3-25-1472/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kristjan Siigur ja

Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

17. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1472

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 19. mai 2025. a määrus

Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2025. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Sigrid

Pure, Triin Tähtla, Katri Bergmann ja Margit Paas

Puudutatud isik – X, esindajad Uljana Ponomarjova ja

Nora Kurik

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 23. mai 2025. a määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.

mai 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25-1472 muutmata.

2. Võtta menetlusse X 8. juuli 2025. a määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. juuni

2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-25-1472.

3. Jätta X 8. juuli 2025. a määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.

juuni 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25-1472 muutmata.

4. Tõlkida määrus vene keelde.

5. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas

ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-1472

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 17.05.2025 Tallinnas kinni isiku, kes tuvastati

hiljem kui Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik soovis taotleda

rahvusvahelist kaitset. PPA tuvastas Eurodac andmebaasi põhjal, et isik on taotlenud

rahvusvahelist kaitset Hollandis (07.09.2024), Saksamaal (07.12.2024), Austrias (14.12.2024)

ja Tšehhis (19.12.2024). Täiendavatele päringutele saadud vastuste põhjal ei ole isikule ühtegi

kehtivat elamisluba väljastatud. Saksamaa on otsustanud anda isiku nn Dublini III määruse1

alusel üle Hollandile. Holland on kohaldanud isikule sissesõidukeeldu kehtivusega

24.02.2025–28.03.2030.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 18.05.2025 taotluse anda välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 3, 4 ja 7 alusel luba paigutada

puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine tema

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse läbiviimise ajal on vajalik, sest isiku puhul esineb

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 9 kohane põgenemisoht. PPA on

puudutatud isiku varasemast käitumisest lähtudes seisukohal, et vabaduses viibides ei täidaks

ta järelevalvemeetmeid ning ei oleks menetlustoiminguteks PPA-le kättesaadav. Isiku

selgituse kohaselt saabus ta 02.09.2024 turismiviisa alusel lennukiga Armeeniast Ungarisse

ning liikus sealt bussiga edasi Hollandisse, et taotleda rahvusvahelist kaitset. Kuna Hollandis

ei tundnud ta ennast turvaliselt, otsustas ta riigist lahkuda ja läks Saksamaale, kus esitas uue

rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna Saksamaa tahtis teda saata tagasi Hollandisse ja ta ei

tundnud ennast ka Saksamaal turvaliselt, siis liikus ta edasi Tšehhi, kus taotles taas

rahvusvahelist kaitset. Kuivõrd Tšehhi ei olnud samuti tema jaoks sobiv koht, otsustaski ta

tulla bussiga Eestisse ning saabus 17.05.2025 Tallinna. Isiku selgitustele tuginedes saab

Hollandit pidada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks.

PPA ei ole jõudnud tagasivõtupalvet veel esitada, kuid on alust arvata, et isiku kinnipidamine

on vajalik ka Dublini määruse art 28 lg 2 alusel üleandmismenetluse täideviimiseks. Isiku

eelnev käitumine kinnitab, et ta võib liikuda edasi temale sobivasse teise Schengeni

liikmesriiki. Isiku puhul on tegemist varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. PPA arvates on isik

mõistnud, et Holland soovib teda saata tagasi Venemaale ja isik lahkus sellel põhjusel

Hollandist. Leebemad järelevalvemeetmed ei võimalda piisavalt maandada isiku põgenemise

ohtu, sest ei takistaks tema edasiliikumist Schengeni alal. Isikule on KPK-s tagatud eluks

vajalikud meditsiiniteenused ja vajadusel psühholoogiline nõustamine.

3. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 istungil, et ta on transsooline

mees ja palus ennast nimetada Y. Puudutatud isikul on pooleli sooline üleminek ja

hormonaalteraapia, samuti on tal südameprobleemide tõttu invaliidsus. Puudutatud isik

avaldas, et vabaduses viibides ei ootaks ta Hollandisse saatmist, vaid pigem lahkuks Eestist.

Hollandis ei olnud turvaline, sest ta koges seal seksuaalvägivalda. Saksamaale läks ta

põhjusel, et seal olevat LGBT kogukonda kuuluvate varjupaigataotlejate jaoks eraldi laagrid,

kuid teda sinna ei paigutatud. Tšehhis oli alguses parem, kuid seal oli laagris palju vene keelt

kõnelevaid mehi, kelle hulgas ta ei tundnud end turvaliselt. Tšehhisse ta ei jäänud, sest

temasse suhtuti halvasti.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.05.2025 määrusega PPA taotluse osaliselt ja andis

PPA-le loa paigutada puudutatud isik VRKS § 361 lg 2 p 7 ja Dublini määruse art 28 alusel

üleandmise menetluses KPK-sse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte

kauemaks kui 30.06.2025. Isiku kinnipidamine Dublini määruse alusel on lubatav juba enne

vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist (vt Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697,

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)

2(10)

3-25-1472

p 24.1). PPA selgitas istungil, et tagasivõtmispalve kavatsetakse Hollandile esitada

19.05.2025. VRKS § 361 lg 2 p-i 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Dublini määruse art 28 lg-ga 2.

Seega saab isikut kinni pidada juhul, kui tema põgenemise oht on märkimisväärne ja täidetud

on muud määruse art 28 tingimused. Puudutatud isiku kinnipidamiseks esineb VRKS § 361 lg

2 p-s 7 sätestatud alus. Kinnipidamine on vajalik, et tagada isiku üleandmise menetlust. PPA

taotluse põhjal on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse menetluse eest vastutab teine

liikmesriik, eeldatavasti Holland. PPA-l tuleb siiski eelnevalt veenduda, et puudutatud isiku

Hollandile üleandmine on praeguse juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. Üleandmise

menetluses tuleb selgitada välja isiku haavatavus ning arvestada tema erivajadustega, milleks

võib olla käimasolev soolise ülemineku protsess, terviseseisund ja võimalik seksuaalvägivalla

kogemine (vt VRKS § 151 lg 1). Esineb suur oht, et puudutatud isik põgeneb ja ei oleks

vabaduses viibides üleandmiseks kättesaadav. Seda kinnitavad tema varasem käitumine

(korduv teistest riikidest edasiliikumine) ja selgitused kohtuistungil. Põgenemise ohtu

arvestades ei täidaks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmed praegusel juhul eesmärki.

Olemasoleva teabe põhjal on puudutatud isiku kinnipidamine proportsionaalne meede, kuid

kinnipidamisel tuleb arvestada tema haavatavuse ja erivajadustega. Esimesel võimalusel tuleb

isikule tagada konsultatsioon meedikuga. Puudutatud isiku võimalikku erivajadust arvestades

rahuldab kohus PPA taotluse osaliselt ja annab loa isiku kinnipidamiseks mitte kauemaks kui

30.06.2025. Selleks ajaks tuleb välja selgitada, kas puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on

põhjendatud ja proportsionaalne ning kuidas on kinnipidamisrežiim talle mõjunud. Juhul kui

kinnipidamise ebaproportsionaalsus selgub varem või kinnipidamise alus langeb ära, tuleb

isik viivitamata KPK-st vabastada. Üleandmismenetluses tuleb PPA-l juhinduda Dublini

määruse art 28 lg-s 3 sätestatust. Kohus ei saa anda kinnipidamiseks luba korraga kahel

alternatiivsel õiguslikul alusel. Pragune luba on antud VRKS § 361 lg 2 p 7 ja Dublini

määruse art 28 alusel üleandmise menetluses. Kui üleandmismenetlus lõpetatakse, tuleb

vajaduse korral taotleda kohtult puudutatud isiku kinnipidamiseks uut luba. Seetõttu ei anna

kohus praeguse määrusega luba pidada puudutatud isikut kinni VRKS § 361 lg 2 p-de 3 ja 4

alusel ning ei kontrolli nendel alustel kinnipidamise põhjendatust.

5. Puudutatud isik esitas halduskohtu 19.05.2025 määruse peale 23.05.2025

määruskaebuse ja taotles ühtlasi riigi õigusabi. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23.05.2025

määrusega riigi õigusabi taotluse ning võttis riigi õigusabi osutaja poolt 06.06.2025

täiendatud määruskaebuse 17.06.2025 määrusega menetlusse. Puudutatud isikule riigi

õigusabi andmine on tühistatud Tallinna Halduskohtu 18.06.2025 määrusega, sest puudutatud

isik leidis endale teised esindajad ja loobus temale määratud riigi õigusabist.

6. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 17.06.2025 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 7

ja § 362 lg 5 alusel luba puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Isiku

kinnipidamine kuni tema vastutavale riigile (Holland) üleandmiseni on vältimatult vajalik,

sest isiku varasemat käitumist arvestades ei asuks ta täitma järelevalvemeetmeid ja ei oleks

PPA-le üleandmise menetluses kättesaadav. Esineb oht, et isik võib Eestist lahkuda või asuda

ennast PPA eest varjama. PPA esitas tagasivõtupalve 23.05.2025 ja Holland on 02.06.2025

vastanud, et võtavad puudutatud isiku Dublini määruse art 18 lg 1 punkti d alusel tagasi ning

vastutavad tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Puudutatud isikuga toimus

17.06.2025 vestlus, millel teda teavitati, et ta antakse üle Hollandile. Esineb isiku põgenemise

oht vastavalt VSS § 68 p-dele 6 ja 9. Isik on varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotlused

Hollandis, Saksamaal, Austrias ja Tšehhis ning ta ei oleks tohtinud ühestki riigist

omavoliliselt lahkuda. Tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga ning isiku hoiakutest ja

käitumisest nähtub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Märkimisväärne on, et isik lahkus

Hollandist ja Tšehhist enne temale määratud arstiaegu. Lihtsa otsinguga on leitav Hollandis

3(10)

3-25-1472

tegutsev organisatsioon, kes pakub LGBT+ inimestele abi rahvusvahelise kaitse taotlemisel.

PPA teeb otsuse anda isik üle Hollandile, sest puudub alus kahelda Hollandi ametivõimude

võimekuses rahvusvahelise kaitse taotlust menetleda (selles ei ole kahelnud mh Saksamaa,

Austria ega Tšehhi). Puudutatud isik on lubanud selle otsuse vaidlustada. Arvestades isiku

soovimatust Hollandisse naasta, on vajalik, et ta viibiks tagasivõtumenetluse lõpuni KPK-s.

