3-25-1429/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Virgo Saarmets ja Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1429

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

vabastada kaebaja kinnipidamiskeskusest

Menetlusosalised

Kaebaja X

Eeldatav vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2025. a

määruse peale haldusasjas nr 3-25-1429.

2. Rahuldada määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2025. a

määruse resolutsiooni punkt 1 ning saata haldusasi ettevalmistava menetluse

jätkamiseks tagasi halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4

ning § 235 lg-d 1 ja 3). Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kohtuasjas nr 3-25-345 ka nimega E.S) esitas 14. mail 2025 Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles soovib vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kinnipidamiskeskuse

(KPK) ametnike tegevust. Kaebaja taotleb, et teda vabastataks viivitamatult KPK-st, kuna

teda peetakse seal kinni ilma põhjuseta, kättemaksu eesmärgil. Kaebaja täiendas oma kaebust

25. mail 2025 ning 15. juunil 2025.

Kaebaja vabastati vangistusest ja paigutati KPK-sse Eestist väljasaatmise eesmärgil. Kuna

kaebajal ei olnud Sudaani reisidokumenti, korraldas PPA reisidokumendi andmise.

3-25-1429

Sudaani saatkond Stockholmis andis kaebajale info, et reisidokument kehtib vaid ühe kuu.

Kaebaja on aga viibinud KPK-s kauem kui üks kuu, mille tõttu on reisidokument kehtivuse

kaotanud. Kaebaja kinnipidamine KPK-s juba kolm kuud on seega PPA süü.

PPA tühistab kaebaja pileti ikka ja jälle ilma igasuguse põhjuseta. Kaebaja ei usu, et Etioopia

ja Türgi võimud nõuavad viisa olemasolu.

Kaebaja suhtes on võimalik kohaldada ka elektroonilist valvet. Tal on koht, kuhu minna.

Kaebaja on pärit Darfuri piirkonnast Sudaanist ja seega pagulane. PPA teab tema pereliikmete

tapmisest. Kaebaja soovib rahus mõnes teises Euroopa riigis elada. Kaebaja korraldaks ise

enda lahkumise.

2. PPA on vastanud kohtule 20. mai 2025 ja 12. juuni 2025 seisuga, et isiku väljasaatmist

on korduvalt planeeritud, kuid PPA-st sõltumatutel asjaoludel on need tühistatud.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 16. juuni 2025. a määrusega kaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

3.1.

Kohtute infosüsteemist nähtub järgnev. Tallinna Halduskohtu 13. veebruari 2025. a

määrusega nr 3-25-345 anti PPA-le luba kaebaja kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks

kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12. aprillini 2025 (k.a).

Kohus leidis, et esineb põgenemisoht, kuna on põhjendatud kahtlus välismaalase

isikusamasuses, ta on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid ja on toime pannud

kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus, ning põgenemisoht nähtub kaebaja hoiakutest

ja käitumisest. Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2025. a määrusega nr 3-25-345 anti PPA-le

luba pikendada kaebaja KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära

langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 4 kuuks arvates määruse tegemisest, s.o

4. augustini 2025 (k.a). Kohus leidis, et kaebajal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid ja nende hankimine viibib. Samuti esineb põgenemisoht, kuna kaebajat on

kriminaalkorras karistatud kahel korral erinevate isikuvastaste kuritegude eest, sh korduva

vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu ametikohustuste täitmisel. Puudutatud isiku

hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei pruugi vabaduses viibimise korral

lahkumiskohustust täita.

3.2.

