3-25-1387/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juunil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-1387

Haldusasi

V.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. aprilli 2025. a

otsuse nr 12403300047-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja V.O, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Andrei Matvejev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 10. juunil 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta riigi õigusabi kulud ning

istungi ja käesoleva kohtuotsuse tõlkimise kulud Eesti Vabariigi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses V.O nimi tähemärgiga.

4. Tõlkida otsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25. juulil 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.O (edaspidi kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus

XX.XX.XXXX ebaseadusliku piiriületuse käigus Venemaalt Eestisse ning esitas 30.

märtsil 2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, millest selgub, et kaebaja Venemaalt

lahkumise motiiviks oli see, et 2023. a lõpus viskas kaebaja isa ta korterist välja ning

võttis ära tema kassi ja arvuti. Kui kaebaja rääkis isale oma Venemaalt lahkumise

mõttest, nimetas isa kaebajat reeturiks ja ähvardas ta võimudele üles anda. Isa usub

Putini režiimi. Kaebaja näeb, et Venemaal ei lähe asjad sõja tõttu hästi. Ta arvas, et

tuleb ka teine mobilisatsioon. Öeldi küll, et kutsealuseid sõtta ei saadeta, aga kaebaja

ei usu seda.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 7. aprillil 2025 otsuse nr

12403300047-1, millega otsustas (1) lugeda välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamatuks ja teha VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta,

(2) teha kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de

1, 2 ja 6 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis

kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral, ning (3)

kohaldada kaebajale VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja

Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsust

põhjendati järgmiselt.

2.1.

Kaebaja on Venemaa kodanik, kes kardab sinna naasta, sest pelgab, et peab

seal läbima ajateenistuse, kuigi põeb artriiti. Kaebajat on sõjaväekomissariaadis

survestatud hakkama lepinguliseks sõjaväelaseks ning ta kardab, et peab oma tahte

vastaselt Ukrainasse sõdima minema. Lisaks ei poolda kaebaja Venemaa võime ja

poliitikat. Seega on kaebaja väljendanud tagakiusukartust sotsiaalsesse gruppi

kuulumise (ajateenistusealine mees Venemaal) ja poliitilise meelsuse perspektiivist.

PPA peab kaebaja ütlusi piisavalt usaldusväärseks, et nende ja päritoluriigi info põhjal

hinnata kaebaja tagakiusamise ohtu.

2.2.

Kaebaja on 22-aastane ja põeb alates 5. klassist liigesepõletikku (artriit), mis

põhjustab liigesevalusid ja probleeme liikumisega. Ta ei tarvita igapäevaselt ravimeid,

kuid kui tal väga halb hakkab, võtab valuvaigisteid. Vaatamata haigusele taheti

kaebajat kutsuda ajateenistusse. Kui kaebaja käis 9. klassis meditsiinilises komisjonis,

tunnistati ta hoolimata haigusest teenistuskõlblikuks. Kui kaebaja sai 18-aastaseks, tuli

talle kutse sõjaväekomissariaati. Aastatel 2020–2021 proovis kaebaja tõestada, et ta ei

ole teenistuskõlblik, kuid teda keelduti teenistuskõlbmatuks tunnistamast. Kui kuue

kuu jooksul vastati kaebajale pidevalt sel viisil, lõpetas ta sõjaväekomissariaadis

käimise. Viimati käis ta seal 2021. a mais, kuid kutsed jätkasid saabumist ja ka politsei

käis kaebajat tema endise elukoha trepikojas otsimas. Siis leppis kaebaja ema

piirkonnapolitseinikuga midagi kokku, kutseid enam ei tulnud ja otsingud lõpetati.

2.3.

Alates 2020. aastast elas kaebaja koos isaga, esialgu oli kõik korras, aga 2021.

aasta suvel tekkis isale uus elukaaslane. Seejärel hakkas isa toetama Venemaa praegust

režiimi ja kaebajat ajateenistusega survestama. Isa arvates ei tohiks artriit kaebajat

takistada. 2023. a oktoobris tutvus kaebaja internetis oma tulevase tüdruksõbra

Giuliaga, kes on Itaalia kodanik ja elab Itaalias. Kui kaebaja rääkis isale tüdruksõbrast

ja Venemaalt ära kolimise soovist, tekkis neil konflikt. Aastavahetusel tõstis isa

2(14)

kaebaja korterist välja. Kaebaja kolis ema juurde ja kogus järgmised kolm kuud (2024.

a jaanuar kuni märts) raha ning Giulia otsis infot Euroopa Liidus varjupaiga taotlemise

kohta. Kaebajal oli plaan Venemaalt lahkuda enne valimisi ja teise mobilisatsiooni

algust.

2.4.

26. märtsil 2024 saadeti kaebajale kutse ilmuda andmete kontrollimiseks

sõjaväekomissariaati. Kaebaja teada kasutatakse seda ettekäänet Venemaal selleks, et

survestada inimesi lepingule alla kirjutama, ning neid hoitakse kinni seni, kuni nad

nõustuvad. 27. märtsi hommikul lootis kaebaja, et suudab sõjaväekomissariaadis

tõestada, et ta on haige – see lihtsustaks tema Venemaalt lahkumist, sest paberite järgi

on ta teenistuskõlblik ja seetõttu ei tohiks riigist lahkuda. Komissariaadis viidi kaebaja

kaugemasse tuppa ja asuti suuliselt survestama, et ta allkirjastaks lepingu, mis kaebaja

hinnangul tähendaks, et ta saadetaks Ukrainasse sõtta. Survestamine kestis umbes 2–3

tundi. Kaebajat ähvardati, et kui ta allkirja ei anna, nimetatakse ta kõrvalehoidjaks ja

riigireeturiks ning vangistatakse. Kaebaja lubas pakkumise peale mõelda, milleks talle

anti kevadise kutseni, mis pidi algama 1. aprillil 2024. 29. märtsil otsustas kaebaja

Venemaalt lahkuda. Ta tellis linnadevahelise takso, millega sõitis Moskvast Petserisse,

võtnud kaasa vaid raha, dokumendid ja vahetusriided. Petseris ostis ta apteegist

merehaiguse tablette ja palderjani ning poest süüa. Ta helistas Giuliale ja seejärel

viskas SIM-kaardid minema. Kaebaja suundus jalgsi Eesti piiri poole, kukkus pärast

piiriületust Piusa jõkke, kuid sai sealt kuidagi välja, misjärel teda hakkasid aitama juba

Eesti piirivalvurid, kes olid ta avastanud. Kui kaebaja oli üles soojendatud, palus ta

varjupaika.

2.5.

Päritoluriigi info kohaselt on 12-kuuline ajateenistus kohustuslik kõigile 18–

30-aastastele Vene meestele. Igal aastal on võimalik teenistusse võtta umbes 1,2

miljonit meest ja umbes pooled neist saavad kutse ilmuda sõjaväekomissariaati. Enne

ajateenistust läbivad eelteenijad sõjavälise esmase registreerimise protsessi, mis on

mõeldud 16–17-aastastele noormeestele. Mehed kategoriseeritakse vastavalt

terviseseisundile. Kodanikule, kes tuleb ajateenistusse kutsuda, antakse

värbamistunnistus ja saadetakse teade ilmuda värbamisbüroosse. Pärast ajateenistuse

läbimist määratakse inimene reservi ja teoorias võib ta kohe mobiliseerida. Praeguse

seaduse järgi ei saa inimest lahingusse saata ilma vähemalt 4-kuulise väljaõppeta –

erandiks sellest on sõjaseisukord või üldmobilisatsioon. Paljud Vene noored (eriti

suurlinnade elanikud) proovivad ajateenistust vältida. Seaduslikult saab seda teha

õpingute tõttu või meditsiinilistel põhjustel, lisaks saab pääseda altkäemaksu makstes

või ülikoolis käimise tõendit võltsides. Meditsiinikomisjonil on pikk nimekiri

haigustest, mis välistavad ajateenistusse võtmise. Mõnedel andmetel võetakse plaani

täitmiseks teenistusse ka neid, kelle terviseseisund seda ei võimalda. Haiguste

nimekirjas on märgitud, et mõned haigused tagavad teenistusest vabastamise, teised

piiravad seda, kuhu inimene saab teenima minna, või näevad ette ajateenistuse edasi-

lükkamise. Luu- ja lihaskonna haigused on levinumate seas, mille puhul inimest

sõjaväeteenistusse ei võeta. Veendumuste tõttu ajateenistusest keeldujatel on õigus

läbida alternatiivteenistus, mille pikkus on 18–21 kuud. Alternatiivteenistuse

taotlemiseks peab inimene esitama taotluse kuus kuud enne kutsumisperioodi algust,

hilinemist tuleb selgitada. Pärast 2022. aastat kasutasid värbamisbürood aktiivselt

taotlustähtaja möödumist alternatiivteenistuse võimaldamisest keeldumise alusena,

samuti tugineti ebapiisavale põhjendusele, valeandmete esitamisele, vabade

ametikohtade vähesusele või varasemale ajateenistusest kõrvalehoidmisele.

Keeldumise saab edasi kaevata kohtusse ja see peatab ajateenistusprotsessi.

Ajateenistusest hoidumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932

3(14)

eurot) või kuni kaheaastase vangistusega. Kriminaalasja saab algatada juhul, kui

inimene eiras kutset kahe või rohkema kutsumisperioodi jooksul ilma, et oleks

ajateenistusotsust edasi kaevanud, ning kutse oli edastatud seaduses ettenähtud viisil.

2024. a sügisese kutsungi ajal pidi kutse olema kas isiklikult kätte toimetatud ja saaja

poolt allkirjastatud või saadetud tähitud kirjaga. 2023. aastal karistati ajateenistusest

kõrvalehoidmise eest 901 inimest ja alternatiivteenistusest kõrvalehoidmise eest

kolme. Neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said tingimisi karistuse ja kolm mõisteti

õigeks. 2024. a esimese kuue kuu jooksul mõisteti ajateenistusest kõrvalehoidmise eest

süüdi 427 inimest, kellest ühtki ei mõistetud vangi ja ainult viis trahvi ületas 100 000

rubla.

2.6.

Vene võimud peavad vajalikuks seoses sõjaga Ukrainas õpetada sõjaliselt välja

võimalikult palju inimesi. Eriti hea on, kui nad kirjutavad alla sõjaväelepingule ja

lähevad seejärel rindele. Alates 2023. aastast on ajateenijatel võimalik end

lepinguliseks sõduriks registreerida juba esimesest teenistuskuust. Inimõiguste kaitsjad

on dokumenteerinud lepingute sõlmimisel vägivalla- ja pettusjuhtumeid, samuti

võltsinguid. Teada on juhtumeid alates 2022. aastast, kus ajateenijaid on saadetud

Ukrainaga piirnevasse Belgorodi oblastisse – seal on nad formaalselt sõjatsoonist

väljas, kuid tegelikult kaevavad kaevikuid ja saavad õhurünnakutes viga. Samuti on

neid pandud piiri valvama. Ajateenijate lahingusse saatmist siiski üldiselt välditakse,

sest tegu on väga ebapopulaarse sammuga. Selle vältimist on kinnitanud ka Putin ja

sõjaväe kõrgem juhtkond. Kui aga Ukraina sõjavägi tungis Kurski piirkonda, võtsid

nad sajad piiri valvanud ajateenijad vangi, kes vahetati vangide vahetuse käigus tagasi.

Kreml otsib erinevaid viise, kuidas Vene sõjaväe ridasid täiendada, tõstes teenistusiga

ja värvates inimesi otse vanglast. Võimud ei taha siiski teist mobilisatsiooni välja

kuulutada, sest kardetakse olukorda destabiliseerida. Esimese mobilisatsiooni

tagajärjel on väga palju mehi Venemaalt lahkunud. Kergendust pakub koostöö Põhja-

Koreaga. Sunniviisiliselt värvatakse noori mehi vallutatud Ukraina aladelt.

Mobilisatsiooni on aidanud vältida ka lepinguliste sõdurite üha suurenenud palgad.

Hoolimata boonustest ei lähe värbamine loodetult, peamiseks ressursiks on vangid ja

võlgnikud.

2.7.

Riigikohus on asjas nr 3-20-1115 selgitanud, et pelk hirm mobiliseerimise, aga

ka ajateenistuse läbimise ees pole piisav, et jaatada kaitsevajadust, vaid inimene peab

suutma tõendada, et ta võib reaalselt sattuda olukorda, kus ta peab minema täitma

sõjaväekohustust, mille raames ta peab tahtevastaselt panema toime sõjakuritegusid ja

millest tal pole võimalik keelduda. Kaebajal on diagnoositud juveniilne krooniline

artriit. PPA-l pole alust kahelda kaebaja esitatud dokumendikoopiate ja tema ütluste

usaldusväärsuses. Kaebaja on ajateenistusealine meessoost kodanik, kes on

sõjaväekomissariaadis arvel ja kes on tunnistatud teenistuskõlblikuks. Kaebaja

selgituste põhjal ei saa aga väita, et ta kasutas ära kõik viisid ja meetmed oma haiguse

tõendamiseks. Kaebaja sõnul öeldi talle sõjaväekomissariaadis, et tema dokumendid

on valed või puudu või arsti allkiri vale. Kaebaja pole pöördunud abi saamiseks ja oma

õiguste kaitseks asutuste poole, kes potentsiaalsetele ajateenijatele õigusabi pakuvad.

Pelgalt sellest, et kaebaja loobus pärast kuuekuulist proovimist sõjaväekomissariaadis

käimisest, sest haiguse tõendamine oli keeruline, ei saa järeldada, et tal puudub

võimalus tõendada oma teenistuskõlbmatust. Artriit on nende haiguste hulgas, mille

esinemine võib välistada ajateenistuse. Kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset ega

isegi kutset minna aega teenima. Kaebaja kutsuti andmete kontrollimiseks

sõjaväekomissariaati ja seal ta ka käis. Kuigi kaebajat tema sõnul survestati lepingut

sõlmima, sai ta lepingut allkirjastamata lahkuda nii, et talle ei antud ajateenistuse

4(14)

alustamise käsku. Kuna kaebaja sai esimese kutse ilmuda andmete uuendamisele kolm

aastat pärast viimast sõjaväekomissariaadis käimist, peab PPA tõenäoliseks, et kui

Vene võimudele oleks niivõrd oluline kaebajat ajateenistusse värvata, oleks talle juba

varem kutse saadetud. Isegi kui kaebaja peaks Venemaal ajateenistuse läbima, ei

kvalifitseeriks see teda rahvusvahelise kaitse saajaks. Alustuseks on kaebajal võimalik

taotleda alternatiivteenistuse läbimist. Teiseks puuduvad indikatsioonid, et ka

ajateenistuskohustusi täites saadetaks kaebaja Ukrainasse sõdima. Pole mõistlik

eeldada, et Venemaa suurust arvestades saadetaks kõik aega teenivad noored

Ukrainasse. Esineb reaalne võimalus, et kaebaja võiks läbida ajateenistuse mõnes

teises Venemaa osas. Päritoluriigi info viitab, et pigem välditakse ajateenijate saatmist

sõjatsooni. Piiriäärsetesse oblastitesse saadetakse ajateenijaid pigem Venemaa

kaugetest nurkadest, kaebaja on aga Moskvast. Nõustumine vahetada ajateenijad

Mariupoli ja Azovstali kaitsjate vastu näitab pigem ajateenijate väärtuslikkust Vene

võimude silmis. Ukrainas eelistatakse kasutada lepingulisi sõdureid. Sunniviisilist

mobilisatsiooni tehakse ainult Ukraina Venemaa poolt okupeeritud aladel, mujal on

lepinguliseks sõjaväelaseks hakkamine vabatahtlik (kuigi on ette tulnud sundi ja

ähvardusi). Valdavalt kasutatakse võlgnikke, vange ja migrante – neisse gruppidesse

kaebaja ei kuulu. Seega pole piisavat tõenäosust, et kaebaja satuks Venemaale naastes

olukorda, kus ta saadetakse Ukrainasse sõdima.

2.8.

Kaebaja lahkus Venemaalt ebaseaduslikult ja võib olla potentsiaalselt eiranud

võimude kutset ilmuda sõjaväekomissariaati. Ajateenistusest kõrvalehoidmine on

Venemaal kuritegu, kuid selle eest karistatakse ainult juhul, kui isik eiras kutset kahe

või enama kutsumisperioodi jooksul. Kaebaja seda ei ole, talle pole kutset

ajateenistusse saadetud. Isegi kui kaebaja suhtes peaks kriminaalmenetlus algatatama,

ei päädi see tõenäoliselt ebaproportsionaalse karistusega – viimastel aastatel on

sarnaseid isikuid karistatud rahatrahviga või tingimisi karistusega. Riikidel on õigus

kehtestada ajateenistuskohustust ja soov sellest kõrvale hoida pole rahvusvahelise

kaitse andmise aluseks. Riigil on õigus kehtestada kõrvalehoidmise eest ka karistused,

mis peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja seaduses sätestatud.

2.9.

Kuigi kaebaja lahkus Venemaalt pärast viimast sõjaväekomissariaadi külastust,

oli see talle lihtsalt lisapõhjus lahkuda. Kaebaja pole rahul Venemaa poliitilise ja

majandusliku olukorraga ning tülitses oma isaga. Kaebaja tutvus 2023. a sügisel

internetis itaallasest tüdruksõbraga, kellega koos asuti juba 2024. a jaanuaris raha

koguma ning internetist infot otsima rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Kaebajal

oli enda sõnul plaan lahkuda Venemaalt enne valimisi.

2.10.

Kaebaja poliitilised vaated ei klapi tema sõnul parempoolse režiimi omadega.

Ta on vasakpoolne ja arvab, et töölisklassil peaks majanduses olema rohkem õigusi,

samuti ei pea ta rahvuslikku ja rassilist päritolu nii tähtsaks kui elulised probleemid.

Kaebaja ei ole Venemaal avalikult oma poliitilisi vaateid väljendanud, vaid tema

aktiivsus väljendus selles, et ta rääkis nendega, kes tahtsid teda kuulata. Kuna ta

meelsust ei avaldanud, ei kogenud ta Venemaal poliitilist tagakiusu. Vene-Ukraina

sõja kontekstis on kaebajal teatud küsimused mõlema riigi juhtidele, kuid Venemaa

ründas siiski Ukrainat. Sõda on loomu poolest imperialistlik ning selles kannatab alati

tavainimene.

2.11.

Päritoluriigi infost lähtuvalt on Vene võimud alates 2012. aastast tegelenud

dissidentluse mahasurumise ja kodanikuühiskonna nõrgestamisega. Need tegevused

intensiivistusid 2020. aastal, misjärel on Vene võimud vaigistanud sõltumatuid

arvamuse avaldajaid ning piiranud väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabadusi. Eriti

5(14)

tsenseeritakse Ukrainas toimuvat sõda puudutavat infot – sõjale vastusseisu

väljendamise eest on inimesi karistatud üle riigi. 2024. a augusti seisuga oli

sõjatsensuuri seaduste tõttu kriminaalkorras saanud süüdistuse üle 480 inimese.

Kaebajat ei saa siiski tunnustada pagulasena pelgalt kriitilisuse tõttu riigivõimu suhtes.

Kaebaja pole näidanud reaalset ohtu saada oma veendumuste pärast tagakiusatud.

Kuigi kaebaja on võimukriitiline, on ta samas möönnud, et tal on raske öelda, millised

tema poliitilised vaated on. Kaebaja pole oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud,

mistõttu pole tema vaated riigivõimule teatavaks saanud. Kaebaja senise käitumise

põhjal pole poliitilise meelsuse väljendamine kaebaja identiteedi ja elu lahutamatu osa.

2.12.

Venemaa territooriumil ei toimu hetkel sellist sõjategevust, mis võiks ohtu

seada iga Venemaal elava inimese elu. Samuti ei ohusta kaebajat Venemaale naastes

surmanuhtlus, riigivõimupoolne tagakius ega ebaproportsionaalne karistamine. Sh on

riigipiiri ebaseaduslik ületamine kriminaalkorras karistatav rahatrahviga kuni 200 000

rubla ulatuses või kuni kaheaastase vanglakaristusega. Asjaolusid arvestades ei ole

mõistlik eeldada, et kaebajale langeb ebaseadusliku piiriületuse eest kõige rangem

karistus. Rahatrahvi ei saa aga pidada ebaproportsionaalseks karistuseks. Ka Euroopa

Liidu jt riikide majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad

väljapoole VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Neil põhjustel ei vasta

kaebaja täiendava kaitse tingimustele.

2.13.

Esinevad alused kaebajale vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaja

määramata jätmiseks, põhjendatud on teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus.

Kaebaja hoiakutest ja käitumisest järeldab PPA, et kaebaja ei soovi lahkumiskohustust

täita ning ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu. Kaebaja

ületas riigipiiri tahtlikult ebaseaduslikult, tehes seda varasema plaani alusel. Kaebaja ei

soovi Venemaale naasta ning tal on Itaalias tüdruksõber, kellega koos plaaniti

Venemaalt lahkumist ja kelle juurde kaebajal on plaan tulevikus minna. Itaalia oli

tegelikult kaebaja reisi sihtpunkt Venemaalt lahkudes. Ei esine majanduslikke,

sotsiaalseid ega tervislikke põhjusi, mis võiks mõjutada kaebajale lahkumis-

ettekirjutuse tegemist. Kaebaja on Eestis viibinud lühiajaliselt rahvusvahelise kaitse

taotleja staatuses, valdava osa ajast kinnipidamiskeskuses. Tal pole Eestis pereliikmeid

ega majanduslikke huve ning ta pole märkimisväärselt Eesti ühiskonda integreerunud.

Kaebaja artriit pole tal varem liikumist takistanud ning tal puuduvad muud tõsised

terviseprobleemid.

2.14.

Põhjendatud on kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebaja

pole Eesti ühiskonda lõimunud, tal pole siin majanduslikke huve ega vara. Samuti pole

kaebajal Eestis ega Euroopa Liidu liikmesriikides pereliikmeid – ta pole abielus ja tal

pole lapsi. Kaebaja vanemad elavad Venemaal, kus ka kaebaja on elanud kogu senise

elu.

3. V.O esitas 9. mail 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis

menetlusse nõuetes tühistada PPA 7. aprilli 2025. a otsus ning kohustada PPA-d

vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi. Kaebaja põhiväited on

järgmised.

3.1.

Kaebaja kardab, et peab Venemaal olles läbima ajateenistuse, kuigi on

meditsiiniliselt ebasobiv teenistusse asuma. Juveniilne artriit piisab tema füüsilist

võimekust. Lisaks sunniti kaebajat allkirjastama lepingut, mis viiks teda potentsiaalselt

Ukrainasse sõdima. Isegi kui kaebaja oleks terve, ei sooviks ta teenistusse minna, sest

6(14)

tema arvates on see seadustatud orjus. Sõdimine ja selleks valmistumine on talle

moraalselt vastuvõetamatu.

3.2.

Kaebajal on riigivõimust erinevad poliitilised vaated, mis on Venemaal

keelatud ja represseeritud. Kaebaja on kriitiline sh Ukrainasse tungimise suhtes.

Kaebaja mainis vestluses PPA-le, et kui oleks tema võimuses, pooks ta Venemaa

presidendi üles. Venemaa olukord halveneb pidevalt nii repressioonide osas, kui ka

tõuseb mobilisatsioonioht.

3.3.

PPA otsuses on päritoluriigi infot kasutatud ja tõlgendatud ühepoolselt ja

mitteobjektiivselt.

3.3.1. Mariana Katzarova raportis esitatud teave näitab selgelt, et sõnavabadus

Venemaal on piiratud ning igasugune mittenõustumine poliitikaga võib põhjustada

reeturi staatusega seotud tagakiusu, sh on üks tagakiusamise meetmetest

sõjaväeteenistusse sundimine. Venemaal ei saa loota õiglasele kohtlemisele või

õigusriigi põhimõttest lähtuvale menetlusele. Samuti kinnitab raport, et kaebaja satuks

Venemaal tõsisesse ohtu olla sunnitud teenima Venemaa relvajõududes Ukrainas.

3.3.2. EUAA raportis „The Russian Federation – Military service“ on tuvastatud

arvukalt rikkumisi mobilisatsioonikorralduse elluviimisel. Teatatud on uute värvatute

kohesest saatmisest rindejoonele ilma tervisekontrolli või sisulise väljaõppeta.

Mobilisatsioonist hoidumise vältimiseks on kehtestatud karistusmeetmed (kuni 15-

aastane vanglakaristus).

3.3.3. Hollandi välisministeeriumi päritoluriigi info aruandest Venemaa kohta

järeldab PPA, et inimest ei saa enne lahingusse saata, kui ta pole vähemalt neli kuud

väljaõpet saanud, mistõttu kaebaja kartus ei ole piisavalt põhjendatud. EUAA raportis

viibatud arvukad rikkumised võivad aga viia teistsugusele järeldusele. EUAA raport

kinnitab ka lepingute allkirjastamisest keeldujate kriminaalkaristusega ähvardamist

deserteerimise eest.

3.3.4. PPA tugines Al Jazeera artiklile „Are Russian conscripts fighting in Ukraine?“

selgitamaks, et hoolimata kaebaja raskustest haiguse tõendamisel ei saa väita, et

kaebajal puuduks võimalus tõendada oma teenistuskõlbmatust. Samas artiklis on aga

toodud ka, et meditsiinilistel põhjustel vabastamist sageli ignoreeritakse. Sõltumatud

allikad on teatanud juhtumitest, kus ajateenijaid sunniti allkirjastama lepinguid, mille

alusel nad saadeti rindele. Ka Venemaa kaitseministeerium on tunnistanud, et

ajateenijad on osalenud sõjategevuses ja mõned neist langenud vangi.

3.3.5. EUAA raportist „The Russian Federation – Major developments regarding

human rights and military service“ järeldas PPA, et kuigi alternatiivteenistuse

taotlemine Venemaal on keeruline ja bürokraatlik, pole see siiski täiesti võimatu ja

süsteem toimib. Selge pole aga, millest PPA järeldas, et kaebaja üldse kvalifitseerub

asendusteenistusele. Hoolimata asendusteenistusse suunatud inimeste arvu kasvust

moodustavad nad siiski väga väikese osa üldisest kutsutavate arvust. Hinnanguliselt

umbes 50% avaldajatest saab komisjonilt eitava vastuse. Inimõigusorganisatsioonid ja

eksperdid on märkinud, et alternatiivteenistuse saamine Venemaal on äärmiselt

keeruline ning üha sagedamini keeldutakse põhjendamatult vastavaid avaldusi rahulda-

mast, sh keelduvad ka kohtud. Patsifistlike veendumuste kohta nõutakse tihti tõendeid,

nt liikmelisusest mõnes religioosses organisatsioonis. Kuigi inimõiguslased kutsuvad

noormehi keeldumist kohtus vaidlustama, on kohtupraktika keeruline. Viimasel ajal

toetavad esimese astme kohtud komissariaate sagedasti just formaalsetel põhjusel nagu

7(14)

avalduse hilinemine. Umbes pooltel juhtudel õnnestub otsuseid edasi kaevates siiski

muuta. Ka USA riigidepartemangu raportist „International Religious Freedom:

Russia“ nähtuvalt on Venemaa sõjaväekomissariaaadid pärast mobilisatsiooni hakanud

asendusteenistusest keelduma.

3.3.6. Samuti tugines PPA viimati nimetatud EUAA raportis sellele, et ajateenistusest

kõrvalehoidmise eest karistatakse valdavalt rahatrahvidega. Raportis käsitletakse aga

ka olukordi, kus ajateenijaid on survestatud allkirjastama sõjaväeteenistuse lepinguid,

et kaasata neid Ukrainas toimuvasse sõjategevusse, või kus ajateenijaid on saadetud

Ukrainaga piirnevatele aladele, kus nad on sattunud ohtlikesse olukordadesse. PPA

järeldas siiski, et tõendatud pole ajateenijate laialdast ja süstemaatilist sunniviisilist

Ukrainasse saatmist kui Venemaa üldist praktikat.

3.3.7. Semnasem.org artiklis rõhutatakse selgelt, et Venemaa ajateenijaid saadetakse

piisava ettevalmistuseta ja vajalike oskusteta ohtlikesse piirkondadesse. The Moscow

Times artiklist „Russian Military to Draft 133K Conscripts in Fall Call-Up“ nähtub, et

Venemaa kaitseministeerium plaanib 2024. a sügisel ja talvel kutsuda kohustuslikku

sõjaväeteenistusse 133 000 noormeest. Sama kinnitab Novaya Gazeta artikkel. Seega

on Venemaal käimas suur värbamiskampaania. Kuigi ametlikult väidetakse, et

ajateenijaid ei saadeta Ukrainasse, on ajateenijaid sattunud lahingutegevusse Kurski

oblastis. Euronewsi artiklist „Russia's autumn conscription: How many of the 133,000

draftees will end up in Ukraine?“ võib samuti välja tuua ajateenijaid puudutavate

piirangute süstemaatilise rikkumise. Eeltoodut kinnitavad ka PPA viidatud CNN-i ja

FRANCE 24 artiklid. Deutsche Welle artiklist „Russia offers debt relief to recruits for

Ukraine war“ nähtub, et Venemaa relvajõud seisavad silmitsi tõsise

personalipuudujäägiga, mis suurendab ka mobiliseerimissurvet. Sama kinnitab PPA

viidatud OpenMinds raport, milles rõhutatakse, et Venemaa kasutab varjatud

mobilisatsiooni strateegiat, kasutades rahalist motivatsiooni ja Kremli-meelseid botte,

et kunstlikult tõsta sõjaväeteenistuse populaarsust.

3.3.8. Kaebaja isiklikud kogemused koos üldise olukorraga Venemaal loovad

kvalitatiivselt teistest eristuva ohu. Isegi kui leidub teisigi sarnases olukorras olevaid

Vene kodanikke, ei tähenda see, et oht poleks reaalne. Kaebaja Venemaale

tagasisaatmisega kaasneks tõenäoliselt mitmeid inimõiguste rikkumisi – vabaduse

võtmine (ebaseadusliku lahkumise eest), julm või alandav kohtlemine (karistus

„reetmise“ eest, võimalik vägivald), oht elule ja kehalisele puutumatusele (sund

osaleda relvakonfliktis või jääda vangistuses ravita) ning karistamine veendumuste

pärast (sõjavastasus). Seetõttu vastab kaebaja rahvusvahelise kaitse tingimustele.

Kaebaja palub kohtul teha õiglane ja inimõigusi austav otsus.

4. PPA vaidleb kaebusele vastu, jäädes vaidlustatud haldusaktis esitatud

argumentide juurde ja lisades järgmist.

4.1.

Kaebaja võimudevastane protest on piirdunud vestlusega inimestega, kes

tahtsid teda kuulata, seega ei pidanud kaebaja poliitiliste veendumuste väljendamist

enda elustiili oluliseks osaks. Juhuslikult tekkinud üksikud konfliktid ja hüpoteetiline

võimalus sattuda meelepaha alla juhul, kui kaebaja oma arvamust juhuslikult avaldab,

pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

4.2.

Ajateenistusse asumine Venemaal toob kaasa teatud riske, ent riskitaset tuleb

analüüsida konkreetse kaebaja kontekstis. Kaebajal ei ole selliseid poliitilisi vaateid,

mis oleks tema identiteedis või teadvuses nii fundamentaalsed, et tema loobumine

sõjaväeteenistusest läheks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

8(14)

art 9 lg 1 alla. Kaebaja vastuväited ajateenistusse mineku suhtes põhinevad pigem

soovil vältida sõjaväeteenistusega kaasnevaid raskusi ja võimalikke ohtusid. Teave, et

Vene relvajõud saadavad ajateenistujaid ohtlikesse paikadesse, on subjektiivselt

murettekitav, kuid see ei pruugi tähendada, et ajateenijad osaleksid aktiivses

lahingutegevuses. Viimased trendid näitavad, et Venemaa on sunnitud saatma sõdureid

okupeeritud aladelt Kurski oblastisse. Põhja-Korea sõdurite saatmine Ukrainasse viitab

sellele, et Venemaa ei kavatse hetkel leevendada sõjaväe ressursipuudust ajateenijate

arvelt. On inimlikult mõistetav, et kaebaja kardab ajateenistusse minekut just sellega

seonduva kõrgendatud ohu tõttu. On väga tõenäoline, et sama profiiliga nagu kaebaja

on Venemaal tuhandeid, kui mitte miljoneid potentsiaalseid ajateenijaid, kes tunnevad

hirmu ajateenistuse eest. See tähendab, et kaebaja ei kuulu erilisse sotsiaalsesse gruppi,

keda võimud võiksid sihikule võtta. Venemaa mastaape arvestades ei ole

vähetõenäoline, et kaebaja saadetaks ajateenistusse asumise korral mõnda

rahulikumasse piirkonda. Teisalt on päritoluriigi infost tulenevalt ajateenijatel

võimalik pöörduda õiguskaitsjate poole ja edukalt kaitsta oma õigust mitte sõdida.

Inimõiguslased on teatanud, et on saanud kümneid kaebusi üle Venemaa. Kui toimuks

massiline ajateenijate sõtta saatmine, oleks kaebuste arv pigem tuhandetes. Venemaa

on pigem ettevaatlik ajateenijate rindele saatmisel ja see otsus sisaldab poliitilisi,

sotsiaalseid kui ka strateegilisi aspekte. Valitsus on tundlik avaliku arvamuse suhtes,

mis tuleneb varasemate sõjaliste konfliktide tagajärgedest (suurte kaotuste tõttu

valitsuse toetuse vähenemisest). Professionaalsed, väljaõppe saanud sõdurid on ka

efektiivsemad ja motiveeritumad. Seega on ajateenijate massiline rindele saatmine

üksnes hüpoteetiline oht, mida päritoluriigi info ei toeta.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes

tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi

kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha

saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist

välistavat asjaolu. VRKS § 19 lg 1 järgi peab nimetatud tagakiusamine olema tõsine

või korduv, millega rikutakse inimõigusi, v.a inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 15 p-s 2 sätestatud juhul (p 1) või kogum erinevatest tegudest, sh

inimõiguste rikkumine, mis võib isikut mõjutada samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1

(p 2).

6. Kaebaja väidetav tagakius seisneb selles, et teda sunnitakse Venemaal asuma

ajateenistusse ja võidakse suunata vastu tema tahtmist teenistusse Ukrainas. Kaebaja

peab juba ajateenistusse sundimist iseenesest tagakiusuks, kuna tema terviseseisundi

(juveniilne artriit) tõttu on see talle vastunäidustatud, lisaks ei ole ajateenistuses

osalemine tema vaadetega kooskõlas. Kaebaja peab reaalseks ka riski, et ta saadetakse

teenima Ukrainasse, kus on oht tema elule ja tervisele, samuti on Ukrainas sõdimine

vastuolus tema poliitiliste vaadetega.

7. Vastustaja on pidanud kaebaja ütlusi endaga isiklikult toimunu kohta

usutavaks, kuid leidnud, et päritoluriigi info ei kinnita tema subjektiivset

tagakiusukartust. Kohus nõustub hinnanguga, et kaebaja ütlused on usutavad ja

koherentsed. Seega on praeguse asja lahendamise seisukohalt määrav tähendus

päritoluriigi info hindamisel.

8. Kaebaja on selgitanud, et tal tekkis juveniilne artriit juba umbes 5. klassis, kuid

9. (või 11.) klassis esmases meditsiinilises komisjonis loeti kaebaja

9(14)

ajateenistuskõlblikuks (30. aprilli 2024. a vestluse protokoll, vastus küsimusele 12, dtl

157). Kui 18-aastaselt, 2020. aastal tuli kaebajale kutse, siis üritas ta veel kuni 2021. a

maini sõjaväekomissariaadis käies tõendada oma teenistuskõlbmatust terviseseisundi

tõttu. Kaebaja sõnul leiti aga aina uusi ettekäändeid teda mitte uskuda, nt et

dokumendid või arstide allkirjad on valed või mingid dokumendid puudu. Kaebaja

tüdines sellest ja loobus seal käimisest. Kutsed jätkasid saabumist ja kaebajat käis otsi-

mas ka politsei, kuni ema sai piirkonnapolitseinikuga mingile kokkuleppele, nii et

rohkem kaebajat ei otsitud (samas, dtl 157–158; vt ka 30. märtsi 2024. a seletuskiri, dtl

151). Uuesti kutsuti kaebajat 2. märtsil 2024 sõjaväekomissariaati andmete

kontrollimisele. Kaebaja lootis, et suudab nüüd tõestada, et ta on haige. 27. märtsi

hommikul aga, kui kaebaja sõjaväekomissariaati läks, asuti teda hoopis survestama

allkirjastama lepingut, et kaebaja nõustuks enda Ukraina sõtta saatmisega (30. aprilli

2024. a vestluse protokoll, dtl 158–159). Kaebaja lubas lõpuks järele mõelda ning talle

anti selleks aega 1. aprillini (samas, dtl 159).

9. Päritoluriigi teabest nähtub, et Venemaal on seadusega ette nähtud tervislikel

põhjustel ajateenistusest vabastamine (dtl 728 (art 23 lg 1 p a ja lg 4), dtl 738).

Kaitseminister Šoigu heakskiidetud nimekirjas on sh esile toodud lihas-skeletisüsteemi

haigused (PPA otsus, lk 7 (dtl 39), viide 28 – viidatud veebilink enam avatav ei ole,

samuti pole seda allikat esitatud PPA vastuse kaebusele lisana, ent kohus ei kahtle

PPA otsuses esitatud kokkuvõtliku ülevaate usaldusväärsuses). Nii dtl 728 toodud

õigusakti sättest kui ka PPA antud ülevaatest haiguste nimekirjast nähtub, et erinevad

terviseseisundid võivad tuua kaasa nii osalise kui ka täieliku ajateenistusest vabastuse,

seejuures võivad ühe ja sama haiguse erinevad tüsistused põhjustada erinevaid

kõlblikkuskategooriaid. Kohus peab üldteadaolevaks, et artriit on erinevatel inimestel

ja erinevatel ajahetkedel olulisel määral erineva raskusastmega ning ei pruugi seetõttu

igal juhul õigustada ajateenistusest täielikku vabastamist. Kaebaja on ise selgitanud

(30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 9, dtl 157), et ei tarvita pidevalt

ravimeid, vaid võtab üksnes vajaduse korral valuvaigisteid – see viitab sellele, et tema

seisund igapäevast funktsioneerimist olulisel määral ei sega. Kui kaebaja aga siiski

vajab terviseseisundi tõttu ajateenistusest täielikku vabastust, siis peaks see olema talle

Venemaal tagatud. Kohus nõustub PPA järeldusega, et kaebaja ei ole näidanud, et ta

oleks kasutanud ära kõik võimalused oma haigust tõendada ja vabastust saada.

Kaebaja selgitustest ei saa järeldada, nagu oleks tehtud lõplik otsus selle kohta, et

kaebaja terviseseisundit arvestades tuleb tal ajateenistusse asuda – kaebaja esitatud

dokumente peeti erinevatel põhjustel puudulikeks ja anti talle võimalusi neid

täiendada. Kaebaja ise loobus pärast umbes poolt aastat sõjakomissariaadis käimisest.

Kaebaja on selgitanud, et tema passis pole templit selle kohta, kas ta on

teenistuskõlblik või mitte (30. aprilli 2024. a vestlus, vastus küsimusele 48, dtl 165).

Isegi kui kaebaja saaks negatiivse otsuse, oleks seda võimalik vaidlustada –

päritoluriigi infos puuduvad küll selle kohta spetsiifilised andmed, ent kinnitust on

leidnud, et kohtusse saab kaevata keeldumise asendusteenistusest, mis seejuures

peatab ajateenistusprotsessi, ning sellised vaidlused on olnud ka edukad (EUAA

raport, dtl 824; artikkel „Vene kohus kaitseb ajateenija õigust asendusteenistusele

usulistel põhjustel“, dtl 911; kaebuse lisa 2, dtl 1372), eriti kõrgemas kohtuastmes

(kaebuse lisa 5, dtl 1382–1384). Puudub loogiline põhjus, miks samasugune

vaidlustamisvõimalus ei laieneks teenistusest terviseseisundi tõttu vabastamisega

seonduvatele otsustele.

10. PPA on oma otsuses pühendanud tähelepanu asendusteenistuse võimalusele

Venemaal ning jäi ka istungil selle juurde, et kaebaja peaks Venemaal saama läbida

10(14)

asendusteenistuse (alates 00:35:54). Kohtu hinnangul ei ole pigem veenev, et kaebajale

oleks tagatud asendusteenistusse asumise võimalus. Kaebaja on küll väljendanud oma

vastumeelsust sõjaväes teenimisele ja Ukraina sõjale, kuid mitte selliseid

põhimõtteliselt vägivallavastaseid veendumusi (patsifismi), mis tingiks ajateenistuse

asemel alternatiivteenistuse võimaldamise. Kohus ei pea usutavaks, et

asendusteenistust võimaldataks näiteks inimestele, kes on vastu Venemaa võimude

poliitikale vms. Kohus leiab aga, et asendusteenistuse võimalus või võimatus ei ole

praeguse asja lahendamisel määrav.

