2-19-19791/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-19791

Kohtuasi

J.M-i (J.M) hagi S.N-i (S.N) vastu lepingust tuleneva

võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.12.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

S.N-i 30.12.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

S.N-i apellatsioonkaebuse hind 3687 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja J.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja Janika

Drobot

Kostja S.N (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 01.12.2023 otsus muutmata.

2. Jätta S.N-i 30.12.2023 apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus S.N-i kanda.

4. Mõista S.N-ilt välja menetluskulude hüvitis 1906,50 eurot (käibemaksuga) J.M-i

kasuks.

5. S.N-il tuleb J.M-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-19-19791

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.M (hageja) esitas 17.12.2019 Harju Maakohtule S.N-i (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu summas 3000 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise saadud laenu tagastamisega viivitamise eest seisuga 16.12.2019 summas

510,22 eurot ning edasiulatuva viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnetava summa

lõpliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 sätestatud määras. Hageja menetluskulud

palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ning kostjate võimalikud menetluskulud nende

endi kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.10.2017 laenulepingu, millega andis hageja

kostjale laenu 3000 eurot. Laenu võtmise kohta väljastas kostja samal päeval omakäeliselt

allkirjastatud võlatunnistuse. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31.10.2017. Kostja

lubas hagejale laenu tagastada, kuid ei teinud seda. Kostja eksitab kohut tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 200 lg 1 kohaselt, kui ta väidab, et on kinnitanud allkirjaga laenusumma

hagejale tagastamist. Kostja ei ole laenusummat 2950 eurot hagejale tagastanud. Kostja on

võltsinud võlatunnistust, kirjutades sellele hiljem teksti osa juurde. Hageja ei ole kinnitanud

võlatunnistusel allkirjaga raha kättesaamist.

3. Hageja loobus 18.04.2022 kohtuistungil 50 euro suurusest põhinõudest, kuna kostja tasus

menetluse ajal 12.02.2020 hagejale kogu laenusummast (3000 eurot) ära 50 eurot. Seega on

hageja põhinõue kostja vastu 2950 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja sai hagejalt laenu 3000 eurot, kuid tagastas 2018. a septembri lõpus sellest 2950

eurot. Selle kohta tehti märge ka võlatunnistusele. Pooled leppisid kokku, et 50 eurot

kasutatakse bensiini tarbeks kui tehakse tööd. Vaidluse lõpetamiseks tasus kostja 12.02.2020

hagejale 50 eurot. Raha kostjale üleandmise fakt leidis kinnitust tunnistajate juuresolekul ning

hageja ise kirjutas raha kättesaamisel dokumentidele alla. Hageja viide TsMS § 200 lg-le 1 ei

ole asjakohane. Kostjale raha väljastamisel ei olnud dokumendi originaalil hageja allkirja. Oli

üksnes kostja allkiri, et raha on kätte saadud. Hageja allkiri ilmus dokumendile pärast seda,

kui hageja sai 2018. a oktoobris Lasnamäel kohviku „Ingver“ juures parklas tunnistajate

juuresolekul raha. Hageja on enda allkirja tunnistanud ka kohtuistungitel. Kostja on

tõendanud, et raha summas 2950 eurot anti hagejale tegelikult üle 2018. a oktoobri alguses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 01.12.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 2950 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlgnevuselt (2950 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 01.11.2017 kuni kohtuotsuse

tegemiseni, s.o 01.12.2023 summas 1522,40 eurot ning edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt

2-19-19791

(2950 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 02.12.2023 kuni

põhinõude täitmiseni. Maakohus võttis vastu hageja osalise hagist loobumise 50 euro suuruse

põhinõude osas ning hageja 11.01.2021 esitatud tõendi (28.08.2017 notariaalne volikiri nr

2396). Menetluskulud jäeti kostja kanda. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude

rahalise suuruse (5341,80 eurot) ning märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb kostjal tasuda hageja kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis maakohus TsMS § 238 lg 1 alusel tõendina

vastu hageja poolt 11.01.2021 tõendiks esitatud notariaalse volikirja nr 2396, milles hageja

volitab kostjat ja tunnistajat Y ennast erinevates toimingutes esindama. Hageja esitas

11.01.2021 Tallinna Ringkonnakohtule koos enda seisukohaga apellandi vastusele tõendi –

28.08.2017 notariaalse volikirja nr 2396, milles hageja volitab kostjat S.N-i ja Y ennast

esindama. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.01.2021 kohtumäärusega rahuldamata kostja

20.11.2020 taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja ka hageja 11.01.2021 taotluse

dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus põhjendas hageja tõendi

vastuvõtmata jätmist sellega, et kuna kostja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks jäi

rahuldamata, siis pole hageja esitatud tõend kostja tunnistajate ebausaldusväärsuse

tõendamiseks asja lahendamiseks antud hetkel vajalik. Harju Maakohus rahuldas 10.03.2022

määrusega kostja 17.12.2021 taotluse tunnistajate Y ja C ülekuulamiseks, kes kuulati üle

18.04.2022 toimunud kohtuistungil. Kuivõrd maakohus kuulas tsiviilasjas üle kostja

tunnistajad Y ja C, siis oli menetluslik olukord võrreldes 14.01.2021 seisuga muutunud.

8. Maakohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks, et

pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

Kostja (laenusaaja) sai hagejalt (laenuandjalt) 10.10.2017 laenu 3000 eurot, mille

kostja pidi tagastama 31.10.2017. Kostja ei tagastanud hagejale võlga tähtaegselt

31.10.2017 (dtl 6–7, 36–37).

-

Kostja tasus 12.02.2020 hagejale saadud võlast (3000 eurot) pangaülekandega 50

eurot (dtl 34).

Pooled vaidlesid kokkuvõtlikult selle üle, kas 10.10.2017 saadud laen 2950 eurot on kostja

poolt hagejale tasutud või mitte.

9. Maakohus märkis, et õiguskirjanduses on leitud, et olenevalt dokumendi ehtsuses kahtlust

tekitavatest asjaoludest võib vajalikuks osutuda kas käekirjaekspertiis (st eksperdilt palutakse

arvamust, kas dokumendil oleva allkirja või teksti on kirjutanud konkreetne isik või nt

palutakse eksperdil kindlaks teha, kas erinevad tekstid on kirjutatud sama isiku poolt) või

dokumendiekspertiis (eksperdil palutakse nt tuvastada dokumendi koostamise aeg, erinevate

tekstielementide kirjutamise järjekord, välja selgitada, kas dokumendil on võltsimistunnused,

kas dokument on valmistatud konkreetse tehnilise vahendiga jms). Kui dokumendi ehtsus jääb

ka ekspertiisi tulemusena ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks, st tõendamiskoormust

kannab pool, kes väidab, et dokument on ehtne (RKTKo 14.09.2016, 3-2-1-63-16, p 10).

Ekspertiisi õnnestumiseks on oluline eksperdile edastada originaaldokumendid ja piisavalt

võrdlusmaterjali, kui soovitakse vastust küsimusele dokumendi või allkirja autorluse osas

(Tsiviilkohtumenetluse seadustiku I kommenteeritud väljaanne, V. Kõve, I. Järvekülg jt, lk

1475–1476).

10. Maakohus määras 15.03.2023 käekirja- ja dokumendiekspertiisi.

2-19-19791

10.1. Maakohus küsis käekirjaeksperdilt 15.03.2023 määrusega järgmise küsimuse: „Kas

10.10.2017 võlatunnistusel on J.M-i allkiri?“. Vastavalt eksperdi arvamusele

käekirjaekspertiisi aktis nr 23E-CK0019 (28.04.2023) leidis ekspert, et 10.10.2017

võlatunnistusele on allkirja J.M-i nimelt ja selle ees oleva nime „J.M“ väga tõenäoliselt

kirjutanud J.M (arvamuse skaalal aste +3, dtl 405–411).

10.2. Maakohus küsis dokumendieksperdilt 15.03.2023 määrusega järgmised küsimused: 1)

Kas 10.10.2017 võlatunnistusele käsikirjaliselt kirjutatud tekst 2950 euro üleandmise ja

kättesaamise kohta on kirjutatud samal ajal kui J.M-i allkiri („J.M XXX“)? 2) Kas 10.10.2017

võlatunnistusele antud hageja allkiri („J.M XXX“) on kirjutatud samal ajal kui kostja S.N-i

allkirjad võlatunnistusel (üks allkiri käsikirjalise teksti juures 2950 euro üleandmise ja

kättesaamise kohta ja teine allkiri pärast kuupäeva 10.10.2017 ja kostja nime)? Vastavalt

eksperdi arvamusele dokumendiekspertiisi aktis nr 23E-DM0013 (28.04.2023) leidis ekspert,

et: 1) Ekspertiisiks esitatud võlatunnistusele käsitsi kirjutatud tekst - „Деньги в сумме

2950,00 eur передал: S. N“ ja allkiri nime juures - „Деньги в сумме 2950,00 eur получил:

J.M“ - tähis „Ƶ“ on tõenäoliselt kirjutatud hiljem kui nimi ja allkiri „J.M XXX“. 2) Esitatud

võlatunnistusele käsitsi kirjutatud hageja nimi ja allkiri „J.M XXX“ on kirjutatud tõenäoliselt

sama kirjutusvahendiga samaaegselt kostja S.N-i nime ja allkirjaga kuupäeva 10.10.2017

järel. Võlatunnistusel S.N-i nimi ja allkiri käsikirjalise teksti juures 2950 euro üleandmise ja

kättesaamise kohta on kirjutatud teise kirjutusvahendiga ja tõenäoliselt peale kandeid –

kuupäev „31.10.2017., - nimi „S.N“ ja allkiri selle juures, - nimi ja allkiri „J.M XXX“ (dtl

397–403).

11. Maakohtu hinnangul ei leidnud käesolevas tsiviilasjas tõendamist, et kostja on hagejale

tagastanud 2950 eurot.

11.1. Hageja ei tunnista laenu tagasisaamist. Kostja oma 29.09.2020 vande all antud ütlustega

kinnitab, et andis hagejale 2018. a septembri lõpus või oktoobri alguses tunnistajate Y ja C

juuresolekul hagejale sularahas, 50-eurostes kupüürides üle 2950 eurot ning hageja luges raha

üle ja pani raha kättesaamise kohta paberile allkirja. Tunnistajad Y ja C on andnud ütlusi, et

nad viibisid 2018. a oktoobris hageja ja kostjaga koos, mil kostja andis hagejale üle valge

ümbriku. Mõlemad tunnistajad ei tea, kui palju raha ümbrikus oli, väites vaid, et lahtisest

ümbrikust paistis raha ots välja. Tunnistajad ei kinnita kostja ütlusi selle kohta, et hageja luges

peale kostjalt ümbriku kätte saamist sularaha üle. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud

kostja seisukoht, et hageja luges kokkusaamisel üle raha. Selline asjaolu ei oleks saanud

märkamata jääda kahele tunnistajale, kes seisid hagejast ja kostjast väidetava rahaga ümbriku

üleandmisel u 3 meetri kaugusel. Kui hageja oleks üle lugenud kokku 59 rahakupüüri (59 tk x

50 = 2950 eurot), nagu väidab kostja, siis oleksid ilmselgelt pidanud seal juures viibivad

tunnistajad sellist tegevust kasvõi osaliselt märkama. Tegelikkuses ei kinnita kumbki

tunnistajatest, et kostja andis hagejale 2018. a oktoobris üle 2950 eurot.

11.2. Isegi olukorras, kui sel samal kohtumisel 2018. a oktoobris toimus kostja poolt hagejale

mingi sularahaga avatud ümbriku üleandmine, siis võis see olla seotud poolte vaheliste teiste

tehingutega. Puudub vaidlus selles, et kostja ja tunnistaja Y olid hagejaga seotud läbi

erinevate teenuste osutamiste ja esindamiste juba alates 2017. a augustist. Nimelt sõlmiti

18.08.2017 hageja ja juriidilise büroo M OÜ, kelle direktoriks oli lepingu kohaselt kostja S.N,

(dtl 42–46, tõlge dtl 70–73). Samuti oli 28.08.2017 sõlmitud notariaalne volikiri nr 2396 selle

kohta, et hageja volitas kostjat ja tunnistajat Y ennast esindama erinevates asutustes,

läbirääkimistel võlgnikega, kohtumenetlustes jne (dtl 199–200 ja 202–203).

2-19-19791

11.3. Hageja saatis 16.05.2019 kell 21.07 kostjale (telefoninumbrile XXX) sõnumi, milles

küsib 3000 euro tagastamise kohta (dtl 52–54, tõlge dtl 69). Seejuures nähtub 13.01.2020

teostatud rahvastikuregistri väljavõttest, et kostja kontaktnumbriks on sama number –

XXXXXXX. Hageja saatis kostja (maakohtu otsuses ekslikult, et kostja on saatnud hagejale)

e-posti aadressile XXX 25.06.2019 kell 21.57 e-kirja küsimusega laenu 3000 euro

tagastamisega seoses (dtl 49, tõlge dtl 66). 13.01.2020 teostatud rahvastikuregistri väljavõttest

nähtub, et kostja kontaktiks on märgitud e-posti aadress XXX (nimetatud aadress on kostja

kontaktiks ka e-toimikus). Kui vastaks tõele kostja väide, et hageja sai temalt 2018. a

oktoobris tagasi laenusumma 2950 eurot, siis ei oleks hagejal olnud vajadust korduvalt 2019.

a mais ja juunis teha kostjale võla 3000 euro tasumise kohta päringuid.

11.4. Hinnates eeltoodud tõendeid kogumis koos eksperdi antud arvamustega

käekirjaekspertiisi aktis ja dokumendiekspertiisi aktis leidis maakohus, et tegelikkuses ei ole

kostja hagejale 2950 eurot tagastanud, vaid 10.10.2017 võlatunnistusele (dtl 36) käsitsi vene

keeles juurde kirjutatud tekst („Деньги в сумме 2950,00 eur передал: S. N“) ja allkiri nime

juures („Деньги в сумме 2950,00 eur получил: J.M“) ning tähis „Ƶ“ on kirjutatud hiljem

kostja S.N-i poolt ehk kostja on 10.10.2017 võlatunnistust käsitsi juurde kirjutatud osas

võltsinud. Võlakirjal olev nimi ja allkiri „J.M XXX“ on kirjutatud siis, kui kostja sai hagejalt

10.10.2017 laenu, so samal ajal, kui võlakirjale kirjutas enda nime ja allkirja kostja S.N.

Seega tuli vastav summa (2950) eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.

12. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka kohtuotsuse tegemise ajaks (01.12.2023)

sissenõutavaks muutunud viivise 1522,40 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1

ettenähtud ulatuses põhinõudelt (2950 eurot) päevas alates 02.12.2023 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui

põhinõude (2950 euro) ulatuses.

13. Maakohus märkis, et ei hinda muid kohtuotsuses käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid,

sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi

rahuldamise kohta. Kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste seisukohad ja tõendid jättis

maakohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust.

Sellisteks tõenditeks on hageja esitatud kolme kõne helisalvestised: 16.04.2019 kõne (dtl 100,

106–107), 13.06.2019 kõne (dtl 50–51, 67–68) ja 18.06.2019 kõne (dtl 47, 65).

14. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt täielikult kostja kanda, kuivõrd

maakohus rahuldas hagi täies ulatuses. Maakohus määras hageja menetluskulud rahaliselt

kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 5341,80 eurot koos

seadusjärgse viivise tasumise kohustusega alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud otsuse täies

ulatuses, lõpetada asja menetluse ning jätta hagi rahuldamata. Kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja hinnangul tuleks hagi mh jätta

läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 1).

16. Kostja leiab, et 28.08.2017 koostatud volikiri nr 2396 ei saa olla tõendiks selle kohta, kas

kostjal oli või puudus võlgnevus hageja ees. Need olid täiesti teistsugused suhted

õigusteenuse osutamise lepingu raames. Kostja ei vaidlusta siiski hageja poolt enda

esindamiseks väljastatud volikirja olemasolu või puudumist. Selline volikiri väljastati, kuid

2-19-19791

see kaotas kehtivuse 28.08.2018, kuna hageja ei soovinud alla kirjutada kostja poolt

politseiasutustele esitamiseks koostatud avaldusele võlgnike kohta, kes ei tagastanud hagejale

osa võlgnetavast rahast. Kõik toimingud olemasoleva volikirja raames olid seega lõpetatud.

17. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tunnistajad ei kinnitanud raha üleandmist

hagejale. Esiteks tunnevad tunnistajad ja hageja üksteist hästi. Teiseks palus hageja kostjal

isiklikult, et kohtumisel osaleks tunnistaja C, kuna hageja tunneb teda hästi ja lisaks ka

usaldab. Kolmandaks ei pea tunnistajad ilmtingimata iga ümbrikus olevat rahatähte

kontrollima. Piisas sellest, et nad olid raha tagastamise juures ja nägid, kuidas kõik toimus.

Nad nägid ümbrikut rahaga, dokumenti, millele hageja alla kirjutas ning kuidas kostja pani

allkirjastatud dokumendi oma punasesse kausta. On võimalik, et mõlemad tunnistajad võisid

oma ütlustes midagi kahe silma vahele jätta, sest nimetatud sündmustest on möödunud üle

kahe aasta. Laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik

võib võla tasumist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 kui ka § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditega või

muude kirjalike dokumentidega ja iseäranis tunnistajate ütlustega. Kostja esitas maakohtule

poolte poolt allkirjastatud originaaldokumendi, kus hageja andis allkirja raha kättesaamise

kohta ja kostja andis allkirja raha üleandmise kohta tunnistajate juuresolekul. Hageja võttis

oma allkirja omaks ja kinnitas seda 29.09.2020 ja 18.04.2022 toimunud kohtuistungitel. Seega

hindas maakohus vääralt tunnistajate ütlusi, milles viimased kinnitasid raha üleandmist

hagejale, millega rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut. Samuti on hageja võtnud 2950 euro

suuruse võla kättesaamise omaks ja kinnitas oma allkirja, kuid maakohus ei ole seda asjaolu

tõendite hindamisel arvesse võtnud, mistõttu on maakohus hinnanud tõendeid ka selles osas

vääralt (TsMS § 232 lg 1).

18. Kostja nõustub dokumendiekspertiisi aktis tehtud järeldusega, et kirjed on tehtud vähemalt

kahe erineva kirjutusvahendiga, sest mõlemad pooled allkirjastasid teksti oma pastapliiatsiga,

mistõttu ei saa need olla ühesugused. Kostja selgitab, et raha tagastamisel summas 2950 eurot

kirjutati võlatunnistuse originaalile kanne raha üleandmise kohta hagejale. See tähendab, et

raha väljastamise teksti alla lisati tekst raha tagastamise kohta. Kostja arvas, et raha

tagastamist on mugav dokumenteerida võlatunnistuse originaalil. Sealsamas on nii kostja

allkiri kui ka hageja hoogne allkiri. Oma järeldusega ekspert kinnitas oma oletust kande

tegemise võimalikest asjaoludest raha saamisel hageja poolt ning kinnitas samal ajal

konkreetselt ka hageja allkirja. Ekspert kinnitas, et märge raha üleandmise kohta tehti

võlatunnistuse originaalile. Loomulikult tehti seda hiljem ehk kostja tegi ise selle kande

võlatunnistuse originaalile oma sõiduki kapotil parklas hageja ning tunnistajate juuresolekul,

mille järgselt hageja üksnes kirjutas võlatunnistuse originaalile alla ja sai ülejäänud 2950

eurot kätte. Samuti tegi ekspert kategoorilise järelduse, et kirjete tegemise aega ei ole

võimalik määratleda. Kui kirjete tegemise aega ei ole võimalik ekspertiisi vahendusel

määrata, siis tuleb lähtud tunnistajate ütlustest raha üleandmise kohta ja ekspertide

kinnitusest, et võlatunnistuse originaalil olevad allkirjad kuuluvad hagejale ja kostjale. Kostja

on tõendanud, et raha summas 2950 eurot anti hagejale tegelikult üle 2018. a oktoobri alguses.