Muid järelevalvemeetmeid (vt VRKS § 29 lg 1) ei ole põgenemisohu tõttu võimalik tõhusalt

kohaldada. Dokumentide puudumine ei ole isikul seni takistanud liikmesriikide vahel

reisimist. Kinnipidamine on proportsionaalne ja KPK-s on isikule tagatud vajalikud teenused

(sh arstiabi ja psühholoogiline nõustamine). PPA esitas 18.06.2025 täiendavalt ülevaate

puudutatud isikule tervishoiuteenuste osutamisest.

7. Puudutatud isik leidis 18.06.2025 seisukohas, et taotlus on põhjendamatu. Halduskohus

pidas 19.05.2025 määruses kinnipidamist proportsionaalseks eeldusel, et KPK-s on tagatud

isiku turvalisus ja erivajadustega arvestamise. Puudutatud isik esitas 23.05.2025 taotluse, et

saada temale varem välja kirjutatud ja igapäevaselt hädavajalikku hormoonravimit Androgel.

Endokrinoloogi vastuvõttu võimaldati alles 06.06.2025 ja vastuvõtul ei kirjutatud puudutatud

isikule ravimit välja, vaid leiti, et kogu protsessi tuleks alustada algusest. Isik lahkus

Hollandist enne rahvusvahelise kaitse menetluse lõppu vägivalla tõttu ja sissesõidukeeld

kehtestati alles hiljem seoses sellega, et ta oli Hollandist lahkunud. Hollandis õnnestus isikul

saada kätte küll hormonaalasendusravi, kuid ta ei saanud seal vajalikku arstiabi seoses

südameprobleemidega. Nimetatud tervisemurega ei ole seniajani üldse tegelenud ka KPK

personal. Puudutatud isik on KPK-s kogenud väärkohtlemist PPA töötajate poolt.

8. Tallinna Halduskohus andis 26.06.2025 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel

PPA-le loa puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.10.2025. PPA 23.05.2025 tagasivõtupalvele on

02.06.2025 vastatud, et Holland võtab isiku vastu ning vastutab tema rahvusvahelise kaitse

taotluse läbivaatamise eest. Põgenemise ohule viitab asjaolu, et puudutatud isik lahkus loata

Hollandist ning taotles seejärel vähem kui kahe nädala jooksul rahvusvahelist kaitset kolmes

riigis (Saksamaal 07.12.2024, Austrias 14.12.2024 ja Tšehhis 19.12.2024). Nii Saksamaalt kui

ka Austriast lahkumist on isik üldsõnaliselt põhjendanud teda ähvardanud ohuga. Kohus peab

siiski usutavaks, et isikule sai teatavaks, et ta saadetakse Dublini määruse alusel tagasi

Hollandisse, ja lahkus seetõttu ka neist riikidest. Isiku varasem käitumine näitab, et vabaduses

viibides võib ta Eestist lahkuda või asuda end varjama, et PPA ei saaks teda Hollandile üle

anda. Isiku väited, et ta koges Hollandis seksuaalvägivalda ja ei saanud seejärel abi, ei anna

alust järeldada, et üleandmine Hollandile oleks välistatud ja riik tervikuna oleks isiku jaoks

ohtlik. Kohtu hinnangul on alust kahelda, kas isiku selgitused Hollandis toimunu ja sealt

lahkumise põhjuste kohta on usaldusväärsed, sest 18.06.2025 kohtuistungil antud seletused ei

ole kooskõlas andmetega Hollandi rahvusvahelise kaitse menetluses rakendatava intervjuude

süsteemi kohta. Vastuolulised on ka väited Hollandis hormoonravi saamise kohta. Esitatud

allikatest ei saa järeldada, et Hollandis võimaldatakse hormoonravi ilma uuringuteta.

Tervishoiuteenuseid osutavad KPK-s tervishoiutöötajad ning PPA esitatust nähtuvalt on alates

06.06.2025 hormoonravi osutamata jätmise põhjuseks olnud endokrinoloogi hinnang, et ta

peab enne sellise raviotsuse tegemist hindama selle põhjendatust. PPA ei saa mõjutada

tervishoiutöötaja tegevust, kes on ravivajaduse otsustamisel iseseisev. Puudutatud isiku

selgituste kohaselt oli ta Hollandis pikalt ilma hormoonravita, mistõttu ei ole alates

06.06.2025 hormoonravi saamata jäämine vältimatuks põhjuseks isik KPK-st vabastada. PPA

on selgitanud, kuidas on reageeritud isiku muudele tervisega seotud probleemidele. Isiku

avaldusi selle kohta, et KPK ametnik kasutas läbiotsimise käigus tema suhtes vägivalda ja

talle keelduti kiirabiteenuse osutamisest, tuleb PPA-l sisuliselt kontrollida. Halduskohus ei

4(10)

3-25-1472

tuvasta võimalikke distsiplinaarsüütegusid. Puudutatud isiku senised väited ei anna alust

järeldada, et tema turvalisus on KPK-s ohus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X palub 23.05.2025 määruskaebuses (täiendatud 06.06.2025) tühistada halduskohtu

19.05.2025 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta

viivitamata KPK-st. Halduskohus leidis ekslikult, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud

kinnipidamise alus. Samuti ei ole kohus piisavalt põhjendanud, et puudutatud isiku puhul

esineb märkimisväärne põgenemise oht. Arvestatud ei ole isiku selgitusi selle kohta, miks ta

oli sunnitud sel viisil piiri ületama ja riigist lahkuma. Puudutatud isik ei väitnud kohtuistungil,

et kavatseb Eestist lahkuda, vaid märkis, et ta ei soovi Hollandisse naasta, sest kardab seal

oma elu pärast, ning kui ta Eestisse jääda ei saa, siis valiks ta mõne muu riigi. Nii Hollandist

kui ka Saksamaalt lahkumise põhjustasid isiku jaoks ohtlikud ja ebasobivad

viibimistingimused. PPA ega halduskohus ei ole hinnanud, kas Dublini määruse art 3 lg 2

teise lõigu alusel oleks võimalik määrata rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest

vastutavaks mõni teine liikmesriik (nt Eesti). Puudutatud isikuga seotud asjas on Tšehhis

tehtud kohtuotsus, millega tühistati Tšehhi ametivõimude 28.01.2025 otsus ning saadeti asi

tagasi menetlemiseks. Seega võib Tšehhi olla muutunud vastutavaks liikmesriigiks Dublini

määruse tähenduses. Kuivõrd puudutatud isik on transsooline mees ning lisaks juudi

rahvusest, siis osutus koos islamiusulistega samas laagris viibimine tema jaoks ohtlikuks.

Hollandis asuvates pagulaste laagrites esinevaid probleeme on kajastatud ka meedias.

LGBTQ+ inimesi ei eraldata teistest taotlejatest ja on teada juhtumeid, mis on lõppenud

enesetapuga. Hollandis kogetud seksuaalvägivalla tõttu otsustas isik lahkuda Saksamaale,

kuid ka seal teda ei eraldatud, vaid ta oli sunnitud viibima koos teiste isikutega, sh

islamiusulistega. Saksamaa pagulaslaagrite probleemid on samuti meedias kajastamist

leidnud. Isikule ei ole põhjust heita ette lahkumist riigist, kus eksisteerib vahetu ja reaalne oht

tema elule ja heaolule. Samas puuduvad ka tõendid, et Hollandi ametivõimud oleksid isikule

selgitanud, et ta ei tohi rahvusvahelise kaitse menetluse ajal Hollandist lahkuda. Seega ei ole

VSS § 68 p 9 tingimus täidetud. Eestis ei tunne puudutatud isik samasugust vahetut ja reaalselt

tajutavat ohtu oma elule ja heaolule, mistõttu soovib ta jääda Eestisse. Seepärast ei esine ka

põgenemise ohtu. Järelikult on puudutatud isiku kinnipidamine ebaproportsionaalne meede.

Hinnang, et isik ei täidaks leebemaid järelevalvemeetmeid, on põhjendamatu ja oletuslik.

Kohtumääruses ei ole ka põhjendatud, kuidas tagatakse KPK-s isiku soolise ülemineku

protsessi jätkumine ja vajalike hormoonravimite kättesaadavus. Ravimite saamisega on olnud

raskusi ka teistes riikides.

10. PPA palub 27.06.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isiku kinnipidamine

VRKS § 361 lg 2 p 7 ja Dublini määruse art 28 alusel on põhjendatud. Puudutatud isik on

varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotlused neljas riigis ja kõigist neist lahkunud. Sellest

järeldab PPA, et keeld riigist lahkuda ei oma isiku jaoks mingit tähendust. Isiku puhul

esinevad VSS § 68 p-des 6 ja 9 märgitud põgenemisohule viitavad asjaolud. Puudutatud isik

on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ja on valmis tegema kõike, et vältida

tagasisaatmist Venemaale. Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse samuti põhjusel, et

sattus kontrollreidi keskele, mitte põhjusel, et ta sooviski Eestis rahvusvahelist kaitset

taotleda. KPK-sse paigutamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et tagada isiku

üleandmine Dublini määruses ettenähtud korras. Leebemate järelevalvemeetmete tõhus

kohaldamine eeldab usaldust, mida isiku senine kõiki reegleid eirav käitumine ei tekita. PPA

ei otsusta ravimite väljakirjutamist ja väljastamist ning PPA on teinud kõik endast oleneva, et

puudutatud isikul oleks võimalik soolise ülemineku protsessiga jätkata. Vastavalt halduskohtu

suunisele on PPA hinnanud isiku haavavatust ning arvestanud tema erivajadustega.

5(10)

3-25-1472

11. X palub 08.07.2025 määruskaebuses (täiendatud 11.07.2025) tühistada halduskohtu

26.06.2025 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta

viivitamata KPK-st. Puudutatud isik taotleb rahvusvahelist kaitset kui transsooline inimene,

kes on Venemaal tagakiusatav sotsiaalne grupp. Isik alustas soolise üleminekuga 14-aastaselt

ja on sellest alates tarvitanud hormoonasendusravi. Alates endokrinoloogi 06.06.2024

vastuvõtust, millel puudutatud isikule vajalikku ravimit Androgel välja ei kirjutatud, on tema

vaimne seisund oluliselt halvenenud (suitsiidimõtted). PPA ei ole seniajani selgitanud, kuidas

on plaanis tagada isikule varem määratud hormoonravimite kättesaadavus. Isikut on KPK-s

korduvalt koheldud viisil, mis viitab tema transsoolisusest ja vaimse tervise seisundist

