2-23-5119/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.07.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-5119

Kohtuasi

F.C hagi F.J-i vastu hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

F.J-i 13.11.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

F.J-i apellatsioonkaebuse hind 4314 eurot ja 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja F.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Vladimir Buldakov

Kostja F.J (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.10.2023 otsus osas, milles maakohus mõistis F.J-ilt

F.C kasuks välja hüvitise 4271,45 eurot ületavas osas ning teha uus otsus

vastavalt tervikresolutsioonis märgitule. Muus osas jääb maakohtu otsus

muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada F.C hagi F.J-i vastu osaliselt.

3.2. Mõista F.J-ilt F.C kasuks välja 4271,45 eurot.

3.3. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus F.J-i kanda.

3.4. Määrata kindlaks menetluskulud ning mõista F.J-ilt F.C kasuks välja

maakohtus kantud menetluskulude hüvitis 1054 eurot ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulude hüvitis 450 eurot.

2-23-5119

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. F.C (hageja) esitas 03.04.2023 Harju Maakohtule F.J-i (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva kostja

rahalise kohustuse täitmise eest ajavahemikul 01.03.2022–31.03.2023 summas 4271,45 eurot

ning hüvitise asjaõiguslepingust, mis on sõlmitud 05.10.2007 kostja ja Swedbank AS-i vahel,

tuleneva kostja korteriomandi, asukohaga XXX, Tallinn, kindlustuse kohustuse täitmise eest

ajavahemikul 01.03.2022–31.03.2023 summas 42,66 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt lõpetas Tallinna Ringkonnakohus 19.11.2014 otsusega tsiviilasjas nr

2-13-61786 hageja ja kostja ühisomandi. Kohtuotsus jõustus 11.03.2015. Kohtuotsuse

resolutsiooni p 2.3 kohaselt laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev rahaline kohustus

suurusega 44 086,16 eurot jäeti kostjale. Kostja kohustust ei täida, mistõttu on hageja

sunnitud täitma laenulepingust tulenevat kohustust oma vahendite arvelt. Laenulepingust nr

07-180988-EV tuleneva kohustuse tagamiseks sõlmis kostja krediidiandjaga asjaõiguslepingu

korteriomandi koormamiseks hüpoteegiga. Samast lepingust tulenes korteriomandi

kindlustamise kohustus kostjale. Kostja asemel sõlmis korteriomandi kindlustuslepingu

Swedbank Varakindlustusega hageja. Kindlustusmakseid tasub hageja, kuid kostja ei hüvita

hagejale kindlustusmakse tasumisega seotud kulusid.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et hageja on täitnud kostja eest nii laenulepingust nr 07-

180988-EV tulenevat kohustust kui ka kindlustuslepingust tulenevat kohustust, kuid on

seisukohal, et hageja ja kostja on endised abikaasad, kellel on ka ühised kaksikud lapsed.

Kostja märkis, et hageja on majanduslikult hästi kindlustatud isik, kellel ei ole majanduslikke

ega ka õiguslikku põhjust mitte abistada oma endist abikaasat ja viimasega koos elavaid

hageja ja kostja ühiseid lapsi. Kostja oli ühtlasi seisukohal, et hageja poolt oma endise

perekonna abistamine on kooskõlas hea usu põhimõttega ning lahutatud abikaasale

majandusliku abi andmine ei ole mistahes vormis ega viisil tavatu. Abi tagasinõudmine on

aga tavatu ja hea usu põhimõttega vastuolus.

2-23-5119

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 10.10.2023 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

4314,11 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras menetluskulude

suuruse rahaliselt kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas

1054 eurot koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus järgmised asjaolud:

-

Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2014 otsusega on ühisvara jagamise tulemusena

jäetud kostjale Swedbank AS ja F.C vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-

180988-EV tulenev rahaline kohustus suurusega 44 086,19 eurot (dtl 7);

-

Hageja on täitnud Swedbank AS laenulepingust nr 07-180988-EV tulenevaid

kohustusi perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 4271,45 eurot, kuid tegemist oli

kostja kohustusega ja kohustuse täitmisega on kostja nõustunud (kostja omaksvõtt

31.05.2023 kohtuistungil dtl 47);

-

Hageja on täitnud kindlustuslepingust tuleneva kostja kohustuse perioodil 01.03.2022–

31.03.2023 summas 42,66 eurot (kostja omaksvõtt dtl 68).

7. Maakohus ei nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt hageja täidab laenulepingust nr

07-180988-EV tulenevat kohustust vabatahtlikult ja kokkuleppel kostjaga, mitte vastu

tahtmist või eksimuses tegutsedes. Maakohus tuvastas, et hagejal on Swedbank AS-i ees

laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev kohustus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt

on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega täidab hageja oma kohustust

laenulepingust nr 07-180988-EV tulenevalt sellest, et hagejat kohustab lepingu täitmiseks nii

leping ise kui ka seadus.

8. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sisesuhtes on kohus jõustunud lahendiga jätnud

laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva kohustuse kostja kanda. Maakohus tuvastas ka, et

tsiviilasjas nr 2-13-61786, et laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev kohustus kuulus

ühisvara hulka, mistõttu on hageja ja kostja jätkuvalt ühiselt kohustatud isikuteks laenuandja

Swedbank AS-i ees. VÕS § 69 lg 1 kohaselt omavahelistes suhetes peavad solidaarvõlgnikud

kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene

teisiti. Käesoleval juhul tuleneb tsiviilasja nr 2-13-61786 jõustunud lahendist teisiti ehk

omavahelistes suhetes peab laenulepingust nr 07-180988-EV tuleneva kohustuse täitma kostja

44 086,19 euro ulatuses. Kuivõrd hageja on täitnud solidaarkohustuse perioodil 01.03.2022–

31.03.2023 summas 4271,45 eurot, on hagejale üle läinud sama nõue kostja vastu.

9. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, justkui hagejapoolse kohustuste täitmise näol

oleks tegemist perekonna toetamisega, millise tagasinõudmine kostjalt on vastuolus hea usu

põhimõttega. Maakohus on ammendavalt jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-13-61789

jaganud hageja ja kostja ühisvara ning määranud kindlaks poolte kohustused sisesuhtes.

Olukord, milles hageja soovib jõustunud kohtuotsusega määratud kohustuste jagunemise

järgimist ehk jõustunud kohtuotsuse täitmist kostja poolt, ei saa olemuslikult olla vastuolus

hea usu põhimõttega. Hageja tegevus ei ole vastuolus väljakujunenud moraalistandarditega

ega ülekohtune. Seega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 07-

180988-EV tuleneva kohustuse perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 4271,45 eurot.

10. Maakohus märkis, et vaidlus puudub selles, et hageja ei olnud kohustatud täitma kostja

eest korteriomandi kindlustamise kohustust, kuid on vastavat kohustust täitnud ja

2-23-5119

kindlustusmakseid tasunud. Kostja väited, mille kohaselt hagejal ei ole õigus nõuda kulude

hüvitamist, sest poolte vahel puudub kokkulepe, et hageja poolt kindlustuskohustuse

täitmisega seonduvad kulud kuuluksid kostja poolt hüvitamisele, on tõendamata ja maakohus

pidas vastuväidet otsituks. Maakohus rahuldas VÕS § 1041 alusel hageja kindlustuslepingu

täitmisega seonduva nõude perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 42,66 eurot.

11. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt

menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1054 eurot,

mis kuulus kostjalt väljamõistmisele koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras.

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse tervikuna ning

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

13. Kostja leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja väidab, et hageja

oli krediidiasutusega võlasuhtes, mis andis talle õigusliku aluse kõne all oleva laenulepingu

täitmiseks. Kindlustuslepingu sõlmimine hageja poolt kostjaga kokkuleppel ja selle täitmine

välistavad kostja arvates VÕS § 1041 kohaldamise. Kindlustuslepingu sõlmimine kostja

palvel hageja poolt on asjaolu, mille kostja võttis omaks. Küll aga on hagejal

tõendamiskoormis asjaolu tõendamiseks, et kokkuleppel kostjaga sõlmitud kindlustuslepingu

täitmiseks tasutud summad kohustus kostja hiljem tagastama. Hageja ei ole

tõendamiskoormist täitnud.

14. Kostja märgib, et maakohus on teinud väära järelduse, et hageja poolt nõude esitamine ei

ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on seejuures ületanud ka asja läbivaatamise

piire, sest hageja ei ole esitanud mistahes vastuväiteid kostja seisukohtadele, et: (a) hageja

abistas vabatahtlikult oma sooritustega endist abikaasat ja temaga koos elavaid ühiseid lapsi;

(b) vabatahtlike sooritustena hageja poolt tasutu tagasinõudmine kostjalt on vastuolus hea usu

põhimõttega (analoogselt mittetäieliku kohustuse õigussuhtega). Abi vajava lahutatud

abikaasa majanduslik abistamine, rääkimata abi vajavate laste materiaalsest toetamisest,

mistahes kehtiva õigusega kooskõlas oleval viisil, on ka hea usu põhimõttega kooskõlas.

Hageja on raha maksmise sooritused krediidiasutusele teinud vabatahtlikult vaatamata

asjaolule, et kostjate ühisvara jagamisel jäänud laenukohustus on tagatud kostjale kuuluva

korteriomandil lasuva hüpoteegiga.

Vastustaja seisukoht

15. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Menetluse edasine käik

16. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.05.2025 kohtunõudes pooltele kohalduvat õigust,

tõendamiskoormise jaotust ning palus täpsustada, milline oli kindlustuslepingust tuleneva

kostja kohustuse täitmisega seonduva poolte kokkuleppe sisu, s.o kes, kelle nimel ja millistel

tingimustel kindlustuslepingu sõlmis ning kes oli kohustatud kindlustuslepingust tulenevaid

kindlustusmakseid tasuma. Ringkonnakohus tegi pooltele ka ettepaneku asuda

kompromissiläbirääkimistesse.

2-23-5119

17. Hageja selgitab 30.05.2025 vastuses kohtunõudele, et hageja sõlmis kostja nimel

korteriomandi kindlustuslepingu Swedbank Varakindlustusega kostja palvel, mida kostja

kinnitas oma 09.08.2023 seisukohas (dtl 68). Samuti nõustus kostja selle kohustuse täitmisega

hageja poolt 31.05.2023 kohtuistungil (dtl 47). Hageja leiab, et kostja kiitis heaks

kindlustuslepingu sõlmimise. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda,

mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Hageja on

kindlustusmakseid tasunud. Järelikult on ilmne, et hagejal oli kavatsus nõuda kostjalt

kindlustusmaksete hüvitamist.

18. Kostja teatab 30.05.2025 vastuses kohtunõudele, et hageja ei soovinud kompromissi

sõlmida. Hageja on hagiavalduses märkinud (asjaolude p 3), et ta on ise osundatud

kindlustuslepingu kindlustusandjaga sõlminud. Hageja ja kostja vahelise kokkuleppe

täitmiseks ja kindlustuslepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmises ei olnud midagi

tavatut ega puudunud ka VÕS § 1041 mõttes ei õigustus ega kohustus kokkulepitud

kohustuste täitmiseks kindlustusandjale. Hageja sõlmis kokkuleppel kostjaga (hageja

omaksvõtt) ise kostjale kuuluva korteriomandi kindlustuslepingu ja täitis ka sellest lepingust

tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et osundatud kokkulepete sisuks oli kostja

kohustus hüvitada kindlustuslepingu täitmise kulutusi kas osaliselt või täielikult. Hageja

mõlemad sooritused nii laenumaksete ulatuses kui ka kindlustuskohustuse täitmiseks lepingu

sõlmimine ja sellest tulenevate kohustuste täitmine, on hinnatavad kui oma endise

perekonnaliikme suhtes mittetäieliku kohustuse täitmised, millede hüvitamist ei saa nõuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas hageja hagi tervikuna ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 4271,45 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldatakse hageja hagi osaliselt ning mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

4271,45 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

20. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab maakohtu

otsust tervikuna.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega hageja laenulepingust nr

07-180988-EV tuleneva nõude osas. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et

hageja ja kostja sisesuhtes on kohus jõustunud lahendiga jätnud laenulepingust nr 07-180988-

EV tuleneva kohustuse kostja kanda. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-13-61786, et

laenulepingust nr 07-180988-EV tulenev kohustus kuulus ühisvara hulka, mistõttu on hageja

ja kostja jätkuvalt ühiselt kohustatud isikuteks laenuandja Swedbank AS-i ees. Maakohus on

kohaldanud õigesti VÕS § 69 lg-t 2 ning leidnud, et kuivõrd hageja on täitnud

solidaarkohustuse perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas 4271,45 eurot, siis on hagejale

üle läinud sama nõue kostja vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukord, milles

hageja soovib jõustunud kohtuotsusega määratud kohustuste jagunemise järgimist ehk

kohtuotsuse täitmist kostja poolt, ei saa olla olemuslikult vastuolus hea usu põhimõttega.

Seejuures märgib kolleegium, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine,

mida saavad kõigi astmete kohtud teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt

sõltumata poolte õiguslikest väidetest (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-28-15, p 13), mistõttu ei ole

maakohus ületanud asja läbivaatamise piire. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited selles

osas alust maakohtu otsuse muutmiseks.

2-23-5119

22. Ringkonnakohus leiab, et hageja kindlustuslepingust tuleneva hüvitisnõude puhul on

maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus lahendas hageja

kindlustuslepingu täitmisest tuleneva hüvitisnõude tuginedes VÕS §-le 1041, jättes eelnevalt

kontrollimata muud võimalikud nõude alused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb praegusel

juhul hageja rahalist nõuet kontrollida esmalt lepingulisel alusel, seejärel käsundita

asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi. Kui

kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet

ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on alles võimalik rahuldada kulutuste

hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS §

1041 või § 1042 alusel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19). Seega kontrollib

ringkonnakohus lähtuvalt eeltoodust hageja kindlustuslepingust tuleneva hüvitisnõude

eelduste täidetust.

23. Poolte väidetest saab järeldada, et hageja sõlmis poolte kokkuleppel kostja asemel

korteriomandi kindlustuslepingu kostja 05.10.2007 asjaõiguslepingu p-st 4.2 tuleneva

korteriomandi kindlustamise kohustuse täitmiseks (dtl 56). Toimiku materjalide põhjal ei ole

võimalik tuvastada, et poolte kokkulepe sisaldaks tingimust, mille kohaselt tuleb kostjal

hageja poolt tasutud kindlustusmaksed hagejale hüvitada. Ringkonnakohus selgitas

20.05.2025 kirjas pooltele, et kohtu hinnangul saab poolte väidetest järeldada poolte

kokkulepet selles osas, et hageja kindlustab korteriomandi kostja eest ning tasub ka

kindlustusmakseid. Sellest tulenevalt palus ringkonnakohus pooltel täpsustada, milline oli

pooltevahelise kokkuleppe sisu, s.o kes, kelle nimel ja millistel tingimustel kindlustuslepingu

sõlmis ning kes oli kohustatud kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusmakseid tasuma.

Poolte täpsustustest on võimalik aru saada, et hageja on ise kokkuleppel kostjaga

kindlustuslepingu sõlminud. Seda on pooled väitnud ka maakohtu menetluses (dtl 48

ajamärge 00:15:15–00:17:56). Samas ei täpsustanud pooled, millised olid pooltevahelise

lepingu tingimused, s.o kas selle sisuks oli üksnes kostja eest kindlustuslepingu sõlmimine või

ka kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmine. Seejuures ei nähtu, et ühisvara

jagamisel oleks kindlustuslepingu täitmise kohustus loetud ühisvara hulka (dtl 6–20), s.o

hageja ja kostja ei ole ühiselt kohustatud isikuteks kindlustusandja ees. Seega ei ole

kolleegiumi hinnangul võimalik hageja nõuet rahuldada lepingulisel alusel, kuivõrd hageja ei

ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, mis hõlmaks kostja poolt hageja tasutud

kindlustusmaksete hüvitamist hagejale.

24. Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et poolte vahel puudus kindlustuslepingust

tulenevate kohustuste täitmise osas kokkulepe kostja poolt täidetud kohustuste hüvitamiseks,

siis kontrollib kohus järgnevalt, kas kohtu ette toodud asjaoludel võib olla tegemist VÕS §

1018 kohaselt käsundita asjaajamisest tuleneva käsundita asjaajaja kulutuste hüvitamise

nõudega (VÕS § 1023).

24.1. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on

järgmised eeldused:

-

teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);

-

isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1);

-

isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut

(lg 2);

-

täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.

2-23-5119

Maakohus on tuvastanud kostja omaksvõtu alusel (dtl 68), et hageja on täitnud

kindlustuslepingust tuleneva kostja kohustuse perioodil 01.03.2022–31.03.2023 summas

42,66 eurot. Lisaks on maakohus märkinud, et vaidlus puudub selles, et hageja ei olnud

kohustatud täitma kostja eest korteriomandi kindlustamise kohustust, kuid on vastavat

kohustust täitnud ja kindlustusmakseid tasunud. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on

täitnud kindlustuslepingu sõlmimisega kostja kohustuse, mis tulenes kostjale 05.10.2007

asjaõiguslepingu p-st 4.2 (dtl 56), s.o hageja on ajanud võõrast asja, milleks tal puudus

kohustus. Hageja tegutses kindlustuslepingu sõlmimisel kostja kasuks, s.o sõlmis

kindlustuslepingu kostja eest tema palvel.

Õigustatud käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi tegemist siis, kui lisaks teise

isiku asja ajamisele, teise isiku asjaajamise tahtele ja asjaajamiseks aluse puudumisele vastab

asjaajamine teise isiku kui soodustatud isiku (soodustatu) huvidele ja tema tegelikule või

eeldatavale tahtele. Soodustatu huvi ja eeldatav tahe on vaja kindlaks teha seega juhul, kui

soodustatu ei ole avaldanud tahet asjaajamiseks (sh siis, kui asjaajamine erines soodustatu

poolt avaldatud soovist) või kui asjaajamist ei kiideta soodustatu poolt heaks vastavalt VÕS §

1018 lg 1 p-le 1. Hageja leiab, et kostja on kiitnud heaks, et hageja sõlmis kostja nimel

korteriomandi kindlustuslepingu. Kostja leiab, et hageja on poolte kokkuleppel sõlminud nii

korteriomandi kindlustuslepingu kui ka täitnud sellest lepingust tulenevaid kohustusi.

Kolleegiumi hinnangul on poolte väidetest järeldatav, et hageja asjaajamine vastas VÕS §

1018 lg 1 p 2 kohaselt kostja huvidele ja tema tegelikule või eeldatavale tahtele, kuivõrd

pooled leppisid selles kokku ning kostja aktsepteeris, et hageja täidab tema kohustusi tema

eest. Seega on praegusel juhul kolleegiumi hinnangul täidetud VÕS § 1018 kohaldamise

eeldused.

24.2. Kostja on aga seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kulude hüvitamist, sest poolte

vahel puudub kokkulepe, et hageja poolt kindlustuskohustuse täitmisega seonduvad kulud

kuuluksid kostja poolt hüvitamisele. Kolleegium leiab, et VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui

vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal

kavatsust nõuda soodustatult kulude hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal VÕS § 1023

lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Seega on hageja kohustus tuua esile asjaolud, mille alusel

oleks võimalik järeldada, et asjaajamisel oli hagejal kavatsus kostjalt nõuda seoses

asjaajamisega tekkinud kulutuste hüvitamist, s.o kindlustusmaksete hüvitamist hagejale.

