2-23-100519/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kruusel

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-100519

Tsiviilasi

Osaühingu Strantum hagi Prismanet OÜ vastu

võlgnevuse 153 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

175,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing Strantum (registrikood 10731164),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

Kostja Prismanet OÜ (endine ärinimi Prisma NET OÜ,

registrikood

12648723),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Risto Rüütel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista Prismanet OÜ-lt Osaühingu Strantum kasuks võlgnevus (põhinõue)

153 eurot ja seisuga 21. märts 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 6,14 eurot.

3. Välja mõista Prismanet OÜ-lt Osaühingu Strantum kasuks viivis protsendina

põhinõudelt (153 eurolt) alates 22. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud Prismanet OÜ kanda.

2. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg

2).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise

korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse

edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või

rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada

lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral

menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Strantum (hageja) esitas 04.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Prisma NET OÜ (uue ärinimega Prismanet OÜ, kostja) vastu 255,75 euro

saamiseks. Kohus tegi 06.01.2023 kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 20.01.2023

vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 30.01.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis

nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21.03.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja

mõista põhisumma võlgnevuse 153 eurot, viivise seadusjärgses määras perioodi 15.10.2022-

21.03.2023 eest 6,14 eurot ja edasi viivise põhinõudelt (153 eurot) alates 22.03.2023 kuni

põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt on hageja kinnistu aadressiga Teenuste 2, Tabasalu, Harjumaa,

katastritunnus 19801:002:0297 (kinnistu) omanik. Kostja paigutas 14.09.2022 kinnistule,

Ranna teega piirnevale haljasalale, oma reklaamikandja. Enne oma reklaamikandja

paigutamist hageja kinnistule kostja selleks hagejalt nõusolekut ei küsinud ja hageja

nõusolekut selleks eeldada ei saanud. Reklaamikandja paigaldamise ajal kostjal hageja luba

reklaamikandja paigutamiseks Teenuste 2 kinnistule sellesse kohta, kuhu hageja

reklaamikandja 14.09.2022 paigaldas, ei olnud. Hageja avastas kostja paigutatud

reklaamikandja ja teavitas 19.09.2022 e-kirjaga kostjat, et reklaamikandja paigaldamine on

toimunud omavoliliselt ja ilma hageja loata. Hageja selgitas, et juhul kui kostja soovib

kasutada hageja maad selle reklaamikandja asukohana, võib hageja lubada seda tasu eest, tasu

suurusega arvestuslikult 225 eurot kalendrikuu eest, millele lisandub käibemaks. Kostja

hageja 19.09.2022 e-kirjale ei vastanud, maa kasutamiseks lepingu sõlmimiseks ega maa

kasutamise eest tasu maksmiseks nõustumist ei avaldanud, samas jätkas maa kasutamist sellel

reklaamikandja hoidmisega. 30.09.2022 koostas hageja kostjale arve nr 222095206 hagejale

kuuluva maakasutuse eest maksetähtajaga 14.10.2022, mida kostja vaatamata korduvatele

meeldetuletustele ei tasunud. Kostja teisaldas hageja maalt sinna loata paigaldatud

reklaamikandja 10.10.2022, seega valdas kostja hageja kinnistut 14.09.-10.10.2022

reklaamikandja asukohana.

Hageja taotleb kostjalt 153 euro hüvitamist hagejale kuuluva maa kasutamise eest sellel

kostjale kuuluva, kindlate omadustega reklaamikandja, hoidmisega perioodil 14.09.-

10.10.2022. Hageja on arvestanud ja nõudnud kasutuseelise hüvitamist kogu kasutusajast 17

päeva eest (periood 14.09.-30.09.2022). Hageja on lähtunud kasutuseelise suuruse määramisel

tasust, mida ta oleks nõudnud sellise maa-ala reklaamikandja paigutamise eesmärgil kasutusse

andmiseks sama aja eest igalt isikult, kes oleks maa sellist kasutusõigust taotlenud, s.o sellise

maa-ala kasutusõiguse harilikust väärtusest samas mahus ja samal eesmärgil kasutusse

andmise korral. Kuna maa-alade reklaamikandjate paigutamise eesmärgil kasutusse andmine

ei kuulunud hageja tavapärase majandustegevuse hulka, selgitas hageja enne tasunõude

esitamist välja samas piirkonnas samal eesmärgil maa kasutusse andmise tasu tingimused.

