2-24-109870/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17. juuli 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-109870

Tsiviilasi

Revensen OÜ hagi O.H vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

569,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Revensen OÜ (registrikood 16625699),

lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Kostja O.H (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Revensen OÜ loobumine hagist O.H vastu järgmiste nõuete osas:

põhinõue 329,58 eurot, intressinõue 74,06 eurot, hooldustasu nõue 22,40 eurot ja

viivisenõue 20,60 eurot ning alates 31.05.2025 viivise väljamõistmise nõue osas, mis

ületab võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.

2. Rahuldada osaliselt Revensen OÜ (registrikood 16625699) hagi O.H (isikukood

XXX) vastu.

3. Välja mõista O.H-lt Revensen OÜ kasuks 477,88 eurot, s.o põhinõue.

4. Välja mõista O.H-lt Revensen OÜ kasuks viivis põhinõude (477,88 eurot) tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 17.

veebruarist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Rahuldada Revensen OÜ 30. mai 2025 avaldus riigilõivu tagastamiseks ja tagastada

Revensen OÜ-le hagilt 26.04.2024 tasutud riigilõivust 52,50 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

1 (12)

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 12.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.H (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis

asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu

Maakohtule hagi 26.04.2024, mida täpsustas 05.08.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks

välja mõista põhivõla 807,46 eurot, intressi 74,06 eurot, lepingu hooldustasu 22,40 eurot ja

seisuga 26.04.2024 sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 114,81 eurot ning viivise

määraga 24% aastas alates 27.04.2024 põhinõudelt 807,46 eurolt kuni selle kohase tasumiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 16.02.2023 Ühisraha OÜ-ga (laenuandja)

laenulepingu nr Y230216059, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Intressimääraks oli 24%

aastas ja 0,067% päevas. Krediidikulukuse määr oli 45,82%. Tagasimakseperiood oli 12 kuud,

kohustusega tasuda alates 16.03.2023 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 16. kuupäevaks laenu

põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid summas 195,12 eurot.

Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 16.02.2024. Kokku

kohustus kostja tasuma 2421,44 eurot (12 osamakset igakuise suurusega 195,12 eurot, millele

lisandub lepingutasu 80 eurot). Laenuandja maksis kostjale laenusumma välja 16.02.2023.

Peale laenulepingu sõlmimist on laenuandjale laekunud kostjalt kokku 1442,12 eurot

järgmiselt: 15.03.2023 195,12 eurot; 09.05.2023 217 eurot; 10.07.2023 230 eurot; 08.08.2023

200 eurot; 12.10.2023 200 eurot; 14.11.2023 200 eurot; 10.01.2024 200 eurot.

Laenuandja saatis kostjale tasuta meeldetuletusi järgmiselt: 20.04.2023, 25.04.2023,

05.05.2023, 20.05.2023, 25.05.2023, 15.06.2023, 20.06.2023, 25.06.2023, 20.07.2023,

25.07.2023, 20.0.2023, 25.08.2023, 20.09.2023, 25.09.2023. Laenuandja saatis kostjale tasulisi

meeldetuletusi järgmiselt: 24.04.2023 (5 eurot), 24.05.2023 (5 eurot), 24.06.2023 (5 eurot),

24.07.2023 (5 eurot), 24.08.2023 (5 eurot), 24.09.2023 (5 eurot), kokku 30 eurot. Laenuandja

saatis kostjale 01.10.2023 laenulepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmise nõude, milles

hoiatati kostjat, et võla tasumata jätmisel öeldakse laenuleping üles ning nõutakse kogu võla

kohest tasumist. Samuti pakuti kostjale kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

Kostja ei tasunud võlgnevust ega avaldanud soovi kokkuleppele jõudmiseks. Laenuandja saatis

kostjale 07.11.2023 teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, milles teatas, et kõik lepingust

tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks ning nõudis kogu võlgnetava summa tasumist

14 kalendripäeva jooksul. Seisuga 07.11.2023 oli kostja viivitused 3 kuu ja 22 päeva eest

(alates 6.–8. osamaksest ja osaliselt 9. osamakse). Laenuandja loovutas 11.03.2024 talle

kuuluva nõude kostja vastu hagejale.

2 (12)

Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 7.6 on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt

laenulepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh inkasso- ja kohtumenetlusega

seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade tasude maksmist

vastavalt portaalipidaja kehtestatud hinnakirjale. Vastavalt portaali hinnakirjale maksab

võlateatis (sisult meeldetuletus) 5 eurot ja laenulepingu ülesütlemise hoiatus (sisuliselt

meeldetuletus) maksab 5 eurot ning teatis laenulepingu ülesütlemise kohta maksab 15 eurot.

