3-25-552/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme, Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-552

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X-i

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik X , riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Andrei Matvejev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.05.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 07.05.2025 määruse

peale.

2. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.05.2025

määrus muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.07.2024 kell 06.40 Tallinna Sadama D-

terminalis kinni X-i (puudutatud isik), kellel oli laevapilet ja kes soovis reisida Soome.

Umbes kell 08.20 taotles puudutatud isik suuliselt rahvusvahelist kaitset. Ta peeti kinni

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. PPA lükkas 29.10.2024

otsusega nr 12407280001 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tegi talle

sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Puudutatud isik vaidlustas selle otsuse, kuid Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega

nr 3-24-3192 tema kaebuse rahuldamata. Puudutatud isik esitas halduskohtu 05.03.2025

3-25-552

otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Seoses

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega pidas PPA isiku 06.03.2025 kell 09.00

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 lg 1 p-de 1–

3 alusel 48 tunniks kinni. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 06.03.2025 taotluse anda VSS §

23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

(KPK) paigutamiseks kuni isiku väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Tallinna Halduskohus andis 07.03.2025 määrusega PPA-le loa pidada isik kinni ja paigutada

ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.05.2025.

Puudutatud isik esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 02.04.2025 määrusega rahuldamata.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 29.04.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada

puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega VSS § 25 lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel kuni

neljaks kuuks.

Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA alustas selleks Iraagi saatkonnaga suhtlust ja

käivad läbirääkimised isiku identifitseerimise protsessi alustamiseks, kuna isikul puudub pass

ning isik ei ole jaganud passi kohta teavet ega andnud passi koopiat. 16.04.2025 õnnestus

PPA-l saada Iraagis asuvast Prantsusmaa saatkonnast isiku passi koopia, kuna isik on varem

taotlenud sellest saatkonnast viisat Schengeni alale sisenemiseks. PPA jätkab läbirääkimisi

Iraagi saatkonnaga.

PPA-l on keelatud lahkumisettekirjutuse sundtäitmine.

Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis, esineb jätkuvalt põgenemise oht ja seetõttu ei

ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult

ja läbis mitmeid turvalisi Euroopa Liidu liikmesriike eesmärgiga jõuda Soome. Ta kasutas

Schengeni alale ebaseaduslikuks sisenemiseks edasitoimetaja abi. Isik ei esitanud

rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises liikmesriigis ega Eestis kohe pärast

kinnipidamist. PPA on praeguseks tuvastanud, et isikut üritasid 27.08.2024 laevaga Soome

viia tema enda sugulased, kuigi isik väitis, et ta neid ei tundnud. Samuti väitis isik algul, et tal

ei ole Soomes sugulasi, kuid hiljem selgus, et Soomes elab tema õde, kes tuli teda KPK-sse

külastama. Ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku

käitumine ja ütlused kinnitavad tema põgenemise ohtu. Vabaduses viibides võib isik jätkata

oma teekonda Soome. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA on lükanud isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, teinud sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Iraaki ja

kohaldanud sissesõidukeeldu Schengeni alale.

Isik ise ei aita kaasa enda dokumenteerimisele. Isik ei ole esitanud PPA-le oma passi andmeid

ega koopiad.

3. PPA selgitas 30.04.2025 kohtuistungil, et ei ole teada, kus võiks olla isiku pass. Passi

koopiaga on isiku dokumenteerimine lihtsam. PPA-l on Iraaki tagasipöördumisega varasemat

praktikat vähe, kuid Soome praktikast lähtuvalt on tagasipöördumistunnistuste saamine ja

väljasaatmine Iraaki võimalik. Toimuvad ka ühisoperatsioonid väljasaatmiseks, millega Eesti

saab liituda. PPA ei tugine passi puudumisega seoses kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisele.

4. X vaidles kirjalikus seisukohas enda jätkuvale kinnipidamisele vastu.

Puudub põgenemisoht, mis õigustaks isiku kinnipidamist. Isik on küll tunnistanud algset

soovi jõuda Soome, kus elab tema õde, kuid ka see ei tähenda, et isik plaanib uuesti

ebaseaduslikult piiri ületada. Tema tegevus piiriületusel on seotud eelkõige hirmuga

päritoluriigi tagakiusamise ees ning tal ei olnud koduriigist pääsemiseks muud varianti. Isikul

on selge huvi rahvusvahelise kaitse menetluse vastu ja ta ei kavatse kuhugi põgeneda.

2(7)

3-25-552

PPA väited, et isik ei aita dokumenteerimisele kaasa, on paljasõnalised ja tõendamata. PPA-l

on palju isiku identifitseerimist ja dokumenteerimist võimaldavat infot, mis sai tuvastatud mh

rahvusvahelise kaitse menetluse raames. Isikule ei saa ette heita selliste andmete avaldamist,

mida ta ise ei tea või ei mäleta, nt passi number. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul ei

ole kehtivat reisidokumenti. Samas eeldab kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike

dokumentide muretsemisele, et PPA on teinud eelnevalt isikule ettekirjutuse Eestist lahkuda.

Kinnipidamine ei ole proportsionaalne, kuna isikul on võimalik rahvusvahelise kaitse

menetluses tehtud otsust kolmes kohtuastmes vaidlustada ning isik on seda võimalust

kasutanud.

Isik on kinnitanud koostöövalmidust, sh on ta valmis täitma registreerimiskohustust ja elama

kindlas kohas. Puudutatud isikul on Eestis pooleli rahvusvahelise kaitse menetlus, mistõttu

tuleb jaatada isiku majanduslikku ja sotsiaalset seost Eestiga.

5. Puudutatud isik selgitas 30.04.2025 kohtuistungil, et vahendaja käskis passid ära hävitada.

Ta soovib koostööd teha, kuid kuna temaga suheldi provokatiivselt, sai ta vihaseks. Ta austab

seadusi. Ta ei ole võimeline elama KPK-s pikemat aega, sest ta sööb vaid saia ja joob vaid

mahla. Toit ei ole hea, see on korduv ega sobi talle. Kõiki õe toodud asju ei antud talle üle.

Tal on vaja meditsiinilist abi.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.05.2025 määrusega PPA taotluse ja pikendas luba

pidada puudutatud isikut KPK-s kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauem kui kuni 07.09.2025.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 02.04.2025 määruses, et isiku kinnipidamine on VSS § 23 lg

1 p 1 alusel põhjendatud, sest esineb tema põgenemise oht VSS § 6⁸ p 6 järgi. Asjaolud, mis

sisustavad VSS § 23 lg 1 p-s 1 toodud põgenemisohtu ja sellest tulenevat kinnipidamisalust,

ei ole praeguseks muutunud, sh ei ole muutunud isiku Eestisse saabumise asjaolud, mis

viitavad tema võimalikule põgenemissoovile. Pigem võib järeldada, et rahvusvahelise kaitse

taotluse rahuldamata jätmise tõttu on suurenenud isiku soov riigivõimu eest pakku minna. Isik

selgitas ka istungil, et pahameele korral võib ta saada vihaseks ja avaldada, et ei ole koostööga

nõus (dtl 29). Ka on isik varem avaldanud, et kui teda siin ei taheta, siis andku talle paber ja ta

läheb taotleb kaitset mõnes teises kohas (dtl 30). Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks isiku

praeguseid kinnitusi, et ta soovib teha koostööd.

Saab nõustuda PPA-ga, et täidetud on ka VSS § 23 lg 1 p-s 3 toodud tingimus, s.o

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Vaidlust reisidokumendi puudumise üle ei ole ning ei

nähtu, et PPA oleks selles osas olnud tegevusetu. Samuti ei saa teiste liikmesriikide kogemust

ja ühisoperatsioonide võimalikkust arvestades pidada isiku väljasaatmist perspektiivituks.

PPA taotluse lahendamise ajal ei ole isikul võimalik täiendavalt dokumentide hankimisele

kaasa aidata. Kuigi ringkonnakohtu praktika kohaselt on VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemise

eelduseks see, et isik ei täida dokumentide hankimisel kaasaaitamiskohustust, ei ole teistes

kohtuasjades tehtud lahendid siinsele kohtule järgimiseks kohustuslikud. Riigikohus selgitas

16.07.2017 määruse nr 3-3-1-24-17 p-s 11, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas

direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1 ning analoogiliselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-

146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel

pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine. Direktiivi nr

2008/115/EÜ kõnealustest sätetest tuleneb, et isikut on võimalik kinni pidada nii praegu

lahendatava taotluse alusel 6 kuu kestel ja edaspidi kuni 18 kuu kestel, kui täidetud on

mõlemast lõikest vähemalt üks tingimus. Nii on võimalik isikut kinni pidada juhul kui: on

olemas põgenemisoht (lg 1 p (a)); ja väljasaatmise viibimise põhjuseks on kolmandatest

riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine (lg 6 p (b)). Samu tingimusi sisaldab

3(7)

3-25-552

endas ka VSS § 23 lg 1 p 3, kuivõrd samale alusele tuginemine eeldab seda, et leebemaid

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada ehk esineb põgenemisoht. Seda, et koostöö

puudumine ja dokumentide hankimise viibimine on direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-s 6

alternatiivsed, mitte kumulatiivsed tingimused, kinnitavad ka nt Euroopa Kohtu seisukohad

22.06.2021 otsuses nr C-718/19 (p-d 37 ja 70) ja 14.05.2020 otsuses nr C-924/19 PPU ja

C-925/19 PPU (p 279). Vastupidise tõlgenduse kohaselt muutub dokumentide hankimise

viibimise tingimus direktiivis (art 15 lg 6) sisutuks. Kui isiku kinnipidamisel üle kuue kuu

võivad tingimused olla täidetud alternatiivselt, võivad need olla täidetud alternatiivselt ka

lühema tähtaja jooksul kinnipidamisel.

Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne, sh ka kumulatiivselt nii VRKS kui ka

VSS alusel kinnipidamine. Praegu ei ole võimalik eeldada, et isikut peetakse kinni

rahvusvahelise kaitse kohtuasja lõpuni, kuna kinnipidamine otsustatakse üksnes tähtajaliselt.

Sealjuures on isiku väljasaatmise ettevalmistamine raskendatud isiku enda tegevuse tõttu

(passi hävitamine) ning kinnipidamine on otseselt seotud isiku varasema käitumisega, millest

järeldub põgenemisoht. Kinnipidamise ebaproportsionaalsust ei saa järeldada ka isiku

etteheidetest kinnipidamistingimustele. Istungil antud ütluste kohaselt ei ole isikut jäetud

toiduta, vaid ta ise loobub pakutavast. Ka on isikule tagatud meditsiiniline abi, sealjuures ka

vabaduses viibides ei pruugi olla soovitud abi viivitamatult kättesaadav näiteks

ravijärjekordade tõttu. Kuna isikul on esindaja, tuleb eeldada, et too aitab vajaduse korral

isikul ka kinnipidamistingimustega seoses õiguseid ja huve asjakohastes menetlustes kaitsta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.05.2025 määrus ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata.

Puudutatud isiku puhul ei ole veenvalt tuvastatud sellist põgenemisohtu, mis õigustaks

vabaduse jätkuvat piiramist. Põgenemisohu olemasolu peab tuginema konkreetsetele ja

objektiivsetele asjaoludele, mitte pelgalt oletustele. Puudutatud isik ei ole menetluse jooksul

kordagi väljendanud kavatsust Eestist põgeneda. Vastupidi, ta saabus Eestisse eesmärgiga

leida kaitset ning on teadlik, et kui ta menetluse ajal ebaseaduslikult Eestist lahkuks ja

tabataks mõnes teises Euroopa riigis, saadetaks ta tagasi Eestisse. Tal puudub põhjus riskida

ebaseadusliku põgenemisega, eriti olukorras, kus tal on Eestis pooleli rahvusvahelise kaitse

menetlus. Sugulaste olemasolu Euroopa Liidus ei saa iseenesest tõlgendada isiku kahjuks

põgenemisohu hindamisel. Puudutatud isiku õde on teda korduvalt KPK-s külastanud, mis

näitab, et sugulastega suhtlemiseks ei ole vaja ebaseaduslikult riigist lahkuda. Ka protest

rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud ebasoodsa otsuse vastu ja selle vaidlustamine ei

tähenda kavatsust seadust rikkuda. Kui isik vaidlustab negatiivset otsust kohtus, on tal

põhjendatud huvi kohtumenetluse tulemuse vastu ning seetõttu vähene motiiv menetluse ajal

riigist lahkuda. Just käimasolev rahvusvahelise kaitse menetlus on puudutatud isiku tugevaim

seos Eestiga. Seega on meelevaldne kohtu järeldus, et tal puuduvad Eestiga tugevad

sotsiaalsed sidemed, mis võiks justkui lihtsustada tema lahkumist.

