liikumine. Just neid sündmusi kirjeldataksegi vaatlusprotokollis, tuues seejuures

kronoloogiliselt välja kõik salvestuselt nähtuvad olulised detailid: nii sõidukite liikumise

suund, järjekord, aimatavalt ka kiirus, samuti süüdistatava ja kannatanu liikumised ja

liigutused. Jääb arusaamatuks, millised osas on vaatlusprotokolli võimalik pidada

pealiskaudseks või ühekülgseks. Kaitsja väide, nagu osutaks ühekülgsusele see, et

kirjeldatakse süüdistatava, mitte kannatanu käitumist, niisuguseks järelduseks alust anda ei

saa, sest see ei vasta tõele – protokollis on läbivalt kirjeldatud ka kannatanu käitumisakte.

Samuti tuleb osutada, et maakohus on lisaks vaatlusprotokollile tutvunud vahetult salvestuse

endaga. Kummastav ongi see, et kaitsja arvates videosalvestust ennast võib tõendina käsitada.

Tuleb nõustuda, et olukorras, kus kohtul on võimalik tutvuda mingi teabetalletusega vahetult,

puudub vajadus teha seda sama teabetalletuse vaatluse protokolli vahendusel (vt 10. juuni

2022. a RKKKo asjas nr 1-18-437, p 56). Teisest küljest ei ole see aga keelatud, mistõttu ei

ole maakohus vaatlusprotokolli tõendina vastu võttes ja seda uurides kriminaalmenetlusõigust

rikkunud.

15. Kaitsja arutluskäik selle ümber, kas sündmuskohal olevaid liiklusolusid saab pidada

ummikuks või mitte, on kolleegiumi silmis sootuks asjakohatu. On ühemõtteliselt selge, et

sündmuskohal oli tihe liiklus, mis ei kulgenud sujuvalt – enne ringteed pidid sõidukid

peatuma ning ootama võimalust ringteele liikumiseks. See, kuskohast kulgeb kellegi isiklik

valulävi, millest tihedamat ja aeglasemalt kulgevat liiklust ta nimetab ummikuks, on

subjektiivne ning õigusliku tähenduseta. Seega, kui kannatanu vaatepunktist võis

sündmuskohal valitsenud liiklusolukord kujutada endast juba ummikut, siis on samavõrra

võimalik, et nt süüdistatava jaoks see nii ei olnud. Olukorra sihipärasest moonutamisest ei saa

aga kindlasti rääkida just põhjusel, et ka objektiivselt sündmuskohta kajastavast tõendist –

transpordiameti videosalvestusest – nähtub, et liiklus tõepoolest oli tihe ja sõidukid olid

sunnitud peatuma. Samast videost ca 10. sekundil on näha, kuidas kannatanu juhitud sõiduk

pidurdab enne ringteeni jõudmist ees pidurdanud sõidukite tõttu. Videos on samuti näha tihe

sõidukite vool sündmuskohaks oleva ringristmiku pealesõidule kogu videokatke jooksul.

16. Edasi on kaitsja seadnud kahtluse alla selle, kas kannatanu tundis S. Falilejevi

tegevusest valu. Kannatanule valu tekitamise on maakohus tõepoolest tuvastanud, leides, et

valu tekitasid nii jalalöök rindkeresse kui rusikalöök pea piirkonda. Kolleegium nõustub

nende järeldustega. Videosalvestuselt on näha, kuidas S. Falilejev hüppab ühte jalga ette

sirutades kannatanule rindkeresse nii, et kannatanu saadud hoobist mitu sammu taganeb.

Süüdistatav kukub seejärel, kuid tõuseb kohe, liigub kannatanu suunas ja teeb tema suunas

energilise löögiliigutuse käega. Valu tundmist on kohtuistungil kinnitanud ka kannatanu (vt

tl-d 28 prd-l–29, samuti 32 prd-l ja 33, kd II). Kannatanu on kinnitanud veel seda, et tal

fikseeriti hiljem EMO-s löögivigastustena rindkerevalu, punetused ja marrastused (samas).

Vigastused on fikseeritud haigusjuhtumis (vt tl-d 12–12 prd-l, kd I). Asjaolu, et kannatanu

häirekeskuse kõnes või kohale saabunud kiirabibrigaadile enda vigastustest ei rääkinud, on ta

selgitanud šokiga toimunust. Maakohus on pidanud usutavaks, et kuivõrd kannatanu ei saanud

raskeid vigastusi, siis ei pruukinud ta tõepoolest sündmustest kohapeal politseile ülevaadet

andes kohe selle peale tulla, et kirjeldada mh ka enda vigastusi. Kolleegium nõustub selle

hinnanguga ja osutab, et kannatanu on siiski veel samal päeval käinud Ida-Tallinna haigla

erakorralise meditsiini osakonnas abi saamas ja seal on vigastused fikseeritud.