tuleneva haavatavusega arvestamata jätmisele. Puudutatud isiku elu ja tervis on selle

tagajärjel sattunud ohtu. Halduskohus jättis olulised asjaolud ja tõendid hindamata ning

keskendus kinnipidamise aluse kontrollimisele, arvestamata VRKS § 361 lg-s 1 sätestatud

põhimõtteid. Puudutatud isiku kinnipidamise ainsaks aluseks on olnud teise liikmesriiki

lahkumise oht, mitte nt oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Seejuures ei ole tegu

isikuga, kes oleks esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes enda väljasaatmise

vältimiseks, vaid potentsiaalselt rahvusvahelise kaitse saamiseks õigustatud isikuga. Järelikult

ei ole kinnipidamisega kaitstavad huvid väga kaalukad.

Puudutatud isikule kaasneb kinnipidamisega tavapärasest intensiivsem õiguste riive tulenevalt

tema transsoolisusest, inimväärikust alandavast kohtlemisest ning vajalike hormoonravimite

ja arstiabi kättesaadavuse tagamata jätmisest. Halduskohus ei ole sellega arvestanud ega

isikule osutatud abi piisavust sisuliselt hinnanud. Euroopa Inimõiguste Kohus on 11.07.2024

otsuses kohtuasjas nr 31842/20, W.W. vs. Poola, kinnitanud, et transsoolisele kinnipeetule

tuleb tagada hormoonravi. PPA on kohustatud tagama puudutatud isikule juurdepääsu

tervishoiuteenustele (sh psühhiaatri vastuvõtule) ning kui isik ei saa vajalikku ravi, siis tuleb

ta KPK-st vabastada. Puudutatud isik on nüüdseks pandud küll transseksualismiga isikute

käsitluseks moodustatud arstliku ekspertiisikomisjoni järjekorda, kuid konsiiliumi

toimumisaeg võib saabuda alles 2028. PPA saaks puudutatud isikule võimaldada veebi kaudu

ligipääsu Imago kliiniku vastuvõtule, kust isikul oleks võimalik saada vajalikud

hormoonravimid. Seda ei ole võimaldatud ja isiku vaimse tervise probleemid on jäetud

tähelepanuta. Lääne-Tallinna Keskhaigla on seisukohal, et psühhiaatri vastuvõtu vajadus sai

täidetud 30.06.2025 erakorralise vastuvõtuga, kuigi sellel ei tegeletud puudutatud isiku

transseksualismi küsimusega. Esindajatel ei ole võimalik asendada KPK-s tagamata

järelevalvet puudutatud isiku vaimse tervise seisundi üle. Transsooliste isikute puhul võib

hormoonravi lõpetamine (või ravi pikaajaline puudumine) põhjustada mitmeid vaimse ja

füüsilise tervise muutuseid. Isiku KPK-s kogetud inimväärikust alandav kohtlemine ja PPA

ebapiisav suutlikkus tema erivajadustega arvestamisel viitab, et kinnipidamine ei ole

proportsionaalne. Halduskohus hindas puudutatud isiku selgitusi KPK-s toimunust ebakohase

tõendamisstandardi järgi, leides sisuliselt, et enne arvessevõtmist tuleb neid väiteid uurida

muus menetluses. Halduskohus järeldas põhjendamatult, et isiku Hollandist lahkumise

põhjustes on alust kahelda, kuna tema 17.05.2025 küsitlusel kirjeldatud sündmus ei lange

kokku 20.06.2025 menetlusdokumendi lisas 4a esitatud kirjeldusega. Mõlemal juhul vastas

kirjeldus vägistamise katsele, mitte vägistamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kuna puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine ei toimu enam halduskohtu 19.05.2025

määruse alusel, vaid halduskohtu 26.06.2025 määruse alusel, siis ei saaks ringkonnakohus ka

23.05.2025 määruskaebuse rahuldamise korral puudutatud isikut KPK-st vabastada, vaid see

oleks võimalik üksnes 08.07.2025 määruskaebuse rahuldamise korral. Eelnev ei takista siiski

ringkonnakohtul hindamast, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks loa andmine oli

6(10)

3-25-1472

halduskohtu 19.05.2025 määruse tegemise aja seisuga õiguspärane või mitte (vt ka Riigikohtu

30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).

13. Puudutatud isiku 23.05.2025 määruskaebus (täiendatud 06.06.2025) võeti menetlusse

ringkonnakohtu 17.06.2025 määrusega ja PPA esitas sellele 27.06.2025 vastuse. Puudutatud

isiku 08.07.2025 määruskaebus (täiendatud 11.07.2025) tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel

samuti menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 265 lg 5),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 6). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida 08.07.2025 määruskaebuse lahendamiseks

PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

14. Puudutatud isiku KPK-sse paigutamiseks ja KPK-s kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks on halduskohus andnud 19.05.2025 ja 26.06.2025 määrustega loa VRKS § 361

lg 2 p 7 alusel koosmõjus Dublini määruse art 28 lg-tega 2 ja 3 ehk puudutatud isiku

kinnipidamine toimub üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks ja esineb märkimisväärne

isiku põgenemise oht. Kinnipidamine saab seejuures olla õiguspärane tingimusel, et

leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine on just

konkreetse rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades

proportsionaalne (VRKS § 361 lg 1). Dublini määruse art 28 lg 3 kolmanda lõigu kohaselt

tuleb üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks kinni peetud isik anda vastutavale

liikmesriigile üle esimesel reaalsel võimalusel ja hiljemalt kuue nädala jooksul alates

tagasivõtmispalve rahuldamisest või üleandmisotsuse vaidlustamise korral alates ajast, mil

asja lahendav kohus on otsustanud välismaalase õiguse üle Eestis viibida (vt VRKS § 32 lg 9,

§ 251 lg 3 p 4 ja lg 6). VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatake mh VRKS § 361 lg 2 p-s 7

nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata

lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamiseks esineb

VRKS § 361 lg 2 p-s 7 ja Dublini määruse art 28 lg-s 2 sätestatud alus, sest isiku senise

tegevuse põhjal on tema põgenemise oht märkimisväärselt suur. Kuigi halduskohtu

19.05.2025 määruse tegemise ajaks ei olnud PPA veel tagasivõtmispalvet esitanud, ei

välistanud see iseenesest tema kinnipidamist (vt Dublini määruse art 28 lg 3 teine lõik). PPA

on Hollandile tagasivõtmispalve esitanud 23.05.2025 ja Holland on kinnitanud isiku

tagasivõtmist 02.06.2025 (dtl 250–251). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et PPA oleks teinud

otsuse isiku Hollandile üleandmise kohta (kuus nädalat alates 02.06.2025 möödub

15.07.2025), kuid see ei tähenda, et halduskohus ei võinud 26.06.2025 määrusega VRKS §

362 lg 5 alusel kinnipidamist pikendada kuni nelja kuu võrra. PPA otsust isiku üleandmise

kohta on võimalik halduskohtus vaidlustada ja see peatab vähemasti mõneks ajaks üleandmise

täideviimise (vt VRKS § 32 lg 8, § 251 lg 1 ja lg 3 p 4; Dublini määruse art 27 lg 3).

Puudutatud isik avaldas haldusasjas nr 3-25-1872, et kavatseb üleandmisotsuse kindlasti

vaidlustada (vt kaebuse p 2.12). Halduskohtu määrusega antud loale vaatamata tuleb

puudutatud isik KPK-st viivitamata vabastada, kui kinnipidamise alus langeb ära või kui

üleandmismenetlus viibib Dublini määruse art 28 lg-s 3 ettenähtust kauem.

16. Puudutatud isiku põgenemise ohtu on järeldatud esmajoones sellest, et ta on varasemalt

lühikese aja jooksul esitanud rahvusvahelise kaitse taotlused neljas liikmesriigis (Hollandis,

Saksamaal, Austrias ja Tšehhis) ning kõigist neist omavoliliselt lahkunud, ilma menetluse

lõpptulemust ära ootamata. Tegemist on sellist laadi asjaoluga, mis annab VRKS § 361 lg 21 ja

VSS § 68 p 9 kohaselt tunnistust põgenemisohu esinemisest. Kuigi isik on 17.05.2025

küsitlusel (dtl 31–34) väitnud, et Hollandis ei öeldud talle, et ta ei tohi riigist lahkuda, möönis

7(10)

3-25-1472

ta samas, et vähemasti Tšehhis viibides oli ta riigist loata lahkumise keelust teadlik. VRKS §

361 lg 21 ja VSS § 68 p 9 ei nõua põgenemisohu jaatamiseks, et isik peaks olema teadlikult

loata lahkunud mitmest Euroopa Liidu liikmesriigist. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka

etteheidet, et halduskohus ei ole arvestanud isiku edasiliikumise põhjuseid. Puudutatud isik on

kirjeldanud eeskätt Hollandis kogetud seksuaalvägivalla ja muu väärkohtlemise juhtumeid

ning kuidas ta püüdis seal oma õigusi kaitsta (vt 17.06.2025 vestluse protokoll – dtl 306–322;

20.06.2025 seisukoha lisa 3 – dtl 336–341; samuti lisad 4 ja 4a, p-d 6 ja 8 – dtl 342–354),

kuid Saksamaalt, Austriast ja Tšehhist lahkumise osas on puudutatud isiku selgitused olnud

üldsõnalised (vt 17.06.2025 vestluse protokoll küsimused nr 27–33). Samuti on isik

Saksamaalt ja Austriast lahkunud sedavõrd kiiresti, et puudub alus asuda seisukohale, et tal ei

oleks seal olnud võimalik oma õigusi kaitsta, vaid ainus lahendus oli riigist lahkumine.

17. Tšehhis vaidlustas puudutatud isik 28.01.2025 otsuse enda Dublini menetluse raames

Hollandile üleandmise kohta, kuid lahkus riigist sellele vaatamata, et Brno piirkonnakohus

tegi tema jaoks soodsa 09.04.2025 otsuse, millega tühistas vaidlustatud otsuse ja saatis asja

pädevale haldusorganile uueks menetlemiseks (dtl 185–197). Kuigi sellest kohtuotsusest ei

ole esitatud terviklikku tõlget, saab otsusest siiski järeldada, et isegi kui puudutatud isiku

erivajadused jäid Tšehhis algselt piisava tähelepanuta, oleks neile ilmselt pööratud vajalikku

tähelepanu edasises menetluses. Kokkuvõttes ei ole isik veenvalt ära näidanud, et vähemasti

Saksamaalt, Austriast ja Tšehhist lahkumine oli tema jaoks tõepoolest sunnitud käik. Seda,

kas Hollandist lahkumine oli vältimatult vajalik ja kas puudutatud isikule oleks Hollandis

tagatud rahvusvahelise kaitse taotlejale ettenähtud õigused (vt Dublini määruse art 3 lg 2 teine

lõik), saab hinnata võimaliku üleandmisotsuse vaidlustamise raames. Ka juhul, kui pidada

võimalikuks, et eespool viidatud kohtuotsuse tagajärjel oleks Tšehhi võtnud endale Dublini

määruse art 17 lg 1 alusel kohustuse puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus läbi

vaadata, ei tingiks see KPK-st vabastamist, sest sellisel juhul tuleks isik anda üle Tšehhile.

18. Olenemata sellest, kuidas käsitada puudutatud isiku vastuseid 19.05.2025 kohtuistungil

(st kas ta lahkuks vabastamise korral igal juhul Eestist või lahkuks ta Eestist üksnes siis, kui

tal ei lubata siia jääda), esineb alus kahelda, et isik KPK-st vabastamise korral tegelikult

Eestisse jääks. Isik on küll 17.06.2025 vestlusel (vt küsimused nr 34–35) väitnud, et mõtles

Eestisse tuleku peale juba varem (st Hollandis), kuid seda ei saa pidada kuigi usutavaks,

arvestades, et pärast Hollandist lahkumist taotles ta rahvusvahelist kaitset sisuliselt igas

järgmises riigis ning ka Eestisse saabudes ei pöördunud ta kohe ametivõimude poole, vaid

tabati Tallinnas asuvas hostelis toimunud reidi käigus juhuslikult. Märkimisväärset

põgenemisohtu arvestades ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemad

järelevalvemeetmed eeldatavalt tõhusad ega tagaks üleandmismenetluse täideviimist.

19. Puudutatud isikuga seotud asjaolude pinnalt ei ole alust tema KPK-s kinnipidamist

pidada ebaproportsionaalseks, kui kinnipidamise ajal tagatakse puudutatud isiku turvalisus

ning temale vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. Vaidlust ei ole, et tegemist on

transsoolise mehega, kes on soolise ülemineku protsessis varasemalt tarvitanud

hormoonravimit Androgel. Samuti ei ole vaidluse all, et KPK-s viibimise ajal on võimaldatud

isikule 06.06.2025 endokrinoloogi vastuvõttu, kuid arst keeldus talle soovitud ravimit välja

kirjutamast, selgitades, et eelnevalt on vaja läbida sotsiaalministri 07.05.1999 määruses nr 32

„Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ ettenähtud menetlus. Ringkonnakohus peab

usutavaks seda, et juba pikka aega väldanud soolise ülemineku protsessi lõppemise või

määramata ajaks katkemise (sh sellega kaasnevate füüsiliste muutuste) oht võib isiku vaimse

tervise seisundit oluliselt kahjustada.

8(10)

3-25-1472

20. Määruskaebustes on leitud, et puudutatud isik tuleb KPK-st viivitamata vabastada, sest

PPA ei ole taganud isikule igapäevaselt hädavajalikku hormoonravimit. Kohtutoimiku põhjal

on puudutatud isikule KPK-s võimaldatud tarvitada temal kaasas olnud hormoonravimit, kuid

isikul puudub kehtiv retsept, mille alusel oleks võimalik ravimit juurde soetada (siseministri

16.10.2014 määruse nr 44 „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 25 p 6 kohaselt on arsti

ettekirjutusel manustatavad retseptiravimid KPK-s lubatud). PPA on selgitanud, et ta ei osuta

KPK-s tervishoiuteenust ning ta ei saa sekkuda KPK-s osutatava tervishoiuteenuse sisusse (sh

ravimite väljakirjutamisse). VRKS § 363 lg-st 1 ning VSS § 269 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on

PPA kohustatud tagama KPK-s tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse,

kuid tervishoiuteenuste osutamist korraldab Tervisekassa ning tervishoiuteenuseid osutab

perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt haiglavälise eriarstiabi osutamiseks ettenähtud

korrale (vt VSS § 269 lg-d 1 ja 3; tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 7 lg 2 p 2 ja lg 3,

§ 21). Seega ei ulatu PPA tagamiskohustus osutatava tervishoiuteenuse vajalikkuse ega sisuni,

mille üle saab otsustada ainult tervishoiutöötaja. Kui KPK-s viibivale isikule võimaldatakse

tervishoiutöötaja vastuvõtt, kuid tervishoiutöötaja keeldub isiku soovitud ravimit välja

kirjutamast, puudub alus väita, et PPA oleks jätnud isiku arstiabita. Seda ei väära asjaolu, et

kuna kinnipidamisrežiim mõjutab paratamatult oluliselt ka arstiabi andmise praktilist

korraldust, siis kuuluks mh KPK-s tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste

lahendamine samuti halduskohtu pädevusse (vt Riigikohtu 21.06.2023 määrus nr 3-22-1557,

p 9). Sedalaadi asjas oleks vastustajaks ikkagi konkreetne tervishoiuteenuse osutaja, mitte

PPA. Vaidlusi tervishoiuteenuse osutajatega ei ole võimalik lahendada KPK-sse paigutamise

ja KPK-s kinnipidamise pikendamise menetlustes, mis toimuvad PPA taotluste alusel, vaid

selleks tuleb puudutatud isikul esitada halduskohtule eraldi kaebus.