Kostja viitab hageja vande all antud ütlustele, millest nähtub, et kostjale raha üleandmisel

puudus 10.10.2017 koostatud võlatunnistuse originaalil hageja allkiri. Seal oli ainult kostja

allkiri selle kohta, et raha summas 3000 eurot on hagejalt kätte saadud. Hageja allkiri tekkis

võlatunnistusele pärast seda, kui hageja sai raha kätte 2018. a oktoobri alguses Ingveri

kohviku juures asuvas parklas tunnistajate juuresolekul.

19. Maakohtu väide, et hageja kõned ja kirjad on tõendiks selle kohta, et kostja väidetavalt

võlga ei tagastanud, ei vasta faktilistele asjaoludele. Hageja psüühika oli häiritud ning juba

toimunud reaalsete asjade tajumine, eelkõige 2950 euro suuruse raha tagastamine, sunnib teda

uuesti nõudma võlakohustuste täitmist. Kostja tunneb seda tüüpi inimesi, sest töötas aastaid

2-19-19791

kriminaalpolitseis narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise uurimise osakonnas. Seetõttu

suhtus kostja kõikidesse hageja tehtud kõnedesse, sõnumitesse ja kirjadesse, mis olid

hilisemad kui raha üleandmine, rahulikult ega reageerinud nendele. Maakohus käsitles

ekslikult hageja tühje ja tõendamatuid sõnu ning hindas sellest tulenevalt ebaõigesti kõiki

kostja tõendeid, tunnistajate ütlusi, käekirjaekspertiisi järeldusi ning tegi sellest tulenevalt

eksliku järelduse selle kohta, et raha jäi hagejale täies mahus tagastamata. Maakohus rikkus

sellega TsMS § 232 lg-t 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

20. Maakohus asus seisukohale, et esitatud võlatunnistusele käsitsi kirjutatud hageja nimi ja

allkiri „J.M XXX“ on kirjutatud tõenäoliselt samaaegselt kostja S.N-i nime ja allkirjaga

kuupäeva 10.10.2017 järel“. See järeldus on ekslik, sest eksperdid väidavad kategooriliselt, et

kirjete tegemise aega ei ole võimalik määratleda. Maakohus rikkus sellega menetlusõiguse

norme (TsMS § 232 lg 1 ja § 272), sest maakohtu järeldus ei vasta tegelikele asjaoludele.

21. Kostja leiab, et esitatud ekspertiisiaktides kasutavad eksperdid perioodiliselt mõistet

„tõenäoliselt“. See tähendab, et eksperdid ei ole kindlad oma hinnangu õigsuses kõigi

10.10.2017 võlatunnistuse originaalil olevate kirjete osas tuvastatud tunnuste kogumi kohta.

See tähendab, et ekspert pole oma järeldustes täiesti lõplikult kindel. Siiski tuleb selle all

mõista, et tõenäoline järeldus on oletusliku iseloomuga ega ole tõend. Kostja on välja toonud

eksperdi järelduse, et: J.M-i nimel olev allkiri ja nimi "J.M" 10.10.2017 võlatunnistusel on

suure tõenäosusega kirjutatud J.M-i poolt (arvamusskaala tase +3). Selle puhul on kostja

hinnangul kõiksugu kahtlusteta tegemist eksperdi kategoorilise (kindla) järeldusega, et selle

allkirja võlatunnistuse originaalile kirjutas nimelt J.M 2018. a oktoobri alguses Ingveri

kohviku parklas, kui sai kostja käest raha tunnistajate juuresolekul.

Vastustaja seisukoht

22. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

24. Kolleegium märgib, et praegusel juhul puudub alus asja läbi vaatamata jätmiseks TsMS §

423 lg 2 p 1 alusel, nagu leiab kostja. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada hageja esitatud

hagiavaldust algusest peale perspektiivituks ning ei ole alust järeldada, et hagejal puuduks

õiguskaitsevajadus selle tõttu, et tema õiguste rikkumine oleks kirjeldatud faktilistel

asjaoludel võimatu arvestades ka, et kohus on hagi rahuldanud.

25. Siinsel juhul on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, kuid kaebusest ei nähtu,

miks on ebaõige maakohtu otsustus osaliselt hagist loobumise kohta (resolutsiooni p 1). Seega

puudub alus selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

26. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna ka ülejäänud osas alust kahelda

maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6

järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud

menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on

2-19-19791

kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostja

apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.

27. Kostja leiab, et maakohus võttis ebaõigesti vastu hageja poolt 11.01.2021 esitatud tõendi

(28.08.2017 notariaalne volikiri nr 2396). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on

tõendi vastuvõtmisel lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2021 määruse põhjendustest

(määruse p-d 5–6) ning õigesti leidnud, et menetlusliku olukorra muutumise tõttu (maakohus

kuulas üle kostja tunnistajad Yi ja Ci) oli põhjendatud TsMS § 238 lg 1 alusel nimetatud

tõend vastu võtta. Arvestades, et maakohus rahuldas kostja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks ning hageja esitas nimetatud tõendi kostja tunnistajate ebausaldusväärsuse

tõendamiseks, siis ei ole maakohus rikkunud tõendi vastuvõtmisel menetlusõiguse norme.

