1-24-4368/45 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

27. juuni 2025

Kriminaalasja number

1-24-4368

Kohtukoosseis

Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Mario Truu

Kriminaalasi

Liivia Valdsoni süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121

lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus

Apellatsioonide esitajad

Liivia Valdson ja tema lepinguline kaitsja

vandeadvokaadi abi Kristjan Lee

Apellatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatav Liivia Valdson; isikukood 45606162713;

elukoht XXX; pensionär, kriminaalkorras karistamata

Lepinguline kaitsja vandeadvokaadi abi Kristjan Lee

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus muutmata ja Liivi Valdsoni kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

2. Lugeda apellatsioonimenetluse kuludeks 2419,26 eurot ja jätta need Liivia Valdsoni

kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist

kaitsja või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel

esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda

isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I. Süüdistus

1. Liivia Valdsonit süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. L.

Valdson peksis kindlaks tegemata kuupäeval, kuid 2022. aasta maikuus lõuna paiku Põltsamaal

Veski 3 asuva raamatukogu juures V.L. i sõidukis viibides sõidukijuhi kõrvalistmel istuvat

A.M. d mõlema käe rusikaga korduvalt pähe. See tekitas kannatanule valu.

2. Samuti süüdistatakse L. Valdsonit KarS § 118 lg 1 p 2 järgi tervisekahjustuse tekitamises,

millega ta põhjustas tervisehäire, mis kestis vähemalt neli kuud. 19. jaanuaril 2023 kella 13.30

paiku sisenes L. Valdson Jõgeva maakonnas Põltsamaal XXX kortermaja õues V.L. i kasutuses

oleva sõiduauto Audi A4 tagaistmele. Sõiduautos ründas L. Valdson selja tagant juhi kõrval

esiistmel istuvat A.M. d, peksis teda rusikatega korduvalt pähe ja kiskus juustest. Sellise

tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule füüsilist valu. Pärast seda väljus A.M. autost ning

suundus XXX kortermaja betoonist välistrepi juurde. L. Valdson järgnes A.M. le ning

betoontrepi juures tõukas tahtlikult kahe käega kannatanut selja piirkonda, mille tagajärjel

kukkus kannatanu vasaku õla ja pea vasaku poolega vastu betoontreppi ning sai vigastada.

Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule tahtlikult füüsilist valu ning vasaku

õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi kinnise murru nahaaluse verevalumiga õlavarre

piirkonnas, mille tagajärjel tekkis õlaliigese kontraktuur. L. Valdson põhjustas A.M. le vähemalt

4 kuud kestva tervisehäire.

3. Tartu Maakohtu 2. detsembri 2024. a kohtuistungil palus prokurör L. Valdsoni süüdi tunnistada

KarS § 118 lg 1 p 2 asemel KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

II. Maakohtu otsus

4. Tartu Maakohus tunnistas 7. jaanuari 2025. a otsusega L. Valdsoni süüdi KarS § 121 lg 2 p-de

1 ja 3 järgi ning karistas teda 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras

kohus, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult

täitmisele, kui L. Valdson ei pane 1 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. Maakohus jättis rahuldamata kannatanu A.M. taotluse L. Valdsonile lähenemiskeelu

kohaldamiseks. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja 2440 eurot

lepingulisele kaitsjale makstud tasu katteks ja jättis ülejäänud kaitsjatasu 15 837,04 eurot L.

Valdsoni kanda. Riigi kanda jäi menetluskuludest veel 403,76 eurot. L. Valdsonilt mõisteti

välja sundaraha 1329 eurot, mis määrati tasumisele ühe aasta jooksul alates otsuse jõustumisest.

5. Maakohus leidis, et L. Valdson pani toime mõlemad talle süüks arvatud teod ja põhjendas seda

järgmiselt.

6. Kohus leidis esmalt, et kannatanu A.M. ütlused olid mõlema kuriteoepisoodi kohta

järjepidevad, suuremate vastuoludeta ja usaldusväärsed. Arvestades kannatanu vanust – 87

aastat – ning suutlikkust anda mitmetunnise istungi vältel sisulisi ütlusi, ei teki kahtlust, et tema

kirjeldatud sündmuste käik vastas tegelikkusele. Kuigi kannatanu eksis mõnes detailis (nt

kohtueelse ülekuulamise asukoha meenutamisel), ei ole see oluline vastuolu ega kahanda

kannatanu ütluste usaldusväärsust. A.M. täpsustas prokuröri küsimusele vastates, et teda

kuulati üle Jõgeval. Kannatanu suutis vastata adekvaatselt kogu ütluste andmise kestel ning

tema vastused ei viidanud sellele, et need oleksid olnud pähe õpitud või kellegi teisega

kooskõlastatud. Kannatanu selgitas oma varasemat väidet, mille järgi oli tal esimene

kokkupuude süüdistatavaga 2022. a kevadel raamatukogus käies, sellega, et ta oli süüdistatavat

küll korduvalt tänavatel ja üritustel koos V.L. iga näinud ning teadis tema eesnime, kuid ei

olnud temaga isiklikult suhelnud. Kannatanu ja süüdistatava varasema suhtluse puudumist

kinnitas ka süüdistatav ise, öeldes, et tunneb A.M. d nägupidi, kuid ei ole temaga rääkinud.

Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A.M. kohtuistungil antud ütlused on olulises osas

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega.

7. Kannatanul oli 4. novembri 2024. a kohtuistungil kaasas pakk pabereid, mida ta ütluste

andmise esimesel kümnel minutil aeg-ajalt vaatas. KrMS § 68 lg 3 kohaselt võib ütlust andes

kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid

ja muid dokumente. A.M. ei lugenud ütlusi tervikuna maha. Kohus selgitas kannatanule, et

märkmeid võib kasutada, kuid enne soovib kohus neid näha. Seejärel pani kannatanu paberid

kõrvale ega kasutanud neid ülejäänud ülekuulamise ajal. Kaitsja küsitles kannatanut samade

asjaolude kohta ajal, mil kannatanu enam märkmeid ei kasutanud. Suurem osa ütlustest anti

mitme tunni vältel kõrvalise abita.

L. Valdsonile KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

8. Kannatanu ütluste järgi tunneb ta V.L. i laulukoorist ning nende suhted olid head. V.L.

sõidutas teda tihti kooriproovi, tagasi koju ja raamatukokku. Noorusajast teadis ta V.L. i kui õe

tuttavat. L. Valdsonit tunneb kannatanu nägupidi ja teab kui V.L. i elukaaslast, kuid nad pole

omavahel rääkinud. 2022. aasta kevadel palus A.M. V. Lemvaldi, et ta viiks teda

raamatukokku raamatuid tagastama. V.L. nõustus palvega, võttis kannatanu tema kodu juurest

peale ning sõidutas raamatukokku, kus V.L. jäi teda autosse ootama. See võis toimuda lõuna

paiku. Raamatukogu juures õues kedagi teist ei olnud.

9. Raamatukogu vastusest kaitsja päringule nähtub, et A.M. laenutas Põltsamaa Raamatukogust

11. mail 2022 kolm raamatut ja need tagastati 23. mail 2022 kell 08.18–08.19. Kannatanu sõnul

tagastas ta raamatud lõuna ajal. A.M. ei mäletanud, kas tegemist oli samade raamatutega.

Prokurör esitas täiendava tõendina raamatukogu vastuse, et raamatukogu on külastajatele avatud

esmaspäevast laupäevani kella 10-st. Külastajatel on võimalik raamatuid tagastada ka töövälisel

ajal tagastuskasti, need registreeritakse tööpäeva hommikul tagastusena. Kohus leidis, et A.M.

tagastas raamatuid 2022. aasta maikuus, kuid ei ole võimalik öelda, millisel viisil see toimus.

Kannatanu väidet lõuna ajal toimunud tagastamise kohta toetavad tema enda ütlused ja kaudselt

ka süüdistatava ütlused, mille kohaselt külastas A.M. raamatukogu koos V.L. iga, kes harilikult

magas hommikuti kauem.

10. A.M. rääkis, et raamatukogust tulles nägi ta, et L. Valdson istub autos tagaistmel, tema istus

juhi kõrvale. Süüdistatav ütles: „Sina ei tohi siin autos olla“, seejärel lõi teda selja tagant vastu

pead ja kiskus juustest. Kannatanu palus süüdistataval järele jätta, L. Valdson käskis tal koju

tagasi minna. Ta ei lahkunud autost, sest auto hakkas liikuma enne, kui L. Valdson peksmise

lõpetas. V.L. oli kogu aeg autos ja võis juhtunut näha. Kogu sõiduaja sõimas L. Valdson

kannatanut. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kannatanu ütlustes on vastuolu selles, kas ta rääkis

L. Valdsoniga autos või mitte. Aktiivset vestlust nende vahel ei olnud, kannatanu reageeris vaid

süüdistatava poolsele peksmisele ja palus tal selle lõpetada.

11. Tunnistaja L.L. a ütlusi ei saa käsitada selle teo puhul iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2

mõttes, kuna ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu rääkis temaga juhtunust vahetult või kas

kannatanu oli veel tajutu mõju all. L.L. a ütlused on kaudseks tõendiks, mille abil on võimalik

kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja sõnul rääkis A.M. talle, et L. Valdson

on tema suhtes varemgi (enne 19. jaanuarit 2023) sarnast vägivalda kasutanud. Esimene

peksmine oli suveajal – autos tagaistmel istudes oli süüdistatav esiistmel istuva kannatanu

juukseid kiskunud ja peksnud. L.L. a ütlusi kinnitab tema poolt 19. jaanuaril 2023

Häirekeskusele tehtud kõne, milles ta ütleb, et V.L. i elukaaslasel Liivial on see mitmes

peksmine. Arvestades, et L.L. a sõnul hakkas ta koju sõitma 13.20 ning kõne Häirekeskusele

tehti 13.50, kui ta jõudis kannatanu koju, siis ei ole alust arvata, et A.M. ja L.L. p sepitsesid

enne kõne tegemist L. Valdsoni vastu vandenõu. Ei ole esitatud ühtegi usutavat põhjendust,

miks A.M. oleks selle sündmuse välja mõelnud ja siis L.L. ale rääkinud. Kannatanul ei olnud

selleks ka majanduslikku põhjust, kuna V.L. sõidukulusid ei küsinud.

12. Süüdistatav eitas 2022. aasta maikuu juhtumit raamatukogu juures ja igasuguse vägivalla

kasutamist. Tunnistaja V.L. ei mäleta, et midagi sellist oleks juhtunud. Nende ütlused ei haaku

muude tõenditega. Mittemäletamine ei tähenda tingimata, et sündmust ei toimunud. Kaitsja

kahtles süüdistatava ootamatu ilmumise võimalikkuses. Maakohus seda ebausutavaks ei

pidanud, kuna ka 19. jaanuaril 2023 ilmus L. Valdson ootamatult kannatanu koduõue.

Tagaistmelt on võimalik esiistmel istuva inimese suhtes vägivalda kasutada, sh peksta

rusikatega tema pead. Kuigi süüdistatav ei ole enam noor, oli ta võimeline löömiseks vajalikku

jõudu rakendama. Süüdistatav on öelnud, et ta aitab vanemaid inimesi, mis viitab ka füüsilisele

suutlikkusele.

13. Kannatanu selgitus selle kohta, miks ta ei avaldanud enne 19. jaanuarit 2023 toimunud

sündmusi politseile seda, et L. Valdson on tema suhtes varemgi vägivalda kasutanud, on usutav.

Ta tundis valu, kuid tal ei olnud füüsilisi vigastusi, keegi ei olnud juhtunut pealt näinud ning ta

ei soovinud, et sündmusest leviksid inetud jutud. Suvi tuli vahele ja kohtumisi oli vähem.

Arvestades, et V.L. oli tema kõrval autos, kuid ei sekkunud, võis kannatanu eeldada, et A.M.

elukaaslasena ei anna V.L. tema vastu ütlusi.

14. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et tegemist ei olnud sellise valu tekitamisega, mis tingiks

karistusõigusliku sekkumise. Kannatanu sõnul tundis ta valu ja juustest kiskumise ajal

ebamugavust. Rusikatega korduv pähe peksmine tekitab tavapäraselt valu ka keskmise

mõistliku inimese arusaama järgi. Igast rusikaga löömisest ei jää nähtavaid vigastusi, löödi selja

tagant pähe läbi juuste.

15. L. Valdson pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 tähenduses. Rusikatega

A.M. d vastu pead pekstes teadis L. Valdson, et ta tekitab kannatanule vähemalt valu ning ta

tahtis, et kannatanu tunneks valu.

16. Kaitsja argumendid ei lükka ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd.

Kõrvaldamata kahtlusi L. Valdsoni süüküsimuses ei jäänud. L. Valdson pani toime KarS § 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline.

L. Valdsonile KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus

17. L. Valdsonile KarS § 118 lg 1 p 2 alt 1 järgi esitatud süüdistus eeldab, et kohtul tuleb tuvastada,

kas kannatanul esines tervisekahjustus, kas sellega kaasnes vähemalt neli kuud kestev

tervisehäire ning kas tervisekahjustuse põhjustas L. Valdson. Tegemist on KarS § 121

kvalifitseeritud koosseisuga, mistõttu tuleb tuvastada kõik KarS § 121 lg-s 1 sätestatud teise

inimese tervise kahjustamise koosseisutunnused.

18. Asjas ei ole vaidlust selles, et A.M. l esines 19. jaanuaril 2023 tervisekahjustus. SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi haigusjuhu nr 20230119-32087 järgi tuvastati A.M. l kinnine õlavarreluu

kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi murd. 28. septembril 2023 koostatud ekspertiisiaktis on

ekspert seda diagnoosi kinnitanud. Lisaks murrule esines A.M. l nahaalune verevalum vasaku

õlavarre piirkonnas. Tervisekahjustus on iseloomulik tömbile traumale ja võib olla tekkinud 19.

jaanuaril 2023.

19. Süüdistuses heidetakse L. Valdsonile ette tervisekahjustuse tekitamist, mis põhjustas vähemalt

neli kuud kestva tervisehäire. Kohus nõustus prokuröri ja kaitsjaga, et tuvastatud tervisehäire

kestus vastab KarS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. Eksperdiarvamuse kohaselt

põhjustas A.M. vigastus tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud. A.M. kandis murru

raviks vasaku käe ortoosi, millega käsi oli liiga pikalt fikseeritud õlaliigesest ja tekkis õlaliigese

kontraktuur (liigese kokkutõmbumine). Seetõttu kestis paranemine kauem kui tavalise kulu

korral. Ekspert selgitas kohtuistungil, et tavapärane paranemine kestnuks 8–12 nädalat, seda ka

vanematel inimestel. Paranemist pikendas see, et tekkis murru fragmentide nihe (võimalik, et

murd ei olnud õigesse asendisse fikseeritud). Kuna kannatanu tervisekahjustuse paranemine

pikenes kontraktuuri tõttu, mis ei olnud süüdistatavast tingitud ega ettenähtav, ei vasta

etteheidetav tegu KarS § 118 lg 1 p 2 koosseisu tunnustele. Ilma konraktuurita oleks A.M.

vigastus eksperdi hinnangul paranenud nelja nädala kuni nelja kuu jooksul.

20. Kaitsja väide, et eksperdil puudusid kõik lähteandmed, kuna talle ei esitatud tunnistaja V.L. i

kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei mõjuta eksperdiarvamuse õiguspärasust ega

kriminaalasja lahendust. Ekspert ei saanud eristada, kas kukkumine toimus iseseisvalt või

tõukamise tõttu. Vigastuse tekkemehhanism tuleb tuvastada muude tõendite alusel.

21. A.M. sõnul saabus ta 19. jaanuaril 2023 pärast kooriproovi koos V.L. iga koju. Autosse sisenes

L. Valdson, kes istus tema selja taha ja nõudis valjuhäälselt raha, kuna V.L. sõidutab

kannatanut. L. Valdson peksis teda tugevalt vastu pead ja tiris juustest, ta tundis valu. Ta püüdis

autost välja saada ja hakkas minema oma maja trepi suunas, mis oli umbes 10 m kaugusel. Ta

jõudis astuda ühe jalaga trepiastmele, kui tundis tugevat tõuget selga. Ta kukkus vasaku õla

peale ning lõi tugevalt ära ka pea. A.M. hüüdis V.L. i appi, kuid ta ei tulnud autost välja. Pärast

kukkumist aitas L. Valdson kannatanu püsti ja viimane läks tuppa.