Puudutatud isiku puhul pole täidetud ka VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud alused. Isik ei

ole tahtlikult takistanud dokumentide hankimist ning pelgalt dokumentide puudumine ei saa

iseseisvalt õigustada kinnipidamise jätkumist. Isikul puudub kehtiv pass või reisidokument,

sest ta põgenes koduriigist hädaolukorras ega saanud kaasa võtta vajalikke dokumente. Isik on

andnud PPA-le kõik oma päritolu ja isikut puudutavad andmed, esitanud Iraagi juhiload enda

isiku tuvastamiseks ega ole varjanud oma kodakondsust. PPA ei ole esitanud konkreetseid

asjaolusid, mis tõendaksid, et puudutatud isik oleks keeldunud vajalikest toimingutest, nt

reisidokumendi taotluse allkirjastamisest või vajalikest protseduuridest osavõtust.

4(7)

3-25-552

Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on ebaproportsionaalne. Isik on praeguseks olnud

KPK-s järjest juba ligikaudu 10 kuud. Tagasisaatmise direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 5

kohaselt peab liikmesriik kehtestama kinnipidamise maksimaalse kestuse, mis üldjuhul ei

ületa kuut kuud. Halduskohtu 07.05.2025 määruse alusel ületab kinnipidamine seda kestust

juba enam kui kaks korda ja seega peavad kinnipidamiseks olema väga kaalukad põhjused.

Halduskohus pole ka selgitanud, millal võib dokumentide hankimine õnnestuda. Lisaks on

puudutatud isiku psühholoogiline ja füüsiline tervis kinnipidamise ajal oluliselt halvenenud.

Puudutatud isik on väljendanud valmisolekut järgida erinevaid järelevalvemeetmeid (elukoha

määramine, regulaarne registreerimine PPA-s), kuid kohus jättis need asjaolud kaalumata.

PPA süüdistused valeandmete esitamise või dokumentide tahtliku kaotamise kohta on

tõendamata ja alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

6). Määruskaebus on võimalik lahendada PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.

9. PPA ja halduskohus on puudutatud isiku kinnipidamise pikendamisel tuginenud VSS § 23

lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 25 lg-le 1. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta

viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul,

kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh

lahkumiskohustuse tulemuslikku täitmist. Kinnipidamine on lubatud mh juhul, kui esineb

välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 11 järgi annab halduskohus loa

välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole

võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab lisaks olema kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi

asjaolusid. Kui VSS § 23 lg-tes 1 ja 11 sätestatud tingimused on jätkuvalt täidetud, pikendab

halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks VSS § 25 lg 1 kohaselt PPA taotlusel

väljasaadetava KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks

kuuks tema KPK-sse paigutamise päevast arvates. VSS § 25 lg-st 3 tulenevalt ei arvata

väljasaadetava kinnipidamise tähtaja hulka rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise aega.

10. Puudutatud isik on KPK-s viibinud VSS § 23 lg 1 alusel alates 07.03.2025 ning

vaidlustatud määrusega on pikendatud tema KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks

kui 07.09.2025. Seega ei ole halduskohus andnud 07.05.2025 määrusega luba isiku

kinnipidamiseks VSS § 25 lg-s 1 sätestatust pikemaks ajaks. Ringkonnakohus selgitab, et kuni

07.03.2025 peeti puudutatud isikut kinni VRKS-i alusel kui rahvusvahelise kaitse taotlejat.

Kuna Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 otsus nr 3-24-3192 on selle edasikaebamisele

vaatamata lõplik otsus VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses, siis on halduskohtu otsuse tegemisega

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis

viibimiseks lõppenud. Haldusasjas nr 3-24-3192 ei ole ka esialgse õiguskaitse korras peatatud

PPA 29.10.2024 otsuse nr 12407280001 kehtivust, vaid keelatud on üksnes selle otsuse

resolutsiooni p 3, s.o lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine (Tallinna Halduskohtu

05.03.2025 määrus asjas nr 3-24-3192). Seega on puudutatud isik alates 05.03.2025

väljasaadetava staatuses ja tema kinnipidamise eesmärgiks on tagada lahkumiskohustuse

täitmine. Eelnevast tulenevalt ei ületa isiku kinnipidamine kuni 07.09.2025 ühtlasi direktiivi

2008/115/EÜ art 15 lg-s 5 sätestatud maksimaalset 6-kuulist tähtaega. Direktiivi 2008/115/EÜ

art 15 reguleerib isiku kinnipidamist tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise

5(7)

3-25-552

läbiviimiseks, rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist reguleerib aga direktiiv

2013/33/EL.