Hageja on tuginenud VÕS § 7 lg-le 1 ning on seisukohal, et on ilmne, et tal oli kavatsus

nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist. Kostja väidetest on järeldatav, et hageja ei ole

kostjat teavitanud kavatsusest nõuda kostjalt kindlustuskohustuse täitmisega seonduvate

kulude hüvitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, millest oleks võimalik järeldada, et tal oli kavatsus nõuda kostjalt

perioodil 01.03.2022–31.03.2023 tasutud kindlustusmaksete hüvitamist. Viide VÕS §-st 7

tulenevale mõistlikkuse põhimõttele ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav hageja kavatsuse

olemasolu tuvastamiseks. Sealhulgas ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks nõudnud

kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist kohtueelselt, mis annaks alust vastupidiseks

järelduseks.

24.3. Seega ei ole täidetud VÕS §-st 1018 ja VÕS §-st 1023 tuleneva käsundita asjaajaja

kulutuste hüvitamise nõude eeldused.

25. Nagu eelnevalt märgitud siis, kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest

tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel,

on alles võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu

rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-

2-23-5119

129-16, p 19). Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas hageja nõuet on võimalik

rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi.

26. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul, lähtudes poolte esile toodud asjaoludest,

võimalik nõude alus VÕS § 1041. Arvestada tuleb aga seda, et kui teise isiku kohustuse

lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab

tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku

kohustust täites heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041

alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud

asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda

teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des

1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude

puudumisest) (RKTKo 29.01.2014, 3-2-1-158-13, p 12). Ringkonnakohus on eelnevalt

leidnud, et VÕS § 1018 eeldused on praegusel juhul täidetud. Sellest tulenevalt on poolte

vahel tegemist õigustatud käsundita asjaajamise suhtega, mistõttu on hageja hüvitisnõue VÕS

§ 1024 lg 4 ja § 1041 alusel välistatud.

27. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja kindlustuslepingu täitmisest tuleneva hüvitisnõude

rahuldamiseks eeldused täidetud, mistõttu tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada osas,

milles hagi täielikult rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4271,45 eurot

ületavas osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. TsMS § 173 lg 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsuse osalisel tühistamisel

muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Arvestades, et hagiavaldus jääb rahuldamata

marginaalses ulatuses (ca 1% ulatuses) tuleb kolleegiumi hinnangul TsMS § 163 lg 1 kohaselt

jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja kanda.

29. TsMS § 174 lg 2 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav

kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Alljärgnevalt määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruse kindlaks.

30. Hageja lepinguline esindaja esitas 20.06.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt

on hagejale osutatud õigusabi kogusummas 480 eurot (käibemaksuta) 4 tunni ulatuses.

Teenust osutas jurist Vladimir Buldakov tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).

Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmiseid toiminguid:

-

apellatsioonkaebuse ja Harju Maakohtu 10.10.2023 otsuse analüüs 1 tund;

-

vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1 tund;

-

tutvumine 20.05.2025 kohtunõudega ning kohtunõude analüüs 0,5 tundi;

-

30.05.2025 vastuse kohtunõudele koostamine 0,75 tundi;

-

tutvumine kostja 30.05.2025 seisukohtadega 0,25 tundi;

-

menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi.

31. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat

2-23-5119

on esindanud jurist. Hageja esindaja tasumäär on kohane ja ei ületa juristi keskmist tasumäära

sarnase keerukusega asja puhul.

32. Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks

osaliselt. Hageja on märkinud menetluskulude nimekirja koostamise ajakuluks 0,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud toimingu ajakulu sellises ulatuses põhjendatud,

kuivõrd tegemist ei ole mahuka dokumendiga. Ringkonnakohus loeb menetluskulude

nimekirja koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 15 minutit, s.o 0,25 tundi.

Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus menetlustoimingud vajalikuks ja põhjendatuks.

33. Tulenevalt eespool märgitust on hageja põhjendatud ja vajalik ajakulu

apellatsioonimenetluses 3,75 tundi. Hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa tagasi arvestada menetluskuludelt tasutud käibemaksu

(TsMS § 174 lg 10). Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus

450 eurot (käibemaksuta) (3,75x120).

34. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)