11. Alustuseks selgub päritoluriigi infost, et mitte kõik tingimustele vastavad

noormehed ei ole kohustatud sõjaväes teenima, vaid ainult need, kes on ajateenistusse

võetud, s.o umbes kolmandik põlvkonnast. Küll kutsutakse kõik asjakohases vanuses

noored sõjaväeregistrisse (Oleg Kuznetsovi, kes kuulub juristide koalitsiooni, mis

aitab meestel ajateenistusele vastu panna, selgitus Al Jazeerale – dtl 738), mida

nähtavasti ongi tehtud ka kaebajaga, kui ta käis 2020.–2021. aastal

sõjaväekomissariaadis. Ka 2024. aastal kutsuti kaebaja üksnes andmeid uuendama.

Kaebajat ei ole reaalselt ajateenistusse kutsutud. Seega ei ole kaebaja puhul isegi

kindel, et teda kutsutakse teenistuskõlblikkuse korral ajateenistusse (eeltoodud juristi

sõnul, kes peaks olema pigem võimudevastaselt meelestatud, on see tõenäosus umbes

33%).

12. Isegi kui kaebaja peaks saama Venemaale naastes kutse ajateenistusse, ei tooks

see tõenäoliselt kaasa tagajärgi, mis ületaks tagakiusamise lävendi Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et

kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava

kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse

sisule (uuesti sõnastatud), art 9 mõttes.

12.1.

Kuigi direktiivi art 9 lg 2 loetelu on avatud, ei saa jätta tähelepanuta, et seal on

tagakiusamiseks nimetatud süüdimõistmist või karistamist sõjaväeteenistusest

keeldumise korral ainult kokkupõrkes, mille puhul sõjaväeteenistus hõlmaks

kuritegusid või tegusid, mida on käsitletud art 12 lg-s 2 (sõjakuriteod,

inimsusevastased kuriteod jms) (punkt e). Iseenesest ei välista kohus, et Ukraina

sõjategevuses osalevate Vene vägede puhul on sõjakuritegude toimepaneku oht

reaalne. Ent PPA on oma otsuses asjakohasele päritoluriigi teabele tuginedes piisavalt

põhjendanud, et Venemaa võimude poolt ajateenijate Ukraina sõjategevusse kaasamise

tõenäosus on väike. Kohus ei korda PPA sellekohaseid põhjendusi ja nendib üksnes, et

sama seisukoht on valdav nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu riikide (vt nt Saksa

Berlin-Brandenburgi kõrgema halduskohtu 22. augusti 2024. a otsus asjas nr 12 B

18/23, p 54) kohtupraktikas. Kaebuses esile toodud murekohti, mida PPA otsuses

viidatud päritoluriigi infos on käsitletud, on möönnud ka PPA oma otsuses, ent

sellegipoolest jõudnud õigele järeldusele, et ajateenistujate Ukrainasse saatmise

tõenäosus on väga väike.

12.2.

Ajateenistuse kohustuslikkust iseenesest ei saa pidada tagakiusuks, samuti

mitte sellest keeldumise karistatavust. Süüdimõistmist või karistamist saab pidada

tagakiusuks juhul, kui see on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv (direktiivi

2011/95/EL art 9 lg 2 p c). Sõjaväeteenistusest keeldumise eest karistamine on

ebaproportsionaalne juhul, kui see ulatub kaugemale sellest, mida asjaomasel riigil on

vaja, et teostada oma legitiimset õigust relvajõududele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-

472/13 Shepherd, p 50). Ka nt Eestis on ajateenistus kohustuslik ning ajateenistusse

11(14)

asumise kohustuse eiramise eest võidakse karistada rahatrahvi või arestiga

(kaitseväeteenistuse seaduse § 222).

12.3.

Praegusel juhul nähtub päritoluriigi infost, et Venemaal on ajateenistusest

kõrvalehoidmine karistatav rahatrahviga kuni 200 000 rubla (1932 eurot) või kuni

kaheaastase vangistusega (EUAA raport, dtl 825). Reaalselt karistati 2023. aastal

Venemaal 901 inimest sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest ja kolme

asendusteenistusest kõrvalehoidmise eest, neist 897 karistati rahatrahviga, kolm said

tingimisi karistuse ja kolm mõisteti õigeks. 2024. a esimesel kuuel kuul mõisteti süüdi

vastavalt 427 + 1 inimest, kusjuures vanglakaristust ei saanud keegi ning 99%

süüdimõistetutest trahviti, ainult viiel juhul üle 100 000 rubla (966 euro) (samas, dtl

825). Kohtu hinnangul ei saa karistamist ajateenistusest kõrvalehoidmise eest valdavalt

vähem kui 1000-eurose rahatrahviga pidada ebaproportsionaalseks.

13. Lisaks sellele, et kaebaja kardab Ukrainasse sõjategevusse kaasamist

ajateenijana, mida kohus eespool juba käsitles, on kaebajat tema sõnul survestatud

sõlmima lepingut, millega ta annaks enda nõusoleku kutselise sõjaväelasena

Ukrainasse saatmiseks. Kaebaja selgitas istungil, et ta viidi tuppa, kus oli mitu

vormiriietes inimest, kes umbes tunni jooksul ähvardasid nii kaebajat kui ka tema peret

legaalsete tagajärgedega ja nõudsid, et ta kirjutaks alla lepingu Ukrainasse sõtta

minekuks (alates 00:19:56). Vastuseks kohtu küsimusele, millega täpsemalt ähvardati,

sõnas kaebaja, et ähvardused jäid ebamääraseks, räägiti legaalsetest tagajärgedest.

Kaebaja järeldas, et ilmselt peeti silmas mingeid illegaalseid karistusmeetodeid või

repressioone. Kaebaja sõnul politsei helistab tema isale ja emale tänaseni, isal tekkisid

riigitöötajana (bussijuht) mingid probleemid, millest kaebaja täpsemalt ei tea kehvade

omavaheliste suhete tõttu, ning ema hakati mitteametlikult jälgima. Politsei ilmselt

teab, et kaebaja on riigist põgenenud, aga mingil põhjusel pole valmis kaebaja peret

avalikult taga kiusama, survestades selle asemel psühholoogiliselt (istungil alates

00:25:52).

13.1.

