3-22-1508/51 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-1508

Otsuse kuupäev

13. juuni 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Elena Fedorova ja Apollinariia Khlebodarova kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 6. juuli 2022. a viisade kehtetuks tunnistamise otsuste

ning 15. juuli 2022. a ettekirjutuse nr 1052257504 ja 19. juuli 2022. a

ettekirjutuse nr 1052257597 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – Elena Fedorova ja Apollinariia Khlebodarova

esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Kristjan Pikhof

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata välismaalaste seaduse §

1001 lõige 11, § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 osas, milles need välistavad viisa

kehtetuks tunnistamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.

2. Rahuldada Elena Fedorova ja Apollinariia Khlebodarova kaebus.

3. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 6. juuli 2022. a viisade kehtetuks tunnistamise

otsused.

4. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. juuli 2022. a ettekirjutus nr 1052257504

koos sellega kohaldatud sissesõidukeeluga.

5. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19. juuli 2022. a ettekirjutus nr 1052257597.

6. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Elena Fedorova ja Apollinariia Khlebodarova

kasuks välja menetluskulud 830 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 14. juuli 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

3-22-1508

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Venemaa Föderatsiooni kodanikule Elena Fedorovale väljastati 29. juunil 2021

Schengeni viisa (C-viisa) nr EST100251016 sõprade ja sugulaste külastamiseks

kehtivusajaga 24. juulist 2021 kuni 23. juulini 2026 lubatud viibimisajaga 90 päeva ja

korduva sisenemisõigusega. E. Fedorova tütrele Venemaa Föderatsiooni kodanikule

Apollinariia Khlebodarovale väljastati 29. juunil 2021 Schengeni viisa (C-viisa) nr

EST100251017 sõprade ja sugulaste külastamiseks kehtivusajaga 24. juulist 2021 kuni 23.

oktoobrini 2023 lubatud viibimisajaga 90 päeva ja korduva sisenemisõigusega. Mõlemal juhul

oli viisataotlustes külastatavaks inimeseks märgitud Diana Tammine.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 6. juuli 2022. a otsustega E. Fedorova ja A.

Khlebodarova viisad kehtetuks. Põhjusena toodi välja, et kavandatava viibimise eesmärgi ja

tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.

3. E. Fedorova ja A. Khlebodarova esitasid 13. ja 15. juulil 2022 Tartu Halduskohtule

kaebused viisade kehtetuks tunnistamise otsuste tühistamiseks (haldusasjad nr 3-22-1508 ja

3-22-1528). Kaebajad selgitasid, et kuna vaidlustatud otsustes ei ole nimetatud, millised viisa

saamise põhjendused ei ole usaldusväärsed, siis on otsused asjakohatud ja mittevajalikud.

Viisade kehtetuks tunnistamisel ei arvestatud sellega, et kaebajatel kehtisid kuni 30. juunini

2022 ka õppeviisad. E. Fedorova Eestis viibimise põhjendatud huviks on see, et siin elavad

tema kaks vanemat tütart, kellest üks on rase ja tal pole oma perekonda. Ka A. Khlebodarova

Eestis viibimise põhjendatud huviks on see, et siin elavad tema vanemad õed. Otsustes ei

viidata ühelegi õigusnormile, mida kaebajad oleksid rikkunud.

4. E. Fedorovale tehti 15. juulil 2022 ettekirjutus nr 1052257504 Eestist lahkumiseks

kümne päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 25. juulil 2022, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele

alates 26. juulist 2022. A. Khlebodarovale tehti 19. juulil 2022 ettekirjutus nr 1052257597

Eestist lahkumiseks kümne päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 29. juulil 2022, ettekirjutus

kuulub sundtäitmisele alates 30. juulist 2022. Kaebajate viisad tunnistati 6. juulil 2022

etteulatuvalt kehtetuks alates 13. juulist 2022. Kaebajad Eestist ei lahkunud ning alates 13.

juulist 2022 on nende Eestis viibimine ebaseaduslik. Viisa kehtetuks tunnistamise otsuste

vaidlustamine ei anna kaebajatele õigust Eestis viibida. E. Fedorova suhtes kohaldati

ettekirjutusega ka Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Alaealise A. Khlebodarova

suhtes jäeti sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

5. Tartu Halduskohus liitis 22. juuli 2022. a määrusega haldusasjad nr 3-22-1508 ja

3-22-1528 ning liidetud kohtuasja numbriks sai 3-22-1508. Kohus kohaldas sama määrusega

3-22-1508

esialgset õiguskaitset ning keelas kaebajate Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni lõpliku

kohtulahendi jõustumiseni praeguses asjas.