Kaebaja taotleb enda viivitamatut vabastamist, kuna ta leiab, et tema kinnipidamise

alus on ära langenud ning seega on täidetud Tallinna Halduskohtu

4. aprilli 2025. a määruses nr 3-25-345 nimetatud tingimus, mille korral kaotab halduskohtu

luba kehtivuse. Kohus leidis, et sellisel juhul on isiku kaebeõigus ja kohtuliku kontrolli ulatus

piiratud. Kaebaja KPK-s kinnipidamine on otsustatud tähtajaliselt ning tähtaja pikendamine

on võimalik üksnes halduskohtu loal. Eraldiseisva kaebusega ei ole võimalik uuesti vaidluse

alla seada Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2025. a määrusega nr 3-25-345 otsustatut. Seega on

praeguses asjas vaidluse all üksnes see, kas kaebaja kinnipidamise alused on ilmselgelt ära

langenud juba Tallinna Halduskohtu senise loa kehtivuse ajal.

3.3.

Ilmselge asjaoluna ei nähtu, et kaebajast tulenev põgenemisoht oleks ära langenud.

Samuti ei ole kaebaja esitanud andmeid, et talle oleks antud Eestis viibimiseks seaduslik alus.

Kohtul ei ole praeguse haldusasja raames võimalik otsustada kinnipidamise tingimuste üle,

kuid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) ei näe ette võimalust elektroonilise

valve kohaldamiseks. Küsimus sellest, kas võimalikud on VSS-s nimetatud muud leebemad

2(5)

3-25-1429

järelevalvemeetmed, on lahendatud 4. aprilli 2025. a määruses nr 3-25-345. Kaebaja ei väida

asjaolude muutumist selliselt, et mõni leebem järelevalvemeede peaks nüüd ära hoidma

kaebaja põgenemise.

3.4.

Kontrollida ei tule seda, kas kaebaja tuleks vabastada seetõttu, et ta sooviks ise

korraldada enda lahkumist. Kaebaja tingimisi vabastamise aluseks oli kriminaalmenetluse

seadustiku § 416 lg 1 p 1, mis reguleerib isiku väljasaatmist, mitte p 2, mis võimaldab isikul

ise lahkuda. Väljasaatmine on väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine (VSS § 5), mis

tähendab, et kaebajal ei ole võimalik enam ise enda lahkumist korraldada.

3.5.

Vabaduse võtmise ebaproportsionaalsuse vältimiseks ongi võimalik isikult vabadus

võtta kohtu poolt kindlaks tähtajaks antud lubade alusel. Loa andmiseks esitatud taotluse

läbivaatamisel kontrollitakse igakordselt ka PPA tegevuse piisavust vahepealsel perioodil.

PPA esitatud kirjeldusest nähtub, et PPA on pidevalt pingutanud kaebaja väljasaatmise

eesmärgil. Sealjuures on uuritud erinevaid marsruute, võetud järjekindlalt reisipakkumisi ning

taotletud erinevaid dokumente. Praegusel juhul on ilmne, et PPA ei ole kaebaja väljasaatmisel

õigusvastases viivituses. Arvestada tuleb ka seda, et ennekõike kontrollitakse kaebaja

kinnipidamise õiguspärasust, sh proportsionaalsust loa andmise menetluses. Seega, kuivõrd

PPA tegevuses puudub tegevusetus ja viivitus, puudub ilmselgelt kaebaja õiguste rikkumine

ja kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

3.6.

Kaebaja on tuginenud ka sellele, et ta võib vastata pagulase tunnustele.

Riigikohus selgitas 5. veebruari 2025. a määruses nr 1-19-2118, et võimalik oht isikule endale

ei ole argument süüdlase vabastamisest keeldumiseks. Kui süüdimõistetu on avaldanud soovi

naasta oma kodakondsusriiki, saab eeldada tema teadlikkust kõikidest sellega kaasnevatest

ohtudest. Eesti riik ei pea kaitsma inimest kodakondsusriigis valitsevate ohtude eest vastu

tema tahtmist (p 14). Kaebaja on esitanud 23. juulil 2024 kohtuasjas nr X-XX-XXXX taotluse

enda Eestist väljasaatmiseks. Kaebaja kinnitas 15. oktoobril 2024 toimunud kohtuistungil, et

