2-23-148885/32 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16. juuni 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-148885

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi T.T vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1315,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja T.T (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali loobumine hagist T.T vastu järgmiste

nõuete osas: intress 151,82 eurot ja viivis perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest 174,56

eurot ning alates 03.04.2024 viivise väljamõistmise osas, mis ületab võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.

2. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) hagi

T.T (isikukood XXX) vastu.

3. Välja mõista T.T-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks 1206,90 eurot, sealhulgas

põhinõue 1053,47 eurot ja viivis perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest 153,43 eurot.

4. Välja mõista T.T-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis põhinõude

(1053,47 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras alates 3. aprillist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

5. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi T.T vastu võla

sissenõudmiskulu 24,85 eurot väljamõistmiseks.

6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

7. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali 28. aprilli 2025 avaldus

riigilõivu tagastamiseks ja tagastada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile hagilt

02.04.2024 tasutud riigilõivust 17,50 eurot.

1 (11)

8. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali taotlus riigilõivu tagastamiseks

17,50 eurot ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 05.12.2023 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse T.T (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 02.04.2024 ning täiendatud hagi 15.07.2024.

1.1. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla on 1053,47 eurot, intressi

151,82 eurot, sissenõudmiskulud 24,85 eurot ja viivise perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest

327,99 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 0,0671% päevas

põhivõlgnevuselt alates 03.04.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Eeltoodud hageja nõuded

on menetlusse võetud. Kohus arvestab sellega, et hageja võttis 15.07.2024 osaliselt hagi tagasi,

s.o järgmise nõude osas: 14,85 euro osas lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla

sissenõudmiskulud (dtl 66). Hagi on osaliselt tagasi võetud enne hagi menetlusse võtmist.

Seega eeltoodud sissenõudmiskulude nõue ei ole kohtu menetluses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 07.08.2022 järelmaksulepingu nr 12026459,

mille alusel sai kostja kauba ostu eest tasumiseks laenu 1053,47 eurot. Kostja ostis järgmise

kauba: Nintendo Switch OLED NSH007, 64GB, sinine/punane 408 eurot; universaalne 3in1

jalutuskäru Camarelo Sevilla, XSE-04 414,89 eurot; vibraator Sweet Smile RC Panty Vibrator

50,69 eurot; Huppa naiste kevad-sügis parka JANELLE, sinine, L 99,95 eurot; Huppa laste

soojustatud kevad-sügis jope JODY, must-kirju 59,95 eurot; saatekulu 19,99 eurot. Kokku

1053,47 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena 60 kuu jooksul, esimene makse

tuli sooritada 10.09.2022 ja viimane makse 10.08.2027. Maksetähtpäevad olid igakuiselt 10.

kuupäeval. Lepingutasu oli 0 eurot. Viivitusintressi määr oli 24,15% aastas, 0,0671% päevas.

Intressimäär laenujäägilt oli 38,10% aastas, 0,106% päevas. Esialgne krediidi kulukuse määr

aastas oli 45,50%. Kostja ei teinud lepingu täitmiseks ühtegi makset. Hageja saatis kostjale

09.12.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles paluti võlgnevus tasuda 14 päeva jooksul.

Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja ütles lepingu üles 24.12.2022.

2 (11)

Hageja sissenõudmiskulude nõue on 24,85 eurot. Hageja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal

ühe tasulise meeldetuletuse: 15.09.2022 maksumusega 4,85 eurot (dtl 66). Pärast lepingu

lõppemist saatis hageja kostjale neli tasulist meeldetuletuskirja: 30.03.2023, 10.04.2023,

14.09.2023 ja 27.10.2023. Ühe kirja maksumuseks oli lepingu kohaselt 5 eurot.

1.2. Hageja teatas 28.04.2025 vastuses kohtule, et hageja loobub osaliselt oma nõuetest (dtl

166–168). Hageja loobub intressinõudest summas 151,82 eurot vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimata jätmise tõttu. Samuti loobub hageja viivisenõudest tasumata põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Hageja palub kostjalt välja mõista

seadusjärgses määras viivise perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest 153,43 eurot ja viivise

põhinõudelt (1053,47 eurolt) alates 03.04.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras (dtl 168).

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus ja hagi menetlusse võtmise

kohtumäärus kätte 01.12.2024 avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus

kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse

ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

02.01.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab,

et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist

loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse.

Hageja esitas 28.04.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja

loobus järgmistest nõuetest: intress 151,82 eurot ja viivisest osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määra, s.o hageja loobus viivisenõudest perioodil 26.12.2022–

02.04.2024 summas 174,56 eurot. Samuti loobus hageja alates 03.04.2024 viivise

väljamõistmise osas, mis ületab võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.

Kohus võtab vastu hageja hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning lõpetab nimetatud

nõuete osas menetluse.

Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi

esitamise aeg. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates 05.12.2023. Hagi esitamise ajal

05.12.2023 oli hagihinnaks 1724,33 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks

1315,35 eurot.

4. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut

arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas

tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid

ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16).

3 (11)

Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS §

637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud järelmaksuleping

on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et

krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse

krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1

sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte

olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab,

et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja on esitanud kohtule tõendina TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel

07.08.2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr 12026459. Leping on kostja poolt allkirjastatud

08.08.2022. Lepingu kohaselt sai kostja kauba soetamiseks krediiti ostuhinna 1053,47 eurot

ulatuses ning kohustus krediidi 1053,47 eurot tagastama osamaksetega ning tasuma intressi.

Kostja kohustus krediidiandjale ajavahemikus 10.09.2022–10.08.2027 tegema 60 osamakset.

Esimese osamakse suurus oli 43,96 eurot, 2.–60. osamaksete suurused olid 39,50 eurot.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 31). Kohus loeb eeltoodud

asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

7. Järgmisena tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,50% aastas. Lepingutasu oli 0 eurot,

igakuine lepingu haldustasu oli 0 eurot, intressimäär 38,10% aastas ning kostjal tuli laen

tagastada 60 osamaksega (dtl 29). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks

korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

07.08.2022

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates

01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%.

4 (11)

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 45,51% (antav krediit 1053,47 eurot; osamakseid 60;

aastaintress 38,10%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr 12026459 krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega

kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

07.08.2022 sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

5 (11)

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus määras menetluses hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks

olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

6 (11)

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 157).

Hageja tugineb sellele, et kostja esitatu kohaselt oli tema igakuise sissetuleku suurus on 800

eurot ja igakuised finantskohustused puudusid (dtl 19). Lepingu sõlmimisel kontrolliti kostja

sissetulekute andmeid Pensioniregistrist. Laenuandja kontrollis maksehäireregistreid. Kostjal ei

olnud ühtegi maksehäiret. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud

kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste

kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud

teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda hageja

küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees

olid ja kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis

andmeid

Pensioniregistrist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete olemasolu kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses

kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja teatas 28.04.2025 vastuses, et hageja loobub osadest nõuetest ja esitab nõude sellisena

nagu see on vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral.

9. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et

krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

7 (11)

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu

võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu p 5.6.2.

näeb ette, et pangal on õigus leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda juhul, kui

klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja

pank on andnud talle edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise

korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist (dtl 32).

Hageja tugineb sellele, et pärast lepingu sõlmimist ei ole kostja hagejale ühtegi makset teinud.

Kostjal olid tasumata 10.09.2022, 10.10.2022 ja 10.11.2022 osamaksed. Hageja saatis kostjale

09.12.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, millest nähtub, et hageja andis kostjale tähtaja 14

päeva graafikujärgse võlgnevuse tasumiseks ning hoiatas kostjat, et kui kostja nimetatud

tähtaja jooksul võlgnevust ei tasu, siis ütleb hageja lepingu üles (dtl 46). Krediidiandja saatis

kostjale 24.12.2022 teatise lepingu ülesütlemise kohta, millest nähtub, et krediidiandja ütles

lepingu erakorraliselt üles 24.12.2022 (dtl 47).

Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses ja lepingus sätestatule.

Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest ja saab krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma

kohest tagastamist.

Kostjal on tasumata krediidi põhiosa 1053,47 eurot, mille välja mõistmist hageja taotleb.

Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 1053,47 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnenud teisest päevast, s.o alates 26.12.2022

tasumata põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja viivisenõue on tervikuna esitatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl

167, 168). Viivisevõlg perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest on 153,43 eurot. Kohus rahuldab

selle nõude. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1053,47

eurot) tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 03.04.2024 kuni

põhinõude täitmiseni.

11. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskulu

kokku 4,85 eurot.

8 (11)

VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises

lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulu hüvitamise nõue on tõendamata. Kohus selgitas

hagejale 23.06.2024 kohtumääruses, et hagejal tuleb kuupäevaliselt välja tuua, millal on

kostjale saadetud tasuta meeldetuletuskirjad ja millal tasulised meeldetuletuskirjad. Kohus

selgitas, et hagejal tuleb välja tuua asjaolud, millal saatis hageja sissenõutavaks muutunud

konkreetse kohustuse kohta tasuta meeldetuletuskirja ja seejärel selle sama sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta tasulise meeldetuletuskirja. Hagejal tuli välja tuua ka iga

meeldetuletuskirja sisu, et kohus saaks hinnata, kas hageja on saatnud tarbijale iga

sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta ühe tasuta meeldetuletuse ja seejärel tasulise

meeldetuletuse (dtl 61). Hageja teatas, et ta loobub 14,85 euro ulatuses lepingu kehtivuse ajal

tekkinud võla sissenõudmiskuludest (dtl 66). Hageja tugineb sellele, et kostjale saadeti tasuta

meeldetuletus 13.09.2022 SMS-iga ja 15.09.2022 saadeti tasuline meeldetuletus maksumusega

4,85 eurot (dtl 66). Hageja on tõendina kohtule esitanud väljavõtte saadetud kirjade kohta (dtl

42), mis käesoleval juhul ei tõenda, kuhu, kellele, millise sisuga ja mis lepinguga seoses on

meeldetuletuskirjad saadetud. SMS-i saatmist hageja tõendanud ei ole. Hageja nõue on

tõendamata. Lepingu kehtivuseajal tekkinud sissenõudmiskulu nõue jääb rahuldamata.

12. Hageja palub

kostjalt välja mõista

pärast lepingu lõppemist tekkinud

võla

sissenõudmiskulud kokku 20 eurot.

VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel

lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem

seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Eelnõu seletuskirja selgituste kohaselt

võib pärast lepingu lõppu tarbijast võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja, mis

tuleneb ka seaduse sõnastusest. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka

sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga. Eelnõus on ette nähtud astmeline süsteem, milles

konkreetse ülempiiri suurus sõltub nõude suurusest (vt võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse

ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus 786 SE, seletuskiri lk 6, 17).

Leping öeldi üles alates 24.12.2022. Hageja avaldas, et pärast lepingu lõppemist saatis hageja

kostjale neli tasulist meeldetuletuskirja: 30.03.2023, 10.04.2023, 14.09.2023 ja 27.10.2023.

Hageja tõi välja, et ühe kirja maksumuseks oli lepingu kohaselt 5 eurot, mis ei ületa VÕS §

1132 lg-s 2 sätestatud piirmäärasid. Hageja on tõendanud, et hageja edastas kostjale neli

meeldetuletuskirja (dtl 48–51). VÕS § 1132 lg 2 võimaldab tasu nõuda maksimaalselt kolme

meeldetuletuskirja saatmise eest. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 15 euro

ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 15

eurot. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 5 euro ulatuses.

9 (11)

Hageja on hagis leidnud, et VÕS § 1132 lg 2 ei piira sissenõudmiskulude hüvitamist kuni kolme

meeldetuletuskirja eest, vaid seab kolmele esimesele kirjale hinnapiirangu. Järgnevate kirjade

osas piiranguid kehtestatud ei ole (dtl 66). Kohus leiab, et hageja eeltoodud tõlgendus muudab

VÕS § 1132 lg 2 regulatsiooni sisutühjaks. VÕS § 1132 lg 2 võimaldab lisaks kolmele

maksimaalsele tasulisele meeldetuletuskirjale nõuda hüvitist ka muude sissenõudmiskulude

eest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta

kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu (dtl 166

jj). Seetõttu jäävad loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna

arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 05.12.2023. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 05.12.2023. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi

esitamise ajal oli hagihinnaks 1724,33 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks

1315,35 eurot.

14. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid

puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu

loobus hageja ka osadest nõuetest. 29.08.2024 kohtumäärusega rahuldas kohus hageja

määruskaebuse, sest koos määruskaebusega esitas hageja kohtule volikirja, millest nähtub, et

OÜ GS Core on andnud edasivolituse Alar Liivamäele hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

esindamiseks. Eeltoodust tulenevalt põhjustas hageja esindaja määruskaebemenetluses

tekkinud menetluskulud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

15. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 35 eurot tagastamist (dtl 168).

TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja

loobub hagist. Lõike 3 kohaselt hagist loobumise tõttu ei tagastata maksekäsu kiirmenetluses

10 (11)

tasutud riigilõivu. Arvestades, et pärast hagist loobumist on hagihinnaks 1315,35 eurot, siis

kuulus hagiavalduse esitamisel tasumisele täiendav riigilõiv 215 eurot, lisaks maksekäsu

kiirmenetluse avalduselt tasutud 65 euro suurusele riigilõivule. Seega pärast hagist loobumist

on hageja tasunud riigilõivu 35 euro võrra enam, millest poole, s.o 17,50 euro tagastamist saab

hageja taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel. Arvestades, et loobutud nõude osas jättis kohus

menetluskulud hageja kanda, siis ülejäänud loobutud osa puudututav riigilõiv jääb ½, s.o 17,50

euro osas hageja kanda. Kohus rahuldab hageja riigilõivu tagastamise taotluse osaliselt ja

tagastab hagejale enam tasutud riigilõivu 17,50 eurot.

TsMS § 150 lg 8 alusel saab riigilõivu tagastamisest keeldumise määruse peale esitada

määruskaebuse, kui summa, mille tagastamist taotletakse, ületab 100 eurot.

16. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)