3-25-1426/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuli 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-1426

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Linnavalitsuse 8. aprilli 2025. a viivistasu

otsuse nr 2705024340 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu linn, esindajad Jüri Mölder ja Kadri Valdre

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. augustil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse järelevalveosakonna menetleja tegi 8. aprillil 2025 viivistasu otsuse nr

2705024340, millega kohustas mootorsõiduki registreerimisnumbriga 553 TMN omanikku või

vastutavat kasutajat tasuma Päeva tänaval parkimise eest parkimistasu maksmata jätmise tõttu

viivistasu 30 eurot.

2. X (kaebaja) pöördus 10. aprillil 2025 e-kirja teel Tartu linna poole, väljendades

rahulolematust viivistasu otsusega nr 2705024340. Sellele järgnenud kirjavahetuse tulemusena

kaebaja viivistasu otsuse kehtetuks tunnistamist ei saavutanud.

3-25-1426

3. X esitas 13. mail 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub viivistasu otsus nr

2705024340 tühistada. Kaebaja leiab, et tegemist on ebaõiglase parkimistrahviga. Kohus võttis

15. mai 2025. a määrusega Xi kaebuse menetlusse.

4. Tartu linn esitas 3. juunil 2025 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta see

rahuldamata. Kaebaja esitas samal päeval täiendavad seisukohad vastustaja vastusele.

5. Kohus määras 4. juuni 2025. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja

andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete

esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

6.1. Tartu Linnavolikogu 2. juuni 2011. a määruse nr 36 „Parkimistasu“ (määrus nr 36) § 5 lg 2

p 2 sätestab, et kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja parkimiskella abil teada andnud,

tekib piirkonnas B parkimistasu maksmise kohustus 90 minuti möödumisel parkimise

alustamisest. Määruse nr 36 § 5 lõike 3 kohaselt tuleb parkimise algusaeg teha teatavaks

kirjalikult või parkimiskella abil ning parkimiskell peab olema loetav ja paigutatud nähtavale

kohale.

Käesoleval juhul olid kõik nimetatud nõuded täidetud. Parkimise alustamisel oli sõiduki

armatuurlauale nähtavale kohale asetatud mehaaniline parkimiskell, mille osuti näitas

parkimise algusaega 15.10. Kontrollija fikseeris parkimiskella olemasolu fotodega. Tartu

Linnavalitsus määras siiski trahvi, väites, et parkimise algusaeg ei olnud nõuetekohaselt

teatavaks tehtud, sest kella osuti liikus edasi.

6.2. Määrus nr 36 ei sätesta nõuet, et parkimiskella osuti ei tohi liikuda või et kell peab olema

mehhanismita. Seetõttu ei saa määruses nr 36 mittesätestatud kitsendust (nt liikuva osutiga

parkimiskella keeld) lugeda rikkumiseks. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab kodanikule

olema selge, millised kohustused ja piirangud talle kehtivad. Kontrollija poolt tehtud fotod

näitavad, et parkimiskell oli nähtav ja kella näit oli tuvastatav. Eelnev tähendab, et parkimise

algusaeg oli teada ning määruse nr 36 § 5 lg 3 viimane lause („kui parkimise aega pole

nõuetekohaselt teada antud“) ei ole siinkohal kohaldatav.

Kui mehaanilise parkimiskella kasutamine on keelatud, siis ei ole mõistlik ega õiguspärane

eeldada, et tavakodanik saab sellise kella kasutamise õigusvastasusest ise aru. Sellisel juhul

oleks tulnud esmalt teha hoiatus ning selgitada olukorda, mitte määrata viivistasu. Määrus nr 36

ei anna alust pidada mehaanilise parkimiskella kasutamist keelatud tegevuseks. Kuna

parkimiskell oli paigutatud nähtavale kohale ja näitas parkimise algusaega, oli see määruse nr

36 tähenduses nõuetekohane ning puudub alus lugeda parkimise alustamise aega

määratlematuks või määrust nr 36 rikkuvaks. Karistamine olukorras, kus määruses nr 36

sätestatud kohustused olid täidetud ning puudub selge normi tekst, mis keelaks mehaanilise

parkimiskella kasutamise, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Linnavalitsuse

otsus on seetõttu õigusvastane.

6.3. Suhtlus Tartu Linnavalitsusega on olnud ebaproportsionaalselt veniv. Vaietele vastamine

on toimunud pika viivitusega, kuid samas soovib linn, et viivistasu makstaks 14 päeva jooksul

ning on saatnud mitmeid meeldetuletusi tasumise kohta. Selline haldusmenetlus ei vasta hea

halduse tavale ega võrdse kohtlemise põhimõttele.

3-25-1426

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata, märkides järgmist.

7.1. Vaidlus puudub selles, et kaebajale kuuluv sõiduk registreerimismärgiga 553 TMN parkis

8. aprillil 2025 kontrollimise ajahetkel (viivistasu otsus koostatud kell 16.01) Päeva tänaval,

mis kuulub tasulise parkimisala B piirkonda, kus parkimistasu maksmise kohustus tekib 90

minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest.

7.2. Määruse nr 36 § 5 lg 3 sätestab, et kirjaliku teate või parkimiskellaga märgitud parkimise

algusaeg peab olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. Kirjalik teade või parkimiskell peab

olema paigaldatud sõiduki sisse esiklaasile või haagise tiislile nii, et oleks võimalik tuvastada

teate sisu või parkimiskella näit. Kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise algusaega

nõuetekohaselt teada andnud, tekib parkimistasu kohustus parkimise alustamise hetkest.

7.3. Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas mehaanilist parkimiskella, mille osuti liikus

vastavalt tegelikule kellaajale. Kaebaja on tunnistanud mehaanilise parkimiskella kasutamist

nii kirjavahetuses vastustajaga, kui ka kaebuses kohtule. Mehaanilise parkimiskella kasutamine

on tuvastatud ka järelevalveosakonna menetleja poolt ning tõendatud fotodega. Kell 15.49

tehtud fotolt nähtub parkimiskellalt aeg 15.00; kell 16.07 tehtud fotolt nähtub, et parkimiskella

osuti on liikunud märgatavalt 15.30 poole. Kell 16.05 tehtud fotolt nähtub, et parkimiskellal on

mehaaniline mehhanism.

7.4. Kaebaja väidab kaebuses, et määrus nr 36 ei sätesta nõudeid parkimiskellale ega keela

mehaanilise parkimiskella kasutamist. Vastustaja jääb seisukohale, et õigusakti sätet tuleb

tõlgendada koos õigusakti teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.

Ehkki parkimiskella mõistet ei ole kuskil toodud, tuleb lähtuda selle sõna tavapärasest

keskmisele inimesele arusaadavast tähendusest. Liiklusseaduse § 2 p 29 kohaselt on parkimine

sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või

mahapanekuks või veose laadimiseks. Seega on sõiduki parkimise alustamise puhul tegemist

ühekordse lõpetatud tegevusega konkreetsel ajahetkel, mis seisneb sõiduki ettekavatsetud

seismajätmises. Vastavalt määruse nr 36 §-s 5 sätestatule tuleb tasuta parkimisaja kasutamiseks

kirjalikult või parkimiskella abil parkimise algusaeg fikseerida, st fikseerida tuleb aeg, millal

sõiduk seisma jäeti ja parkimist alustati.

Parkimiskella kasutamist, mille näit vastavalt tegelikule kellajale muutub, ei saa pidada

määruse nr 36 § 5 lg 2 p 2 ning lg 3 toodud tingimustele vastavaks, sest see ei näita tegeliku

parkimisaja algust ja järelikult ei saa sellise parkimiskella kasutamine anda alust tasuta

parkimiseks 90 minuti jooksul. Antud juhul oli parkimise algusaeg jäetud seega arusaadavalt

teada andmata ning õiguslik alus vaidlustatud viivistasu otsuse tühistamiseks puudub.

Viivistasu suurus vastab määruse nr 36 § 6 lg 2 p-s 2 sätestatule.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Linnavalitsuse 8. aprillil 2025 viivistasu otsuse nr

2705024340 tühistamist. Nimetatud otsusega kohustati mootorsõiduki registreerimisnumbriga

553 TMN omanikku või vastutavat kasutajat tasuma 8. aprillil 2025 Tartus Päeva tänaval

parkimise eest parkimistasu maksmata jätmise tõttu viivistasu 30 eurot.

9. Vaidlus puudub selles, et mootorsõiduk registreerimisnumbriga 553 TMN parkis viivistasu

otsuse tegemise ajal Tartu linnas Päeva tänaval. Samuti puudub vaidlus selles, et sõiduki

armatuurlauale oli paigutatud mehaaniline parkimiskell, mille osuti liikus ajas edasi. Kaebaja

on liikuva osutiga mehaanilise parkimiskella kasutamist ise tunnistanud nii kirjavahetuses

vastustajaga (dtl 9-10) kui ka kohtule esitatud seisukohtades (dtl 3-4, 39-40). Liikuva osutiga

parkimiskella kasutamist tõendavad ka vastustaja tehtud fotod (dtl 34-36).

3-25-1426

10. Liiklusseaduse (LS) § 187 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus oma avalikul parkimisalal

kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma

parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. Tartu linn on vastava korra kehtestanud

määruses nr 36.

LS § 187 lg 4 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise juht peab parkimistasu maksma enne

või vahetult pärast parkimise alustamist. Sarnane regulatsioon sisaldub ka määruse nr 36 § 5

lg-s 1. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada

andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise

alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega (LS

§ 187 lg 4 teine lause). Kui parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi, teeb

parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse (LS § 188 lg 1 p 1, määruse

nr 36 § 6 lg 1).

11. Määruse nr 36 § 2 lg 1 p 36 kohaselt on Tartu linnas Päeva tänaval parkimine tasuline.

Tänav asub tasulise parkimisala B piirkonnas, kus parkimise eest tuleb maksta tööpäevadel

ajavahemikus kella 8.00-19.00 (määruse nr 36 § 1 lg 3 p 2). Seejuures sätestab määruse nr 36 §

5 lg 2 p 2, et kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil

teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus B piirkonnas 90 minuti möödumisel

parkimise alustamise hetkest.

Määruse nr 36 § 5 lg 3 kohaselt peab kirjaliku teatega või parkimiskellaga märgitud parkimise

algusaeg olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. Kirjalik teade või parkimiskell peab

olema paigaldatud sõiduki sisse esiklaasile või armatuurlauale või haagise tiislile nii, et oleks

võimalik tuvastada teate sisu või parkimiskella näit. Kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise

algusaega nõuetekohaselt teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise

alustamise hetkest.

12. LS § 187 lg 4 teine lause ja määruse nr 36 § 5 lg 2 võimaldavad seega lühiajaliselt tasuta

parkimist (s.o B piirkonna puhul 90 minutit), kuid selle eelduseks on asjaolu, et parkimise

algusajast on üheselt ja arusaadavalt teada antud. Vastasel juhul ei ole võimalik kindlaks teha,

mis on parkimise algusaeg ning õigust tasuta parkimisele ei teki.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sõidukil olev parkimiskell on 8. aprillil 2025 kella 15.49

ajal näidanud, et parkimist alustati täpselt kell 15.00 (dtl 34), kuid kella 16.07 ajal tehtud fotolt

nähtub, et parkimiskella osuti on liikunud edasi ning parkimise algusajaks oleks seetõttu

orienteeruvalt kell 15.20 (dtl 35). Nende kahe tõendi põhjal ei saa seega teha ühest järeldust,

millisel ajahetkel parkimist tegelikult alustati.

13. Kaebaja väide, et määrus nr 36 ei sätesta, et parkimiskella osuti ei või liikuda ja kell peab

olema mehhanismita, ei ole asjakohane. Vastustaja on vastuses kaebusele õigesti märkinud, et

sõiduki parkimise alustamise puhul on tegemist ühekordse lõpetatud tegevusega konkreetsel

ajahetkel, mis seisneb sõiduki ettekavatsetud seisma jätmises. Vaidlust ei saa seega olla selles,

et mootorsõiduk, mis seisab kogu aeg ühe koha peal, ei saa parkimist alustada, seda seejärel

lõpetada ning uuesti alustada. On ilmne, et liikuva osutiga parkimiskella kasutamisel ei saa

üheselt kindlaks teha, millisel kellaajal parkimist alustati. Seega ei saa ka kindlaks teha,

millises ulatuses on kaebaja olnud õigustatud kasutama tasuta parkimise aega ning kas seda

õigust on eesmärgile vastavalt kasutatud.

14. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles, justkui ei oleks määruse nr 36 regulatsioon parkimise

algusaja märkimist ning parkimiskella puudutavas osas selge. Kohtu hinnangul pidi keskmine

mõistlik inimene määruses nr 36 ja LS-s sisalduvat parkimistasu maksmist ja tasuta parkimisaja

3-25-1426

võimaldamist puudutavat regulatsiooni mõistma nii, et parkimisaja algus tuleb fikseerida

konkreetse kellaajana, mis ei saa ajas muutuda. Parkimise korraldus, tasuta parkimise õiguse

kasutamine ja parkimise eest makstav tasu ei saa erinevate isikute puhul erineda sõltuvalt

sellest, mil moel (sh millise seadmega) nad parkimise algusajast teada annavad. Kui ka

eeltoodud normides pole sõnaselgelt sätestatud liikuva osutiga parkimiskella kasutamise

keeldu, tuleneb neist üheselt mõistetavalt nõue fikseerida parkimise algusaeg arusaadavalt. Ajas

muutuvat numbrilist näitu ei saa pidada nende normide mõttes üheselt arusaadavaks parkimise

algusaja teatamiseks.

15. Kaebaja etteheide, et talle oleks tulnud esmalt teha hoiatus ning selgitada olukorda, mitte

määrata viivistasu, ei ole samuti asjakohane. Kui parkimisjärelevalvet tegev ametiisik tuvastas,

et kaebajal tasuta parkimise õigust ei tekkinud ning parkimistasu oli B piirkonnas parkimise

eest jäetud maksmata, tuli isikule teha viivistasu otsus. Määruses nr 36 ja LS-s sisalduv

regulatsioon ei näe sellises olukorras ette hoiatuse tegemist. Viivistasu otsus ei ole karistus

õiguserikkumise eest, vaid kohalik maks, mis määratakse juhul, kui parkimistasu on

kontrollitud kellaajal maksmata ja seda sõltumata parkija eksimuse (nt võimaliku hooletuse)

põhjustest kellaaja parkimiskellaga tähistamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2021. a

otsus asjas nr 3-19-2383, p 9).

16. Mis puudutab kaebaja rahulolematust sellega, et tema vaiet menetleti viivitusega, samas kui

viivistasu tuli maksta 14 päeva jooksul, märgib kohus järgmist. Vastavalt LS § 188 lg-le 9 ei

tohi viivistasu maksmise tähtaeg olla lühem kui 14 päeva mootorsõiduki või selle haagise

omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. Seega on vaidlustatud

otsuses sisalduv nõue, et viivistasu tuleb maksta 14 päeva jooksul, igati õiguspärane. Kaebaja

juhtis väidetavale viivitusele kohtueelses menetluses üksnes tähelepanu (dtl 39), kuid ei

esitanud seoses sellega kaebuses ühtegi konkreetset nõuet, mida kohus otsuse resolutsioonis

peaks lahendama. Eeltoodu ei oma vaidlusaluse viivistasu otsuse õiguspärasuse hindamisel ka

tähendust.

17. Eeltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja jättis 8. aprillil 2025 Tartu

linnas Päeva tänaval parkides parkimise algusaja nõuetekohaselt ja üheselt arusaadavalt

märkimata, mistõttu tekkis tal kohustus tasuda parkimistasu parkimise alustamise hetkest. Kuna

parkimistasu oli maksmata, on viivistasu otsus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub

alus. Viivistasu suurus vastab määruse nr 36 § 6 lg 2 p-s 2 sätestatule. Kaebus jääb tervikuna

rahuldamata.

MENETLUSKULUD

18. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik