3-23-2693/35 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-2693

Otsuse kuupäev

27. juuni 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X-i kaebus Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 3-

23/1-3/147 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Triin Vaino

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juulil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 23. augusti 2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-3/147 kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumises ning määras talle

distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud. Käskkirja kohasel andis

vanemvalvur 27. juulil 2023 kaebajale korralduse asuda S1 eluosakonna koridoris koristama.

Kaebaja keeldus korralduse täitmisest ning meediku osalemist ei soovinud.

2. Kaebaja esitas 11. septembril 2023 Viru Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille

vangla jättis 27. oktoobri 2023. a vaideotsusega nr 6-12/288-2 rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 27. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 23. augusti

2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks.

4. Kaebaja esitas 28. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule avalduse, milles soovib varasemalt

kohtule esitatud kaebust täiendada. Kaebaja palus tunnistada varasemad tööle määramise

käskkirjad tühiseks, sest need on kaebaja töövõime hindamise osas õigusvastased.

5. Tartu Halduskohus jättis 5. aprilli 2024. a määrusega kaebuse muutmise taotluse

rahuldamata. Kohus selgitas, et tööle määramise käskkiri, tööle asumise korraldus ja

distsiplinaarkaristus ei ole omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu. Kaebajat ei

karistatud selle eest, et ta jättis täitmata Viru Vangla käskkirja, millega kaebaja vormistati ja

määrati majandustööle. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks, s.o distsiplinaarkäskkirja

tühistamiseks, ei ole tööle määramise käskkirja tühisuse tuvastamine eraldiseisvalt vajalik (vt

ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsuseid asjades nr 3-3-2-1-15 ja 3-3-

2-2-15). Pealegi ei tingi haldusakti tühisust asjaolu, et seal on kaebaja hinnangul tuginetud

ebaõigele tervishoiutöötaja hinnangule.

6. Kaebaja esitas 28. aprillil 2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 5.

aprilli 2024. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jättis 6. mai 2024. a määrusega

kaebaja määruskaebuse rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus võttis 6. juuni 2024. a määrusega X-i kaebuse Viru Vangla 23. augusti

2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 tühistamiseks menetlusse.

8. Vastustaja esitas 12. juulil 2024 vastuse kaebusele, mille palus jätta rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

10. Kaebaja esitas 6. mail 2025 täiendava seisukoha, milles juhib jätkuvalt kohtu tähelepanu

sellele, et juba varasem tööle määramise käskkiri ei olnud õiguspärane. 12. veebruari 2024. a

haigusjuhtum kinnitab kaebaja vähest töövõimet seoses käega seotud terviseprobleemidega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

11.1. Vangla hindas juhtumi asjaolusid ebaobjektiivselt ega vaadelnud kaebaja soovitud

tõendeid, sh osakonna videosalvestisi ja ametniku kehakaamera salvestist. Videosalvestistelt

oleks nähtav, et jutuajamine valvuri ja tema vahel oli kestvam ja sisukam kui koostatud

ettekanne kajastab. Kaebajat süüdistatakse ebaõiglaselt selles, et ta ei allunud 27. juulil 2023

korraldusele asuda tööle. Kaebajal oli enne tööle asumise korralduse saamist emotsionaalselt

keeruline vestlus emaga seoses ema raske haigusega. Seetõttu võis kommunikatsioon

vanglaametnikuga olla ebaselge ning valvur võis kaebajat valesti mõista. Kaebajal oli

valvuriga mitu vestlust, milles ta selgitas oma psühholoogilise iseloomuga probleeme ning ta

oli kindel, et tema juurde saadetakse arst või psühholoog. Kaebaja ei keeldunud medõe

vastuvõtust.

11.2. Distsiplinaarmenetluses anti suurem kaal vanglaametniku selgitustele. Pärast

ettekandega tutvumist selgitusi andes oli kaebaja nõus probleemi lahendamiseks ja

mittemõistmise kõrvaldamiseks tööle asuma. Vaidlusaluse käskkirja tegemise ajaks oli seega

situatsioon end ammendanud. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Sisuliselt

karistati kaebajat kommunikatsioonivea eest ja selle eest, et vangla süül on kaebaja süütust

kinnitavad tõendid kadunud.

11.3. Viru Vangla arst on õigusvastaselt tuvastanud kaebajal töövõime ja pole käega seotud

raskusi põhjendamatult arvestanud. Ka pärast karistuse saamist tehtud uuringud kinnitasid, et

kaebaja käsi on saanud varasemalt kahjustada ja tema töövõime on piiratud. 12. veebruari

2024. a ortopeedi diagnoos kinnitab, et kaebaja ei olnud töövõimeline. Kui arst määrab

haldusmenetluses kinnipeetava töövõime ebaõigesti, siis tingib see automaatselt ka tööle

asumise korralduse ebaseaduslikkuse ning karistamise käskkiri tuleb tühistada.

12. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

12.1. Kuivõrd vanglateenistuja ei kasutanud 27. juulil 2023 kehakaamerat, puudub vanglal

sündmuse kohta salvestis ning seda ei olnud võimalik menetluse käigus tõendina hinnata. Viru

Vangla kodukorra punkti 1.13 kohaselt võib vanglateenistuja teenistusülesannete täitmisel

kasutada tema vormi külge kinnitatud kehakaamerat, mis aga ei tähenda, et kehakaamera

kasutamine oleks kohustuslik. Kaebaja ei nõudnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal

eluosakonna videosalvestuse läbivaatamist, sellele tugines kaebaja alles vaidemenetluses.

Eluosakonna videosalvesti vaatlemiseks puudus vajadus, sest sellel ei ole heli, mistõttu

kaebaja ja valvuri omavahelise vestluse sisu ja korralduse andmise viis ei oleks sellelt

tuvastatavad. Vangla hindas distsiplinaar-ja vaidemenetluses kogutud tõendeid kogumis ja viis

menetluse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt.

12.2. Kaebaja viited vanglaametnike vaenulikkuse kohta on üldsõnaliselt ja tõendamata.

Samuti ei tingi tema viited kommunikatsiooniprobleemidele ja tema häiritusele tegevuse

õiguspärasust. Vanemvalvuri 27. juuli 2023. a ettekanne nr 3-23-3793 kinnitab, et kaebaja

keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust tööle asumiseks ning kinnipeetav ei

soovinud meediku kutsumist. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et tal esinesid sel päeval

probleemid tervisega määral, mis oleks tähendanud ajutist töövõimetust.

12.3. Kuivõrd kaebajale antud tööle asumise korraldus ei vastanud haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele, oli kaebaja kohustatud asuma tööle,

sealhulgas alluma talle antud korraldusele ning nimetatu rikkumine andis vanglale aluse

distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Vaidemenetluses lubas X, et pärast 27. juulit 2023

toimunud vahejuhtumit asub ta tööle, mis osutus siiski sõnamurdlikuks.

12.4. Vangla on distsiplinaarmenetluse nõuetekohaselt läbi viinud, analüüsinud põhjalikult

karistamise vajadust ning karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise

iseloomu ja laadi, sh selle korduvust. Määratud karistus ei ole ebaproportsionaalne, sest

kinnipeetaval oli kehtiv distsiplinaarkaristus tööst keeldumise eest ning talle määrati eelneva

distsiplinaarkaristusega võrreldes ühe päeva võrra pikem kartserikaristus kuuekuulise

katseajaga, mis võimaldas ära hoida kartserikaristuse täitmisele pööramist. Karistust

täitmisele ei pööratudki.

KOHTU SEISUKOHT

13. Vaidluse all on Viru Vangla 23. augusti 2023. a käskkirja nr 3-23/1-3/147 õiguspärasus.

Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarmenetluses 15-ööpäevase

kartserikaristusega katseajaga kuus kuud selle eest, et ta jättis vanglaametniku 27. juulil 2023

antud seadusliku korralduse asuda tööle täitmata. Vangla hinnangul rikkus kaebaja seeläbi

VangS § 67 p 1 ning pani toime distsiplinaarüleastumise.

14. Vaidlus puudub selles, et 27. juulil 2023 andis vanemvalvur kaebajale korralduse asuda

tööle, kuid kaebaja ei teinud seda. Menetlusosalised on erinevat meelt aga selles, kas sellega

pani kaebaja toime rikkumise, mille eest on põhjendatud karistada distsiplinaarkorras.

Kaebaja hinnangul oli korralduse täitmata jätmine seotud kommunikatsiooniprobleemidega

suhtlemises valvuriga, samuti esines tööst keeldumiseks tervislikust seisundist tulenev

õigustus ning ta ei keeldunud läbivaatusest vangla arsti või psühholoogi juures. Kaebaja on

seisukohal, et tegelikult ei oleks teda tohtinud tööle määratagi ja ainuüksi juba see välistab

karistamise käskkirja õiguspärasuse. Vangla hinnangul on kaebaja distsiplinaarüleastumise

toime pannud ning teda on põhjendatult karistatud, senist kohtupraktikat arvestades ei ole ka

karistuse proportsionaalsuses alust kahelda.

15. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseaduses ei ole

sätestatud teisiti. VangS § 37 lg 2 p-de 1-4 järgi ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne

kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase

enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole

tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. VangS §

37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. VangS § 67 p 1

kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 67

p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku

korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava

vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Korralduse täitmata jätmine saab

olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või, kui esineb mõni VangS §

37 lg-s 2 sätestatud alustest. Olukorras, kus kaebajale andis pädev ametnik kehtiva tööle

määramise käskkirja alusel korralduse asuda tööle, ei saa korraldust tühiseks pidada isegi

juhul, kui kaebajal esines terviseseisundist tingitud takistus tööle asumiseks. HMS § 63 lg 2 p

5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on

vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Ilmselgelt oli

kaebajal põhimõtteliselt võimalik täita tööle asumise korraldust. Kaebaja väitel takistas

korralduse täitmist tema tervislik seisund, s.o esines subjektiivne takistus korralduse

täitmiseks. See ei ole aga HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt asjaoluks, mis toob kaasa korralduse

tühisuse.

16. Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise

korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud

alustest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 12;

22. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole

kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Seega

peab kohus hindama, kas esines eeltoodud alus töötamisest keeldumiseks.

17. Ekslik on kaebaja seisukoht, et karistamise käskkirja muudab tühiseks või annab aluse

selle tühistamiseks juba asjaolu, et teda ei oleks tema käega seotud terviseprobleemide tõttu

tohtinud tööle määratagi. Isegi kui nõustuda, et tööle määramise käskkiri, mis ei ole selles

asjas vaidluse esemeks (vt ka halduskohtu 5. aprilli 2024. a määrust, millega kohus keeldus

kaebust muutmast nii, et vaidluse esemeks oleks saanud ka tööle määramise käskkiri) on

õigusvastane, ei tingiks see asjaolu automaatselt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

õigusvastasust ega annaks alust selle tühistamiseks. Tööle määramise käskkiri oli tööle

asumise korralduse andmise hetkel kehtiv haldusakt, millele sai valvur korraldust andes

tugineda. Seda haldusakti ei ole ka kehtetuks tunnistatud, samuti ei vasta see tühise haldusakti

tingimustele HMS § 63 mõttes. Silmas tuleb pidada ka seda, et VangS § 67 p 1 kontekstis ei

ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid

distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel. Isegi

haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsuseid haldusasjades nr 3-3-2-1-15 ja 3-3-2-2-15).

Seega ei oma asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise järgselt ligikaudu 6 kuud hiljem 12.

veebruaril 2024 on kaebaja käe liikumises tuvastatud puuduseid ja see võib mõjutada kaebaja

käe liikumist ja töövõimet, vaidluse esemeks oleva karistuse määramise käskkirja

õiguspärasuse hindamisel olulist tähtsust. 27. juulil 2023 korralduse saamisel kaebajal

esinenud täpset terviseseisundit see diagnoos kindlaks teha ei võimalda, sellest nähtub vaid, et

kaebajal on olnud käe liikumisega probleeme ka varasemalt. Samas olid ka vangla arstid

kaebaja käeprobleemidest teadlikud, see nähtub kohtule esitatud tervisekaardi sissekannetest.

Vangla arst on kaebaja töövõimet pidanud piisavaks, et teha kergeid koristustöid. Arvestades,

et selliste tööde tegemine ei eelda raskete esemete kandmist ega muid käelihaseid ja luustikku

oluliselt koormavate toimingute tegemist, siis ei ole põhjust pidada ka 12. veebruari 2024. a

diagnoosis nimetatud seisundit selliseks, mis eeldanuks ka varasemalt kergete majandustööde

tegemise välistamise.

18. Kaebaja võis korralduse saamisel õiguspäraselt, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust

rikkumata, keelduda töötamisest ka juhul, kui erakorraline terviserike ei võimaldanud tal tööle

asuda (VangS § 37 lg 1 p 3) või tööle asumine oleks ohustanud tema elu ja tervist

(töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4). TTOS § 14 lg 5 p 4 kohaselt on

töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute

tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata

tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Distsiplinaarmenetluses ei

tuginenud kaebaja põhiargumendina mitte oma käe tervislikule seisundile, vaid

kommunikatsiooniprobleemidele valvuriga suhtlemisel ja asjaolule, et ta oli seoses

perekonnaliikmega peetud vestlusele stressiseisundis ja häiritud. Kaebaja väidete kohaselt

takistas tööle asumist peaasjalikult tema emotsionaalne seisund, millest tingituna võis kaebaja

ja vanglaametniku vaheline kommunikatsioon olla puudulik. Vanemvalvuri 27. juuli 2023. a

ettekande kohaselt ei soovinud kaebaja meedikut, kuid kaebaja väidete kohaselt selgitas ta

ametnikule mitmel korral oma probleeme ning soovis kas arsti või psühholoogi. Vaimse

tervisega seonduvate häiringute esinemise kohta tööle asumise korralduse saamise päeval

puuduvad aga tõendid. Mitte iga häiritus, ebameeldiv olek või raskustunne ei õigusta tööle

asumise korralduse mittetäitmist. Kohtule esitatud materjalidest (sh tervisekaartidest) ei nähtu

kaebajal selliste psüühiliste probleemide esinemist, mis annaks aluse kahelda tema töövõimes

27. juulil 2023. Seda järeldust ei muuda ka kaebaja viide hilisemale ortopeedi diagnoosile 12.

veebruaril 2024, millest nähtuvad probleemid kaebaja käega.

19. Kohus ei pea samuti usutavaks, et kaebajal esines ajal, mis valvur andis talle korralduse

tööle asuda, selline meeleolu häiring, mida võiks pidada põhjendatud tervislikuks põhjuseks

tööst keeldumiseks. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kuigi kaebaja on 24. augustil

2023 uuesti töötamisest keeldunud, põhjendades, et tal on depressioon seoses ema pika

haigusega, ei ole talle meditsiinilistel põhjustel tööst vabastust määratud. Muudel juhtudel ei

ole kaebaja vaimse tervisega seonduvalt vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud. Kuigi

kaebaja väidab, et soovis 27. juulil 2023 arsti või psühholoogi vastuvõttu, peab kohus

usutavamaks vanemvalvuri 27. juuli 2023. a ettekandes märgitut, mille kohaselt kaebaja

medõe vastuvõttu tööst keeldumisel ei soovinud. Vanglaametnikul puudub subjektiivne huvi

isikut terviseprobleemide ilmnemisel tööle sundida ning tõenäolisem on, et ametnik laseb

tööle asumise korralduse õiguspärasuse tagamiseks meditsiiniliste teadmistega isikul

kinnipeetava läbi vaadata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et nt 24. augustil ja 4. septembril

2023 on kaebajale tööst keeldumisel meditsiinilist läbivaatust võimaldatud. 4. septembril

2023 anti kaebajale ka tööst vabastus seoses füüsilise terviseprobleemiga. Asjaolu, et vanglal

pole distsiplinaarmenetluses lisaks vanemvalvuri ettekandele tõendina esitada juhtumi kohta

ametniku kehakaamera salvestist, ei saa pidada õigusvastaseks. Distsiplinaarmenetluse

materjalidest nähtuvalt ei olnud ametnikul kehakaamera sisse lülitatud. Viru Vangla direktori

23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ p 1.13 alusel

on kehakaamera kasutamine vanglaametnike õigus, mitte kohustus. Samuti ei tõendaks

kaebaja väiteid osakonna videosalvestiste vaatlemine. Osakonna videosalvestiselt oleks

kaamerapildi läbi tuvastatav kaebaja ja ametniku vaheline suhtlus, kuid mitte vestluse sisu.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal esines alus tööst keeldumiseks ning seega on

kaebaja rikkunud VangS § 67 p 1.

20. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel teinud vigu, mis

tingiksid vaidlusaluse käskkirja tühistamise. Distsiplinaarmenetluse materjalidest on võimalik

tuvastada rikkumise toimepanemine ning intsidendiga seonduvad asjaolud. Kaebajat on

teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle on tutvustatud menetluse materjale ning ta

on andnud vanglale omapoolsed selgitused, mida vangla on vaidlusaluses käskkirjas

käsitlenud. Samuti ei ole rikkumise raskust, distsiplinaarkaristuse eesmärki ja kaebaja

varasemat karistatust arvestades kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne. Kaebajale

määratud distsiplinaarkaristust ei saa pidada ebaproportsionaalseks, kuivõrd kaebajat on ka

varem tööle minemisest keeldumise eest karistatud. Vanglas distsipliini ja julgeoleku

tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist

täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.

septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15). Asjaolu, et kaebaja on distsiplinaarmenetluse

käigus andnud kinnituse tulevikus tööle asumise kohta, ei kõrvalda 27. juulil 2023 toimunud

rikkumist ning ei muuda vaidlusalust käskkirja õigusvastaseks. Pealegi nähtub kohtule

esitatud tervisekaardil kajastatust, et kaebaja keeldus ka hiljem tööle asumise korralduste

täitmisest.

21. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et ei esine asjaolusid, mis tingiksid

vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Kohus jätab seetõttu

kaebuse rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna

kohtumenetluse vabastati kaebaja 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustustest, siis jääb

see Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

23. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider