2-24-4547/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. juuni 2025

Tsiviilasja number

2-24-4547

Tsiviilasi

K.M-i T.N ja B.F hagi A.L vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

K.M-i T.N-i osas 1662,09 eurot

B.F-i osas 1689,48 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.L-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.L (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann

Vastustaja I (hageja I) K.M-i T.N (isikukood XXX)

Vastustaja II (hageja II) B.F (isikukood XXX)

Vastustajate seaduslik esindaja T.N (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2025

otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

3. Jätta rahuldamata A.L-i taotlus võtta asja materjalide juurde

apellatsioonkaebusele lisatud T.N-i, A.J., K.M-i T.N-i ja E.K. kirjalikud

selgitused ning lugeda need tagastatuks A.L-ile.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.M-i T.N ja B.F esitasid 20. märtsil 2024 hagi A.L-i vastu igakuise elatise

väljamõistmiseks PKS §-s 101 sätestatud miinimummääras ning tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks mõlema hageja kasuks perioodi 14.detsember 2023 kuni 19.märts 2024 eest

831,38 eurot, s.o kokku kahele lapsele 1662,76 eurot.

Hagiavalduse kohaselt lõppes hagejate seadusliku esindaja (ema) ja kostja kooselu

13.detsembril 2023 ning abielu lahutati 18.märtsil 2024. Pärast kooselu lõppu elavad lapsed

koos emaga ning on täielikult tema ülalpidamisel. Alates vanemate lahkuminekust ei ole

lapsed viibinud isa juures ega veetnud temaga aega. Laste ema on pöördunud kostja poole

elatise saamiseks, kuid kostja ei ole elatist maksnud. Lastele taskuraha andmine ei kujuta

endast seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist, kuivõrd see ei ole seotud laste

vältimatute põhivajaduste katmisega. Samuti ei ole laste ema andnud nõusolekut sellisel viisil

elatise maksmiseks.

Igakuised kulud G.-M. T.N-ile on 696 eurot ning B.F-ile 639 eurot. Asjaolu, et kostja on

pensionil, ei saa iseenesest olla piisav alus elatise vähendamiseks. Kui kostja kasutaks oma

rahalisi vahendeid proportsionaalselt nii enda kui laste ülalpidamiseks, oleks tal ainuüksi

pensionist võimalik tasuda elatist ligikaudu 254 eurot kuus (761,94 eurot jagatuna kolme

vahel). Lisaks on kostja töövõimeline ja täie tervise juures, mistõttu on tal võimalus teenida

pensionile täiendavat tulu.

Kostja on teenust osutanud oma ettevõtte XXXX OÜ kaudu, mille tegevusvaldkonnaks on

erinevate elektritööde pakkumine. Valdav osa ettevõtte klientidest on eraisikud, kes tasuvad

teenuste eest sularahas. Sellest tulenevalt ei kajastu kõik tehingud ettevõtte ametlikus

raamatupidamises ega majandusnäitajates. Kostja isiklikult kasutatavalt arvelduskontolt on

tuvastatavad korduvad sularaha sissemaksed ning XXXX OÜ poolt tehtud ülekandeid

selgitusega „avanss“. Eeltoodu viitab asjaolule, et kostjal on sissetulekuid, mida tuleb arvesse

võtta ülalpidamiskohustuse ulatuse hindamisel.

Kostja on esitanud väite, et tema igakuised kulud ületavad 1000 eurot, samas kui ametlikuks

sissetulekuks märgib ta pensioni suuruses 761 eurot kuus. Selline väide ei ole eluliselt usutav,

eriti arvestades tema väidetavat toetumist täisealise tütre abile, kellel endal on ülalpeetavad ja

toimetulekuraskused. Hagejatele on teada, et kostja läbis 2024 kevadel bussijuhi

täiendõppekoolituse, mis suurendab tema võimalusi teenida pensionile lisaks täiendavat tulu.

Seetõttu puudub alus elatise vähendamiseks alla miinimumelatise määra.

Kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis on kinnisasi, mille turuväärtuseks on

hinnatud 261 000 eurot. Kinnisasja müügi korral oleks kostjal võimalik saada vähemalt 120

000 eurot, mis on piisav nii uue elukoha soetamiseks kui ka elatise maksmiseks hagejatele

miinimummääras kuni nende täisealiseks saamiseni. Kinnisasja müümine võimaldaks kostjal

vabaneda kinnisasjaga seotud kohustustest, millised on talle majanduslikult üle jõu käivad.

Lisaks on kostjal võimalus realiseerida tema omandis olev sõiduauto. Kostja varaline seisund

võimaldab tal täita oma kohustust ning maksta hagejatele elatist miinimummääras.

Alates 2024. aasta detsembrist ei ole kostja teinud hagejate emale ühtegi rahalist ülekannet

ega kandnud laste ülalpidamiskohustust vahetult sellises ulatuses, mis kataks laste

põhivajadused perekonnaseaduse tähenduses. Hagejad möönavad, et kostja on tasunud hageja

II mobiilsideteenuse kulu summas 5 eurot kuus, kuna hageja II telefoninumber kuulub kostja

mobiilipaketi alla. Alates 14. detsembrist 2023, mil lapsed kolisid koos emaga kostja

elukohast välja, ei ole nad enam kasutanud kostja eluaset ega sealseid kommunaalteenuseid.

Arvestades kostja ja hagejate vahelise kontakti puudumist ning senist suhete dünaamikat, on

ebatõenäoline, et lähitulevikus tekib regulaarne läbikäimine või ühise aja veetmine.

Puudub alus PKS § 105 lg-st 3 tuleneva ülalpidamiskohustuse proportsioonist

kõrvalekaldumiseks, kuna mõlema vanema sissetulekud võimaldavad laste ülalpidamises

osalemist võrdsetes osades.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata osas, milles nõutav elatis ületab 100 eurot hageja kohta,

ning tagasiulatuva elatise nõue täielikult rahuldamata jätta. Alternatiivselt palus kostja jaotada

laste ülalpidamiskohustus selliselt, et tema kanda jääks sellest kohustusest kummagi hageja

suhtes 100 eurot kuus, ning ülejäänud osa jääks hagejate seadusliku esindaja kanda.

Kostja on 2023. aastal täitnud oma ülalpidamiskohustust hagejate ees, kandes neile raha ning

pakkudes vahetut ülalpidamist ja kattes nende eluasemekulud. Ülalpidamise andmine on

jätkunud ka pärast 14. detsembrit 2023, mil hagejad kolisid koos emaga välja perekonna

ühisest kodust.

Kostja on alates 2023 suvest vanaduspensionil, saades igakuiselt pensioni 761,94 eurot. Muid

sissetulekuid kostjal ei ole ning arvestades üldist majanduslikku olukorda ja tema vanust, on

lisasissetuleku leidmine ebatõenäoline. Kostjal lasuvad rahalised kohustused kolmandate

isikute ees. Samuti tasub kostja tema ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis oleva

kinnisasja eest võetud eluasemelaenu keskmiselt 150 eurot kuus. Hagejate seaduslik esindaja

laenu tasumisse ei panusta. Laenu lõpptähtaeg on 7. aprill 2026. Lisaks katab kostja üksi kõik

perekonna ühise koduga seotud jooksvad kulud. Kostja igakuised vältimatud kulutused

toidule ja majapidamistarvetele on ligikaudu 500 eurot ning ravimitele 40 eurot. Seega

ületavad kostja igakuised hädavajalikud kulud (sh eluasemelaen ja kommunaalkulud) tema

pensionit ligikaudu 300 euro võrra. Kui lisandub hagejate elatisenõue summas 520,66 eurot

kuus, kujuneb igakuine puudujääk kokku 820,68 eurot. Puuduolevat summat aitab kostjal

katta tema täisealine tütar. Kõik kostja kantavad kulud on vältimatult vajalikud, et säilitada

tema eluase ja tagada elementaarne toimetulek.

