3-25-366/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.07.2025, Tallinnas

Haldusasja number

3-25-366

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2024 otsuse

nr P26-2024-185150 ja 15.01.2025 vaideotsuse nr 5.2-

3/38524-2 tühistamiseks ning kohustamisnõue

Menetlusosalised

Kaebaja — X. X

Vastustaja — Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Külli Vallimäe-Tuberg

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2024 otsus nr P26-2024-185150 ja 15.01.2025

vaideotsus nr 5.2-3/38524-2.

3. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit uuesti läbi viima kaebaja puude raskusastme

tuvastamise menetlus.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Avaldatavas kohtuotsuses asendada otsuses mainitud füüsiliste isikute ees- ja

perekonnanimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.08.202, mis on

puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline

esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-366

1. X. X esitas 04.10.2024 Eesti Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) ühistaotluse

töövõime hindamiseks ning tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega

inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks.

2. Töötukassa tuvastas 02.12.2024 otsusega, et kaebajal on puuduv töövõime 04.10.2024-

03.10.2025 (dtl 23-25). Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 03.12.2024 otsusega nr P26-2024-

185150 puude raskusastet ei tuvastatud (dtl 14-15).

3. Kaebaja esitas SKA otsusele vaide, mis jäi 15.01.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/38524-2

rahuldamata (dtl 16-22).

4. X. X esitas 14.02.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti

03.12.2024 otsuse nr P26-2024-185150 ja Sotsiaalkindlustusameti 15.01.2025 vaideotsuse nr

5.2-3/38524-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks tegema 04.10.2024

taotluse alusel uus otsus, millega tuvastada vähemalt keskmine puude raskusaste.

5. Tallinna Halduskohus võttis 19.02.2025 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas

vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti.

6. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 20.03.2025.

7. Asja lahendamine toimub kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

8. Kaebaja taotleb Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2024 otsuse nr P26-2024-185150 ning

Sotsiaalkindlustusameti 15.01.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/38524-2 tühistamist ning kohustada

Sotsiaalkindlustusametit 04.10.2024 taotlust uuesti läbi vaatama, mille käigus tuvastada

kaebajal vähemalt keskmine puude raskusaste kehtivusega üks aasta (HKMS § 37 lg 2 p 1 ja p

2).

9. Kaebajal on diagnoositud raske depressioon, ärevushäired ning närvisüsteemi- ja

lülisambahaigused (dorsopaatiad), mis koosmõjus põhjustavad ulatuslikke vaimseid ja

füüsilisi toimetulekuraskusi.

9.1. Vaimse tervise probleemiks püsiv alanenud meeleolu, ärevus, pidev stress ja sisepinged,

millega kaasneb väsimus, lootusetus, enesesüüdistused ning motiveerituse ja tahteaktiivsuse

langus. Alanenud on keskendumisvõime, esinevad raskused tegevuste planeerimisel ja

lõpuleviimisel, mitmeosalistel tegevustel (nt toiduvalmistamine) toimetulekul. Kaebajal on

raskusi inimestega suhtlemisel, asjaajamisel, kodust väljumisel. Lisaks vaevavad kaebajat

unehäired: uinumisraskused, sagedane öine ärkamine, ebapiisav uni ja seda vaatamata

tugevatoimelistele uinutitele. Kaebaja vaimse tervise seisund on krooniline ja raskesti ravile

alluv: vaatamata pikaajalisele psühhiaatrilisele jälgimisele ja erinevatele ravimitele on seisund

püsinud stabiilselt halb või süvenenud. Sõltuvus rahustitest ja uinutitest, mis on tekkinud

pikaajalisel ravimite kasutamisel, raskendab ravitulemust ja suurendab üldist haavatavust.

9.2. Selja- ja närvisüsteemi häired põhjustavad kroonilisi seljavalusid, tundlikkushäireid

jalgades, peapööritust, mis omakorda piiravad liikumisvõimet, seismise ja istumise taluvust,

asendivahetuse võimalust, pikemate vahemaade läbimist. Füüsilise väsimuse tõttu on sageli

vajalik täiendav taastumisaeg ka väiksemate tegevuste järel.

9.3. Eeltoodust tulenevalt on kaebajal igapäevaste ja esmavajalike tegevuste (nt hügieen,

toiduvalmistamine, koristamine, poes käimine) täitmine vaevaline või takistatud. Sagedased

seisundikõikumised: päevad on ettearvamatud, ei tea kunagi, kui palju jaksu on või kas üldse

suudab midagi teha. Kaebaja on suure abivajadusega ning lähedaste toel toimub paljude

igapäevaasjade korraldamine. Kaebaja vajab intensiivset rehabilitatsiooni ja spetsialiseeritud

2(10)

3-25-366

tuge – tööalane rehabilitatsioon on osutunud ebapiisavaks, spetsialistid on soovitanud

sotsiaalset rehabilitatsiooni.