Koheselt pärast kostja omavolilisest valdusest teadasaamist võttis hageja ühendust samas

piirkonnas maad reklaamikandjate paigutamiseks rendile andnud OÜ-ga Karumaa. OÜ

Karumaa juhatajalt saadud teabe kohaselt oli 2022. a selles piirkonnas tavapärane maa

kasutustasu kostja reklaamikandja ühe külje pinnast u poole suurema küljega reklaamikandja

paigaldamise korral 150 eurot + km kuus. Lisaks teatas OÜ Karumaa juhataja, et kostja soovis

esialgu paigaldada reklaamikandja OÜ Karumaa maale, kuid pidas küsitud 200 eurost

üüritasu paljuks ja pakkus ise 100 eurot. OÜ Karumaa ei olnud sellest pakkumusest huvitatud,

sest leidus ka teisi kliente, kes soovisid samal ajal samas kohas reklaamipinda üürida. OÜ-lt

Karumaa saadud indikatiivsest hinnast lähtudes arvestas hageja välja ka oma maa kasutustasu,

mille eest ta oleks olnud nõus kostjal enda maad reklaamihoidja hoidmiseks kasutada laskma.

OÜ Karumaa hinnastamispraktika alusel leidis hageja kõigepealt ühe külje suuruse pinnaga

reklaamikandja aluse maa kasutustasu kuus 75 eurot (1/2 150-st) ja korrutades selle seejärel

kostja reklaamikülgede arvuga (x3) sai kostja reklaamikandjat kandva maa kasutustasuks

kuus 225 eurot ((150 eur : 2) x3) ehk päevas 7,5 eurot (+km). Hageja nõudis ja nõuab tänaseni

maa kasutuseelise eest tasu 17 päeva eest 153 eurot (17 x 7,5 = 127,5 + nõude esitamise ajal

kehtinud määras käibemaks 20%). Sama piirkonna üüripraktikale tuginedes oleks hageja

küsinud samasugust tasu igalt kolmandalt isikult sama maa-ala kasutamise eest samal

eesmärgil (samasuguse reklaamikandja hoidmiseks), seega on tegemist käibes tavalise tasuga,

mida sellise asja kasutamise eest maksta tulnuks. Võõra maa tasuta või odavama kasutamise

õigust kostja eeldada ei võinud.

Kostja vastuväide, et hageja esitatud tasunõue on põhjendamatult suur, ei ole objektiivne ega

vasta tõele. Kostja püüab kohut eksitada, võrreldes ilmselt omavahel kohaliku omavalitsuse

kehtestatud reklaamimaksu hageja küsitud maa-ala kasutustasuga (kasutuseelisega) ja

seejuures neid samastades. Kas ja kui suurt reklaamimaksu on kohalik omavalitsus nõudnud

kostjalt mistahes reklaamide eest mistahes kohas, ei oma puutumust hageja omandisse ja

huvisfääri kuuluva kinnisasja kasutuseelisega.

Reklaamimaksu kui avalik-õiguslikku maksu ja reklaamikandjat kandva maa-ala kasutamise

eest turutingimustel arvestatavat kasutustasu ei saa kasutuseelise suuruse kindlaksmääramisel

samastada. Hagejal on õigus saada oma kinnisasja kasutuse eest tasu sõltumata sellele maale

paigaldatava reklaami eest kohalikule omavalitsusele makstava reklaamimaksu suurusest, sh

oleks maa kasutustasu saamise õigus hagejal ka reklaamimaksu puudumise korral.

Kostja vastuväited ja esitatud tõendid selle kohta, kuidas hageja nõude suurus erineb maa

tavapärasest kasutustasust, ei ole asjakohased, kuna kostja üldistab maa kasutust

põhjendamatult. Konkreetse asja kasutuseelise suuruse kindlaksmääramisel on põhjendatud

lähtuda mitte lihtsalt mingis piirkonnas asuva mistahes maakasutuse keskmisest väärtusest,

vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide võimalikult sarnasel eesmärgil

kasutusse andmise korral rakendatavast kasutusõiguse väärtusest ja omaniku huvist sellisel

eesmärgil maakasutuse lubamise vastu. Ka samas ligikaudses piirkonnas paiknevate

samasuguste maatükkide puhul võib kasutusõiguse väärtus olla erinev, kui erinev on maa

kasutusotstarve (nt tulu teenimisele suunatud reklaamikandja paigutamine või heategevuslikul

eesmärgil sügisandide tasuta jagamine).

Kas hageja või kostja sai kostja maakasutusest mingit täiendavat kahju või mitte, ei oma

saadud kasutuseelise hüvitise väljamõistmisel tähendust. Võõra asja loata kasutamisel tuleb

saadud kasutuseelis hüvitada sõltumata sellest, kas vara loata valdamine valdaja omandit

kahjustab või mitte ja kas kasutaja varakasutusest loodetud kasu saab või osutub see talle

hoopis majanduslikult ebamõistlikuks. Kostja väited reklaamikandja mitmekordse

liigutamisega tekkinud kulu kohta ei ole hagejale kasutuseelise väljamõistmisel asjakohased,

kuna kostja otsustused, kuidas ja kuhu oma reklaamikandja ümber paigutada, ei oma hagejaga

mingit puutumust.

Reklaamikandja hageja maale paigutamine oli kostja vaba tahe, alates algsest asukohast

teisaldamise vajadusest teadasaamist oli kostjal võrdne võimalus teisaldada kohaliku

omavalitsuse loaga määratud maa-alal teise kohta või üldse piirkonnast eemale kuni loaga

määratud asukohta tagasi viimise võimaluse tekkimiseni. Kostja otsustas kasutada oma

reklaamikandja paigaldamiseks hageja maa-ala ja omandada sellega kasutuseelise hageja

arvelt. Hagejal puudub kohustus sellise kasutuseelise saamist võimaldada ja leppida selle

hüvitamata jäämisega. Kostjal ei olnud hageja maa kasutamise õigust ja ta ei saanud seda

õigust eeldada kohaliku omavalitsuse mistahes töötaja ega ametniku avaldustest. Hageja kui

maaomanik ei ole kostja tasuta maakasutusega nõustunud. Maaomaniku nõusoleku saamine

võõra maa kasutamiseks kuulub maad kasutada sooviva isiku vastutusalasse.

Reklaamimaksuga tegelenud kohaliku omavalitsuse töötaja mistahes avaldustest ei saanud

kostja omandada hageja luba tema maa kasutamiseks. Kostja oli reklaamikandja hageja maale

paigaldamisel vaieldamatult teadlik maaomaniku nõusoleku vajadusest, mida kinnitab samas

piirkonnas varasem korduv taotluste esitamine reklaami paigaldamiseks.

4. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja paigaldas oma reklaamikandja hageja maale ja

hoidis seda seal sisuliselt kuu aega eksimuse tõttu. Tegelikult ei ole kostja tõendanud mitte

mingit eksimust ei reklaamikandja hageja maa-alale paigutamise ajal ega edasises eksimuses

viibimist. Kostja ei ole tegelikult isegi veenvalt selgitanud, milles tema väidetav eksimus

seisnes, kes teda millega ja kuidas eksitas ja millega eksimuses viibimine lõppes. Maa

omaniku kohta lihtsalt kättesaadava avaliku teabe hankimata jätmine selleks loodud avalikust

andmebaasist ei saa olla käsitletav eksimuses olekuna. Endale ebaõige kujutelma tekitamine

maa omandiõigusest ei ole mitte eksimus, vaid tegelikest asjaoludest ehk tõest sihilik

hoidumine. Isik ei saa olla eksimuses kui ta asjaolude teadmisest ise keeldub.

Kostja vastusest ega mitte ühestki muust dokumendist ei nähtu, et kostjal oleks puudunud

enne reklaamikandja hageja maa-alale teisaldamist objektiivne võimalus omaniku

tuvastamiseks ja temalt maa kasutamiseks loa saamiseks ja reklaamikandja hageja maale

paigaldamine oli hädavajalik. Viide väidetavale kiirusele ei ole asjakohane, kuna kostjal oli

reklaamikandja teisaldamissuunise saamisel piisavalt aega leida sellele kas senise asukoha

läheduses selline uus asukoht, mille omanik oleks olnud kandja paigaldamisega nõus või viia

reklaamikandja senisest asukohast lihtsalt kaugemale ära. Reklaamikandja jätmine senise

asukoha lähedasse asukohta oli lihtsalt kostja mugavuslik ja teadlik ärilise eesmärgiga

otsustus.

Harku valla esitatud reklaamikandja teisaldamissoovi alusel hageja nõusoleku lihtsalt

eeldamine oli selgelt alusetu. Samuti on ebausutav ja asjakohatu kostja väide, et hageja

käitumine enda maale eelneva kooskõlastuseta paigaldada lastud reklaamikandjaga seoses oli

üllatav. Maaomaniku õigus olla oma maa kasutamise asjaoludest ja tingimustest teadlik ja

neid tingimusi ise kehtestada (sh sõlmida lepinguid või nende sõlmimisest keelduda) on

üldteada olev, tavaline ja ootuspärane. Üllatav on hoopis kostja väide, et teda üllatas, et

hageja ei soovinudki lasta oma maad kasutada kostja otsustatud viisil ja tingimustel. Kostja

arusaam õiguskorrast eirab kehtivat õigust omakasuliselt.

Kostja ei ole lükanud ümber ei omavolilise maakasutuse algust ega kestmist kogu hageja maa

kasutamise aja jooksul ning on võtnud omaks kokkuleppe puudumise hageja maa kasutamise

tingimuste kohta. Pooled ei saavutanud kokkulepet ei maa tasu eest ega tasuta kasutamiseks ja

hageja ei aktsepteerinud kunagi kostja poolt maa tasuta kasutamist ei otseselt ega kaudselt.

Hageja seadis omaniku loa maa kasutamiseks selgelt sõltuvusse nimetatud tasu maksmisest,

mida kostja omakorda tasuma ei nõustunud. Kuna pooled ei saavutanud kunagi hageja maa

kasutamise osas kokkulepet, oli kogu kostjapoolne maakasutuse aeg omavoliline.

Hageja vaidleb kategooriliselt vastu kostja väitele VÕS § 14 alusel mistahes heakskiidu

olemasolus maakasutuse jätkamiseks, samuti kostja „eksiteele“ viimises. Kostjat ei suunanud

hageja maad omavoliliselt kasutama mitte hageja, vaid seda tegi kostja oma vabalt kujunenud

tahte alusel ise ja tegemist ei olnud ka kostja jaoks mingi eksiteega, vaid lihtsalt mugava ja

efektiivse asupaigaga oma reklaamikandja hoidmiseks. Pahatahtlik ei ole antud juhul selgelt

mitte hageja, vaid hoopis õiguskorda ignoreerinud kostja ise.

5. Hageja rõhutab, et isegi kui samas või lähipiirkonnas annaks mõni maaomanik oma maad

mõnele maakasutajale kasutusse tasuta või odavama hinna eest kui tasu, mida hageja kostjalt

nõudis, ei oma see tähendust kostja saadud kasutuseelise suuruse seisukohast. Hageja on

kostjalt maa vabastamise nõudmisega ja alternatiivselt konkreetses summas tasu nõudmisega

avaldanud selgelt, et maakasutuse jätkumisel on kostja saadavaks kasutuseeliseks tasu, mida

hageja temalt nõudis, kuid kostja hagejale ei maksnud. Hagejal on õigus omada, vallata,

kasutada, käsutada ja otsustada oma maa kasutusse andmise üle ning kostjal ei ole õigus

hagejale tema maa kasutamise õigusi dikteerida ega keelduda hageja nõutavate tingimuste

täitmisest.

KOSTJA VASTUVÄITED

6. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

7. Kostja iseenesest kinnitab, et tema reklaamikandja paigaldati hageja kinnistule 14.09.2022

ja viidi sealt ära 10.10.2022. Tegemist oli kostjapoolse eksimusega, mis oli seotud sellega, et

Harku vald, kelle maa peal kandja algselt asus, palus kostjal liigutada reklaamikandja

erakorraliselt ja ajutiselt teise asukohta. Kuna asjaga oli kiire, siis kostja kasutas XGIS

kaardirakendust, mille kohaselt oli kinnistu munitsipaalomandis. Kostja järeldas sellest

ekslikult, et see tähistab Harku valda. Kohe kui kostja oma viga mõistis, vabandas ta

viivitamatult (juba järgmisel päeval, 15.09.2022) hageja ees ja proovis olukorda lahendada nii

hagejaga, kui paralleelselt hageja ainuomanikuks oleva Harku vallaga. Kuna hageja on 100%

Harku vallale kuuluv ettevõtja ja reklaamikandja ümbertõstmine toimus Harku valla huvides,

siis oli hageja järgnev käitumine kostjale üllatav.

Ebaõige on hageja väide, et kostja ei vastanud hageja ettepanekule tasu osas, vaid lihtsalt

jätkas omavolilist maa kasutamist. Esiteks, hageja ei nõudnud reklaamikandja kohest

eemaldamist, vaid vastupidi, hageja märkis oma 19.09.2022 e-kirjas, et reklaamikandja võib

jääda nii kauaks, kui kostjal on vajadus, kuid see võiks toimuda tasu eest, millest kostja

järeldas, et on võimalik maakasutuse kohta mingi kokkulepe sõlmida ja kandja viivitamatu

eemaldamine pole vajalik. 06.10.2022 edastas hageja kostjale tagantjärgi kuupäeva kandva

rendiarve summas 153 eurot (koos käibemaksuga), kuigi kostja ei olnud veel jõudnud tema

ettepanekule vastata, st tasukokkulepet poolte vahel polnud. Kuna kostja oli selleks ajaks

hageja tasuettepanekuga tutvunud ja leidis, et hageja küsitav tasu oli ilmselgelt ülemäärane,

informeeris kostja e-kirja teel viivitamatult hagejat tasunõude ebareaalsusest (see toimus

06.10.2022, mis oli neljapäeva õhtu), valmistas järgmisel päeval ette ja korraldas ära kandja

teisaldamise ning viis selle esimesel võimalusel (10.10.2022 ehk esmaspäeval) ka lõpule.

Kostja hinnangul tõendab eeltoodu veenvalt tema heausksust ja mõistlikku käitumist hageja

suunal. Kuna sisuliselt toimusid vahemikus 19.09-06.10 hageja ja kostja vahel lepingueelsed

läbirääkimised ning hageja poolt 19.09 väljendatust ei saanud kuidagi välja lugeda, et kandja

ei võiks läbirääkimiste ajal senises asukohas jätkata, siis VÕS § 14 sätestatu alusel oli kostjal

tegelikult olemas hageja luba maakasutuse jätkamiseks (tagasiulatuv heakskiit) või viis hageja

kostjat selles osas tahtlikult eksiteele.

Hagi rahuldamata jätmise kasuks räägib ka sisulise kasutuseelise puudumine. Arvestades, et

kostja reklaamkandja on 1,5-meetrise küljepikkusega võrdkülgne kolmnurk, on sellise

reklaamkandja põhjapindala alla 1 ruutmeetri. 1 ruutmeetri keskmine renditasu oli 2022. a

sügisperioodil Harjumaal kõige rohkem 70 eurosenti kuus. Seega on maakasutuse harilik

väärtus antud piirkonnas sedavõrd madal, et ükski ratsionaalne ettevõtja isegi ei hinnastaks

seda, kuna administreerimise kulu ületaks võimalikku tulu.

Hageja üritab jätta muljet, nagu oleks kostja 2022 septembrikuus OÜ-ga Karumaa arutanud

sama reklaamikandja paigutamist OÜ Karumaa maale ja olnud nõus 100-eurose ruutmeetri

hinnaga. Kostja ja OÜ Karumaa vahel toimunud kirjavahetusest nähtub, et (i) kirjavahetust ei

peetud mitte 2022 sügisel vaid hoopis 5 aastat varem (augustis 2017), (ii) kostja ei pakkunud

tookord hinnaks mitte 100 eurot kuus (100 eurot oli indikatiivne maksimaalne

reklaamimüügitulu, mida saanuks kuus teenida ja millega tulnuks ära katta kõik tekkivad

kulud, sh rendikulu), vaid ütles sõnaselgelt, et maakasutuse eest kuus isegi üle 20-40 euro

maksmine oleks olnud äriliselt mõeldamatu ilma pikaajalise ärisuhteta. Lepinguni ei jõutud, st

isegi mitte kirjas märgitud 20-40 euro tasemel ja sellele, et lõppastmes on kostja paigutanud

Harku valda neli reklaampiilarit, mis kõik asuvad valla maal ja mille kõikide maakasutus on

kostjale tasuta. Hageja esitatud OÜ Karumaa kiri, mis tegelikult põhineb 8 aastat tagasi, st

2017 toimunud kirjavahetusel ja turuolukorral, ei tõenda 2022 sügise turuhinda.

Vaidlusalune reklaamikandja, mille üle käesolevas asjas vaieldakse, paigutati algselt Harku

valla maale kostja 06.02.2017 kooskõlastuse alusel. Kõnealused taotlused ei reguleeri

maakasutuse tasu, vaid siiski kandja teatud tehnilisi üksikasju, nagu geoalused, trassid,

kaitsevööndid. Kõikide kostja piilarite maakasutuse maksumust (st asjaolu, et need on

kostjale olnud algusest peale tasuta) tõendab ühemõtteliselt Harku Vallavalitsuse 06.11.2024

väljastatud kinnitus, mille kohaselt Harku valla maal olevatele reklaamkandjatele „renti ega

üüri määratud ei ole“. Antud tõend lükkab veenvalt ümber hageja väite maakasutuse

tavapärase turuhinna kohta ja kinnitab, et turu tavapraktika Harku vallas on tasuta

maakasutus. Ka kõnealuse vaidluse all oleva reklaamkandja maakasutus on algusest peale

olnud (ja on ka käesoleval ajal) kostjale tasuta, samuti on kõikide teiste reklaampiilarite

maakasutus Harku vallas kostjale tasuta.

Hageja enda senise praktika järgi on olnud maakasutus reklaamkandjatele üldjuhul tasuta.

Kostja nimelt tegeles varasemalt rannareklaami valdkonnas, mistõttu võttis ta aastate jooksul

hagejalt rendile rannakabiine (rannakabiin on umbes 2 ruutmeetrise põhjapindalaga

metallkonstruktsioon), et neil eksponeerida reklaame. Hageja rentis kostjale 2018. a terve

rannakabiini suveperioodiks (ehk kolmeks kuuks) kõigest 100 euro eest, mis teeb rannakabiini

rendimakseks 33,33 eurot kuus kui lähtuda üksnes suveperioodist, või 8,33 eurot kuus terve

aasta lõikes. Maakasutustasu saab üksnes olla kõnealuse rendimakse osa (sest rannakabiinil

endal on ka väärtus, mida rendimakse peab katma) ja ilmselt antud juhtumil üldsegi

negatiivne number, kuna selline rendimakse ei kata ära rannakabiini maksumustki

(rannakabiini omahind on suurusjärguna 850 eurot ja kasutusintensiivsuse tõttu amortiseerub

see täielikult umbes 3-4 aastaga).

Hageja on arvestanud viivist ka käibemaksult. Võib siiski eeldada, et hageja on

sisendkäibemaksu juba maha arvanud.

8. Ebatõene on hageja väide, et kostja olevat võtnud omaks omaniku loa puudumise hageja

maakasutuseks. Kostja rõhutab, et jutt on tähtsusetust ühest ruutmeetrist kasutuna seisva

muruplatsi servas. Kostja suhtles samal teemal paralleelselt ka abivallavanem Viiburgiga, kes

on ühtlasi hageja nõukogu liige, kes samuti kinnitas kostjale, et maakasutuse jätkumine on

valla (hageja omaniku) vaates aktsepteeritav ning ka hageja oli kõnealusest suhtlusest täiesti

teadlik.

Ebaõige on hageja väide, nagu poleks kostja tõendanud omapoolset eksimust. Juba hagejale

saadetud esimeses e-kirjas selgitas kostja esindaja, et „…tõstsime kandja ajutiselt Ranna tee 2

haljasalale, mis on munitsipaalomandis olev ühiskondlike ehitiste maa“. Nagu öeldud,

sisaldub selline informatsioon XGIS kaardirakenduses ja kaardirakenduse kasutamine on

täiesti mõistlik olukorras, kus on vaja kiirest reageerida ootamatult tekkinud olukorrale. Olles

mõistnud oma eksimust, võttis kostja ise hagejaga kiiresti ühendust, mitte ei eiranud tekkinud

olukorda

MENETLUSE KÄIK

9. Harju Maakohus rahuldas 06.10.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 159,14 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 153 eurot ja 21.03.2023 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivisest 6,14 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 153 eurot

alates 22.03.2023 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 680 eurot ja viivise

menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni.

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.11.2023 otsusega Harju Maakohtu 06.10.2023

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

11. Harju Maakohus saatis pooltele 30.08.2024 kirja ettepanekuga sõlmida kompromiss ning

kompromissi mittesõlmimise korral juhinduda Tallinna Ringkonnakohtu suunistest ning

hagejal esitada hagi terviktekst.

12. 30.09.2024 esitas kostja kohtule vastuse, milles teavitas kompromissiläbirääkimiste

ebaõnnestumisest.

13. 30.10.2024 esitas hageja kohtule hagi tervikteksti ja 02.12.2024 esitas kostja vastuse

hagile.

14. Harju Maakohus andis 09.05.2025 määrusega menetlusosalistele täiendavate avalduste,

taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks tähtaja kuni 26.05.2025.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

16. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS §

444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

17. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse

kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg

1).

18. Lähtudes hageja väidetest faktiliste asjaolude kohta võiks kostja vastu esitatud põhinõue

kuuluda rahuldamisele AÕS § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel. AÕS § 85 lg 1 kohaselt

vastutab valdaja omaniku ees asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt

VÕS §-dele 1037−1040. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema

omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise,

segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule

hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Lisaks on hageja esitanud viivisenõude. See

nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel.

19. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

hageja on kinnistu aadressiga Teenuste 2, Tabasalu, Harjumaa, katastritunnus

19801:002:0297 (kinnistu) omanik (dtl 65-67);

-

14.09.2022 paigutas kostja hageja kinnistule, Ranna teega piirnevale haljasalale, oma

reklaamikandja;

-

enne oma reklaamikandja paigutamist hageja kinnistule kostja selleks hagejalt nõusolekut

ei küsinud;

-

19.09.2022 saatis hageja kostjale e-kirja, milles teavitas, et ta on omavoliliselt

paigaldanud reklaamikandja hagejale kuuluvale kinnistule (dtl 68);

-

30.09.2022 koostas hageja kostjale arve nr 222095206 summas 153 eurot (dtl 69), mida

kostja ei ole tasunud;

-

10.10.2022 teisaldas kostja hageja kinnistult oma reklaamikandja.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue.

21. Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati

kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (Riigikohtu 22.10.2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 16; Riigikohtu 19.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09,

p 15). VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja

nõusolekuta mingit tema õigust, eelkõige tema omandit või valdust, ning et ta on rikkumise

abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. VÕS § 1037 lg 3

esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust

hinnatakse rikkumise aja seisuga (vt Riigikohtu 27.09.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18478, p

11). Hagejal on kohustus tõendada, kui palju kostja tema arvel oma kulutusi kokku hoidis

(rikkumise teel saadu harilik väärtus). Tallinna Ringkonnakohus on samas asjas tehtud

02.11.2023 otsuses mh selgitanud, et kostja kasutuseeliseks saab olla kasu, mida kostja võis

saada seetõttu, et ei pidanud hagejale maa kasutamise eest maksma.

22. Vaidlustamata asjaolude kohaselt paigaldas kostja hagejale kuuluvale kinnistule

reklaamikandja 14.09.2022 ja viis selle sealt ära 10.10.2022. Antud juhul saab kostja

kasutuseeliseks TsÜS § 62 lg 1 tähenduses olla kasu, mida kostja sai seetõttu, et ei pidanud

hagejale maa kasutamise eest maksma. Kostja saadud kasutuseeliste arvestamisel saab lähtuda

kinnistust (maa-alast), mida ta ebaseaduslikult kasutas reklaamkandja paigutamiseks ning

hüvitist saab mõista aja eest, millal ta seda maad ebaseaduslikult valdas (14.09.2022-

10.10.2022).

