3-23-1900/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-1900

Otsuse kuupäev

27. juuni 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a otsuse

nr P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Livia

Kask

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juulil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 6. juulil 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude

raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks. SKA ei

3-23-1900

tuvastanud 21. augusti 2023. a otsusega nr P26O-2023-56383 kaebajal puude raskusastet ning

seetõttu puudub alus kaebajale puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja puudega

isiku kaardi väljastamiseks.

2. Kaebaja esitas 27. augustil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA 21.

augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tunnistada kehtetuks, sest varasemalt on talle

puue määratud ja tema seisund ei ole paremaks muutunud, vaid on tegelikkuses halvenenud.

3. Tartu Halduskohus võttis 31. augusti 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus tõlgendas, et kaebaja nõuab SKA 21.

augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tühistamist ja uue otsuse tegemiseks kohustamist.

4. Vastustaja esitas 29. septembril 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 6. novembril 2023 ja 15. mail 2024 täiendavad seisukohad ja vastuväited

vastustaja vastusele ja esitatud tõenditele.

6. Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

7.1. Varasemalt on kaebajal tuvastatud puue vaimse tervisega seotud asjaoludel, nüüd on

vastustaja jõudnud õigusvastaselt teisele seisukohale. Kaebaja terviseprobleeme pisendatakse,

vanglas on koostöö konkreetse psühhiaatriga äärmiselt raskendatud ning tervise kohta tehtud

kanded on väheinformatiivsed. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ravi tulemusena on kaebaja

seisund sedavõrd paranenud, et puude raskusastme tuvastamiseks alust ei ole. Vanglas ei

osutata kaebajale asjakohast ravi ning kaebajal on raske igapäevaselt hakkama saada. Lihas-

ja seljavalud on igapäevased, kaebaja on varasemalt saanud hulgi torkehaavu.

7.2. Kaebajal esinevaid vaimse tervise häireid ei ole ekspertarstid piisavalt analüüsinud ja

arvesse võtnud. Mingit kaebaja tervise jälgimist vanglas ei toimu, ravi ei ole tagatud. Ravim,

mis vaevusi leevendab, on vanglas keelatud. Seetõttu peab kaebaja piirduma teise ravimiga,

millel on rohkem negatiivseid kõrvaltoimeid. Kasutatav ravim teeb kaebaja uimaseks ja aitab

magada, kuid ei oma tervendavat iseloomu. Kaebaja ei nõustu ühegi arsti väitega ning ta ei

soovi vangla arstiga koostööd teha. Vaimse tervisega seonduvad probleemid ei ole kuskile

kadunud, need ei ole lihtsalt ilmsed ajal, kui isik magab.

7.3. Ekspertarstid on teinud vale järelduse ka kargu kasutamise asjaolude kohta. Paljusid

ekspertarstide arvamuses viidatud diagnoose näeb kaebaja esimest korda. Kaebajat vaevavad

lihasprobleemid ning agressiivne prostatiit.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

8.1. SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme sotsiaalkaitseministri 29. veebruari

2016. a määruses nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega

tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) sätestatud korra järgi. Piiranguid

hinnatakse koos abivahendi kasutamisega, ravivõimaluste kasutamata jätmine ei ole

piiranguid võimendav asjaolu. Määruse nr 18 § 6 lg 2 alusel antakse hinnang inimese

3-23-1900

tegutsemise ja osalemise piirangute esinemise kohta seitsmes erinevas valdkonnas (liikumine;

käeline tegevus; suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste

elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimeste vaheline lävimine ja suhted).

8.2. Puude raskusastme hindamisel arvestatakse osalus- ja soorituspiiranguid

igapäevategevustel, mille põhjustajaks on terviseseisundi kirjelduses märgitud

funktsioonihäired. Taotlejal esinevad piirangud, mis aga ei vasta vähemalt keskmisele puude

raskusastmele, seda hinnates ka erijuhtumi kontekstis. Valdkondade võtmetegevuste

arvväärtused ja piirangute aritmeetilised keskmised ei võimaldanud asuda seisukohale, et

kaebajal esines määruses nr 18 sätestatud raskusastmele vastav puue. Ekspertarsti A. Tamme

hinnangul on kaebajal liikumise, käelise tegevuse ning muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete

arvväärtuste aritmeetiline keskmine igas valdkonnas 0,67, mis jääb alla arvväärtuse 2, ning

seega puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkondades. Õppimise ja

tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esineva piirangu aritmeetiline

keskmine oli 0,5 ning ka selles osas puudus alus puude raskusastme tuvastamiseks.

Inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate

piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,00, mis samuti ei andnud

alust puude raskusastme tuvastamiseks. Ekspertarst ei tuvastanud kaebajal piiranguid

järgmiste valdkondade võtmetegevustes: suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine),

teadvusel püsimine ja enesehooldus.

8.3. Vastustaja ekspertarstid on tutvunud viimase viie aasta jooksul kaebaja kohta tervise

infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmetega ning andnud kõigile esinevatele piirangutele

arvväärtused, mille vastustaja on oma puude raskusastme otsuse tegemisel aluseks võtnud

ning arvväärtused ei ole olnud piisavad vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks.

Terviseandmeid aluseks võttes ei esine kaebajal igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus

osalemises raskusi sellisel määral, mis annaks alust vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks. Taotlejal esinevad selja- ja liigesvalud, paremas puusaliigeses on kerge

kulumine, lülisamba magnetuuringul olulisi kõrvalekaldeid ei leitud. Seljaajukanalis

ahenemisi ei leidu. Närvijuurte kompressiooni ei täheldata. Jalgade pikkuse vahe tõttu peaks

kasutama kannakõrgendust. Taotlejal on paremal käel kerge närvi pitsumine randmekanalis.

Esineb sõrmede tuimust. Taotleja tuleb igapäevatoimingute tegemisega iseseisvalt toime.

Intellekt on normis. Taotleja emotsioonide regulatsiooni ja sotsiaalse kohanemise võime on

piiratud. Ravi foonil on seisund kompenseeritud.

8.4. Vastustaja kaasas pärast kaebuse menetlusse võtmist täiendava arvamuse saamiseks teise

ekspertarsti. Selle ekspertarsti hinnang kattub suures osas esimese ekspertarsti määratud

arvväärtustega. Üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste

sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli

ekspertarst M. Tammiku hinnangul kõrgem (1,5, mitte 1), kuid see erisus ei andnud ikkagi

alust kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks, sest see oli madalam arvväärtusest 2.

8.5. Ekspertarstidel tuleb iga taotluse hindamisel arvestada sel hetkel esinevate oluliste

asjaoludega ning aktuaalsete andmetega. Isikul ei saa seetõttu tekkida ootust, et iga kord

jõutakse puude tuvastamise menetluses samale järeldusele. Kaebajal on varasemalt küll

tuvastatud keskmine puude raskusaste inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, kuid

selles osas on toimunud ravi tulemusel positiivsed muutused, millele viitab ka psühhiaatri

sissekanne.

KOHTU SEISUKOHT

9. Vaidluse all on SKA 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383, millega ei tuvastatud

kaebajal puude raskusastet, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et tema terviseandmeid ei

3-23-1900

ole ekspertarstid arvamuse andmisel piisavalt arvestanud ning on jõudnud ebaõigele

tulemusele. Vastustaja hinnangul on otsuse tegemisel tuginetud asjakohastele andmebaasides

kajastatud kaebaja terviseandmetele ning asjaolu, et kaebajale on varasemalt puude raskusaste

määratud, kuid uue otsuse tegemise ajaga ei ole piirangud sellised, mis puude raskusastme

tuvastamist võimaldaksid, ei ole määrav. Vastustaja on enda sõnul lähtunud kõige

värskematest kaebaja terviseandmetest ega ole teinud meelevaldset otsust nagu kaebaja kipub

arvama.

10. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 2¹ järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni

vanaduspensioniealisel inimesele (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja

ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue. PISTS

§ 2 lg 2¹ p-dest 1-3 tulenevalt on sügav puue inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või

ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, raske puue on inimesel, kellel igapäevane

tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, ja keskmine puue on inimesel, kellel

igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Puude raskusastme

määramisel on oluline tegutsemispiirangute esinemise tuvastamine ehk kas isikul esineb

terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistavad tal igapäevast tegutsemist ja

ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste inimestega. PISTS § 23 lg 6 näeb ette, et

puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet,

kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite kasutamise

vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud

tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme,

võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse

§ 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Kui tööealine isik

taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude

raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti

Töötukassa antud töövõime hindamise otsust (PISTS § 23 lg 7). Vajaduse korral võib

ekspertarst SKA vahendusel nõuda taotleja perearstilt või raviarstidelt puuduvate andmete

TIS-i kandmist (PISTS § 2³ lg 4) või täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja

muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja

tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi

järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2).