10. Kaebaja ühistaotluse Eesti Töötukassale töövõime hindamiseks ja SKA-le puude

raskusastme tuvastamiseks. Töövõime hindamise käigus tuvastati kaebaja puhul mitmeid

mõõdukaid kuni olulisi piiranguid erinevates tegevusvaldkondades, mis viitavad sellele, et

tema toimetulekuvõime on mitmeti kahjustatud nii vaimses kui füüsilises plaanis. Kaebaja

piirangud ei ole lühiajalised ega mööduvad, vaid püsivad ning keeruka haiguse kuluga.

Hindamise tulemusel Eesti Töötukassa 02.12.2024 otsusega nr TVH/24/042831 varasema

osalise töövõime kehtetuks ja tuvastas puuduva töövõime, mis tähendab, et kaebaja ei ole

võimeline osalema tööturul ilma kõrvalise abita või eritingimusteta.

11. Kaebaja hinnangul tõendab terviseandmetel tuginev töövõime hindamise menetluses

tuvastatu üheselt arusaadavalt, et terviseprobleemidest esinevad piirangud ka igapäevasel

tegutsemisel ja ühiskonnaelus osalemisel puude raskusastet põhjustavas ulatuses. Jääb

arusaamatuks, millele tuginedes leiab Sotsiaalkindlustusamet 03.12.2024 otsuses nr P26-

2024-185150, et puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks. Eksperthinnangutes on välja

toodud mitmed mõõdukad ja rasked piirangud erinevates valdkondades, sh liikumine,

suhtlemine, tegevuste sooritamine, muutustega kohanemine jms.

12. Vaidlusaluses otsuses on selgitatud, et antud juhul otsustas SKA teostada täiendava

ekspertiisi ning vastava eksperthinnangu tulemusel leiti, et ehkki kaebajal on ärevushäired,

sõltuvus rahustitest ja uinutitest ning ta võib vajada temale sobivaid või kohandatud

töötingimusi, ravi ja ravimeid, kuid see ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks.

Täiendavat selgust ei too ka 15.01.2025 vaideotsuses nr 5.2-3/38524-2 märgitu, millega jäeti

vaie rahuldamata. Vaideotsuses on selgitatud, et vaideotsust tehes küsiti täiendav

ekspertarvamus, millele on ka vaideotsuses tuginetud.

13. Kaebaja leiab, et SKA ekspertide poolt tehtud järeldused on vastuolus epikriisidega ja

töövõime hindamiselt tuvastatuga. Kaebaja mõistab, et puuduv töövõime ei tähenda

automaatselt, et esineb ka puude raskusaste, kuid antud juhul on puude raskusastme

mittetuvastamise otsuse ja vaideotsuse toodud põhjendused arusaamatud ega vasta kaebaja

tegelikule seisundile.

13.1. Sotsiaalkindlustusameti eksperdid keskendusid eelkõige subjektiivsetele välimuse ja

suhtlemisoskuse kirjeldustele, nagu: „korrektselt riides“, „hoolitsetud välimus“, „vastab

küsimustele täislausetega“, „normintellekt“. Samas jäeti tähelepanuta dokumenteeritud

psüühikahäirete krooniline ja raske kulg ning ravimite kõrvaltoimed ja sõltuvus, selgelt

kirjeldatud toimetulekuraskused ja funktsioonipiirangud (sh väsimus, apaatsus,

keskendumisraskused), pidev ravivajadus, vajadus sotsiaalse rehabilitatsiooni järele. Samuti ei

hinnata kriitiliselt raviskeemide muutmise vajadust, mis viitab sellele, et ravi ei ole olnud

efektiivne.

13.2. Vaideotsuse kohaselt tuvastati tuginedes töövõime hindamise menetluses tuvastatule

valdkonnas inimestevaheline lävimine ja suhted valdkonnas võtmetegevuse sooritamisel

esinevate piirangu raskusastme aritmeetiline keskmine 2, mistõttu on näidustatud keskmise

puude raskusastme tuvastamine nimetatud valdkonnas. Samas viidatakse, et määrus nr 18

annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse kaaluda, kas esineb vajadus korrigeerida piirangud

aritmeetilist keskmist 0,5 ühiku võrra muude asjasse puutuvate andmete põhjal. SKA

eksperdid ei põhjenda selgelt, miks peeti mõningaid terviseandmeid määravamaks kui teisi.

Aritmeetilise piirangu keskmise korrigeerimist 0,5 võrra (mis muutis hindamise tulemust

kaebaja kahjuks) põhjendatakse üldsõnaliselt, viidates samadele pealiskaudsetele tunnustele

(väljanägemine, normintellekt), kuid ei viidata meditsiinilisele sisule ega haiguse tõsidusele.

Ebaselge on, miks otsustati aritmeetilist keskmist korrigeerides jätta tähelepanuta sisulised

3(10)

3-25-366

terviseandmed ning haiguse kulgu sh vähest kompenseeritust ravimitega ning sõltuvust ja

raskeid kõrvaltoimeid hinnati väheolulisena.

13.3. Eesti Töötukassa eksperdid leidsid, et kaebajal puudub töövõime – mis viitab

märkimisväärsetele piirangutele nii töö- kui sotsiaalelus. Sotsiaalkindlustusameti

ekspertarvamus läheb sellest järeldusest mööda või eirab seda – tuues küll välja, et piirangud

on olemas, kuid väites samas, et need on raviga „kompenseeritavad“ ja ei kvalifitseeru puude

raskusastmeks.

14. Vaideotsus on halvasti struktureeritud ja raskesti jälgitav. Puudub arusaam, kas ja kuidas

hinnati abivajadust, tegevusvõimet ning elukeskkonna mõju vastavalt seadusele (PISTS § 23

lg 6). Vaideotsuses korratakse sisuliselt algses otsuses toodud argumente ehk viidatakse

välimusele ja lõhnastatule ning normintellektile. Viidatud asjaolud ei saa olla otsuse tegemisel

määrava tähtsusega kuna arstide juures käimised on prioriteet ning selleks hetkeks suudab

kaebaja ennast ikka kokku võtta sh pesta, puhtad riided selga panna ja lõhnastada. Kaebajal

on normintellekt ehk ta suudab ennast väljendada kuigi teeb seda mõningaste takistustega ja

aeglasemalt ning teatava reservatsiooniga. Vaideotsust tehes on jäetud jätkuvalt tähelepanuta

haiguste objektiivne kulg ja ka asjaolu, et kaebaja on ravi saanud aastaid, kuid olulist

paranemist toimunud ei ole. Haigus ei ole kndlasti ravimitega kompenseeritud kuna

spetsialistide hinnangul vajab kaebaja sotsiaalset rehabilitatsiooni ehk suure abivajadusega

inimesteel mõeldud kompleksset teenust. Ka ei ole vähetähtis asjaolu, et ravimitest on

tekkinud sõltuvus, millega toimetulek on enam kui keeruline. Kaebaja jaoks on väga haavav

vaideotsuses toodud selgitus, mille kohaselt saab ta osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsetel

alustel, psüühikahäire on raviga kompenseeritav ning igapäevaelus ei esine püsipiirangud,

mida raviga ei saaks korrigeerida. Kaebaja psüühikahäired ja sõltuvus on vaatamata arstide

juhiste järgimisele süvenenud, mis tõendab, et ravi ei ole senini toiminud ootuspäraselt.

Viidatud seisundist kinnitavad ka terviseandmed ja tööalase rehabilitatsiooni meeskonna

arvamus leides sh, et kaebaja tervislikust seisust tulenevad piirangud on ulatuslikud ja

püsivad, mille leevendamiseks või seisundi stabiliseerimiseks vajab kaebaja erinevaid

kompleksteenuseid.

15. Puudub arusaam, kas ja kuidas hinnati vaidlusalust otsust tehes PISTS § 2³ lg 6 sätestatut

kuna subjektiivselt hinnates ja tunnetades on ilmselge asjaolu, et kaebaja eakohane toimetulek

on olulisel määral piiratud. Kaebajale teadaolevalt ei ole olemas metoodikat ja aluseid, mis

võimaldaksid vastavat eakohasest suuremat kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust

tuvastada. Kuna aga seadus kohustab vastavaid asjaolusid hindama, siis jääb ebaselgeks,

kuidas ja mille alusel vastavaid asjaolusid hinnati. SKA poolt teostatud menetlus on olnud

pealiskaudne ning HMS-s, PISTS-s ja vastavates rakendusaktides sätestatule mittevastav.

Otsus on vastuolus terviseandmetega ning töövõime hindamise menetluses tuvastatuga ega

vasta ka minul esinevatele piirangutetele ja nende avaldumisel sh mõjule igapäevasele

tegutsemisele.

