3-20-759/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.07.2025, Tartu

Haldusasja number

3-20-759

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta X.X. poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.08.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi

haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse

laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.

2. Viru Vangla direktor lõpetas 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirjaga

nr 1-1/46 ja 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 alates 16.03.2020 ajutiselt kinnipeetavate

saatmised jalutuskäikudele. Käskkirjade kohaselt on riigis eriolukorra väljakuulutamine

toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning

kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid

piiranguid.

3. X.X. vaidlustas eelnimetatud Viru Vangla direktori käskkirjad vaidemenetluse raames ning

taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras endale jalutuskäikude võimaldamist. Tartu

Halduskohus kohaldas 24.04.2020. a määrusega nr 3-20-759 esialgset õiguskaitset,

võimaldades X.X.-ile jalutuskäike kuni 24.05.2020. Vangla võimaldas X.X.-ile

jalutuskäike alates 25.04.2020. Alates 29.04.2020 lõpetas vangla jalutuskäikudele saatmise

piirangud (27.04.2020. a käskkiri nr 1-1/55).

4. X.X. esitas 17.03.2023 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus hüvitada talle

16.03.-24.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega kaasnenud kahju 1500 eurot, viidates

tervise kahjustamisele ning alandavale ja ebainimlikule kohtlemisele.

5. Viru Vangla jättis 15.05.2023. a otsusega nr 6-16/66-2 X.X. taotluse rahuldamata.

6. X.X. esitas 15.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 07. ja 14.10.2024 täiendavad

seisukohad. Halduskohus menetles X.X. kaebust nõudes hüvitada Viru Vangla tekitatud

mittevaraline kahju seoses 16.03.-24.04.2020 värskes õhus jalutuskäikude

mittevõimaldamisega. Kaebaja põhjendused:

1) Vangla kohaldas piiranguid kinnipeetava jalutuskäikudele õigusvastaselt. Jalutuskäikudele

kehtestatud piirangud ei ole põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK) kooskõlas. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga on kaebaja

hinnang kooskõlas. Kaebaja kinnipidamistingimused erinesid Viru Vanglas nn tavaosakonna

tingimustest, sest kaebaja viibis tugevdatud järelevalvega osakonnas, mistõttu on

jalutuskäikudele kehtestatud piirangute mõju kaebajale tugevam. 40 päeva värskes õhus

jalutamise piiramist põhjustas kaebajale vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hingelist valu ja

lootusetuse tunnet. Kahjustatud on kaebaja tervist ja alandatud inimväärikust.

2) Tekitatud kahju ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kaebajal

diagnoositi hüpertooniatõbi ja muud terviseprobleemid, mis olid tingitud kehtestatud

piirangutest. Olukorras, kus kaebaja ei saanud kambrit tuulutada ja osakonnas liikumisele olid

kehtestatud piirangud, oli vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tulenevatele igapäevastele

jalutuskäikudele kehtestatud piirang ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv.

3) Vangla esitatud tervisetõend ja õiend jalutuskäikudel käimise kohta on asjakohatud.

7. Viru Vangla palus 17.11.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus jättis 29.11.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis kaebaja

taotluse vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks rahuldamata; jättis menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Ei saa olla kahtlust, et nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut.

Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu

sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Vanglal oli

õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks.

2) Tartu Halduskohus asus haldusasjas nr 3-20-766 koroonaviiruse puhkemise nn esimese

laine ajal märtsis 2020. a jalatuskäikudele seatud piirangu põhiseaduspärasuse osas

seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne

eesmärk ja kohaldatud meede oli õiguspärane. Toodud seisukohad on asjakohased ka

praeguses asjas. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku

tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, s.h jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades

viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pidanud vajalikuks neid täpsemalt

refereerida. Vangla arvestas põhjendatult, et piirangu kehtestamise ajal valitses teadmiste

ebakindlus viiruse ja selle levimise viiside ja ulatuse ning viiruse põhjustatud haiguse kulu ja

tagajärgede kohta. Käskkirjades viidatud uuringud ja muud dokumendid olid piirangu

kohaldamise põhjenduste mõistmiseks asjakohased.

3) Riigikohus leidis 12.09.2023. a otsuses nr 3-21-884, et Tartu Vanglas jalutuskäikude

mittevõimaldamine 16.03.-28.04.2020 oli õiguspärane. Lisaks on jõustunud mitmed

kohtulahendid, milles jalutuskäikude piiramist 2020. a märtsis ja aprillis seoses

koroonaviiruse levikuga ei peetud õigusvastaseks (3-20-2314, 3-20-1367, 3-20-1067, 3-20-

1277, 3-20-1457, 3-21-1645, 3-21-859, 3-21-1213). Ka leidis Tartu Halduskohus 04.08.2022.

a otsuses nr 3-20-2022, et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel 2020. a märtsis ja aprillis

kinni peetavate isikute jalutuskäikude piiramine ei olnud õigusvastane. Seda seisukohta

kinnitas Tartu Ringkonnakohus 31.08.2023. a otsuses. Riigikohus ei tuvastanud

jalutuskäikudele lühiajalise piirangu kehtestamises EIÕK-ga vastuolu.

4) Asjaolu, et kaebaja kinnipidamistingimused ja liikumisvõimalused võisid tugevdatud

järelevalvega osakonnas olla nn tavaosakonnaga või teise vangla kinnipidamistingimustega

võrreldes mõnevõrra piiratumad, ei anna alust pidada jalutuskäikudele kehtestatud piirangu

mõju oluliselt tugevamaks. Kuna tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ohustanuks teiste

isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või

ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi

lahendamise vajadusega. Seda seisukohta ei muuda kaebaja viited EIK praktikale. Arvestades

piirangute kohaldamise üsna lühikest aega kaebaja suhtes, ei saa pidada piirangut sedavõrd

intensiivseks, et see rikuks EIÕK art-te 3 ja 8 nõudeid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni

ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee ja selle alamkomitee (CPT ja SPT) 2020. a juhised ja soovitused ei ole riikidele

õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks.

5) Vangla direktori käskkirjadega värskes õhus jalutamise õigusele kehtestatud ajutine piirang

oli õiguspärane. Kahjunõude rahuldamise ühte eeldust – haldusorgani õigusvastast tegevust –

ei esine.

6) Piirangu rakendamise üsna lühiajalist kestust arvestades on põhjusliku seose olemasolu

vangla tegevuse ja kaebaja viidatud terviseprobleemide (s.h hüpertooniatõve ilmnemine)

vahel vägagi küsitav. Põhjuslik seos on sedavõrd kaudne, et kahjunõue tervisekahju

tekitamise aluse osas tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vangla tegevus piirangute

kehtestamisel olnuks õigusvastane.

7) Kaebaja rõhus tervisekahju osas hüpertooniatõvele, mistõttu ei ole vangla esitatud

väljavõte kaebaja terviseandmetest asjakohatu ega lubamatu. Ka ei ole hilisemate

jalutuskäikude kasutamise sageduse kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab kaebaja

tegevust selle õiguse kasutamisel nn tavaolukorras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. X.X. esitas 29.12.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

29.11.2024. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei vastanud kaebuse väidetele ja jättis tõendid hindamata. Kohtuotsuses puuduvad

põhjendused, mistõttu kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-d 1 ja

2, § 157 lg-t 1, § 165 lg 1 p-i 4 ja EIÕK art 6 lg-t 1. Kohtu viidatud lahendid ei ole

käesolevale vaidlusele üks-ühele kohaldatavad, kuna kaebaja olukord oli erinev võrreldes

Viru Vangla tavaosakonnaga ja Tartu Vangla kinnipeetavatega (asjad nr 3-20-2022, 3-21-

884). Tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole akendel luuke, mistõttu puudus kaebajal 40

ööpäeva juurdepääs värskele õhule. See faktiline olukord on tähtis, sest kaebaja olukorda ei

saa samastada ega võrrelda olukorraga, mida vaagis Riigikohus asjas nr 3-21-884. Kohus

jättis tähelepanuta, et EIK pidas EIÕK art 3 rikkumiseks olukorda, kus 40 päeva vältel ei

võimaldatud COVID-19 isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus (Feilazoo vs Malta, nr

6865/19, 11.03.2021). Vangla pidanuks õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks arvestama ka

õiguskantsleri seisukohta ning CPT ja SPT juhiseid ja soovitusi.

2) Kohus rikkus HKMS § 62 lg-d 2 ja 3. Kohus ei arvestanud, et vangla esitatud tõend

24.09.2009 hüpertooniatõve kohta on ekslik. Vangla õiend 2023. a jalutamiskäikude kohta on

asjassepuutumatu. Ringkonnakohtul tuleb anda uus hinnang tõendite lubatavuse kohta.

3) Kohus ei vastanud kaebaja taotlusele otsekohaldada EIÕK art-t 3 ja seda tõlgendavat EIK

praktikat. Kohus rikkus HKMS § 2 lg-d 2 ja 4, § 157 lg-t 1, § 158 lg-d 1 ja 4, § 165 lg-t 1 ning

EIÕK art-d 6 ja 13. Kaebaja palus ringkonnakohtul otsekohaldada EIÕK art-d 3 ja 13 ning

seda tõlgendavat EIK praktikat.

4) Jalutuskäikude keelamine oli vastuolus EIÕK art-ga 3 ja EIK lahenditega asjades Feilazoo

vs Malta (nr 6865/19, 11.03.2021) ja Fenech vs Malta (19090/20, 01.03.2022). Jalutuskäikude

ärajätmine vaidlusalusel perioodil tugevdatud järelevalvega osakonnas oli õigusvastane ka

VangS § 4¹ lg 2 alusel, kuna sellega rikuti õigustamatult kaebaja inimväärikust ning

moonutati VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigusi ja vabadusi. Tekitatud kahju ja vangla

õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos, mistõttu kuulub kahju hüvitamise taotlus

rahuldamisele.

10. Viru Vangla palub 27.01.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

1) Vanglateenistus pidi riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed,

mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Asjaolu, et kaebaja paiknes

piirangute kehtestamise ajal tugevdatud järelevalvega osakonnas, ei oma tähtsust, sest vältida

tuli kõiki kontakte, mitte ainult kinnipeetavate vahelisi kontakte. Suur oli oht, et viiruse levik

toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele

isikule. Kaebaja teistsugune arusaam ei tähenda, et vangla kehtestatud piirangud olid

õigusvastased.

2) Arusaamatu on EIK nr 6865/19 lahendi asjakohasus. EIK lahendis nr 19090/20 EIÕK art 3

rikkumist ei tuvastatud.

3) Kaebajal on hüpertooniatõbi diagnoositud juba 24.09.2009. Kaebaja ei kasuta igapäevaselt

värskes õhus jalutamise võimalust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Tartu Halduskohus asus 29.11.2024. a otsuses seisukohale, et vanglal oli õiguslik alus

kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks ja õiguse piiramisel oli legitiimne

eesmärk. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi

kaitseks oli kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Kuna

tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ohustanuks teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist,

ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis

paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.

Arvestades piirangute kohaldamise üsna lühikest aega (ca kuu aega) kaebaja suhtes, ei

pidanud halduskohus piirangut sedavõrd intensiivseks, et see rikuks iseseisvalt EÕIK art-te 3

ja 8 nõudeid. Halduskohus sedastas kokkuvõttes, et kahjunõude rahuldamise ühte eeldust –

haldusorgani õigusvastast tegevust – ei esine. Halduskohtu hinnangul ei esinenud alust ka

vangla esitatud tõendite tagastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et

halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale

seisukohale. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja mõneti samad väited, millele halduskohus

on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule

märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.

13. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

RVastS-is. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea

nime teotamise korral. Seega kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama

haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb

muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivanud

(RKHKo 30.11.2023, 3-22-1679, p 12). Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

14. Halduskohus asus otsuses põhjendatult seisukohale, et kaebaja kahju hüvitamise nõude

rahuldamise ühte eeldust – haldusorgani õigusvastast tegevust – ei esine. Kuna käesolevas

haldusasjas ei leidnud tuvastamist vangla tegevuse õigusvastasus, mis on RVastS § 7 lg 1

kohaselt üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks, siis jättis

halduskohus kaebaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebuses

väidetu ei lükka eeltoodut ümber. Arvestades, et vastustaja tegevust ei saa pidada

õigusvastaseks, siis puudus halduskohtul alus tuvastada kaebajal mittevaralise kahju tekkimist

väärikuse alandamise või ka tervise kahjustamise näol. Seda arvestades ei analüüsi

ringkonnakohus vastustaja tegevuse ja kahju vahelist põhjuslikku seost, millele kaebaja

apellatsioonkaebuses tugineb.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on väga põhjalikult põhjendatud. Ühtki

asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole halduskohus tähelepanuta jätnud. Seega ei

ole halduskohus otsuse tegemisel rikkunud kohtumenetluse norme (HKMS § 157 lg 1, § 165

lg 1 p 4) ega jätnud tõendeid hindamata nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61).

Üksnes asjaolu, et halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei anna alust väita, nagu oleks

halduskohus kaebaja väited ja esitatud tõendid käsitlemata jätnud.

16. Ka on sisutu kaebaja väide EIÕK art 6 lg 1 rikkumise kohta. EIÕK art 6 lg 1 järgi on

igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Seega sätestab EIÕK art 6 õiguse õiglasele

kohtumenetlusele. Eelviidatud õigust ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja suhtes rikutud.

17. Kaebaja väitel ei ole halduskohtu viidatud lahendid haldusasjades nr 3-20-2022 ja 3-21-

884 käesolevas vaidluses asjakohased, kuna kaebaja olukord oli erinev võrreldes Viru Vangla

tavaosakonnaga ja Tartu Vangla kinnipeetavatega. Ringkonnakohus möönab, et eelviidatud

haldusasjade ja käesoleva kaasuse asjaolud on mõnevõrra erinevad, kuid leiab, et see ei

mõjuta siiski halduskohtu seisukohtade õigsust, sest kõikides haldusasjades tuli kohtutel

hinnata vanglates kehtestatud piirangute õiguspärasust jalutuskäikude mittevõimaldamisele

2020. a märtsis ja aprillis. Halduskohtu asjakohased põhjendused on toodud kohtuotsuse p-s

20, mida ringkonnakohus üle ei korda.

