3-24-3363/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit

ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3363

Haldusasi

V.E kaebus kohtunike tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. detsembri 2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.E määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse V.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23. detsembri 2024. a

määruse peale haldusasjas nr 3-24-3363.

2. Jätta V.E määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23. detsembri

2024. a määrus haldusasjas nr 3-24-3363 muutmata.

3. Toimetada määrus V.E-le kätte saatmisega tema kohtule avaldatud e-posti

aadressil. Lugeda määrused V.E-le kätte toimetatuks 12. juulil 2025.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.E esitas Tallinna Halduskohtule 13.12.2024 kaebuse, milles palus tuvastada Harju

Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtunike rikkumised tsiviilasjades nr 2-23-2687, 2-

23-9885, 2-23-9902 ja 2-24-18608 ning mõista kaebaja kasuks välja 50 000 eurot hüvitiseks

mittevaralise kahju eest. Kaebaja palus lisaks tühistada talle tsiviilasjas nr 2-23-9885

määratud sunniraha 192 eurot ja välja mõistetud menetluskulud 720 eurot, algatada uurimine

kohtunike erapooletuse ja sõltumatuse suhtes ning distsiplinaarmenetlus, samuti võtta

meetmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse 2016/679/EL (isikuandmete

kaitse üldmäärus, IKÜM) rikkumiste lõpetamiseks ja kohustada tagama kaebaja isikuandmete

kaitse.

Harju Maakohus jättis 10.12.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-18608 piisavate

põhjendusteta ja tõendeid ignoreerides rahuldamata kaebaja taotluse Google Ireland Limited

3-24-3363

vastu esitatud hagi tagamiseks, võimaldades seeläbi olukorra jätkumist, kus Google’i

otsingumootori abil on leitavad artiklid, mis kahjustavad kaebaja mainet, eraelu ja

töövõimalusi. Sellega on rikutud IKÜM art-d 5, 9 ja 82.

Harju Maakohus keelas 22.02.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-2687 hagi tagamise korras

kaebajal andmete avaldamise meediaorganisatsioonide juhtide kohta. See lahend oli erapoolik

ning arvestas üksnes hagi esitanud meediaorganisatsioonide juhtide ja nende advokaadi

huvisid ning piiras kaebaja sõnavabadust (s.o õigust avaldada satiirilist materjali). Lisaks

piirati kaebaja õigust pöörduda kohtusse, sest raskele majanduslikule olukorrale vaatamata ei

vabastatud teda 70 euro suurusest riigilõivust.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9885 muutmata

kaebajale määratud sunniraha 192 eurot ja mõistis temalt hagejate kasuks välja menetluskulud

720 eurot. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, sest tsiviilasjas nr 2-23-9902 jäeti samasugustel

asjaoludel Yle sunniraha määramata. Lisaks jättis ringkonnakohus sunniraha jõusse, kuigi

selle aluseks olnud hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-23-2687 oli osaliselt tühistatud.

Hagejate kasuks ei saanud menetluskulu välja mõista, sest sunniraha pidi minema

riigikassasse.

Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-23-9885 nõudnud kaebajalt kahel korral riigilõivu 70

eurot, kuigi kaebaja majanduslik olukord ei võimaldanud seda tasuda. Menetlusabi kaebajale

ei antud, mis takistas tema õiguste kaitsmist. Hiljem selgus, et riigilõivu tegelik suurus oli 15

eurot.

Kaebaja õigusi on rikutud tõsiselt ja süstemaatiliselt. Kohtunike õigusrikkumiste tuvastamine

on vajalik, et tagada tulevikus õiglane kohtumõistmine. Kaebaja taotles ühtlasi riigi õigusabi

ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 23.12.2024 määrusega kaebuse ning jättis menetlusabi

taotlused läbi vaatamata. Kaebaja soovib vaidlustada tema suhtes tsiviilasjade menetlemisel

tehtud kohtulahendeid ning leiab, et kohtud on tsiviilkohtumenetluses rikkunud nende

lahendite tegemisega tema subjektiivseid õigusi. Väited IKÜM-st tulenevate õiguste

rikkumise kohta on samuti seotud sellega, et kaebaja hagi tagamise taotlusi ei rahuldatud.

Kaebaja nõuete sisu ei muuda, et kaebuses on vastustajaks märgitud Eesti Vabariik.

Tsiviilasjas tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse (HKMS § 4 lg 1). Sellist tegevust saab vaidlustada määruskaebuse esitamisega

kõrgemale kohtuastmele või vastuväite esitamisega apellatsioon- või kassatsioonkaebuses (vt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 660 lg-d 1 ja 2). Halduskohus ei ole tsiviilasju

lahendavate kohtute suhtes kõrgem kohtuaste, kuhu kaebaja saab pöörduda, kui ta ei ole rahul

tema suhtes tehtud kohtulahendiga või soovib selle lahendi õigusvastasuse tuvastamist.

Eeltoodud osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtule ei saa

esitada ka kaebust kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks.

Distsiplinaarmenetluse algatamise taotlusega tuleb kaebajal pöörduda kohtute seaduse (KS) §

91 lg-s 2 nimetatud isikute poole.

Kohtute tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda

kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul,

kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kaebaja ei väida, et

kohtunikud, kelle tegevust ta vaidlustab, oleksid pannud kohtuasjade menetlemisel toime

kuritegusid või selle eest jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. Kohtul ei ole samuti

2(5)

3-24-3363

andmeid nimetatud kohtunike kriminaalkorras süüdimõistmise kohta. Samuti ei ole põhjust

arvata, et RVastS § 15 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise piirang oleks põhiseadusvastane (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13). Seega on kahju hüvitamise

kaebuse rahuldamine kohtu hinnangul ebatõenäoline. Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse

puhul võib õiguste riivet pidada väheintensiivseks HKMS § 121 lg 2 p 21 tähenduses eelkõige

juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt

ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024

määrus nr 3-23-2878, p 8; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Avaliku võimu tekitatud

mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt Eestis erandlik ja

võimalik vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu 27.06.2017

otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Siinsel juhul ei ole äratuntav, et kohtute vaidlustatud tegevus võiks

tuua kaasa mittevaralise kahju rahas hüvitamise. Kohtumenetlusega tekitatud varalise kahju

(192 + 720 eurot) hüvitamise nõude rahuldamine on samuti äärmiselt ebatõenäoline ning alla

1000 euro suurust väidetavat kahju saab HKMS § 133 lg 1 teise lause kohaselt käsitada

halduskohtumenetluse kontekstis õiguste väheintensiivse riivena. Kaebuse tagastamise tõttu

jäävad menetlusabi taotlused läbi vaatamata.

3. V.E palub 30.12.2024 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata kaebus

halduskohtule sisuliseks menetlemiseks. Halduskohus leidis, et kaebuses vaidlustatakse

tsiviilasjades tehtud kohtulahendeid. Tegelikult taotleti kaebuses avaliku võimu (sh

kohtunike) tegevuse kontrollimist ja kahju hüvitamist, mis on halduskohtu pädevuses.

Kohtunike tegevus (sh kaebaja põhiõiguste ja IKÜM-s sätestatud õiguste rikkumine) ei ole

tsiviilõiguslik. Kaebaja ei ole taotlenud rahalist hüvitist kohtunike poolt kuriteo

toimepanemise alusel, vaid kohtunike õigusvastase tegevuse alusel (vt RVastS §-d 7 ja 14).

Halduskohus ei ole seda võimalust üldse hinnanud, vaid jättis kaebuse tervikuna menetlemata.

Samuti jättis halduskohus analüüsimata, kas mingis osas võiks ta siiski olla pädev kaebust

lahendama (nt IKÜM-ga seotud rikkumiste osas). Kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei saanud

jätta kaitseta, tuginedes üksnes formaalsetele menetlusreeglitele. Kaebuse tagastamine vähese

intensiivsuse argumendiga ei arvesta Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, mille

järgi on isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatuse riived olulise kaaluga põhiõiguste

küsimused.

Kaebaja esitas 14.06.2025 taotluse taandada kõik Tallinna Halduskohtu kohtunikud ning anda

haldusasi nr 3-24-3363 sõltumatu menetluse tagamiseks üle Tartu Halduskohtule. Lisaks

palus kaebaja menetluse peatada kuni sõltumatu kohtu määramiseni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52−54 ja

205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse

§ 22 lg 1 p 9).

5. Halduskohus järeldas õigesti, et ehkki kaebuses on formaalselt taotletud kohtunike kui

ametiisikute rikkumiste või õigusvastase tegevuse tuvastamist, on kaebaja sisuliselt soovinud

halduskohtus vaidlustada tema suhtes tehtud kohtulahendeid tsiviilasjades. Halduskohtule ei

saa esitada kaebust tsiviilasjas tehtud kohtulahendi muutmiseks või tühistamiseks, sõltumata

sellest, milliste õiguste (nt põhiseadusest või IKÜM-st tulenevad) rikkumist kaebaja väidab.

Halduskohus on tsiviilasjades tehtud kohtulahendite vaidlustamise korda kaebajale korrektselt

selgitanud ja halduskohtu sellekohased põhjendused ei vaja üle kordamist (HKMS § 201 lg 4,

3(5)

3-24-3363

§ 203 lg 2). Halduskohtu pädevust ei mõjuta see, et kaebaja hinnangul ei olnud tal

tsiviilasjades võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2022

määrus nr 3-22-495, p 5). HKMS § 4 lg-st 1 ja § 121 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagastas

halduskohus tsiviilasjades nr 2-23-2687, nr 2-23-9885 ja nr 2-24-18608 tehtud kohtulahendite

peale esitatud kaebuse õiguspäraselt.

6. Kaebuses esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tagastas halduskohus

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu nende põhjendustega

ja ei korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaldamiseks

peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse

rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).