Kostja hinnangul on hagejate igakuised elamiskulud väiksemad kui hagiavalduses esitatud

summad. Kostja leiab, et hagejate seaduslik esindaja on loonud olukorra, kus on tekkinud

täiendavad kulud, mida ei oleks olnud perekonna koos elamise korral. Seetõttu on hagejatel

kanda tõendamiskoormis, et nad tegelikult elavad üürikorteris ning et sellega kaasnevad üüri-

ja küttekulud. Samuti tuleb hagejatel tõendada väidetud igakuist treeningutega seotud kulu.

Hagejate seaduslikule esindajale laekub igakuiselt riiklik peretoetus 80 eurot kummagi hageja

kohta. Samuti ei ole hagejad hagiavalduses arvesse võtnud kostjalt juba saadud igakuist

ülalpidamist summas 100 eurot hageja kohta, millele lisandub 20 eurot kuus koolikulude

katteks.

Käesolevas asjas tuleb arvestada, et vanemate varaline seisund võib olla erinev, mis omakorda

mõjutab nende vastastikuse ülalpidamiskohustuse ulatust. Seetõttu on vajalik tuvastada ka

hagejate seadusliku esindaja varaline olukord.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmine nõutud mahus asetaks kostja äärmiselt raskesse

majanduslikku olukorda, arvestades tema piiratud sissetulekuid ja olemasolevaid kohustusi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2025 otsusega hagi osaliselt ning mõistis T.N-ilt

alates 21. jaanuarist 2025 hageja B.F-i kasuks kuni tema täisealiseks saamiseni välja elatise

muutuva suurusena. Elatise igakuine suurus määrati 287,72 eurot kuus, arvestades järgmist

valemit: baassumma 272,76 eurot, millele on liidetud 54,96 eurot, s.o 3% Eesti Vabariigi

keskmisest brutokuupalgast, millisest summast on maha arvestatud 40 eurot, s.o 50 %

lapsetoetusest). Elatise summat muudetakse PKS § 101 lg-te 3-5 alusel baassumma

indekseerimise ja brutokuupalga muutumise alusel iga aasta 1. aprillil ning lapsetoetuse

muutumise korral alates muutumise järgnevast kuust. Lisaks mõistis kohus T.N-ilt B.F-i

kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise ühekordse summana perioodi 20. märts 2024

kuni 20. jaanuar 2025 eest kogusummas 1949,81 eurot. Samuti mõistis kohus T.N-ilt G.-M.

T.N-i kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise ühekordse summana perioodi 20. märts

2024 kuni 29. november 2024 eest kokku summas 1762,09 eurot. Ülejäänud osas jättis

maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab kohus mõista G.-M. T.N-i kasuks välja elatise üksnes

tagasiulatuvalt, kuna hageja sai 29. novembril 2024 täisealiseks.

Kostja on alates 2024. aasta aprillist tasunud hagejate seaduslikule esindajale igakuiselt 200

eurot selgitusega „laste raha“ ning lisaks teinud hagejate isiklikele arvelduskontodele makseid

ligikaudu 20 euro ulatuses kuus. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav, et hagejate ema oleks

andnud kostjale nõusolekut täita ülalpidamiskohustust väiksemas ulatuses ega teinud

kokkulepet maksete tegemiseks hagejate arvelduskontodele. Seetõttu ei saa neid makseid

lugeda nõuetekohaseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja on jätnud oma seadusest

tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmata. Hagejatele tehtud makseid saab käsitada laste

taskurahaks, mis ei kvalifitseeru elatiseks perekonnaseaduse tähenduses.

Kostja arvelduskontode väljavõtetest nähtub, et talle makstakse igakuiselt pensioni vahemikus

761,94 kuni 827,79 eurot. Samas tuvastas maakohus, et kostja sissetulekud ületasid nimetatud

pensioni suurust märkimisväärselt: jaanuaris 2024 oli kostja sissetulek 1252,02 eurot,

veebruaris 2411,98 eurot, märtsis 1856,43 eurot, aprillis 3132,83 eurot, mais 3495,37 eurot,

juunis 2949,74 eurot, juulis 1347,87 eurot ja augustis 1522,88 eurot. Seega ei piirdu kostja

sissetulek üksnes pensioniga, vaid tal on ka muid sissetulekuid, mida ta ei ole kohtule täiel

määral avaldanud. Kohus tuvastas, et lisaks pensionile kajastuvad kostja arvelduskontol

korduvad ülekanded erinevatelt eraisikutelt, mille selgitused viitavad osaliselt elektritööde

teostamisele. Samuti kajastuvad kostja arvelduskontol mitmed sularaha sissemaksed, mille

päritolu kostja ei ole piisavalt selgitanud ega nende kohta tõendeid esitanud. Hagejate väidet,

et kostja teenib lisasissetulekut elektritööde teostamisega, toetavad arvelduskontol kajastuvad

ülekanded erinevatelt eraisikutelt, mille selgitused viitavad tööalasele tegevusele, samuti

sularahasissemaksete korduv iseloom. Kostja ei ole käsitlenud ega põhjendanud, kust need

sissetulekud pärinevad, ega ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tegemist ei ole tasuga

töö eest. Sularahasissemaksete sagedus ja mahud viitavad võimalusele, et kostjal on olnud

täiendavat tulu, mis ei kajastu ametlikult deklareeritud sissetulekuna. Hagejate hinnangul ei

ole kostja esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis õigustaksid elatisnõude vähendamist. Kohus

viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-119-15, p 11 ning märkis, et kui vanema sissetulekust ei

ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada

proportsionaalselt.

XXXX OÜ on registreeritud kostja elukohta, mis viitab tõenäosusele, et kostja võib saada osa

äriühingu majandustegevusest tulenevatest hüvedest, sh kasutada teatud kulusid äriühinguga

seotud raamatupidamislike kuludena. Kostjal on äriühingud, mis osutavad majandustegevust

ja mille raamatupidamisandmetest on võimalik tuvastada vara, kohustisi ja kasumit. Esitatud

asjaolude pinnalt on alust eeldada, et kostja tulud ei pruugi olla täielikult deklareeritud ning

tema tegelik majanduslik suutlikkus võib olla suurem ,kui ta on menetluses esitanud.

Kostja vanus ei saa olla iseenesest mõjuv põhjus laste ülalpidamiskohustuse vähendamiseks,

sest see seaks lapsed ebavõrdsesse ja haavatavasse olukorda, jättes nad ilma elementaarsetest

materiaalsetest tagatistest. Lisaks märgib kohus, et kui kostja ei ole suuteline tagama elatise

maksmist lastele oma sissetulekutest, tuleb kasutada muid vahendeid.

Kohus on veendunud, et kostjal on piisavalt ressursse ja võimalusi oma ülalpidamiskohustuse

täitmiseks. Kostja peab analoogselt hagejate seadusliku esindajaga tagama laste igapäevaste

vajaduste katmiseks vajaliku elatise täielikus ulatuses.

Kohus leiab, et olukorras, kus lahkuminek, laste välja kolimine ja muud elulised muutused on

niigi keerulised ning mõlemad vanemad peavad kohanduma uue olukorraga, on põhjendatud

leevendada kostja rahalist koormust. Kohus arvestab ka, et kuigi hagejate seaduslik esindaja

pöördus kostja poole elatisnõudega juba jaanuaris 2024, ei jõudnud pooled kokkuleppele ja

elatise määramiseks esitati hagi kohtule märtsis 2024. Seetõttu leiab kohus, et tagasiulatuv

elatis on põhjendatud välja mõista alates hagi kohtusse esitamise hetkest, s.o 20.03.2024.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning

uue otsuse tegemist. Kostja palub mõista temalt kummagi hageja kasuks välja igakuise elatise

summas 100 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni,

arvestades juba tasutud elatisi. Lisaks taotleb kostja, et hagejate sissenõutavaks muutunud

(tagasiulatuva) elatise nõuded jäetaks rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada

maakohtu otsus osaliselt, s.o resolutsiooni punktide 1-5 ja 8 osas ning saata asi selles ulatuses

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud ringkonnakohtus palub kostja jätta

hagejate kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis seadusjärgses määras alates otsuse

jõustumisest selle täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsuse põhjendused kooskõlas tsiviilasjas

kogutud tõenditega. Maakohus on pidanud kostja arvelduskontole tehtud sularaha

sissemakseid ja lähedaste isikute ülekandeid tema töiseks tuluks ning jõudnud seejuures

põhjendamatult järeldusele, et puudub alus kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks.

Kostja hinnangul tulnuks hagejatel tõendada asjaolu, et tegemist oli tema töise sissetulekuga.

Arvelduskontole tehtud sularaha sissemakse või laekumine ei ole piisav tõend tuluallika kohta

- iga kande sisu tuleb eraldi tõendada. Kuna hagejate huvides on kostja sissetuleku täpse

suuruse välja selgitamine, lasub neil ka vastav tõendamiskoormis.

Asjakohatu on maakohtu etteheide, justkui kostja oleks pidanud ise esitama täiendavaid

tõendeid, mis kinnitaksid, et tegemist ei ole töise sissetulekuga. Kui kohus pidas vajalikuks, et

kostja esitaks tõendid oma vastuväidete tõendamiseks, pidanuks kohus sellest kostjat

teavitama. Selgitamiskohustuse täitmata jätmine kujutab endast olulist menetlusõigusnormi

rikkumist. Sellest lähtuvalt esitab kostja apellatsioonkaebuses taotluse võtta asja materjalide

juurde täiendavad tõendid. Kostja palub kohtul lisada asja materjalide juurde T. T.N-i , A.J.,

B.F-i ja E.K. seletuskirjad, milles kirjeldatakse, millistel asjaoludel ja millisel eesmärgil

kostjale raha kanti või anti sularahas.

Kostja eesmärk on esitatud tõenditega ümber lükata maakohtu otsuse põhjendava osa punktis

18 esitatud arvestused. Kostja hinnangul ei ole need arvestused õiged, kuna maakohus on

pidanud tema lähedastelt saadud rahalist toetust töiseks tuluks. Kostja seisukoht on, et

tegemist ei olnud tagasimaksmiskohustuslike vahenditega, vaid vabatahtlike toetustega, v.a

E.K. saadud laen. Apellatsioonkaebusega esitatud tõendid kinnitavad, et kostja majanduslikud

olukord on keeruline ning maakohtu otsuse punktis 18 toodud summasid ei saa tervikuna

lugeda kostja töiseks sissetulekuks.

Kostja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud elatise vähendamata määral, mis jääb alla

miinimummäära, rikkudes sellega PKS § 102 lg 2 nõudeid. Kostja on vanaduspensionär, kelle

isiklike ja eluasemega seotud vältimatute kulude kandmine käib üle jõu ka olukorras, kus

elatist ei nõutaks. Maakohus on teinud otsuse, mis seab kostja varaliselt ebasoodsamasse

olukorda võrreldes hagejatega. Kostja igakuine vanaduspension on 823 eurot, samas kui tema

igakuised kohustused – sh eluasemekulud ning laenukohustused panga ja E.K. ees – ulatuvad

vähemalt 1200 euroni. Kõik need kulud on põhjendatud ja vältimatud ning seotud kostja

elementaarsete elatusvajaduste katmisega. Sellest tulenevalt ei saa kostjale ette heita

pahatahtlikkust ega tahtlikku elatise tasumata jätmist suuremas summas. Kostja tegutseb

vastavalt oma tegelikele võimalustele ning talle langev elatise koormus tuleb kooskõlla viia

tema maksevõimega.

Maakohus on aktsepteerinud, et hagiavalduses esitatud tagasiulatuva elatise nõue on kostja

jaoks ülemäära koormav. Kostja seisukohalt on aga ka maakohtu otsuses väljamõistetud

elatisesumma talle ebaproportsionaalselt koormav ning ei arvesta tema tegelikku

maksevõimet. Kostja leiab, et tagasiulatuv elatis tulnuks jätta tervikuna välja mõistmata.

Kostja juhib tähelepanu sellele, et riigi majanduslik olukord on viimastel aastatel oluliselt

muutunud, mis on mõjutanud negatiivselt ka tema ettevõtlust. Kostja äriühingu XXXX OÜ

käive on alates 2023. aastast märkimisväärselt vähenenud. Samuti tuleb arvestada kostja

vanusega – ta on 64-aastane ning tema töövõime on võrreldes 10-20 aasta taguse ajaga

oluliselt langenud. Kostjale kuuluv sõiduauto on amortiseerunud ega oma arvestatavat

turuväärtust. Lisaks ei ole põhjendatud tema äriühingute osaluste võõrandamine.