Kohus nendib, et kuigi noore inimese survestamisel võib tema ähvardamine

ebamääraste „legaalsete“ tagajärgedega talle ja tema lähedastele olla reaalselt

kasutatav ja praktikas vahel ka edukas taktika, jäävad need ähvardused liialt

ebamääraseks, et neist saaks järeldada tagakiusuohtu direktiivi 2011/95/EL art 9

mõttes. Kõige tõenäolisem selline tagajärg, mida kaebaja puhul oleks mõeldav

kohaldada, võiks olla kaebajale esmalt ametliku ajateenistuse kutse väljastamine ja

seejärel tema karistamine ajateenistusest kõrvalehoidmise eest, aga nagu kohus ees-

pool hindas, oleks tagajärjeks väga suure tõenäosusega rahatrahv, mis ei ületa karis-

tusena art 9 lävendit. Tööl ebamääraste probleemide tekkimine kaebaja vanematel ei

ole samuti käsitatav põhiliste inimõiguste raske rikkumise või sellega võrreldava

raskusega rikkumisena (art 9 lg 1).

13.2.

Kui vaadata päritoluriigi infot, siis see kinnitab küll, et esineb survestamist

lepingute sõlmimiseks kutselise sõjaväelasena Ukrainasse saatmiseks (nt dtl-d 736,

830), ent see on seisnenud pigem eksitamises lepingu sisu või selle sõlmimise

vabatahtlikkuse osas, kuigi esinenud on ka otseseid ähvardusi; palju esineb

majanduslikku survestamist või sisserändajatele Venemaale jäämise võimaluse

pakkumist (dtl-d 830, 1108; majandusliku survestamise osas vt dtl-d 1062–1063,

1082–1085, 1090–1091, 1095–1097, 1108). Ühestki esitatud päritoluriigi info allikast

ei nähtu aga mingite ähvarduste täideviimist seoses survele mitteallumisega, nt riigi-

reetmise vms süüteos alusetult süüdimõistmist. Allikates on kirjeldatud sõlmitud lepin-

guid, kaebaja aga lahkus sõjaväekomissariaadist ilma lepingut allkirjastamata, lubades

12(14)

järele mõelda. Ühest küljest on seetõttu raske hinnata, kuivõrd reaalne oht kaebaja

puhul üldse on, kuid arvestades, kui ebamääraseks kaebaja sõnul need ähvardused jäid,

samuti mis peamine tõenäoline karistus olla võiks, ei saa nentida tagakiusuohtu

direktiivi 2011/95/EL art 9 mõttes. Tagakiusuohu osas on tõendamiskoormus rahvus-

vahelise kaitse taotlejal (arvestades piiranguid tõendamisel seoses tema isiklike asja-

oludega, ent päritoluriigi info otsimisel kaebajal (koos riigi õigusabi korras esindajaga)

raskusi olla ei tohiks).

14. Eeltoodud põhjustel on PPA õigesti järeldanud, et kaebaja ei vasta

pagulasstaatuse saamise tingimustele.

15. VRKS § 4 lg 3 kohaselt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei

kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat

asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine

päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas 2) tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise või 3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või

riigisisese relvakonflikti tõttu. Ka täiendava kaitse eeldused ei ole praegusel juhul

täidetud. Venemaa relvakonflikt Ukrainas võib seada ohtu tsiviilisikute (ja

sõjaväelaste) elu ja tervise eriti piirialadel, ent kaebaja on pärit Moskvast, kus tõsist

ohtu ei eksisteeri. Nagu eespool märgitud, nõustub kohus PPA järeldusega, et ka juhul,

kui kaebaja kutsutakse ajateenistusse, ei ole tal piisavat tõenäosust sattuda Ukraina

sõjategevusse, kus tema elu või tervis ohus oleks. Samuti ei ole kaebajat

ajateenistusest kõrvalehoidmise korral potentsiaalselt ähvardav karistus (rahatrahv)

selline, mida saaks lugeda ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks.

16. Seega jättis PPA õiguspäraselt kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

rahuldamata.

17. PPA tegi vaidlusaluse otsusega kaebajale ka sundtäidetava ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Seejuures tugines PPA VSS § 72 lg 2 p-dele 1, 2

ja 6.

17.1.

VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele

ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Üldjuhul tuleb määrata lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg (VSS § 72 lg 11), ent VSS § 72 lg 2 võimaldab

lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita mh, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p

1), välismaalasele ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et taotlus on põhjendamatu (p

2) või lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p

6).

17.2.

Kohus nõustub PPA järeldusega, et need tingimused on kaebaja puhul täidetud.

Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on loetud põhjendamatuks (p 2). Kaebaja

põgenes eelnevalt tehtud plaani alusel Venemaalt, sisenedes Eestisse ebaseaduslikult

(p 6). Ta on väljendanud, et ei soovi Venemaale tagasi pöörduda, ning tema sihiks

Venemaalt lahkudes oli tegelikult jõuda pärast Lätis varjupaiga taotlemist Itaaliasse, et

seal oma tüdruksõbraga abielluda (vt 30. aprilli 2024. a vestlus, vastused küsimustele

56–62, dtl 166). Seega peab kohus usutavaks, et ta võib rahvusvahelise kaitse

menetluse edutu lõppemise korral soovida Eestist põgeneda, et jõuda Itaaliasse oma

tüdruksõbra juurde ja vältida Venemaale väljasaatmist (p 1).

13(14)

17.3.

Ei esine ka lahkumisettekirjutuse tegemist ega täitmist välistavaid asjaolusid.

Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning tema terviseprobleemid (artriit) ei

takista tal Venemaale naasmist.

18. Kaebajale kohaldati vaidlusaluse otsusega ka sissesõidukeeldu viieks aastaks.

18.1.

VSS § 74 lg-s 2 on sätestatud, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku

lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu

viieks aastaks. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3) või humaansetel kaalutlustel jätta

sissesõidukeelu kohaldamata (VSS § 74 lg 4).

18.2.

Kaebaja puhul on PPA põhjendatult asunud seisukohale, et selliseid kaalutlusi

ei esine. Kaebajal ei ole terviseseisundist tulenevat vajadust Schengeni alale naasta. Ta

ei ole Eesti ega ka muu Euroopa Liidu liikmesriigi ühiskonda lõimunud ning tal pole

siin ka majanduslikke huve. Kaebaja pole varem Euroopa Liidu liikmesriikides käinud

ning tal pole siin pereliikmeid. Kaebaja on oma tüdruksõbraga suhelnud üksnes

distantsilt. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei ole alust lühendada seadusega

ettenähtud sissesõidukeeldu või jätta see kohaldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääksid üldreegli järgi menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu

tema võimalikud kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

Kaebajale on aga antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud

(Tallinna Halduskohtu 7. mai 2025. a määrus asjas nr 3-25-1345, p 2) ning ta on

menetlusabi korras vabastatud kohtuistungi ja kohtuotsuse tõlkimise kulude

kandmisest (29. mai 2025. a määrus). Seetõttu jäävad riigi õigusabi ja tõlkimise kulud

HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.

20. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg

3, VRKS § 13 lg 1).

21. Vastavalt 29. mai 2025. a määrusele tuleb praeguse kohtuotsuse resolutsioon ja

põhjendused tõlkida kaebajale vene keelde.

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

14(14)