2-23-112852/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-140216

Tsiviilasi

Moneyzen OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

4314,98 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Moneyzen OÜ, registrikood 12541882;

lepinguline esindaja Inga Ohakas, e-post: xxx;

Kostja: X, isikukood: XXX

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt X hageja Moneyzen OÜ kasuks põhivõlgnevus 2999,99 eurot, viivis

246,96 eurot, intress 42,17 ja edaspidine viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates

08.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et käesoleva otsusega välja

mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt X hageja Moneyzen OÜ kasuks menetluskuludena 441 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb Xil tasuda Moneyzen OÜ-le alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, juhul kui kostjale ei

ole õnnestunud otsust kätte toimetada muul viisil.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr. L241004152 järgmistel

tingimustel: intress 34,92%, krediidikulukuse määr 47,88%, laenu põhiosa 3000 eurot,

tagasimakse periood 17 kuud, lepingutasu 57 eurot, lepingutasu 27 eurot, viivisemäär

0,06%. Hageja kontrollis kostja puhul laenu teenindamiseks vajaliku regulaarse

sissetuleku olemasolu pangakonto väljavõtetest, olemasolevaid kohutusi, kehtivate

maksehäirete puudumist Creditinfo andmebaasist. Laenutaotlusega koos esitas kostja

pangakontode väljavõtte perioodi 29.11.2023-27.05.2024 eest, enne laenulepingu

sõlmimist hageja tuvastas, et isik töötas alates 01.03.2023, tuvastas keskmise sissetuleku

Maksu- ja Tolliametis päringuna 27.05.24, Pangakonto väljavõttel tuvastas hageja, et

kostjal oli laene Bondoras, Inbank’is ning Moneyzen laen (refinantseeritakse uue

laenuga). Hageja täitis enda seadusjärgset hoolsuskohustust isikusamasuse tuvastamisel.

Laen maksti välja kostja pangakontole, mistõttu on kostja saanud laenu ja sellelt

tulenevalt tekkinud ka laenu tagasimaksmise kohustus.

Tulenevalt lepinguliste kohustuste mittetäitmisest on hageja korduvalt edastanud Kostjale

alates 04.07.2024 tasuta ja tasulisi meeldetuletusteateid tähtaegselt tasumata kohustuste

kohta. Hageja registreeris kostja võlgnevuse ka maksehäireregistris ja 30.09.2024 edastas

hageja kostjale ametliku maksehäire teate. 10.10.2024 edastas hageja kostjale tema poolt

antud elukoha aadressile, e-posti kui ka sms´i saatmise teel teate edastamisel kirjaliku

hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuna kostja oli tähtaegselt jätnud

tasumata 4 järjestikust igakuist makset ning andis kostjale kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega üles öelda leping selle tasumata jätmise

korral. 28.10.2024 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles, teavitades kostjat

kohustusest tasuda laenulepingu järgne nõue.

Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev kohustus

summas 3 666,99 eurot, mis koosneb tasumata põhivõlast summas 2999,99 eurot,

tasumata intressist summas 390,24 eurot, tasumata haldustasudest summas 14,80 eurot,

võlamenetlustasudest 15,00 eurot ning kuni 07.03.2025 arvestatud viivistest summas

246,96 eurot; lepingujärgne viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates 08.03.2025

kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et käesoleva otsusega välja mõistetud viivis

ei ületaks põhivõla summat ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning

menetluskulude maksmisega viivitamisel kohustada kostjat tasuma tasumata summalt

viivist VÕS § 113 järgses määras.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud 05.04.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr.

L241004152 intressiga 34,92%, krediidikulukuse määraga 47,88%, laenusummale 3000

eurot. Hageja palub mõista kostjalt laenulepingust tulenev kohustus summas 3 666,99

eurot, mis koosneb tasumata põhivõlast summas 2999,99 eurot, tasumata intressist

summas 390,24 eurot, tasumata haldustasudest summas 14,80 eurot,

võlamenetlustasudest 15,00 eurot ning kuni 07.03.2025 arvestatud viivistest summas

246,96 eurot ning lepingujärgne viivis 0,06 % päevas tasumata põhivõlalt alates

08.03.2025.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402

lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja

ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud

muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr

2-21-13098, p 18).

Hageja tegi kostja kohta päringu Creditinfo maksehäireregistrisse tuvastamaks kas on

kostjal kehtivad maksehäired. Vastavalt päringule, kostjal ei olnud kehtivaid ega

lõpetatud maksehäireid (dtl 95). Kostja omab tähtajalist elamisluba kuni 31.01.2026 (dtl

96).

Hageja esitas kohtule kostja laenuvõimekuse kohta koostatud krediiditoimiku andmed

(dtl 107-120), mis sisaldab ka kostja pangakonto väljavõttest saadud andmeid ja

pangakonto väljavõtet. Esitatud andmed võimaldasid hagejal teada, et perioodil

29.11.23-27.05.24 on laekunud kostjale sissetulek tööandjalt keskmiselt 1138,11 eurot

kuus, majapidamiskuludeks arvestas hageja 555 eurot (kliendi sissetuleku suurust,

elukoha maakonna täpsusega (Harjumaa), ülalpeetavate arvu, so 1, ja inflatsiooni määra).

Pangakonto väljavõttel tuvastas hageja, et kostjal oli laene kuumaksega 381,60 eurot,

(sisaldab 131,60 eurot kostja laenu Moneyzenis, mille kostja pidi uue laenuga

refinantseerima ning saama lisalaenu): Bondora laen kuumaksega 150 eurot, Inbank laen

kuumaksega 100 eurot. Eelnevatele laenudele lisanduks käesoleva laenu kuumakse

229,22 eurot. Pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostjal on korduvalt ja keskmiselt 479,22

eurot kuus sissetulekud eraisikutelt ja korduvad väljamaksed eraisikutele keskmiselt

881,05 eurot kuus, selgitustega võlg/raha/ülekanne.

VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-

13098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda

seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21).

Vaatamata asjaolule, et krediidiandja on küsinud pangakonto väljavõtte, leiab kohus, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav

ei olnud. Juba ainuüksi asjaolu, et tarbija omab ka mitmeid laenukohustusi eraisikute ja

teiste krediidiandjate ees ning nüüdseks ka tekkinud vajadus Moneyzenist võetud laenu

refinantseerimiseks, peaks olema kohtu hinnangul võimalikuks hoiatavaks indikaatoriks

tarbija finantskäitumisele. Sealjuures arvestades kostja sissetulekut tööandjalt 1138,11

eurot ning kohustusi ainuüksi krediidiandjate ees 479,22 eurot (Bondora 150 eurot/kuus,

Inbank 100 eurot/kuus, käesolev laen 229,22 eurot/kuus) ja majapidamiskulusid 555

eurot, jääks kostjal ootamatuteks kuludeks/puhvriks vaid 103,89 eurot (1138,11-479,22-

555).

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet t VÕS §

403.4 lg 1 järgi.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra

(47,88%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 31.05.24 sõlmitud lepingus nr

L241004152 kokku lepitud krediidi kulukuse määr 47,88% vastas Eesti Panga poolt

avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele

määrale (16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on

seaduslik, vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

madalam.

Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2024 laenulepingu nr L241004152 tagasimakse

perioodiga 17 kuud, intressimääraga 34,92%. Laen summas 3000 maksti kostja

pangakontole, mistõttu kostja saanud laenu (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenvalt tekkinud

laenu tagasimaksemise kohustus. Kostja ei asunud laenu tagasi maksma ning 10.10.24

edastas hageja kostjale kirjaliku hoiatuse laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks,

kuna kostja oli tähtaegselt jätnud tasmuata 4 järjestikust igakuist makset ja andis 2-

nädalase tähtaja summa tasumiseks. Hageja ütles 28.10.24 laenulepingu ennetähtaegselt

üles, kuna kostja tasumata neli kuumakset vastavalt maksegraafikule: 30.06.2024

kuumakse summas 229.21 eur, 31.07.2024 kuumakse summas 229.22 eur, 31.08.2024

kuumakse summas 229,22 eur, 30.09.2024 kuumakse summas 229,22 eurot, edastades

ülesütlemisavalduse kostja e-postile, telefoni sõnumiga ja elukoha aadressile. Eelnev

tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 28.10.24 avaldusega toimus

kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Laenu tasumata

põhiosajääk summas 2999,99 eurot (kostja ei teinud laenutagasimakseid, kuid laenu

tagasimakse 0,01 eur ulatuses toimus virtuaalkontole jäänud ettemakse arvelt). Kohus

mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel

sissenõutavaks muutunud laenu 2999,99 eurot.

Hageja nõuab lepingu nr L241004152 alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 1.

osamaksest, so 30.06.24 kuni 4. osamakseni 30.09.24.a kokku summas 324,52 eurot

(87,31+83,27+79,11+74,83). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks

34,92% aastas. Hageja nõuab lepingu nr. L241004152 alusel kostjalt intressivõlgnevust

alates 30.09.2024-28.10.2024 kokku summas 65,72 eurot (2419,63 eurot maksegraafiku

järgne laenujääk pärast 30.09.2024 makset *34,92% lepinguline intressimäär/ 360 päeva

aastas * 28 perioodi päeva).

Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingu on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise

kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94

sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt

perioodil 30.06.24-28.10.24 maksegraafikujärgselt summalt 42,17 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist laenusumma mittetähtaegsest tasumisest arvestatud

viivis summas 246,96 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu eritingimustes

on toodud päevane viivisemäär 0,06%). Haginõudes sisalduv viivis koosneb kahest osast:

laenulepingu lõpetamise kuupäevaga arvestatud viivistest summas 25,56 eurot (toodud

ülesütlemise teatises) ja pärast lepingu lõpetamist arvestatud viivistest perioodi 05.11.24-

07.03.25 lepingujärgses määras 0,06% kokku summas 221,40 eurot. Viivise nõue on

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud

rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 246,96

eurot (25,56+221,40). Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingujärgne viivis 0,06 %

päevas tasumata põhivõlalt alates 08.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega,

et käesoleva otsusega välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat. Hageja nõue on

TsMS § 367 alusel põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista võlamenetlustasu 15 eurot ja haldustasu 14,80 eurot.

Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka

kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju

hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale

seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus

võlamenetlustasu 15 eurot ja haldustasu 14,80 eurot hüvitamiseks täies ulatuses

rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks põhivõlgnevus 2999,99 eurot, seadusjärgne intress perioodi 30.06.24-28.10.24

eest 42,17 eurot ning viivis 246,96 eurot ja edaspidine viivis.

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 490 eurot

ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 490 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 490 eurot. Muid kulusid hageja välja ei ole toonud ja

muid kulusid asja materjalidest ei nähtu.

Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 90% ulatuses, siis mõistab kohus hageja

menetluskulud kostjalt välja 441 eurot (490*90%).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (441

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik