2-24-140781/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-140781

Tsiviilasi B2 Impact OÜ hagi Y. S. vastu võlanõudes

Tsiviilasja hind

6076,34 eurot

Menetlusosalised ja nende Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), volitatud

esindajad

esindaja Pille Martin

Kostja Y. S. (isikukood xxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Y. S.lt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 3757,80 eurot.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagiavaldus põhivõlgnevuse 161,85 euro, intressi

958,92 euro, viivise 710,75 euro, meeldetuletuskirja tasu 15 euro ja sissenõudmiskulu 35

euro nõudes.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

5. Toimetada kostjale kohtuotsus kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise

kaudu.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingust nr xxxx tulenev võlgnevus summas

5639,32 eurot, millest moodustub põhivõlgnevus 3919,65 eurot, intress 958,92 eurot, viivis

710,75 eurot, meeldetuletuskirja tasu 15,00 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35,00 eurot.

Poolte menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Hageja palub kostjalt

välja mõista hageja kasuks viivis lepingu põhinõude tasumata osalt kuni selle kohase

tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast so alates 24.01.2025 kuni põhinõude

rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub ka välja mõista

kostjalt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja E AS 02.09.2023 tähtajatu arvelduskrediidi lepingu

nr xxxx krediidilimiidiga 780,00 eurot. Intressimäär on lepingu kohaselt 40,7% aastas ja

0,11% päevas, seega ka viivisemäär on 40,7% aastas ja sellest 1/365 ehk 0,11% päevas.

Krediidi kulukuse esialgne (ja maksimaalne) määr oli 49,22 % aastas.

3. 01.12.2023 leppisid pooled kokku krediidilepingu nr xxxx lisa nr 1 sõlmimiseks, millega

lepiti kokku krediidilimiidi muutmises 4000,00 euroni. Kostja on perioodil 06.09.2023 kuni

08.01.2024 võtnud kasutusse krediidisumma kokku 4097,17 eurot. Lepingu põhitingimustest

tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks (arvestusperiood on

kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis

koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust vastavalt

kliendilepingule, st. igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, intress ja/või tasud. Kostja on tagasimakseid

teostanud kokku summas 339,59 sh põhiosa 99,52 eurot, intress 200,27 eurot ja kiire

väljamakse tasu 39,80 eurot.

4. Kostjat hoiatati 30.07.2024 iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud

e-posti aadressile: xxxx saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu

täiendava kahenädalase tähtaja, 13.08.2024, jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja täiendava

tähtaja jooksul lepingut ei täitnud ning võlgnevust ei tasunud, mistõttu lõpetati alates

14.08.2024 ühepoolselt leping. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses vähemalt 3

järjestikuse maksega: 15.02.2024, 15.03.2024 ja 15.04.2024. Kostja ei reageerinud lepingust

tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste

täitmist varem kokku lepitud tingimustel.

5. Kostja krediidikonto lepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on

3919,65 eurot (väljastatud krediit 4019,17 eurot – tagasimaksed põhiosa katteks summas

99,52 eurot), mis tuleb seaduse kohaselt hageja kasuks välja mõista.

6. Krediidiandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2

omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja

teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto

väljavõtte ajaloo alusel. Infot kliendi andmete tõepärasuse ja varasemate maksekohustuste

täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest, mh

E-krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist, EMTA-st ja Rahvastikuregistrist.

Krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust ning kontrollis kostja esitatud teavet

laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal.

7. Vastuseks kohtunõudele teatas hageja, et hageja on ammendavalt selgitanud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning pangakonto väljavõtted on lisatud.

Kostja vastuväited

8. Kostjale on hagimaterjalid ning lahendi aja määrus kätte toimetatud avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole kuni kohtuotsuse tegemiseni omapoolset vastust

esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

9. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

10. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui lepingust ei

tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva

möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100).

Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1). Seega peab kohus hagi

lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud

sissenõutavaks, kostja rikkus lepingut ja kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

11. Kohus tuvastab, et E AS ja kostja sõlmisid 02.09.2023 tähtajatu arvelduskrediidi lepingu

nr xxxx krediidilimiidiga 780,00 eurot. Intressimäär ja viivisemäär on lepingu kohaselt 40,7%

aastas ja 0,11% päevas. 01.12.2023 leppisid pooled kokku krediidilepingu nr xxxx lisa nr 1

sõlmimiseks, millega lepiti kokku krediidilimiidi muutmises 4000,00 euroni. Kostja on

perioodil 06.09.2023 kuni 08.01.2024 võtnud kasutusse krediidisumma kokku 4097,17 eurot.

Lepingu põhitingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks

(arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse

tagasimakse. Kostja on tagasimakseid teostanud kokku summas 339,59 eurot.

12. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Puudub vaidlus, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti majandustegevuses

tegutsevalt krediidiandjalt, st vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1

mõttes.

13. Lepingu sõlmimisel oli krediidikulukuse määr 49,22% aastas. Eesti Panga veebilehe

kohaselt oli tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks lepingu sõlmimisel 16,72%.

Krediidikulukuse määr 49,22% aastas ei ületa tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda, milleks on 50,16% (3x16,72%).

14. Kohus hindab järgnevalt, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja

lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu

lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

15. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju.

16. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Samuti selgitas Riigikohus,

et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

17. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave

on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

18. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul kostja

krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud kostja laenutaotluses (igakuised sissetulekud 1000

eurot) ja creditinfo.ee, tasust.ee andmebaasid ja AS Creditinfo krediidiskooringu andmetest.

Esialgne võlausaldaja kontrollis hageja väitel kostja sissetulekuid pangakontodelt, mille

andmetel oli kostja sissetulek 917,58 eurot (4 kuu keskmine). Laenuandaja arvestas

finantskohustusteks 100 eurot ja majapidamiskuludeks 250 eurot. Laenuandja jõudis

eeltoodud andmete alusel järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma

igakuisest sissetulekust kuumakseid.

19. Kohtu hinnangul ei ole hagiavalduses esitatud andmed piisavad veendumaks, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning et krediidiandja oleks veendunud

kostja krediidivõimelisuses. Kohus selgitab, et üksnes kostja laenutaotluses esitatud andmetest

lähtumine ning maksehäirete puudumise kontrollimine pole piisav veendumaks tarbija

krediidivõimelisuses. 20. Kohus selgitab, et laenuvõtja krediidivõimelisuse, sh sissetulekute

ja kohustuste tasakaalu kirjeldab muuhulgas näiteks andmed Ametlikes Teadaannetes,

maksuametis (maksehäired) jms. Samuti ei ole krediidiandja tõendanud, et muu teave oli

kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Asjaolu, et tarbijal ei ole maksehäireid, ei anna

krediidiandjale mistahes teavet tarbija kohustuste kogusumma kohta. Samuti ei tulene

asjaolust, et kuumakse on sissetulekuga võrreldes väike, et tarbija on krediidivõimeline.

Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole

tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese

kuumaksega krediiti. Hageja ei ole kontrollinud ka ülalpeetavaid. 21. Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Käesoleval juhul on pangakonto väljavõtted

kogutud nelja kuu kohta (01.05.2023 kuni 3008.2023). Pangakonto väljavõtet analüüsides

nähtub, et perioodil 01.05.2023 kuni 30.08.2023 koosneb kostja igakuine sissetulek

töötutoetusest, peretoetusest toimetulekutoetusest, Tallinna linna toetusest. Kohtu hinnangul ei

ole laenuandja aga analüüsinud kontoväljavõtteid piisava põhjalikkusega. Eluasemekulude

kandmist kostja kontodelt ei nähtunud. Veel lisanduvad toidukulud. Laenuandja ei oleks

saanud hinnates kostja majapidamiskulusid, eluaset jne leida, et kostjal on piisavalt rahalisi

vahendeid suutmaks tasuda elamiskulude ja toidu eest pärast finantskohustuste tasumist.

22. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja hinnanud, millist mõju avaldavad laenukohustused

kostja finantsseisule. Samuti ei hinnanud hageja kas kostja suudab kohustusi täita asjaolude

muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel ning

intressimäärade tõusu korral). Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja veenduma, et

tarbija suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. 01.12.2023 leppisid pooled kokku krediidilimiidi muutmises 4000,00

euroni. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja kontrollis enne krediidilimiidi suurendamist

uuesti kostja maksevõimet. Enne limiidi muutmist ei ole kogutud uuesti pangakonto väljavõtteid

ega kontrollitud ka teisi andmeid. Antud juhul võib arvata, et kostja näol on tegemist isikuga, kes

on jäänud oma laenudega n.ö laenuorjusesse.

23. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid kogumis ei oleks saanud krediidiandja jõuda VÕS §

403(4 lg 6 tähenduses järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei hinnanud

hageja kostja krediidivõimelisust piisava hoolsusega. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus

esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. VÕS § 403(4) lg

13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale tahtlikult andmeid, mille alusel

krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti või et kostja oleks jätnud nõutud

andmed esitamata.

24. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6

tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid

piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. Kohus on seisukohal, et hageja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

25. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

26. Kostja on perioodil 06.09.2023 kuni 08.01.2024 võtnud kasutusse krediidisumma kokku

4097,17 eurot. Kostja viimane tagasimakse pärast krediidi kasutusele võtmist oli ning

selleks ajaks tagastas kostja üksnes 339,59 eurot. Seega enne lepingu ülesütlemist oli kostja

viivituses enamgi kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused lepingu

ülesütlemiseks on täidetud. Kostja ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue

on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.

27. Hageja ümberarvutust kohtule esitanud ei ole. Tulenevalt sellest, et hageja ei ole esitanud

ümberarvestust, arvestab kohus kõik tasutud summad põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3757,80 eurot (4097,17 eurot – tasutud

339,59 eurot). Intressi ja viivisenõue jääb rahuldamata vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise ja ümberarvestuse esitamata jätmise tõttu. Hageja lepingu meeldetuletuskirja ja

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue jäävad rahuldamata VÕS § 4034 lg 7 tõttu.

28. Eeltoodust tulenevalt kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 161,85 euro, intressi

958,92 euro, viivise 710,75 euro, meeldetuletuskirja tasu 15 euro ja sissenõudmiskulu 35 euro

nõudes.

Menetluskulude jaotus

29. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

30. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). See, millisel

TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

jaotab, on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus. Olukorras, kus kõik hagis

esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude

jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, kuid see ei takista kohtul

rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada konkreetses asjas ka muid asjaolusid,

sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel

menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 31).

31. Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on

selline jaotus õiglane arvestades hagihinda ning põhinõude välja mõistmist. Samuti arvestab

kohus asjaoluga, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei

esitanud vaatamata kohtu nõudele nõude ümberarvestust. Seega kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere kohtunik