Vastupidiselt on maakohus kolleegiumi hinnangul tõendi vastuvõtmisega taganud poolte

võrdsuse käesolevas menetluses (TsMS § 7). Seda ei väära ka kostja esitatud väited, mis

puudutavad volikirja kehtivust.

28. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistajad ei kinnitanud raha üleandmist

hagejale. Kolleegium ei jaga kostja seisukohta ning põhjendab seda alljärgnevalt.

28.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate antud ütlused on omavahel

vastuolus ning need ei kinnita kostja väidet selle kohta, et hageja luges peale kostjalt ümbriku

kätte saamist sularaha üle (dtl 123, ajamärge 00:35:22). Y avaldas tunnistajana, et nägi

ümbrikut, millest paistis raha (dtl 307), kuid täpselt ei vaadanud, kas hageja võttis ümbrikust

midagi välja, luges seda või ei lugenud (dtl 308). Sealhulgas on Y kinnitanud, et seisis

hagejast ja kostjast raha üleandmisel 2–3 meetri kaugusel koos Ciga (dtl 307). C andis

tunnistuse, et nägi ümbrikut ja arvab, et see oli raha (dtl 311) ega näinud, mida hageja

ümbrikuga edasi tegi või kas ta selle sisse vaatas (dtl 312). Seejuures on ka C kinnitanud, et

seisis hagejast ja kostjast umbes 3 meetri kaugusel (dtl 312). Seega on maakohus õigesti

lähtuvalt tunnistajate ütlustest leidnud, et tõendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja luges

kokkusaamisel raha üle. Selline asjaolu ei oleks saanud märkamata jääda kahele tunnistajale,

kes seisid hagejast ja kostjast väidetava rahaga ümbriku üleandmisel umbes 3 meetri

kaugusel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kumbki tunnistajatest ei ole oma ütlustega

kinnitanud, et kostja andis hagejale 2018. a oktoobris üle 2950 eurot.

28.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole tunnistajate ütlustega üheselt tõendatud ka see, et pooled

allkirjastasid 2018. a oktoobri kohtumisel just vaidlusaluse dokumendi. Pole eluliselt usutav,

et tunnistaja Y nägi seistes pooltest umbes 3 meetri kaugusel, millist dokumenti täpselt

allkirjastati (dtl 308) ning tunnistaja C nägi vaidlusalust dokumenti alles pärast kohvikus (dtl

312). Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja ja tunnistaja Y olid

hagejaga seotud läbi erinevate teenuste osutamiste ja esindamise juba alates 2017. a augustist.

Seega on õige maakohtu järeldus, et isegi olukorras, kui sel samal kohtumisel 2018. a

oktoobris toimus kostja poolt hagejale väidetav avatud ümbriku sularahaga üleandmine, siis

võis see olla seotud ka poolte vaheliste teiste tehingutega. Kostja apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostja on ise apellatsioonkaebuses korduvalt

kinnitanud, et poolte vahel, sh hageja ja tunnistaja Yi vahel olid ka muud suhted. Kostja

väide, et hageja palus kostjalt isiklikult, et kohtumisel osaleks tunnistaja C, kuna hageja

tunneb teda hästi ning usaldab teda, on tõendamata ega oma ka käesoleva asja lahendamisel

tähtsust. Siiski märgib ringkonnakohus, et Yi ütlustest nähtub, et just kostja palus tunnistajatel

olla väidetava raha üleandmise ning dokumentide vormistamise juures poolte võimalike

pingeliste suhete tõttu (dtl 306, Nii palju kui ma aru saan, siis kostja palus minul ja Alekseil

olla seal lähedal, kui kostja ja hageja dokumendid vormistasid. Nendel on vist negatiivsed

suhted.). Ci ütlustest nähtub, et kostja kutsus teda lihtsalt kohtumisele (dtl 311–312, K: Te

2-19-19791

ütlesite, et kostja kutsus teid Ingveri kohvikusse. Miks ta teid sinna kutsus? V: Ta kutsus mind

lihtsalt kohtumisele.). Seega ei ole maakohus rikkunud tõendite hindamise reegleid ning on

piisava põhjalikkusega analüüsinud tunnistajate ütluste sisu ning nendes esinevaid vastuolusid

kostja väidete tõendatuse hindamiseks.

29. Kostja on seisukohal, et hageja võttis 29.09.2020 ja 18.04.2022 toimunud kohtuistungitel

omaks, et sai 2950 eurot vaidlusaluse võla katteks ja kinnitas seda oma allkirjaga, kuid

maakohus ei ole seda asjaolu tõendite hindamisel arvesse võtnud. Ringkonnakohus kostja

käsitlusega ei nõustu.

29.09.2020 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja öelnud küll, et suure tõenäosusega

on dokumendil olev allkiri tema oma (dtl 121, ajamärge 00:20:56, /…/ Kui see dokument on

välja prinditud samal printeril, mis minu dokument, kui see dokument on koostatud samal

kuupäeval, mis minu dokument, kui tekst laenuvõtmise kohta ja seal on minu allkiri ühe samal

allkirjaga tehtud, siis sel juhul suure tõenäosusega on see minu oma.), kuid on selgitanud, et

ta ei andnud dokumendile allkirja laenu tagastamise kohta (dtl 121, ajamärge 00:23:48, /…/

ma pole alla kirjutanud dokumendile laenu tagastamise kohta.). Sealhulgas on hageja esindaja

selgitanud, et dokumendil on kaks kostja allkirja ja üks hageja allkiri (dtl 121, ajamärge

00:23:16, Siin on kaks allkirja kostja kohta ja siis üks allkiri hageja kohta.). Hageja on vande

all ka selgitanud, et ta kirjutas alla neljale dokumendile, kaks jättis endale ja kaks andis

kostjale. Kõigi nelja dokumendi mõte oli see, et hageja annab võlgu ja teises oli see, et kostja

võtab võlgu (dtl 122, ajamärge 00:26:03). Hageja allkirja puudumise kohta hagi lisas 1

selgitas kostja, et see dokument jäi tema kätte (dtl 122, ajamärge 00:26:51). Maakohus küsis

teistkordselt hagejalt, kuidas sai dokument hageja allkirjaga kostja kätte ning hageja esindaja

selgitas, et seda dokumenti, kus pole kirjas „mina hageja“, pidas hageja võlakirjaks, kuhu

hageja arvates allkirja vaja ei olnud. Ühel oli tema nimega allkiri ja teine oli ainult võlakiri,

kuhu hageja ei pidanud alla kirjutama (dtl 125, ajamärge 01:09:00, Selle dokumendi tegemisel

ajal, kui pooled vormistasid laenu üleandmis, siis siin ärakirjal on kirjas, et mina laenan

selle raha summas 3000 eurot. Selles dokumendis, kus pole kirjas „mina hageja“, seda pidas

hageja võlakirjaks, kuhu ei arvanud hageja, et on allkirja vaja. Ühel oli tema nimega allkiri

ja teine oli ainult võlakiri, kuhu hageja ei pidanud alla kirjutama. /…/).

18.04.2022 kohtuistungil ei arutatud hagejaga eraldi tema allkirjaga seonduvat (dtl 302–304).

Eeltoodust nähtuvalt on ringkonnakohtu arvates hageja selgitanud, et andis allkirja laenu

andmisel, kuid laenu väidetaval tagastamisel ei ole hageja dokumendile alla kirjutanud. Seega

ei ole võimalik järeldada, et hageja on võtnud omaks asjaolu 2950 euro saamise kohta ja

kinnitanud seda oma allkirjaga. Tegemist ei ole hageja poolse kostja faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnalise nõustumisega (TsMS § 231 lg 2). Seega ei ole maakohus

rikkunud menetlusõiguse norme, kuivõrd hageja ei ole kostja esile toodud faktilisi asjaolusid

omaks võtnud, vaid vastupidiselt nendele vastu vaielnud.

30. Kostja toob välja, et dokumendiekspertiisi aktis on ekspert teinud kategoorilise järelduse,

et kirjete tegemise aega ei ole võimalik määratleda, mistõttu tuleks lähtuda tunnistajate

ütlustest raha üleandmise kohta ja ekspertide kinnitusest, et allkirjad kuuluvad hagejale ja

kostjale, milledest saab järeldada, et hageja kirjutas allkirja 2018. a oktoobri alguses raha

kätte saamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolu, et eksperdil ei olnud võimalik

määratleda täpset kirjete tegemise aega alust järeldada, et hageja kirjutas allkirja 2018. a

oktoobri alguses raha kätte saamisel. Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates koos

eksperdi antud arvamustega õigesti, et 10.10.2017 võlatunnistusele (dtl 36) käsitsi vene keeles

juurde kirjutatud tekst („Деньги в сумме 2950,00 eur передал: S. N“) ja allkiri nime juures

(„Деньги в сумме 2950,00 eur получил: J.M“) ning tähis „Ƶ“ on kirjutatud hiljem kostja

2-19-19791

S.N-i poolt ehk kostja on 10.10.2017 võlatunnistust käsitsi juurde kirjutatud osas võltsinud.

Võlakirjal olev nimi ja allkiri „J.M XXX“ on kirjutatud siis, kui kostja sai hagejalt 10.10.2017

laenu, s.o samal ajal, kui võlakirjale kirjutas enda nime ja allkirja kostja S.N. Selline järeldus

nähtub üheselt ka dokumendiekspertiisi aktist (dtl 399). Kolleegium märgib, et hageja allkiri

ei saanud ilmuda kostja originaaldokumendile hiljem, st laenu väidetaval tagastamisel, sest

arvestades asjas kogutud tõendeid allkirjastas hageja ainult kostjale jäänud

originaaldokumendi kostjale laenu andmisel, kuid hagejale endale jäänud dokumenti laenu

andmise kohta hageja ei allkirjastanud (dtl 7). Kostja esitatud originaaldokumendil on mh

kostja allkirjastanud dokumendi kahel korral ning hageja teist allkirja, mille hageja kostja

sõnutsi 2018. oktoobris dokumendile lisas, ei nähtu (dtl 36). Sealhulgas kinnitab eelnimetatud

järeldust käekirjaekspertiisi akt (dtl 408). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale.