11. Halduskohus tuvastas õigesti puudutatud isiku põgenemise ohu. VSS § 23 lg 1 p-s 1

nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 6⁸.

Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa siiski üksnes mõne VSS §-s 6⁸ nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi

ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku puhul on tuvastatav põgenemise

oht vastavalt VSS § 6⁸ p-le 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Ringkonnakohus jääb selles osas oma 02.04.2025 määruses

väljendatu juurde. Kõnealuses määruses selgitas ringkonnakohus muu hulgas, et isiku

ütlustest saab järeldada, et ta soovis leida riiki, kus parandada enda majanduslikku olukorda

ning tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde; samuti väljendas ta korduvalt

soovimatust naasta oma koduriiki 07.03.2025 kohtuistungil, kinnitades mh soovi jõuda

tegelikult Soome ja taotleda seal rahvusvahelist kaitset. Ringkonnakohus jääb 02.04.2025

määruses võetud seisukohale, et üks põgenemisohule viitavatest asjaoludest on ka see, et

puudutatud isikul on Soomes sugulasi. Siinkohal ei saa isiku eesmärgiks pidada üksnes

nendega suhtlemist, mis on võimalik ka isiku Eestis külastamisega. Võib eeldada, et isikul on

huvi liikuda Soome seetõttu, et seal oleks tal sugulaste näol olemas tugi, kes aitaksid tal

jätkuvalt Euroopa Liidus viibida, vajaduse korral ka ebaseaduslikul teel, samas kui Eestis

puuduvad isikul viibimiskoht, tuttavad ja sugulased. Seejuures on alusetu määruskaebuses

väidetu, et isikul puudub kehtiv pass või reisidokument, sest ta põgenes koduriigist

hädaolukorras ega saanud kaasa võtta vajalikke dokumente. Puudutatud isik on 30.04.2025

kohtuistungil ise kinnitanud, et ta hävitas oma passi Eestisse tulles ära, et ei oleks ohtu, et teda

tagasi saadetaks (dtl 167). Selline teguviis annab alust järelduseks, et isik soovib igal

võimalusel, vajaduse korral ka seadusi rikkudes vältida enda koduriiki tagasisaatmist.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et põgenemisohtu suurendavad lisaks PPA

otsus puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta ning halduskohtu

05.03.2025 otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta, arvestades et halduskohus on

05.03.2025 otsuses nõustunud PPA hinnanguga, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on

ilmselgelt põhjendamatu. Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames

hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid

kogumis. Seega ei välista põgenemisohtu pelgalt asjaolu, et isik pole ise menetluse jooksul

väljendanud kavatsust Eestist põgeneda.

12. Kokkuvõttes on eelneva põhjal puudutatud isiku kinnipidamine VSS § 23 lg 1 p 1 alusel

põhjendatud, sest esineb tema põgenemise oht VSS § 6⁸ p 6 järgi. Seetõttu puudub vajadus

täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p 3 (vrd

samas Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11).

13. Puudutatud isiku põgenemise ohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus

nr 3-3-1-93- 16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist ei ole

põhjust hinnata ka ebaproportsionaalseks. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole

kinnipidamine veel lähenemas maksimaalsele lubatud tähtajale. Samuti ei nähtu, et

puudutatud isiku koduriiki tagasisaatmine oleks perspektiivitu. Eeldatavasti ei kesta enam

kaua ka puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse kohtuasi, sest ringkonnakohus teeb selles

kohtuasjas otsuse lähiajal. Halduskohus leidis õigesti, et kinnipidamise ebaproportsionaalsust

ei saa järeldada isiku etteheidetest kinnipidamistingimustele. Viimaste põhjal ei ole alust

arvata, et jätkuv kinnipidamine võiks ohustada puudutatud isiku tervist või turvalisust.

6(7)

3-25-552

14. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.05.2025 määrus

muutmata.

15. Kuna määrus sisaldab andmeid mh puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse

kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS

§ 13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)