Kokku on sissenõudmiskulud 35 eurot (7*5=35). Hageja võttis laekunud summalt 1042,12

eurolt maha sissenõudmisega seotud kulud 35 eurot. 1007,12 eurot arvestab hageja 2.

järjekorras põhivõla katteks summas 776,02 eurot (osamaksed 1–5). 3. järjekorras loeb hageja

taustuks intressi 169,58 eurot (osamaksed 1–5). 4. järjekorras loeb hageja taustuks hooldustasu

30 eurot (osamaksed 1–5). Ülejäänud 31,52 eurot arvestas hageja osaliselt 6. osamakse katteks.

Pärast lepingu ülesütlemist tasutud 400 eurot arvestas hageja sissenõudmiskulude katteks 15

eurot ja põhiosa katteks 385 eurot. Põhiosa võlg on 807,46 eurot, intressivõlg seisuga

07.11.2023 on 74,06 eurot. Hooldustasu võlg on 22,40 eurot. Hooldustasu on 0,3%

laenusummast, igakuise suurusega 6 eurot. Viivisevõlg perioodi 17.08.2023–26.04.2024 eest on

114,81 eurot.

Hageja leiab, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas

laenutaotluse ja pangakonto väljavõtte. Pangakonto väljavõtte alusel oli kostja keskmine

sissetulek 1035,41 eurot. Kostja sai igakuiselt peretoetust 720 eurot, mida laenuandja ei võtnud

arvesse kostja maksevõimelisuse hindamisel. Kostja keskmised kohustused olid 0 eurot ja

majapidamiskulud 93,11 eurot. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja

maksehäireregistrit ja kostjal ei olnud laenu väljastamise ajal maksehäireid. Peale lepingu

sõlmimist oli kostjal kuumakse 195,12 eurot. Pärast laenu väljastamist on igakuine kohustus

koos laenuandja kuumaksega 473,48 eurot. Kostja finantskohustused 0 eurot, väljastatud laen

195,12 eurot kuus, majapidamiskulud 93,11 eurot, kokku 288,23 eurot ja veel jääb reserv

summas 747,18 eurot (1035,41-288,23).

1.2. Hageja teatas 30.05.2025 vastuses kohtule, et hageja loobub osaliselt oma nõuetest (dtl

177). Hageja loobub põhinõudest summas 329,58 eurot, intressinõudest summas 74,06 eurot,

hooldustasu nõudest 22,40 eurot ja viivise nõudest summas 20,60 eurot. Hageja palub kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõla 477,88 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja seisuga

30.05.2025 sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 94,21 eurot ning viivise põhinõudelt

(477,88 eurolt) alates 31.05.2025 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras (dtl 174).

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus ja hagi menetlusse võtmise

kohtumäärus kätte 13. augustil 2024 elektrooniliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

3111 lg 3 alusel. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva

jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile

vastamise tähtpäev saabus 12. septembril 2024. Kostja hagile ei vastanud. Maksekäsu

kiirmenetluses esitas kostja vastuväite kogu nõudele. Kostja soovis näha nõude arvutuskäiku.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

3 (12)

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab,

et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist

loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse.

Hageja esitas 30.05.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja

loobus järgmistest nõuetest: põhinõue 329,58 eurot, intressinõue 74,06 eurot, hooldustasu nõue

22,40 eurot ja viivisenõue 20,60 eurot ning alates 31.05.2025 viivise väljamõistmise osas, mis

ületab võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Kohus võtab vastu hageja

hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning lõpetab nimetatud nõuete osas menetluse.

Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi

esitamise aeg. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates 12.03.2024. Hagi esitamise ajal

12.03.2024 oli hagihinnaks 1188,17 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks

569,89 eurot, arvestades, et hagi loetakse esitatuks 12.03.2024. Eeltoodu on oluline

sissenõutavaks muutunud viivise arvestamisel hagihinna hulka.

5. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut

arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas

tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid

ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16).

Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS §

637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

6. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

7. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab

tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist

4 (12)

võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi

tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud

krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui

tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping

siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

Hageja on esitanud kohtule tõendina Ühisraha OÜ ja kostja vahel 16.02.2023 sõlmitud

laenulepingu nr Y230216059 (dtl 40–47). Leping on allkirjastamata. Lepingu kohaselt oli

laenusummaks 2000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi,

hooldustasu ja lepingutasu 80 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 12 osamakset,

kuumakse suurusega 195,12 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 16-ks

kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 16.03.2023 (dtl 40). Kostjale kanti üle 1920 eurot

(väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Hageja on tõendanud, et kostjale on laenusumma

üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel laenulepingu.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Laenulepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,82% aastas. Lepingutasu on 80

eurot, hooldustasu 6 eurot kuus, intressimäär 24% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 12

osamaksega (dtl 40, 41). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,

1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 16.02.2023

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu

keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023

väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 45,82%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud

krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062

lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

16.02.2023 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt hindab

kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

5 (12)

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg

3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

6 (12)

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

9.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate

asjaolude välja toomiseks (dtl 166 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus määras hagejale

tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning

andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks.

Hageja on hagis asunud seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et kostja pangakonto väljavõtte

alusel oli kostja keskmine sissetulek 1035,41 eurot. Kostja sai igakuiselt peretoetust 720 eurot,

mida laenuandja ei võtnud arvesse kostja maksevõimelisuse hindamisel. Kostja keskmised

kohustused olid 0 eurot ja majapidamiskulud 93,11 eurot. Enne laenu väljastamist kontrollis

laenuandja maksehäireregistrit ja kostjal ei olnud laenu väljastamise ajal maksehäireid. Peale

lepingu sõlmimist oli kostjal kuumakse 195,12 eurot.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 23.08.2022–16.02.2023

kohta, millest nähtub, et kostjale laekus igakuine regulaarne töötasu sissetulek järgmiselt (dtl 72

7 (12)

jj): septembris 1223,29 eurot ja lisaks avanss 200 eurot; oktoobris 974,34 eurot ja avanss 300

eurot; novembris 995,15 eurot ja avanss 150 eurot; detsembris 150 eurot, jaanuaris 1326,72

eurot ja avanss 650 eurot, veebruaris 1256,32 eurot. Kostja sai peretoetust 720 eurot kuus. Kuue

kuu keskmine töötasu sissetulek perioodil 01.09.2022–01.02.2023 oli seega 1204,30 eurot.

Kostja on laenutaotluses avaldanud, et tema majapidamiskulude suurus on 500 eurot kuus ja

tema finantskohustuste suurus on 400 eurot kuus (dtl 71). Hageja ei ole kohtule selgitanud,

mille alusel arvestas hageja kostja majapidamiskulude suuruseks 93,11 eurot kuus ja

finantskohustuste suuruseks 0 eurot kuus. Kohtule ei ole usutav, et kostja majapidamiskulude

suurus oli 93,11 eurot kuus. Majapidamiskulud hõlmavad ka igakuiseid toidukulusid,

eluasemekulusid, transpordikulusid, mis on vältimatud püsikulud. Lisaks tuleb arvestada seda,

et kostja avaldas, et tal on 3 ülalpeetavat, rahvastikuregistri andmetel on kostjal 4 ülalpeetavat

(last). PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on peretoetus ette nähtud

laste ülalpidamiseks. Kostja ülalpidamisel on neli alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende

vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o

alates 01.04.2022 neljale lapsele kokku 633,90 eurot kuus (s.o kostjale langev osa). Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tegi igakuiseid makseid Elisa Eesti AS-ile keskmiselt

150 eurot kuus ja ViaPlay 9,99 eurot kuus. Hagi lisast nr 12 nähtub, et kostjal on vähemalt 4

pangakontot, kuid kõikide pangakontode väljavõtteid kohtule esitatud ei ole.

Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiseid osamakseid 195,12 eurot.

Kuuekuulise perioodi, s.o 01.02.2019–26.07.2019 arvutuste kohaselt kostjale pärast enda ja

ülalpeetava lapse vajaduste rahuldamist laenukohustuse täitmiseks raha ei jätkunud (1204,30-

500-400-633,90-195,12=-524,72 eurot). Kostja pangakonto väljavõtte ja laenutaotluse põhjal

tehtud analüüsi tulemusena järeldub, et kostjale ei jäänud üldse pärast vajaduste ja kohustuste

rahuldamist vaba raha kätte.

Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal

järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga

nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud

kostjaga lepingut sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet

ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

8 (12)

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 400 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud

andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada

seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg

5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui

krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid,

oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

10.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

10.1.1. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

16.03.2023–16.02.2024 igakuiseid põhiosamakseid, intressimakseid ja hooldustasu makseid.