22. Kaitsja väitis, et kannatanu ei olnud kindel, millal L. Valdson autosse sisenes ega näinud teda

peksmise või tõukamise hetkel. Kohus sellega ei nõustu, sest kannatanu on korduvalt

väljendanud, et nägi selgelt L. Valdsonit autosse sisenemas. Selles ei ole ka vaidlust, kuna

süüdistatav on andnud samalaadseid ütlusi. L. Valdsoni ütluste kohaselt märkas ta 19. jaanuaril

2023 V.L. i musta sõiduautot A.M. koduõues. Ta lootis koos V.L. iga maale sõita ja istus

autosse tagaistmele A.M. selja taha. Ta küsis A.M. lt, et kaua see nii kestab, et nemad ei saa

neljapäeviti kuskil käia ja sõidu eest ta ei maksa ka midagi. A.M. vastas, et see on tema ja V.L.

i vaheline asi. A.M. läks autost välja, mõne minuti pärast läks välja ka tema. Ta kuulis karjatust

ja nägi, et A.M. on selili maas, jalad trepi ja pea auto suunas.

23. Süüdistatava ja kannatanu ütlused 19. jaanuari 2023 sündmuste kohta kattuvad peaaegu kõiges,

välja arvatud A.M. peksmine ja tõukamine. Kohtu hinnangul on A.M. ütlused usaldusväärsed

ka selles osas, et teda tõugati käega vastu selga, mille järel ta kukkus. Sel ajal oli L. Valdson

ainsana õues. Kuigi eeluurimisel mainis kannatanu teadvusekadu, täpsustas ta kohtus, et vaid

korraks läks pilt silme ees mustaks. Ka süüdistatava ütluste järgi ei olnud kannatanu

meelemärkuseta, sest kui ta aitas tal püsti tõusta, siis ta ei soovinud seda. Mõlemad kinnitasid, et

hoovis ei olnud teisi isikuid ja V.L. oli autos. Seetõttu ei ole usutav, et kannatanut tõukas keegi

kolmas isik.

24. Tunnistaja L.L. a ütlused on selles kuriteoepisoodis KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel iseseisvaks

tõendiks. Kannatanu helistas talle vahetult pärast sündmust ja kutsus appi. Kui tegu toimus

umbes kell 13.30, siis Häirekeskusele tehti kõne juba kell 13.50. Häirekeskusele tehtud kõne

väljavõtte kohaselt räägib kannatanu, et teda laulukoori viinud mehe elukaaslane peksis teda

autos ja lükkas kivide peale. Tal on õlg valus ja kätt ei saa liigutada. L.L. p seisis sel ajal

kannatanu kõrval ja rääkis ka Häirekeskusega. Lisaks selgitas L.L. p, et kannatanu rääkis pärast

telefonikõnet temale, et teda tõugati trepi peal ja kusagilt kargas välja Valdson. Tal oli kübar ära

kistud, vastu pead pekstud ja juukseid kisutud. Ei ole alust kahelda selles, et kannatanu kirjeldas

L.L. ale toimunut vahetult tajutu mõju all ega moonutanud tõde.

25. Kaitsja väitel kukkus kannatanu ise, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis seda kinnitaksid.

Kannatanu selgitas, et ta ei ole kunagi kukkunud, talveperioodil kasutab ta saabastel

libisemisvastaseid tihvte. Seda kinnitasid ka tunnistajad L.L. p ja ’ , kelle sõnul kasutas A.M.

iga talv tihvte ega vajanud enne juhtumit liikumiseks täiendavaid abivahendeid. Tunnistajate

ütlused ilmaolude kohta olid erinevad: kannatanu sõnul oli lögane, L.L. a sõnul lumi, U.K.

sõnul midagi ei sadanud. L. Valdson sõnas, et tal oli raske püsti seista, kuid U.K. sõnul oli hoov

hooldatud, libedusetõrjeks kasutati soola ning graanuleid ja kukkumisi polnud varem esinenud.

Kaitsja esitatud Jõgeva meteoroloogiajaama andmed 19. jaanuari ilma kohta näitavad küll

ilmastikutingimusi (nõrk lumesadu ja plusskraadid), kui ei tõenda seda, kas hoovis oli libe või

mitte. Isegi kui hoov oli libe, ei muuda see midagi. Kannatanu ütlused kinnitavad, et teda

tõugati ja peale L. Valdsoni ei olnud seal kedagi teist, kes oleks seda teha saanud.

26. V.L. i ütlusi selle kohta, et kannatanu kukkus ise, ei pidanud kohus usaldusväärseks. Vägivalla

kasutamise osas ei haaku see teiste tõenditega peale süüdistatava ütluste. Samas on süüdistatav

ise öelnud, et nad ei rääkinud V.L. iga kukkumise nägemisest ning viimane manööverdas samal

ajal autoga, mistõttu ei saa kindel olla, kas ta tegelikult nägi sündmust pealt või tajus neid

asjaolusid õigesti.

27. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kuna kompuutertomograafia uuring ei näidanud peavigastusi,

siis ei ole kannatanu peksmine tõendatud. Peksmine, juustest tirimine ja valu tekitamine on

tõendatud kannatanu ütlustega. Seda toetab ka asjaolu, et L. Valdson väljus autost ärritununa.

Teda häiris, et kannatanu kasutas V.L. i nagu isiklikku taksot. Süüdistatav ei soovinud kohtule

esialgu vastata, milliseid emotsioone see temas tekitas. Põiklemine näitab, et ta ei soovinud oma

tegelikke emotsioone tunnistada. L. Valdsonil oli motiiv, pahameel, mis tingis vägivalla

kasutamise.

28. L. Valdson pani valu tekitamise toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta teadis, et rusikatega A.M.

d vastu pead pekstes tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et ta tunneks seda.

Lükates eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et A.M. võib

kukkuda ja ennast vigastada. Kuna kannatanu asus trepiastmetel, kus maapind on lükkamise

korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et kannatanu võib kõvale pinnale

kukkudes saada tervisekahjustuse, murda mõne luu.

29. Kuigi kaitsja on leidnud mitmeid argumente, miks ühel või teisel viisil ei saanud L. Valdson

olla see isik, kes A.M. suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ja tunnistajate

ütlused usaldusväärsed, ei lükka need ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd.

Kaitseargumendid ei ole piisavad, et jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu. L. Valdson pani

toime KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tema käitumine oli õigusvastane ja

süüline.

30. L. Valdsoni tegevus kogumis (kaks tegu) vastab KarS § 121 lg 2 p-dele 1 ja 3 – ta põhjustas

kannatanule valu ja vähemalt neli nädalat kestnud tervisekahjustuse ning tegi seda korduvalt.

Karistus

31. Kohus ei pidanud rahalise karistuse mõistmist võimalikuks, kuna L. Valdson tekitas kahel korral

samale kannatanule valu ning ühel korral tervisekahjustuse. Rahaline karistus ei vasta L.

Valdsoni süü suurusele ega täida karistuse eesmärki. L. Valdson on pensioniealine, tema 2022.

aasta keskmine kuu sissetulek oli 508,17 eurot. Lisaks tuleb temal tasuda menetluskulud, sh

lepingulise kaitsja tasu 18 277,04 eurot. Rahalise karistuse tasumine oleks L. Valdsonil

äärmiselt keeruline, ilma et see mõjutaks tema igapäevast majanduslikku olukorda olulisel

määral.

32. L. Valdsoni süü hindas maakohus keskmiseks. Kuigi kannatanule tekitati lisaks valule luumurd,

ei olnud tagajärg vigastuse paranemise aega arvestades väga raske. Karistust kergendavaks

asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt kannatanule abi osutamine – L. Valdson aitas

kannatanu pärast tõukamise tagajärjel kukkumist püsti. Teine kergendav asjaolu on süüteo

toimepanemine kõrges eas inimese poolt (KarS § 57 lg 1 p 7). Süüdistatav oli kuritegude

toimepanemise ajal vastavalt 65- ja 66-aastane. L. Valdson pani süüteo toime kõrges eas

inimese suhtes, mis on KarS § 58 p 3 tähenduses karistust raskendav asjaolu: A.M. oli

süütegude ajal 87-aastane. Vaidlust ei ole, et süüdistatav teadis A.M. vanust. Lisaks arvestas

kohus seda, et L. Valdson on varem karistamata isik. Neil asjaoludel mõistis maakohus L.

Valdsonile ühe aasta pikkuse vangistuse. L. Valdson on varem käitunud õiguskuulekalt, tal pole

ühtegi karistust, mistõttu on põhjendatud kohaldada karistusest tingimisi vabastamist KarS § 73

alusel, määrates katseajaks 1 aasta ja 3 kuud.

33. Menetluskuludeks on ekspertiisitasu 61 eurot, riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud

tasu 336,23 eurot, kannatanu sõidukulud 6,53 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha 1329 eurot. Arvestades L. Valdsoni pensioniealisust ning väikest sissetulekut, samuti

valitud kaitsjale makstud tasu suurust, käib nende menetluskulude tasumine talle üle jõu.

Seetõttu mõistis kohus L. Valdsonilt välja sundraha ja jättis ülejäänud kulud riigi kanda.

34. Kohus leidis, et seoses L. Valdsoni süüditunnistamisega kergemas kuriteos tuleb riigilt tema

kasuks välja mõista valitud kaitsjale makstud tasust 2000 eurot, millele lisandub käibemaks 440

eurot. Ülejäänud summa 15 837,04 eurot jääb L. Valdsoni kanda.

III. Apellatsioon ja prokuratuuri seisukoht

a) kaitsja apellatsioon

35. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsuse osas, millega L. Valdson

tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, mõista L. Valdson mõlemas süüteos õigeks ja

jätta kõik menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus riigi kanda. Kohtulik uurimine on

olnud puudulik ja ühepoolne. Kohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust ja kohaldas

valesti materiaalõigust.

36. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada kohtuotsuse kvalifikatsiooni ja karistuse osas, vähendada

mõistetud vangistuse kestust ning muuta see rahaliseks karistuseks või määrata vangistus

miinimummääras (1–6 kuud), mis jäetaks KarS § 73 alusel täielikult tingimisi kohaldamata koos

minimaalse katseajaga. Sellisel juhul palub kaitsja seoses süüdistuse kvalifikatsiooni

muutmisega KarS § 118 lg 1 p 2 osas hüvitada süüdistatavale maakohtus tekkinud kaitsekulud

vähemalt 50–75% ulatuses või mõistlikus määras, kuid mitte vähem kui 2440 eurot, samuti jätta

sundrahast 50–75% või mõistlik osa riigi kanda.

37. Järgmise alternatiivina palub kaitsja tühistada maakohtu otsuse üksnes menetluskulude osas

ning mõista süüdistuse kvalifikatsiooni muutmisega seoses maakohtus valitud kaitsjale makstud

summast 18 277,04 eurot välja vähemalt 50–75% või mõistlikus ulatuses, kuid mitte vähem kui

2440 eurot. Sundraha osas palus kaitsja jätta sellest 50-75% või mõistlik osa riigi kanda.

38. Ringkonnakohtus kantud kaitsekulud summas 2419,26 eurot palub kaitsja jätta täielikult või

mõistlikus ulatuses riigi kanda ja mõista need L. Valdsoni kasuks välja.

KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

39. Kaitsja seab kahtluse alla sündmuse toimumise ja süüdistatava viibimise Põltsamaal

raamatukogu juures 2022. aasta mais.

40. Kannatanu ütlused on vastuolulised ning ülekuulamise alguses andis ta ütlusi osaliselt

varasemalt koostatud märkmetele tuginedes. Märkmepaki täpne sisu jäi tuvastamata, ta ei olnud

nõus seda kohtule ega pooltele näitama. Oma mahult viitasid märkmed muule kui pelgalt

raskesti meeldejäävatele andmetele. See viitab võimalikule eelnevale ütluste kooskõlastamisele

või pähe õppimisele. Kannatanu ei mäletanud, millises linnas ta ütlusi andmas käis, ning väitis

ekslikult, et see toimus Põltsamaa kohtumajas. Kohus hindas seda eksimust ebaoluliseks ja

põhjendas seda kannatanu võimaliku väsimusega, millega apellant ei nõustu. Eelnev tekitab

põhjendatud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses tervikuna.

41. Kannatanu ütlused ei ole järjepidevad: kannatanu sõnul ei tunne ta L. Valdsonit ega ole temaga

rääkinud, kuigi 2022. a maikuu teo osas oli kannatanul väidetavalt süüdistatavaga ka vestlus.

Kaitsja ei nõustu kohtuga, et mõningad vasturääkivused ja ebakindlused asjaoludes kinnitavad

kannatanu ütluste usaldusväärsust. Vastupidi, need kinnitavad kahtlusi ütluste usaldusväärsuses,

mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

42. Puuduvad tõendid, et süüdistatav ja kannatanu viibisid samal ajal Põltsamaal raamatukogu

juures. Tunnistaja V.L. i ütluste kohaselt ei toimunud raamatukogu juures nende vahel mingit

kohtumist, sama kinnitas ka süüdistatav. Seda kinnitas ka kannatanu, öeldes, et raamatukogu

juures ei olnud kedagi, kui ta sinna saabus ja sealt lahkus. Kaitsja ei nõustu maakohtu

järeldusega, et süüdistatava ja V.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus pole põhjendanud,

miks neid ütlusi ei usaldatud, kuigi need kinnitavad, et kohtumist raamatukogu juures ei

toimunud ning süüdistatav ja kannatanu käisid seal erineval ajal. Eluliselt ei ole usutav, et L.

Valdson oleks juhuslikult ilmunud raamatukogu juurde, istunud autosse ja jäänud kannatanut

ootama. Kannatanu väited selle kohta, kes juhtunut pealt nägi, on vastuolulised. Kohati ütleb ta,

et pealtnägijaid ei olnud, kuid samas mainib, et autos viibis V.L. . Süüdistatava ütluste järgi ei

viibinud ta üldse sündmuskohal.

43. Kaitsja ja prokuröri poolt raamatukogule tehtud päringu vastustest nähtub, et 3 raamatut on

tagastatud 23. mail 2022. Kannatanu on öelnud, et ta andis raamatud üle raamatukogu töötajale,

mitte ei pannud neid tagastuskasti. Kohus on neid tõendeid hinnanud puudulikult, need ei klapi

omavahel. Kasutada ei saa tunnistaja L.L. a ütlusi, kuna tunnistaja sai raamatukogu juures

toimunust teadlikuks teise isiku vahendusel ligikaudu aasta hiljem. Samuti pole L.L. a ütlused

usaldusväärsed, kuna viimane ei rääkinud esmalt ütlusi andes kohtule tõtt. Samuti seab kaitsja

kahtluse alla kannatanu väite, et ta jäi väidetava ründe järel autosse ega lahkunud sealt kohe. Ei

ole usutav, et V.L. alustas sõitu, kuigi autos oli äsja toimunud füüsiline konflikt ja kannatanu ei

öelnud midagi.

44. Meditsiinidokumendid ei kinnita, et kannatanu suhtes oleks kasutatud vägivalda. Väidetav

rusikaga pähe löömine ei põhjustanud nähtavaid vigastusi, kuigi rusikalöögid oli väidetavalt

tugevad. Kannatanu ei pöördunud arsti ega politsei poole ning kirjeldas valu kui ajutist tunnet,

mis ei kestnud. Eelneva põhjal võib järeldada, et ta tundis pigem ebamugavustunnet.

Objektiivne koosseisutunnus – valu – ei ole antud juhtumis tuvastatav. Valu kestvus ja

intensiivsus ei olnud selline, et see ületaks kannatanu subjektiivset valuläve ja vajaks

karistusõiguslikku sekkumist.

45. Kaitsja vaidlustab ka maakohtu järelduse, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Otsene

tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes pole tõendatud. Otsusest ei tulene, et selline teadmine oleks

süüdistatavale omistatav. Sellisel juhul oleks L. Valdson pidanud kindlasti teadma, et teo

tulemusena saabub selline tagajärg.

46. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohtu otsus tugineb liialt kannatanu ütlustele, mis on

vastuolulised ega ole järjepidevad. Kohus ei ole arvestanud süüdistatava ja tunnistaja V.L. i

ütlustega ning on rikkunud tõendite hindamise objektiivsuse põhimõtet. Uurimine on olnud

puudulik ja kohtuotsuse põhjendused ei ole piisavad.

KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus

47. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et L. Valdson lükkas kannatanut, mille tagajärjel

viimane kukkus. Tunnistaja V.L. i kinnitusel kukkus kannatanu libeduse tõttu ning süüdistatav

aitas teda üles. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul esines kukkumise tõttu tervisekahjustus ning

et süüdistatav viibis sündmuskohal. Kuna asjas tuvastati, et kannatanu vigastus oleks paranenud

ilma kontraktuuri tekkimiseta tõenäoliselt rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud,

nõustub kaitsja teo kvalifitseerimisega KarS § 121 lg 2 p 1 järgi, kuid mitte sellega, et teo pani

toime süüdistatav.

48. Vaidlus on selles, milline oli vigastuse tekkemehhanism. Sündmuse ainuke pealnägija V.L. on

selgelt andnud ütlused, et nägi, kuidas A.M. kukkus trepikoja ette maha ja L. Valdson aitas

kannatanu üles. Õues oli libe ja kiilasjää. Samuti kinnitab V.L. , et L. Valdsonil ja kannatanul

mingit tüli ei olnud, mis läheb kokku nii kannatanu enda kui L. Valdsoni ütlustega. Seega

tõendavad vastavad ütlused, et A.M. a kukkus trepi juures. Teada ei ole, kuidas kukkumine

täpselt toimus, sündmuskoha vaatlust ei ole teostatud. Eksperdile ei edastatud V.L. i ütlusi, vaid

üksnes kannatanu sõbranna L.L. a ütlused, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

See moonutas eksperdiarvamuse sisendit, kuna ekspert ei saanud arvesse võtta võimalust, et

kannatanu kukkus ise. Eksperdiarvamus ei võimalda järeldada, kas vigastus tekkis lükkamise

või kukkumise tagajärjel.

49. Kaitsja ei nõustu kohtu poolt A.M. ütlustele tugineva sündmuse toimumise tuvastamisega.

Kohtumenetluses pole tõendamist leidnud, et kannatanu oleks näinud L. Valdsoni autost

väljumist ja tema poole tulekut või lükkamist. Samuti ei ole olnud löömist selga. Kannatanu

ütlustes esinevad mitmed olulised vastuolud ja oletused, mistõttu ei saa neid lugeda

usaldusväärseks. Kannatanu väidab, et löökide järgi nägigi Liiviat ja kuulis valju kisendamist.

Samas kinnitas kannatanu, et ta polnud üldse rääkinud Liiviaga. Ei ole usutav, et kannatanu

tundis ära L. Valdsoni hääle. Viimaks kinnitab kannatanu, et ka hääle järgi ei tundnud ta L.

Valdsonit ikkagi ära, vaid hoopis siis kui kannatanu tuli autosse. Kannatanu ei näinud, ega

kuulnud L. Valdsonit talle järgnemas. Puuduvad tõendid, et L. Valdson teda lükkas, ta läks appi

kui kannatanu oli kukkunud. Kohus ei ole analüüsinud, kas ei ole mingil viisil võimalik, et

kannatanu siiski kukkus ning seetõttu võis olla tema kujutlus toimunud sündmusest eksitav. On

väheusutav, et süüdistatavast pensionär hiilis vaikselt ja märkamatult kannatanu selja taha ja

lükkas teda ning hiljem tuli talle appi.

50. Kaitsja seab kahtluse alla L.L. a ütluste usaldusväärsuse, kuivõrd need põhinevad kannatanult

kuuldul ning sisaldavad vastuolusid. Lisaks ilmneb, et osa väiteid (nt kübara viskamine lume

peale) ei kattu kannatanu poolt kohtus antud ütlustega. L.L. p on ise kinnitanud, et kannatanu

helistas talle ja ütles, et ta kukkus, mitte et teda oleks lükatud. Samuti tunnistas L.L. p, et

kannatanu ei näinud, kes teda väidetavalt lükkas. L.L. p osutas ka, et laia trepi peal võis keegi

teine — näiteks mõni joodik — viibida, mistõttu ei saa välistada teiste isikute sekkumist

kukkumise põhjustamisse. Samuti on küsitav L.L. a väide, et ta teadis kannatanu saabastel

tihvtide olemasolust, kuigi prokurör sellele ei viidanud. Ka tunnistaja U.K. teadis ütlusi andes,

et kannatanu kandis saabastel libeduse vastase abivahendina igal talvel tihvte, kuid ei mäletanud

sündmuse kuupäevast suurt midagi. Eelnev ilmestab üheselt, kuidas tuttavad osapooled on

varem kõik kokku leppinud, mida on vaja kindlasti öelda, et kukkumist välistada.

51. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et pole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et

kannatanu kukkus ise. Selliseid ütlusi on andnud tunnistaja V.L. ja süüdistatav ise. Nõustuda ei

saa kohtuga, et t V.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, et need ei haaku teiste tõenditega.

Sama loogikat tuleks rakendada ka kannatanu ja tunnistaja L.L. a ütluste suhtes, mis samuti ei

haaku süüdistatava ja V.L. i ütlustega. Kannatanu kukkumine talvisel ajal on tema vanust

arvestades eluliselt usutav. Kohtumenetluse kestel ei ole selgunud mingit põhjust ega motiivi,

miks L. Valdson pidi kannatanut peksma, lööma või lükkama, sest selliseid põhjuseid ei

esinenudki. Kohus tõlgendas süüdistatava vastumeelsust kohtu küsimustele vastamisel märgina

sellest, et ta varjas oma pahameelt. Vaikimine ei ole tõlgendatav ärritumisena ja emotsiooni

varjamisena.

52. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et süüdistatav tegutses vähemalt otsese tahtlusega KarS §

16 lg 3 tähenduses. Kohtu järeldused ei ole põhjendatud ega jälgitavad, eriti luumurru osas.

53. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatava tegu vastab KarS § 121 lg 2 p-dele 1 ja 3, siis ei

nõustu kaitsja maakohtu hinnanguga süü suurusele. Kohus leidis, et tagajärg ei olnud raske ning

ühel juhul oli tegu üksnes valuaistinguga. Samuti esines kaks kergendavat ja üks raskendav

asjaolu. Seetõttu on süü väike või alla keskmise. Karistus peaks olema kas rahaline või

minimaalne vangistus kuni 6 kuuni, mis jäetakse KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata

minimaalse võimaliku katseajaga.

54. Menetluskulude puhul tuleb arvestada, et peamine koormus, ehk 3/4 ajast kulus esialgse

koosseisu KarS § 118 lg 1 p 2 vaidlusele, mistõttu tuleks riigi kanda jätta kaitsekuludest 50-

75%. Selline jaotus, nagu tegi maakohus, ei ole põhjendatud.

b) prokuratuuri seisukoht

55. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a

otsuse muutmata. Apellatsioon ei sisalda uusi ega põhjendatud väiteid, mis seaksid kahtluse alla

maakohtu järeldused. Kaitse seisukohad on kohtuvaidluses juba esitatud ja kohtult ammendava

vastuse saanud. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kannatanu või tunnistaja poolt antud ütlustega või

need talle kaitseversiooni tõendamiseks ei sobi, ei näita kohtuliku arutamise puudulikkust.

56. Prokurör nõustub maakohtuga, et kannatanu ütlustes ei ole vähimatki alust kahelda ja kaitsja

asus neid meelevaldselt väänama. Taoliselt käitus kaitsja kogu ristküsitluse aja – korduvate

küsimuste ja vähetähtsate detailide esiletõstmisega, kuid kannatanu jäi siiski oma ütlustele

kindlaks. Sarnaselt vastuolusid „leiutades“ on koostatud ka apellatsioon, milles esitatud

väidetavad vastuolud tulenevad ütluste kontekstist välja rebimisest.

57. Põltsamaa Raamatukogu ei saa kinnitada raamatute lugeja poolt tagastamise täpset aega, vaid

seda, millal raamatu tagastus on registreeritud. Seega saab tõend kinnitada vaid seda, et

kannatanu tagastas maikuus raamatuid. On võimalik, et kannatanu tagastas raamatud vahetult

raamatukoguhoidjale, kuid nende tagastamine registreeriti viivitusega. Tõele ei vasta, et

tunnistaja L.L. p ei rääkinud esialgu kohtule tõtt. L.L. p kartis algul vastata ja rääkida enda

kokkupuudetest L. Valsoniga. Pärast ütluste andmist avaldas tunnistaja soovi lähenemiskeelu

kohaldamiseks, mis kinnitab tema kartust L. Valdsoni ees.