23. Hageja taotleb kostjalt 153 euro hüvitamist hagejale kuuluva maa kasutamise eest sellel

kostjale kuuluva reklaamikandja hoidmisega perioodil 14.09.2022-10.10.2022. Hageja on

arvestanud ja nõudnud kasutuseelise hüvitamist kogu kasutuasjast (17 päeva eest). Hageja on

lähtunud kasutuseelise suuruse määramisel tasust, mida ta oleks nõudnud sellise maa-ala

reklaamikandja paigutamise eesmärgil kasutusse andmiseks sama aja eest igalt isikult, kes

oleks maa sellist kasutusõigust taotlenud, s.o sellise maa-ala kasutusõiguse harilikust

väärtusest samas mahus ja samal eesmärgil kasutusse andmise korral. Hageja selgituste

kohaselt võttis ta pärast kostja omavolilisest valdusest teadasaamist ühendust samas

piirkonnas maad reklaamikandjate paigutamiseks rendile andnud OÜ-ga Karumaa. OÜ

Karumaa juhatajalt saadud teabe kohaselt oli 2022. a selles piirkonnas tavapärane maa

kasutustasu kostja reklaamikandja ühe külje pinnast u poole suurema küljega reklaamikandja

paigaldamise korral 150 eurot + km kuus. Lisaks teatas OÜ Karumaa juhataja, et kostja soovis

esialgu paigaldada reklaamikandja OÜ Karumaa maale, kuid pidas küsitud 200 eurost

üüritasu paljuks ja pakkus ise 100 eurot. OÜ Karumaa ei olnud sellest pakkumusest huvitatud,

sest leidus ka teisi kliente, kes soovisid samal ajal samas kohas reklaamipinda üürida (vt dtl

280-283).

OÜ Karumaa hinnastamispraktika alusel leidis hageja kõigepealt ühe külje suuruse pinnaga

reklaamikandja aluse maa kasutustasu kuus 75 eur (1/2 150-st) ja korrutades selle seejärel

kostja reklaamikülgede arvuga (x3) sai kostja reklaamikandjat kandva maa kasutustasuks

kuus 225 eurot ((150 eur : 2) x3) ehk päevas 7,5 eurot (+km). Hageja nõudis ja nõuab tänaseni

maa kasutuseelise eest tasu 17 päeva eest 153 eurot (17 x 7,5 = 127,5 + nõude esitamise ajal

kehtinud määras käibemaks 20%).

24. Kostja vastuväidete kohaselt oli tegemist kostjapoolse eksimusega, mis oli seotud sellega,

et Harku vald, kelle maa peal kandja algselt asus, palus kostjal liigutada reklaamikandja

erakorraliselt ja ajutiselt teise asukohta. Kuna asjaga oli kiire, siis kostja kasutas XGIS

kaardirakendust, mille kohaselt oli kinnistu munitsipaalomandis. Kostja järeldas sellest

ekslikult, et see tähistab Harku valda. Kohe kui kostja oma viga mõistis, vabandas ta

viivitamatult (juba järgmisel päeval, 15.09.2022) hageja ees ja proovis olukorda lahendada nii

hagejaga (dtl 114), kui paralleelselt hageja ainuomanikuks oleva Harku vallaga (dtl 116-117,

122-126). Kuna hageja on 100% Harku vallale kuuluv ettevõtja ja reklaamikandja

ümbertõstmine toimus Harku valla huvides, siis oli hageja järgnev käitumine kostjale üllatav.

25. Kohtu hinnangul ei saa kostja väidetava eksimusega vabandada hageja maa

ebaseaduslikku kasutamist. Seda enam, et kostja enda väite kohaselt mõistis ta oma viga ja

pöördus hageja poole juba järgmisel päeval (15.09.2022) ja proovis olukorda lahendada (dtl

114). Samas hoidis enda reklaamplakatit edasi hagejale kuuluval maal kokku 17 päeva ning

alles 10.10.2022 viis selle ära. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid saavutanud

mingisuguse kokkuleppe maa tasu eest või tasuta kasutamiseks. 19.09.2022 e-kirjast kostjale

nähtub, et viimane on omavoliliselt paigaldanud hagejale kuuluvale kinnistule reklaamikandja

14.09.2022 ning hageja kinnitab, et reklaamikandja võib oma asukohta jääda niikauaks, kui

kostjal vajadus on, kuid seda tasu eest (vt dtl 68). Lisaks on hageja esitanud kostjale

tasumiseks arve summas 153 eurot (dtl 69). Seega ei ole hageja aktsepteerinud kostja poolt

maa tasuta kasutamist ei otseselt ega kaudselt. Hageja seadis omaniku loa maa kasutamiseks

selgelt sõltuvusse e-kirjas nimetatud tasu maksmisest, mida kostja tasuma ei nõustunud. Kuna

pooled ei saavutanud hageja maa kasutamise osas kokkulepet, oli kogu kostjapoolne

maakasutuse aeg omavoliline. Lisaks nähtub esitatud tõenditest, et kostja oli reklaamikandja

hagejale maale paigaldamisel teadlik maaomaniku nõusoleku vajadusest, mida kinnitab samas

piirkonnas varasem korduv taotluste esitamine reklaami paigaldamiseks (vt dtl 290-292).

26. Kostja poolt esitatud kirjavahetus OÜ-ga Karumaa ei lükka ümber hageja esitatud sama

isikuga peetud kirjavahetusest nähtuvat. Hageja on esitanud tõendi OÜ-ga Karumaa peetud

kirjavahetuse kohta, tõendamaks kostjalt nõutava kasutuseelise põhjendatust, sh asjaolu, et

kostjale pakutud maakasutustasu (nõutav kasutuseelis) vastas objektiivselt samas piirkonnas

ligikaudselt samal ajal kehtinud tavapärasele samasuguste reklaamikandjate paigaldamiseks

maa-ala kasutustasule. Kostja ei ole seda oma tõendiga ümber lükanud. Asjaolu, et vaidluse

all oleva reklaamikandja maakasutus on kostjale Harku vallale kuuluval maal tasuta, ei ole

praegusel juhul asjakohane. Antud juhul on hagejaks äriühing, mitte Harku vald. Kohus

nõustub hagejaga, et äriühingult ei saa eeldada ega nõuda oma vara kasutusse andmisel

samasuguseid tingimusi, nagu võib võimalikuks pidada kohalik omavalitsus mingitel

käesoleva menetluse pooltele teadmata asjaoludel. Maakasutus saabki olla teatud juhul tasuta

või on tasuks mingi muu rahaliselt küll hinnatav, kuid mitte otsene rahaline makse (nt

hagejale kuuluva avalikus kasutuses oleva objekti või teenuse reklaamimiseks piirkonna

elanikele või avaliku ruumi positiivseks ilmestamiseks), kuid tasuta maakasutust ei saa

eeldada ega nõuda. Samuti asjaolu, et hageja ise võib mõnda oma maad anda mõne

reklaamikandja paigaldamiseks tasuta kasutusse, ei kujunda turu tavapraktikat Harku vallas

ega muuda Harku valla kinnisvaraturgu tasuta turuks. Kostja on tuginenud Harku valla

rannakabiinide reklaamipindadega puutuvasse (dtl 305-334). Selles osas on hageja selgitanud,

et ajakirjanduses käsitletud rannakabiinide juhtumis tegutsesid hageja, Harku vald ja Saku

Õlletehas seltsinguna, kus Saku panustas erinevate ürituste korraldamise rahalise toetamisega.

Kohtu hinnangul ei tõenda 2018. a rannakabiinide kirjavahetus ja ajakirjanduses avaldatud

artiklid turuhindu Tabasalu alevikku läbiva peamagistraali ääres ja kaubanduskeskuse vahetus

läheduses 2022. a.

27. Lisaks on hageja esitanud tõendid, mis näitavad, et hageja nõutav kasutuseelis jääb alla

mujal küsitavatele reklaamikandjate paigaldustasudele (vt dtl 284-289). Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, millest üheselt nähtuks, et reklaamikandjate paigaldamise turg Harku vallas,

sh kõigil eesmärkidel ja kõigi omanike maadele paigaldatud reklaamide puhul, oleks alati

tasuta.

28. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks kostja saadud kasutuseelis

153 eurot (17 x 7,5 = 127,5 + nõude esitamise ajal kehtinud määras käibemaks 20%).

Kasutuseelise arvestuses lähtub kohus hageja poolt märgitud päevade arvust 17.

29. Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub samuti rahuldamisele. Kui võlgnik on

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt

võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui

rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või

alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS §

113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

30. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist kooskõlas VÕS §

113 lg-ga 2 alates 15.10.2022 kuni asja tehtava kohtulahendi täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 teise

lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär

15.10.2022-31.12.2022 aastas 0,00% ja 01.01.2023-21.03.2023 aastas 2,50%. Seega oli kehtiv

seadusjärgne viivisemäär aastas 2022 teisel poolaastal 8% (0,00 + 8) ja 2023 esimesel

poolaastal 10,5% (2,50 +8). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva ning lähtudes 153

euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 15.10.2022-21.03.2023

(s.o 158 päeva) eest 6,14 eurot (vt arvutuskäiku https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt).

31. Kokku on viivis seadusjärgses määras 21.03.2023 seisuga seega 6,14 eurot. Nimetatud

summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks ka välja alates 22.03.2023 viivise protsendina põhinõudelt (153 eurolt)

kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

32. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

(põhinõue) 153 eurot, viivise 21.03.2023 seisuga 6,14 eurot ning edasi viivise protsendina

põhinõudelt (153 eurolt) alates 22.03.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

33. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.

34. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

35. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)