18. Kaebaja väitel jättis halduskohus tähelepanuta, et EIK pidas EIÕK art 3 rikkumiseks, et

40 päeva vältel ei võimaldatud COVID-19 isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus

(Feilazoo vs Malta, nr 6865/19, 11.03.2021). Ringkonnakohtule jääb sarnaselt vastustajaga

kaebaja viide EIK lahendile nr 6865/19 arusaamatuks. Viidatud EIK lahendi kohaselt viibis

kaebaja eelnevalt pikalt isolatsioonis ja seejärel paigutati ta 7 nädalaks karantiini koos uute

varjupaigataotlejatega, kes võisid olla COVID-19 haiged. Kuna eelviidatud EIK kaasuse

asjaolud ja käesoleva kaasuse asjaolud ei ole sarnased, ei saa ringkonnakohus nõustuda

kaebaja etteheitega halduskohtule selle EIK lahendi tähelepanuta jätmise kohta.

19. Ringkonnakohus loeb asjakohatuks ka kaebaja viite EIK lahendile Fenech vs Malta

(19090/20, 01.03.2022), millele tuginevalt kaebaja leiab, et jalutuskäikude keelamine oli

vastuolus EIÕK art-ga 3. EIK lahendis Fenech vs Malta leiti, et sarnastes olukordades, kus

kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda

perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, ei ole tegemist EIÕK art 3 rikkumisega, kuna

need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK

pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseks ning leidis, et need ei

põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi, kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas

vältimatu.

20. Kaebaja väitel pidanuks vangla jalutuskäikude võimaldamisel arvestama õiguskantsleri

seisukoha ning Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise

Euroopa komitee CPT (CPT) ning ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või

inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee SPT (SPT) juhiste

ja soovitustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (p 20), et CPT ja SPT

soovitused ja juhised riikidele ei ole õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud piiranguid

õigusvastaseks. Samale seisukohale on kohtupraktikas asutud ka õiguskantsleri seisukoha

osas, mille järgi on COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmena

värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine ülemäärane (vt halduskohtu otsuse p-s 17 tehtud

asjakohane viide haldusasja nr 3-20-766 p-le 27). Ka õiguskantsleri seisukohad on vaid

soovitusliku iseloomuga (õiguskantsleri seaduse § 35¹ lg 2), mis ei saa mõjutada kohtute

seisukohti õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu põhjust asuda

halduskohtust erinevale seisukohale. Kaebaja poolt viidatud soovitustest ei tulenenud

vanglale kohustust kinnipeetavatele tingimata viiruse leviku ohjamiseks jalutuskäike

võimaldada, kui piirang oli kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu

kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne.

21. Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks kohaldama otse EIÕK art-t 3 ja seda tõlgendavat

EIK praktikat. Nimelt põhjendas halduskohus kohtuotsust RVastS-i ja VangS-i

asjassepuutuvate sätete ning neile tugineva kohtupraktikaga. Ringkonnakohus kaebaja

seisukohaga ei nõustu. Normide hierarhiat arvestades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet

kõige lähemalt reguleerivat sätet (RKPJKo 06.02.2023, 5-22-10, p 44), mistõttu on RVastS ja

VangS normid prioriteetsed EIÕK normide suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et

halduskohtul ei olnud alust siseriikliku õiguse normide ning senise kohtupraktika kõrvale

jätmiseks.

22. Kaebaja väitel rikkus halduskohus HKMS § 62 lg-d 2 ja 3. Ringkonnakohus ei nõustu

kaebajaga. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja halduskohtule tõenditena

väljavõtte haigusjuhtudest (dtl 222) ja 31.10.2023. a õiendi jalutuskäikudest oktoobris 2023

(dtl 210). Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kuna kaebaja ise rõhus tervisekahju osas

hüpertooniatõvele, siis ei ole vangla esitatud väljavõte kaebaja terviseandmetest, et kaebajal

on hüpertooniatõbi diagnoositud juba 24.09.2009, asjakohatu ega lubamatu. Ka ei ole

hilisemate jalutuskäikude kasutamise sageduse kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab

kaebaja tegevust jalutuskäikude kasutamisel nn tavaolukorras. Seega hindas halduskohus

õigesti, et vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks alust ei esine. Ka ringkonnakohtu

hinnangul puudub alus eelnimetatud tõendite vanglale tagastamiseks.

23. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsuse muutmata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud (apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 22,50 eurot) tema enda kanda. Viru

Vangla ei ole menetluskulude taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)