2-25-104002/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.07.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-104002

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi D B vastu võlanõudes

Tsiviilasja hind

1090,30 eurot

Menetlusosalised

ja

nende Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), volitatud

esindajad

esindaja P M

Kostja D B (isikukood xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista D Bilt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 277,64 eurot ja intress 39,21

eurot.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagiavaldus põhivõlgnevuse 529,60 euro, intressi

53,87 euro, sissenõudmiskulu 35 euro nõudes ning viivisenõudes.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Toimetada kostjale kohtuotsus kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise

kaudu.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingust nr xxx tulenev põhivõlgnevus

807,24 eurot, intress 93,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 64,98 eurot ja

sissenõudmiskulu 35,00 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt alates 12.03.2025 kuni põhinõude

rahuldamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja

kasuks menetluskulud summas 280,00 eurot ning välja mõista kostjalt menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2. Kostja sõlmis 02.03.2023 xxx (xxx) (edaspidi krediidiandja) krediidikonto lepingu nr

xxx krediidilimiidiga 1500,00 eurot (tagasimakse periood 60 kuud). Krediidikonto taotlemiseks

esitab klient elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel xxx, Äpis või suulise taotluse

telefoni teel, kasutades krediidiandja kontakttelefoni xxx. Taotlust digiallkirjastada ei ole vaja.

Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada ja

teavitab klienti SMS-i teel. Krediidikonto on xxx andmebaasis avatud krediidikonto, millel

kajastatakse krediidikonto kasutamise andmed

(väljamaksed, tagasimaksed, muude krediidi kasutamisega seotud kohustuste arvestus jms).

Krediidikuluse määr oli lepingus 5,67%.

3. Lepingu tingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud koos intressidega tagastama laenu

minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul, tasuma igakuiselt

10. kuupäevaks (arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt

minimaalse tagasimakse, mis koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest vastavalt

kliendilepingule.

Krediidiandja on

teinud kostja arvelduskontole väljamakse

02.03.2023 summas 1000,00 eurot. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku

722,36 eurot, millest krediidiandja on arvestanud tasutuks põhiosa katteks 192,76 eurot, intressi

katteks 486,65 eurot, teenustasude katteks 5,00 eurot ja viivise katteks 0,33 eurot.

4. Kostja poolt oli viimane laekumine hilinenud lepinguliste kohustuste katteks teostatud

02.09.2024 ning edaspidised maksed puudusid, mistõttu rikkus kostja omapoolseid

kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, kui jättis täielikult

maksmata arved järgmiste maksetähtaegadega: 01.10.2024, 01.11.2024 ja

01.12.2024. Krediidiandja saatis 03.12.2024 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja

andmise kohta, lepingu ülesütlemisavaldus ja teade nõude loovutamise kohta lepingu

ülesütlemise korral. Kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks

võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu luges hageja

lepingu ülesöelduks makse tähtajale järgnevast päevast so 24.12.2024.

5. Hageja selgitas seoses vastutustundliku laenamise põhimõttega, et kostja märkis taotluses

sissetuleku suuruseks 2000 eurot (kinnitatud sissetulek Pensioniregistri andmetel on 584,04

eurot), majapidamiskuludeks 390 eurot, finantskohustusteks 0 euro, ülalpeetavaid ei ole,

töökoht xxx, päring tehti Pensionikeskusesse. Tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti

pensioniregistri andmete alusel. Selleks tegi krediidiandja päringu pensioniregistrisse, mille

andmete alusel arvutati välja tarbija keskmise netosissetuleku suurus. Pensionikeskuse

andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek 584 eurot kuus. xxx tegi 02.03.2023

päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu. Päringu

vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid

maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

6. Vastuseks kohtunõudele esitas hageja 13.03.2025 ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et

hageja on ulatuslikult rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja palub

alternatiivselt välja mõista põhiosa 277,64 eurot, intress VÕS § 94 alusel 39,21 eurot, kokku

316,85 eurot.

Kostja vastuväited

7. Kostjale on hagimaterjalid ning lahendi aja määrus kätte toimetatud avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole kuni kohtuotsuse tegemiseni omapoolset

vastust esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

9. Kohus võib lihtmenetluses hagi menetlemisel muu hulgas kalduda kõrvale tõendite esitamise

ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses

sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande

all (TsMS § 405 lg 1 p 5). Riigikohus on selgitanud, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas

tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima

tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo nr 3-2-1-23- 16, p 16).

Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega

(TsMS § 444 lg 2).

10. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui lepingust ei tulene

teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel

(VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi

lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud

sissenõutavaks, kostja rikkus lepingut ja kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

11. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis 02.03.2023 xxx AS-ga (xxx) (krediidiandjaga)

krediidikonto lepingu nr xxx krediidilimiidiga 1500,00 eurot (tagasimakse periood 60 kuud).

Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakse 02.03.2023 summas 1000,00 eurot.

Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 722,36 eurot.

12. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Puudub vaidlus, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti majandustegevuses tegutsevalt

krediidiandjalt, st vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

13. Lepingu sõlmimisel oli krediidikulukuse määr 45,67% aastas. Eesti Panga veebilehe

kohaselt oli tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks lepingu sõlmimisel 15,31%.

Krediidikulukuse määr 45,67% aastas ei ületa tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda, milleks on 45,93% (3x15,31%).

14. Kohus hindab järgnevalt, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel,

kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu

praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama

(Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

15. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

16. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2

kolmas lause). Samuti selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud

näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida

andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal

sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

17. Kohus leidis 12.03.2025 kohtunõudes, et hageja peab täiendavalt selgitama, kas ja kuidas on

järgitud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leidis, et kohtu

esialgsel hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja selgitustest nähtuvalt ei teinud krediidiandja enne laenu väljastamist

kindlaks laenusaaja kohustuste suurust.

18. Hageja vaatamata kohtu selgitustele täiendavaid tõendeid ei esitanud.

19. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave

on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave

on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtupraktikas on vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet. Käesoleval juhul on pangakonto väljavõtteid kogutud ei ole. Seetõttu

tuleb eeldada, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on kostjale laenu andmisel rikutud.

Hageja ei ole tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

20. Kohtu hinnangul ei ole hagiavalduses esitatud andmed piisavad veendumaks, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning et krediidiandja oleks veendunud

kostja krediidivõimelisuses. Laenuandja ei küsinud laenutaotlejalt pangakontode

väljavõtteid. Hagi kohaselt arvestati Eesti pensionikeskusesse tehtud päringu tulemusena, et

kostja sissetuleku suurus oli 584 eurot, majapidamiskulud taotluse kohaselt 390 eurot ning

finantskohustuste hulka arvestati kostja poolt öeldut 0,00 eurot. Krediidiandja lähtus küll

kohustuste puhul antava laenu osamaksest, kuid reaalselt kostja kohustusi ei kontrollitud.

Krediidiandja lähtus kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud ankeedist ning tegi

päringud maksehäireregistritesse, mida aga ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kostja varaliste kohustuste kontrollimise

osas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Laenuandja ei oleks saanud hinnates kostja

majapidamiskulusid, eluaset jne leida, et kostjal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid suutmaks

tasuda elamiskulude ja toidu eest pärast finantskohustuste tasumist.

21. Kohus selgitab, et üksnes kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ning

maksehäirete puudumise kontrollimine pole piisav veendumaks tarbija krediidivõimelisuses.

Kohus selgitab, et laenuvõtja krediidivõimelisuse, sh sissetulekute ja kohustuste tasakaalu

kirjeldab muuhulgas näiteks andmed Ametlikes Teadaannetes, maksuametis (maksehäired)

jms. Samuti ei ole krediidiandja tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks piisav. Asjaolu, et tarbijal ei ole maksehäireid, ei anna krediidiandjale mistahes

teavet tarbija kohustuste kogusumma kohta. Samuti ei tulene asjaolust, et kuumakse on

sissetulekuga võrreldes väike, et tarbija on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures

mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased,

mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega krediiti.

22. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja hinnanud, millist mõju avaldavad laenukohustused kostja

finantsseisule. Samuti ei hinnanud hageja kas kostja suudab kohustusi täita asjaolude

muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel ning

intressimäärade tõusu korral). Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja

veenduma, et tarbija suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast. Antud juhul võib arvata, et kostja näol on tegemist

isikuga, kes on jäänud oma laenudega n.ö laenuorjusesse.

23. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid kogumis ei oleks saanud krediidiandja jõuda VÕS §

403(4 lg 6 tähenduses järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei

hinnanud hageja kostja krediidivõimelisust piisava hoolsusega. Kostjal oli küll VÕS § 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS §

4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja

vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. VÕS § 403(4) lg

13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale tahtlikult andmeid, mille alusel

krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti või et kostja oleks jätnud nõutud

andmed esitamata.

24. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6

tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad

andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

25. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne.

26. Kostja on võtnud kasutusse krediidisumma kokku 1000 eurot. Kostja on teinud lepingu

katteks tagasimakseid kokku 722,36 eurot. 13.03.2025 esitatud ümberarvestuse kohaselt on

muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks, viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 02.09.2024.

Kostja ei ole krediiti tagastanud, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg

7 mõttes.

27. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi põhivõlgnevuse 277,64 euro ja intressi 39,21

euro osas. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 529,60 euro, intressi 53,87 euro,

sissenõudmiskulu 35 euro nõudes ning viivisenõudes. Menetluskulude jaotus

28. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

29. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). See, millisel TsMS

§ 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on

Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded

on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja

rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul rahaliste nõuete

rahuldamise ulatuse kõrval arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas

lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud

tekkinud (RKTKo 28.09.2020,

2-16-8751, p 31). Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohtu

hinnangul on selline jaotus õiglane arvestades hagihinda ning põhinõude välja mõistmise ulatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere kohtunik