3-25-828/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-828

Haldusasi

A.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.02.2025 otsuse nr

12409110014-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja - A.H , esindaja vandeadvokaat Veiko Parts

Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet, Regina Lider

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kohtuistung 11.06.2025

1. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu

tegevusele.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

04.08.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. A.H saabus perekondlikel põhjustel Eestisse 05.02.2010. Kaebajal oli Eesti C- kategooria viisa

kehtivusega 23.12.2009 kuni 12.06.2012 ja lubatud viibimispäevade arv viisa alusel oli 90 päeva.

Kaebaja palus 11.09.2024 Eesti Vabariigis (edaspidi Eesti) rahvusvahelist kaitset ja tema taotlus

registreeriti numbriga 12409110014.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) luges 25.02.2025 otsusega nr 12409110014-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20

lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise

kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 2 ja p 7 alusel (p 2); tegi kaebajale

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva.

Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3);

kohaldas kaebajale VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse

täitmisest (p 4).

Kaebajat ei ohusta Venemaale tagasipöördumisel piiril kinnipidamine sotsiaalmeedias tehtud

Venemaa võimude vastaste postituste pärast. Kaebaja ei ole isiklike asjaolude tõttu Venemaal

tagakiusuohus ja teda ei ohusta Venemaal tema tahtevastane Ukraina sõtta saatmine. Kaebaja esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis ebaõigeid

selgitusi. Kaebaja on ebaseaduslikult viibinud Eesti territooriumil ja ei esitanud rahvusvahelise

kaitse taotlust esimesel võimalusel.

Kaebaja on Venemaa kodanik, kellel on mõningased tervise probleemid, mis aga ei takista tema

Venemaale tagasipöördumist. Kaebaja on Venemaal kriminaalkorras tagaotsitav, mis ei tähenda, et

süüdistus oleks fabritseeritud või teda ootaks Venemaal süüdimõistev otsus. Hetkel ei toimu

Venemaal sellist sõjategevust, mis võiks kaebaja Venemaal ohtu seada. Samuti ei ohusta kaebajat

Venemaal surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandav kohtlemisviis. Kaebaja ei vaja VRKS

§ 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset.

Kaebaja ütles, et on nõus vabatahtlikult Schengeni alalt lahkuma. Kaebaja suhtes ei esine

majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis mõjutaks lahkumisettekirjutuse tegemist

või sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja abielu on fiktiivne ning kaebaja tervisemuredele on

võimalik ka Venemaal abi saada. Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning ta ei valda

eesti keelt. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks kaebajat Venemaal ohustada.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 31.03.2025 kaebaja kaebus PPA 25.02.2025 otsuse nr

12409110014-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise

kaitse taotlus.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Õiged on PPA otsuse järeldused, mille kohaselt tuleb kaebaja tagakiusukartust hinnata tema

poliitilise meelsuse (riigivõimust erineva meelsuse omamise tõttu) ja sotsiaalsesse rühma

kuulumise alusel. Kaebaja on 58-aastane meesterahvas, keda sunnitakse sõjaväega lepingut

sõlmima sõdimiseks Ukraina sõjas. Vale on PPA otsuse seisukoht, et kaebajat ei ohusta Venemaal

tagakius ega tema tahtevastane Ukraina sõtta saatmine. Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset, kuna

kardab tagasipöördumist Venemaale. Tõenäoliselt peetakse kaebaja juba Venemaa piiripunktis

kinni ning hakatakse koheselt taga kiusama selle tõttu, et ta ei poolda sõda Ukrainas, suhtub väga

negatiivselt Venemaa poliitikasse ja presidenti, mida kaebaja on aktiivselt väljendanud paljudes

oma sotsiaalmeedia postitustes.

5. Samuti on kaebaja Eestis viibides osalenud muusikuna kontserdil, mille eesmärk oli abistada

Ukraina sõjapõgenikke ning kavandanud heategevuskontserdi, mille eesmärk on koguda raha

Ukraina abistamiseks (nt autotranspordivahendeid või generaatoreid vms, mida parasjagu vaja on).

Kaebaja on veendunud, et Venemaal ähvardab teda poliitilise meelsuse tõttu süüdimõistmine ja

karistamine pikaajalise vangistusega riigivastases kuriteos Venemaa seaduste järgi. Kaebaja ei

elaks vangistust Venemaa vanglas üle ja suure tõenäosusega sureks seal. Lisaks kardab kaebaja

seda, et süüdimõistmisel sunnitakse teda minema Ukraina sõtta. Sel juhul kaotaks ta oma elu rindel.

