3-25-247/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

18.07.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-247

Haldusasi

M.J.-i kaebus Maksu- ja Tolliameti 03.01.2025. a

maksuteate nr 20250218099 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.06.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.J.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja M.J.

RESOLUTSIOON

Rahuldada M.J.-i määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 09.06.2025. a määrus

ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet väljastas 03.01.2025 maksuteate nr 20250218099, mille järgi

kaebaja M.J.-i 2025. aasta mootorsõidukimaksu summa on 160,67 eurot. Maks tuleb tasuda

kahes osas: 80,34 eurot tähtajaga 16.06.2025 ja 80,33 eurot tähtajaga 15.12.2025.

Maksustatavaks sõidukiks on sõiduauto Subaru Forester, mille esmase registreerimise

kuupäev on 28.05.2014.

2. Kaebaja esitas 31.01.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse maksuteate tühistamise

nõudes. Kaebaja hinnangul on maksuteade õigusvastane, kuna mootorsõidukimaksu seadus

(MSMS) ja selle rakendamise eesmärgid on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse,

maksukorralduse seaduse ja üldiste õiguslike põhimõtetega. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult

järgmised põhjendused:

- mootorsõidukimaks on keskkonnamaks, selle eesmärgiks on keskkonna ja inimeste tervise

seisundi parandamine. Samal eesmärgil ehk keskkonna säästmise eesmärgil juba kogutakse

kütuseaktsiisi. Tegemist on kahekordse maksustamisega;

- kaebaja ei saanud sõiduki soetamisel arvestada mootorsõidukimaksu kehtestamisega;

- kuna mootorsõidukimaks on keskkonnamaks, pidi seaduses olema reguleeritud maksutulu

laekumise kasutamine või sihtotstarve. Seda ei ole tehtud;

- seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jäi vähem kui kuus kuud;

- tehtud ei ole analüüsi, kas mootorsõidukimaks saab täita oma keskkonnaeesmärki;

- mootorsõiduki omanikud on samas olukorras, arvestamata sõiduki kasutamise intensiivsust

ja keskkonnamõju. Maks ei soodusta keskkonnasäästlikuma sõiduki omandamist;

- kaebajat mõjutatakse loobuma oma omandist (tarbeesemest) ning piiratakse kaebaja

võimalust valida, millist sõidukit ta kasutab;

- kaebajat koheldakse ebavõrdselt, kuna ühe ja sama mootori, kaalu ja väljaheitega, kuid

erineva vanusega sõidukitele rakendatakse erineva määraga maksu;

- uue maksu kehtestamine ei ole maksu- ja hinnatõuse arvestades proportsionaalne.

3. Halduskohus tagastas 09.06.2025. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline ning jättis

taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata. Määruse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

- HKMS § 133 lg 1 alusel on varaliselt hinnatava hüve korral õiguste riive väheintensiivne

eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. See tingimus on täidetud, kuna kaebaja

vaidlustab maksukohustust suurusega 160,67 eurot;

- lisaks käesolevale kohtuasjale tuleks läbi viia ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Kaebaja võimalik kasu ei oleks tasakaalus õigusemõistmisega seotud kuludega;

- kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline, sest kaebaja ei väida, et seadust kohaldati valesti,

kaebaja etteheited seoses mootorsõidukimaksu kui keskkonnamaksuga langevad ära,

õiguskantsleri selgitusel ei ole alust arvata, et maksu kehtestamisel pole arvestatud

maksevõimelisust või et maks on sedavõrd suur, et autoomanikud on sunnitud sõidukist

loobuma;

- kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et 160,67 eurot kahes osas tasumisele kuuluva

maksukohustuse tõttu on ta sunnitud sõidukist loobuma või et see seab ohtu tema igapäevase

toimetuleku;

- õiguskantsler on selgitanud, et mootorsõidukimaksu seadust ei ole põhjust pidada

põhiseadusega vastuolus olevaks seetõttu, et uut autot soetades polnud võimalik lisakulu ette

näha;

- erineva vanusega sõidukite erinevat maksustamist on seaduse seletuskirjas kohaselt

põhjendatud;

- isegi kui möönda MKS §-s 41 sätestatud seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahelise aja

rikkumist, ei riivanud see olulisel määral kaebaja õigusi;

- normikontroll põhineb konkreetse kohtuasja asjaoludel ning kohus ei hinda seda, kas norm

võiks üldisemalt rikkuda mõne muu isiku õigusi.

