2-22-15153/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

04.07.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-15153

Kohtuasi

Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse ettepanek

kohustatud isiku L.Z trahvimiseks täiteasjas nr

/number 1/

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.01.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

D.N-i 24.01.2025 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (isikukood

46806280279), seaduslik esindaja Viljo Konsap

Puudutatud isik I (sissenõudja) D.N (isikukood XXX),

lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl

Puudutatud isik II (kohustatud isik) L.Z (isikukood

XXX), lepinguline esindaja Vladimir Makarov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.01.2025 määrus muutmata.

2. Jätta D.N-i 24.01.2025 määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus D.N-i kanda.

4. Mõista D.N-ilt välja menetluskulude hüvitis 875 eurot (käibemaksuta) L.Z kasuks.

5. D.N-il tuleb L.Z-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-22-15153

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) esitas 07.10.2022 Harju Maakohtule avalduse,

milles tegi ettepaneku L.Z (kohustatud isik) trahvimiseks.

2. Avalduse kohaselt oli kohustatud isiku suhtes algatatud D.N-i (sissenõudja) täitmisavalduse

ja Harju Maakohtu 13.10.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-11148 alusel täitemenetlus

täiteasjas nr /number 1/. Täitedokumendiga määrati esialgse õiguskaitse korras kindlaks lapse

suhtlemise kord lapse isa D.N-iga. Nõude sisuks oli suhtluskorra täitmine vastavalt

kohtumäärusele. Täitmisteade koostati 01.09.2022 ning see toimetati kohustatud isikule kätte

07.09.2022. Kohtutäitur kontrollis täitedokumendist tuleneva suhtlemiskorra täitmist.

Kohustatud isik teatas 29.09.2022 sissenõudjale, et laps on haige ega saa temaga kohtuda,

kuid ei esitanud kohtutäiturile ega sissenõudjale tõendit haigestumise kohta. Kuna sissenõudja

ja tema lapse kohtumisi 29.09.2022, 01.10.2022 ega 02.10.2022 ei toimunud, siis esitas

sissenõudja kohtutäiturile avalduse lapse ema, s.o kohustatud isiku, trahvimiseks.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Kohustatud isik vaidles kohtutäituri ettepanekule vastu. Kohustatud isiku selgituste

kohaselt ei toimunud lapse ja isa kohtumisi seoses lapse haigestumisega. Kohustatud isik

esitas kohtule tõendid lapse tervisliku seisundi kohta. Kohustatud isik teatas 20.03.2023

kohtule, et kohtutäitur lõpetas täiteasjas nr /number 1/ menetluse. Harju Maakohtu 13.10.2021

esialgse õiguskaitse määrust tsiviilasjas nr 2-20-11148 muudeti Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2022 kohtumäärusega. Lõpplahendiga määrati kindlaks sissenõudja suhtluskord

lapsega, määrus jõustus 06.03.2023. Kuna täitedokument, mida vaidlusaluses täiteasjas

täideti, on oma toime kaotanud ning täitemenetlus täiteasjas nr /number 1/ on lõppenud,

taotles kohustatud isik käesoleva tsiviilasja lõpetamist.

4. Sissenõudja oli seisukohal, et kohustatud isik on kõikvõimalikke vahendeid kasutades

pikema aja jooksul süsteemselt ja pidevalt takistanud isa ja lapse suhtlust nii elektroonilisel

teel kui ka vahetult, mistõttu oli kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks pöördumine

tema jaoks viimane võimalus, püüdes enda ja lapse kontakti säilitada. Sissenõudja leidis, et

kohustatud isiku trahvimine on põhjendatud olenemata sellest, et täitemenetlus on

käesolevaks hetkeks lõpetatud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 08.01.2025 määrusega kohtutäituri ettepaneku kohustatud isiku

trahvimiseks täiteasjas nr /number 1/ rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

6. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt nõustus maakohus kohustatud isikuga ning jättis

kohtutäituri ettepaneku rahuldamata. Maakohus lõpetas menetluse kohustatud isikule trahvi

määramata. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 2 (maakohtu määruses ekslikult TsMS

§ 179 lg 2) alusel trahvi määramise eelduseks on käimasolev täitemenetlus. Täitemenetluse

lõpetamine välistab kohustatud isikule trahvi määramise. Täiendavalt arvestas maakohus

sedagi, et TMS § 179 lg 2 alusel trahvi määramise eesmärk on eelkõige kohustuse täitmisele

2-22-15153

suunamine. Pärast täitemenetluse lõpetamist on trahvitaotlus selle eesmärgi minetanud. Harju

Maakohtu 13.10.2021 määrus kaotas oma toime 06.03.2023. Alates sellest kuupäevast tuli

täita Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2022 määrusega kehtestatud suhtluskorda. Trahvi

määramine pärast esialgse õiguskaitse määruse toime kaotamist ning täitemenetluse

lõpetamist oleks karistusliku iseloomuga ega täidaks oma peamist eesmärki – suunata

kohustatud isikut täitedokumenti täitma.

7. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teise

lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Trahvimise ettepanekuga kohtu poole pöördumine ei

olnud ilmselgelt alusetu. Harju Maakohtu 13.10.2021 määrus oli viivitamata täidetav ning

lapse isa oli õigustatud esitama määruse sundtäitmiseks kohtutäiturile. Kohtutäitur oli

omakorda õigustatud taotlema trahvi määramist lapse emale, kuna mitu lapse ja isa kohtumist

oli ära jäänud ning tõusetunud oli kahtlus selles, et lapse ema võis tahtlikult takistada määruse

täitmist. Lapse ema ei eitanud menetluse jooksul, et mitmeid 13.10.2021 määruses määratud

kohtumisi või videokõnesid 2022. a septembris ja oktoobris ei toimunud kuigi kohtumäärus

oli viivitamata täidetav. Seega ei saanud pidada kohtutäituri poolt isa ettepanekul kohtusse

pöördumist põhjendamatuks.

7.1. Teisest küljest ei saa ka väita, et lapse ema oleks avaldusele põhjendamatult vastu

vaielnud. Täitmisavaldus esitati kohtutäiturile 01.09.2022 (dtl 8–9) ning lapse ema sai selle

kätte 07.09.2022 (dtl 13). Seega õiguslikult ei oleks olnud võimalik trahvida lapse ema 2022.

a augustis ära jäänud kohtumiste eest (st nende kohtumiste eest, mis pidid toimuma enne kui

täitemenetlus algatati ja emale selgitati, et määruse täitmise takistamisele võib järgneda

trahv). Varasemate rikkumiste eest trahvi määramine on välistatud ka seetõttu, et TMS § 179

lg 2 (maakohtu määruses ekslikult TsMS § 179 lg 2) jõustus alles 01.09.2022 ning sellel ei ole

tagasiulatuvat jõudu. Lisaks jäid vähemalt osad kohtumised 2022. a septembris ja oktoobris

ära lapse tervisliku seisundi tõttu, mitte selle tõttu, et lapse ema oleks tahtlikult takistanud

kohtumääruse täitmist (lapse ja isa suhtlemist).

7.2. Täitemenetlus vaidlusaluses asjas lõppes, kuna jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2022 määratud suhtluskord. Ka see ei ole sündmus, mille toimumine oleks ühe või teise

lapsevanema kontrolli all või neile kuidagi ette heidetav.

Määruskaebus

8. Sissenõudja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse tühistada

ning teha uue määruse, millega rahuldatakse avaldaja ettepanek kohustatud isiku trahvimiseks

ning trahvitakse kohustatud isikut Harju Maakohtu 13.10.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-

11148 täitmise takistamise eest. Menetluskulud palub sissenõudja jätta kohustatud isiku

kanda.

9. Sissenõudja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult kohtutäituri ettepaneku trahvi

tegemiseks rahuldamata olenemata sellest, et täitemenetlus on käesolevaks hetkeks lõpetatud.

Täitemenetluse lõpetamise tingis asjaolu, et 06.03.2023 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2022 määrus, millega määrati kindlaks sissenõudja ja lapse suhtluskord ja esialgse

õiguskaitse määrus kaotas tsiviilasja menetlust lõpetava lahendi jõustumisel oma toime. Seega

lõpetati täitemenetlus üksnes seetõttu, et täitedokument kaotas kehtivuse, mitte seetõttu, et

täitemenetluse algatamise aluseks olevad asjaolud oleksid ära langenud. Maakohus rikkus

põhjendamiskohustust, kuivõrd on teinud üksnes üldsõnalise järelduse, et TMS § 179 lg 2

alusel trahvi määramise eelduseks on käimasolev täitemenetlus. Maakohus ei ole

põhjendanud, millel maakohtu seesugune järeldus põhineb.

2-22-15153

10. Lisaks on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. TMS § 179 lg 2 ei

sätesta trahvi määramise eeldusena käimasolevat täitemenetlust. Käimasolev täitemenetlus kui

asja menetlemise eeldus on oluline üksnes kohtutäituri ettepaneku menetlusse võtmise

otsustamisel. Küll aga ei saa käimasolev täitemenetlus olla määravaks asjas lõpplahendi

tegemisel ja trahvi määramise otsustamisel. Trahvi määramise otsustamisel tuleb kohtul

analüüsida, kas tuvastatud asjaoludel oleks kohustatud isiku trahvimise ettepaneku esitamise

hetkel olnud trahvi määramine põhjendatud. Selline tõlgendus viib olukordadeni, kus

põhjendatud ettepanek kohustatud isiku trahvimiseks küll esitatakse, kuid tulenevalt asjaolust,

et kohus viivitab põhjendamatult asja menetlemisega (ettepanek trahvimiseks esitati

10.10.2022, lõpplahend tehti 08.01.2025) vahepeal täitemenetlus lõpetatakse ning isik, kes on

oma kohustusi tegelikult rikkunud pääseb kohtumenetluse venimise tõttu trahvist. Oluline on

arvestada ka seda, et täitedokumendiks oli esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus, mis on

ajutise iseloomuga. Kui lähtuda maakohtu seisukohast, siis muutuks esialgse õiguskaitse

kohaldamise määruste puhul nende täitmise tagamiseks kohustatud isiku trahvimiseks

ettepanekute tegemine sisutühjaks formaalseks võimaluseks, sest suure tõenäosusega

lõpetatakse täitemenetlus enne, kui kohus jõuab asjas lahendi teha.

11. Sissenõudja on seisukohal, et trahvi määramata jätmiseks ei anna alust ka maakohtu

põhjendus, mille kohaselt TMS § 179 lg 2 alusel trahvi määramise eesmärk on eelkõige

kohustuse täitmisele suunamine ning pärast täitemenetluse lõpetamist on trahvitaotlus selle

eesmärgi minetanud. Maakohus ei ole jõudnud järeldusele, et trahvi määramise ettepanek

oleks põhjendamatu. Vastupidi on maakohus menetluskulude jaotamisel ise märkinud, et

trahvimise ettepanekuga kohtu poole pöördumine ei olnud ilmselgelt alusetu. Kohus nentis, et

ka lapse ema ei eitanud menetluse jooksul, et mitmeid 13.10.2021 määruse määratud

kohtumisi või videokõnesid 2022. a septembris ja oktoobris ei toimunud kuigi kohtumäärus

oli viivitamata täidetav. Seega on maakohus tegelikkuses möönnud, et kohustatud isiku

trahvimiseks ettepaneku esitamine oli põhjendatud.

12. Lisaks toonitab sissenõudja, et lapse ema käitumine ei ole muutunud. Lapse ema takistab

suhtluskorra menetluses tehtud lõpplahendi täitmist ning seetõttu on algatatud ka uus täiteasi

nr /number 2/. Seega on trahvi määramine igati põhjendatud ka seetõttu, et suunata lapse ema

kohustuste täitmisele.

13. Sissenõudja hinnangul on õiglane TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetluskulud

kohustatud isiku, kui menetluse algatamise vajaduse tinginud isiku, kanda. Õige ei ole ka

maakohtu seisukoht, et menetluskulude rahaline suurus tuleb jätta kindlaks määramata

hüvitamisele kuuluvate kulude puudumise tõttu. Selline järeldus oleks asjakohane olukorras,

kus menetlusosalistel kulud puuduvad. Praegusel juhul oleks kohane järeldus, et kulude

jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulude suurust kindlaks määrata.

Menetlusosaliste seisukohad

14. Kohustatud isik palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata

ning kõik menetluskulud sissenõudja kanda.

15. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja leidnud, et TMS § 179 lg 2 kohaselt

saab trahvi määramist taotleda üksnes käimasolevas täitemenetluse, mitte pärast selle

lõpetamist. Lisaks ei ole kohtutäituri ettepanekus esitatud veenvaid tõendeid, mis näitaksid, et

kohustatud isik oleks teadlikult ja tahtlikult keeldunud täitmast suhtluskorda vastavalt

kohtumäärusele. Takistust ega keeldu lapse isa ja lapse suhtluse osas ei olnud. Lapse

haigestumise tõttu füüsilised kohtumised olid sel ajal asendatud videokohtumisega ja

2-22-15153

videokohtumised toimusid vastavalt Harju Maakohtu 13.10.2021 esialgse õiguskaitse

määrusele tsiviilasjas nr 2-20-11148. Asjaolu, et sissenõudja ei ilmunud videokõnedele või

loobus lapsega suhtlemisest omal tahtel, ei saa tõlgendada kohustatud isiku rikkumisena.

Kohustuse täitmata jätmine peab olema selgelt tõendaud ja tahtlik. Kui puuduvad tõendid

lapse ema teadlikust tegevusest suhtluskorda rikkudes, ei saa määrata sunniraha.

16. Kohustatud isik rõhutab, et täitemenetlus on oluline eeltingimus, kuna trahvi eesmärk on

kohustuse täitmisele sundimine ja selle kehtivuse puudumine muudab trahvimise alusetuks.

Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et täitemenetlus saab toimuda ainult kehtiva

täitedokumendi alusel ning kehtetu täitedokumendi puhul tuleb täitemenetlus lõpetada. Lisaks

peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et vanem takistas lapse ja teise vanema

suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul (RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-

4-13, p 71).

17. Kohustatud isik leiab, et trahvi eesmärk ei ole karistamine. TMS § 179 lg 2 kohaselt on

trahvi määramise eesmärk sundida kohustatud isikut täitma talle pandud kohustust. Kuna

esialgse õiguskaitse määrus kaotas kehtivuse ning täitemenetlus lõpetati, siis ei olnud enam

kohustust, mida täitma sundida. Eesti õigusruumis on lapse huvide prioriteetsust kinnitatud

mitmes kohtulahendis (RKÜKm 17.12.2023, 3-2-1-4-13; RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111).

Lapse huvides ei ole perekondliku konflikti eskaleerimine, vaid suhtluse edendamine ja

stabiilse keskkonna tagamine. Karistuslike meetmeid tuleks rakendada äärmise vajaduse

korral, mida käesolevas asjas ei ole piisavalt põhjendatud. Ainult see, et suhtlus ei toimunud,

ei ole piisav alus sunniraha määramiseks.

18. Kohustatud isiku hinnangul ei muuda menetluse kestus otsustust õigusvastaseks.

Kohtumenetluse pikk kestus ei muuda materiaalõiguse sätteid ega nende tõlgendust.

Kohustatud isik nendib, et menetlus peab toimuma mõistliku aja jooksul, kuid kohus ei saa

menetluse kestuse põhjal teha sisuliselt õigusvastaseid otsuseid. Siinjuures on oluline, et

täitedokument kaotas kehtivuse mitte kohtu viivituse, vaid tsiviilasja menetluse lõppemise

tõttu, mis muutis varasema esialgse õiguskaitse määruse kehtetuks. Sissenõudja ei ole

esitanud konkreetseid tõendeid selle kohta, et kohus oleks tahtlikult või hooletuse tõttu

viivitanud asja lahendamisega. Kohtumenetlus järgib menetlustähtaegu ja töökoormusest

tingitud viivitused ei ole menetlusõiguse rikkumine ega saa olla aluseks materiaalõiguse

eiramiseks.

19. Kohustatud isik leiab, et menetluskulude jaotus ei ole õiglane, kuna avaldaja pöördumine

kohtusse oli põhjendamatu. Esitatud tõendid kinnitavad kohustatud isiku käitumist vastavalt

Harju Maakohtu 13.10.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-11148. Kohustatud isik ei ole

takistanud isa ja lapse omavahelist suhtlust, vaid on järjepidevalt soodustanud nende

kohtumisi luues selleks sobivad tingimused. Isa on rikkunud oma tegevusega ise lapse ja isa

vahelise sõbraliku suhte. Arvestades, et sissenõudja esitas määruskaebuse vaatamata sellele, et

täitemenetlus on lõppenud ning puudub õiguslik alus trahvi määramiseks, on põhjendatud

jätta kõik maakohtu- ja määruskaebuse menetlusega seotud kulud täielikult tema enda kanda.

Menetluse edasine käik

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-22-15153

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus

rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt nõustub

ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Sissenõudja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti TMS § 179 lg-t 2 ning jätnud

oma otsustuse nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning jagab

maakohtu seisukohta, et TMS § 179 lg 2 alusel trahvi määramise eelduseks on käimasolev

täitemenetlus.

22.1. Maakohus on tuvastanud, et menetlus täiteasjas nr /number 1/ lõpetati kohtutäituri

20.03.2023 otsusega (dtl 324–325), sest 06.03.2023 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2022 määrus, millega määrati kindlaks D.N-i ja lapse suhtluskord (dtl 329).

22.2. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks

eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada,

saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda

(RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 60). Lisaks leidis Riigikohus, et sunniraha ei ole

vaadeldav karistusena formaalses ega materiaalses tähenduses, vaid tegemist on

sunnivahendiga. Sunniraha võib kohustatud isikule määrata siis, kui isik oma kohustust ei

täida ja kuni ta seda ei täida. TMS § 261 lg 10 kohaselt ei rakendata sunniraha, kui sunniraha

rakendamise alused on ära langenud. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 on sunniraha eesmärk

mõjutada adressaati tegema kohtulahendiga kindlaks määratud asendamatut toimingut –

lõpetama lapsega suhtlemise takistamise (RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p-d 40–47).

Arvestades, et nii sunniraha kui ka trahvi määramise puhul on siinsel juhul tegemist

sunnivahenditega, on viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka TMS § 179 lg 2 uue

regulatsiooni rakendamisel. Antud käsitlust kinnitab riikliku perelepitusteenuse seaduse 438

SE eelnõu seletuskiri, mille kohaselt asendatakse kohtutäituri poolt sunniraha määramise

regulatsioon kohtu poolt trahvi määramise regulatsiooniga lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu

üldkogu määrusest, milles juhiti tähelepanu sellele, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva

eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole TMS-is piisavalt selgelt reguleeritud

(seletuskirja lk-d 25–26).

22.3. Võttes arvesse nii maakohtu tuvastatud asjaolusid kui ka Riigikohtu kujundatud

praktikat oli kohtutäitur kohustatud TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt täitemenetluse lõpetama,

kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2022 määruse jõustumisel tsiviilasjas nr 2-20-11148

puudus täitemenetluse jätkamiseks täitedokument TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Seega ei olnud

kohtutäituril võimalik Harju Maakohtu 13.10.2021 esialgse õiguskaitse määrust tsiviilasjas nr

2-20-11148 enam täita ega selle täitmist kohustatud isikult nõuda, mis on TMS § 179 lg-tes 2

ja 22 sätestatud sunnivahendite määramise esmaseks eelduseks. Määruskaebuse väited ei anna

alust asuda vastupidisele seisukohale. Seejuures märgib ringkonnakohus, et uue

täitemenetluse alustamine ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust ning vajadusel saab

kohustatud isikule trahvi määrata uues täiteasjas, kui vastavad eeldused on täidetud.

23. Sissenõudja hinnangul on maakohus jaotanud ebaõigesti ka menetluskulud. Maakohus on

jätnud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, sest kumbki menetlusosaline ei olnud

menetluses selgelt põhjendamatul või perspektiivitul positsioonil. TsMS § 172 lg 1 teine lause

annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse

otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid

2-22-15153

arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 07.10.2020, 2-18-

11359, p 14 ja seal viidatud varasem praktika).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire

ületanud. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel on üldjuhul õiglane jätta küll

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti, kuid kohtul on võimalik õigluse

põhimõtte alusel jaotada kulud muul viisil. Kuigi täituri avaldus jäeti rahuldamata, siis on

selle peamiseks põhjuseks olnud Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2022 määruse jõustumine

tsiviilasjas nr 2-20-11148, mis ei ole menetlusosaliste kontrolli all. Maakohus on piisavalt

põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud maakohtus

menetlusosaliste endi kanda. Sealhulgas on maakohus märkinud ka seda, et praegusel juhul ei

saa väita, et lapse ema oleks avaldusele põhjendamatult vastu vaielnud, mistõttu ei ole

sellekohased määruskaebuse väited asjakohased. Vastupidiselt sissenõudja seisukohale on

maakohus siiski leidnud, et praegusel juhul oli kohustatud isikule trahvi määramine välistatud.

Seetõttu on kolleegiumi hinnangul maakohus põhjendatult jätnud maakohtu menetluses

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

24. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega

ületanud diskretsiooni piire menetluskulude jaotamisel. Määruskaebuse väited ei anna alust

maakohtu määruse muutmiseks.

25. Kuivõrd sissenõudja määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtus

tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel sissenõudja kanda.

26. Ringkonnakohus määrab alljärgnevalt kindlaks kohustatud isiku menetluskulude suuruse.

TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohustatud isiku lepinguline

esindaja esitas 26.06.2025 menetluskulude nimekirja. Kohustatud isikule on osutatud õigusabi

5 tunni ja 50 minuti ulatuses tasumääraga 150 eurot/t (käibemaksuta), s.o kogusummas 875

eurot (käibemaksuta). Kohustatud isiku lepinguline esindaja on teinud järgmisi toiminguid:

-

24.01.2025 määruskaebusega ja 03.02.2025 määrusega tutvumine ning kliendi

nõustamine – 1 tund ja 30 minutit;

-

vastuse koostamine määruskaebusele ja kohtule saatmine – 4 tundi;

-

menetluskulude koostamine ja kohtule saatmine – 20 minutit.

27. Sissenõudja esitas kohustatud isiku menetluskuludele vastuväite, milles leiab, et

põhjendatud ajakulu saab olla maksimaalselt 4 tundi ja 30 minutit. Sissenõudja ei ole esitanud

põhjendusi, milliste toimingute osas ja millisel põhjusel on kohustatud isiku menetluskulude

suurus põhjendamatult suur. Ringkonnakohus loeb kohustatud isiku lepingulise esindaja kulu

täies ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kohustatud isiku lepingulise esindaja ajakulu vastab

tehtud toimingutele ning on kooskõlas asja menetlusega.

28. Lepinguline esindaja on menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218

sätestatu kohaselt. Kohustatud isiku esindaja on jurist, kelle tunnitasu määr on 150 eurot/t

(käibemaksuta). Sissenõudja leiab, et põhjendatud tunnitasu määr juristi puhul saab olla

maksimaalselt 60 eurot/t. Ringkonnakohus sissenõudjaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et

2-22-15153

kohustatud isiku lepingulise esindaja tunnitasumäär on kohane ja ei ületa juristi keskmist

tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

29. Eeltoodust tulenevalt on kohustatud isiku õigusabikulud ringkonnakohtus põhjendatud

kokku 875 euro ulatuses (käibemaksuta). Kohustatud isik on küll kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, kuid on

siiski täpsustanud, et käibemaksu taotletud summale ei lisandu. Seega tuleb sissenõudjalt

kohustatud isiku kasuks välja mõista 875 eurot (käibemaksuta).

30. Kohustatud isik on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada sissenõudjat hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Ringkonnakohus rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)