3-24-1885/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-1885

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks seoses talle määratud hüvitise

kandmisega tema isikuarvele ja lühiajalise väljaviimise

kulude tasumiseks määratud tähtajaga

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Kolesnikov

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Juri Kolesnikovi 25. mai 2025. a riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

2. Keelduda Juri Kolesnikovi 9. juuni 2025. a avalduse lisana esitatud tõendi

vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite kogumisest.

3. Jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud välja mõistmata ning kaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 40 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. augustil 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-24-1885

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Vangla kinnipeetav Juri Kolesnikov esitas 20. juunil 2024 Tartu Halduskohtule

esialgse õiguskaitse taotlusena pealkirjastatud avalduse. Avaldus jõudis kohtusse 25. juunil

2024 ning kohus registreeris selle sisu põhjal kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusena.

Kaebuse ja selle 30. juuni 2024. a täienduse kohaselt määras Tartu Vangla 20. mai 2024. a

otsusega nr 1-13/24/183-2 kaebajale hüvitise summas 84 eurot. Kaebaja esitas 23. mail 2024

vanglale taotluse, et vangla kannaks hüvitise tema venna arvelduskontole. Pärast seda, kui

kaebaja sai teate oma ema surma kohta, esitas ta vanglale taotluse, et vangla kataks hüvitise

summaga ema matustele väljaviimise kulud. Seejärel oli ta sunnitud allkirjastama vangla

koostatud dokumendi lühiajalise väljaviimise kulude arvestuskäigu kohta, millega kinnitas, et

lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulu tasub väljaspool vanglat olev isik ning selleks on

aega 30 päeva. Vangla esitas talle 20. juunil 2024 lühiajalise väljaviimise kulude kohta arve,

mille kohaselt oli maksetähtaeg 3. juuli 2024. Kaebaja palub tuvastada nimetatud

maksetähtaja õigusvastasuse, sest maksetähtaeg peab olema 30 päeva.

Samuti palus kaebaja kohustada Tartu Vanglat kandma talle määratud hüvitise, s.o 84 eurot,

lühiajalise väljaviimise kulude arvel märgitud arvelduskontole hiljemalt 27. juunil 2024 ning

teda sellest viivitamatult teavitama. Kaebaja ei ole nõus lühiajalise väljaviimise kulude

mahaarvestamisega tema vanglasiseselt isikukontolt. Ta on nõus kompromissiga, et tema

„vangla konto jääb nii nagu ta praegu on, aga väljaviimine jääb riigi kanda“. Ühtlasi palub ta

kohtul tuvastada, et Tartu Vangla jättis õigusvastaselt rahuldamata tema 23. mai 2024. a

taotluse nr 6-24/24/2466-1, milles ta palus esmalt saata hüvitiseks määratud rahasumma

vennale, mida ta muutis 16. juunil 2024 taotlusega kanda hüvitis tema lühiajalise väljaviimise

kulude katteks. Samuti palub ta tunnistada, et vangla pidi saatma tema 23. mai 2024. a

taotluse lahendamiseks juristile, kes koostas 20. mai 2024. a otsuse.

2. Kohus võttis 3. juuli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tuvastada Tartu

Vangla 23. mai 2024. a toimingu – s.o vangla 20. mai 2024. a otsusega määratud hüvitise

kandmine kaebaja vanglasisesele isikuarvele – ja Tartu Vangla 19. juuni 2024. a arve nr

11129226 õigusvastasus. Sama määrusega rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse ning keelas Tartu Vanglal arvata kaebaja 15. juuni 2024. a lühiajalise väljaviimise

kulud tema vanglasiseselt isikuarvelt maha enne 16. juulit 2024. Kohus jättis sama määrusega

kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

3. Tartu Vangla esitas 29. augustil 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

Tartu Vangla on seisukohal, et 20. mai 2024. a otsusega määratud hüvitise kandmine kaebaja

vanglasisesele isikuarvele on vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-ga 1 kooskõlas. Vangistust

reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat küsima kinnipeetavalt, kuhu ta soovib hüvitise

kandmist. Vangla ei kanna hüvitist kinnipeetava isikuarvele juhul, kui kinnipeetav on kahju

hüvitamise menetluses teatanud, et ta soovib hüvitise kandmist mujale. Kuna kaebaja esitas

taotluse hüvitise mujale kandmiseks pärast seda, kui vangla oli hüvitise tema isikuarvele

kandnud, ei saanud vangla tema taotlust rahuldada.

Vangla määras 19. juuni 2024. a arvel maksetähtaja õiguspäraselt. Õigusaktid ei kohusta

vanglat määrama arve tasumise tähtajaks 30 päeva. Kaebajale antud tähtaega 14 päeva saab

pidada mõistlikuks. Tal oli võimalik taotleda maksetähtaja pikendamist. Kaebaja väljaviimise

2(7)

3-24-1885

kulude prognoosotsuses ei määratud arve tasumise tähtaega, vaid kaebaja isikuarvelt kulude

mahaarvamise õiguse tekkimise tähtaeg.

4. Kohus otsustas 21. aprilli 2025. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses,

määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks

ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

5. Kaebaja esitas 25. mail 2025 riigi õigusabi taotluse advokaadi saamiseks.

6. Kaebaja esitas 9. juunil 2025 kohtule avalduse koos lisaga ning palub Tartu Vanglalt välja

nõuda täiendavaid dokumente.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus lahendab esmalt kaebaja 25. mai 2025. a ja 9. juuni 2025. a taotlused (I) ning

seejärel kaebuse (II).

I

8. Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse advokaadi saamiseks ka kaebuses. Kohus jättis 3. juuli

2024. a määruse resolutsiooni punktiga 7 kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kuna

kaebaja ei ole 25. mai 2025. a riigi õigusabi taotluses uusi asjaolusid esitanud, jätab kohus

kaebaja 25. mai 2025. a riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata samadel

põhjustel, mis on esitatud 3. juuli 2024. a määruse punktis 16.

9. Kaebaja esitas 9. juuni 2025. a avalduse lisana oma 23. mail 2025 allkirjastatud avalduse

Tartu Vangla direktorile (registreeritud vanglas 30. mail 2025 nr-ga 2-2/2-25/3245-1). Ühtlasi

palub ta nõuda Tartu Vanglalt välja materjalid seoses vangla 22. mai 2025. a vastustega nr

6-7/2-25/1918-1 ja nr 6-7/2-25/1919-1 ning tema 27. juuni 2024. a ja 4. juuli 2024. a

avaldused nr 6-24/24/3029-1 ja 1-11/24/186-1.

Kaebaja 14. juuni 2024. a avaldus, mis registreeriti Tartu Vanglas 27. juunil 2024 nr-ga

1-11/24/186-1, on toimikus olemas (dtl 40–41, ja paremini skaneeritult dtl 101–102). Samuti

on toimikus kaebaja 2. juuli 2024. a avaldus, mis registreeriti Tartu Vanglas 4. juulil 2024

nr-ga 6-24/24/3029-1 (dtl 103–104), ning Tartu Vangla 22. mai 2025. a kirjad nr 6-7/2-

25/1918-1 (dtl 106) ja nr 6-7/2-25/1919-1 (dtl 105). Toimikus olevate tõendite kogumiseks

puudub vajadus (HKMS § 62 lg 2).

Kaebaja esitas nii 9. juuni 2025. a avalduse lisaks oleva tõendi (23. mai 2025. a avalduse) kui

ka samas avalduses sisalduva tõendite kogumise taotluse hilinenult. Kohus määras 21. aprilli

2025. a määruse resolutsiooni punktis 3 tõendite ja taotluse esitamise tähtajaks 28. mai 2025.

Kaebaja sai nimetatud määruse kätte 25. aprillil 2025 (dtl 94). Ta ei põhistanud 9. juuni 2025.

a avalduses tõendi ja tõendite kogumise taotluse hilinenult esitamist. Tõendite kogumine

põhjustaks menetluse viibimist, sest kohus määras 21. aprilli 2025. a määruses 28. maiks

2025 esitatud tõenditele vastuväidete esitamise tähtajaks 18. juuni 2025 ning otsuse

teatavakstegemise ajaks 2. juuli 2025. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus kaebaja 9. juuni

2025. a avalduse lisana esitatud tõendi vastuvõtmisest ja samas avalduses nimetatud tõendite

kogumisest (HKMS § 62 lg-d 1, 2 ja 5 ning § 51 lg 4).

3(7)

3-24-1885

II

10. Kohtu menetluses on kaks tuvastamisnõuet. Kaebaja palub tuvastada, et Tartu Vangla

kandis 23. mail 2024 sama vangla 20. mai 2024. a otsusega määratud hüvitise tema

vanglasisesele isikuarvele õigusvastaselt. Samuti palub kaebaja tuvastada Tartu Vangla 19.

juuni 2024. a arve nr 11129226 õigusvastasuse põhjusel, et vangla määras talle 15. juuni

2024. a lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtajaks 3. juuli 2024.

11. Kohtuasja materjalidest nähtuvad vaidluse esemega seoses järgmised faktilised asjaolud.

11.1. Kaebaja esitas 26. veebruaril 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (dtl 20–26).

Tartu Vangla tegi 20. mail 2024 otsuse nr 1-13/24/183-2, millega rahuldas kaebaja kahju

hüvitamise taotluse osas, mis puudutas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist, ja hüvitas kaebajale tekitatud kahju summas 84 eurot (dtl 16–19). Kaebaja sai

vangla otsuse kätte 21. mail 2024 (dtl 16).

11.2. Tartu Vangla 20. mai 2024. a otsus edastati 21. mail 2024 täitmiseks Riigikassale (23.

mai 2024. a maksekorralduse selgitus; dtl 76). 23. mail 2024 tehti kaebaja vanglasisesele

isikuarvele väljamakse 84 eurot, millest hoiustati 42 eurot nõuete fondi ja 16,8 eurot

vabanemisfondi (kaebaja isikuarve väljavõte 23. mai 2024 kohta; dtl 77).

11.3. Kaebaja esitas 23. mail 2024 Tartu Vanglale taotluse, milles palus kanda vangla 20. mai

2024. a otsusega nr 1-13/24/183-2 määratud hüvitise 84 eurot oma venna pangakontole

(avaldus registreeriti vanglas 30. mail 2024 nr-ga 6-24/24/2466-1; dtl 28–30; 23. mai 2024. a

sissekanne kaebaja kirjavahetuse kaardil; dtl 33). Tartu Vangla jättis 19. juuni 2024. a kirjaga

nr 6-24/24/2466-2 kaebaja 23. mai 2024. a taotluse rahuldamata. Kirja põhjenduste kohaselt

oli 20. mai 2024. a otsusega nr 1-13/24/183-2 määratud hüvitis kantud kaebaja vanglasisesele

isikukontole enne tema taotluse esitamist ning sama summat ei ole võimalik tagantjärele

kaebaja soovitud vanglavälisele kontole kanda. Vanglale teadaolevalt ei olnud kaebaja enne

kahju hüvitamist vanglale teatanud, et ta soovib hüvitise väljamaksmist muul kui tavapärasel

viisil vanglasisesele isikukontole (dtl 34–36).

11.4. Tartu Vangla koostas 11. juunil 2024 kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude

prognoosi (summas 94,49 eurot), millele on kaebaja andnud samal päeval allkirjastatud

kinnituse (dtl 78).

11.5. Tartu Vangla koostas 13. juunil 2024 kaebajale sama lühiajalise väljaviimise kulude

kohta uue prognoosi (summas 111,70 eurot), millele on kaebaja andnud samal päeval

allkirjastatud kinnituse (dtl 80).

