3-24-1717/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

04.07.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1717

Haldusasi

Rahapesu Andmebüroo taotlus saada luba vara riigi

omandisse kandmiseks

Menetlusosalised

Taotleja Rahapesu Andmebüroo, esindaja Merlin

Suurna

Puudutatud isik G.K.Q, esindaja v.adv Marek Herm

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 04.11.2024 määrus ja 08.11.2024

määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rahapesu Andmebüroo määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rahapesu Andmebüroo määruskaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2024 määruse resolutsiooni p 4 ja

08.11.2024 määrus ning saata asi samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed, äriühingute nimed ja pangakontode numbrid tähemärkidega.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (RAB) esitas 07.06.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse anda

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg 7 alusel luba kanda

G.K.Q AS SEB Pank kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev vara 581 337,95

USD ja 46,32 eurot riigi omandisse. RAB selgitas, et on teinud analüüsi ja toimingud, mis

kinnitavad rahapesu kahtlust ning seda, et vara pole saadud legaalsel teel. G.K.Q ei ole vara

omanik ega tegelik kasusaaja. Tegu on varifirma tunnustega äriühinguga. Pangakonto

omaniku omandiõigust kontol olevale rahale ei eeldata. G.K.Q suhtes pole alustatud

kriminaalmenetlust. RAB on teavitanud pädevat asutust tekkinud rahapesu kahtlusest ja vara

käsutamise piiramisest ning edastanud talle asjakohased andmed.

3-24-1717

G.K.Q pöördus 15.05.2023 AS SEB Pank poole sooviga kanda äriühingu suletud Eesti konto

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX jääk 581 337,95 USD ja 46,32 EUR äriühingu Leedu

arvelduskontole. Vara on seisnud kontol ligikaudu kaheksa aastat. Vara on kontole laekunud

X (edaspidi X) Danske panga kontolt (575 175 USD) ning ettevõtte F S.A.L. (edaspidi F)

Liibanoni kontolt (6182 USD). Lisaks dollaritele laekus X kontolt ka 125 329,19 eurot.

G.K.Q kontol ei toimunud majandustegevust. Danske pangas olevad X varad kanti G.K.Q

kontole SEB pangas 2015. a lõpus, kui Danske pank oli sunnitud Finantsinspektsiooni

ettekirjutuse alusel lõpetama mitteresidentide teenindamise. Kriminaalmenetluse käigus

selgus, et Danske panga töötajad panid ühiselt ja omavahel kooskõlastatult toime

rahapesukuritegusid.

G.K.Q lõi Danske panga endine töötaja D, kes kinkis 27.10.2015 sõlmitud kinkelepinguga

osaühingu Ukraina kodanikule Cle, kes oli ettevõtte ainus juhatuse liige ja tegelik kasusaaja.

Kaks päeva enne kinkelepingu sõlmimist sõlmisid G.K.Q ja X varade haldamiseks

usaldushalduse lepingu. Lepingu alusel kanti X varad üle G.K.Q-le . Seejärel suleti X konto

Danske pangas. Lepingu järgi võttis G.K.Q kohustuse hallata vara globaalsetel

finantsturgudel investori huvides ilma investoriga konsulteerimata. G.K.Q tasu pidi olema

5% X igakuisest kasumist. Tegelikult sellel lepingul majanduslikku sisu ega eesmärki polnud.

Poolte eesmärgiks oli kanda X Danske panga konto jääk mujale. G.K.Q vara ei investeerinud.

See jäi osaühingu kontole seisma. G.K.Q on andnud RAB-ile mõista, et C tegutses äriühingu

X alt ning teisi arvelduskontosid peale Danske pangas avatud konto Xl ei olnud. X ja G.K.Q

on seega varifirma tunnustega. Äriühinguid on kasutatud rahaliste vahendite varjamise

eesmärgil. G.K.Q tehtud ülekanded ei olnud seotud tavapärase majandustegevusega. X ei

saanud kõnealust vara majanduslikult põhjendatud eesmärkidel. Xle laekusid vahendid

Liibanonist pärit Llt ja Liibanoni äriühingult F S.A.L. Asjaolud kogumis viitavad vara

varjamise kavatsusele. X omandistruktuur ja äriühinguga seotud isikud viitavad sellele, et

vara ja tegelikku kasusaajat püütakse varjata.

2. Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2024 määrusega (resolutsiooni p 4) RAB taotluse

rahuldamata.

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamiseks peab jätkuvalt esinema rahapesu kahtlus. Riigi omandisse

võib siiski kanda üksnes peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu kahtlusega

vara. Vara võib riigi omandisse kanda juhul, kui on tõendatud, et selle valdaja on variisik (st

isik, kes üksnes hoiab temale mittekuuluvat vara). Ka võib vara kanda riigi omandisse juhul,

kui see poleks kunagi pidanud selle valdaja valdusesse jõudma. G.K.Q vara puhul esineb

jätkuvalt rahapesu kahtlus. RAB pole aga veenvalt ära näidanud, et G.K.Q ei oleks vara

omanik või et vara poleks üldse pidanud tema valdusesse jõudma. G.K.Q esitatud selgituste

ja tõendite pinnalt saab pidada versiooni, et tegu on temale kuuluva varaga, vähemalt

samavõrra usutavaks, kui RAB-i versiooni, et tegu on mõne tundmatu isiku varaga.

G.K.Q Cle üleandmise korraldas mh D. Prokuratuur on esitanud Dle ja mitmele teisele

Danske Bank Eesti filiaali välispanganduse üksuse endisele töötajale (välisklientide

suhtehaldurid) rahapesu süüdistuse (kohtuasi nr 1-23-2480). Süüdistuse kohaselt müüdi

klientidele tegelikke omanikke varjavaid juriidilisi kehi, nõustati, kuidas varjata panga eest

ülekannete tegemisel elektroonilist jälge, pakuti tasu eest ülekannete kohta dokumentide

koostamise teenust ja võimaldati teha nn transiiditehinguid ehk ülekandeid ühelt isikult teisele

ilma tegeliku majandusliku sisuta, eesmärgiga peita raha omaniku ja päritolu jälge.

Prokuratuuri hinnangul oli tegemist professionaalse rahapesuga. Asjaolu, et D või teised

Danske panga töötajad võivad olla süüdi rahapesus, kinnitab kahtlust, et ka G.K.Q kontol

oleva varaga võis toimuda rahapesu. Samas võisid samad inimesed oma kõrvaltegevuse

2(8)

3-24-1717

raames pakkuda oma teenuseid ka välisklientidele, kelle vara päritolu ei olnud kuritegelik.

Asjaolu, et C kasutas tal tekkinud probleemide lahendamiseks nende inimeste abi, ei anna

alust järeldada, et kõnealune vara ei kuulu tema äriühingutele ning ta pole selle vara tegelik

kasusaaja. G.K.Q on selgitanud, kuidas C tutvus Dga (2005. a-l Kiievis). Kuna D käis Kiievis

oma tööandjast panga esindajana, võis C otsustada temaga Eestis asjade ajamise kasuks ka

olukorras, kus osapooltel polnud kavas sooritada ebaseaduslikke rahapesu eesmärgiga

tegevusi. 2019. a-l määrati G.K.Q juhatusse V. Tegu võis olla variisikuga, kuid variisikut

kasutati eesmärgiga tugevdada osaühingu seost Eestiga, mitte eesmärgiga varjata vara

tegelikku omanikku või kasusaajat. Sellise riski võtmine võis olla tingitud C murest, et ta võib

pikemaks ajaks kaotada ligipääsu oma varale panga nõuete tõttu. Kuna Cl ja Vl oli ühiseid

tuttavaid, võis ta keerulises olukorras otsustada riskantse lahenduse kasuks.

G.K.Q selgituse järgi sõlmisid F ja X 2006. a-l agendilepingu, mille järgi pidi X esindama F

huve Ukrainas, tegeledes kivifosfaadi ja mineraalsete väetiste turustamisega ja tarnimisega.

Ülekanded Flt ja selle omanikult Llt laekusid X kontole tasuks agenditöö eest. RAB-i

hinnangul ei esitanud G.K.Q tõendeid, mille põhjal saaks seda versiooni pidada usutavaks.

RAB-i esitatud asjaolud ja põhjendused ei anna alust järelduseks, et C on variisik ning G.K.Q

kontol olevate vahendite tegelik kasusaaja on keegi teine. Selgitus, et C sai töise tulu eeskätt

mujalt ning paigutas Fle osutatud teenuste eest laekunud tasu seetõttu X kontole, on usutav.

G.K.Q selgituste alusel saab tema versiooni toimunust pidada vähemalt samavõrra usutavaks

kui RAB-i versiooni, et X tegelikult Fle agenditeenust ei osutanud. Agenditeenuste

osutamisega seotud kulud võidi katta Xle sularahas laekunud vahendite arvelt. Ka võis C katta

need oma vahenditest ning F kanda selle eest X kontole vastavas osas suurema agenditasu.

G.K.Q selgitas, et küsis Llt selle kohta, miks osa maksetest tasuti viimase isiklikult kontolt. L

selgitas, et komisjonitasude ülekandmine toimus tavaliselt mitme fosforiidipartii järel pärast

kasumi lõplikku fikseerimist. F konto vahendeid kasutati uue toorainepartii ostuks ja muude

tehingute finantseerimiseks. Seetõttu kasutas ta komisjonitasude maksmiseks ka isiklikku

kontot, kus tavaliselt oli piisav summa Xle komisjonitasude maksmiseks. RAB on

põhjendatult leidnud, et suures ulatuses isikliku raha kasutamine ettevõtte likviidsuse

tagamiseks ei ole vähemalt meie kultuuriruumis tavapärane. See võib anda alust rahapesu

kahtluseks. Siiski on samavõrra usutavad G.K.Q selgitused. Kohalikke olusid teadmata on

keeruline väita, et Liibanonis tegutsev inimene ei võiks oma äriasju korraldades niimoodi

tegutseda. G.K.Q -l on õigus, et X ei saanud mõjutada seda, kuidas F talle osutatud teenuste

eest tasus. Olukorras, kus mõlemad versioonid on samavõrra usutavad, ei ole põhjust eelistada

RAB-i versiooni. RAB-i versiooni, et ülekanded Flt ja Llt laekusid Xle mingil muul, varjatud

eesmärgil, ei ole põhjust pidada märkimisväärselt usutavamaks kui G.K.Q versiooni, et X

osutas Fle agenditeenust ja sai selle eest seaduslikku päritolu raha.

Puudutatud isik esitas selgitused, miks suur osa X kontolt laekunud vara seisis G.K.Q kontol

aastaid. RAB-il on õigus, et ka reservvahendeid on mõistlik investeerida, mitte lasta nii suurel

rahal lihtsalt aastaid kontol seista ning inflatsiooni tõttu väärtust kaotada. C on selgitanud, et

hoidis vahendeid G.K.Q kontol välisvaluutas, et vältida Ukraina valuutaga seotud riske.

Kohus leiab, et toimunu hindamisel tuleb arvestada Ukrainas valitsenud ebastabiilset

olukorda, milles C tegutses. Selles kontekstis on G.K.Q selgitused usutavad. Kuigi suurte

summade pikaks ajaks seisma jäämine võib muude asjaoludega koosmõjus anda alust

rahapesu kahtluseks, ei piisa ainuüksi sellisest kahtlusest vara riigi omandisse kandmiseks.

Hinnates asjaolu, et G.K.Q ja X vahel sõlmitud usaldushalduse lepingut kunagi ei täidetud,

tuleb arvestada lepingu sõlmimise konteksti. Mõlemad ühingud kuulusid samale inimesele.

Lepingu sõlmimise eesmärk oli luua alus X varade ülekandmiseks G.K.Q kontole SEB

pangas, kuna X Danske panga konto suleti. Selles olukorras ei anna põhimõtteliselt fiktiivse

3(8)

3-24-1717

lepingu sõlmimine alust rahapesu kahtluseks või järelduseks, et vara poleks pidanud G.K.Q

kontole jõudma.

RAB on ära näidanud, et kõnealuse varaga tehti mitmeid selliseid toiminguid, mis kinnitavad

rahapesu kahtlust. Need ei anna siiski alust järeldada, et vara ei kuulunud G.K.Q-le või

poleks pidanud tema kontole jõudma. X kontolt tehti 2006–2015. a-tel korduvalt ülekandeid

äriühingutele, kes olid Danske panga rahapesusüüdistusega töötajate kontrolli all. G.K.Q

selgitas, et ühingutele tehti kandeid juriidiliste teenuste eest, mida vajati tolleaegsetes

registreerimisriikides, samuti raamatupidamisteenuse eest. Eeltoodu kinnitab rahapesu

kahtlust. On võimalik, et G.K.Q tegeles Danske panga töötajate abiga rahapesuga. Samas on

võimalik ka see, et osaühing sai Eestis tegutsemiseks Danske panga töötajatelt vajalikku nõu,

sh raamatupidamisteenust, mille eest tasus nende omandis olevatele äriühingutele, ning

kuritegelikku päritolu raha varjamisega ei tegelenud. X kontolt tehti aastatel 2006–2010

regulaarselt ülekandeid G Ltd-le. RAB on ära näidanud, et tegu on ettevõttega, mille kaudu

võib olla toimunud ulatuslik rahapesu. Sellest ei piisa siiski RAB-i taotluse rahuldamiseks.

G.K.Q versioon võib samamoodi tõele vastata. Nii X kui ka G Ltd tegutsevad Ukrainas.

Sularahas arveldamine võib olla seal tavapärasem kui Eestis. G.K.Q kontolt tehtud ülekanded

K. Cle ning RAB-i kirjeldatud raha liikumine pärast ülekande tegemist kinnitab rahapesu

kahtlust. K. C ei ostnud tegelikult korterit, mille jaoks G.K.Q talle väidetavalt laenu andis,

ega tagastanud ka laenu. RAB on põhjendatult leidnud, et raha võidi kanda K. C arvele

rahapesule omase kihistamise eesmärgil. See, et G.K.Q varaga on tehtud kihistamisele

omaseid toiminguid, mille majanduslikku põhjendatust on kõrvalseisjal raske mõista, ei anna

asjaolusid kogumis arvestades siiski alust järeldada, et vara ei kuulunud OÜ-le või poleks

pidanud OÜ kontole jõudma.

X tegutsemine erinevates offshore riikides ning tegutsemisega seotud asjaolud kinnitavad

rahapesu kahtlust, kuid ei anna samuti alust järeldada, et vaidlusalune vara ei kuulu talle või

poleks pidanud tema kontole jõudma. Aastatel 2006–2012 esindas Xt äriühing L Ltd kaudu E.

RAB-i uuritud allikate põhjal on tegu kodutu variisikuga, kes on seotud tuhandete firmadega

ja mitmete rahapesujuhtumitega. Xt on esindanud ka teised variisikutena tegutsevad inimesed.

G.K.Q leiab põhjendatult, et offshore ettevõtete kasutamine ei ole eraldivõetuna äris

tavapäratu ega keelatud. See, et X nimel tegutsesid rahapesujuhtumitega seotud isikud, keda

on tõenäoliselt põhjust pidada variisikuteks, kinnitab kahtlust, et ka X kaudu võis toimuda

rahapesu. G.K.Q on siiski esitanud loogiliselt jälgitavad ning usutavad selgitused selle kohta,

miks X Ukrainas tegutsenud ja Ukraina kodanikust omanik võis oma tegevuse selliselt

korraldada. G.K.Q selgitused ei lükka küll ümber rahapesu kahtlust, kuid pole ka sel määral

ebausutavad, et annaks alust järeldada, et OÜ vara ei saa talle kuuluda.

3. Tallinna Halduskohus mõistis 08.11.2024 täiendava määrusega RAB-lt G.K.Q

kasuks välja õigusabikulu 9677,65 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Rahapesu Andmebüroo esitas määruskaebused, milles palub tühistada halduskohtu

04.11.2024 määruse resolutsiooni p 4 ja 08.11.2024 määrus ning teha asjas uus määrus,

millega anda RAB-le taotletud luba.