58. Kaitsja käsitlus kannatanu valu tundmisest on hämmastav, teades täpselt, et kannatanu tundis

ebamugavustunnet, mis ei ületa tavapärast valuläve. Kannatanu on selgelt kinnitanud, et

rusikalöögid pähe olid tugevad ja valusad. Väide, et kui vigastust ei tekkinud ning kiirabi ei

kutsutud, siis ei saanud ka arvestatavat valu olla, on väär. See käsitlus ei arvesta KarS §-s 121

kahe teo alternatiivi esinemist.

59. L. Valdsonile mõistetud karistus jääb oluliselt alla keskmise määra, mis näitab, et kohus on

arvestanud kergendavaid asjaolusid. Mööda ei saa vaadata sellest, et süüdistatav ründas endast

märksa vanemat, kõrges eas isikut mitmel korral ja põhjustas kannatanule ka luumurru.

Edasiseks karistuse kergendamiseks alust ei ole.

60. Kaitsja seisukoht, et ¾ ajast kulus KarS § 118 lg 1 p 2 episoodi vaidlustamisele, ei vasta

tegelikkusele. Suurem osa kohtumenetluse ajast kulus kaitsja poolt venitatud ristküsitlustele

ning ütlustes olematute vastuolude otsimisele. Seoses vajadusega üle kuulata ekspert on kohus

arvestanud küllaldase menetluskulude hüvitise, mille suurendamiseks ei ole alust.

IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

61. Apellant ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja esitab valdavas osas samad

argumendid, millele maakohus on juba vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses

toodud põhjaliku tõendite analüüsiga ja jagab seisukohta, et süüdistatav pani toime KarS § 121

lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Samuti ei teinud maakohus karistust mõistes

selliseid kaalutlusvigu, mis tooks kaasa kergema karistuse mõistmise. Seetõttu ei korda

ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes kõiki maakohtu asjakohaseid kaalutlusi ja

põhjendusi ning vastab järgnevalt apellandi põhiväidetele. Esmalt käsitleb ringkonnakohus L.

Valdsoni süü tõendatust 2022. a maikuu teos (I), seejärel 19. jaanuaril 2023 toimepandus (II),

annab hinnangu mõistetud karistusele ja maakohtus tekkinud menetluskuludele (III), võtab

kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulud (IV).

(I)

62. Kaitsja leiab, et kannatanu A.M. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta kasutas kohtuistungil

märkmeid, ta ei mäletanud, kus ta käis ütlusi andmas ja tema ütlustes on vasturääkivusi.

Tunnistaja V.L. i ütlused on maakohus lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseteks.

Puuduvad tõendid, et süüdistatav ja kannatanu viibisid samal ajal Põltsamaal raamatukogu

juures.

63. Maakohus on kannatanu ütlusi põhjalikult käsitlenud (otsuse p-des 4–10) ja leidnud

nõustumisväärselt, et need on usaldusväärsed. Kohus selgitas sedagi, miks kannatanu on öelnud,

et ta ei tunne L. Valdsonit. Inimest võib teada nägu- ja nimepidi, kuid see ei tähenda, et nad

oleks omavahel tuttavad. Süüdistatav ise tunnistas samuti, et ta tunneb A.M. d nägupidi, kuid ei

ole temaga rääkinud. Esimene kokkupuude oli A.M. l L. Valdsoniga 2022. a maikuus, kui L.

Valdson lõi talle autos selja tagant vastu pead. Kannatanu ütluste kohaselt ütles L. Valdson talle,

et sina ei tohi siin autos olla ja kohe lõi. Tema ütles, et ta jätaks järele (kd I, tl 69). Konflikti

käigus lausutut ei saa pidada suhtlemiseks. Selle all mõistavad inimesed tavapäraselt

omavahelist läbikäimist. Arvestades kannatanu vanust (ütluste andmise ajal oli ta 89-aastane) ja

sündmusest möödunud aega, ei muuda väikesed ebakõlad ütlustes neid ebausaldusväärseteks.

Osa detaile võib ajapikku ununeda. Kaitsetaktikaks on väikestele ebakõladele tuginedes

kannatanu ütluste usaldusväärsuse kõigutamine, kuid midagi sellist, millest võiks järeldada, et

A.M. ütlused tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise tegude kohta ei ole õiged,

maakohus ei tuvastanud ja selliseks järelduseks ei ole alust ka ringkonnakohtul.

Nõustumisväärsed on maakohtu põhjendused selleski, et märkmete kasutamine mitme tunnisest

ülekuulamisest ütluste andmise alguses 10 minuti vältel kannatanu ütluste usaldusväärust ei

kahanda.

64. Raamatute tagastamist 2022. a maikuus on maakohus samuti põhjalikult ja nõustumisväärselt

käsitlenud. Mis kellaajal see täpselt toimus, ei ole oluline. Seda, et A.M. käis 2022. a mais koos

V.L. iga raamatukogus, ei ole vaidlustanud ka V.L. . Tema ütlused võttis maakohus vastu KrMS

§ 291 lg 1 p 3 alusel. Perearsti tõendi kohaselt on V.L. il vaimsed häired, mille tõttu ta ei ole

võimeline kohtuistungil osalema (I kd, tl 27) Kohtueelsel uurimisel on V.L. öelnud, et ta võis

A.M. d laulukoori sõidutades viia teda 2022. aastal ka raamatukogu juurde, mis asub Põltsamaa

linnas. Ta ei mäleta, et A.M. oleks seal kohtunud L. Valdsoniga ja neil oleks mingit tüli olnud

(I kd, tl 89). Kuna tunnistaja seda sündmust ei mäleta, ei lükka need ümber kannatanu ütlusi,

mille kohaselt L. Valdson ilmus ootamatult kohale ja lõi talle autos rusikatega korduvalt pähe.

L. Valdson ilmus samamoodi kohale ka 19. jaanuaril 2023 ja istus V.L. i auto tagaistmele, kui

kannatanu istus juhi kõrvalistmel. Seega ei saa sellist süüdistatava käitumist pidada eluliselt

mitteusutavaks, nagu väidab kaitsja. V.L. käitus mõlema konflikti ajal samuti ühtemoodi – ta ei

sekkunud sellesse. Ta ei väljunud autost isegi siis, kui A.M. hüüdis teda 19. jaanuaril 2023

appi. L. Valdson oli see, kes aitas kannatanu püsti. Lisaks soovimatusele sekkuda naiste tülisse

tuleb arvestada ka V.L. i vanusest tulenevat füüsilist võimekust. Temagi oli esimese sündmuse

ajal juba 84-aastane, L. Valdson aga oluliselt noorem (65-aastane). Seetõttu ei saa V.L. i

käitumist pidada tavatuks ega ebausutavaks. Vaatamata tekkinud konfliktile viis V.L. A.M.

koju nii nagu neil oli eelnevalt kokku lepitud.

65. Tunnistaja L.L. a ütlusi on maakohus selle süüdistuse puhul kasutanud õigesti KrMS § 66 lg 21

p 2 kohaselt vaid kannatanu ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks, kuna ta kuulis sellest, et

V.L. i elukaaslane Liivia on A.M. suhtes vägivalda kasutanud (autos tagaistmel olles peksnud

ja juustest kiskunud) kannatanu käest hiljem. Ise ta neid sündmusi ei näinud. Kaitsja leiab, et

tunnistaja ütlused on nii ebausaldusväärsed, et maakohus ei oleks tohtinud neid kasutada ka

usaldusväärsuse kontrollimiseks. Sellegi argumendiga ei saa nõustuda. Maakohus on tunnistaja

ütluste usaldusväärsust hinnanud koos tema poolt 19. jaanuaril 2023 Häirekeskusele tehtud

kõnega ja jõudnud õigele järeldusele, et kannatanu poolt L.L. ale avaldatud teave on tõene

(otsuse p 20). Häirekeskuse töötajale ütles tunnistaja samuti, et peksmine V.L. i elukaaslase

poolt ei ole esimene. Järeldust, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, ei lükka ümber kaitsja

väide tunnistaja poolt maakohtus 4. novembril 2024 antud ütluste kohta (kohtuistungi protokoll,

I kd, tl 32 pöördel). Nimelt palus kaitsja vastuolude tõttu avaldada tunnistaja ütlused selles, kas

19. jaanuaril 2023, kui ta kannatanu abipalvel tema juurde koju sõitis, oli A.M. l mantel seljas.

Tunnistaja vastas kaitsjale, et oli seljas, eeluurimisel oli ta öelnud, et tal oli mantel ära võetud.

Tunnistaja selgitas, et ta ei mäleta, kuidas mantel oli, mäletab kinnast. Eelnevalt prokurörile

vastates oli tunnistaja samuti öelnud, et ta ei mäleta, kas A.M. l oli mantel õlgade peal või seljas.

Kolleegium leiab, et sellisest ebaolulisest detailist, mida tunnistaja ei mäleta, ei saa järeldada, et

L.L. p oleks olulise informatsiooni kohta, milleks oli teave kannatanu ründamise kohta L.

Valdsoni poolt, andnud tõele mittevastavaid ütlusi.

66. Kolleegium nõustub maakohtuga, et löögid pähe põhjustasid kannatanule valu. Sellest, et löögid

ei tekitanud kannatanule vigastusi, ei saa järeldada, et need ei tekitanud valu – igast

rusikalöögist ei jäägi nähtavaid jälgi. Valu ei pea kestma pikemat aega, piisab sellest, kui

kannatanu tundis valu löömise ajal. Valu tekkimist tõendavad kannatanu ütlused: „Tundsin valu,

kohe oli peas valu.“ A.M. sõnul olid löögid tugevad (I kd, tl 69). Juustest kiskumine oli

kannatanule ebamugav ja selle teoga valu tekitamist ei ole L. Valdsonile ka süüks arvatud.

67. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat

aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus,

mis on erinevate inimeste puhul erinev. Piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle

järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena

objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu

hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (vt

RKKK otsused asjades nr 3-1-1-50-13, p 12 ja nr 1-16-10326/51, p 27.) L. Valdson ei müksanud

kannatanut pähe vaid lõi tugevalt mitu korda rusikaga, mis on sellise intensiivsusega vägivald,

et üldjuhul kaasneb sellega valu. Sellises olukorras on ka objektiivsele kõrvalseisjale ilmne, et

inimene tunneb valu. Valu ja ka kergemate vigastuste puhul, mis paranevad ilma meditsiinilise

sekkumiseta, ei pöördu inimesed tavapäraselt arsti poole. Nii tunnistas ka A.M. , et kuna tal

vigastusi ei olnud, ei olnud põhjust kiirabi kutsuda.

68. Kolleegium nõustub maakohtuga, et L. Valdson pani teo toime otsese tahtlusega (KarS § 16 lg

3). Otsene tahtlus seisneb toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas

teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija

kindla teadmise tuvastamine ehk tahtluse intellektuaalne element (vt RKKK 24.05.2013, 3-1-1-

50-13, p 13.4). L. Valdson ei tunnista A.M. löömist. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on

võimalik lähtuda vaid teo enda faktilistest asjaoludest. Iga täiskasvanud inimene, nii ka L.

Valdson teadis, et rusikalöögid pähe tekitavad kannatanule vähemalt valu.

69. Seega täitis L. Valdson KarS § 121 lg 1 alt 2 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

(II)

70. Maakohus tuvastas, et 19. jaanuaril 2023 lõi L. Valdson A.M. le V.L. i autos viibides korduvalt

rusikatega pähe ja kiskus juustest, tekitades talle sellega valu. Apellatsioon ei sisalda süüdistuse

selle osa kohta mingeid argumente. Kahtluse alla on seatud jätkuvalt kannatanu ütluste

usaldusväärsus kogu sündmuse osas, peamiselt aga selles, mis toimus pärast seda, kui kannatanu

väljus sõidukist. Ringkonnakohus kordab (vt otsuse p 63-64) maakohtuga nõustuvalt, et

kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda – sündmused toimusid nii nagu nähtub

tema ütlustest. Kaitsja apelleerib vastuoludele kannatanu ütlustes isegi siis, kui need kattuvad

süüdistatava ütlustega, väites näiteks, et kannatanu ei tea, millal L. Valdson autosse tuli, kas nad

üldse rääkisid omavahel ja mille järgi A.M. tundis L. Valdsoni ära. A.M. ütles korduvalt

prokurörile ja kaitsjale vastates, et L. Valdson istus autosse tema selja taha kui see jäi seisma.

Sama ütles süüdistatav. Mõlemad tunnistavad, et nad rääkisid autos omavahel ja ei ole

vähimatki kahtlust, et A.M. tundis L. Valdsoni ära, ta teadis teda kui V.L. i elukaaslast

varasemast ajast. Ei maakohtule ega ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi argumenti, miks

oleks pidanud kannatanu sellised sündmused välja mõtlema ja L. Valdsoni peale valetama.

Sellest, et L. Valdson lükkas teda ja ta kukkus seetõttu trepil, rääkis kannatanu kohe nii L.L. ale

kui ka Häirekeskusesse tehtud kõnes ning seda ajal kui tal oli õlg valus ja ta ei saanud kätt

liigutada. Kohene valede väljamõtlemine oma tervise pärast mures oleva eaka kannatanu poolt

ei ole samuti eluliselt usutav.

71. Apellandi põhiväiteks on tõendite puudumine selle kohta, et L. Valdson lükkas kannatanut ja

see põhjustas tema kukkumise ning õlavigastuse. Kolleegium sellega ei nõustu. Kannatanu

ütlustega on see tõendatud. A.M. ütlused selle kohta, et teda tõugati tugevalt vastu selga, on

olnud kogu aeg ühesugused. Kedagi teist peale L. Valdsoni sellel ajal läheduses ei olnud. Selles,

et V.L. autost ei väljunud, vaidlust ei ole. Seega ei saa V.L. ka teada, kui libe oli trepil, kus

kannatanu kukkus. Tema väide, et kannatanu kukkus libeduse tõttu, on vaid tema järeldus, mis

kannatanu ütlusi tõukamise kohta ümber ei lükka. V.L. i kohtueelses menetluses antud ütlused

on väga pealiskaudsed, kohtus ei olnud võimalik teda ristküsitleda. Esimesel ülekuulamisel 31.

jaanuaril 2023 ütles ta, et kui ta autot ümber pööras, nägi ta, et A.M. kukkus. Ta ütleb ka, et

Liivia oli just sellel hetkel tulnud maja juurde (kd 1, tl 87) See ei vasta süüdistatava enda ega

kannatanu ütlustele, mille kohaselt olid mõlemad naised enne seda istunud tema autos.

Tunnistajalt ei ole küsitud, kus oli L. Valdson sellel ajal, kui A.M. kukkus. V.L. mäletab väga

vähe sellest sündmusest. Seetõttu ei ole võimalik tema ütluste alusel väita, et L. Valdson ei

tõuganud A.M. d. Ta ei pruukinud tõukamist näha, kuna pööras autot ringi. Kuna tõukamise

järel kukkunud A.M. hakkas teda appi hüüdma, on võimalik, et siis nägi V.L. , et ta oli

kukkunud ja et L. Valdson aitas teda püsti. Kannatanu ütluste kohaselt jäi L. Valdson autosse ja

ta ei näinud teda autost väljumas ega talle järgi tulemas. Sellest, et A.M. L. Valdsonit ei näinud,

ei saa järeldada, et tõukajaks ei olnud süüdistatav. L. Valdson oli ainuke inimene, kes oli sellel

ajal õues, keegi teine ei saanud teda lükata. Ta oli ainukesena kannatanu juures ja aitas ta püsti.

72. Kaitsja peab tunnistaja L.L. a ütlusi ebausaldusväärseks selles osas, mis kinnitavad kannatanu

ütlusi ja L. Valdsoni süüd, samas aga soovib tugineda tunnistaja väitele, et trepp on nii lai, et

seal võib mõni joodik magada. Selliseks oletuseks, et keegi kolmas isik võis sündmuskohal olla,

kas joodik magada või keegi uksest välja tulla, mingit alust ei ole. Siis oleks kannatanu seda

inimest näinud, kuna ta oli näoga trepi suunas. Teda tõugati aga selja tagant. L.L. a ütlustes selle

kohta, mida ta kuulis kannatanult, kui viimane kutsus teda pärast kukkumist appi, ja mida nägi

kannatanu juurde jõudes, ei ole alust kahelda (vt ka otsuse p 65). L.L. a sõnul oli A.M. talle

helistades väga ehmunud häälega ja ütles, et kukkus. L.L. p lubas kohe tema juurde sõita.

Sellest, mis tegelikult juhtus, kuulis L.L. p kohale jõudes. Telefoni teel lühidalt lausutud

appikutse põhjus, kukkumine, ei tähenda, et kannatanu poolt hiljem antud põhjalikum seletus

selle kohta, miks ta kukkus, ei ole sellega vastuolus. Maakohus on L.L. a ütlusi põhjalikult

käsitlenud ja teinud kindlaks, et kannatanu ütles talle korduvalt, et teda peksis ja tõukas L.

Valdson.

73. Olemasolevate tõendite alusel ei jäänud ringkonnakohtu jaoks sarnaselt maakohtuga ühtegi

kõrvaldamata kahtlust L. Valdsoni süüdiolekus, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada

tema kasuks. L. Valdsoni tegu – kannatanu lükkamine – on põhjuslikus seoses saabunud

tagajärjega: lükkamise tõttu kannatanu kukkus betoonist trepile ja sai õlavarreluu kirurgilise

kaela ja ülemise epifüüsi kinnise murru. See täidab KarS § 121 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.

Selle, et tervisekahjustus kestab vähemalt neli nädalat, on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud

ja selles ei ole ka vaidlust (KarS § 121 lg 2 p 1).

74. Nõustuda ei saa kaitsjaga selles, et L. Valdsonil ei olnud sellise teo toimepanemiseks mingit

motiivi. L. Valdsonile ei meeldinud, et tema elukaaslane V.L. sõidutab A.M. d tasuta.

Kannatanu ütluste kohaselt küsis L. Valdson autos raha ja ütles, et ta on võlgu. L. Valdson

tunnistab samuti, et autos küsis ta, kaua see kestab, ta ei saa neljapäeviti V.L. iga kuskile sõita,

auto vajab kogu aeg remonti ja see läheb kalliks maksma. A.M. vastas, et see pole L. Valdsoni

asi, vaid tema ja V.L. i vaheline küsimus (Ikd, tl 138 pöördel). L. Valdson tunnistas sedagi, et

V.L. ei julgenud laulukooris käivate naiste sõidutamisest ära öelda. Tema aga tahtis, et asi oleks

õiglane, kui „tema (A.M. ) sõidab nagu isikliku taksoga surnuaeda, raamatukokku,

piimatööstuse parklaplatsile isegi /…/ Kui ei oleks Vambolal seda rahaprobleemi olnud, oleks

teine asi.“ (I kd, tl 139 pöördel). Süüdistatava ütlustest ilmneb motiiv väga selgelt – kuna V.L.

ise midagi ette ei võtnud, otsustas L. Valdson sekkuda, et teha lõpp A.M. tasuta sõidutamisele,

sest see oli neile kulukas.

75. Subjektiivse koosseisu osas leidis maakohus nõustumisväärselt, et juustest kiskumise ja pähe

löömisega valu tekitamise pani L. Valdson toime otsese tahtlusega (vt käesoleva otsuse p 69).

Selle kohta, milline oli L. Valdsoni tahtlus tervisekahjutuse tekitamise osas, on maakohus

öelnud: „Lükates eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et

A.M. võib kukkuda ja ennast vigastada. Arvestades seda, et kannatanu asetses trepiastmetel,

kus maapind on eriti lükkamise korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et

kannatanu võib saada tervisekahjustuse.“ Selline sõnakasutus viitab kaudsele tahtlusele (KarS §

16 lg 4). Kaudsest tahtlusest saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt

ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks

(intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja

tahtmise külge ei saa käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes.

Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska

ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks

(RKKK 22.02.2022, 1-20-6495/139, p 19.) Edasi on maakohus märkinud, et teades, et

kannatanu kukub kõva pinna peale, pidi süüdistatav möönma ka seda, et kannatanu võib murda

mõne luu. Selline formuleering pidi möönma viitab hooletusele KarS § 18 lg 3 mõttes. Samas

järeldub maakohtu subjektiivse koosseisu analüüsist kogumis, et silmas on peetud seda, et L.

Valdson pidas sellise tagajärje saabumist võimalikuks, ehk tal oli ka tagajärje osas kaudne

tahtlus. Seetõttu ei ole maakohus seadust valesti kohaldanud.

(III)

76. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolusid,

sealhulgas põhjendanud nõustumisväärselt, miks ei ole võimalik L. Valdsonile mõista rahalist

karistust. L. Valdsoni süüd ei saa pidada väikeseks, kuna ta kasutas sama kannatanu suhtes

vägivalda kahel korral. Teisel korral põhjustas ta väga eakale kannatanule luumurru, mille

paranemine võtab ka tavapärase kulu korral aega vähemalt 2 kuud. Kannatanu pidi mitu kuud

kandma ortoosi. Arvesse on võetud kahe kergendava asjaolu olemasolu ja sedagi, et varem

karistamata isiku karistustundlikkus on suurem. Tema mõjutamiseks piisab kergemast

karistusest. Seetõttu on maakohus mõistnud L. Valdsonile vangistuse, mis jääb oluliselt alla

KarS § 121 lg 2 sanktsiooni kesmise määra, milleks on 2,5 aastat. Ka ei ole alust lühendada L.

Valdsonile KarS § 73 alusel määratud 1 aasta 3 kuu pikkust katseaega. Tingimisi vabastatu

katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKPJK 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 34

koos järgnevate viidetega). Maakohus ei ole selle põhimõtte vastu eksinud – L. Valdsonile

mõistetud 1 aasta pikkuse vangistuse puhul on katseaeg 1 aasta ja 3 kuud igati kohane ning

mõistliku pikkusega.

77. Eeltoodud põhjustel jääb kaitsja taotlus L. Valdsonile mõistetud karistuse kergendamiseks

rahuldamata.

78. Menetluskulude jaotuse osas ei ole kaitsja maakohtuga nõus selles, et seoses L. Valdsonile

süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimisega kergemaks tuleb riigil hüvitada talle vaid 2000

eurot. Maakohus viitas Riigikohtu 4. märtsi 2021. a määrusele asjas nr 1-20-470/34, milles on

leitud, et olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse

ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see

mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes

isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (p 29). Käesolevas asjas teo tehiolud

ei muutunud, maakohus tunnistas L. Valdsoni süüdi samas teos, mis talle süüks arvati.

Kvalifikatsiooni muutmise tingis hinnang sellele, kui pikk oli kannatanu tervisekahjustuse

kestvus. Seetõttu on ka ringkonnakohtu hinnagul maakohtu otsustus hüvitada süüdistatavale

kantud õigusabikuludest 2000 eurot (koos käibemaksuga 2440 eurot) põhjendatud ja selle

suurendamiseks alust ei ole.

79. Maakohus arvestas juba KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut ja jättis kõik menetluskulud (v.a

lepingulise kaitsja tasu 403,76 eurot) riigi kanda. L. Valdsonilt mõisteti riigi kasuks välja ainult

sundraha 1329 eurot, mida tal on võimalk tasuda osade kaupa ühe aasta jooksul. Mingeid uusi

asjaolusid, mida maakohus ei ole arvesse võtnud ja mis tingiksid veel ka sundraha

vähendamise, ei ole.

(IV)

80. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a

otsuse muutmata ja L. Valdsoni kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

81. Süüdistatava lepinguline kaitsja advokaat K. Lee esitas menetluskulude hüvitamise taotluse

summas 2419,26 eurot. Kaitsja osutas L. Valdsonile õigusabi tunnihinnaga 180 eurot, millele

lisandub käibemaks. Arvete kohaselt kulus kaitsjal 2 tundi ja 17 minutit maakohtu otsuse ja

määrusega tutvumisele ja kliendiga nõu pidamisele; 8 tundi 44 minutit on kulunud maakohtu

otsuse analüüsile, apellatsiooni ja menetluskulude nimekirja koostamisele ning nõupidamisele

kliendiga. Kaitsja palub apellatsiooni rahuldamisel jätta kaitsjatasu riigi kanda. Samuti palub ta

kaaluda KrMS § 180 lg-s 3 toodud asjaolusid ja arvestada ka KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud

süüdistuse muutmisega.

82. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toimingud on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikud, ja arvab

sellest tulenevalt 2419,26 eurot menetluskulude hulka. Apellatsioonimenetluses ei kaasnenud

kaitsjal mingeid täiendavaid toiminguid seoses sellega, et maakohus tunnistas L. Valdsoni süüdi

kergemas kuriteos kui talle oli esialgu süüks arvatud. Kompensatsiooni selle eest mõistis

maakohus juba välja. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb

apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel süüdistatava kanda, kelle huvides on

apellatsioon esitatud, s.o L. Valdsoni kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)