1-24-6905/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

4. juuli 2025, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-6905

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Sten Lind, Orvi Koik

Kohtuasi

Maksim Maksimovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 2. aprilli 2025. a otsus üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaitsja Sven Sillar, apellatsioon

Prokurör

ringkonnaprokurör Diana Helila

Süüdistatav

Maksim Maksimov

isikukood: 39002040331; kodakondsus puudub; XXX;

viibib vahistatuna Tallinna vanglas; XXX; kehtivad

kriminaalkaristused puuduvad; peeti kahtlustatavana

kinni 13.07.2024 ning viibib sellest ajast vahi all.

Kaitsja

Vandeadvokaat Sven Sillar

Kannatanu

B.K

1-24-6905

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. aprilli 2025. a otsus osaliselt, s.o Maksim

Maksimovile KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada Maksim Maksimovit KarS §

113 lg 1 järgi vangistusega 10 aastat 6 kuud.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Sven Sillar vandeadvokaat Sven Sillari poolt

apellatsioonimenetluses Maksim Maksimovile osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 562 eurot 96 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saava kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tunnistas Maksim Maksimovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1

järgi ning karistas teda 12-aastase vangistusega.

2. Maakohus tuvastas, et M. Maksimov lõi 12. juulil 2024 kella 23.57-23.58 ajal Tallinnas

Mere pst 4 hoone lähedal asuvas ühistranspordipeatuses X noaga (noatera pikkus 8,5 cm

ja laius 2,5 cm) kõhu piirkonda. Noalöögi tagajärjel suri X 13. juulil 2024 kell 00.52

haiglas. Surma põhjuseks oli ülakõhupiirkonna torke-lõikehaav maksa, mao, kõhunäärme

ja veresoonte vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega.

3. Maakohus ei uskunud süüdistatava kaitseversiooni, et kannatanu astus ise noatera otsa.

Kohus tuvastas, et kannatanu ei kujutanud süüdistatavale ohtu ning süüdistatav lõi enda

jaoks tundmatut kannatanut tekkinud suulise konflikti käigus noaga. Maakohus leidis, et

süüdistatav pidas võimalikuks ja möönis kannatanu surma. Sellele viitab ennekõike teo

ohtlikkus. Süüdistatava teojärgne käitumine, sh kiirabile helistamine ja kiirabitöötajatele

kannatanu poole osutamine, ei viita tõsimeelsele lootusele, et kannatanu ei sure. M.

Maksimovil polnud vähimatki põhjust loota, et kannatanu surm ei saabu ning ta ei jäänud

ka sündmuskohale kannatanut abistama, vaid põgenes ning asus tõendeid kõrvaldama.

4. M. Maksimovile karistust mõistes leidis maakohus, et süüdistatava süü on üle keskmise.

Süü on suurem seetõttu, et ta süüdistatav ründas võõrast inimest avalikus kohas teiste

asjassepuutumatute inimeste juuresolekul ning häiris sellega inimeste turvatunnet.

Iseloomustavana tuleb arvesse võtta sedagi, et M. Maksimov põgenes sündmuskohalt ja

peitis noa. Karistust kergendab puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kuigi

2(12)

1-24-6905

prokurör ei viidanud karistust raskendavatele asjaoludele süüdistusaktis ega ka

kohtumenetluses, tuvastas kohus KarS § 58 p-s 13 sätestatud karistust raskendava asjaolu:

süüteo toimepanemine alaealise juuresolekul. Maakohus leidis, et avalikkusele tuleb anda

signaal, et tapmine, eriti avalikus kohas, ei ole aktsepteeritav. Seega esinesid kohtu

hinnangult üldpreventiivsed kaalutlused karistuse korrigeerimiseks suurema poole.

Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et M. Maksimovi teosüü on keskmisest suurem, esineb üks

karistust raskendav ja üks karistust kergendav asjaolu ning üldpreventiivsed kaalutlused

tingivad karistuse suurendamise. Seega on kohaseks karistuseks 12-aastane vangistus.

M. Maksimovi kaitsja Sven Sillari apellatsioon

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Maksimovi kaitsja Sven Sillar. Kaitsja

palub tühistada maakohtu otsus osaliselt, tunnistada M. Maksimov süüdi KarS § 118 lg 1

p 7 järgi ning mõista talle karistuseks vangistus alla sanktsiooni alammäära.

Alternatiivselt palub kaitsja tühistada maakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas ning

mõista karistuseks vangistus 8 aastat 9 kuud.