4. K. M.J. taotleb 25.06.2025. a määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ning

kaebuse menetlusse võtmist koos riigilõivu hüvitamisega järgmiste põhjendustega:

- kohtu hinnang riive intensiivsusele on ekslik. Kuigi vaidlusalune maksusumma on alla 1000

euro, ei tohiks see olla ainsaks määravaks teguriks. Vaidlus on seotud uue maksukohustusega,

mis mõjutab kõiki sõidukiomanikke. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et varalise väärtuse

kriteerium ei saa olla ainuke otsustuskriteerium HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamisel. Tuleb

hinnata, kas vaidlus on olulise ühiskondliku tähendusega või kas see võib kaasa tuua laiemat

mõju. Normi rakendamine ei ole kohane, kui arutelu keskmes on MSMS põhiseadusvastasus;

- kohtunik ei saa piirata kaebuse menetlusse võtmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamise õigust põhjendusega, et võimalik kasu ei ole tasakaalus õigusemõistmisega seotud

kuludega;

- õiguskantsler on leidnud MSMS vastuolu põhiseadusega, ka kohus tunnistab, et MSMS on

jõustunud MKS § 41 rikkumisega, mis kinnitab, et seadus on vigadega. Põhiseaduslikkuse

järelevalve teostamine kuulub ainuüksi kohtule, mitte õiguskantslerile;

- mootorsõidukimaks kui keskkonnamaks ei täida oma eesmärki, maksu sihtotstarbe määratlus

on segane ja seda ebaselgust tulebki kohtul kontrollida;

- kohus on toetunud pelgalt õiguskantsleri subjektiivsele arvamusele. Mootorsõidukimaks ei

ole ühekordne maksukohustus, vaid mõjutab määruskaebuse esitajat aastast aastasse

korduvalt, samuti ei saa olla kindel, et maksukohustus jääb alati muutumatuks.

Kohtumääruses on hinnatud subjektiivselt määruskaebuse esitaja majanduslikku olukorda,

arvestamata üldist inflatsiooni, maksude ja aktsiiside tõusu ning isiklikke väljamakseid.

Kohtul puudub info määruskaebuse esitaja majandusliku olukorra kohta ning ta ei ole ka

täiendavaid andmeid küsinud;

- vaidluse tuum ei ole maksustamise võimalus ise, vaid selle ebaproportsionaalne

rakendamine, mis määruskaebuse esitajat riivab. Kohus ei lükanud ümber määruskaebuse

väidet, et seadus eristab uuemate ja vanemate mootorsõidukite omanikke. Isegi

sooduskordajaga jääb määruskaebuse esitaja sõiduki aastamaks kõrgemaks kui samaväärse

CO2 väljaheite ja massiga vanematel sõidukitel ning selline soodustus ei tühista asjaolu, et

MSMS on PS §-ga 12 vastuolus.

5. Maksu- ja Tolliamet taotleb 10.07.2025. a vastuses määruskaebusele jätta see

rahuldamata. MTA maksuteade on põhjendatud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks

puudub alus. Kaebajale maksuteatest tulenev igakuine rahaline koormus on hinnanguliselt

13,39 eurot, mis ei ole selline kohustus, mis seaks ohtu kaebaja toimetuleku või omandi

puutumatuse. Kaebuses ei ole välja toodud, et maks on arvutatud valesti. Väidetav normi

