2-24-12251/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-24-12251

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-12251

Tsiviilasi

Evergreen Capital OÜ hagi Mulgiheinamaade

osaühingu ja Y vastu solidaarse võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

19578,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Evergreen Capital OÜ (registrikood 12568964,

asukoht A. H. Tammsaare tee 56, 11316 Tallinn, e-post:

evergreen@evergreen.ee)

Hageja lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

(e-post: henrik@legalia.ee)

Kostja I: Mulgiheinamaade Osaühing (varasem ärinimi

Fin-Est Talo OÜ, registrikood: 14505614, asukoht Vene

tn 1a, Viljandi 71012)

Kostja seaduslik esindaja X (isikukood XXX)

Kostja II: Y (isikukood XXX, elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 14.05.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta kostja II taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.

2. Rahuldada hagi kostja Y suhtes.

3. Välja mõista kostjalt Y solidaarselt kostjaga Mulgiheinamaade Osaühing hageja

Evergreen Capital OÜ kasuks 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 alusel

põhivõlg 10 262,13 eurot, intress 947,97 eurot, hüvitis 15 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 8 353,79 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta hageja Evergreen Capital OÜ menetluskulud Y kanda solidaarselt kostjaga

Mulgiheinamaade Osaühing.

5. Rahuldada hageja Evergreen Capital OÜ avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

6. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Ylt

2-24-12251

välja solidaarselt kostjaga Mulgiheinamaade Osaühing hageja Evergreen Capital

OÜ kasuks hageja menetluskuludena hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1 050 eurot

ja lepingulise esindaja kulu 854 eurot, kokku 1 904 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal Y tasuda solidaarselt

kostjaga Mulgiheinamaade Osaühing hagejale Evergreen Capital OÜ-le alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teise lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hageja esitas 13.08.2024 Harju Maakohtusse solidaarse nõude Mulgiheinamaade

osaühingu ja Y vastu. Hageja ja kostja I vahel on 11.10.2021 sõlmitud laenuleping nr

11/10/2021, millega hageja kui laenuandja andis kostjale I kui laenusaajale laenu 10 000

eurot, mida millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 350 eurot intressimääraga 1,99%

kuus ning käendas kostja II Y. Laenusaajal tekkis võlg laenuandja ees kokku 3722,47

eurot.

2. Kostja I ja hageja sõlmisid 17.10.2022 laenulepingu nr 17/10/2022-1, millega laenuandja

andis laenusaajale laenu 9 000 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 350

eurot intressimääraga 1,99% kuus ning mida käendas kostja II. Laenusaajal tekkis võlg

laenuandja ees kokku 7 028,58 eurot.

3. Kostja I ja hageja sõlmisid 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3, mille kohaselt

kujundati ümber kostja I kohustused. Kostja I kohustus tasuma oma rahalised

kohustused uue maksegraafiku alusel koos intressimääraga 1,99% kuus. Kokkuleppe

sõlmimise hetkeks moodustas kostja I põhivõlg laenuandja ees 10 751,05 eurot.

4. Kuivõrd kostja I oma kohustusi kohaselt ei täitnud, ütles laenuandja 27.05.2024

erakorraliselt 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 üles, mille järgselt muutus kogu

2-24-12251

võlg sissenõutavaks.

5. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks 03.07.2023 laenulepingu

nr 03/07/2023-3 alusel 10 262,13 eurot põhivõlgnevust; 947,97 eurot intressi; 15,00

eurot hüvitist ja 8 353,79 eurot viivist, mis on sissenõutavaks muutunud.

EELNEV MENETLUSE KÄIK

6. Kohus tegi kostja I so Mulgiheinamaade OÜ suhtes 20.03.2025 tagaseljaotsuse, mis

jõustus 01.05.2025.

KOSTJA II VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja II hagi ei tunnista. Kostja II palub kohtul tunnistada Evergreen Capital OÜ ning

kostjate vahel sõlmitud laenu- ja käenduslepingute kui heade kommetega vastuolus

oleva tehingu tühisust sest tehingud on tehtud kostjate jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas. Lepingud on koostatud Evergreen Capital OÜ

tüüptingimustel, pole järgitud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenu võtmise

ajal oli kiiresti raha vaja Fin-Est Talo OÜ (uue ärinimega Mulgiheinamaade Osaühing,

registrikood 14505614) majandustegevuseks. Kostja II oli kogenematu ega osanud

arvestada kõiki lepingute sõlmimisega seotud riske. Kostja II arvates on leping

viivisemääraga 0,5% päevas väga ebasoodne. Kostja II palub kohtul koguda tõendeid ja

välja nõuda Evergreen Capital OÜ-lt (12568964) kõik eeltoodud lepingutega sõlmimise

ja muutmisega seotud (laenutoimiku) dokumendid selle tõendamiseks, et pole järgitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja II arvates tuleks menetluskulud jätta

poolte kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kostja I ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega,

leiab, et hagiavaldus kostja I suhtes tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:



Hageja ja kostja I sõlmisid 11.10.2021 laenulepingu nr 11/10/2021, millega hageja

kui laenuandja andis kostjale I kui laenusaajale laenu 10 000 eurot.



Kostja I ja hageja sõlmisid 17.10.2022 laenulepingu nr 17/10/2022-1, millega

laenuandja andis laenusaajale laenu 9 000 eurot.



Kostja I ja hageja sõlmisid 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 ja

kokkuleppe kohustuste ümberkujundamise kohta (dtl 12-21).



Hageja ning kostja Y sõlmisid 03.07.2023 käenduslepingu nr 03/07/2023-3,

millega käendaja võttis endale kohustuse vastutada laenuandja ees kostja I

(varasema ärinimega Fin-Est Talo OÜ, registrikood 14505614) kohustuste kohase

ja täieliku täitmise eest, kusjuures pooled leppisid kokku selles, et käendaja

vastutab käendatavate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga (dtl 22-

27). Pooled leppisid kokku ka selles, et käendaja vastutuse maksimumsumma on

21 502,10 eurot.



Hageja saatis 23.11.2023 kostjatele meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks ja

2-24-12251

hüvitisenõude (dtl 29-30).



Hageja saatis 27.05.2024 kostjatele teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise

kohta (dtl 31-34).



Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

10. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II kui laenulepingu

käendajalt tagastamata laenusummat ja kõrvalnõudeid. Kostja II vaidleb hagile vastu

põhjusel, et tema hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise

põhimõtet, laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine.

Samuti ei nõustu kostja II hageja viivisenõudega.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses

ja sama kvaliteediga.

12. Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse

kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

13. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja

käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga

tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna

laenulepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingu alusel käendaja ehk kostja,

kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus,

kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu

kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles

käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on

seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

14. Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle

alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja

vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 21 502,10 eurot.

Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest

kehtiv.

15. Kostja tugineb sellele, et laenulepingu tagatiseks sõlmitud käendusleping on vastuolus

heade kommetega ja seega tühine. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus

muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb

tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või

muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86

lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise

2-24-12251

poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest

asjaoludest

16. Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning

kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja

seega tühine. Kostja on ise avaldanud, et vajas laenu põhivõlgniku huvides. Kohus

märgib, et kostja oli nii laenulepingu kui käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku

juhatuse liige. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja

võetavaid kohustusi ning teadis põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Samuti pidi

kostja II ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda laenusaaja kohutused.

17. Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki

kopsakas, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt

piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 308,54 eurot ning

lepingu tähtaeg oli 60 kuud (5 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid

kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja

enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski

alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises

võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka

leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja

ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710,

p 48). Seega leiab kohus, et kostja II vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade

kommetega vastuolus.

18. Kohus osundab, et ka laenuleping hageja ja laenusaaja vahel oli iseenesest kehtiv, leping

on lõppenud 27.05.2025 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Laenulepingu p 5.1 kohaselt

on laenuandjal õigus leping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja

on lepingut oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine

vaatamata vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti

muudel seaduses sätestatud juhtudel. Asja materjalist nähtuvalt on laenuandja andnud nii

laenusaajale kui ka käendajale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks, kostjad

võlgnevust ei tasunud ja laenuandja on lepingu seega kehtivalt üles öelnud.

19. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping

tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik.

20. Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt: Laenusaaja kohustub tagastama laenu laenuandja

lepingus toodud pangakontole lepingu punktis 1 kokku lepitud laenu tagastamise

kuupäeval või kuupäevadel. Kostja I ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud, mistõttu

on hagejal õigus nõuda selle tasumist. Laenulepingu p-i 6.1 kohaselt: laenuandjal on

õigus laenuleping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on lepingut

oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine vaatamata

vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti muudel

seaduses sätestatud juhtudel. Kostja I on kohustatud tasuma maksegraafikujärgsed

põhinõude summad ning tagastama laenu põhiosa jäägi.

21. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab

aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

2-24-12251

viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

22. Hageja palub kostjalt välja mõista 10 262,13 eurot tagastamata laenu katteks. Kostja

nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole.

Kohus kontrollis hageja arvutusi ja nõustub nendega. Kohtu ette ei ole toodud, et

kohustus oleks täidetud. Seega on tegemist laenu tagastamise kohustuse rikkumisega

VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist.

23. Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 947,97 eurot. Kostja II ei ole esitatud

intressiarvutust vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale

tasutud. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud. Pooled on laenulepingu p-s 2.3 kokku leppinud, et laenusaaja maksab

laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 1,199% kuus. Kohus kontrollis ka hageja

intressiarvutust ja leiab, et kostjalt tuleb intress summas 947,97 eurot välja mõista.

24. Hageja palub kostjalt II välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus

kokkulepitud viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu,

et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on

krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka

Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07)

ega saa olla seega kostjat II ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt

liisingulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui

liisinguvõtja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu

tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust.

Mulgiheinamaa Osaühinng ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis

ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja II kui laenusaaja

toonane seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud

lepingu tingimustega. Seega võttis laenusaaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

ettevõtja endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik,

et lepingu rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva

õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise

kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale

kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav kui lepingut täita

kohaselt ja tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui

kohustus täita võimalikult väikese viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu

praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär

0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud

viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu

arvates ei ole seega viivis võlalt 0,5% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses

äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu

majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava

tingimusega.

25. Kostja II on palunud muuhulgas ka viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib

viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s

162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

2-24-12251

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust

tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kohus leiab, et kostja II ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse

kostjalt II väljamõistetavat viivist vähendada. Viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus

leiab, et taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Üldjuhul on viivise suuruse

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Kostja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega ka tõendeid selle kohta, miks peaks kohus

viivist vähendama. Kohus arvestab ka asjaoluga, et hageja on ise piiranud oma esitatud

viivisenõuet, st hageja on oma viivisenõuet juba vähendanud sellega, et nõuab

sissenõutavaks muutunud viivist seisuga kuni 11.08.2024 so hagi kohtusse esitamiseni

ega ole palunud pärast seda kuupäeva lisanduvat viivist kostjalt välja mõista. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata.

26. VÕS § 1131 lg 1 järgi kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on selgitanud, et saatis

põhivõlgnikule ja käendajale meeldetuletuse võlgnevuse kohta ja leiab, et põhivõlgnik

võlgneb selle eest 15 eurot. Laenulepingu p 4.3 kohaselt kui laenusaaja ei täida oma

rahalisi või muid kohustusi, siis kohustub selliste kohustuste täitmisele

pööramisega/sissenõudmisega seotud kulutused kandma ja hüvitama laenusaaja. Selguse

mõttes lepivad pooled kokku järgmistes kuluhüvitistes: Laenuandjal on õigus laenusaaja

poolt iga rahalise kohustuse rikkumisel nõuda laenusaajalt võlgnevuste

sissenõudmiskulude hüvitamist fikseeritud summas 100 eurot, mis hõlmab hüvitist

laenuandja asutusesisemiste administreerimis- ja muude sarnaste kulude katteks ja/ või

kui laenusaaja viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, on laenuandjal õigus saata

laenusaajale meeldetuletus võlgnevuse kohta iga viie (5) kalendripäeva möödumisel ning

nõuda iga meeldetuletuse saatmise eest 50 euro suuruse hüvitise tasumist. Eeltoodu

kohaldub ka juhul, kui laenusaaja ei täida oma muid kohustusi ning laenuandja esitab

laenusaajale nõudeavalduse. Käesoleval juhul palub hageja käendajalt välja mõista 15

eurot põhivõlgnikule saadetud meeldetuletuskirja eest. Kuivõrd hagejal on õigus nõuda

viivist, on põhjendatud ka VÕS § 113¹ lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamise nõue

summas 15 eurot ja kohus rahuldab nõude.

27. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II välja mõista 10 262,13 eurot põhivõlgnevust;

947,97 eurot intressi; 15 eurot hüvitist ja 8 353,79 eurot viivist, kokku 19 578,89 eurot.

28. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

29. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti,

hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised

kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta

kostja kanda.

2-24-12251

30. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

31. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud kokku summas 1904

eurot. Kohus peab põhjendatuks kostjalt riigilõivu väljamõistmist summas 1050 eurot ja

juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 lepingulise esindaja kulu 854 eurot, arvestades käesoleva

tsiviilasja keerukust ning menetluse käiku. Lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot

(ilma käibemaksuta) ei ületa keskmisi turuhindasid. Lepingulisel esindajal on kulunud

toimingute tegemisele 5 tundi, mida kohus peab põhjendatuks ja vajalikuks. Lepingulise

esindaja kulud mõistab kohus välja koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole

käibemaksukohustuslane ja ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada.

32. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik