2-24-15991/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Peeter Pällin ja Siret

Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

16.07.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-15991

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi W.E vastu 1019,92

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.06.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (hageja) Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja U.X

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ 10.07.2025 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

12.06.2025 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. W.E-l ei

ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-15991

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.06.2024 tsiviilasjas nr 2-24-123580

Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse W.E-lt (kostja) 2223,84 euro saamiseks.

Avalduse kohaselt oli hagejal kostja vastu sideteenuste osutamise lepingust nr 1000159013

tulenev põhinõue 1304 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisenõue (19.08.2021–19.06.2024)

869,84 eurot ja edasiulatuv viivisenõue 0,06445% päevas, samuti sissenõudmiskulude

hüvitamise nõue 50 eurot. Maksekäsuosakond tegi 21.06.2024 kostjale makseettepaneku.

Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada, lõpetas maksekäsuosakond

16.08.2024 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude menetlemiseks üle Harju Maakohtule.

Harju Maakohus kohustas 19.08.2024 määrusega hagejat esitama kohtule hagiavalduse

nõuetele vastav hagiavaldus ning tasuma riigilõivu hiljemalt 09.09.2024. Hageja esitas

10.09.2024 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1279 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 940,48 eurot ja edasiulatuva viivise 24% aastas.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise (385 eurot riigilõivu ning 358 eurot õigusabikulude hüvitamiseks)

koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Harju Maakohus jättis

12.09.2024 määrusega hagi menetlusse võtmata, sest hagiavalduse nõuetele vastav avaldus oli

esitatud ja riigilõiv tasutud hilinemisega ning avaldus ei vastanud hagiavalduse sisunõuetele

(nõue ja põhjendused ei vastanud jätkuvalt hagiavalduse nõuetele). Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda.

2. Hageja esitas 21.10.2024 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1019,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 778,06

eurot ja alates 22.10.2024 põhivõlalt viivise 24% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud

kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise 688 eurot (350

eurot riigilõivu ja 338 eurot õigusabikulude hüvitamiseks) koos kohustusega tasuda hüvitiselt

seadusjärgses määras viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Telia Eesti AS (võlausaldaja) kliendilepingu ja

liitumislepingu telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks ning järelmaksulepingu seadme

Apple iPhone 12 Pro Max 128 GB ostmiseks (netohind 1279 eurot, intress 0% aastas, tähtaeg

24 kuud). Kostja ei tasunud arveid. Lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu peab kostja tasuma

hagejale 1279 eurot. Kostja on tasunud 309,08 eurot, mille hageja arvestas sissenõudmiskulu

(50 eurot) katteks ja tasumata põhiosa on seega 1019,92 eurot. Üldtingimuste p 10.8.1 järgi on

viivisemääraks kolmekordne seaduses sätestatud viivisemäär. Sissenõutav viivis on seega

778,06 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja ei vastanud hagile.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 12.06.2025 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 969,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 383,99 eurot ja alates

13.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise. Maakohus jättis riigilõivu ja kostja menetluskulud 68,18% ulatuses

kostja kanda ja 31,82% ulatuses hageja kanda ning hageja õigusabikulu (lepingulise esindaja

kulu) hageja enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

2-24-15991

hüvitise 238,63 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist. Kostjal ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

4.1.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal kohustus tasuda lepingu

ennetähtaegse lõppemise tõttu võlausaldajale Diili kliendile mõeldud seadme

tavahinna hüvitamiseks käsitlustasu 1279 eurot, millest kostja on tasunud 309,08 eurot

(tasumata 969,92 eurot). Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulu 50

eurot, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud selliste kulude tekkimist. Hageja

nõutud viivis 24% aastas ei ole tarbijakrediidilepingu puhul kooskõlas VÕS § 113 lg-

ga 1, kuna intress oli 0%. Hagejal on õigus nõuda seadusjärgses määras viivist.

4.2.

Menetluskulud tuleb tsiviilikohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel jaotada selliselt, et riigilõiv ja kostja menetluskulud jäävad poolte kanda

vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile (31,82% hageja kanda ja 68,18% kostja

kanda), kuid hageja õigusabikulud tuleb jätta hageja enda kanda. Hageja

õigusabikulusid jaotades tuleb arvestada, et hageja esitas samast lepingust tuleneva

nõude juba maksekäsuavalduses tsiviilasjas nr 2-24-123580, kuid esitas suurema

põhinõude, kui oli seadme maksumus. Hageja on ka paljudes muudes menetlustes

samalaadselt käitunud (st makskäsumenetluses kas põhinõude või intressimäära hiljem

hagiavalduses märgitust suuremana näidanud ilma, et see oleks õiguslikult

põhjendatud). Seega võib hageja olla toime pannud kelmuse katse, esitades maksekäsu

kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta (vt RKTKm

12.11.2014, 3-2-1-108-14, p 23). Hageja on korduvalt esitanud kohtule hagiavalduses

maksekäsuavaldusest erinevaid nõudeid, mistõttu ei saa olla tegemist juhusliku

eksimusega. Igal juhul on hageja lasknud sel pikka aega juhtuda.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jaotas hageja õigusabikulud ja jättis need kostjalt hageja kasuks välja mõistmata,

ning palus teha uue otsuse, millega jätta kõik menetluskulud 68,18% ulatuses kostja kanda ja

31,82% ulatuses hageja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis

469,07 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta täielikult kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ületas maakohus menetluskulusid jaotades

diskretsioonipiire.