6. PPA otsuses on ekslikult järeldatud, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid

põhjusel, et tahab Eestis viibimist seadustada ja ametlikult tööle minna selleks, et saada riigilt

2(10)

sotsiaalseid hüvesid, eriti raviteenuseid, kuivõrd kaebajal on terviseprobleemid ja majanduslik

seisund halb. Kaebaja mõistab ja nõustub, et nimetatud asjaolud ei ole rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks, kuid kinnitab, et need ei olegi põhjused, miks ta rahvusvahelist kaitset taotleb.

7. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 11.09.2024, kuna sai aru, et on väljapääsmatus

olukorras. Ühest küljest ei ole kaebajal enam võimalik lükata edasi naasmist Venemaale, kuna on

vajalik taotleda uut reisipassi, mille kehtivusaeg on lõppenud. Teisest küljest on kaebajal tekkinud

suur hirm Venemaale naasmise suhtes, kuna suure tõenäosusega hakatakse teda seal taga kiusama

poliitilise meelsuse tõttu. Kaebajal on negatiivsed kogemused suhtluses Venemaa võimuorganitega

ja ta teab, milleks nad on võimelised. Kaebaja kinnitab, et ta ei ole loonud rahvusvahelise kaitse

aluseid kunstlikult Ukraina sündmuste ärakasutamisega. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse esimesel võimalusel, kui mõistis, et teda ootab ees vältimatu naasmine Venemaale, mille

tõttu ähvardab teda ülima tõenäosusega tagakiusuoht. Neil asjaoludel on põhjendamatu PPA otsuse

järeldus, mille järgi on kaebaja rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja.

8. PPA ei usu kaebaja väidet, et kaebajale määrati Venemaal administratiivkohtu trahv suurusega

20 000 eurot. Kaebaja ilmselt eksis õigusterminiga. Tegemist on siiski kahjuhüvitisega ja seega

tsiviilasja ning tsiviilkohtuga. Kaebaja on juriidilistes asjades võhik ning arvas, et on olemas

kriminaalkohtud ja kõik ülejäänud kohtud on administratiivkohtud. Samuti ei teinud kaebaja vahet

trahvil ja hüvitisel. Seda, et kaebaja ei esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ega andnud ebaõigeid

seletusi kinnitab ka asjaolu, et esimeses vestluses PPA-ga kasutas kaebaja kõnealusest kohtuasjast

rääkides mh selliseid sõnu ja väljendeid nagu „hageja“ ning „see haagise omanik kaebas mind

kohtusse“ (28.10.2024 vestluse protokoll, lk-d 2, 5). Teises vestluses kaebaja kasutas sõnu

„ärivaidlus“ ja „äritrahv“ ja selgitas, et „seda võib nimetada pigem kahjuhüvitise nõudeks, mitte

trahviks“ (07.02.2025 vestluse protokoll, lk 3).

9. Kaebaja ei ole andnud vastuolulisi ütlusi osas, mis puudutab seda, miks ja millal kaebajale

Venemaalt väljasõidukeeld kehtestati. Kohtutäitur kehtestas kaebajale väljasõidukeelu Venemaa

täitemenetluse seaduse alusel. Väljasõidukeelu täitmist tagab Venemaa piirivalve, mis allub

Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistusele (FSB). Kaebaja sai väljasõidukeelust

teada Ivangorodi piiripunktis piirivalveametniku käest. Piirivalvur, kellega kaebaja esmalt suhtles,

mainis, et kaebaja nime taga seisab „lipuke“, mis piirivalvurite kõnepruugis tähendab, et väljasõit

on keelatud. Sellises kõnepruugis ei ole midagi ebatavalist Venemaa piirikontrollis (mõnikord

öeldakse sõna „lipuke“ asemel ka „majakas“). PPA arvamus, et sellises kõnepruugis on midagi

ebatavalist, on eluvõõras. Kaebajale selgitati, et keelu pani peale kohtutäiturite teenistus. Ilmselt on

kaebajat PPA vestluse käigus valesti mõistetud ja kaebaja palub kohtul uuesti hinnata kaebaja

sellekohaseid väiteid. Kindlasti ei ole kaebaja soovinud anda PPA-le ebaõigeid (vastuolulisi)

seletusi selles osas.

10. PPA arvab, et kaebaja on Venemaal tagaotsitav, kuna veebilehel Mediazona on avaldatud

andmebaas Venemaa siseministeeriumi tagaotsitavate inimeste kohta, milles on isik nimega A.H.