21. Praegusel juhul näib probleem olevat tekkinud esmajoones põhjusel, et Eesti arstidel ei

ole andmeid, mille põhjal oleks võimalik veenduda, et puudutatud isiku puhul on soovahetuse

tingimused täidetud. Puudutatud isik on 08.07.2025 määruskaebuses toonud lisaks välja, et

PPA ei ole võimaldanud veebikonsultatsiooni Euroopa Liidus tegutseva kliinikuga, mille

kaudu võib isikul olla võimalik saada talle vajalikku hormoonravimit. KPK 16.06.2025

vastusest (dtl 367) nähtuvalt leidis PPA, et taotletud veebikonsultatsiooni korraldamine

kuulub tervishoiuteenuste osutamise korraldaja (Tervisekassa) või tervishoiuteenuse osutaja

(Lääne-Tallinna Keskhaigla) pädevusse. Seega ei ole PPA keeldunud puudutatud isiku

taotluse rahuldamisest, vaid suunas selle lahendamiseks tervishoiuteenuse osutajale.

Puudutatud isiku esindaja esitas samasisulise taotluse tervishoiuteenuse osutajale 25.06.2025

ka ise (dtl 595–596), millele AS Lääne-Tallinna Keskhaigla on 09.07.2025 vastanud (dtl 593),

et selles küsimuses tuleb pöörduda Tervisekassa poole. Seega ei ole puudutatud isik saanud

seni sisulist vastust. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus KPK-s kinni peetavale

isikule on küll iseenesest olnud tagatud pädeva eriarsti vastuvõtt, kuid isik ei ole rahul arsti

tegevuse või raviotsustega ning soovib küsida n-ö teist arvamust, ei ole alust mõjuva

põhjuseta keelduda isikule selle võimaldamisest. Praegusel juhul avaldas puudutatud isiku

esindaja valmisolekut taotletud veebikonsultatsioon ise korraldada ja leida vahendid selle

kulude katmiseks, mistõttu ei saa eeldada, et PPA-l või tervishoiuteenuse osutajal esinenuks

mõjuvaid põhjuseid seda mitte lubada. Puudutatud isiku esindaja viidatud kliiniku veebilehe

(www.imago.tg) põhjal võib küll tekkida teatavaid kahtlusi, kas tegemist on usaldusväärse ja

tunnustatud tervishoiuteenusega (nt puuduvad täpsemad kontaktandmed), kuid seda peab

sisuliselt hindama KPK tervishoiuteenuse osutaja. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et PPA

oleks keelanud puudutatud isikule juurdepääsu neile tervishoiuteenustele ja arstiabile, mida

KPK tervishoiuteenuse osutaja on pidanud isikule vajalikuks, siis ei anna eeltoodu alust isikut

vabastada. KPK tervishoiuteenuse osutaja tegevuse vaidlustamiseks on puudutatud isikul

võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (sh täiendada kaebust haldusasjas nr 3-25-

1872).

9(10)

3-25-1472

22. Puudutatud isik on täiendavalt heitnud ette, et KPK-s on teda transsoolisusest tulenevalt

koheldud inimväärikust alandaval viisil ja KPK-s ei ole tagatud tema turvalisus. Seejuures on

isik enda ohustatust seostanud just KPK teenistujate käitumisega (sh ebakohase läbiotsimise

ja kiirabi väljakutsumisest keeldumisega). Ringkonnakohtu arvates ei saa halduskohtu

26.06.2025 määrusest järeldada, et kohtu hinnangul saab puudutatud isiku seletusi tema

väärkohtlemisest võtta arvesse alles pärast seda, kui neid on uuritud mõnes muus menetluses.

Halduskohus viitas üksnes sellele, et kõnealused juhtumid vajavad täiendavat uurimist, kuid

ei pidanud samas isiku seletuste põhjal KPK-s viibimist temale üldiselt ohtlikuks. Ka

ringkonnakohus leiab, et PPA-l tuleb isiku poolt kirjeldatud sündmusi ja nendega seotud

ametnike tegevust põhjalikult uurida, kuid kirjeldustest ei nähtu siiski, et tegemist ei saanud

olla üksikjuhtumitega ja isiku turvalisus võiks KPK-s olla üldiselt ohus.

23. Eelneva põhjal jäävad X määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

19.05.2025 ja 26.06.2025 määrused muutmata.

24. Tallinna Halduskohus on andnud 19.05.2025 määrusega puudutatud isikule menetlusabi

asjas tehtud kohtulahendi tõlkimiseks vene keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet (HKMS

§ 114 lg 2) arvestades tuleb ka praegune määrus tõlkida vene keelde.

25. Kuna määrus sisaldab andmeid puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse ja eraelu

kohta, siis tuleb määruse avaldamisel puudutatud isiku nimi ja sünniaeg asendada

tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1; HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

26. Puudutatud isikule 23.05.2025 määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud

advokaadi 19.06.2025 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks lahendab

ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)