ta on nõus tagasi minema Sudaani Vabariiki. Sama kaebaja soovi kinnitas istungil ka tema

kaitsja. Kaebaja kinnitas nõustumist enda väljasaatmisega samas asjas 11. novembri 2024. a

avalduses ja ringkonnakohtule 15. novembril 2024 esitatud määruskaebuses (lk 6). Samuti

kinnitas kaebaja, et ta saab aru, et ta peab lahkuma Eesti Vabariigist ja Euroopast ega ole

sellele

vastu

11. veebruaril 2025 PPA poolt läbiviidud küsitluse käigus (kohtuasi nr 3-25-345, dtl 19).

Sama vestluse käigus on PPA kaebajale selgitanud, et kaebajal ei ole seaduslikku viibimise

alust Eesti Vabariigis ega teistes Schengeni riikides (samas). Isik kinnitas ka 13. veebruari

2025. a kohtuistungil, et ta saab aru, et väljasaatmine toimub kodakondsusjärgsesse riiki

(kohtuasi nr 3-25-345, dtl 138). Seega toimub isiku väljasaatmine tema taotluse alusel ja ta on

väljasaatmisest arusaamist kinnitanud.

3.7.

Riigikohtu 10. veebruari 2025. a määrusega jõustus Harju Maakohtu

23. oktoobri 2024. a määrus nr X-XX-XXXX, millega vabastati kaebaja edasisest Tartu

Maakohtu 4. jaanuari 2024. a otsusega nr X-XX-XXXX mõistetud vangistuse kandmisest

ning määrati saata kaebaja sama kohtumääruse jõustumisel Eesti Vabariigist välja. Seega

vabastati kaebaja vanglast tingimusel, et kaebaja saadetakse Eesti Vabariigist välja koduriiki

või muusse riiki, milles viibimiseks tal on õiguslik alus. Kohtule ei ole teada, et kaebajal oleks

õiguslik alus mõnes muus Euroopa riigis viibimiseks (kehtiv elamisluba vms). Seega ei ole

võimalik kaebajat ühessegi Euroopa riiki välja saata. Kuna kaebaja vangistusest vabastamine

otsustati tingimuslikult, siis tingimuse täitmise võimatuse korral võidakse kaebaja paigutada

karistuse kandmiseks tagasi vanglasse. Harju Maakohtu 23. oktoobri 2024. a määruse

kohaselt on kaebajal veel ära kandmata vangistus ligikaudse pikkusega 2 aastat ja 9 kuud.

3(5)

3-25-1429

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja esitas 17. juunil 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Kaebaja ei

ole halduskohtu määrusega nõus, sest PPA-l ei ole praegu mingit alust kaebajat jätkuvalt

KPK-s hoida. Lisaks koheldakse kaebajat seal halvasti: teda provotseeritakse ning

kaaskinnipeetavaid ässitatakse kaebajat ründama, et seeläbi talle probleeme tekitada, et teda

taas vanglasse paigutada. PPA ärgitas kaaskinnipeetavat kaebajat pussitama ning 15. juunil

2025 toimus intsident, kus kaaskinnipeetaval küll ei õnnestunud kaebajat pussitada, kuid ta

ründas kaebajat, lüües teda silma piirkonda ja vastu nina selliselt, et ninaluu purunes.

Kaebajale põhjustas see suurt valu. Praegu on kaebaja paigutatud teise osakonda, kus ta viibib

üksi. Samuti teab kaebaja kindlalt, et teda soovitakse toiduga mürgitada, et ta KPK-st elusalt

välja ei pääseks. Kaebaja on ka varem juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et teda kiusatakse

taga, kuid kaebajat ei ole usutud ning nüüdseks on aset leidnud juhtum, kus kaebaja langes

ründe ohvriks.