6. Kaitsja leiab, süüdistatava poolt kiirabi poole pöördumist tuleb võtta arvesse kas

kvalifikatsiooni osas (kvalifitseerides teo KarS § 118 lg 1 p 7 järgi) või käsitada seda

karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes.

7. Kui M. Maksimovi tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, väheneb ta süü ning

karistuseks tuleks mõista sanktsiooni keskmise määra lähedane vangistus.

8. Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu kvalifikatsiooniga, tuleb hinnata, kas karistuse

mõistmisel on järgitud seadust ja kohtupraktikat. Süü suuruse juures tuleb arvestada, et

tegu pandi toime kõige nõrgema tahtluse vormiga. Süü suurusest tulenevalt peaks

karistuseks olema hinnanguliselt 9 aastat vangistust. Puhtsüdamlik kahetsus (KarS § 57 lg

1 p 3) annab aluse karistuse kergendamiseks 8 aastani ning kiirabi poole pöördumine

(KarS § 57 lg 1 p 1) vähendab karistust veel 3 kuu võrra. Seega peaks karistuseks olema 7

aastat 9 kuud vangistust. Kaitsjal ei ole vastuväiteid selles, et karistust raskendava

asjaoluna KarS § 58 p 13 järgi tuleb käsitada kuriteo toimepanemist alaealise juuresolekul.

Seega tuleks karistust suurendada ja lõplik karistus oleks 8 aasta 9 kuu vangistust.

Apellatsiooni menetlusse võtmine ja pooltele esitatud kirjalik küsimus

9. Tallinna Ringkonnakohus võttis apellatsiooni 13. juuni 2025. a määrusega menetlusse

ning esitas pooltele kirjaliku küsimuse: Kas miski ning kui, siis mis, eristab praegust asja

Riigikohtu poolt asjas nr 3-1-1-79-15 käsitletud olukorrast ning kas ja miks tingib see

praegusel juhul tapmistahtluse jaatamist?

Prokuratuuri seisukoht

10. Prokuratuur palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

11. M. Maksimov lõi kannatanut kõhu piirkonda noaga, mille noatera pikkus on 8,5 cm ja

laius 2,5 cm. kannatanule põhjustatud haav tungis kõhuõõnde ning oli vähemalt 8 cm

sügav või isegi sügavam. Seega tungis nuga kannatanu kõhuõõnde kogu terapikkuse

ulatuses, mis annab alust arvata, et noaga löök oli jõuline ja tahtlik. Selliselt käitudes lõi

süüdistatav sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei tahtnud

kontrollida ehk kiitis heaks ka saabunud tagajärje.

3(12)

1-24-6905

12. Erinevalt Riigikohtu lahendis 3-1-1-79-15 lahendatud kuriteosündmusest (kuritegu pandi

toime kodustest tingimustes ehk lõikeriistad (noad) on tavakasutuses; nii kannatanu kui

süüdistatav olid alkoholijoobes; nende vahel tülitsemine oli tavapärane suhtlemisviis;

süüdistatav, saades aru teo toimepanemises, helistas koheselt häirekeskusesse; kannatanu

suri tekitatud vigastusse nädal hiljem haiglas) on käsilolevas asjas kuritegu toime pandud

teistel motiividel ja ajenditel. Kuritegu pandi toime avalikus kohas ehk tänaval, kus ka

joobes isikutel esineb eeldus arvata, et ta viibib niivõrd-kuivõrd turvalises kohas.

Süüdistataval oli nuga kaasas ning tunnistaja ütlustest nähtub, et süüdistataval oli alati

nuga kaasas ning ta oli valmis seda alati kasutama, kui keegi peaks teda või tema pere

halvustavalt nimetama. See annab aga alust arvata, et süüdistataval oli sisemine

valmisolek konfliktiks ja noa kasutamiseks. Samuti ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et

kannatanu liikus enda sõbraga rahulikus meeleolus kodu poole; kannatanu vestles

telefonitsi enda elukaaslasega ning liikus süüdistatavast eespool. Videosalvestisest nähtub,

et kahe grupi vaheline suhtlemine trammipeatuses kestis maksimum 6 minutit. Ükski

tõend ei viita sellele, et süüdistatavat ja tema peret miski ohustas. Kannatanu võis küll

kasutada ebatsensuurseid väljendeid (ka kannatanu oli alkoholijoobes) ning mainida, et

vajadusel võib süüdistatava poeg tema poole pöörduda, kuid see ei anna alust noaga

ründamiseks. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati, et süüdistatava löök oli ootamatu, kiire

ja jõuline ehk süüdistatava tegevus oli hõlmatud tahtlusega tappa.

