2-25-8892/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Peeter Pällin, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

08.07.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-8892

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus S.X

suhtes esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest

olenematu ravi pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.06.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

S.X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik S.X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.06.2025 määrus muutmata.

2. Jätta S.X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-8892

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

07.06.2025 Harju Maakohtule taotluse S.X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning

selle pikendamiseks 40 päevani.

1.1. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 06.06.2025 avaldaja psühhiaatriakliinikus

ning tema suhtes rakendati alates 06.06.2025 kell 21.27 tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist ravi.

1.2. Taotlusele lisatud psühhiaatrite KT ja MV 07.06.2025 arvamuse (psühhiaatrite arvamus)

kohaselt on puudutatud isik korduvalt viibinud avaldaja psühhiaatriakliinikus statsionaarsel

ravil. Puudutatud isik haigestus 16-aastaselt depressiivse sümptomaatikaga, millega kaasnes

alkoholi kuritarvitamine. Esimest korda viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus

haiglaravil 2000. aastal, s.o viis aastat pärast esmaste sümptomite avaldumist. Selleks ajaks

oli puudutatud isikul välja kujunenud laialdane paranoidne luulusüsteem, millest lähtuvalt ta

ei julgenud üksi tänavatel liikuda, tal esinesid parafreensed luulumõtted, ta oli üleoleva

käitumisega ning süüdistav kõigi ümbritsevate suhtes. Puudutatud isikul diagnoositi

püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00). Haiglaravi järgselt püsis puudutatud isiku

seisund vaatamata pidevale toetusravile ebastabiilsena ning ta tarvitas sagedasti alkoholi

vabanemaks luulumõtetega seotud hirmutundest. Alkoholijoobes oli puudutatud isik väga

vägivaldne. Puudutatud isik lõi isale pähe tekitades teadvusekaotuse, ja rindkere piirkonda,

mille tulemusena tekitas roidemurrud. Puudutatud isik nõudis sageli vanematelt raha,

ähvardades neid tappa.

Puudutatud isik vajas korduvalt haiglaravi, kusjuures hospitaliseerimised olid alati seotud

alkoholitarvitamisest tuleneva vägivaldse käitumisega. Kuna puudutatud isik kulutas kogu

raha alkoholile, seati tema üle eestkoste, mille järgselt muutus puudutatud isiku käitumine

veelgi vägivaldsemaks. Ta võttis laene, müüs kodunt esemeid, ähvardas pidevalt vanemaid ja

majaelanikke nõudes neilt raha, keeldumise korral ähvardas tappa, lõhkus uksi ja maja seinu.

Ravi oli vähese efektiga. Püsiva ohtlikkuse tõttu algatati puudutatud isiku suhtes

erihooldusteenusele suunamise menetlus. 2011. aastal läbis puudutatud kestva haiglaravikuuri

nii avaldaja ja Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikutes, mille tulemusena puudutatud isiku

seisund paranes oluliselt. 2012. a augustist ravi katkemise ja alkoholi tarbimise foonil hakkas

puudutatud isiku psüühiline seisund taas süvenevalt halvenema, tema käitumine muutus

ettearvamatuks ja vägivaldseks. Aastatel 2012–2015 vajas haiglaravi 15 korral ning viibis ta

tugevdatud järelvalvega erihooldusteenusel kuni 2016. aastani. Pärast seda viibis puudutatud

isik taas haiglaravil seitsmel korral hospitaliseerituna vägivaldse käitumise tõttu. 2016. a

septembris paigutati puudutatud isik taas erihoolekandeteenusele, kus ta viibis 2017. a

märtsini.

19.03.2017 pani puudutatud isik toime vägivallateo võõra naiskodaniku kallal (peksis

rusikaga näkku, oli seksuaalvahekorras anaalselt, vaginaalselt ja oraalselt vastu kannatanu

tahet), mille eest karistati teda kaheaastase vabadusekaotusega. 04.04–09.05.2017 viibis

puudutatud isik Tartu Vangla Psühhiaatriatalituses, kust ta vabanes tingimisi karistuse ja

käitumiskontrolliga kaks aastat.

Ajavahemikul 08.02.2018–08.03.2019 viibis puudutatud isik statsionaarsel sundravil. Edasi

suunati ta ambulatoorsele sundravile, kus puudutatud isik käis kohal vaid paaril päeval ning

edaspidi vastuvõtule enam ei ilmunud. Aastatel 2019–2022 viibis puudutatud taas

2-25-8892

psühhiaatrilisel statsionaarsel sundravil 05.04.2019–08.06.2022, kus tema seisund paranes

psühhoosivastase depoopreparaadi foonil. Psühhiaatri vastuvõtule pöördus puudutatud isik

seejärel vaid ühekordselt (s.o 30.12.2022).

Järgnevalt on puudutatud isik vajanud psühhiaatrilist haiglaravi 2023. aastal kahel korral,

viimati 04.06–13.07.2023, kust ta suunati ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Pärast

erihoolekandeteenuselt vabanemist käis puudutatud isik 2024. a septembris paaril korral

vaimse tervise spetsialisti vastuvõtul, kuid on edaspidi katkestanud määratud toetusravi ning

jätkanud alkoholi tarvitamist. Alkoholijoobes ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu on

puudutatud isikule korduvalt kutsutud politsei ja kiirabi ning ta on paaril korral toodud

avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuid neil kordadel ei ole tema hospitaliseerimist

vajalikuks hinnatud.

1.3. 06.06.2025 toodi puudutatud isik avaldaja psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel,

kuna ta oli kodus käitunud oma lähedasega agressiivselt (sülitas ja ropendas, üritas oma isa

kägistada), keeldus määratud psühhiaatrilist toetusravi võtmast ning käis lähedaste sõnul

korduvalt rõdul ja aknast välja vaatamas eesmärgiga sealt alla hüpata. Valvepsühhiaatri

vastuvõtul kõigutas puudutatud isik end toolil edasi-tagasi ja keeldus kõnelemast, mistõttu

sisulist kontakti ei olnud võimalik temaga saavutada.

Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire (paranoidse skisofreenia ägenemine),

psühhoosielamustest juhitud agressiivsest, ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest

tulenevast ohust nii temale endale kui ka teistele ning muu ravi ebapiisavuse tõttu

hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusega 06.06.2025 kell 21.27.

1.4. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Haiglas on ta

pinges olekuga ning liigub pidevalt ringi, visiidil on ta kergesti ärrituv ning käsib

meditsiinipersonalil ennast põlema panna. Puudutatud isik on hõivatud luulumõtetest, mille

kohaselt on ta äärmiselt tähtis inimene, kelle hospitaliseerimise eest kavatsetakse

meditsiinipersonali karistada. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta eitab endal

psüühikahäire esinemist ning varasemat agressiivset käitumist. Puudutatud isik avaldab, et

psühhiaatriline ravi halvendab tema vaimset tervist ning põhjustab vägivaldset käitumist ja

kergesti ärritumist.

1.5. Puudutatud isikul on püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), kaasuvalt alkoholi

sõltuvus (F10.2). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta

psüühikahäirest tuleneva agressiivse, ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik

endale ja teda ümbritsevatele inimestele. Psüühilise seisundi tõttu ei ole puudutatud isik

praegusel ajal võimeline otsustama enda ravi üle ega andma haiglaraviks nõusolekut.

1.6. Puudutatud isiku seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul ei olnud alust prognoosida,

mistõttu avaldaja taotles puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamist neljaks päevaks ning selle pikendamist 40 päevani,

sealhulgas luba puudutatud isikule meeleolu stabiliseeriva, psühhoosivastase, rahustava ja

elekterimpulssravi manustamiseks haiglatingimustes.

Menetluse edasine käik

2. Harju Maakohus rahuldas 08.06.2025 määrusega avaldaja taotluse ja andis loa puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 10.06.2025 kell 21.27.

3. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik, et ta teab,

kus ta viibib – kunagi oli see vangla osakond. Küsimusele, mis asutus see praegu on,

2-25-8892

puudutatud isik ei vastanud. Haiglasse sattumise kohta selgitas puudutatud isik, et perekond

tõi ta siia autoga. Puudutatud isik selgitas, et hommik hakkas sellega, et tal oli pensionipäev.

Ta läks ema juurde, et ema, kes oli kunagi tema eestkostja, annaks talle ühe euro. Ema ei

andnud. Puudutatud isik läks sotsiaalametisse, aga sealt ei vastatud. Seejärel läks ta panka,

kust ta sai ajutise kaardi. Puudutatud isik sai välja võtta 100 eurot. Ta läks esimesesse

automaati, aga seal oli õllehais. Seejärel sõitis puudutatud isik rattaga teise automaati, mis sõi

tema kaardi ära. Ta sõitis panka tagasi, kus ootas mitu tundi. Nüüd ongi puudutatud isik

haiglas. Puudutatud isik toodi haiglasse niisama. Raviarst olevat puudutatud isiku vana tuttav,

kes tahtis teda näha. Kuna ta raviarstiga ühtegi sõna ei rääkinud, siis raviarst solvus. Ema ja

vennad olid kodus natuke mures. Puudutatud isik ütles, et tal ei ole rohkem midagi rääkida.

Tüli ja pahandust kodus ei olnud. Puudutatud isikul on haiglasse jäämise osas ükskõik.

Küsimusele, kas puudutatud isikule on varasemalt psühhiaatrilisi ravimeid määratud, ta ei

vastanud.

4. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja Mariann Tusti toetas avaldust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus tegi 09.06.2025 määruse (vaidlustatud määrus), millega pikendas puudutatud

isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu ravi tähtaega

kuni 40 päevani alates tema ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt määratud viisil juhul, kui

isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus määras, et

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatav tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatriline ravi tuleb lõpetada hiljemalt 16.07.2025 kell 21.27 või varem, kui puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematu ravi rakendamise eeldused varem ära langevad.

6. Maakohus leidis, et puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu ravi kohaldamise

tähtaja pikendamise eeldused on täidetud.

6.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel

esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui

see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5).

Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda

või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist

või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

6.2. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00)

ja kaasuvalt alkoholi sõltuvus (F10.2). Puudutatud isik on psühhoosielamustest juhitud

agressiivse, ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega (üritas oma isa kägistada), pinges

olekuga ning liigub pidevalt ringi, on kergesti ärrituv ja hõivatud luulumõtetest. Väljaspool

haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav puudutatud isiku poolt ravimite korrektne manustamine.

6.3. Maakohus viitas psühhiaatrite KT ja MV arvamusele, ning leidis, et puudutatud isiku

puhul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise tingimused. Ravi viibimisega võib

kaasneda oht puudutatud isikule endale ja ümbritsevatele inimestele. Puudutatud isiku

2-25-8892

praegust seisundit arvestades vajab ta hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib

puudutatud isik haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis

ei ole tema huvides.

6.4. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul

viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Määruskaebus

7. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub

vaidlustatud määrus tühistada.

7.1. Puudutatud isik ei nõustu vaidlustatud määruse järeldustega tema ohtlikkuse kohta.

Puudutatud isik leiab, et tema paigutamine 40 päevaks tahtest olenematult ravile ei ole

põhjendatud. Puudutatud isik kinnitab, et ta võttis kodus ravimeid ning on valmis ravimite

võtmist jätkama. Maakohus ei ole kaalunud ravi jätkamise võimalikkust ambulatoorselt.

7.2. Puudutatud isik leiab, et eeldused tema tahtest olenematult ravile võtmiseks, on täitmata.

Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta

8. Avaldaja vastuse kohaselt oli puudutatud isiku tahtest olenematu ravi pikendamine

põhjendatud.

Haiglaravil olles oli puudutatud isik psühhoosielamustest (paranoidsed- ja suurusluulumõtted)

hõivatud, kergesti ärrituv ja konfliktne. Puudutatud isik keeldus igasugusest ravikoostööst ja

ähvardas temaga suhelnud meditsiinitöötajaid karistuse ja kättemaksuga. Vaatamata ravi

alustamisele püsis puudutatud isiku seisund tasakaalutu ja allumatuna. Puudutatud isik

keeldus ravimeid võtmast, oli meditsiinitöötajate suhtes nii verbaalselt kui ka füüsiliselt

agressiivne, ning ta vajas ravi manustamiseks ja töötajate ohutuse tagamiseks nii füüsilist kui

ka mehhaanilist ohjeldamist. Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire (püsikululine

paranoidne skisofreenia – F20.00) ravi teostamine ümbritsevate ohutuse tagamiseks oli tema

vastuseisu tõttu teostatav vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga

659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

11. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku

esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise eeldused olid

täidetud. TsMS § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse

rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele

isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohus leidis,

2-25-8892

et PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 toodud tingimused olid puudutatud isiku puhul ilmselt täidetud.

Maakohus tuvastas puudutatud isikul raske psüühikahäire ning leidis, et haiglaravita jätmisel

ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut.

Maakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatrilise abi osutamine puudutatud isikule

küllaldane. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära ning otsustus tahtest olenematu ravi

pikendamiseks tugines maakohtu vahetule muljele ja psühhiaatrite arvamusele, et ravi

pikendamine on vajalik.

12. Vastuseks määruskaebuse väidetele puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamise kohta

selgitab ringkonnakohus, et puudutatud isiku ohtlikkus nähtub siinsel juhul asjaolust, et

puudutatud isik oli enne haiglaravile paigutamist oma lähedaste suhtes füüsiliselt agressiivne,

ohustades nende elu, tervist ja turvalisust. Puudutatud isik üritas oma isa kägistada ning käis

lähedaste sõnul korduvalt rõdul ja aknast välja vaatamas eesmärgiga sealt alla hüpata (dtl 11).

Ringkonnakohus nõustub, et juhtunu annab alust järelduseks, et puudutatud isikust lähtub

ravita jäädes konkreetne füüsiline oht tema lähedaste, aga ka tema enda, turvalisusele. Siinsel

juhul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku vägivaldsus oleks seletatav muude asjaoludega

kui puudutatud isiku raske psüühikahäire, või et vägivaldsus lähendaste suhtes ravita jäädes

tõenäoliselt ei korduks, arvestades mh puudutatud isiku varasemat haiguslugu (dtl 10–11).

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidse

skisofreenia ägenemine) ning psühhoosielamustest juhitud agressiivsest, ebaadekvaatsest ja

ettearvamatust käitumisest tuleneb oht nii puudutatud isikule endale kui ka teistele (dtl 11).

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite arvamuses.

13. Puudutatud isiku ravivajadus on tõendatud psühhiaatrite arvamusega, mille kohaselt

esineb puudutatud isikul püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), kaasuvalt alkoholi

sõltuvus. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Psüühilise

seisundi tõttu ei ole puudutatud isik praegu võimeline otsustama enda ravi üle ja andma

edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

1. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Seda

kinnitab ka asjaolu, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole haiglas seni paranenud (dtl

32). Osakonnas on puudutatud isik pinges olekuga ning liigub pidevalt ringi, visiidil on ta

kergesti ärrituv ning käsib meditsiinipersonalil ennast põlema panna. Puudutatud isik on

hõivatud luulumõtetest, mille kohaselt on ta äärmiselt tähtis inimene, kelle hospitaliseerimise

eest kavatsetakse meditsiinipersonali karistada. Puudutatud isik eitab endal psüühikahäire

esinemist ning varasemat agressiivset käitumist, ning leiab et psühhiaatriline ravi halvendab

tema vaimset tervist ning põhjustab vägivaldset käitumist ja kergesti ärritumist (dtl 11).

Puudutatud isiku enda hinnang, et tal ei ole rasket psüühikahäiret ja kinnitus, et ta valmis

kodus ravimeid võtma, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile

ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

14. Ülaltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

15. Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on

abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus,

samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada

määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

16. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

2-25-8892

(allkirjastatud digitaalselt)