Mõlemad kriteeriumid on siinsel juhul täidetud. Õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamiseks ei ole täidetud RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud tingimus, et kohtunik on

kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (nt Riigikohtu 22.12.2022 otsus nr 3-20-1033, p

24), mistõttu on hüvitamiskaebus perspektiivitu. Määruskaebuses sisalduv etteheide, et

halduskohus ei analüüsinud RVastS § 15 kohaldamise kõrval võimalust, et vastutuse aluseks

võiksid olla RVastS §-d 7 või 14, ei ole põhjendatud. Õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamise puhul on tegemist riigivastutuse erijuhtumiga, millele ei saa kohaldada kahju

hüvitamise üldaluseid (RVastS § 7). Samuti ei ole asjakohane RVastS § 14, mis reguleerib

õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, sest kohtulahendid

ei ole õigustloovad aktid.

7. Kaebaja subjektiivsete õiguste riivet saab pidada väheintensiivseks. Varalise kahju

nõuet on seostatud sellega, et Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.09.2024 määrusega

tsiviilasjas nr 2-23-9885 tühistamata kohtutäituri otsusega kaebajale täiteasjas määratud

sunniraha 192 eurot (täitedokumendiks oli Harju Maakohtu 22.02.2023 hagi tagamise määrus

tsiviilasjas nr 2-23-2687) ning mõistis puudutatud isikute (sissenõudjate) menetluskulude

hüvitamiseks kaebajalt välja 720 eurot, samas kui Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2024

määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9902 oli V. Huuse puhul kohtutäituri otsusega määratud 192

euro suurune sunniraha tühistatud ja puudutatud isikute menetluskulud jäid nende endi kanda.

Kuivõrd kohtulahendiga kaebajale väidetavalt põhjustatud varaline kahju (kokku 912 eurot)

jääb alla 1000 euro, siis on tegemist väheintensiivse riivega (HKMS § 133 lg 1 ls 2).

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul saab kaebaja õiguste riivet samuti pidada

väheintensiivseks, sest ühtegi kaebuses välja toodud kohtunikku ei ole kuriteos süüdi

mõistetud ja kaebuses viidatud väidetavate rikkumiste puhul ei ole selline võimalus ka

äratuntav. Kaebusest ei nähtu andmeid, millest saaks järeldada, et kohtunikud on teinud

kaebajaga seotud tsiviilasjades teadvalt ebaseaduslikke kohtulahendeid (vt karistusseadustiku

§ 311). Seetõttu oleks mittevaralise kahju rahas hüvitamine ilmselgelt võimatu või äärmiselt

ebatõenäoline (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8).

8. Kaebaja taotles lisaks kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Halduskohus

on õigesti märkinud, et halduskohus ei ole pädev sellist taotlust lahendama (vt KS § 91 lg 2).

Halduskohtu pädevusse kuuluks vaidlus selle üle, kas KS § 91 lg-s 2 sätestatud ametiisikud

on vastanud pöördumisele, milles viidatakse kohtuniku tegevuses distsiplinaarsüüteo (vt KS §

87 lg 2) tunnuste esinemisele. Samas tuleb arvestada, et distsiplinaarmenetluse algatamine ei

ole seaduses nähtud ette õiguskaitsevahendina, vaid internse kontrolli meetmena (vrd

Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Ühelgi isikul ei ole subjektiivset õigust

nõuda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist (ega vaidlustada

distsiplinaarmenetluse algatamisest keeldumist), vaid isikul on üksnes õigus saada oma

pöördumisele vastus. Halduskohtu kontroll ei ulatuks sellest kaugemale.

4(5)

3-24-3363

9. Eelneva põhjal jääb V.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

23.12.2024 määrus muutmata.

10. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud ja

haldusasja menetlus ei jätku Tallinna Halduskohus, puudub vajadus käsitleda kaebaja

14.06.2025 taotlust saata kaebus lahendamiseks Tartu Halduskohtule.

11. HKMS § 72 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse kättetoimetamisele TsMS §-des 306–315,

317 ja 319–327 sätestatut. TsMS § 3141 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui menetlusdokument on

samas kohtumenetluses saajale kätte toimetatud või saaja on avaldanud kohtule enda aadressi

või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks

tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument

loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Kaebaja esitas

13.12.2024 kaebuse kohtule e-postiga ning 30.12.2024 määruskaebus ja 14.06.2025 taotlus on

esitatud avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu. Kaebuses ja määruskaebuses on kaebaja

märkinud mh oma e-posti aadressi. Samuti on kaebaja avaliku e-toimiku infosüsteemis

26.12.2024 kinnitanud halduskohtu 23.12.2024 määruse kättesaamist. Arvestades, et kaebaja

on kohtutega korduvalt elektrooniliselt suhelnud, siis toimetab ringkonnakohus praeguse

määruse kaebajale kätte selle saatmisega tema avaldatud e-posti aadressil. Määrus loetakse

kaebajale kättetoimetatuks pärast kolme tööpäeva möödumist ehk 12.07.2025 ja viimane päev

määruskaebuse esitamiseks on seega 28.07.2025.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)