Maksekäsu kiirmenetluses ja sellele järgnevas hagimenetluses ei pea hageja esitama samal

alusel sama nõuet, hagejal võib hagi muuta. Hagimenetluses on kohtule siduv esmane kohtule

esitatud haginõue. Lisaks ei ole siinne menetlus maksekäsukiirmenetlusest välja kasvanud

menetlus. Kuna hageja esitas siinses asjas uue hagiavalduse, on asjakohatu arvestada teises

tsiviilasjas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuet. Lähtuda tuleb vaid siinses menetluses

esitatud nõudest.

Maakohus tugines vääralt sellele, et hageja on esitanud valeandmeid ja pannud toime kelmuse

katse, mis ei ole kuidagi tõendatud – hagejat ei ole valeandmete esitamise eest süüdi

mõistetud ega vastutusele võetud. Maakohus ei saa tugineda oma subjektiivsele arvamusele.

Maakohus on hageja sisuliselt valeandmete esitamises süüdi mõistnud ja hagejat selle eest

menetluskulusid jaotades karistanud. Maakohus ei saa menetluskulusid jaotades omal

algatusel kuritegusid välja selgitada ja menetlusosalisi karistada. Sellega rikkus maakohus

süütuse presumptsiooni ning kahjustas hageja mainet.

2-24-15991

Arvestades menetluskulude proportsionaalset jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulude hüvitis 469,07 eurot (68,18% 688 eurost).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS §

405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest

lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest

tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades

mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid

menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus). Siinses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1019,92 eurot ja viivise ning

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Mh on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 2¹ järgi õigus keelduda ka

menetluskulude kindlaksmääramise osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest kui

maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud küll 280 eurot ületavas ulatuses,

mistõttu on apellandil TsMS § 178 lg 2 järgi õigus vaidlustada menetluskulude

kindlaksmääramist, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus

on temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel

rikkunud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatut (vt RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p-d 13–15).

9. Maakohus märkis otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt, et ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

10. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud menetluskulusid jaotades viisil, mis

võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse menetluskulude jaotamise. Kuigi ringkonnakohus ei pea

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm

10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete kohta

lühidalt järgmist.

10.1.

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163

lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise

korral menetluskulud jaotab, on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus.

Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on

põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise

2-24-15991

proportsioonist, kuid see ei takista kohtul rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval

arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas

kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31).

10.2.

Siinses asjas pidas maakohus õiglaseks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel selliselt, et hageja kantud riigilõiv ja kostja menetluskulud jäävad poolte kanda

vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, kuid hageja õigusabikulud jäävad hageja

enda kanda.

Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus väljus kaalumispiiridest, kui võttis

menetluskulusid jaotades arvesse asjaolu, et hageja on erinevates menetlustes korduvalt

esitanud tahtlikult või teadlikult maksekäsumenetluses suuremaid nõudeid ja neid hiljem

hagimenetluses vähendanud. Kuigi maakohtul võib olla erinevate kohtuasjade põhjal tekkinud

selline arusaam, ei saa hageja käitumisel teistes menetlustes olla tähtsust siinse

kohtumenetluse kulude jaotamisel. Kohus saab ja peab menetluskulusid õiglaselt jaotades

arvestama siinse kohtuasjaga ja selle menetlusosalistega seotud asjaolusid.

Küll aga saab kohus menetluskulusid jaotades arvestada mh hageja käitumist enne kostja

vastu hagi kohtule esitamist, sh seda, kas ja mil viisil on hageja pannud oma nõudeid kostja

vastu maksma enne kohtule hagi esitamist ning millises ulatuses olid hageja esitatud nõuded

põhjendatud.

Siinsel juhul esitas hageja kostja vastu esmalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas nr

2-24-123580, milles märkis põhinõudeks 1304 eurot ning taotles viivise väljamõistmist

määraga ligi 24% aastas, samuti sissenõudmiskuluna 50 euro hüvitamist. Pärast selle nõude

üleandmist maakohtule nõudis hageja kostjalt põhinõudena 1279 eurot ja viivist 24% aastas.

Pärast seda, kui maakohus jättis hagi tsiviilasjas nr 2-24-123580 menetlusse võtmata, esitas

hageja siinses menetluses samal alusel hagi, milles nõudis kostjalt põhivõlana 1019,92 euro

väljamõistmist, arvates 1279 euro suurusest nõudest maha kostja tasutud summa 309,08 eurot,

millest oli omakorda maha arvatud võla sissenõudmiskulu 50 eurot (1279–(309,08–50)).

Hageja ei ole kaebuses selgitanud, miks ta esitas maksekäsukiirmenetluses kostja vastu

suurema põhinõude kui sellele järgnenud ja siinses hagimenetluses, kuigi võlausaldaja oli

esitanud kostjale tasumiseks arve summaga 1279 eurot. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks

ta ei arvestanud kostja vastu eelmises menetluses nõuet esitades kostja tasutud summat.

Iseenesest on õige hageja arusaam, et hageja võib hagi eset ja alust võrreldes maksekäsu

kiirmenetluses esitatud nõudega hagimenetluses muuta ning muuta oma nõuet ka uut hagi

esitades, kuid kirjeldatud asjaolud koosmõjus sellega, et hageja ei ole selgitanud nõude

muutmise põhjuseid, annavad alust järeldada, et hageja ei ole kostja vastu nõudeid esitades

käitunud heas usus ja ausalt, kui on proovinud panna kostja vastu lihtsustatud korras nõuet

maksma selgelt suuremas ulatuses, kui tal lepingu järgi õigus oleks, ning on jätnud teadlikult

esile toomata asjaolu, et kostja on osa võlast tasunud.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja õigusabikulude jaotust otsustades arvestada sedagi, et

kuigi maakohus rahuldas siinses asjas esitatud hageja põhinõude ligi 95% ulatuses, oli hageja

algselt maksekäsukiirmenetluses esitatud põhinõue koos sissenõudmiskulu hüvitamise

nõudega põhjendatud ligi 72% ulatuses (1354 euro asemel 969,92 eurot). Samuti tuleb

arvestada, et lisaks põhinõudele moodustas märkimisväärse osa hageja nõuetest ka

viivisenõue, mis oli suuremas osas põhjendamatu. Maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli

hageja märgitud viivisemäära (24% aastas) ja põhinõude suurust (1019,92 eurot) arvestades

sissenõutavaks muutunud viivis viivisekalkulaatori andmetel 934,86 eurot (maksekäsu

2-24-15991

kiiremenetluses esitatud põhinõuet (1304 eurot) arvestades 1195 eurot), kuid maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 384 eurot, st rahuldas

sissenõutavaks muutunud viivisenõude 41% ulatuses ning edasiulatuva viivisenõude ligi 46%

ulatuses (24% asemel 11,15% aastas). Seejuures on hageja viivisenõue olnud seadusjärgse

viivisemäära muutusi arvestades lubatust 2–3 korda suurem, mis tähendab, et hageja

viivisenõue oli suuremas osas põhjendamatu.

Lisaks saab kohus menetluskulusid jaotades arvestada, et hageja lepinguline esindaja tegi

suurema osa toiminguid, mis olid vajalikud siinses asjas nõude maksmapanekuks, juba

tsiviilasjas nr 2-24-123580 ning need kulud jättis maakohus 12.09.2024 määrusega hageja

enda kanda. Siinse vaidluse kulud tekkisid peamiselt põhjusel, et hageja ei esitanud eelmises

kohtuasjas õigeaegselt nõuetekohast hagiavaldust. Võrreldes siinse ja eelmise kohtumenetluse

hagiavalduse nõudeid, tekkisid hagejal täiendavad õigusabikulud eelkõige sel põhjusel, et

hageja ei olnud avaldanud varem kohtule kõiki asjaolusid.

Arvestades hageja nõuete rahuldamise ulatust siinses menetluses (keskmiselt ligi 69%)

koosmõjus asjaoluga, et hageja ei käitunud algseid nõudeid kostja vastu esitades ausalt ja heas

usus ning siinses menetluses tekkisid hagejal õigusabikulud peamiselt hageja enda varasema

käitumise tõttu, aga ka seda, et kostjal ei ole menetluses õigusabikulusid tekkinud, mida

hageja peaks vastavalt hagi rahuldamist proportsioonile kandma, ning kostja kannab hageja

tasutud riigilõivukulu vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, on õiglane jätta hageja

õigusabikulud (lepingulise esindaja kulu) hageja enda kanda.

10.3. Eeltoodut arvestades ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas muuta ning ringkonnakohus jätab

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

11. Lisaks märgib ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramise osas ei ole

hagejal TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigust, sest hageja vaidlustatud menetluskulude hüvitise

summa ei ületa 280 eurot. Hageja palus maakohtul mõista kostjalt enda kasuks välja

menetluskulude hüvitise 688 eurot (sh riigilõiv). Arvestades hagi rahuldamise ulatust

(68,18%) palus hageja apellatsioonkaebuses mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude

hüvitise 469,07 eurot (sh riigilõiv). Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 238,63 eurot ( 68,18% riigilõivust), taotleb hageja sisuliselt

maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja

mõistmata lepingulise esindaja kulu 230,44 eurot (469,07-238,63).

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna vastustajal

ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

13. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral

õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (70 eurot).

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS §

638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

2-24-15991

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)