11. Puude raskusaste tuvastatakse liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, teadvusel püsimise

ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise,

inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel. Taotluse

lahendamise ajal kehtinud määruse nr 18 § 6 lg 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme

tuvastamiseks iga valdkonna kohta, v.a suhtlemise valdkond, võtmetegevuste sooritamisel

esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Suhtlemise valdkonna

puhul on määrusega kehtestatud erisus, mille puhul lähtutakse puude raskusastme

tuvastamisel vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastmest. Kui

vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse § 4 lg 5 p-s 3

nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu

raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või

ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste. Arvväärtuse 2,76-

3,49 korral on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine piiratud ja tal

3-23-1900

tuvastatakse raske puude raskusaste (määruse nr 18 § 6 lg 6 p-d 1-2). Erinev on teadvusel

püsimise ja enesehoolduse valdkonnas puude raskusastme määramine. Määruse nr 18 § 6 lg 7

kohaselt peab selles valdkonnas keskmise puude raskusastme tuvastamiseks olema arvväärtus

2,76-3,49 ja raske puude raskusastme tuvastamiseks 3,5-4. Kui piirangud esinevad mitmes

valdkonnas, tuvastatakse puude raskusaste selle valdkonna järgi, milles piirangud on

suurimad (määrus nr 18 § 6 lg 8).

12. Määruse nr 18 § 4 lg-st 6 lähtuvalt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate

piirangute raskusastmeid vastavalt võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile järgmiste

arvväärtustega:

0 – piirangut ei tuvastatud;

1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25%

ajast;

2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast;

tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel;

3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või

pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav;

4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole

võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.

Eelnevast nähtub, et piirangute raskusastmete erinevus seisneb selles, millises ulatuses piirang

isikule mõju osutab ehk kas piirang takistab mõnevõrra, sageli või oluliselt isiku igapäevaelu

ning kas tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta

inimesel või on tegevuse sooritamine hoopis peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski

teostatav. Seega oleneb piirangu raskusaste mõju intensiivsusest.

13. Kaebaja hinnangul on vastustaja jõudnud tema terviseandmeid aluseks võttes ekslikele

järeldustele puude raskusastme osas, sest varasemalt on kaebajal puue tuvastatud. Sellega

seoses peab kohus esmalt vajalikuks selgitada, et kohtu pädevus on eksperdiarvamuse

sisulisel hindamisel piiratud. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud

meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kohus saab kontrollida, kas eksperdiarvamused vastavad

nõuetele ning kas ekspertarst(id) on hinnanud kõiki kehalise ja vaimse võimekuse

valdkondades ja võtmetegevustes esinevaid piiranguid, mida isik on oma taotluses

kirjeldanud. Kui ekspertarst(id) on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud

kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse

valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu

ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et

eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude

arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune. Eksperdiarvamuse

õigsuses kahtlemiseks võib anda seega põhjust see, kui ekspertarst on jätnud olulised asjaolud

tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineb

ratsionaalselt põhjendatud kahtlus ekspertarsti erapooletuses (Tallinna Ringkonnakohtu 21.

märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-787, p 14). Samuti tuleb arvestada, et töövõime hindamise

ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üksnes sellest, kui taotleja esitab

eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud

uurimiskohustus, peab kaebaja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse

puhul on eksperdiarvamuse andja tema hinnangul eksinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus asjas nr 3-17-1110, p 21).

3-23-1900

14. Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse aluseks olevas eksperdiarvamuses ja täiendavas

eksperdiarvamuses viidatud valdkondade võtmetegevuste arvväärtuste järgi ei ületanud ühegi

valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse

aritmeetiline keskmine määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Kahe eksperdiarvamuse

puhul seisneb erinevus üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, kus

võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline

keskmine oli teise ekspertarsti hinnangul mõnevõrra kõrgem (1 vs 1,5). Kummagi ekspertarsti

hinnangu järgi oli inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel

esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine alla 2, mis jääb

madalamaks lävendist, mille puhul oleks isiku seisund piisav keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks. Kohus tutvus ekspertarvamustega ning nende tegemisel arvesse võetud

kaebaja terviseandmetega ning ei tuvastanud määruse nõuete rikkumist. Mõlemal juhul on

ekspertarstid lähtunud asjakohastest TIS andmetest ega ole teinud meelevaldseid järeldusi

nendest. Kaebuses ja vastustajale esitatud taotluses märgitud terviseprobleeme on

eksperdiarvamustes arvestatud ning hinnatud nendest tulenevate piirangute raskusastet

koostoimes teiste TIS andmetega. Iga valdkonna võtmetegevuste ning valdkonna üldhinnangu

raames on eksperdiarvamustes märgitud arsti arvamus ning piirangu raskusastme hinnang,

samuti on esile toodud järelduse tegemisel arvestatud terviseandmed ning märgitud

põhjendused järelduse kohta. Seega vastavad eksperdiarvamused määruse nr 18 § 4 lg-s 8

sätestatud tingimustele.

15. Asjaolu, et kaebajale oli varasema otsusega määratud puude raskusaste ja uue hindamise

tulemusena seda ei tuvastatud ei ole määrav. Tegemist on individuaalsete otsustega, mille

tegemisel lähtutakse otsuse tegemise ajal tähtsust omavatest aktuaalsetest andmetest,

arvestades, et isiku terviseseisund võib ajas muutuda. Tööealise puude raskusastme

hindamisel arvestatakse terviseseisundist põhjustatud funktsioonipiirangutega igapäevaeluga

toimetulemisel ehk tegutsemisvõimet. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks varasemaga

võrreldes on inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas antud arvväärtused väiksemad,

mis ei tingi vähemalt keskmist puude raskusastet. Lähtuvalt määruse nr 18 § 4 lg-st 2 tuleb

puude raskusastme puhul arvestada ka puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet

parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Seega omab

puude raskusastme tuvastamisel mõju ka see, millised on senise ravi tulemused piirangute

avaldumisele, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja kriitika selles osas, et arvesse on võetud ka

vanglas saadud ravi tulemuslikkust ning põhjendatud sellega osaliselt ka seda, et eelnevaga

võrreldes ei ole puude raskusastme tuvastamiseks enam alust. Kaebaja subjektiivne hinnang

vangla arstide pädevusele, ravidokumentide täitmisele ning ravi korraldamisele ei ole

seejuures tähtis, sest puude raskusastme hindamisel lähtub ekspertarst kajastatud

terviseandmetest ega saa neid ise muuta. Ekspertarstid on põhjendatult võtnud arvesse

kinnipidamisasutuses viibitud ajal kaebajale osutatud ravi ning nende tulemusi, mis on

kajastatud TIS-s. Kaebaja esitatud üldsõnalised vastuväited vanglas osutatud ravi

tulemuslikkuse kohta ei muuda ekspertarstide hinnanguid õigusvastasteks. Kaebaja viidatud

liigeseprobleeme, prostatiiti, vaimse tervise häireid, kargu kasutamise asjaolusid ja teisi

taotluses ja kaebuses viidatud terviseprobleeme on ekspertarstid selgelt arvestanud, sest

erinevate valdkondade raames tehtud järelduste juures on viidatud terviseandmetele, sh

kohaldatud ravile, mis on aluseks võetud ning need kinnitavad eeltoodud

terviseprobleemidega puude raskusastme hindamisel arvestamist.

16. Kaebaja vastuväited ei tingi seega SKA järelduste muutmist asjakohaste valdkondade

võtmetegevustes. Kuna üheski valdkonnas ei ole piirangute aritmeetiline keskmine

(suhtlemise valdkonnas vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamise piirangu raskusastme

3-23-1900

arvväärtus) vähemalt vahemikus 2–2,75, siis on SKA jõudnud õigele järeldusele, et puude

tuvastamiseks ei ole alust. Kaebaja terviseseisundist tulenevad küll raskused ja piirangud

igapäevases tegutsemises ja ühiskonnas osalemises, kuid need ei ole sedavõrd intensiivsed, et

täidaksid PISTS § 2 lg 2¹ ja määruse nr 18 § 6 lg-s 6 ja 7 sätestatud kriteeriumid.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte

endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus

avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider