2-23-6133/29 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16. juuni 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-6133

Tsiviilasi

RT Capital Estonia OÜ hagi E.F-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

455,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja RT Capital Estonia OÜ (registrikood 12567924),

lepingulised esindajad Elen Vinni ja Carlo Kask

Kostja E.F (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt RT Capital Estonia OÜ (registrikood 12567924) hagi E.F-i

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista E.F-ilt RT Capital Estonia OÜ kasuks 210,19 eurot, sh põhinõue 180,27

eurot ja viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest 29,92 eurot.

3. Jätta rahuldamata RT Capital Estonia OÜ hagiavaldus E.F-i vastu 245,02 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 30,73 eurot, intress 12,77 eurot,

sissenõudmiskulud 45 eurot, viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest summas 156,52

eurot.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

1 (10)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. RT Capital Estonia OÜ (hageja) esitas 24.04.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse E.F-i

(kostja) vastu, mida täpsustas 26.06.2023 ja 19.09.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks

välja mõista 455,21 eurot, millest põhinõue on 211 eurot, intress on 12,77 eurot, viivis on

186,44 eurot ja sissenõudmiskulud on kokku 45 eurot (dtl 125). Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 21.09.2023 (19.09.2023

allkirjastatud hagis nimetatud nõuded).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid PC Finance OÜ (laenuandja) ja kostja 02.11.2020 laenulepingu

nr 2100342485. Kostja sai laenu 400 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel 6 kuu jooksul. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja saabumisega. Kostja teostas

lepingu alusel järgmised tasumised: 04.12.2020 summas 0,85 eurot; 05.01.2021 summas 75,45

eurot; 05.02.2021 summas 73,48 eurot ja 05.03.2021 summas 69,95 eurot. Kostja tasus lepingu

alusel kokku 219,73 eurot. Hageja arvestas kostja tasutud järgmiste maksete katteks:

02.12.2020 osamakse katteks, sh põhiosa 60,60 eurot ja intress 15,10 eurot; 01.01.2021

osamakse katteks, sh põhiosa 63 eurot ja intress 12,60 eurot; 31.01.2021 osamakse katteks, sh

põhiosa 65,40 eurot ja intress 3,03 eurot. Kostja on põhiosa katteks tasunud 189 eurot. Kostjal

on tasumata põhivõlg 211 eurot (400-189). Lepingust tulenevalt on intressimäär 44,67% aastas

ja lepingu krediidi kulukuse määr on 56% aastas. Kostjal on intressivõlg 3. osamakse osas

summas 7,17 eurot ja alates 4. osamaksest. Kokku on intressivõlg 12,77 eurot. Viivisenõue

perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest on 186,44 eurot. Lepingu üldtingimuste p-s 6.2. on

viivisemääraks kokku lepitud 44,67% aastas (laenuintressiga võrdne määr).

Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas

20 eurot. Laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 02.02.2021,

04.03.2021, 03.04.2021 ja 03.05.2021 ning tasulisi meeldetuletuskirju 04.02.2021, 06.03.2021,

05.04.2021 ja 05.05.2021. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud

summas 25 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 15.03.2022 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 28.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot, 18.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja

võtab otsuse tegemisel arvesse andmeid kostja varasema maksekäitumise kohta nii sisestest kui

välistest allikatest. Krediidiandja selgitas välja, et kostjal oli positiivne krediidireiting ning tegi

päringud maksehäireregistritesse. Kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid. Pensioniregistri

2 (10)

andmetel oli kostja viimase kuue kuu sissetulek kokku 2722,50 eurot, s.o kuue kuu keskmine

453,75 eurot. Lisaks kontrollis krediidiandja kostja pangakonto väljavõtet, et välja selgitada

kostja igakuised sissetulekud ja kohustused.

Esialgne võlausaldaja loovutas 01.02.2022 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustused ja hagi menetlusse võtmise

kohtumäärus kätte 01.08.2024 avalikult väljavõtete avaldamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded (TsMS § 317 lg 1 p-de 1 ja 12 ning lg 3 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama

kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise

määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 02.09.2024. Kostja hagile ei

vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja on esitanud kohtule tõendina PC Finance OÜ ja kostja vahel 02.11.2020 sõlmitud

laenulepingu nr 2100342485 koos lisadega (dtl 9–23). Leping koos lisadega on kostja poolt

3 (10)

allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 400 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama

osamaksetega 6 kuu jooksul ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 6

osamakset, kuumakse suurusega 75,60 eurot, esimene osamakse suurusega 75,70 eurot.

Esimene osamakse tuli teha 02.12.2020 ja viimane osamakse 01.05.2021 (dtl 20). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Laenulepingust nr 2100342485 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 56% aastas. Lepingu

intressimäär oli 44,67% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 6 osamaksega (dtl 18, 20).

Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril.

Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 02.11.2020 laenulepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse

määr 20,52% (kohaldus alates 01.07.2020 kuni 31.12.2020 väljastatud laenudele) ning

kolmekordne määr oli seega 61,56%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi

kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 55,05%. Kohus tuvastab

eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

02.11.2020 sõlmitud laenuleping nr 2100342485 on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1

tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

4 (10)

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

5 (10)

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus määras 15.06.2023 kohtumäärusega hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise

põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus määras hagejale

tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja tõi välja, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi

krediidiandja päringud maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid

maksehäireid ei olnud. Ühtlasi kasutati väliste registrite poolt pakutavaid krediidireitinguid,

mille järgi oli kostjal positiivne krediidireiting. Laenuotsus tehti nende andmete ning samuti

kostja esitatud pangakonto väljavõtte alusel. Päring tehti ka pensioniregistrisse, kus kajastus

kostja viimase kuue kuu sissetulek kokku 2722,50 eurot, s.o kuue kuu keskmine 453,75 eurot.

Hageja märkis, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja kohustusi kostja pangakonto

väljavõttest. Hageja ei toonud välja konkreetseid arvutusi, mille alusel krediidiandja kostja

krediidivõimelisuse tuvastas.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.05.2020–01.11.2020

kohta, millest nähtub, et kostjale laekus igakuine regulaarne töötasu sissetulek järgmiselt (dtl

57–102): mais 630,97 eurot; juunis 669,14 eurot; juulis 745,50 eurot; augustis 679,56 eurot;

septembris 707,32 eurot; oktoobris 554,62 eurot (sh avanss 100 eurot). Kuue kuu keskmine

töötasu sissetulek perioodil 01.05.2020–01.11.2020 oli seega 664,52 eurot. Eelnimetatud

kuudel laekus kostjale lisaks sotsiaaltoetus 41,68 eurot kuus ja Eesti Töötukassalt toetus

446,70-461,59 eurot kuus. Pärast töötasu ja toetuste laekumist on kostja selle osaliselt

sularahas välja võtnud ja enamasti erinevates poodides oste teinud. Lisaks on kostja teinud

sageli suurtes summades ülekandeid Trustly Group AB-le (sh septembris üle 1000 euro,

oktoobris ligi 800 eurot jne) ja Triogames OÜ-le, mis viitavad hasartmängude mängimisele.

Samuti on tehtud ülekandeid jackpot.com, Optibet.ee, Olympic Entertainment Group OÜ-le ja

6 (10)

Dreambox Games OÜ-le. Lisaks on kostjal kohustused IPF Digital Estonia OÜ, Svea Finance

AS, AS Esto, PC Finance OÜ ja Ferratum Bank p.l.c. ees. Kostja on võtnud korduvalt laenu

Ferratum Bank p.l.c.-lt, sh ainuüksi septembris järgmiselt: 07.09.2020 300 eurot, 13.09.2020

150 eurot, 15.09.2020 300 eurot ja 16.09.2020 1000 eurot. Samuti on kostja korduvalt laenu

saanud AS-ilt Esto ja PC Finance OÜ-lt. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ei

olnud võimeline täitma lepingutest tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks

otseselt mittevajaliku vara arvel ilma, et ta oleks sunnitud uusi laene võtma.

Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal

järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga

nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud

kostjaga lepingut sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu

hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi

teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks

pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja nõuete lahendamine

9. Laenulepingust nähtub, et viimase osamakse tähtpäev oli 01.05.2021. Seega lõppes leping

alates 02.05.2021. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada

laenu põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja sai laenu 400 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 219,73 eurot.

Kohus arvestab kostja tasutud 219,73 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees

põhivõlg 180,27 eurot (400-219,73). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 180,27 eurot

väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 30,73 euro ulatuses (211-

180,27).

10. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. 2020.

aastal ja 2021. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, mistõttu ei ole hagejal

7 (10)

kostja vastu intressinõuet. Kohus jätab hagi rahuldamata intressi 12,77 eurot väljamõistmiseks

kostjalt.

11. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab hagis viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Kostja allkirjastatud

laenulepingu üldtingimuste p 6.2. viimase lause kohaselt on viivise määraks lepingus

kokkulepitud intressimäär (dtl 12).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingus sisaldunud intressimäära

kokkulepe tühine, mistõttu on tühine ka viivisemäära kokkulepe. Hagejal on õigus nõuda

kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja jättis tasumata laenu

põhiosa 180,27 eurot. Hageja palub viivise välja mõista lepingu lõppemisele järgnevast

päevast, s.o alates 02.05.2021 kuni hagi esitamisele eelnenud päevani 23.04.2023. Perioodi

02.05.2021–23.04.2023 eest on viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku

29,92 eurot. Kohus rahuldab hageja viivisenõude 29,92 euro ulatuses. Hageja viivisenõue jääb

rahuldamata 156,52 euro ulatuses (186,44-29,92).

12. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskulud

kokku 20 eurot.

VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises

lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on tõendamata.

Hageja avaldas, et laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi

02.02.2021, 04.03.2021, 03.04.2021 ja 03.05.2021 ning tasulisi meeldetuletuskirju 04.02.2021,

06.03.2021, 05.04.2021 ja 05.05.2021. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot. Hageja palub

kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 20 eurot. Arvestades, et kostja teostas lepingu alusel

tasumisi ja need tuli vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu teostada üksnes

põhiosa katteks, siis ei olnud võlausaldajal kostja vastu meeldetuletuskirjades nimetatud

suurustes nõudeid. Lisaks märgib kohus, et hageja on tõendina kohtule esitanud hageja

süsteemi väljavõtte saadetud kirjade ja nende sisu kohta (dtl 24–31), mis käesoleval juhul ei

tõenda, kuhu on meeldetuletuskirjad kostjale saadetud. Hageja nõue on tõendamata. Lepingu

kehtivuseajal tekkinud sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 20 euro ulatuses.

13. Hageja palub

kostjalt välja mõista

pärast lepingu lõppemist tekkinud

võla

sissenõudmiskulud kokku 25 eurot.

VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

8 (10)

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel

lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem

seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Hageja avaldas, et pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud on kujunenud

järgmiselt: 15.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 28.03.2022 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 18.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega

5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 25 eurot. Kohus leiab, et hageja

ei ole tõendanud 15.03.2022, 28.03.2022 ja 18.04.2022 meeldetuletuskirjade saatmist kostjale.

Hageja on tõendina kohtule esitanud hageja süsteemi väljavõtte (dtl 33), mis käesoleval juhul

ei tõenda, kuhu, kellele, millise sisuga ja mis lepinguga seoses on meeldetuletuskirjad

saadetud. Hageja nõue on tõendamata. Pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulude

nõue jääb rahuldamata 25 euro ulatuses.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded

245,02 euro ulatuses, s.o põhinõue 30,73 eurot, intressinõue 12,77 eurot, sissenõudmiskulud 45

eurot, viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest 156,52 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid

puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti

arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal (24.04.2023) oli

hagihinnaks 455,21 eurot, arvestades hageja esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis.

Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 210,19 eurot. Eeltoodust

tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 46,2% ulatuses ning jättis rahuldamata 53,8% ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

16. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

9 (10)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)