6. Kaebajad esitasid 25. ja 27. juulil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse täiendused

lahkumisettekirjutuste tühistamiseks. Kaebajad ei teadnud, et nende viisad ei kehtinud alates

13. juulist 2022. PPA pidi kaebajaid teavitama Eestist lahkumise vabatahtlikust tähtajast.

Selle kohustuse rikkumise tõttu on lahkumisettekirjutused ebaproportsionaalsed.

Lahkumisettekirjutuste aluseks ei saa olla kaebajate kavatsus jääda Eestisse koos

perekonnaga. Ettekirjutuses pole selgitatud, milliste asjaolude tõttu on E. Fedorova

tunnistatud ebasoovitavaks välismaalaseks.

7. PPA palus 12. oktoobri 2022. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Viisa kehtetuks

tunnistamise otsused ja lahkumisettekirjutused on õiguspärased.

Viisa on mõeldud ajutiseks viibimiseks, mitte Eestis elamiseks. Välismaalaste seaduse (VMS)

§ 73 lõike 1 punkti 6 kohaselt lõppeb mitmekordse lühiajalise viisa kehtivus viisa kehtetuks

tunnistamisel. VMS näeb ette, et viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise korral

teavitatakse välismaalast kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest ning põhjust ega sellega

seotud asjaolusid ei avaldata välismaalasele ega muule isikule (VMS § 79). Kaebajate viisad

tunnistati kehtetuks vastavalt VMS § 78 lõikele 1, mille kohaselt lühiajaline viisa tühistatakse

ja tunnistatakse kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel. Viisa kehtetuks tunnistamise

otsustes on toodud põhjenduseks „kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta

esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed“. Sellest tulenevalt on PPA põhjendanud

kaebajatele viisa kehtetuks tunnistamist ulatuses, mis on VMS §-ga 79 ette nähtud. PPA

otsustas tunnistada viisad kehtetuks alates 13. juulist 2022, et kaebajatel oleks võimalus

Eestist iseseisvalt lahkuda.

VMS § 43 lõike 1 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks

välismaalasel olema seaduslik alus. Kaebajad ei lahkunud tähtaegselt, seega alates 13. juulist

2022 viibisid kaebajad Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele

tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isegi kui PPA ei oleks selgitanud kaebajatele, millal

viisa lõpetab kehtivuse, siis on viisa kehtetuks tunnistamise otsused tehtud 6. juulil 2022 ja

sellest oleksid kaebajad pidanud lähtuma. Kuna kaebajad viibisid Eesti Vabariigis ka pärast 6.

juulit 2022, siis on vähetõenäoline, et nad ei olnud teadlikud, et nende viimaseks viisa

kehtivuse päevaks on 13. juuli 2022. Samuti toob PPA välja, et VMS § 80 lõike 1 kohaselt on

viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise korral Schengeni konventsiooni liikmesriikide

territooriumil viibiv välismaalane kohustatud viivitamata Schengeni konventsiooni

liikmesriikide territooriumilt lahkuma, kui välismaalasel puudub riigis ajutiseks viibimiseks

või elamiseks seaduslik alus. Äärmisel juhul oleksid kaebajad pidanud lahkuma Eesti

Vabariigist samal päeval, kui neile tutvustati viisa kehtetuks tunnistamise otsuseid.

Kaebajale selgitati lahkumisettekirjutuse koostamise ajal, et viibimisaluseta viibivale

välismaalasele koostatakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga. VSS § 74 lõige 1

näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 6 kohaselt on

sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse

saabumist ja Eestis viibimist. Sellest tulenevalt ei märkinud PPA kaebajat ebasoovitavaks

välismaalaseks, vaid antud määratlus tuleneb otse seadusest.

3-22-1508

Kaebajad ei saa rääkida sellest, et PPA soovib neid saata agressorriiki, vaid koduriiki. Kui

välismaalane soovib elada Eestis, siis tuleb tal taotleda elamisluba või Eesti kodakondsus.

PPA on 6. juulil 2022 tähtajalise elamisloa taotluse menetluse lõpetanud, kuna kaebaja palus

jätta taotluse läbi vaatamata.