31. Kolleegium märgib sh, et VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb eeldus, et täitmine on nõuetekohane,

kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud. Järelikult, kui vaidlus on

selles, kas täitmine on nõuetekohane või mitte, läheb tõendamiskoormis vastuvõtmisega üle

võlausaldajale. Kui aga vaidlus on selles, kas kohustust on üldse täidetud või mitte, peab

kohustuse täitmist ja täitmise vastuvõtmist tõendama võlgnik. Riigikohus on rõhutanud, et

võlgnik peab end varustama tõenditega täitmise kohta, mis kohaldub ka VÕS-i puhul

(RKTKo 17.02.1999, 3-2-1-26-99, RKTKo 04.03.2002, 3-2-1-24-02, p 16). Õiguskirjanduses

on leitud, et võlgnik peab arvestama ka sellega, et tõenditel, mis ei ole allkirjastatud, võib

nende vaidlustamise korral puududa või olla väiksem tõenduslik tähendus (VÕS I komm

(2016), § 95, p 4.1). Eeltoodust tulenevalt on selgunud, et hageja ei ole laenu tagastamise osas

allkirja andnud, mistõttu pole hageja andnud kostjale ka kohustuse täitmise vastuvõtmise

kohta täitmise kviitungit VÕS § 95 mõttes. Muuhulgas on maakohus õigesti viidanud

Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt, kui dokumendi ehtsus jääb ka ekspertiisi

tulemusena ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks, st tõendamiskoormust kannab pool, kes

väidab, et dokument on ehtne (RKTKo 14.09.2016, 3-2-1-63-16, p 10). Seega isegi, kui

dokumendi ehtsus oleks jäänud ekspertiisi tulemusena ebaselgeks, siis oleks loetud kostja

esitatud originaaldokument võltsituks, kuivõrd kostja ei ole menetluse kestel tõendanud

dokumendi ehtsust, s.o kohustuse täitmist ega selle vastuvõtmist.

32. Kostja on teinud etteheiteid ka maakohtu seisukohale s.o, kui vastaks tõele kostja väide, et

hageja sai temalt 2018. a oktoobris tagasi laenusumma 2950 eurot, siis ei oleks hagejal olnud

vajadust korduvalt 2019. a mais ja juunis teha kostjale võla 3000 euro tasumise kohta

päringuid (dtl 52–54, tõlge dtl 69; dtl 49, tõlge dtl 66). Ringkonnakohus kostja etteheidetega

ei nõustu. Kaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et telefoninumber ja

e-posti aadress, millele hageja sõnumeid või kirju saatis, kuuluvad kostjale. Kostja

apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hageja eraelulisi sündmusi, tervist ning

subjektiivset hinnangut hageja tehtud korduvate päringute kohta on paljasõnalised,

tõendamata ega oma ka käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Maakohus on tõendeid hinnates

jõudnud õigele järeldusele ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole

lõppjäreldust raha üleandmise fakti osas teinud üksnes eeltoodud tõendite (hageja tehtud

päringud kostjale) pinnalt, vaid on hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, sh on

tehtud nii dokumendi- kui ka käekirjaekspertiisid, mistõttu on alusetud kostja etteheited TsMS

§ 232 lg 2 rikkumisele.

33. Eeltoodust tulenevalt on maakohus, hinnates asjas tähtsust omavaid tõendeid, leidnud

õigesti, et kostja ei ole tõendanud hagejale 10.10.2017 laenuks saadud põhivõlgnevuse

summas 2950 euro tagastamist. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks.

2-19-19791

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda, kuivõrd apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

35. TsMS § 174 lg 2 kohaselt, kui maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses kindlaks ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav

kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

36. Hageja lepinguline esindaja esitas 12.06.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt

on hagejale osutatud õigusabi kogusummas 1588,75 eurot (käibemaksuta) 10 tunni ja 15

minuti ulatuses. Teenust osutas jurist Janika Drobot tunnihinnaga 155 eurot (käibemaksuta).

Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmiseid toiminguid:

-

Harju Maakohtu kohtuotsuse analüüs ja kliendi nõustamine 1 tund;

-

apellatsioonkaebuse analüüs ja kliendi nõustamine 3 tundi ja 10 minutit;

-

menetlusse võtmise määruse analüüs 10 minutit;

-

apellandi menetluskulude analüüs 20 minutit;

-

vastuse apellatsioonkaebusele koostamine ja esitamine 3 tundi ja 30 minutit;

-

apellandi arvamuse analüüs ja kliendi nõustamine 1 tund ja 30 minutit;

-

kostja arvamus 25 minutit;

-

menetluskulude nimekirja koostamine 10 minutit.

37. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat

on esindanud jurist. Hageja esindaja tasumäär on kohane ja ei ületa juristi keskmist tasumäära

sarnase keerukusega asja puhul.

38. Ringkonnakohus loeb hageja lepingulise esindaja kulu täies ulatuses põhjendatuks ja

vajalikuks. Hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud on kooskõlas asja menetlusega.

Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tagasi arvestada

menetluskuludelt tasutud käibemaksu (TsMS § 174 lg 10). Seega on kostja põhjendatud ja

vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 1906,50 eurot (käibemaksuga) (10,25x155+317,75).

39. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)