13. Asjaolu, et süüdistatav hiljem toimepandut kahetses ja jätkuvalt kahetseb, ei tähenda seda,

et noalöögi tegemise hetkel ta siiski poleks soovinud seda tegu teadlikult ja tahtlikult teha.

Rääkimaks selliste tervisekahjustuste tekitamise korral kergemeelsusest, peab olema

tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne

lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Lootus tagajärje mittesaabumisele

peab olema tõsimeelne. Pärast seda, kui süüdistatav oli kannatanut noaga kõhtu löönud,

kukkus kannatanu koheselt saadud löögist kokku, tema verekaotus oli silmapilkselt suur.

Süüdistatav ei kummardanud kannatanu kohale, ei tundnud huvi, millises seisundis on

kannatanu, ei püüdnud verejooksu peatada, ega püüdnud kannatanule esmaabi osutada,

vaid asus koheselt sündmuskohalt põgenema. Sündmuskohalt põgenedes süüdistatav

helistas häirekeskusesse ning nähes sündmuskohale lähedal juhuslikult olnud kiirabi,

mainis mööda joostes, et peatuses on abivajav isik – midagi konkreetsemat ta ei rääkinud,

vaid jätkas enda põgenemisteekonda. Põgenemisteekonnal peitis ta noa ära. Järgmisel

päeval viis ta enda sündmuskohal olnud riided pessu selleks, et hävitada asitõendeid. Ehk

tegelikkuses oli tal ükskõik, mis kannatanust saab, vaid teda huvitas üksnes see, kuidas

vastutusest vabaneda. Prokuratuur on seisukohal, et vahetult pärast löögi tegemist,

kannatanu kokkukukkumist ja vereloigu tekkimist oli kannatanu surm süüdistatavale juba

selge ning tal polnud mingit lootust seda vältida. Asjaolu, et süüdistatav põgenemisel

helistas kiirabisse või et ta pöördus muuseas lähedal juhuslikult asuvate kiirabitöötajate

poole, jättes nimetamata vigastuse iseloomu ja abivajaja asukohta, ei anna alust arvata, et

ta tõsimeeli lootis, et tagajärg ehk kannatanu surm jääb saabumata ning selline põgus

muuseas abi kutsumist ei ole võimalik käsitleda selliselt, et süüdistatav tegi kõik endast

oleneva, et tagajärg ei saabuks.

Kaitsja täiendav seisukoht ja vastus kohtu küsimusele

14. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu poolt viidatud lahendi asjaolud on sarnased käsiloleva

kriminaalasjaga. Mõlemal juhul olid osapooled alkoholi tarvitanud. Mõlemal juhul lõi

süüdlane kannatanut noaga, kusjuures Riigikohtu lahendis oli nuga oluliselt võimsam, kui

M. Maksimovi nuga. Mõlemal juhul ei seadnud süüdlane endale eesmärgiks kanntanu

tapmist. Mõlemal juhul pöördus süüdlane kiirabisse ning palus kannatanule abi osutada.

4(12)

1-24-6905

Kusjuures M. Maksimovi puhul sai kiirabi praktiliselt koheselt asuda kannatanut

abistama, mis veelgi tõstis süüdlase lootust, et halvim tagajärg jääb saabumata. Seega

puudub põhjendus senise kohtupraktika muutmiseks ning M. Maksimovi tegu tuleb

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.

Kannatanu B.K seisukoht

15. Kannatanu palub jätta tegu ümber kvalifitseerimata ja karistus kergendamata. M.

Maksimov lõi X elutähtsasse piirkonda kogu noatera ulatuses. See oli teadlik tegu, mille

tagajärgi süüdistatav peatada ei püüdnud. Süüdistatav ei jäänud sündmuskohale ega

kontrollinud, kas X hingab, vaid põgenes ja mõtles ainult vastutusest pääsemisele.

Kahetsus ilmnes alles pärast seda, kui ta mõistis, et tal ei õnnestu põgeneda. Enne seda ei

teinud ta ühtegi sammu, et kannatanut aidata või juhtunust ametlikult teavitada.

Kiirabimeeskonnale millegi mainimine ei ole siiras abisoov, kui isegi ei mainita, et keegi

sai noahaava ega näidata ette sündmuskohta. Igasugune karistuse leevendamine oleks

vastuolus mitte ainult tegelike asjaoludega, vaid ka õigluse põhimõttega.

5(12)

1-24-6905

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus

16. Ringkonnakohus leiab, et M. Maksimovi süüditunnistamine KarS § 113 lg 1 järgi on

seaduslik ja põhjendatud, kuid maakohus on karistuse mõistmisel kohaldanud valesti

materiaalõigust. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse M. Maksimovile

mõistetud karistuse osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab M.

Maksimovile karistuseks 10 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse. Muus osas jääb maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

17. Esmalt käsitleb kolleegium M. Maksimovi süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi (II),

seejärel temale mõistetud karistust (III) ning viimaks lahendab menetluskulude küsimuse

(IV).

(II) M. Maksimovi süüditunnistamine KarS § 113 lg 1 järgi

18. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kas M. Maksimov pani KarS § 113 lg-s 1

sätestatud teo toime tahtlikult (kaudse tahtlusega) ehk kas ta pidas võimalikuks ja möönis,

et noalöögi tagajärjel kannatanu sureb. Maakohus vastas sellele küsimusele jaatavalt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.

19. Sarnaselt maakohtule ei ole ka ringkonnakohtul kahtlust, et lüües X 8,5 cm pikkuse noaga

nii jõuliselt ülakõhupiirkonda, et noatera siseneb kannatanusse peaaegu pidemini, pidas

M. Maksimov võimalikuks, et tekitatav vigastus võib kaasa tuua kannatanu surma. Seda

järeldust põhjendas maakohus õigesti, viidates teo väliselt tajutavale ohtlikkusele ning

sellele, et kuna surma saabumise võimalus oli äratuntav keskmise elukogemuse põhjal, oli

see äratuntav ka M. Maksimovile, kel pole ühtki sellist isikulist eripära, mis põhjendaks

teistsugust arusaama.

20. Subjektiivses koosseisus on praegusel juhul sõlmküsimuseks kaudse tahtluse

intellektuaalne element: kas M. Maksimov kannatanu surma saabumist ka möönis ehk

selle sisimas heaks kiitis. Maakohus tuvastas, et M. Maksimov helistas teo toimepanemise

järel oma poja telefonilt kiirabisse, jooksis lähedal seisva kiirabiauto juurde, osutas

kannatanu poole ning palus minna teda aitama. Teisalt ei jäänud M. Maksimov

sündmuskohale, andis kiirabile kannatanu seisundi kohta väga vähe infot, põgenes, peitis

noa ning pesi kuriteojälgedega riided ära.

21. Ringkonnakohus meenutab, et tahtlus tuleb tuvastada vahetult teo toimepanemise hetke

seisuga. Süüdistatava teojärgne käitumine tahtluse olemasolu enam muuta ega mõjutada ei

saa. Tema teojärgne käitumine on üksnes abipakkuv kriteerium, mille abil – rangelt

individualiseeritult ning koosmõjus kõikide teiste tõenditega – on võimalik teha järeldusi

selle kohta, mis teo toimepanemise hetkel süüdistatava peas toimuda võis (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. veebruari 2017. a otsus nr 3-1-1-111-16, p 11).

6(12)

1-24-6905

22. Riigikohus on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiskriteeriume selgitanud

muuhulgas otsuses, mille asjaolud sarnanevad praegusega: süüdistatav lõi oma õde ühel

korral 19 cm pikkuse noaga kõhtu, tekitades temale maksa, mao ja kaksteistsõrmiksoole

vigastused, kutsus seejärel kiirabi, kuid õde suri haiglas nädal pärast vigastuste saamist.

Riigikohus selgitas, et kui süüdistatav tekitab kannatanule noahaava väliselt niivõrd

ohtliku teoga, et sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse

pinnalt äratuntav, tuleks tapmistahtluse eitamiseks tuvastada toimepanija üldist

elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru,

s.t kannatanu ei sure. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks

ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud

asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas

pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et toimepanija sai täiel määral aru enda teo

ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et ta oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje

saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise

korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna

äratuntud tagajärge vältida. Kohene kiirabi kutsumine võib viidata süüdistatava soovile

kannatanu surma saabumist vältida (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a

otsus nr 3-1-1-79-15, p-d 7-8).

23. Jaatades süüdistatava adekvaatset lootust, et tagajärg ei saabu, viitas Riigikohus asjaolule,

et kannatanu oli abi kutsumise ajal ja haiglasse jõudmisel teadvusel ([…] Arvestades, et

kannatanu oli nii abi kutsumise ajal kui ka haiglasse jõudes teadvusel, oli [süüdistataval]

ka adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure […] – viidatud lahendi p 8). Mõneti

sarnaselt on nii maakohus kui prokuratuur käsilolevas kriminaalasjas adekvaatse lootuse

eitamisel pidanud oluliseks seda, et kannatanu surm saabus kiiresti ning vaatamata

kohesele arstiabile ei olnud tema elu võimalik päästa.

24. Nagu eespool selgitatud, tuleb tahtlus tuvastada teo toimepanemise hetke seisuga.

Teojärgne käitumine ei muuda enam seda, mis toimepanija peas varem toimus. Seega ei

saa kolleegiumi hinnangul tagajärje mittesaabumise lootuse tuvastamisel ülemäära palju

kaalu omistada sellele, milline pilt avanes toimepanijale teo toimepanemise järel või kui

suureks pidas ta teo toimepanemise järel võimalust kannatanu elu päästa. M. Maksimovi,

niisamuti nagu Riigikohtu lahendis käsitletud toimepanija noalöögi tagajärjel tekkivate

vigastuste täpne ulatus ja nendest põhjustatud tervisekahjustuse kulg sõltus juhusest ehk

sellest, kui õnnetult ja milliseid organeid nuga kõhuõõnes tabas. See, et X kukkus kohe

noalöögi tagajärjel kokku ning tema surm saabus kiiresti, ei välista seega automaatselt

võimalust, et M. Maksimovil võis teo toimepanemise hetkel olla adekvaatne lootus, et

kannatanu jääb elama. Küll aga võib adekvaatse lootuse kahjuks – arvestades ka kõiki

teisi asjaolusid – rääkida see, kui abi kutsutakse ilmselgelt lootusetus olukorras ning

äratuntavalt üksnes selleks, et enda võimalikku tulevast vastutust mingilgi moel

leevendada.

7(12)

1-24-6905

25. Kriminaalasjas kogutud tõenditega tutvumisel kuulas ringkonnakohus M. Maksimovi

poolt häirekeskusesse tehtud kõnet (I kd, tl 89) ning vaatas kiirabi pardakaamera

salvestust (II kd, tl 102), millest nähtub, kuidas M. Maksimov kiirabibrigaadi kannatanu

juurde suunas. Samuti tutvus ringkonnakohus kiirabitöötaja RL ütlustega, kes kirjeldas M.

Maksimovi teojärgset käitumist (III kd, tl-d 75-76). Neist tõenditest järeldab kolleegium,

et teo toimepanemise järel oli M. Maksimov selgelt ärev, ta lootis, et kannatanu elu

õnnestub päästa ning ta tegi selleks ka mõningaid pingutusi. Kõrvutades seda aga teo

objektiivse ohtlikkusega ning M. Maksimovi teojärgse käitumisega tervikuna, leiab

ringkonnakohus, et kuigi M. Maksimov ei soovinud kannatanut tappa, oli ta noalöögi

tegemise hetkel sisemiselt heaks kiitnud ka raskeima võimaliku tagajärje ehk kannatanu

surma. Olles silmitsi sellega, et tema poolt loodud ja aktsepteeritud oht on ka tegelikult

realiseerumas, lootis M. Maksimov põgenemisel, et kannatanu ei sure, ning pöördus

selleks möödaminnes nii telefonitsi kui ka füüsiliselt kiirabi poole. Arvestades kõiki

tõendeid kogumis, ei tõenda abi kutsumine kolleegiumi arvates konkreetsel juhul

tapmistahtluse puudumist, vaid M. Maksimovi lootust enda vastutust vähendada.

26. Kolleegium leiab, et tahtlik jõuline noalöök 8,5 cm pikkuse teraga kannatanu ülakõhtu on

väliselt sedavõrd ohtlik tegu, et sellest saab üldjuhul järeldada toimepanija ükskõikset

suhtumist saabuda võivasse tagajärge – see, kas kannatanu sureb, sõltub täielikult

juhusest, mida toimepanija vähimalgi määral ei kontrolli. Sealjuures ei ole sellise noalöögi

korral surma saabumine ka vähetõenäoline (vrd nt noalöögiga jalga). Rääkimaks nii

ohtliku teo korral adekvaatsest lootusest, et kannatanu ei sure, peavad esinema kaalukad

asjaolud, mis kohut teistpidises veenavad. Kolleegium leiab, et mida vahetum,

tõsimeelsem ja ennastohverdavam on toimepanija püüd kannatanu surma ära hoida, seda

rohkem viitab see võimalusele, et hoolimata äärmiselt ohtliku teo toimepanemisest, ei

olnud toimepanija sisimas kõige raskemat tagajärge aktsepteerinud. Kergemeelsuse

kasuks võib rääkida ka see, kui toimepanija seab esiplaanile üksnes kannatanu huvid,

mitte enda naha päästmise. Noalöögi järel helistas M. Maksimov küll kiirabisse ning

pöördus kiirabibrigaadi poole, ent ei andnud kummalgi juhul juhtunu kohta adekvaatset

informatsiooni ning distantseeris end juhtunust. Selmet kannatanu elu päästmisele

pühenduda, pidas M. Maksimov olulisemaks sündmuskohalt põgenemist, noa peitmist

ning kuriteojälgede kõrvaldamist. Kolleegiumi hinnangul viitavad tõendid sellele, et M.

Maksimov ägestus kannatanu poolt tehtud kommentaari peale, mispeale lõi teda noaga

kõhtu. M. Maksimov ei soovinud küll kannatanu surma, ent – arvestades löögi asukohta ja

jõulisust – aktsepteeris seda teo toimepanemise hetkel ühe võimaliku tagajärjena.

8(12)

1-24-6905

27. Ringkonnakohus tõdeb, et ka isiku teojärgse käitumise alusel on keeruline teha järeldusi

selle kohta, milline oli süüdlase tahtlus teo toimepanemise hetkel. Seegi, et isik annab oma

käitumisega märku, et võimalusel pööraks juhtunu tagasi, ei näita tingimata, et ta tegu

toime pannes ei aktsepteerinud lõpuks saabunud tagajärge, vaid võib näidata üksnes

tagantjärele saabunud kahetsust oma teo tagajärgede pärast ja/või muret selle pärast, mis

võib juhtunu talle endale kaasa tuua. Nagu eespool märgitud, on ka Riigikohus öelnud, et

asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult. Ringkonnakohus osutab, et kiirabi

kutsumine pärast teo toimepanemist näitab küll seda, et süüdistatav lootis pärast teo

toimepanemist, et kannatanu jääb elama, kuid igasugune kiirabi poole pöördumine ei

tähenda veel, et süüdistatav ei aktsepteerinud teo toimepanemise hetkel ka võimalust, et

pussitatu sureb. Seega kokkuvõttes taandub küsimus suuresti sellele, kuidas reageeris teo

toimepanija märkidele, et löögi võimalikest tagajärgedest on saabumas raskeim.

Kohtukolleegiumi hinnangul näitab praegusel juhul M. Maksimovi käitumine, et ta tundis

eeskätt muret selle pärast, milline on tema teo mõju talle endale. Andmeid ei ole selle

kohta, et ta oleks püüdnud kannatanule kuidagi abi anda. Ta küll helistas kiirabisse ja

palus ka sündmuskoha lähedal olnud kiirabitöötajaid pussitatule abi anda, kuid kiirustas

ise minema, tundmata huvi, kas kannatanule päriselt õnnestub abi anda. Sellest tulenevalt

leiab ringkonnakohus, et M. Maksimovi teojärgne käitumine oli tingitud sellest, et ta sai

aru, et on pannud toime äärmiselt rumala teo, mis võib tuua talle kaasa tõsised tagajärjed.

Ta keskendus sellele, et neid tagajärgi vältida (lahkus sündmuskohalt, peitis noa). See,

kuidas ta kiirabi poole pöördus, vältides juhtunuga enda seotuse mainimist, näitab, et ka

abi kutsumine oli lihtsalt üks meetmetest, mille abil püüda ära hoida enda jaoks

ebameeldivaid tagajärgi – kui kannatanu oleks tänu abile ellu jäänud, oleks tema vastutus

võinud olla väiksem. Seega näitab M. Maksimovi käitumine, et ta lootis pärast teo

toimepanemist, et kannatanu jääb ellu, aga see ei näita seda, et ta ei aktsepteerinud

noalöögi tegemise hetkel ka võimalust, et kannatanu sureb. Teojärgselt ütles M.

Maksimov küll tapmistahtlusest lahti, ent selleks oli hilja.

28. Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus õigesti, et M. Maksimov pidas noalöögi hetkel X surma

võimalikuks ja möönis seda. Kiirabi poole pöördumise fakti tuleb küll arvestada M.

Maksimovile karistust mõistes, kuid hinnates teo välist ohtlikkust ning M. Maksimovi

käitumist tervikuna, ei saa sellest järeldada, et teo toimepanemise hetkel olnuks M.

Maksimovil adekvaatne lootus, et kannatanu ei sure. Seega kvalifitseeris maakohus M.

Maksimovi teo õigesti KarS § 113 lg 1 järgi ning ringkonnakohus jätab selles osas

maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

(III) Karistus

29. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi on maakohtul karistuse mõistmisel ulatuslik

kaalutlusruum. Erinevalt ringkonnakohtust kujundab maakohus arusaama isiku süüst

vahetu suulise kohtumenetluse käigus. Kuna kohtul on karistuse mõistmisel ulatuslik

kaalutlusruum, on liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel

kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamisega on tegemist aga mh siis, kui kohus on teinud diskretsioonivea, mis

võib seisneda ka ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata

jätmises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-4150, p-d

26-28). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus karistuse mõistmisel teinud

kaalutlusvea, mis on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Seeläbi mõistis

maakohus M. Maksimovile karistuse, mis ei vasta tema süüle.

9(12)

1-24-6905

30. Maakohus hindas M. Maksimovi süüd keskmisest suuremaks põhjendades seda sellega, et

ta ründas võõrast inimest avalikus kohas ja häiris sellega ka sündmuse pealtnägijate

turvatunnet. Iseloomustavana võttis maakohus arvesse ka seda, et M. Maksimov põgenes

sündmuskohalt ja peitis noa. Kuigi maakohus pidas M. Maksimovi süüd keskmisest

suuremaks, tõi kohus välja ka asjaolu, et kannatanu surma osas oli toimepanijal kaudne

tahtlus ning süüd vähendab asjaolu, et tegu ise oli väheintensiivne – ühekordne noahoop.

Karistust kergendava asjaoluna tuvastas maakohus KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud

puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendava asjaoluna käsitas maakohus KarS § 58 p-s

13 sätestatud isikuvastase süüteo toimepanemise täisealise poolt alaealise juuresolekul.

Maakohus ei tuvastanud M. Maksimovi isikust tulenevaid eripreventiivseid asjaolusid,

mis karistuse suurust mõjutama peaksid. Täiendavalt leidis maakohus, et

üldpreventiivsetel kaalutlustel tuleb karistust ülespoole korrigeerida. Seda põhjendas

maakohus otsuse p-s 101 järgmiselt:

Maksim Maksimov on toime pannud rängima isikuvastase süüteo. Igal inimesel on

põhiseaduslik õigus elule ning sellist õigust on süüdistatav rikkunud. Otsese

kannatanu ees vabandada ega tegu heastada ei ole võimalik, kuna X on surnud.

Teise inimese elu võtmine, eriti avalikus kohas ja teiste inimeste silme all on tegu,

mis mõjutab kõigi seda vahetult tajunud inimeste turvatunnet, kuid ka turvatunnet

üldiselt. Avalikkusele tuleb anda signaal, et tapmine üldse, veel enam avalikus

kohas teiste ees, ei ole aktsepteeritav käitumine, see on rangelt karistatav, mistõttu

esinevad üldpreventiivsed kaalutlused karistuse korrigeerimiseks suurema poole.

31. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et M. Maksimovi karistust tuleb üldpreventiivsetel

kaalutlustel ülespoole korrigeerida. Ehkki maakohus märgib õigesti, et tapmine on raske

kuritegu, millega rikutakse põhiseadusega kaitstud õigust elule, ei ole see jäänud

tähelepanuta ka seadusandjale, kes ongi tahtliku tapmise eest (KarS § 113 lg 1) ette näinud

6 kuni 15-aastase vangistuse. Teisiti kui inimelu võttes ei saagi lõpuleviidud tapmist toime

panna. Asjaolu, et M. Maksimov pani teo toime avalikult ning ohustas sellega sündmust

pealt näinud isikute turvatunnet, võttis maakohus arvesse juba siis, kui hindas M.

Maksimovi süüd keskmisest suuremaks. Samad kaalutlused ei tingi uuesti tema karistuse

ülespoole korrigeerimist üldpreventiivsetel kaalutlustel. Üldpreventsiooni eesmärgil

korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2023. a otsus nr 1-22-227, p 12). Selliseid

erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu arvates ei esine. Kolleegiumil ei ole kahtlust, et ka

karistust üldpreventsiooni argumendil üles poole korrigeerimata on M. Maksimovile

tapmise eest mõistetav karistus selline, mis kinnitab inimeste usku normi kehtivusse ja

usaldust õiguskorra vastu ning annab ühiskonnale signaali, et tapmisele järgneb sellele

vastav karistus.

10(12)

1-24-6905

32. Ringkonnakohtu arvates on M. Maksimovi süü keskmine. Kolleegium nõustub

maakohtuga selles, et ühelt poolt suurendab tema süüd teo toimepanek avalikus kohas,

juhusliku konflikti käigus ning pealtnägijate silme all. Teisalt oli M. Maksimovi tegu

väheintensiivne, ta piirdus ühe noalöögiga ning tema käitumine ei olnud kantud

eesmärgist kannatanu tappa, vaid saabunud tagajärg oli hõlmatud kaudse tahtlusega.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et süüdistatava poolt eespool kirjeldatud viisil

häirekeskusesse helistamine ja kiirabitöötaja kannatanu poole suunamine ilma tema

vigastuste kohta vähimatki teavet andmata oleks käsitatav kannatanule abi andmisena

KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes. Samas ei saa süüdistatava teojärgset käitumist süü suuruse

hindamisel ka täiesti kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri

2014. a otsus nr 3-1-1-82-14, p 10). Olgugi, et süüdistatava püüd kannatanu abistamiseks

jäi mõnevõrra nadiks, ei kõnele see siiski kuidagi keskmisest suurema süü kasuks.

33. Arvestades seda, et M. Maksimovi süü on keskmine, esineb üks karistust raskendav ja üks

karistust kergendav asjaolu ning puuduvad asjaolud, mis tingiksid karistuse korrigeerimise

eri- või üldpreventiivsetel kaalutlustel, ei ole tema karistamine sanktsioonimäära ülemisse

kolmandikku jääva kaheteistaastase vangistusega kooskõlas KarS § 56 lg-ga 1. Maakohus

on teinud karistust mõistes kaalutlusvea, mis on käsitatav materiaalõiguse ebaõige

kohaldamisena ning see tõi kaasa mõistetud karistuse mittevastavuse kuriteo raskusele.

34. Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades leiab kolleegium, et M. Maksimovi süüle

vastavaks karistuseks on 10 aasta 6 kuu pikkune vangistus. Seetõttu tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse M. Maksimovile mõistetud karistuse osas KrMS § 337

lg 1 p 4 ja § 338 p-de 2 ja 4 alusel ning teeb selles osas KrMS § 340 lg 2 p 4 alusel uue

otsuse, millega mõistab M. Maksimovile KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 10 aasta 6 kuu

pikkuse vangistuse.

(IV) Menetluskulud

35. M. Maksimovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus apellatsioonimenetluses

kohtuotsuse analüüsile, vaidlustamise võimaluste selgitamisele ning esialgse apellatsiooni

koostamisele 110 minutit (132 eurot). Lõpliku apellatsiooni koostamisele ja

ringkonnakohtusse saatmisele kulus 118 minutit (142 eurot). Prokuröri

apellatsioonivastuse ja ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi analüüsile ning

kirjaliku vastuse esitamisele kulus 150 minutit (180 eurot). Seega taotleb kaitsja, et

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks määrataks kokku 454 eurot

(142 + 132 + 142 + 180 = 454). Sellele lisandub taotluse järgi käibemaks summas 99,88

eurot (454 × 0,22= 99,88). Koos käibemaksuga on taotletava riigi õigusabi tasu suuruseks

553,88 eurot (454 + 99,88 = 553,88).

36. Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi

osutamiseks vajalikud ning neile kulunud aeg on mõistlik.

37. Riigi õigusabi tasu kindlaks määramise taotlused esitati 2. ja 18. juunil 2025 ning neis

arvestati käibemaksumääraga 22%. 1. juulil 2025 jõustus käibemaksuseaduse (KMS)

§ 15 lg 1 muudatus, mille kohaselt on käibemaksumäär 24%. Justiitsministri 26.07.2016

määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“

§ 1 lg 10 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele

kuludele käibemaks. Lisanduv käibemaks tuleb arvestada käibe tekkimise ajal kehtiva

käibemaksumäära järgi. Kuna apellatsioonimenetlus lõpeb juulis ning riigi õigusabi tasu

11(12)

1-24-6905

suurus määratakse kindlaks käesoleva otsusega, on käibe tekkimise ajaks

KMS § 11 lg 4 mõttes 2025. aasta juuli. Seega juhindub ringkonnakohus alates 1. juulist

2025 kohalduvast käibemaksumäärast ning suurendab riigi õigusabi tasu 454 eurot 24%

ehk 108,96 euro võrra (454 × 0,24 = 108,96). Kokku määrab ringkonnakohus riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks seega 562,96 eurot, sh käibemaks (454 + 108,96 =

562,96). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad

menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)