X. poeg, sündinud 1966.a. Kaebaja kinnitab, et tegemist on kaebaja nimekaimuga. Seda tõendab

Venemaa Siseministeeriumi tagaotsitavate isikute andmebaas, mille järgi isik nimega „Бондарев

Александр Анатольевич“ on tõepoolest Venemaal tagaotsitav, kuid selle inimese näokujutis fotol

ja sünnikuupäev erinevad kaebaja omadest. Sellest tulenevalt on ainetud PPA otsuse kõik arutlused

selle üle, mis seonduvad olematu kriminaalmenetlusega Venemaal.

11. Kaebajal puudus raha kindlustuse eest tasumiseks, mistõttu ta ei saanud esitada elamisloa

taotlust. Eestisse saabudes tasus kaebaja üürileandjale suurema summa ette osast sellest rahast, mis

ta sai oma korteri müügist. Korteri müügist saadud raha kulus kiiresti erinevate kohustuste

täitmiseks Venemaal. Jooksvateks kuludeks ei jäänud alles peaaegu midagi.

12. PPA ei usu kaebaja väidet, et kohtus erinevatel pidudel advokaatide ja ametnikega, kellega

arutas seda, mida ta saaks ette võtta oma olukorra lahendamiseks. PPA hinnang on eluvõõras.

3(10)

Arvestades, et kõik PPA otsuse väited selle kohta, et kaebaja on esitanud teadvalt ebaõigeid

andmeid ja esitanud ebaõigeid seletusi, on ekslikud, puudub seaduslik alus lugeda kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlust selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2 ja 7 alusel.

13. PPA on otsuses valesti tuvastanud, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

teadvalt ebaõigeid andmeid ja andnud ebaõigeid seletusi. Kaebaja on kirjeldanud oma poliitilist

aktiivsust ja leiab, et see on piisav, et karta Venemaa võimude tagakiusamist poliitilise meelsuse

pärast. Kaebaja on teinud oma Facebooki kontol Venemaa valitsuse ja presidendi suhtes äärmiselt

teravaid postitusi, mille eest ähvardab kaebajat Venemaal raske karistus, sh vangistus. PPA

vastupidised selgitused on eluvõõrad ja oletuslikud. Sotsiaalmeedias on olemas videod, mis

tõendavad, et lahingutegevusse Ukrainas on värvatud ka pensioniealisi ja haigeid. Kaebaja esitas

videod PPA-le, kuid PPA jättis põhjendamatult need hindamata ja otsuse tegemisel arvestamata.

14. Ekslik ja vastuoluline on PPA seisukoht, et kaebaja ei vasta täiendava kaitse saamise

kriteeriumidele. Venemaale naastes ohustab kaebajat tõenäoliselt vangistus koos piinamistega ja

sundimine Ukrainas toimuvas lahingutegevuses osalema, milles kaebaja võib kaotada oma elu.

Elukaotus on kahtlemata käsitatav suure kahjuna VRKS § 4 lg 3 p 2 ja 3 tähenduses ja PPA jättis

otsuse tegemisel nimetatud sätted põhjendamatult kohaldamata.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

15. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. On mõistlik eeldada, et kui piiri ületavate

Venemaa kodanike suhtes algatataks massiliselt kriminaalmenetlusi või neid kiusataks muud

moodi taga, väldiksid Venemaa ja Ukraina kodanikud Eesti-Venemaa piiri ületamist.

Informatsioon massilistest kinnipidamistest ja kriminaalmenetluste algatamisest oleks jõudnud ka

avalikesse allikatesse. Rahvusvahelise kaitse saamise lävendit ei saa lasta nii madalale, et selle

tagajärjel peaks kõik Venemaa kodanikud tagakiusuohu alla lugema, sest nad viibisid Venemaa

jaoks ebasõbralikes riikides ja omavad oma nutiseadmetes Venemaa seaduste tähenduses keelatud

materjale. Kaebusest ei selgu, miks piiril esinenud üksikutest intsidentidest peaks olema tuletatav,

et tegu on laiaulatusliku ja süstemaatiliselt levinud praktikaga, mis ohustab potentsiaalselt kõiki

piiriületajaid. Vaidlustatud otsuses on viidatud mainekatele allikatele, millest nähtub, et Venemaa

piiri on konkreetse ajavahemiku jooksul ületanud miljonid inimesed. Kui keegi oleks piiril

väidetavalt toimuva küsitlemise tulemusel langenud tagakiusu alla üksnes põhjusel, et nende

vaated erinevad Venemaa poliitilisest kursist, oleks see päritoluriigi infot koguvatele

organisatsioonidele teada. Seega kaebaja subjektiivne hirm piiri ületamise ees ei ole objektiivselt

põhjendatud.

16. Kaebaja osalemine muusikuna kontserdil, mille eesmärk oli toetada Ukraina sõjapõgenikke

ning tema kavatsus korraldada tulevikus heategevuskontsert Ukraina toetuseks, ei ole aluseks

rahvusvahelise kaitse saamisel. Kaitse vajalikkus peab tulenema konkreetsetest ja juba aset leidnud

või vahetult ähvardavatest sündmustest, mitte oletuslikest tulevikusündmustest. Kui pelk kavatsus

tulevikus poliitiliselt tundlikul teemal tegutseda oleks piisav, tähendaks see, et iga isik võiks

potentsiaalselt saada kaitset abstraktse plaani alusel, mis ei ole veel realiseerunud ega tekitanud

tagakiusamise ohtu. Lisaks tuleb hinnata, kas kaebaja tegevus on päritoluriigi võimudele teada või

üldse märkimisväärsel määral nähtav. Ainuüksi osalemine väikesemahulisel kontserdil välismaal,

mille kajastus on olnud minimaalne või olematu, ei võimalda järeldada, et sellele järgneks

Venemaa võimude poolt mingisugune reaktsioon.

17. Venemaa ei ole muutunud autoritaarseks riigiks alles viimastel aastatel. Venemaal on

poliitilised vabadused, opositsiooni tegevus ning sõnavabadus olnud alati piiratud. Inimõiguste

rikkumised, sõltumatu meedia mahasurumine, poliitiliste oponentide vangistamine või

likvideerimine ning repressiivaparaadi tugevnemine on dokumenteeritud ja rahvusvaheliselt hästi

teada. Autoritaarne valitsemisstiil ei ole ajutine reaktsioon kriisile, vaid süsteemne ja pikaajaline

valitsemismudel. Lisaks sellele ei ole ka sõjaline agressioon Ukraina vastu uus asjaolu. 2014.

4(10)

aastal annekteeris Venemaa Krimmi ja alustas sõjategevust Ida-Ukrainas. Sellest tulenevalt ei ole

usutav väide, et kaebaja alles 2024.a esmakordselt tunnetas režiimi ohtlikkust või avastas oma

ideoloogilise sobimatuse Venemaa poliitilise süsteemiga. Kui tal oleks olnud tegelik ja järjepidev

valitsevale režiimile vastanduv meelsus, oleks loogiline eeldada, et ta oleks otsinud rahvusvahelist

kaitset olukorra eskaleerumisel 2014.a või vähemalt 2022. a, mitte alles 2024. a sügisel, kui ta oli

üle kümne aasta Eestis ebaseaduslikult viibinud ja teda ähvardas reaalne oht väljasaatmiseks.

Rahvusvaheline kaitse ei ole mõeldud vahendiks elamisõiguse tagamisel pärast aastatepikkust

ebaseaduslikku viibimist, vaid on mõeldud isikutele, kellel on objektiivselt tuvastatav ja koheselt

ilmnev oht tagakiusamiseks. Kaebaja hilinenud reageering ja tema põhjendused ei näita sellist ohtu

usaldusväärselt.

18. Isegi kui möönda, et kaebaja kasutas ekslikult õiguslikke termineid ja tegemist oli

tsiviilmenetlusega, ei muuda see tema väiteid usutavamaks. Ei ole usutav, et FSB oleks

kehtestanud isiku suhtes väljasõidukeelu üksnes tsiviilmenetluses langetatud rahalise kohustuse

tõttu. FSB ei tegele selliste vaidlustega ega rakenda meetmeid, mis kuuluvad tavaliselt

täitemenetluse või tsiviilkohtumenetluse pädevusse. Veelgi vähem usutav on kaebaja põhjendus, et

ta ei taotlenud uut passi Venemaa territooriumil seetõttu, et tal oli „üldine kartus", et midagi võib

temaga seal juhtuda. Tegemist on sisult määratlemata ja tõendamata hirmuga, mis ei ole piisav

kaitse vajaduse jaatamiseks. Kaebajaga seotud asjaolud pigem kinnitavad, et kaebaja esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes seetõttu, et soovis vältida Eestist väljasaatmist või muuta

oma viibimine seaduslikuks pärast pikka ebaseaduslikult Eestis viibimise perioodi.

19. Vastustaja on nõus kaebajaga, et kohtumenetluses esitatud foto A.H-st ei sarnane kaebajaga.

Isegi kui möönda ja nõustuda kaebajaga, et ta ei ole Venemaal tagaotsitav ega ole seal

kriminaalmenetluse subjektiks, ei tulene sellest, et tal oleks reaalne ja individuaalne oht sattuda

tagakiusamise alla. Kui lähtuda eeldusest, et kaebaja suhtes ei ole Venemaal algatatud

kriminaalmenetlust ega ole teda kuulutatud tagaotsitavaks, puudub igasugune alus arvata, et

kaebaja satuks juhuslikult FSB huviorbiiti ning selle käigus võiksid ilmneda tema väidetavad

režiimikriitilised hoiakud. FSB menetlustoimingute eelduseks on tavapäraselt kriminaalasja

olemasolu või vähemalt konkreetne operatiivne info, mis õigustab sekkumist. Kaebaja puhul

puuduvad mõlemad.

20. Kaebaja väide, et ta ei saanud elamisloa taotlemiseks vajalikku kindlustust sõlmida rahaliste

vahendite puudumise tõttu, ei ole veenev ega loogiliselt põhjendatav. Kaebaja elas Eestis pikema

aja jooksul ebaseaduslikult. Samal ajal tasus kaebaja igakuiselt üürikulusid ja korraldas oma

igapäevaelu. Sellises olukorras ei saa olla usutav, et tal puudus raha vältimatu seadusliku nõude

täitmiseks, mis oleks võimaldanud tal viibida riigis seaduslikult. Tegemist ei ole olukorraga, kus

isik oli seaduse järgimisest objektiivselt takistatud, vaid teadliku valikuga jätta täitmata kohustus,

mis oli talle teada ja mille täitmine oli tema seadusliku viibimise eelduseks.

21. Kaebaja väide, et ta ei soovinud abikaasat oma probleemidega koormata ning seetõttu ei

esitanud elamisloa taotlust, ei ole eluliselt usutav. Kui tegemist oleks tegeliku, abielulise

kooseluga, oleks mõistlik eeldada, et abikaasad teevad ühiseid pingutusi, et tagada kaebaja

seaduslik viibimine ja elukorraldus Eestis. Selline passiivsus kinnitab pigem, et tegemist võib olla

fiktiivse abieluga.

22. PPA on igakülgselt uurinud tõendeid võrreldes neid päritolumaa kohta käiva infoga, on

esitanud endapoolse analüüsi ning seega on PPA otsus kaalutletud, proportsionaalne ning

motiveeritud.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Kaebaja esitas 09.06.2025 vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus jättis 04.06.205 määrusega

rahuldamata kaebaja esitatud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kuigi kohus lahendas kaebaja

5(10)

esitatud vastuväite 11.06.2025 toimunud kohtuistungil, peab kohus vajalikus lahendada vastuväide

ka kirjalikus vormis tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg-st 1.

24. Kohus jätab rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele ning jääb 04.06.2025 määruses

toodud seisukohtade juurde osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja

ülekuulamiseks ning ei muuda neid. Kaebaja abikaasa seisukohad ei oleks saanud tõendada,

millised ohud võivad kaebajale kaasneda Venemaale pöördumisel, mis on ainsaks aluseks

rahvusvahelise kaitse andmisel. Kaebaja kinnitas haldusmenetluses, et ta elas oma abikaasaga koos

üksnes pool aastat 2010. aastal, millest saab järeldada, et abikaasa ei saa praegusel ajal olla kaebaja

eluga kursis.

25. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Väär on PPA järeldus, et kaebaja andis teadvalt

valeselgitusi, sh selles osas, et kaebaja on Venemaal kriminaalkorras karistatud ning ta on seetõttu

tagaotsitav. Samas ei too eelnev kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. PPA järeldas asjaolusid

hinnates kogumis õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ega täiendavat kaitset. Kohus

hindab järgnevalt kaebuse väiteid.

26. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või

kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda

füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates

meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt

VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu

võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine,

et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste

rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS

§ 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule,

piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt.

Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse

elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või

rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p

13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei

taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5).

27. PPA asus vaidlustatud otsuses kogumis järeldusele, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse

menetluses teadvalt valeandmeid ning ebaõigeid selgitusi. Kaebaja hinnangul järeldas PPA vääralt,

et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse põhjusel, et ta tahab Eestis viibimist seadustada

selleks, et asuda tööle ning saada sotsiaalseid tagatisi. Kaebaja toob välja, et nimetatud põhjustel ta

ei esitanud taotlust rahvusvahelise kaitse saamiseks. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et

kaebaja lahkus 2010.a veebruaris Valgevene kaudu Venemaalt ning saabus Eestisse 05.02.2010 ega

selles, et kaebaja oli eelnevalt abiellunud 04.12.2009 Eesti kodanikuga. Kaebaja selgitas

28.10.2024 PPA-le vestlusel, et ta ei ole alates Eestisse saabumisest siit lahkunud ning on Eestis

elanud ilma seadusliku aluseta. Kaebaja oli teadlik, et ta oleks pidanud kohe esitama taotluse

elamisloa saamiseks, kuid tal puudus raha, et tasuda taotluse esitamisega kaasnevate kulude eest.

Kaebaja ei soovinud enda Eestis viibimise seadustamisega kaasnevaid probleeme jagada

abikaasaga. Kaebaja on alates 2010.a soovinud oma Eestis viibimist seadustada (protokolli p 7, dtl

53). Kohus nõustub PPA-ga, et eelnevad kaebaja selgitused viitavad asjaolule, et kaebaja esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga seadustada oma Eestis viibimine. Vaidlust ei ole,

et kaebaja ei ole enne vaadeldava taotluse esitamist esitanud muudel alustel taotlust oma Eestis

viibimise seadustamiseks. Kaebajal oli võimalus alates 2010.a oma Eestis viibimist seadustada ning

6(10)

selleks vajadusel raha koguda juhul, kui tal Eestisse saabumisel raha puudus. Asjaolu, et kaebaja ei

soovi oma abikaasat siduda kaebaja Eestis viibimise seadustamise võimalike menetlus(t)ega, ei ole

eluliselt usutav ja seetõttu on kohus ühel meelel vastustajaga, et kaebaja ei olnud olukorras, kus

Eestis viibimise seadustamine oli objektiivselt takistatud. Kaebaja tegi teadliku valiku viibida

Eestis seadusliku aluseta.

28. Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal on vajadus taotleda Venemaal isikut tõendavat dokumenti,

kuna see on kehtetu alates 12.09.2012. Samas kardab kaebaja Venemaale naasta oma poliitilise

meelsuse tõttu. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel, kui mõistis, et

teda ootab ees vältimatu naasmine Venemaale. Kaebaja on kindel, et ta peetakse kinni juba

Venemaa piiripunktis ja antakse üle õiguskaitseorganitele. Kaebaja lahkus Venemaalt ajal, kui tal

oli välismaale reisimise keeld, mis oli seotud kaebaja suhtes ebaõiglaselt peetud kohtumenetlusega

Venemaal. Kaebaja avaldab aktiivselt Venemaa valitsuse vastaseid postitusi, kuna ei nõustu

Venemaa poliitikaga. Kohus ei pea kaebaja eelnevaid väiteid usutavaks. PPA ei ole kahtluse alla

seadnud, et Venemaa piirivalve kontrollib inimesi piiril põhjalikumalt alates 2022.a ning tegemist

on rutiiniga. Samuti ei kahtle PPA, et piiril võidakse huvipakkuvad inimesed üle kuulata ning

kontrollida nende telefone, sh seda, kas inimene on ühinenud Ukraina meelsete sotsiaalgruppidega.

Samas on kohus PPA-ga ühel meelel, et inimesel on võimalus vastavaid andmeid edukalt vajadusel

varjata. Ka kaebaja esitatud artiklist (dtl 366) nähtub, et piirivalvurid teevad põhjalikke kontrolle,

sh kontrollivad telefone, pisteliselt, mitte igal inimesel. Kinni peetakse inimesed, kes on teise riigi

kodanikud või omavad teiste riikide elamislube või viisasid. Kaebajal vastavad load puuduvad.

Samuti on piirivalvuritel üldjuhul inimeste kohta olemas eelnev info, et inimene võib olla Venemaa

valitsuse jaoks „mustas nimekirjas“ (dtl 367). Seega ei saa järeldada, et kaebaja satub piirivalvurite

huviorbiiti üksnes põhjusel, et tal puudub kehtiv Venemaa pass ning ta lahkus Venemaalt 2009.a.

29. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väiteid osas, et teda võidakse piiril mingil viisil piinata või

muul moel diskrimineerida. PPA on välja toonud, et Venemaa piiri ületab igapäevaselt palju

inimesi (Narva piiripunkti kuni 2000 inimest ning Luhamaa piiripunkti kuni 700 inimest), mistõttu

puudub piirivalvel ilma kindla põhjuseta ressurss kaebajaga tegelema hakkamise jaoks. Puuduvad

igasugused tõendid selle kohta, et Venemaa piirivalvurid kohtlevad terviserikkega inimesi halvasti.

30. Kohus ei pea tõenäoliseks kaebaja kartust, et ta vahistatakse piiripunktis. Vastustaja nõustus, et

kaebaja ei ole Venemaal tagaotsitav kriminaalmenetluse tõttu ning asja juurde esitatud fotol ei ole

kaebaja (dtl 78). Kaebaja tõi välja, et 2009.a oli tal Venemaalt lahkumise keeld (dtl 153), kuna jäi

vastutavaks ärivaidluses (dtl 63). Seega ei ole kaebajale Venemaal kriminaal- või halduskaristust

määratud. Kaebaja ei tohtinud Venemaalt lahkuda põhjusel, et kohtutäitur seadis Venemaa

täitemenetluse seaduse alusel vastava keelu. Kohus nõustub kaebajaga, et Venemaa piirivalve tagab

väljasõidukeelu täitmise, kuid eelnevast ei saa järeldada, et kaebaja satub seetõttu Venemaale

sisenemisel piirivalvurite huviorbiiti muudel põhjustel peale vastava võla tasumise kohustuse

täitmise.

31. Kaebaja kardab naasta Venemaale, kuna ta ei poolda sõda Ukrainas, suhtub negatiivselt

Venemaa poliitikasse ja presidenti, mida kaebaja on aktiivselt väljendanud paljudes oma

sotsiaalmeedia postitustes. PPA on 03.02.2025 analüüsinud kaebaja sotsiaalmeediapostitusi (dtl

216-340). PPA vaatlusprotokollist nähtuvalt tegi kaebaja Instagramis ajavahemikul 17.04.2019

kuni 10.01.2025 107 postitust, millest ükski ei olnud poliitiline. Facebooki platvormil tegi kaebaja

(seejuures mitte oma nime kasutades) ajavahemikus 24.02.2022 kuni 31.12.2022 21 poliitilist või

Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2023 kuni 31.12.2023 tegi kaebaja kaheksa

poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2024 kuni 31.12.2024 tegi kaebaja

20 poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2025 kuni 04.02.2025 tegi

kaebaja kolm poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Kaebajal on Facebookis 655 sõpra.

Kohtuistungil selgitas kaebaja oma sotsiaalmeedia postituste sisu ja viitas täiendavalt järgmistele

postitustele: dtl 80 jagas kaebaja Sergei Lavrovi videot ning kommenteeris, et võimu ei saa uskuda,

7(10)

erioperatsioon on räpane ja president on sadist; dtl 81 on kujutatud Euroopa kaart, kus on märgitud

kohad, kus Venemaa on viimase 30 a jooksul terroriakte teinud; dtl 83 poliitvangi Aleksandr

Skogovi kohtukõne tekst, kus kritiseeriti vene võimude tegevust ja kutsuti üles võitlusele

agressoritega. Arvestades eelnevat, saab järeldada, et kaebaja on sotsiaalmeedias avaldanud

poliitilist meelsust vähesel määral ning kaebajat ei saa lugeda seetõttu poliitiliselt aktiivseks

inimeseks. Kaebaja ei ole isiklikult kutsunud üles inimesi avaldama Venemaa valitsuse vastu

meelsust, pigem on üksnes näidanud, et ei nõustu valitseva poliitikaga. Kaebaja poliitilised

postitused on aga hoogustunud peale varjupaigataotluse esitamist, mis viitab sellele, et kaebaja

püüab nendega oma taotlusele kaalu juurde anda. Postitused juba varjupaigataotluse menetluse ajal

on muutunud ühtäkki sootuks teistsugusteks.

32. Kaebaja selgitas haldusmenetluses ning kohtumenetluses, et ta on osalenud ka Ukraina

sõjapõgenike aitamise kontserdil või korraldab seda. Samas ei ole kaebaja ümber lükanud PPA

järeldust, et kaebaja osales üksnes ühel kontserdil 2022.a ning osalemist ei ole kajastatud viisil, et

kaebaja isik oleks ära tuntav, kuivõrd kaebaja esines mh esinejanime „õpetaja Sass“ kasutades.

Kaebaja

nimetatud

kontserdil esinemine ei ole tema isikuga seostatav ja tagantjärgi tema osalus tuvastatav.

33. PPA ei ole vaidlustatud otsuses kahtluse alla seadnud, et Venemaal võidakse karistada sõja ja

Venemaa võimu vastu meelt avaldanud isikuid haldus- ning kriminaalkorras. Samas, nagu kohus

eelnevalt välja tõi, saab kaebaja tegevusest järeldada, et kaebajal on Venemaa riigivõimu suhtes

kriitilised vaated ja teatud määral ka oma meelsuse väljendamine on kaebajale omane, kuid tema

poliitiline tegevus on pigem vaoshoitud ning tegemist ei ole n-ö kõrge poliitilise profiiliga isikuga,

kelle tegevus ärataks Venemaa ametiasutustes huvi. Ringkonnakohus on leidnud, et päritoluriigi

teabe järgi võib Venemaal tõepoolest olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus,

mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena (nt

12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13). Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit

inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu.

Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane.

Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-1693 (p 22), et Venemaa kasutab ressursside

piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist

eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga

inimestele). Puudub aga teave, et Venemaale tagasipöördumisel karistataks ebaproportsionaalselt

või kiusatakse muul viisil taga Venemaa kodanikke selle eest, et nad on aidanud vähesel määral

sõjapõgenikke. Kaebaja profiili arvestades ei ole piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse

Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise või sõjapõgenike aitamise eest

viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust

erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine,

küsitlemine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt

nt Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766). Riigikohtu halduskolleegium selgitas

12.12.2023 kohtuotsuse p-s 18.8, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada

sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Eelnev seisukoht on kohaldatav ka

praeguses asjas.

34. Samuti puudub alus järelduseks, et kaebaja saab Venemaal mobilisatsioonikäsu minna

sunniviisiliselt Ukraina vastu sõtta. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt ei peeta mobilisatsiooni

praegu tõenäoliseks. Alates 2023.a ei ole toimunud laiaulatuslikku mobilisatsiooni. Venemaa

Relvajõudude reservis olevate sõdurite vanusepiiri tõsteti küll 55 eluaastani,1 kuid kuivõrd kaebaja

2024_11_EUAA_COI_Query_Response_Q82_Russian_Federation_Major_developments_regarding_human_rig

hts_and_military_service.pdf (25.06.2025)

8(10)

on 59 aastane, ei ähvarada teda mobilisatsioonikäsu saamine ka juhul, kui ka Venemaa valitsus

otsustab täiendava mobilisatsiooni korraldada. Seega kaebaja kirjeldatud hirm on alusetu.

35. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa

tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või

tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise

(p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute

kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava

kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab

tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa

Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk

tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kaebajal

puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3

tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks

vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on

võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse.

Intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga, ei kvalifitseeru relvakonfliktiks,

mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Varjupaiga õiguse eesmärk ei ole anda kaitset

kõigile isikutele, kellele on oma kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise

eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu.

36. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks

viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse

tegemiseks (VSS § 7 lg 1). VRKS § 25 lg 2² sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 7² lg 3). Kaebaja ei ole kaebuses sisuliselt ettekirjutust

vaidlustanud. Kaebajale tehtud vabatahtlik ettekirjutus lahkuda päritoluriiki oli õiguspärane.

Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku perekonnaelu

ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. PPA on otsuses õigesti leidnud,

et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 17¹

(mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis välistanuks

lahkumisettekirjutuse tegemise. Venemaa piiri ületades saab Venemaa võimudele küll teatavaks, et

isik on viibinud välismaal, kuid kohtul ei ole millelegi tuginedes põhjust eeldada, et see toob kaasa

automaatselt piinamise või surmanuhtluse ohu VSS § 17¹ mõistes. Venemaa kodanike viibimine

välisriikides, sh NATO riikides, on tavapärane. Ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasi pöördumise korral tagakiusamine poliitilise tegevuse tõttu või reaalne võimalus

sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu. Päritoluriigi info kohaselt puudub Venemaa piirivalvel

võimalus tuvastada isikute telefonidest kustutatud Facebooki postitusi.

37. Lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 7⁴ lg 1). Kui sissesõidukeelu kohaldamise

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib

lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel

kaalutlustel kohaldamata (VSS § 7⁴ lg-d 3 ja 4). Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks

ajaks kui kolm aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu

erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 7⁴ lg 4 tähenduses peaksid

seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt

9(10)

Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d

10–15). Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid nimetanud. Asjaolude olulisel muutumisel pärast

sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 7⁵ ja 32). Seega on PPA õigesti

kohaldanud kaebajale ka sissesõidukeelu.

38. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS §

108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

39. Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)