Vastustaja seisukohad

16. Vastustaja SKA vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub selle rahuldamata jätta.

17. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab kaebaja peamiselt vastustaja ekspertarstide hinnangut

kaebaja terviseseisundist tulenevatele piirangutele. Kaebaja märgib, et tal on vaimse tervise

probleemid (raske depressioon ja ärevushäired) ning lisaks diagnoositud lülisamba ja

närvisüsteemi häire, mis avaldub seljavaludes, tundlikkusehäiretes jalgades ja

peapööritustundes, mis piirab liikumist ning sundasendites püsimist. Kaebaja hinnangul

esineb alus puude raskusastme tuvastamiseks, kuna tema igapäevane tegutsemine on olulisel

määral eelnimetatud probleemidest mõjutatud.

4(10)

3-25-366

17.1. Vastustaja selgitab, et puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda, et isikut peetakse

terveks või tal ei ole puuet. Nagu kaebaja on kaebuses viidanud, leidis ekspertarst puude

tuvastamise menetluses järgmist: "Puude raskusastme mittetuvastamine siinkohal ei samastu

haigusest tervistumisega ning ei lükka ümber teatavate püsipiirangute olemasolu

igapäevategevustel või ühiskonnaelus osalemisel, kuid tuginedes aktuaalsetele

terviseandmetele on tervisehäired kompenseeritavad ning puudub alus puude raskusastme

tuvastamiseks, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates." (dtl 64-65). Vastustaja tuvastab puude

raskusastme, kui puudeline seisund küündib vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks vajaliku lävendini. Sellest lävendist allapoole jäävaid puudelisi seisundeid, ehk

selliseid, kus taotlejal esinevad piirangud on kas kerged või ei esine püsivalt igapäevaste

põhitegevuste sooritamisel (PISTS § 2 lg 21) või mida saab kõrvaldada või oluliselt

leevendada ravi või ravimitega, vastustaja ei tuvasta ning selliste seisundite puhul

vormistatakse puude raskusastme mittetuvastamise otsus.

17.2. Puude raskusastme tuvastamise menetluses on ekspertarst andnud oma arvamuse

kaebaja tervise infosüsteemis kajastuvate objektiivsete terviseandmete alusel. Ekspertarst

hindab puude raskusastme tuvastamise taotluses esitatud andmete (inimese subjektiivne

hinnang oma tervisele) vastavust tervishoiuteenuse osutaja poolt tervise infosüsteemi kantud

andmetele. Inimese enesehinnang tervisele on n-ö tunnetatav tervis, mis võib lahkneda

objektiviseeritavast (läbivaatused, analüüsid jne) terviseseisundist. Kuna SKA puude

raskusastme tuvastamine on dokumendipõhine, siis ekspertarst lähtub piirangute hindamisel

objektiviseeritud seisundist, samal ajal valideerides isiku enesehinnangut terviseandmetes

kirjeldatu vastu.

17.3. Vastustaja on küsinud vaidemenetluses ka teise ekspertarsti arvamust (dtl 66-67), kes on

samuti hinnanud kaebaja aktuaalseid terviseandmeid ning jõudnud järeldusele, et kaebaja

piirangud igapäevategevustel ja ühiskonnaelus osalemisel ei esine sellises ulatuses, mis

võimaldaks tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastme.

18. Kaebaja viitab töövõime hindamise menetluses tuvastatule, mis samuti tõendab tema

piiranguid. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on vastuolus töövõime hindamise

menetluses tuvastatuga.

18.1. Töötukassa otsuses on hinnatud kaebaja töövõime puuduvaks kestusega üks aasta.

Põhjenduste kohaselt on kaebajal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas,

õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise

valdkondades. Selgituseks on lisatud, et arvestades tervisekahjustuse muutlikku iseloomu, on

tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti prognoositav (dtl 23-26 ja 27-43). Vastustaja ei saa

kommenteerida töövõime hindamise eksperdiarvamusi ja otsuseid, samas tuleb arvestada

asjaoluga, et töötamine tavatingimustes võib küll olla hinnanguliselt täielikult takistatud, aga

see ei piira töötamise võimalikkust kohandatud tingimustes ja jõukohasel viisil.

Ühiskonnaelus osalemine ja igapäeva põhitoimingute sooritamine ei ole samastatav

vähenenud või puuduva töövõimega.

18.2. Töövõime hindamisel ja puude raskusastme hindamisel on erinevad eesmärgid, kuigi

mõlemal juhul võetakse aluseks inimese terviseandmed (nii inimese enese terviseseisundit

puudutav hinnang kui tervise infosüsteemis sisalduvad objektiivsed terviseandmed).

Töötukassa selgitab töövõimetoetuse seaduse (TVTS) alusel välja, kas inimese töötamine on

tema terviseseisundi ja sellest tulenevate piirangute tõttu takistatud (TVTS § 5). SKA hindab

omakorda PISTS-i alusel, kas inimesel on selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise

struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab tal ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel

(PISTS § 2 lg 1).

5(10)

3-25-366

18.3. Erinev on ka see, kuidas toimitakse arstiõppe läbinud isiku arvamuses valdkondade

võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtustega.

Töövõime hindamisel võrdub valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste

valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga (tervise-

ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete

loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 6 lg 5).

Tööealisel inimesel puude raskusastme tuvastamisel arvutatakse iga valdkonna kohta

võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline

keskmine (sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise

tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr

18) § 6 lg 3).

18.4. Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti hinnangust tulenevalt on kaebajal liikumise

valdkonna võtmetegevustes esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline

keskmine 1,33, õppimiste ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevustes aritmeetiline

keskmine 1, muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevustes aritmeetiline

keskmine 1,33 ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevustes

aritmeetiline keskmine 2. Seega oleks töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdiarvamuses antud arvväärtustest tulenevalt olnud kaebajal keskmine puude raskusaste

võimalik tuvastada üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna alusel (määruse nr

18 § 6 lg 6 p 1). 5

18.5. Vastustaja küsis puude raskusastme tuvastamise menetluses inimestevahelise lävimise ja

suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel piirangute raskusastme tuvastamiseks

arvamust ekspertarst A. Aelt, kelle hinnangul ei ole kaebajal nimetatud valdkonnas esinevad

piirangud puude raskusastme tuvastamiseks piisavad (dtl 64-65).

19. Määruse nr 18 § 6 lg 5 sätestab, et Sotsiaalkindlustusametil on õigus muude asjasse

puutuvate andmete põhjal korrigeerida piirangu aritmeetilist keskmist ja sama määruse § 4

lõike 5 punktis 3 nimetatud valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmete arvväärtusi 0,5 ühiku võrra või vajaduse korral kaasata menetlusse arstiõppe

läbinud isikuid. Eeltoodud sätte alusel ja tuginedes ekspertarsti hinnangule korrigeeris

vastustaja kaebaja inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste piirangute

arvväärtust 0,5 ühiku võrra, mille tulemusel hindas vastustaja kaebaja piirangut kõnealuses

valdkonnas arvväärtusega 1,5. Kuigi otsuses ei ole arvväärtuste korrigeerimisele otseselt

viidatud, tuleneb see otsuses esitatud ekspertarsti hinnangust kaebajal inimestevahelise

lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute kohta puude

raskusastme vaates.

20. Kaebaja leiab, et ekspert on terviseandmeid tõlgendanud pealiskaudselt ning valikuliselt

ehk pidanud oluliseks arstide kandeid, kus viidatakse välimusele ja eneseväljendusele, kuid

jätnud tähelepanuta kanded, mis kirjeldavad haiguse kulgu ja avaldumist ning

terviseprobleemide ilmselget mõju igapäevasele tegutsemisele. Vastustaja selgitab, et

ekspertarst ei tõlgenda terviseandmeid, vaid tugineb sellele, mida raviarstid on

terviseandmetesse märkinud. Haiguste ravi juhivad eriarstid ja perearst ning raviskeemi

muutmine on meditsiinisüsteemis täiesti tavapärane. Kaebaja väide, et senine ravi ei ole olnud

tulemuslik, ei too iseenesest kaasa puude raskusastme tuvastamist. Ekspertarst A. A on

leidnud, et psühhiaatri poolt ravi ei planeerita, ravi korraldab perearst. Ekspertarsti hinnangul

on kaebaja tervisehäired aktuaalsetele terviseandmetele tuginedes kompenseeritavad. Ka

ekspertarst F. F on tuginedes kaebaja aktuaalsetele terviseandmetele leidnud, et psüühikahäire

on raviga kompenseeritav. Ravi efektiivsuse küsimustes tuleb pöörduda peamiselt ravivate

arstide poole.

6(10)

3-25-366

KOHTU PÕHJENDUSED

21. Leian, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

22. Kaebaja esitas 04.10.2024 Eesti Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA)

ühistaotluse töövõime hindamiseks ning tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks

ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks. Töötukassa tuvastas 02.12.2024 otsusega,

et kaebajal on puuduv töövõime alates 04.10.2024 kuni 03.10.2025 (dtl 23-25).

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 03.12.2024 otsusega nr P26-2024-185150 puude raskusastet ei

tuvastatud (dtl 14-15).

23. Seega on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja puude

raskusastme (puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) § 2 lg 1¹) määramata

olukorras kus ühistaotluse menetlemisel tervishoiteenuse osutaja ekspertarsti poolt koostatud

eksperthinnangus on leitud, et kaebajal puudub töövõime.

24. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 2¹ järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni

vanaduspensioniealisel inimesel (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja

ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue.

Keskmine puue on PISTS § 2 lg 2¹ kohaselt inimesel, kellel esineb igapäevases tegutsemises

või ühiskonnaelus osalemises raskusi (p 3); raske puue on inimesel, kellel igapäevane

tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (p 2) ning sügav puue on inimesel,

kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud (p 1).

25. Seaduses ei ole üheselt defineeritud, mida mõista PISTS § 2 tähenduses „igapäevase

tegutsemise või ühiskonnaelus osalemise“ all, kuid sotsiaalkaitseministri määruse nr 18

„Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ (määrus nr 18) § 2 p-de 3–4 ning § 6 lg-te 6 ja 7 põhjal saab järeldada, et sellega

tähistatakse üldistavalt määruse nr 18 § 4 lg-s 5 loetletud valdkondi ja võtmetegevusi, millest

lähtuvalt hinnatakse isikul määruse nr 18 § 4 lg-le 6 vastavate piirangute esinemist või

puudumist.

26. Puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna

ekspertteadmistel põhinev hindamisotsus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr

3-18-1588, p 19; 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11).

Seega ei pea kohus asja lahendamisel kontrollima kaalutlusreeglite järgimist. Halduskohus on

pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg-d 1 ja 4).

See hõlmab pädevust tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud

eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuste

raskusastme määramisel), sest sellest sõltub puude raskusastme tuvastamine (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24).

27. Kaebaja 04.10.2024 taotlus oli esitatud nii töövõime hindamiseks kui puude raskusastme

tuvastamiseks. Tulenevalt PISTS § 2³ lg-st 7 kasutab SKA sellisel juhul puude raskusastme

tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud ekspertarvamust ja töötukassa antud

töövõime hindamise otsust. Samas võib SKA PISTS § 2³ lg 1 kohaselt puude tuvastamiseks

kaasata vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid.

28. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi nii töövõime hindamine kui ka puude raskusastme

tuvastamine lähtuvad taotleja terviseseisundist, on nende menetluste eesmärk ning seetõttu ka

rakendatav metoodika erinev (nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 otsus nr 3-20-1141, p

7(10)

3-25-366

12, 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 17). Seetõttu on mõistetav, miks võib mõnel juhul

inimesel töövõime puududa osaliselt või täielikult, kuid puude raskusastet temal ei tuvastata.

Nii arvestatakse töövõime hindamisel riski, et töötamisel halveneb inimese tervislik seisund,

puude raskusastme tuvastamisel lähtutakse aga üksnes olemasolevast olukorrast (takistused,

piirangud). Hinnata tuleb, kas raskused igapäevatoimingutes kestavad enamuse ajast ja

avalduvad suures osas elulistes olukordades. Inimesel võib sõltuvalt asjaoludest esineda

takistus või piirang töötamisel, kuid see ei pruugi alati tähendada ühiskonnaelus, tavaelus

osalemise takistatust. Töövõime hindamise korral vaadeldakse inimese võimet töötada

tavatingimustes, mis võib tähendada füüsilist koormust, psüühilist survet, ajalisi piiranguid

puhkamisele, ravimite manustamisele jne. Inimese igapäevatoimingud on aga teistsugused,

nende puhul saab inimene vabamalt planeerida oma tegevusi, nende intensiivsust, tempot jne.

Terviseseisundist tulenevad piirangud, takistused igapäevaelus võivad inimesel küll esineda,

kuid need võivad olla kerged, s.o oma olemuselt sellised, mis ei ületa teatud künnist, et

küündida vähemalt keskmise puude raskusastmeni. Seega põhimõtteliselt võib esineda

olukordi, kus isikul on piiratud või puuduv töövõime kuid puude raskusastme tuvastamiseks

alust ei ole.

29. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on

halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-

17-1110, p 24; vrd ka Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 13–15). Puude

raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le küll vahetult siduv, kuid

ekspertarsti järeldused saab siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva eksperdiarvamusega (vt

Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26).

30. SKA on vaidlustatud otsuses märkinud, et on otsuse tegemisel aluseks võtnud kaebaja

taotluses sisalduvad andmed, Eesti Töötukassa töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdiarvamuse ja töövõime hindamise otsuse ning SKA ekspertarsti A. A arvamuse.

Viidatud arvamuse on vastustaja esitanud ka kohtule (dtl 64-65). Paraku tuleb möönda, et

vastustaja viidatud ekspertarvamus, millele otsuses tuginetakse, on äärmisel üldsõnaline.

Kohtutoimikusse esitatud arvamuse näol on tõenäoliselt tegemist vastustaja sisemise

andmebaasi vms väljatrükiga, mis on allkirjastamata, kontaktikanaliks on märgitud „faks“ ja

andmise kuupäevaks 03.12.2024 ehk vaidlustatud otsuse kuupäev. Dokumendist nähtuvalt on

selle „registreerija“ A. A, saatja nimi puudub, seotud dokumendid puuduvad. Tekstiväli

sisaldab üldistavat teksti, mis kirjeldab kokkuvõtvalt kaebaja terviseandmetes sisalduvat,

seejuures puuduvad viited konkreetsetele TIS kannetele, millele kirjeldus tugineb ning lõpus

on toodud järeldus selle kohta, et ehkki kaebaja võib vajada temale sobivaid või

kohandatavaid töötingimusi, ravi ja ravimeid, kuid see ei ole puude raskusastme tuvastamise

aluseks. Puuduvad igasugused viited õigusaktidele ja/või metoodikale, millest arvamuse andja

on juhindunud ning selle põhjal ei ole võimalik aru saada, millised on need täpsemad

asjaolud, miks isikul, kel on küll tuvastatud puuduv töövõime, esinevad piirangud ei võimalda

tuvastada isegi keskmise puude raskusastmele vastava puude olemasolu. Ka vaidlustatud

otsuses igasugused sellised põhjendused puuduvad, viited õigusaktidele on küll olemas kuid

ka need on liialt üldised, sisaldades näiteks viiteid määruse nr 18 §-dele 6, 7 ja 8, samas

koosnevad need paragrahvid mitmest erinevast lõikest ja lõiked omakorda punktidest. Seega

ei ole otsusest võimalik aru saada, millistele sätetele täpsemalt SKA on tuginenud.

31. Eelkirjeldatu põhjal olen seisukohal, et SKA 03.12.2024 otsus, millega jäeti kaebajal puue

tuvastamata, on koostatud põhjendamiskohustust rikkudes ning selle põhjal ei ole ei kohtul

ega ka otsuse adressaadil võimalik aru saada, millel põhineb SKA hinnang, et kaebajal ei ole

võimalik tuvastada vähemalt keskmise puude raskusastmele vastavat puuet. Otsuses viidatud

ja kohtule esitatud eksperthinnang siin samuti abiks ei ole, sest ka see on oluliste

8(10)

3-25-366

põhjendamispuudustega ning kohtule esitatud dokumendi esmasel vaatlusel ei ole võimalik

aru saada, et tegu on üldsegi ekspertarsti arvamusega.

32. Alles vaideotsuses on vastustaja asunud 03.12.2024 otsust põhjendama, tuues välja ka

täpsemad viited õigusaktidele. Sellist olukorda ei saa pidada hea halduse põhimõttega

kooskõlas olevaks. Haldusakti adressaadil peab olema kohe algse haldusakti põhjal võimalik

veenduda, millistele asjaoludele ja õigusnormidele tuginedes haldusakt on antud, seda eriti

siinses olukorras, kus kaebaja töövõime on hinnatud täielikult puuduvaks. Selline olukord

tekitab inimeses mõistetavalt segadust ja seega on SKA-l haldusorganina seda suurem

kohustus inimesele arusaadavalt selgitada, miks sellistes olukordades ka keskmisele puude

raskusastmele vastavat puuet ei tuvastata.

33. Niisiis on SKA alles vaidemenetluses asunud enda algset seisukohta täiendavalt

põhjendama. Vaidemenetlusse on vastustaja kaasanud täiendavalt ekspertarsti F. F, kes on

samuti asunud seisukohale, et tervislikust seisundist tulenevad funktsioonihäired ei põhjusta

kaebajal sellisel määral raskusi igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises, et

oleks alust puude raskusastme tuvastamiseks. Täiendav eksperdiarvamus (dtl 66-67) on küll

eelmisest mõnevõrra põhjalikum, kirjeldades mõnevõrra täpsemalt kaebaja terviseandmeid,

siiski on selle põhjal keeruline aru saada, millel täpsemalt põhineb ekspertarsti järeldus:

„Tuginedes aktuaalsetele terviseandmetele on psüühikahäire raviga kompenseeritav ning

puudub alus vaimse tervise valdkonnas vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks.“ Vastavalt määruse nr 18 § 4 lõikele 2 arvestab arstiõppe läbinud isik

arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või

säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Ka viimasest

eksperdiarvamusest ei ole aru saada, millised on täpsemalt need asjaolud, millele ekspertarst

hinnangu andmisel on tuginenud.

34. Vaideotsuses on SKA toonud välja täpsemad viited sellele, kuidas määrusega nr 18 on

reguleeritud töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse hinnangute ülevõtmise

metoodika, arvutuskäik ja sotsiaaltoetuste suuruse arvutamine (vaideotsuse lk 3 jj) ning

viidanud, et tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti poolt kaebaja tervisliku seisundi

võtmetegevuste hindamisel antud hinnangute alusel arvutatakse puude raskusastme

tuvastamiseks valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete

arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Need viited on asjakohased ning pidanuks olema välja

toodud juba algses haldusaktis.

34.1. Vaideotsuses järgnevatest põhjendustest nähtub, et tegelikult tuleneb tervishoiuteenuse

osutaja ekspertarsti hinnangust, et kaebajal on inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna

võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline

keskmine 2, mis omakorda annab määruse nr 18 § 6 lõike 6 punkti 1 kohaselt aluse keskmise

puude raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkonnas.

34.2. Seega nähtub vaideotsusest, et ühe valdkonna andmete põhjal oleks siiski alust kaebajal

keskmise puude raskusastme tuvastamiseks, mida algses otsuses üleüldse mainitud ei ole.

Siiski ei ole vastustaja ka siin pidanud lõppastmes puude raskusastme tuvastamist

võimalikuks, sest on, viidates määruse nr 18 § 6 lõikele 9 (vaideotsuses on ekslikult viidatud

lõikele 5), otsustanud korrigeerida kaebajal vastavas valdkonnas esinevat piirangut 0.5 ühiku

võrra ning saanud seeläbi tulemuseks 1,5, mis määruse nr 18 kohaselt ei ole piisav keskmise

raskusastmega puude tuvastamiseks. Paraku ei ole vaideotsusest võimalik aru saada, millel

SKA selline otsustus põhineb.

34.3. Määruse nr 18 § 6 lg 9 sätestab, et SKAL on õigus muude asjasse puutuvate andmete

põhjal korrigeerida piirangu aritmeetilist keskmist ja valdkonna võtmetegevuste sooritamisel

esinevate piirangute raskusastmete arvväärtusi 0,5 ühiku võrra või vajaduse korral kaasata

9(10)

3-25-366

menetlusse arstiõppe läbinud isikuid. Korrigeerimist tuleb SKA-l kirjalikul põhjendada.

Vaideotsuses viitab SKA eelpooltoodud ekspertarstide arvamustele kuid viimastes ei ole

piirangute aritmeetilise keskmise korrigeerimise küsimust üleüldse puudutatud. Sellest

tulenevalt ei ole võimalik aru saada, millistele andmetele tuginedes on selline korrigeerimine

läbi viidud.

35. Kokkuvõtlikult nähtub eeltoodust, et SKA 03.12.2024 otsus, milles SKA leidis, et

kaebajal ei ole võimalik tuvastava ka vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastavat

puuet, on oluliste põhjendamispuudustega ning ehkki vaideotsuses on vastustaja asunud otsust

täiendavalt põhjendama, ei ole olemasolevatele andmetele tuginedes võimalik kohtul siiski

veenduda, et SKA on kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluse kohaselt läbi viinud

ning arvesse võtnud kõiki asjakohaseid andmeid. Ekspertarstide hinnangud, millele vastustaja

tugineb, on samuti sedavõrd üldsõnalised, et kohtul puudub võimalus kontrollida, millistele

andmetele tuginevalt on ekspertarstid leidnud, et kaebajal ei ole alust tuvastada keskmist

puuet.

36. Ülaltoodud põhjendustel rahuldan kaebuse ja tühistan Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2024

otsuse nr P26-2024-185150 ja 15.01.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/38524-2. SKA-l tuleb kaebaja

puude raskusastme hindamise menetlus uuesti läbi viia.

Menetluskulud

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste

kulud nende endi kanda.

Isikute nimede asendamine lahendis

38. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise

isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab

avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

10(10)