Hagejate seaduslik esindaja omab arvestatavat sissetulekut, milleks on ligikaudu 2000 eurot

netotulu kuus. Lisaks sellele kuulub tema äriühingule kinnisvara, millelt ta teenib renditulu.

Tema rahalist olukorda parandavad ka riiklik peretoetus ning rohked tööandjalt saadavad

rahalised ja mitterahalised hüved. Märkimisväärne on ka asjaolu, et tema arvelduskontole

tehakse regulaarselt sularaha sissemakseid summades 20 kuni 700 eurot. Eeltoodust nähtuvalt

on hagejate seaduslik esindaja majanduslikult paremas seisus kui kostja ning seetõttu on tal

objektiivne võimekus kanda suuremas ulatuses laste ülalpidamiskohustust. Maakohus ei

käsitlenud ega hinnanud hagejate seadusliku esindaja varalist seisu. Kohus piirdus kostja

majandusliku olukorra käsitlemisega, jättes tuvastamata, kas hagejate seaduslik esindaja oleks

olnud võimeline kandma suuremat osa laste ülalpidamiskoormusest.

5. Hagejad ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetega ning leiavad, et maakohtu

menetluses ei ole rikutud selgitamiskohustust. Pooltel oli piisavalt aega ja võimalusi esitada

kõik asjakohased faktiväited ning neid ka tõendada. Maakohus ei olnud kohustatud kostjale

eraldi selgitama, milliste tõenditega ta peab oma väiteid tõendama, eriti olukorras, kus

eelmenetluses on pooltele selgitatud, millised asjaolud on vaidluse seisukohalt olulised ja

milline on poolte tõendamiskoormis.

Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud täiendavad tõendid tuleb jätta vastu võtmata.

Kostjal oli tõendite esitamiseks võimalus maakohtus, kuid kostja jättis tõendid esitamata.

Hagejad osutasid juba 7. oktoobri 2024 menetlusdokumendis asjaoludele, mis nende

hinnangul viitavad kostja tegelikele ja varjatud sissetulekutele. Kostja arvelduskonto

väljavõtted näitavad, et talle tehakse regulaarselt ülekandeid erinevate eraisikute poolt. Samuti

on alust arvata, et kostja saab märkimisväärse osa oma tasust sularahas. Kostja ei ole asjaolu

senini põhjendanud ega ümber lükanud. Hagejate hinnangul ei ole XXXX OÜ käive

langenud, vaid kostja on asunud oma sissetulekut varjama. Eeltoodu viitab sellele, et kostja

majanduslik olukord on parem, kui ta kohtule on esitanud, ning ta on võimeline tasuma

hagejatele nõutud suuruses elatist.

Arvestada tuleb, et kostjat esindab vandeadvokaat, kes on teadlik, et hagimenetlus on võistlev

ning pooled peavad oma väiteid ise tõendama.

Lisaks tuleb rõhutada, et B.F, kes on kostja täisealine tütar ja elab temaga koos, osaleb

loomulikult leibkonna kulude – sealhulgas küttepuude ja kommunaalkulude – katmises.

Maakohus on arvelduskontode analüüsi põhjal tuvastanud, et kostja tegelikud sissetulekud on

suuremad, kui ta ise väidab, ning kostja saab lisatulu. Seda kinnitavad üheselt

arvelduskontode väljavõtted, millest nähtub, et kostjale on tehtud mitmeid ülekandeid

selgitusega „elektritööde“ eest. Oluline on märkida, et kostja ei ole neid asjaolusid ega

nimetatud ülekandeid selgitanud ei maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses. Selline käitumine

viitab sellele, et kostja jätkab tegelike sissetulekute varjamist ning eksitab kohut, esitades

moonutatud ülevaate oma majanduslikust olukorrast.

Hagejate hinnangul on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, justkui lasuks

hagejatel tõendamiskoormis kostja arvelduskontodele tehtud ülekannete ja laekumiste sisu

osas. Tegemist on teabega, mis asub kostja enda valduses, ning seega lasub tõendamiskoormis

temal.

Samuti ei ole eluliselt usutav kostja väide, et nõudlus elektritööde järele oleks vähenenud.

Kostja arvelduskonto väljavõtted ning uue äriühingu asutamine viitavad vastupidisele –

sellele, et ta jätkab elektritööde osutamist.

Kostja eksib, kui eeldab, et ainuüksi tema pensionäristaatus või madal sissetulek õigustaks

elatise vähendamist. Kostja ei ole väitnud, et tal on töövõime kaotus, mis seda takistab. Lisaks

on kostjal võimalik võõrandada vara. Kostja ja T.N-i ühisomandis on XXX , Viljandi asuv

kinnistu, mille väärtuseks on hinnatud 261 000 eurot. Hagejate arvates on asjas esitatud

faktiliste asjaolude ja tõendite pinnalt ilmne, et kostjal on võimekus maksta oma lastele

miinimummääras elatist.

Üksnes asjaolu, et hagejate ema sissetulekud on kostja ametlikest sissetulekutest suuremad, ei

anna alust kostja poolt makstava elatise vähendamiseks.

Kostja etteheited seoses tagasiulatuva elatisega on põhjendamatud. Maakohus jättis

tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata ning mõistis elatise välja alates hagi esitamisest.

Tagasiulatuvaks elatiseks loetakse nõuet, mis hõlmab ajavahemikku enne hagi kohtusse

esitamist. Kuna maakohus sellist nõuet ei rahuldanud, ei ole kostjal põhjust selle osa

vaidlustamiseks ning selles osas puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebuse

rahuldamiseks.

7. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt välja elatis suuremas

määras kui 100 eurot kuus ning millega rahuldati osaliselt hagejate tagasiulatuva elatis

nõuded. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid

erandlikel asjaoludel. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul,

kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis

või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust

põhjendama.

Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse lisada tsiviilasja materjalide juurde A.J.,

B.F-i, E.K. ja T. T.N-i kirjalikud seletused, mille eesmärk on tõendada, et tema

arvelduskontole laekunud summasid ja sularaha sissemaksed ei saa vähemalt tervikuna

käsitleda tema töise tuluna. Kostja väitel jäid need tõendid maakohtus esitamata põhjusel, et

maakohus ei täitnud selgitamiskohustust ega selgitanud, milliseid tõendeid tal tuleb esitada.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta

rahuldamata TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel, kuna maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas esinevad PKS § 102 lg-s 2 sätestatud

asjaolud, mis võimaldaksid elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

PKS § 102 lg-st 2 tulenevalt lasub elatise vähendamise taotluse korral tõendamiskoormis

sellel poolel, kes soovib miinimummäärast kõrvalekaldumist, ehk käesolevas asjas kostjal.

Maakohus on kostjale selgitanud, millised asjaolud on vaidluse seisukohalt olulised ning mida

kumbki pool peab tõendama. Seetõttu pidi nii kostjale kui ka tema vandeadvokaadist

esindajale olema arusaadav, et kostjal tuleb kohtule esitada andmed seoses talle kuuluva

ettevõttega XXXX OÜ, sealhulgas selgitada nimetatud äriühingus töötamise asjaolusid ja

saadud tulusid, ning tõendada oma varaline olukord tervikuna. Kostjal tuli kooskõlas TsMS §

394 lg 2 p-ga 4 esitada maakohtule kõik need asjaolud ja tõendid, mida ta pidas oluliseks oma

seisukohtade toetamiseks. Kostja aga selliseid tõendeid ei esitanud. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, §

230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtupraktikas on selgitatud, et kvalifitseerimis- ja

selgitamiskohustuse ulatus sõltub konkreetse vaidluse asjaoludest, kui ka sellest, kas pooli

esindavad menetluses advokaadid. (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kostjat esindas

maakohtu menetluses vandeadvokaadist lepinguline esindaja.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esile toodud asjaolud - tema

vanaduspensionäri staatus, üksnes pensionist koosnev sissetulek ning vanusest tingitud

piirangud lisasissetuleku teenimisel - ei anna käesoleval juhul alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on hinnanud nii kostja sissetuleku suurust kui ka

temal vara olemasolu.

PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 järgi

arvestatud elatise summa. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla

muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus

iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus nn

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p

15.3). Seejuures võib mõjuvaks põhjuseks väiksema elatise väljamõistmiseks olla ka vanema

halb varaline seisund, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse

õigustatud huve (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.2).

Käesoleval juhul nähtub maakohtu otsusest, et maakohus hindas kooskõlas PKS §-s 102

sätestatu ja asjakohase kohtupraktikaga, kas kostja vanaduspensionäri staatus kujutab endast

mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks, ning jõudis järeldusele, et see ei ole nii. PKS § 102 lg

2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus

(RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul,

kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

maakohtule ette heita diskretsioonipiiride ületamist. Maakohtu põhjendused elatise

vähendamata jätmise kohta on jälgitavad ja lähtuvad konkreetse tsiviilasja asjaoludest ning

poolte esitatud väidetest. Maakohus on lisaks kostja sissetulekule tuvastanud ka temal vara

olemasolu - sealhulgas sõiduki, kinnisasja ning toimiva äriühingu osaluse. Kohus on

põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja varaline seisund võimaldab tal anda hagejatele

ülalpidamist seaduses sätestatud alammääras ja pidada seejuures ka ennast minimaalsel

tasemel ülal. Selline järeldus on kooskõlas ka väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt

tuleb juhul, kui vanema sissetulek ei ole piisav, arvestada ka vanema muud vara, mille arvel

saab lapsele ülalpidamist anda (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 21.2).

10. Ülalpidamiskohustuse vähendamine alla PKS §-s 101 sätestatud määra ei ole põhjendatud

ka tuginedes laste ema väidetavalt paremale majanduslikule olukorrale. Vastavalt PKS § 102

lg-le 2 ei kujuta teise vanema väidetavalt parem varaline olukord endast iseseisvat alust, mis

võimaldaks vähendada elatisekohustust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seda

kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt ei anna üksnes viited teise vanema väidetavalt

paremale majanduslikule seisundile alust miinimummäärast kõrvalekaldumiseks (RKTKo

17.01.2018, 2-16-135, p 11). Miinimummääras elatise andmine on iga vanema isiklik

kohustus oma lapse ees ega sõltu tavapäraselt teise vanema majanduslikust olukorrast. PKS §

105 lg 3 kohaselt on vanemad lapse ülalpidamises osavõlgnikud ning kummagi vanema

kohustuse ulatuse määramisel tuleb arvestada eelkõige tema enda varalist ja majanduslikku

olukorda. Kostja varaline seisund ei takista tal täita ülalpidamiskohustust seaduses ette nähtud

ulatuses.

11. Lisaks palub kostja apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsusega hagejate kasuks

mõistetud sissenõutavaks muutunud elatised summas 1949,81 eurot B.F-i kasuks ning

1762,09 eurot G.-M. T.N-i kasuks, käsitledes nimetatud nõudeid ekslikult tagasiulatuva

elatisena PKS § 108 tähenduses.

Ringkonnakohus selgitab, et tegemist ei ole tagasiulatuva elatisega PKS § 108 tähenduses.

Maakohus on käesolevas asjas jätnud rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõude

ajavahemiku 14. detsembrist 2023 kuni 19. märtsini 2024 eest, mis jääb perioodi enne hagi

kohtule esitamist. B.F-i kasuks mõistetud elatis summas 1949,81 eurot hõlmab ajavahemikku

20. märts 2024 kuni 20. jaanuar 2025, s.o hagi esitamise kuupäevast kuni maakohtu otsuse

tegemiseni. G.-M. T.N-i kasuks mõistetud elatis summa 1762,09 eurot katab perioodi 20.

märts 2024 kuni 29. november 2024, s.o kuni tema täisealiseks saamiseni. Seega on tegemist

elatisenõuetega, mis on välja arvestatud hagi esitamise kuupäevast alates ja muutunud selles

ulatuses sissenõutavaks, mitte tagasiulatuvate elatisnõuetega PKS § 108 mõttes.

12. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)