11.6. Kaebaja esitas 14. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles palus arvestada

hüvitiseks määratud 84 eurot ema matustel osalemiseks 15. juunil 2024 toimuva lühiajalise

väljaviimise kulude katteks, ning talle teatada, kui palju tal tuleb väljaviimise eest juurde

maksta (avaldus registreeriti vanglas 27. juunil 2024 nr-ga 1-11/24/186-1; dtl 40–41). Tartu

Vangla vastas kaebaja avaldusele 22. mai 2025. a kirjaga nr 6-7/2-25/1919-1. Kirjas selgitati,

et vangla jääb varem esitatud seisukoha juurde: pärast 20. mai 2024. a otsuse täitmist ei saa

otsusega määratud hüvitist lühiajalise väljaviimise eest tasumiseks kasutada (dtl 105).

4(7)

3-24-1885

11.7. Kaebaja esitas 19. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles palus kanda hüvitiseks

määratud 84 eurot tema 15. juuni 2024. a väljaviimise kulude katteks või saata sama raha

tema vennale (avaldus registreeriti vanglas 27. juunil 2024 nr-ga 1-11/24/190-1; dtl 42–43).

11.8. Tartu Vangla koostas kaebajale 19. juunil 2024 arve nr 11129226, mille kohaselt tuli

kaebajal tasuda 15. juuni 2024. a lühiajalise väljaviimise kulud summas 105,04 eurot

hiljemalt 3. juulil 2024 (dtl 6).

11.9. Kaebaja esitas 26. juunil 2024 Tartu Vanglale avalduse, milles leidis, et vangla jättis

hüvitise tema venna kontole õigusvastaselt kandmata ning nõuab kaebajalt 19. juuni 2024. a

arvega õigusvastaselt, et ta tasuks lühiajalise väljaviimise kulud 3. juuliks 2024. Kaebaja tegi

vanglale ettepaneku, et lühiajalise väljaviimise kulud jääksid riigi kanda (avaldus registreeriti

vanglas 27. juunil 2024 nr-ga 1-13/24/435-1; dtl 37–39).

12. Kohus kontrollib esmalt, kas vastustaja täitis 20. mai 2024. a kahju hüvitamise otsuse

õiguspäraselt, kui kandis otsusega kaebajale määratud hüvitise tema vanglasisesele

isikuarvele.

12.1. VangS § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud

kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

Kohtupraktika kohaselt on kinnipeetaval õigus käsutada haldusorganilt väljamõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ning näidata, kellele ja millisele arvelduskontole tuleks hüvitis

kanda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11 ja Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-62-15, p 13). Ka vastustaja on vastuses kaebusele

oma halduspraktika kohta selgitanud, et kui kinnipeetav on kahju hüvitamise taotluses või

kahju hüvitamise kaebuses avaldanud soovi hüvitise kandmiseks mujale kui vanglasisesele

isikuarvele, siis on vangla sellega arvestanud ning kandnud hüvitise soovitud arvele (vastus

kaebusele, p 19; dtl 74). Seega ei ole praeguses asjas vaidlust selle üle, et VangS § 44 lg 1

võimaldab kanda kinnipeetavale määratud hüvitise tema soovil ka muule arvele.

12.2. Kaebaja pole vastu vaielnud vastustaja 19. juuni 2024. a kirjas esitatud väitele, et

kaebaja ei olnud kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus teatanud vanglale soovist, et

hüvitis kantaks mõnele tema poolt nimetatud arvele (dtl 35). Vastavat tahteavaldust ei nähtu

ka kaebaja 26. veebruari 2024. a kahju hüvitamise taotlusest (dtl 20–26).

12.3. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat

kinnipeetavalt küsima, millisel moel ta soovib hüvitise väljamaksmist. Kuna VangS § 44 lg 1

näeb ette, et vanglateenitus kannab kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava

vanglasisesele isikuarvele, ei olnud tegemist olukorraga, kus puudunuks kahju hüvitamise

otsuse täitmiseks vajalik teave. Seepärast ei olnud vastustajal vajadust pöörduda kaebaja

poole hüvitise väljamaksmise asjaolude täpsustamiseks. Ühtlasi ei pidanud vastustaja enne

hüvitise kaebaja vanglasisesele isikuarvele kandmist tema tahet välja selgitama. Ainuüksi

asjaolu, et mõne kinnipeetava suhtes on seda varem tehtud, ei anna kaebajale õigust enda

suhtes sama nõuda.

Sõltumata sellest, kui tõenäoliseks pidas kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamist,

tulnuks tal juhul, kui ta soovis hüvitise kandmist mujale kui enda vanglasisesele isikuarvele,

esitada vastav tahteavaldus kahju hüvitamise menetluse käigus ning teha seda piisava

ajavaruga, et tema tahteavaldust oleks võimalik enne otsuse täitmist arvesse võtta. Kuna

5(7)

3-24-1885

kaebaja on viibinud vangistuses pikka aega ning ta on kohtule teadaolevalt esitanud vanglale

hulgaliselt kahju hüvitamise taotlusi, pidi ta olema teadlik, et vanglal tuleb kahju hüvitamise

taotlus lahendada kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates (riigivastutuse

seaduse § 18 lg 1). Kinnipeetaval tuleks silmas pidada, et mida hiljem ta hüvitise

väljamaksmist puudutava tahteavalduse esitab, seda suurem on tõenäosus, et vangla täidab

kahju hüvitamise otsuse VangS § 44 lg-s 1 sätestatud korras.

12.4. Asja materjalidest nähtuvalt kandis vastustaja 20. mai 2024. a otsusega kaebajale

määratud hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele 23. mail 2024, s.o samal päeval, mil

kaebaja esitas vastustajale taotluse kanda hüvitis kaebaja venna pangakontole. Võttes arvesse,

et vangla oli esitanud 20. mai 2024. a otsuse Riigikassale täitmiseks juba 21. mail 2024 ning

hüvitis kanti kaebaja vanglasisesele isikuarvele Justiitsministeeriumi kaudu, ei olnud Tartu

Vanglal võimalik kaebaja 23. mai 2024. a avalduses väljendatud tahtest lähtuda. Asjaolu,

millisele vanglaametnikule saadeti kaebaja 23. mai 2024. a taotlus lahendamiseks, ei mõjuta

23. mai 2024. a täitetoimingu õiguspärasust.

12.5. Eeltoodust tulenevalt kandis vastustaja kaebajale 20. mai 2024. a otsusega määratud

hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt.

Kuna vastustaja täitis 20. mai 2024. a otsuse õiguspäraselt, puudus kaebajal alus õigus nõuda,

et vastustaja pööraks 23. mai 2024. a täitetoimingu tagasi ja täidaks 20. mai 2024. a otsuse

kaebaja soovitud moel uuesti.

13. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja määras 19. juuni 2024. a arvega nr 11129226

kaebajale 15. juuni 2024. a lühiajalise väljaviimise kulude arve tasumise tähtaja õiguspäraselt.

13.1. Kaebaja vastav tuvastamiskaebus ei ole seotud vangla 20. mai 2024. a kahju hüvitamise

otsuse täitmisega, vaid kaebaja lühiajalise väljaviimisega 15. juunil 2024.

13.2. Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kandmist, nende arvestamist ja hüvitamist

reguleerivad VangS § 33 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu

võetud „Vangla sisekorraeeskirjade“ (VSkE) §-d 801 ja § 802. VangS § 33 lg 2 kohaselt

kannab kinnipeetav lühiajalise väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist, kuid erandkorras

võidakse lubada kulude hüvitamist pärast väljaviimist. VSkE § 802 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et

üldjuhul taotleb kinnipeetav lühiajalise väljaviimise taotluse esitamisel, et lühiajalise

väljaviimise kulud arvataks tema isikuarvelt maha ning erandkorras võib kinnipeetav anda

kinnituse, et ta tasub lühiajalise väljaviimise kulud pärast väljaviimise toimumist.

Seega tuleb kinnipeetaval tasuda lühiajalise väljaviimise kulud üldjuhul enne väljaviimist ja

tema vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel. Viidatud normidest ei tulene vanglale

kohustust anda kinnipeetavale võimalus, et tema lühiajalise väljaviimise kulud tasub muu isik

ilma, et raha kantaks kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

13.3. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas kaebaja 13. juunil 2024 lühiajalise väljaviimise

kulude arvestuse prognoosi kohta tehtud dokumendis oma allkirjaga järgmist: „Kinnitan, et

lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulu tasutakse väljaspool vanglat oleva isiku poolt ja kui

30 päeva jooksul pole tasutud olen nõus, et lühiajalise väljaviimisega tekkinud kulud

arvestatakse maha minu vanglasiseselt vabakasutuskontolt kuni nõude täitmiseni.“ (dtl 80).

6(7)

3-24-1885

Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud dokumendiga ei andnud vastustaja kaebajale

lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaega. Tsiteeritud tekstile allkirja andmisega tegi

tahteavalduse üksnes kaebaja. Ta andis nii kinnituse, et tema lühiajalise väljaviimise kulud

tasub muu isik, kui ka nõusoleku, et kui muu isik tema väljaviimise kulusid 30 päeva jooksul

ei tasu, siis arvestatakse kulud maha tema vanglasiseselt isikuarvelt. Sisuliselt andis kaebaja

VSkE § 802 lg 2 teise lause alusel nõutava kinnituse, et ta tasub lühiajalise väljaviimise kulud

pärast väljaviimise toimumist. Kaebajal tekkis 13. juuni 2024. a kinnituse andmisel õigustatud

ootus, et enne 30 päeva möödumist ei arvata 15. juuni 2024. a väljaviimise kulusid tema

vanglasiseselt isikuarvelt maha. Küll aga ei tekkinud tal õiguspärast ootust, et tema nimel

tegutseval isikul on lühiajalise väljaviimise kulude tasumiseks aega 30 päeva.

13.4. Vastustaja määras 19. juuni 2024. a arvega nr 11129226 kaebajale 15. juuni 2024. a

lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtajaks 3. juuli 2024 (dtl 6). Seega oli kaebajal

väljaviimise kulude tasumise korraldamiseks aega ligi kaks nädalat. Nimetatud ajavahemikku

pole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks. Vastustaja on ka veenvalt põhjendanud, et arve

tasumise ja väljaviimise kulude kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt mahaarvamise vahele

jäetakse ajavaru selleks, et vanglal oleks võimalus kontrollida, kas arve on siiski tasutud

(vastus kaebusele, p 27; dtl 75). Samuti puudub kohtul alus kahelda vastustaja väites, et

kinnipeetava taotluse alusel on võimalik maksetähtaega pikendada (samas, p 26; dtl 75).

Kaebaja pole väitnud, et talle oleks sellisest võimalusest keeldutud.

13.5. Tulenevalt sellest, et vastustaja ei loonud 13. juuni 2024. a prognoosiga ega muul moel

kaebajale õigustatud ootust, et lühiajalise väljaviimise kulude kandmise tähtaeg on 30 päeva

ning kaebajale 19. juuni 2024. a arves määratud maksetähtaeg on mõistliku pikkusega, määras

vastustaja kaebajale 15. juuni 2024. a lühiajalise väljaviimise kulude tasumise tähtaja

õiguspäraselt.

14. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et Tartu Vangla tegevus oli kaebuses esitatud

tuvastamisnõuetega hõlmatud osas õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

16. Kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 40 eurot

jääb menetlusabina riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

7(7)