16.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 149,12 eurot; 16.04.2023 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 152,10 eurot; 16.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

155,14 eurot; 16.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 158,25 eurot; 16.07.2023

muutus sissenõutavaks põhiosa makse 161,41 eurot, 16.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa

makse 164,64 eurot; 16.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 167,93 eurot, kokku

1108,36 eurot (dtl 40, 41). Hagist nähtub, et kostja tasus enne lepingu ülesütlemise hoiatuse

saamist järgmiselt: 15.03.2023 195,12 eurot; 09.05.2023 217 eurot; 10.07.2023 230 eurot;

08.08.2023 200 eurot, kokku 842,12 eurot.

9 (12)

Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja

lepingutasu ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5%

perioodil 01.01.2023–30.06.2023, 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023 ja 4,5% perioodil

01.01.2024–30.06.2024 siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o

01.10.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei

olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

Viimase osamakse tähtpäev oli 16.02.2024. Seega lõppes leping alates 17.02.2024.

Kostjale kanti üle 1920 eurot (väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Lepingust nähtuvalt

oli lepingutasu suuruseks 80 eurot, mille puhul eeldab kohus, et see võeti laenusummast maha

ning kostjale kanti üle 1920 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 1442,12

eurot, (dtl 32, 33). Kohus arvestab kostja tasutud 1442,12 eurot põhivõla katteks. Seega on

kostjal hageja ees põhivõlg 477,88 eurot (1920-1442,12=477,88 eurot). Kohus rahuldab hageja

nõude põhivõla 477,88 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. Järelikult ei ole

hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel hooldustasu maksmist ja lepingutasu maksmist.

Alates 2023. aastast on intressimäärad tõusnud üle 0%, kuid hageja loobus intressinõudest

tervikuna ja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale

05.05.2025 ümberarvestuse tegemise võimalust (dtl 169).

Hageja on palunud hagis kostjalt välja mõista viivise alates graafikujärgsete võlas olevate

osamaksete sissenõutavaks muutumisest ja pärast lepingu ülesütlemist võlgu olevalt

põhisummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus märgib, et maksegraafikus on põhiosamaksete summa 2000 eurot, mille puhul kohus

eeldab, et see sisaldab lepingutasu 80 eurot, arvestades et kostjale kanti üle 1920 eurot

(väljavõte makse teostamise kohta – dtl 48). Arvestades seda, et leping ei lõppenud

ülesütlemisega ja hageja põhiosamaksete summad sisaldavad ka lepingutasu, siis rahuldab

kohus hageja viivisenõude osaliselt, s.o alates 17.02.2024 (pärast lepingu lõppemist, kui võlg

muutus tervikuna sissenõutavaks). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise põhinõude (477,88 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud määras alates 17.02.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja sissenõudmiskulude nõue summas 30 eurot tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1132 lg 1

kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta

saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud

sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on

saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Arvestades, et kostja teostas lepingu

alusel tasumisi ja need tuli vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu teostada

üksnes põhiosa katteks, siis ei olnud võlausaldajal kostja vastu meeldetuletuskirjades nimetatud

suurustes nõudeid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10 (12)

11. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta

kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu. Seetõttu

tuleks loobutud nõude osas jätta menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel

aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse

12.03.2024. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 12.03.2024. Hagi esitamise aeg on oluline

viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal oli hagihinnaks

1188,17 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 569,89 eurot.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et

kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult

suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud

eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt

võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat

ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid

jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Tallinna

Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud

poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-

146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid

puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu

loobus hageja ka osadest nõuetest. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

1. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot tagastamist (dtl 177).

TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja

loobub hagist. Lõike 3 kohaselt hagist loobumise tõttu ei tagastata maksekäsu kiirmenetluses

tasutud riigilõivu. Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 569,89 eurot, siis

kuulus hagiavalduse esitamisel tasumisele täiendav riigilõiv 110 eurot, lisaks maksekäsu

kiirmenetluse avalduselt tasutud 65 euro suurusele riigilõivule. Seega pärast hagist loobumist

on hageja tasunud riigilõivu 105 euro võrra enam, millest poole, s.o 52,50 euro tagastamist saab

hageja taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Kohus rahuldab hageja riigilõivu tagastamise

taotluse ja tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu 52,50 eurot.

TsMS § 150 lg 8 alusel saab riigilõivu tagastamisest keeldumise määruse peale esitada

määruskaebuse, kui summa, mille tagastamist taotletakse, ületab 100 eurot.

2. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

11 (12)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)