17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud tõenditele rajanevad ja põhjendatud

järeldused selle kohta, et S. Falilejev lõi vähemalt kahel korral käega vastu kannatanu auto

juhipoolset küljeklaasi, lõi tema sõiduki peeglit, peksis jalgadega esiklaasi, hüppas talle auto

kapotilt jalaga vastu rinda ja seejärel veel lõi teda käega pea piirkonda. Asjaolu, et kaitsja ei

suuda sellise järeldusega leppida, ei muuda seda siiski põhjendamatuks ega vääraks. Kõikide

nende löökide kohta on ütlusi andnud kannatanu, kuid need nähtuvad ka vaadeldud

transpordiameti videosalvestuselt. Seejuures on video põhjal võimalik tuvastada, et löögid

küljeklaasi ja tahavaatepeegli pihta on tehtud selgelt jõuliste löökidena, milleks süüdistatav

võtab esmalt hoogu. Auto esiklaasi pihta lööb kapotil püsti seisev süüdistatav samuti mitmel

korral jõuliselt, sh hüppab ta ühel korral vastu klaasi kahe jalaga korraga ja kogu oma keha

raskusega. Edasi on samuti videolt näha (ja samasisulisi ütlusi andnud kannatanu), kuidas S.

Falilejev hüppab kapotilt jalaga vastu kannatanu rindkere sellise hooga, et kannatanu taganeb

mitu sammu. Peale jalalööki süüdistatav kukub, kuid tõuseb koheselt ja lööb seejärel

kannatanut vähemalt korra käega pea piirkonda. Sellegi kohta on samasisulisi ütlusi andnud

ka kannatanu ise.

18. Süüdistatava versioon, nagu olnuks ta sunnitud kannatanu auto kapotile ronima selleks, et

päästa end autoga ülesõitmise eest, on vale. Esiteks on juba mainitud videost näha, et tõele ei

vasta versioon, mille kohaselt jäi süüdistatava jalg kannatanu auto esistange ja asfaldi vahele

lohisema. Vastupidi, ta toetab kahe jalaga maha ja ühel hetkel tõukab end mõlema jalga auto

kapotile, hüppab seal püsti ja asub jõuliselt esiklaasi peksma. Selliselt ei käitu ennast autoga

otsasõidu eest päästa püüdev inimene. Ühtlasi ei käitu selliselt inimene, kes on väidetavalt just

saanud tõsised põlvetraumad.

19. Apellandi väited maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta sellises ulatuses,

mis on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena,

on alusetud. Maakohus on veenvalt ja vastuoludeta põhjendanud seda, miks tuleb kannatanu

auto peegli „kokkulükkamist“ käsitada löögina peegli vastu, samuti mismoodi tuleb mõtestada

kannatanu hinnangut ummiku kohta sündmuskohal. Põhjendamiskohustuse rikkumisest ei saa

rääkida ka osade politsei vormikaamera videote väidetavalt analüüsimata jätmisel. Nimelt ei

ole kohus jätnud osi tõendina esitatud politsei vormikaamera salvestusi käsitlemata. See on

üheselt selge maakohtu vaidlustatud otsuse p-st 58, milles kohus märgib: „süüdistatava ennast

õigustavat ja agressiivset käitumist sündmuskohal kinnitavad politsei rinnakaamerate videod,

mida on vaadeldud 19.10.2023 asitõendi vaatlusprotokollis“. Seejuures on kohus ära toonud

videote sisukokkuvõtte ja osutanud videotele, mida kohus on enda järelduste tegemiseks

vaadelnud. Nõustumisväärne ei ole kaitsja seisukoht, nagu peaks vormikaamerate salvestused

olema esitatud alates politsei sündmuskohale saabumisest kuni nende lahkumiseni sealt.

Samavõrra alusetud on kaitsja etteheited selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud lubamatult

tähelepanuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikaardi nr.90006399SAKU912023 ja jätnud

reageerimata mitmele kahtlustatava õiguste rikkumisele, mis S. Falilejevit kinni pidades

olevat toime pandud. Neid tõendeid on maakohus käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 59 ja

60. Kolleegium lisab maakohtule üksnes prokuratuuriga nõustuvalt, et kui S. Falilejev pole

väidetavalt olnud võimeline enda kinnipidamise protokolli lugema, siis pole see ometi

takistanud tal protokollile omakäeliselt kirjutada oma pretensioone.

20. Kolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt põhjendanud, milles seisneb arutataval

juhul asjasse puutumatute isikute häirimine, mis muudab S. Falilejevi vägivallateod

karistatavaks KarS § 263 lg 1 p 1 alusel. Nimelt tarvitas S. Falilejev kannatanu suhtes

vägivalda tiheda liiklusega maanteelõigul. Seega tajusid vägivalda mitmed sündmuskohalt

möödunud autodes viibinud inimesed. Lisaks on transpordiameti videosalvestuselt näha, et

vähemalt kaks autot peatusid ja neist väljusid inimesed, kes tulid kannatanu ja süüdistatava

juurde. Seega on ilmne, et sündmus mõjutas vähemalt neid inimesi sedavõrd, et nad pidasid

vajalikuks katkestada enda sõidurutiini ja aidata vägivallatsemine lõpetada (vt

videosalvestuselt alates 1 minutist ja 26 sekundist).

21. Tuleb veel osutada, et kaitsja on apellatsioonis eksitavalt seadnud kahtluse alla selle, et

S. Falilejevi käitumises esinevad KarS § 263 lg 2 p 1 tunnused. Tegemist on ilmselt

eksitusega, sest S. Falilejevile ei ole esitatud süüdistust ega teda ka süüdi tunnistatud KarS §

263 lg 2 p 1 järgi, vaid sama paragrahvi lg 1 p 1 järgi.

22. Maakohus on apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 mõttes, jättes kaitsja KrMS § 297 lg 1 alusel taotletud täiendava tõendi kogumiseks

määramata kohtuarstliku ekspertiisi, millega selgitada välja süüdistatava põlvetraumade

tekkemehhanism. Seetõttu taotleb kaitsja ekspertiisi määramist ringkonnakohtult. Kaitsja

palub ringkonnakohtul vastu võtta ka 15. juuni 2025. a perearsti tõend, millest nähtuvad S.

Falilejevi põlvevigastused ja tema arvamus vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kolleegium

jätab taotlused täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata, märkides, et selle küsimuse

lahendas juba maakohus. See, et kaitsja ei suuda leppida maakohtu põhjendatud järeldusega,

et täiendavate tõendite kogumiseks puudub vajadus, ei tähenda, et maakohus oleks kaitsja

taotlusi rahuldamata jättes rikkunud menetlusõiguse norme. Puudub vajadus süüdistatava

põlvetrauma tekkemehhanismi tuvastamiseks ekspertiisi korraldada, sest kohtus uuritud

tõendite põhjal on üheselt selge, et see trauma ei saanud tekkida väidetavast auto alla

jäämisest. Videosalvestuselt on näha, et S. Falilejevi jalad ei jää hetkekski kannatanu auto

esistange ja asfaldi vahele ega väändu nii, nagu tema ise ning kaitsja seda on kirjeldanud.

Vastupidi – videolt on näha, et S. Falilejev kontrollib oma liikumist märkimisväärselt hästi,

suutes hüpata liikuva auto kapotile ja asuda jõuliselt oma väidetavalt just raskelt viga saanud

jalaga peksma esiklaasi, seejärel sinna sootuks kahe jalaga hüpates. Lisaks hüppab süüdistatav

kohe seejärel kapotilt ühte jalga ette sirutades kannatanule rindu. Niisugused liigutused ei

oleks raske põlvetrauma puhul lihtsalt realistlikud. Ka ligi kaks aastat pärast kuriteosündmust

väljastatud perearsti tõendi kriminaalasja juurde võtmiseks puudub alus. Nagu maakohus

märkis juba 30. jaanuari 2025. a kohtuistungil kaitsja taotlust lahendades – kohtul on piisavalt

arstitõendeid, andmaks hinnangut süüdistuse kohta.

23. Apellandi hinnangul tegutses S. Falilejev hädakaitses, kõrvaldades kannatanust

lähtuvat vahetut ohtu enda elule ja tervisele. Samuti õigustas S. Falilejevi käitumist vajadus

pidada kinni ohtlik liikleja ja seega KrMS § 217 lg 4.

23.1.

Kolleegium nende väidetega ei nõustu. W.V ei pannud S. Falilejevi suhtes toime ühtki

tegu, mis oleksid hinnatavad õigusvastase ründena, mille tõrjumiseks võinuks S. Falilejev

tugineda hädakaitsele. Vastupidi – ilma arusaadava põhjuseta blokeeris S. Falilejev kannatanu

auto liikumistee ning seejärel peksis süüdistatav tema autot korduvalt ja jõuliselt rusikaga.

Kui kannatanu soovis lahkuda (tagurdades, et pääseda teda blokeeriva auto tagant liikuma),

siis hüppas süüdistatav ta autole ette ja takistas kannatanul ka lahkumist, ronides auto kapotile

ja pekstes jalaga sisse esiklaasi ning asudes seejärel tarvitama kannatanu suhtes vägivalda.

Kogu selles ahelas puudub hetk, mil kannatanu oleks rünnanud S. Falilejevi elu, tervist või

vara. Seega on jutt hädakaitsest ainetu, kuna puudub juba hädakaitse kohaldamise esmane

eeldus – õigusvastasest ründest tulenev kaitseseisund.

23.2.

S. Falilejevi käitumist ei saa õigustada ka KrMS § 217 lg-st 4 tuleneva kurjategija

kinnipidamise õiguse alusel. W.V ei pannud süüdistuse kirjeldatud tegevusele eelnevalt toime

ühtki tegu, mis andnud ainest käsitada teda kurjategija või üldse õigusrikkujana. Jutt

väidetavast põhjendamatust äkkpidurdusest on S. Falilejevi kaitseversiooni kuuluv alusetu

väljamõeldis, aga isegi kui kannatanu oleks ohtlikult pidurdanud, ei oleks tegemist

õigusrikkumisega, mille toimepanija kinnipidamiseks oleks õigustatav KrMS § 217 lg-st 4

tulenev volitus – pelgalt ohtlik pidurdus, millega ei kaasne rasket tagajärge, pole hinnatav

kuriteona ja seetõttu ei ole niisuguse rikkumise toimepanijat õigus ka igaühel kinni pidada.

24. Kaitsja väited seoses kannatanu varalise kahju hüvitamiseks esitatud tsiviilhagiga on

asjakohatud. Nimelt keskendub kaitsja sellele, et kõiki kannatanu autol esinenud kahjustusi ei

pruukinud tekitada süüdistatav, vaid need võisid pärineda juba varasemast. Väidetavalt ei

korreleerunud omavahel täielikult ka kannatanu ütlustes avaldatud sõiduki kahjustused ja

maakohtu loetletud sõiduki kahjustused. Kaitsja jätab aga sootuks tähelepanuta, et varalise

kahjuna nõuab kannatanu mitte tema sõidukile tekitatud kahjustuste remondikulude

hüvitamist, vaid kaskokindlustuse omavastutuse summat ja auto remondi ajaks asendusauto

rendile kulunud summat. Need mõlemad kulud on kahtlemata hinnatavad varalise kahjuna,

mida kannatanu kandis süüdistatava õigusvastase tegevuse tõttu. Samuti on ilmne, et

kannatanu autole tekitatud kahjustuste remondihind olnuks suurem kui kaskokindlustuse

omavastutuse summa 300 eurot. Sellele ei ole aga ka kaitsja ega süüdistatav vastu vaielnud.

Kuivõrd remondi ajaks pidi kannatanu enda liikumisvõimaluse tagamiseks kasutama

asendusauto rendi teenust, on põhjendatud ka selle kulu kahjuna arvestamine. Seetõttu on

maakohtu seisukoht varalise kahju hüvitamise osas põhjendatud ning apellatsioonis toodud

argumendid ei kummuta maakohtu põhjendusi mingilgi määral.

25. Apellant vastustab süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju väljamõistmist,

märkides, et kannatanu mittevaralise kahju nõue on põhjendanud vaid tema paljasõnalise

väitega, mille kohaselt jäid kuriteosündmuse päeval kliendid tema teenusest ilma ja tal jäi

saamata tulu. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise välja mõistnud aga hoopis muu eest.

Nimelt märgitakse maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 68, et kuriteosündmus põhjustas

kannatanule hingelisi üleelamisi, mis väljendusid psühholoogilistes probleemides (stress,

unetus, hirm, töövõime langus). Kuna aga süüdistatav ei tekitanud kannatanule ulatuslikke

tervisekahjustusi, ei saa rääkida ka kannatanu sellisest füüsilisest ja hingelisest valust, mis

oleks toonud kaasa tema elukvaliteedi pikaajalise languse. Seega maakohus käsitas

mittevaralise kahjuna just kannatanu hingelisi üleelamisi, mille tingis süüdistatava käitumine

tema suhtes. Nendele põhjendustele ei ole kaitsja pidanud vajalikuks mitte kuidagi vastata.

Kolleegium nõustub maakohtu arutluskäigu ja järeldusega mittevaralise kahju eest

väljamõistetud hüvitise osas.

26. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju

Maakohtu 30. aprilli 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

27. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada S. Falilejevile kaitsjatasu apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et

kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud

apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses

muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda.

allkirjastatud digitaalselt