8. PPA esitas 19. oktoobril 2022 kohtule kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise

põhjendused koos kahe lisaga. PPA palus, et kohus keelaks kaebajatel tutvuda nende

dokumentidega ning kuulutaks menetluse vastavas osas kinniseks.

9. Kohus kuulutas 1. veebruari 2025. a määrusega asja menetluse kinniseks vastustaja 19.

oktoobri 2022. a selgituste ja nende kahe lisa osas. Kohus rahuldas vastustaja taotluse

kaebajate toimikuga tutvumise õiguse piiramiseks osaliselt. Kohus lubas kaebajatel tutvuda

vastustaja 19. oktoobri 2022. a selgituste esimese leheküljega, teise lehekülje kahe esimese

lõiguga (hõlmavad viisaeeskirja sätteid) ning kolmanda lehekülje kahe viimase lõiguga.

Kohus keelas kaebajatel ja nende esindajal tutvuda vastustaja 19. oktoobri 2022. a

selgitustega ülejäänud osas, samuti selgituste kahe lisaga.

10. Kaebajad märkisid 29. aprilli 2025. a seisukohas, et PPA ei ole esitanud ühtegi tõendit,

mis kinnitaks, et põhjendused kaebajate kavandatava Eestis viibimise eesmärgi ja tingimuste

kohta ei olnud usaldusväärsed. PPA menetlusdokumentides kohtab vihjet, et E. Fedorova

otsustas Eesti Vabariigis viibimise ajal saada tähtajalise elamisloa ning sellega olevat rikutud

talle viisa andmise tingimusi ja eesmärki. Selline otsustus on absurd. Esiteks olid kaebajad

Eestis seaduslikel alustel. Teiseks, soov tähtajalise elamisloa saamiseks ei ole kunagi olnud

ega saa olla väärsoov, mis oleks vastuolus Schengeni viisa alusel Eestis viibimisega. 2022.

aastal oli E. Fedorova tütar D. Tammine lapseootel ja vajas ema abi (D. Tammine elab üksi)

ning A. Khlebodaroval oli Narva põhikoolis õppimiseks õppeviisa. Otsuse tegemisel ei ole

arvestatud, et peale Eesti ei ole kaebajatel kusagil oma korteriomandit ning nad mõlemad on

Venemaal registreerimiselt maha võetud. Seetõttu tähendab ettekirjutus Eestist lahkumiseks

eemaldumist D. Tammisest ning põhjustab olukorra, kus kaebajatel pole kuhugi sõita.

11. Kaebajad märkisid 27. mai 2025. a seisukohas, et Eestisse jäämise võimaluste otsimine

on normaalne soov isikult, kellel elab Eestis kaks täiskasvanud tütart (oma lastega). E.

Fedorova on Eestis käinud alates 2005. aastast (esmalt lühiajaliste viisade ja 2015. aastast

pikaajaliste viisade alusel) ning ta ostis Eestisse korteri (kahe peale ühe tütrega). Pärast seda,

kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris Euroopas enneolematut sõda Ukraina riigi vastu

ja Vene totalitarism on jõudnud tippu, peaks igal emal tekkima mõte mitte ainult oma edasise

saatuse, vaid ka tollase 14-aastase tütre saatuse üle. Just seetõttu esitas kaebaja 2022. aasta

märtsis taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestis. 2021. aasta juunist kuni 2022. aasta

juulini veetis kaebaja pea kogu oma aja keskmise tütre D. Tammisega, kes oli lapseootel, ning

hoolitses ka oma noorema tütre A. Khlebodarova eest, kes õppis õppeviisa alusel Narva

Kreenholmi koolis. Järelikult ei muutnud kaebaja oma kavatsust veeta võimalikult palju aega

Eestis koos tütardega ja nende lastega (ehk kaebaja lastelastega).

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12. Esiteks tuleb otsustada, kas kaebajatel on siinses asjas kaebeõigus. Nimelt tuleneb VMS

§ 1001 lõike 11, § 10010 lõike 1, § 10013 lõike 2 ja § 10018 koosmõjust, et need välistavad viisa

kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule (vrd

asjassepuutuvaid sätteid Riigikohtu 22. jaanuari 2025. a otsuse asjas nr 5-24-28 punktidega

3-22-1508

5051). Riigikohus leidis 20. aprilli 2021. a otsuse asjas nr 5-20-10 punktis 28, et VMS §

10018 reguleerib kaebeõigust, mitte kohtu pädevust. Juhul kui neid norme pole alust jätta

põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldamata, tuleks kaebus jätta

kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata või rahuldamata.