Halduskohtu määruses ei ole arvestatud, et kuriteokahtlusega vara halduskonfiskeerimine

süüdimõistva kohtuotsuseta on Eesti riigi rahvusvaheline kohustus. Tõendamisstandard

haldus- ja kriminaalmenetlustes on erinev. Halduskohus tõlgendas RahaPTS § 57 lg-t 7

ekslikult nõnda, et vaatamata jätkuvale rahapesu kahtlusele saab vara lubada legaalsesse

4(8)

3-24-1717

majanduskäibesse. See tõlgendus on vastuolus RahaPTS-i, rahapesu tõkestamise direktiivi ja

FATF-i standardiga. RAB-i volitused on kahtlusepõhised, kus mõõdupuuks on leida

tehingutest või toimingutest ratsionaalsus. RAB ei pea tingimata ära näitama vara illegaalsust

ehk üksikasju, et vara on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusel. Kahtlust võib näidata läbi

teo või tegude objektiivsete faktiliste asjaolude ehk sisuliselt läbi varjamistegevuse või muude

tunnuste, mille alusel on tõenäolisem kui vähemtõenäolisem, et on toimunud rahapesu (ingl k

balance of probabilities). Kui rahapesu kahtlus on jätkuvalt olemas, siis ei saa vara samal ajal

olla legaalne (legaalset päritolu).

G.K.Q ei ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. X ja G.K.Q on varifirma tunnustega. Neid

äriühinguid on kasutatud rahaliste vahendite varjamise eesmärgil, mitte äritegevuseks ja

kõnealust vara ei saa pidada puudutatud isikule õiguspäraselt kuuluvaks. FATF-i andmetel on

vari- ja riiulifirmade kasutamine laialt levinud rahapesu hõlbustamiseks. Tegemist on

rahapesule viitava tüpoloogiaga. Kuivõrd jätkuvalt esineb põhjendatud kahtlus, et G.K.Q

kontol olevad vahendid ei ole sinna kantud majanduslikult põhjendatud eesmärkidel ning

säilinud on põhjendatud rahapesu kahtlus, siis ei saa puudutatud isikut lugeda ka kontol oleva

vara omanikuks ega tegelikuks kasusaajaks. RAB-i menetlusdokumentides esile toodud

asjaolud üksikult ja kogumis viitavad vara varjamise kavatsusele.

Halduskohus eksis menetluskulude kindlaksmääramisel.

5. G.K.Q palub jätta määruskaebused rahuldamata ja halduskohtu määrused muutmata.

Sisuliselt on RAB väitnud, justkui piisaks rahapesu fakti tuvastamiseks sellest, et puudutatud

isikul on nt olnud kokkupuuteid Dga või on kasutatud nn tervikpaketina ostetud offshore

ühingut või asjaoluga, et raha pärineb sedavõrd kahtlasest ja eksootilisest riigist nagu

Liibanon (millised asjaolud kõik juba eraldivõetuna kinnitavad RAB-i hinnangul juba eos

rahapesu fakti). RAB ei ole selgitanud, miks on praegusel juhul põhjendatud kohaldada

haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete asemel. Ilmselt ei ole RAB-il prokuratuurile

midagi esitada ning ta üritab seetõttu kohaldada haldusmeedet. Puudutatud isik on selgitanud,

miks kasutatakse offshore ühinguid, miks neid siinses asjas kasutati, miks see ei võrdu

automaatselt rahapesuga jne. RAB seab puudutatud isiku seisukohad igasuguse

tõendusmaterjalita kahtluse alla. Kuna puudutatud isik ei ole näinud kõiki tõendeid, siis ei

oska ta ka hinnata, kuidas RAB jätkuvat rahapesu kahtlust tõendab, kuid kui see seos on

üksnes selles, et on kokkupuude isikutega, kes on väidetavalt rahapesuga seotud, on kasutatud

offshore ühinguid ning summasid on teenuse eest üle kandnud ka füüsiline isik (L) kolmanda

isikuna, siis see ei ole kindlasti piisav väitmaks, et tegemist ei ole ilmselgelt välistatud loa

andmisega raha kandmiseks riigieelarvesse. Praegusel juhul ei ole võimalikule kuriteole isegi

viidatud. Millegagi ei ole tõendatud – ilmselgelt, eluliselt usutavalt või muul viisil –, et

puudutatud isik oleks tegelenud rahapesuga või kontol olev raha ei oleks tema oma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu 04.11.2024 määrus tuleb tühistada

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi samale

kohtule (HKMS § 210 lg 3 teine lause).

7. Riigikohtu halduskolleegium on 31.03.2025 määruses asjas nr 3-23-2858 selgitanud

RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamist. Ringkonnakohtu arvates on selles lahendis võetud

seisukohad seaduse tõlgendamise kohta asjakohased ka siinses asjas. Halduskohus on pole

eristanud RAB-ile loa andmise menetlust ja halduskonfiskeerimiseni viivat haldusmenetlust

5(8)

3-24-1717

ning on haldustoiminguks loa andmise menetluses RAB-ile pannud seaduses ettenähtust

oluliselt kõrgema tõendamiskoormuse. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, s.o

rikkumine võis viia sisuliselt vale lõpplahendi tegemiseni.

8. Halduskohtul tuleb halduskonfiskeerimiseks loa andmise otsustamisel selgitada, kas

esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude

halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi

omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja

selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse lõplikult haldusmenetluses, mis eelneb RAB-

i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses (Riigikohtu

määruse p 19).

9. RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on lisaks

halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele kriminaalmenetluse suhtes kumulatiivselt järgmised:

1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur,

2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta,

3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara

legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10),

4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat

või vara valdaja teatab varast loobumise soovist.

Kui üks eeltoodud eeldustest ei ole ilmselgelt täidetud, peab halduskohus keelduma RAB-i

või prokuratuuri taotletud loa andmisest (Riigikohtu määruse p-d 22 ja 23).

Tingimus, et vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega ja vara legaalne

päritolu ei ole tõendatud, eeldab järgmiste asjaolude analüüsi: a) rahapesu kahtluse olemasolu,

b) rahapesu kahtlus on jätkuv, c) kahtlus on vaidlusaluse vara suhtes, d) vara legaalne päritolu

ei ole tõendatud ehk ümber ei ole lükatud vara seotust rahapesu kahtlusega. Kuna

halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea

halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud. Piisab, kui RAB

asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu

kahtlust. Vara kuritegelik päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses ning

RAB-i ega halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, kas rahapesu on toimunud. Kui

halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel

ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses

halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile

tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on

märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Halduskonfiskeerimisel võib konkreetses asjas

tõendite kogumis hindamisel järeldusi tehes tugineda mh ka üldistele rahapesu

suundumustele, meetoditele ja tüpoloogiatele, samuti majandus- ja ärisuhete toimimise

ratsionaalsusele ja majanduslikule eesmärgile (varakäsutuse mistahes majanduslik sisu ei

välista siiski alati rahapesu) jms. RAB-i taotluse aluseks olev rahapesu toimumine ülekaaluka

tõenäosusega ei tähenda, et kõik rahapesu koosseisu elemendid (nt eelkuritegu (RahaPTS § 4

lg 5), rahapesuks kvalifitseeritav tegevus, teadmine, eesmärk jne) peaksid olema tõendatud

võrdse tõenäosusega (Riigikohtu määruse p-d 24 ja 24.2). Kogu halduskonfiskeeritav vara

peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle

asemel saadud (p 24.4). Kui RAB-i või halduskohtu hinnangul tehingute ahelast viimase

seaduslikkuse tõendamisest ei piisa ja isik peab minema tõendamisel kaugemale ning selline

6(8)

3-24-1717

täiendav tõendamiskoormuse panek on asjaolusid arvestades vajalik ja põhjendatud, tuleb

seda isikule selgitada (HKMS § 59 lg 1 esimene lause) (p 24.6). Halduskonfiskeerimine on

neljanda eelduse järgi võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku

või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul

ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja ehk majanduslikus mõttes

omaniku) kindlakstegemise ebaõnnestumine (p-d 30 ja 31).

10. Halduskohtu määruses on läbivalt kasutatud tõendamisstandardina seda, et rahapesu

toimumine on tõenäolisem kui mittetoimumine. Kohus heitis ette, et RAB pole aga veenvalt

ära näidanud, et G.K.Q ei ole vara omanik või et vara poleks üldse pidanud tema valdusesse

jõudma. Mitmed G.K.Q, C, Da (ja teiste Danske panga töötajate), X ja Fga seotud asjaolud

viitasid kohtu arvates küll teatud määral rahapesu kahtlusele, kuid puudutatud isiku selgitused

jm asjaolud vähemalt samaväärselt selgitasid kahtlust tekitavaid asjaolusid. Ringkonnakohus

leiab, et selliselt toimides asus kohus sisuliselt nõudma RAB-ilt asjaolude tõendamist sellise

standardi järgi, mis on asjakohane hoopis haldusmenetluses, kus otsustatakse vara

halduskonfiskeerimine. Halduskohus pidanuks RAB-ile haldustoiminguks loa andmise

otsustamisel aga piirduma sellega, kas siinsel juhul on halduskonfiskeerimine ilmselgelt

välistatud. Selles kontekstis ei ole tõendeid hinnatud ega järeldusi määruses (ei avalikus ega

juurdepääsupiiranguga osas) esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul võis see viia asja ebaõige

otsustamiseni.

11. Ringkonnakohus leiab, et siinses asjas ei ole põhjendatud teostada Riigikohtu määruses

asjas nr 3-23-2858 esitatud kriteeriumite ning tõendamisstandardi järgi kontrolli esmakordselt

apellatsiooniastmes. See eeldab ilmselguse kriteeriumi järgi tõenditele uue hinnangu andmist

ning sellekohaste järelduste esitamist. Siinses asjas taandub vaidluse lõpptulemus (loa

andmine) tõenduslikele küsimustele ning puudutatud isikul peab olema võimalik kohtu poolt

tõenditele antud hinnangut vaidlustada ja vajaduse korral taotleda täiendavate tõendite

kogumist ning tõendite ümberhindamist, mis kassatsioonimenetluses on piiratud. Seetõttu

tuleb asi puudutatud isiku menetlusõiguste parimaks tagamiseks saata esimese astme kohtule

uue sisulise lahendi tegemiseks.

12. Juhul kui halduskohus jõuab Riigikohtu lahendis ettenähtud tõendamisstandardi järgi

tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades järeldusele, et vara riigi omandisse kandmine ei ole

ilmselgelt välistatud, tuleb tal anda nõuetekohane hinnang ka sellele, kas esineb mõjuv

põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses (Riigikohtu määruse p 17.4).

Esiteks tuleb halduskohtul anda hinnang, kas RAB-i väited, miks oleks siinsel juhul õige

kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete asemel, on õiguslikult põhjendatud.

Teiseks tuleb halduskohtul sõltumatult võtta põhjendatud seisukoht, kas RAB-ile prokuratuuri

esitatud andmeid arvesse võttes oli kriminaalmenetluse alustamata jätmine selles asjas ka

faktiliselt ja sisuliselt õigustatud, hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis.

13. Kuna halduskohus hakkab analüüsima sellekohaseid tõendeid (dtl 908 jj) esimesena,

otsustab ta ka RAB-i taotluse üle seada asjaomastele uutele dokumentidele

juurdepääsupiirang. Uuesti ei ole vaja otsustada juurdepääsupiirangu seadmise üle nendele

andmetele ja tõenditele, mille kohta on juba olemas kehtiv juurdepääsupiirangu määrus ning

mida on hilisemates uutes menetlusdokumentides lihtsalt korratud. Dokumentide need osad

saab kohus jätta puudutatud isikule avaldamata, tuginedes varasematele määrustele.

14. Eelneva põhjal tuleb RAB-i määruskaebused rahuldada osaliselt, tühistada vaidlustatud

määrused ja saata asi samale halduskohtule uueks lahendamiseks.

7(8)

3-24-1717

15. Tagamaks halduskohtu võimalikule loale järgnevat halduskonfiskeerimise menetlust,

võib RAB paluda halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause

ja § 178 lg 3 alusel (Riigikohtu määruse p 19.4).

16. Loa andmisest keeldumise määruse tühistamisega kaasneb ka menetluskulude jaotamise

kohta tehtud halduskohtu 08.11.2024 täiendava määruse tühistamine. Kuna ringkonnakohtu

määrus ei ole siinse haldusasja menetlust lõpetav lahend, siis ei jaota ringkonnakohus ka

menetluskulusid. Seda teeb halduskohus lõpplahendi tegemisel.

17. Füüsiliste isikute eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada nii puudutatud

isiku kui ka asjaga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute nimed, samuti kontode andmed

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)