3-25-1947/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-1947

Määruse kuupäev

17. juuni 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses videojärelevalve teostamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 13. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks seoses

asjaoluga, et kaebaja paigutati 12. – 20. veebruaril 2025 ja 23. veebruaril – 14. märtsil 2025

E-hoone mittetoimivasse kambrisse 1164, kus oli valvekaamera sisse lülitatud. Kaebaja osas

puudus õigus ja vajadus teostada videojärelevalvet. Kaebaja nõuab inimväärikuse alandamise

eest kahjuhüvitisena 1500 eurot ja vaimse tervise kahjustamise eest 1500 eurot. Koos

kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja

taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 16. juunil 2025 kaebaja kahjunõude nr

1-9/2-25/150-1 ning vangla 10. juuni 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/150-2.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et

kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

4. Kohus mõistab, et X on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses asjaoluga, et ajavahemikel 12. – 20. veebruar 2025 ja

23. veebruar – 14. märts 2025 viibis kaebaja E-hoone kambris 1164, mis oli mittetoimiv ning

milles oli valvekaamera sisse lülitatud, ning millega alandati kaebaja inimväärikust ja

kahjustati tema vaimset tervist. Vaatamata sellele, et kaebaja on palunud ka vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamist, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena,

kuivõrd see pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõue on hõlmatud

hüvitamisnõudega, kuna hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse

õiguspärasust.

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise ja tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

6. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja arvates tema kambrisse paigaldatud kaamera töötas kogu

kaebaja poolt välja toodud aja ning kaebaja hinnangul teda jälgiti, võis kaebajale põhjustada

ebamugavusi ja heaolu langust, kuid seda ei saa käesoleval juhul pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks, mis saaks muuhulgas tuua kaasa tervisekahju. Kaebajal oli võimalus

enda ebamugavustunnet vähendada, küsides vanglalt kinnitust selle kohta, kas kaamera töötab

või mitte. Vangistusseaduse (VangS) § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks

vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise

jälgimise. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“

§ 2 p 1 kohaselt on vanglas järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või

elektrooniline jälgimine. Seega annavad vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele

õiguse jälgida nii vangla ruume kui ka isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt.

7. Tartu Vangla 10. juuni 2025. a otsusest nr 1-9/2-25/150-2 nähtuvalt oli kaebuses toodud

ajavahemikest kambris videokaamera sisse lülitatud üksnes perioodil 23. veebruar 2025 kell

17.54 kuni 24. veebruar 2025 kell 12.25, s.o 18 h ja 32 min. Videojärelevalve teostamise

vajadus oli tingitud asjaolust, et kaebaja seadis 23. veebruaril 2025 enda tegevusega ohtu

vangla üldise julgeoleku, kui kaebaja lõhkus duširuumi ukse ja kasutas lõhutud ust osakonna

akende lõhkumiseks. Arvestades, et vangla on kirjeldanud kaamera töötamist minutilise

täpsusega, siis puudub kohtul põhjus eeldada, et vangla ei esitaks kohtule tõest teavet

valvekaamera töötamise aja kohta. Üksnes seda, et kaebaja kambris paikneb kaamera, ei

tähenda, et see ka töötab. Lisaks saab kohtu hinnangul vahetult pärast kaebaja poolt toime

pandud rikkumist ajutiselt elektroonilist jälgimise kohaldamist pidada põhjendatuks.

8. Ühtlasi viitab kohus, et VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav kambrisse või

tuppa. Tartu Vangla kodukorra p 3.6 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik

kinnipeetava vanglasisese paigutuse. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust valida

endale kambrit ega osakonda. Ühtlasi ei pea paika kaebaja väide, mille kohaselt oli kamber

1164 mittetoimiv. Nagu nähtub Tartu Vangla 10. juuni 2025. a otsusest, siis paikneb kamber

1164 kasutuses olevas hoonekompleksis.

9. Kohus lisab, et VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida

käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti

kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul

selliseid asjaolusid ei nähtu.

10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

11. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

12. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks läbi vaatamata.

13. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks käesolevas

haldusasjas.

14. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

15. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi

õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse,

millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule kaebusi, siis ei ole kaebaja puhul tegemist

halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei

suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid

selgitada. Eelnevat ei muuda kaebaja poolt väljatoodu, mille kohaselt on kaebajal keelatud

tahvelarvuti kasutamine, kaebaja saab arvutiruumi kasutada kaks tundi päevas ning kaebaja

on esitanud suurel hulgal kaebusi. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus

kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest

tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de

1 ja 5 alusel rahuldamata.

17. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)