Kohus leiab, et VMS § 1001 lõige 11, § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 on Euroopa

Liidu õigusega vastuolus osas, milles need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Viisaeeskirja1 artikli 34 lõige 7 sätestab:

„Viisaomanikul, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on õigus otsus

vaidlustada, välja arvatud juhul, kui viisa tunnistati kehtetuks tema taotlusel vastavalt lõikele

3. Kaebus esitatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta otsuse teinud liikmesriigi

vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad

taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud

VI lisas.“ Osundatud säte on sisuliselt samasugune viisaeeskirja artikli 32 lõikega 3, mille

kohta leidis Euroopa Kohus 13. detsembri 2017. a otsuses asjas C-403/16: Soufiane El

Hassani, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste

vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi

õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, kusjuures see menetlus

peab teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse. Seega on Euroopa

Liidu õiguse sisu selge (acte éclairé) ja puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

Miski praeguse vaidluse asjaoludest ei anna kohtu hinnangul alust kalduda kõrvale Euroopa

Kohtu viidatud otsuses toodud õiguslikust argumentatsioonist.

Seega tuleb VMS § 1001 lõige 11, § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 osas, milles need

välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise

halduskohtule, jätta HKMS § 158 lõike 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega

kohaldamata.

13. Kaebajatele väljastatud Schengeni viisad olid lühiajalised viisad, mitte pikaajalised

viisad VMS § 60 tähenduses. VMS § 78 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lühiajaline viisa

kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel. Viisa tunnistatakse kehtetuks, kui selgub, et selle

andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud (viisaeeskirja artikli 34 lõige 2, VMS §

77 lõige 2). Seega saab viisa kehtetuks tunnistada samadel alustel, millel saab keelduda viisa

andmisest. Viisaeeskirja artikli 32 lõike 1 punkti b kohaselt keeldutakse viisa andmisest juhul,

kui mh on põhjendatult alust kahelda taotleja avalduste usaldusväärsuses. Inimene peab

vastama viisa saamise tingimustele kogu viisa kehtivusaja jooksul, s.o kui pärast viisa andmist

ilmnevad asjaolud, mis seavad inimese poolt tehtud avalduste ja esitatud põhjenduste aususe

ja usaldusväärsuse kahtluse alla, on riigil õigus viisa edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada.

Viisaeeskirja artikli 34 lõikest 6 tulenevalt edastatakse otsus viisa kehtetuks tunnistamise

kohta määruse VI lisas esitatud standardvormi kasutades. Viisaeeskirja VI lisas esitatud

standardvormi kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamise põhjuseks nr 10 see, et kavandatava

viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.

14. Vaidlustatud viisade kehtetuks tunnistamise otsustes on PPA teinud ristikese lahtri nr 10

juurde: kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud

usaldusväärsed.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. a määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri

3-22-1508

15. PPA on kohtule esitanud 19. oktoobril 2022 kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise

põhjendused. Põhjendustes on PPA osutanud veel ühele kaebajate viisade kehtetuks

tunnistamise alusele: kahtlusele, et kaebajad tegelikult ei kavatse Eesti Vabariigi

territooriumilt lahkuda enne viisa kehtivusaja lõppu (19. oktoobri 2022. a põhjenduste teise

lehekülje kolmas lõik kuni kolmanda lehekülje esimene lõik ja kolmanda lehekülje viimane

lõik). Selline alus on olemas viisa kehtetuks tunnistamise standardvormil (lahter nr 13).

Vastavat alust pole aga tähistatud kaebajate viisade kehtetuks tunnistamise otsustes. Seega on

PPA asunud kohtumenetluses põhjendama kaebajate viisade kehtetuks tunnistamist uue

täiendava alusega, millele PPA algselt kaebajate viisasid kehtetuks tunnistades ei tuginenud.

PPA ei ole väitnud ega tõendanud, et lahter nr 13 oleks otsuseid tehes jäänud märgistamata

hooletusest või muul sarnasel põhjusel. Kohus leiab, et lubatavaks ei saa pidada seda, et PPA

asub kohtumenetluses otsima täiendavat alust viisade kehtetuks tunnistamiseks, tõendamata

ära, et vastavast põhjendusest juhinduti juba algsete otsuste tegemisel. Seega ei saa kohtu

hinnangul kohtumenetluses esitatud uue alusega viisade kehtetuks tunnistamist põhjendada

ning vastavad põhjendused tuleb jätta tähelepanuta.

16. PPA on 19. oktoobri 2022. a põhjendustes toonud lahtri nr 10 kohaldamise põhjendused

esile kolmandal leheküljel (v.a kolmanda lehekülje esimene lõik). Nendest võib aru saada, et

PPA hinnangul oli vastava aluse kohaldamine põhjendatud, kuna PPA tuvastas, et E.

Fedorova soovib Eestisse elama jääda. Samuti tõi PPA esile, et E. Fedorova ei kasutanud

viisat tihedaks reisimiseks Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel, vaid elas Eesti

Vabariigis koos oma tütre A. Khlebodarovaga.

17. Kaebajad said viisad sugulaste ja sõprade külastamise eesmärgil. Kaebajad tõid

viisataotlustes välja, et soovivad Eestis külastada D. Tammist, kes on E. Fedorova tütar ja A.

Khlebodarova õde. PPA ei ole tuvastanud ega väitnud, et kaebajad poleks Eestis D. Tammist

külastanud. Kaebajad on selgitanud, et Eestis viibides on nad elanud Narvas E. Fedorovale

kuuluvas kahes korteris, kus elavad ka E. Fedorova kaks Eesti kodanikust tütart, kellest üks

on D. Tammine. E. Fedorova on selgitanud, et ta on Eestis viibides abistanud oma Eestis

elavaid tütreid, kellest üks oli viisade kehtetuks tunnistamise otsuste tegemise ajal rase (D.

Tammine) ja teisel oli väike laps. A. Khlebodarova kui E. Fedorova alaealine tütar on

viibinud koos E. Fedorovaga ning veetnud aega koos oma õdedega. PPA pole väitnud, et need

kaebajate selgitused ei vastaks tõele. Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule, et kaebajate Eestis

viibimise eesmärk poleks olnud see, mida nad algselt viisasid taotledes väitsid.

18. Kaebajatel olid Schengeni viisade kehtivuse ajal ka Eesti Vabariigi väljastatud D-liiki

viisad kehtivusajaga 28. septembrist 2021 kuni 30. juunini 2022 lubatud viibimisajaga 276

päeva. D-liiki viisa alusel õppis E. Fedorova Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses ja tema

alaealine tütar A. Khlebodarova viibis tema juures. Asjaolu, et samaaegselt Schengeni C-liiki

viisadega kehtisid kaebajatel ka D-liiki viisad, lõi olukorra, kus 28. septembrist 2021 kuni 30.

juunini 2022 võis kaebajate Eestis viibimisel olla mitu eesmärki, st eesmärk ei pidanud olema

ainult D. Tammist külastada. Seega ei saa olla kaebajatele etteheidetav, et nimetatud

ajavahemikul olid nad hõivatud ka muude tegevustega, mis olid kooskõlas D-liiki viisade

eesmärgiga, kuid ei haakunud C-liiki viisade eesmärgiga. C-liiki viisade kehtivusajaks ka

D-liiki viisade taotlemine ei saa samuti olla kaebajatele etteheidetav. Vastupidi: see on

korrektne toimimisviis, kui kaebajad soovisid Eestis viibida lisaks muul eesmärgil, mis ei

vastanud C-liiki viisade eesmärgile.

19. Asjaolu, et kaebajad on viisade kehtivuse aja jooksul jõudnud erinevatel põhjustel

äratundmisele, et sooviksid Eestisse elama asuda, ei ole lubamatu ega ebaseaduslik. Ei ole

3-22-1508

midagi tavatut selles, et viisat omav inimene võib otsustada taotleda samas riigis elamisluba.

Tegu on igati kohase ja õiguspärase protsessiga inimeste puhul, kellel on soov riiki elama

asuda, sest viisa vastava eesmärgi saavutamiseks kohane meede ei ole. Ka PPA ise on

vastuses kaebusele märkinud, et kui välismaalane soovib Eestis elada, tuleb tal taotleda

elamisluba või Eesti kodakondsus. Asjaolu, kas E. Fedoroval esineb tegelikult alus elamisloa

saamiseks ja kas ta võib elamisluba taotleda fiktiivsel alusel, ei puutu enam viisade kehtetuks

tunnistamisse, vaid vastavad otsustused tuleb teha elamisloa taotluse menetluses. PPA ei ole

väitnud, et kaebajad oleksid enne viisade kehtetuks tunnistamist rikkunud Eesti riigis

viibimise reegleid (nt ületanud lubatud viibimisaega), mis annaks alust järelduseks, et

tegelikult on kaebajad juba riiki püsivalt elama asunud ega tegutse enam kooskõlas viisade

saamise eesmärgiga. Maksimaalses mahus viisade lubatud viibimisaja ärakasutamine ei saa

olla etteheidetav. Praegusel juhul võimaldas D-liiki viisa kaebajatel 28. septembrist 2021 kuni

30. juunini 2022 Eestis viibida küllaltki pikka aega (276 päeva). Seega asjaolu, et kaebajad

viibisid Eestis maksimaalses lubatud mahus ning E. Fedorova taotles Eestis viibimise ajal ka

elamisluba ja ootas vastava taotluse tulemust, ei ole õigusvastane. Miski ei viita sellele, et

kaebajate viibimine Eestis 24. juulist 2021 kuni 6. juulini 2022 poleks olnud kooskõlas C-liiki

ja D-liiki viisade eesmärkidega.

20. Eeltoodust tulenevalt ei olnud põhjendatud PPA 6. juuli 2022. a otsused tunnistada

kehtetuks kaebajate Schengeni viisad põhjendusega, et kavandatava viibimise eesmärgi ja

tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed. PPA on kaebajate viisad

kehtetuks tunnistanud meelevaldselt. Viisade kehtetuks tunnistamise otsused on seetõttu

õigusvastased ja tuleb tühistada.

21. Kuna lahkumisettekirjutuste tegemine ja E. Fedorova suhtes sissesõidukeelu

kohaldamine olid otseselt tingitud kaebajate viisade kehtetuks tunnistamisest, tuleb viisade

kehtetuks tunnistamise otsuste tühistamise tõttu tühistada ka need.

22. Kokkuvõtlikult tuleb kaebus tervikuna rahuldada.

23. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kaebuse rahuldamise tõttu on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal.

Kaebajad on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 1080 eurot (riigilõiv 80

eurot ja õigusabikulud 1000 eurot). Kaebajatele osutati õigusteenust tunnitasuga 100 eurot.

Kaebajatele osutatud õigusteenuse tunnitasu on olnud kohtupraktikat arvestades

aktsepteeritav. Kohtule on esitatud õigusabikulude kandmise tõendamiseks kassa sissetuleku

orderid.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lõige 6).

Kaebajate õigusabikulud koosnevad järgnevast:

-

15. juuli 2022. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine, sh PPA 6. juuli 2022. a

otsusega tutvumine ja seitsme lisa kogumine – 2,5 tundi;

-

21. juuli 2022. a seisukoha ettevalmistamine ja koostamine, sh PPA 18. juuli 2022. a

vastusega tutvumine  1,5 tundi;

-

25. juuli 2022. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine  2 tundi;

-

27. juuli 2022. a kaebuse ettevalmistamine ja koostamine  1 tund (menetluskulude

nimekirjas ekslikult märgitud 2 tundi, kuid taotletavast summast ja kassa sissetuleku

orderist nähtub, et toimingu eest tuleb maksta 100 eurot, mis vastab 1 tunnile);

3-22-1508

-

28. novembri 2022. a arvamuse ettevalmistamine ja koostamine  1,5 tundi;

-

29. aprilli 2025. a lõpliku seisukoha koostamine  1,5 tundi.

Kohtu hinnangul on kaebajate esindaja kulutatud aeg kohati ülepaisutatud, arvestades, et

esitatud on suhteliselt lühikesed menetlusdokumendid, mis ei sisalda keerukat õiguslikku

analüüsi, vaid koosnevad paiguti lihtsalt õigusnormide ümberkirjutustest. Kohus leiab, et

kaebajate esindaja põhjendatud ajakuluks saab kokkuvõtlikult pidada 7,5 tundi, millele vastab

õigusabikuludena 750 eurot.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud

summas 830 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)