õigusvastasus ei avalda kaebaja individuaalsetele õigustele sellist mõju, mis tingiks normi

kohaldamata jätmise vajaduse. Tegemist ei ole keskkonnamaksu, vaid varamaksuga, mille

eesmärk on laiemalt riigieelarve tulu kogumine, sarnaselt nt kinnisvaramaksuga. Kaebaja

väited õiguspärase ootuse rikkumisest ei ole asjakohased – põhiseadus ei taga õigust

maksuvabale tulevikule. Vanade ja uute sõidukite omanike erinev kohtlemine on objektiivselt

põhjendatud ega riku võrdsuspõhimõtet. MSMS ei ole vastu võetud MKS § 41 rikkudes,

tegemist ei ole imperatiivse tähtajaga. Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid asjaolusid, mis

lubaksid järeldada MSMS ebaproportsionaalsust just kaebaja suhtes. Kaebajale seatud

aastamaks summas 160,67 eurot ehk 13,39 eurot kuus ei ole sedavõrd ulatuslik, et see

takistaks isiku normaalset toimetulekut või omandi kasutamist. Kaebaja väidab, et isegi

vanuse sooduskordajaga jääb tema auto maks kõrgemaks kui teistel CO2 ja massilt

samaväärsetel vanematel sõidukitel. MTA juhib tähelepanu, et selline võrdlus ei ole esitatud

konkreetsete andmete, VIN-koodide või täpsete maksuarvutustega. Lisaks tuleb arvestada, et

maksuerinevused võivad tekkida erinevate mõõtmismetoodikate (WLTP vs NEDC), mootori

tüüpide, vanusekordaja või kategooriate tõttu. Võrdne kohtlemine ei tähenda, et iga isik

maksab täpselt sama maksu. MSMS § 14 vanusekordaja rakendub objektiivsel alusel

kõikidele vanematele sõidukitele, sh kaebaja sõidukile, ning tema maksuvähendus võrreldes

ilma kordajata summaga on samuti realiseerunud. Isegi kui leidub üksikuid erandeid, ei

tõenda see normi põhiseadusvastasust ega võrdsuspõhimõtte rikkumist, kui maksuarvutus

lähtub selgest ja objektiivselt kohaldatavast valemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb rahuldada. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Kohtupraktika kohaselt võib kaebuse nimetatud alusel tagastada, kui korraga on

täidetud kaks eeldust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (RKHKm nr 3-21-1411, p 12; nr 3-21-980,

p 11).

7. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui

kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause, RKHKm nr

3-21-1411, p 12; 3-18-763/15, p 9). Maksuteate kohaselt on kaebaja 2025. aasta

mootorsõidukimaksu summa 160,67 eurot, mis ei ületa väheintensiivseks peetavat õiguse

riivet. Maksu samaks jäädes ei ületaks maks 1000 euro piiri enne 7 aastat. Samas ei saa

lähtuda kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsuse hindamisel ainult maksuteates

märgitud summast. Kohtupraktika järgi tuleb arvestada ka seda, millise kaaluga õigushüvesse

ja kui intensiivselt on sekkutud. Kui tegu on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla

intensiivselt sekkutud, ei saa riivet väheintensiivseks pidada ka juhul, kui varaliselt hinnatava

hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära (RKHKo 3-3-1-80-13, p 11), sh kui mõne

olulise põhiõiguse riive eest määratav mittevaralise kahju hüvitis tõenäoliselt ei ületaks seda

summat (RKHKm nr 3-21-1411, p 12).

8. Halduskohus leiab õigesti, et kaebuse rahuldamine praeguses asjas on võimalik üksnes

eeldusel, et kohus hindab mootorsõidukimaksu seaduse (MSMS) kaebajat mõjutavas osas

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). Kaebuse

võimalik rahuldamine võib seega omada mõju ka kaebaja järgnevate aastate

maksukohustusele. Seega ei saa riive intensiivsuse üle otsustamisel lähtuda ainult ühe aasta

kohta väljastatud maksuteatest. Ühtlasi ei saa üksikisiku omandis olevale vallas- või

kinnisasjale seatud maksukohustust pidada riive mõju poolest väheintensiivseks. Isegi kui

maksusumma suurus on vaidlusalusel juhtumil väheoluline, võib see aja jooksul muutuda

ning maksu sissenõudmine mõjutada nii kaebaja praegusi kui tulevasi elulisi valikuid, sh

mootorsõiduki või -sõidukite omamist ja kasutamist. Ilma kaebajaga seotud täpsemaid

asjaolusid välja selgitamata on ka ennatlik teha järeldusi maksukohustuse väheintensiivse

riive kohta. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul vähemalt üks kahest HKMS § 121 lg 2

p-s 21 toodud kumulatiivsest eeldusest täidetud.

9. Kuigi ringkonnakohus ei pea kaebuse eduväljavaadet suureks, ei saa seda ka täielikult

välistada. Halduskohus on kaebuse rahuldamise kesist väljavaadet prognoosides

keskendunud määruskaebuse esitaja võimekusele mootorsõidukimaksu tasuda ilma, et oleks

nõudnud selle kohta kaebajalt täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Määruskaebusest võib samas

välja lugeda, et kaebuses ei vaidlustata niivõrd maksu suurust kuivõrd maksu

ebaproportsionaalsust, st autoomanike ebavõrdset kohtlemist. See eeldab rohkemate

asjaolude analüüsimist kui halduskohus määruses on vajalikuks pidanud.

10. MSMS eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärk kehtestada Eestis keskkonna

ja inimeste tervise seisundi parandamisele suunatud seadus, mis tagaks ka suurema

maksutulu kogumise. Ühtlasi on tegemist iseloomult omandi- mitte tarbimismaksuga1. Seega

on seadusel mitu eesmärki, mistõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtu

seisukohaga, nagu oleks kaebaja etteheited, mis on seotud mootorsõidukimaksu kui

keskkonnamaksuga, ära langenud.

11. Ennatlik on ka anda veel enne kaebuse menetlusse võtmist lõplikku hinnangut

kohtuasja edukusele, mille lahendamine eeldab seaduse põhiseadusega vastavuse kontrolli.

Taolise kaebuse tagastamisel peaksid kaebuse väited põhiseadusega vastuolust olema

1 Mootorsõidukimaksu seadus - menetluskäik–Riigi Teataja

ilmselgelt asjakohatud. Keeruka õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse

tagastamisele selle menetlusse võtmist ja sisulist läbivaatamist (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-

15, p 10; nr 3-3-1-35-12, p 12).

12. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et õiguskantsleri seisukohad on vaid

soovitusliku iseloomuga (vt õiguskantsleri seaduse § 351 lg 2), mis ei saa mõjutada kohtute

seisukohti õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel (TrtRnKo 08.07.2025, nr 3-20-759, p 20).

Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et kaebaja poolt kaebusest saadav võimalik väike kasu

võrreldes õigusemõistmise eeldatavate kuludega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

läbiviimisel ei ole asjakohane põhjendus, mida saaks HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamist

kaaludes arvesse võtta.

13. Õige on samas halduskohtu seisukoht, et normikontroll põhineb konkreetse kohtuasja

asjaoludel ning kohus ei hinda seda, kas norm võiks üldisemalt rikkuda mõne muu isiku, st

teiste autoomanike õigusi. Sellest tuleneb, et kaebajal on kohustus kaebust faktiliselt

põhjendada ning esitada kaebuses tõendid, mis tema väidetavaid asjaolusid kinnitavad

(HKMS § 38 lg 1 p-d 7, 8). Vastasel korral ei pruugi kohus aru saada, millisel alusel on

kaebus esitatud ning ka kaebuse enda eduväljavaated võivad seetõttu olla kesised. Samas

peab ka kohus ise olema aktiivne, kui ta näeb, et asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on

välja selgitamata. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks

oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende

esitamise kohustuseks menetlusosalistele.

14. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab

halduskohtu 09.06.2025. a määruse ning saadab asja halduskohtule tagasi menetlusse võtmise

otsustamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)