5. PPA 3. juuli 2025. a vastustest ringkonnakohtule nähtub, et PPA-l ei ole praeguseks

õnnestunud kaebajat Eestist välja saata. Lennufirma tühistas juuni lõpus toimuma pidanud

lennu ja samuti järgmise broneeringu lennule, mis pidi toimuma 7. juulil 2025. Seega on

ilmne, et vaatamata sellele, et lennufirma annab uusi broneeringuid Port Sudan lennule,

tegelikkuses need lennud ei toimu. PPA sai kätte isikule tehtud ühekordse Eesti Vabariigi

reisidokumendi ning Etioopia viisa, mis hakkab kehtima alates 22. juulist 2025. PPA soetab

kaebajale piletid Eestist väljumisega 21. juulil 2025.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.

7. Kaebaja eesmärk on, et halduskohus menetleks kaebust. Selleks tuleb taotleda Tallinna

Halduskohtu 16. juuni 2025. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamist ja asja tagasisaatmist

halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks (HKMS § 205 lg 1 p 3).

8. Halduskohus oli seisukohal, et KPK-s kinnipidamine ei saa mõjutada kaebaja õigusi

Tallinna Halduskohtu 13. veebruari 2025. a määrusega nr 3-25-345 (millega halduskohus

andis loa PPA-le loa kaebaja kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks) ja 4. aprilli 2025. a

määrusega nr 3-23-345 (millega halduskohus andis PPA-le loa pikendada kaebaja

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4. augustini 2025) antud lubadest

eraldiseisvalt ja et PPA tegevust saab vaidlustada vaid loa andmise menetluses.

9. Kaebaja kinnipidamist ja KPK-sse paigutamist ei otsustatud Tallinna Halduskohtu

määrusega haldusasjas nr 3-25-345. Viidatud määrusega andis kohus PPA-le üksnes loa, et

viimane saaks isikult võtta vabaduse. Isiku paigutas KPK-sse ja pikendas tema KPK-s

viibimise aega PPA, mitte kohus.

10. Kuna PPA paigutas isiku KPK-sse, siis piiras ta sellega kaebaja vabadust. Seega esineb

kaebaja õiguste riive. Kuigi praeguse vaidluse raames ei hinda halduskohus uuesti neid

küsimusi, mida hinnati PPA taotluste alusel isiku KPK-sse paigutamiseks ja seal viibimise aja

pikendamiseks lubade andmisel, siis saaks kohus hinnata, kas PPA on õiguspäraselt täitnud

halduskohtu haldustoiminguks loa andmise määrust, sh seda, kas isiku kinnipidamise alus

4(5)

3-25-1429

pole ära langenud (vrd nt TlnRngK 3-23-716, p 9.2; 3-23-643, p 12 ja 3-23-715, p-d 11–12;

RKHKm 3-23-2858, p 19). Kuna loa toimingud tehakse pärast loa andmist, ei ole loa

andmisel võimalik anda etteulatuvat hinnangut konkreetse toimingu õiguspärasusele. HKMS

§-de 264 ja 265 alusel loa andmise raames toimub üksnes piiratud ulatusega eelkontroll, mis

ei anna halduskohtu loa alusel toimuvale tegevusele kaitset vaidlustamise eest. Kaebajalt

vabaduse võtmine riivab intensiivselt tema õigusi ning selle toiminguga kaebaja õiguste

rikkumine on võimalik. Seega ei saa väita, et kaebajal HKMS-i alusel kaebeõigus puudub.

11. Kui halduskohus kaebuse saamisel leiab, et kaebus on perspektiivitu, siis kehtiva õiguse

kohaselt ei saa seda tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebeõigus ei seondu mitte

kaebuse rahuldamise võimalikkusega, vaid kaebaja õiguste rikkumise võimalikkusega. Kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline, siis on lubatud kohtul kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Isikult vabaduse võtmist ei saa käsitada õiguste väheintensiivse riivena.

12. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse, tühistab Tallinna

Halduskohtu 16. juuni 2025. a määruse resolutsiooni p 1 ning saadab haldusasja tagasi

halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)