2-20-5783/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Geidi Sile ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5783

Kohtuasi

OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihalduri hagi

Aktsiaseltsi TREF Nord ja Aktsiaseltsi Tallinna

Linnatransport vastu solidaarselt 1 797 928,70 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Aktsiaseltsi TREF Nord apellatsioonkaebus, hind 1 941

763 eurot

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus,

hind 1 941 763 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) OÜ Bauschmidt (pankrotis)

pankrotihaldur Andrias Palmits, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel International

Baltic Golfmarina OÜ (registrikood 10379578),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja (apellant) Aktsiaselts TREF Nord (registrikood

10217746), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Märt

Mürk

Kostja (apellant) Aktsiaselts Tallinna Linnatransport

(registrikood 10312960), lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 03.06.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport esitatud menetluse

lõpetamise ja hagi läbi vaatamata jätmise taotlus.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi TREF Nord apellatsioonkaebus ja Aktsiaseltsi Tallinna

Linnatransport apellatsioonkaebus.

2-20-5783

3. Tühistada Harju Maakohtu 22.03.2024 otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Bauschmidt (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 17.04.2020 Harju

Maakohtule AS TREF Nord (kostja I) ja Tallinna Linnatranspordi AS (kostja II) vastu hagi,

milles palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 1 797 928,70 eurot ning alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja II (tellija) ning võlgnik ja kostja I (ühispakkujad,

ühised töövõtjad) 07.03.2016 Kopli suunalise trammiliini taristu projekteerimiseks ja

rekonstrueerimiseks hankelepingu (töövõtuleping). Töövõtulepingu p 4.2 järgi olid võlgnik ja

kostja I oma kohustuste täitmise tagamiseks ühiselt kohustatud omal kulul hankima ja esitama

kostjale II garantiikirja. 22.03.2016 sõlmisid võlgnik ja Nordea Bank AB (pank) garantii

andmise lepingu (garantiileping), mille alusel kohustus pank väljastama kostjale II

garantiikirja summaga 1 797 928,70 eurot. Garantiilepingu p 5.1.1 järgi oli võlgnik

kohustatud tagasivõtmatult ja tingimusteta, ilma piiranguteta ja vastuväiteid esitamata tasuma

pangale tema esimesel nõudmisel kõik summad, mille pank on garantii saajale välja maksnud.

Pank väljastas 23.03.2016 garantiikirja.

Võlgnik ja kostja I sõlmisid 05.05.2016 töövõtupingu täitmisel omavaheliste õiguste ja

kohustuste reguleerimiseks seltsingulepingu. Seltsingulepingu p 2.1 järgi pidi seltsingut

juhtima võlgnik, kes oli seltsingulepingu p-de 2.2.4 ja 2.4 järgi volitatud esindama seltsingut

läbirääkimistes ja vaidlustes maksekohustuste täitmise üle suhetes kostjaga II.

Võlgnik ja kostja ei täitnud tähtaegselt töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Viivitused

tekkis juba 2016 juunis ja kuhjusid, sest kostja I ei suutnud täita omapoolseid kohustusi.

Võlgnik ja kostja I sõlmisid 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise lepingu, mille alusel võttis

kostja I üle juhtiva seltsinglase kohustused.

Kohus kuulutas 17.04.2017 välja võlgniku pankroti.

2-20-5783

Kostja II esitas 16.06.2017 pangale garantiisumma väljamaksmise taotluse, milles märkis, et

tal on võlgniku ja kostja I vastu lepingu rikkumisest tulenev leppetrahvinõue vähemalt 1 797

929 eurot. Kostja II ei olnud enne seda teatanud võlgnikule ja kostjale I leppetrahvinõude

esitamise kavatsusest ega nõuet esitanud. Pank keeldus 30.06.2017 garantiisumma

väljamaksmisest, kuna väljamakse tingimused ei olnud täidetud (kostja II ei olnud

põhjendanud rikkumist) ning kostja II kuritarvitab oma õigusi, sest ta teadis, et garantiiga

tagatud leppetrahvikohustust tegelikult ei ole.

Kostja I tunnistas leppetrahvi sissenõudmise lihtsustamiseks 07.08.2017 e-kirjas (vastuseks

kostja II 04.08.2017 e-kirjale) enda ja nimel vähemalt 1 797 929 euro suurust

leppetrahvinõuet. Hagejale ei ole 04.08.2017 e-kirja saadetud. Kostja I ei teatanud OÜ-le

Bauschmidt leppetrahvinõude saamisest, ei kooskõlastanud ühist positsiooni ega võimaldanud

OÜ-l Bauschmidt oma õigusi kaitsta. 09.08.2017 esitas kostja II pangale teist korda

garantiisumma väljamaksmise taotluse ning pank maksis 23.08.2017 garantiisumma arvel

kostjale II välja. Enne seda olid kostja I ja kostja II juba 30.06.2017 kokku leppinud, et kostja

II nõuab leppetrahvi üksnes hageja antud pangagarantii arvel. Garantii väljamakse saavutati

eelneva läbi, sest kostja II kinnitas garantiinõudes, et töövõtja on leppetrahvinõuet

tunnistanud. 07.08.2017 e-kiri loodi eesmärgiga panna leppetrahvinõue garantii korras

maksma. Selline kokkulepe on vastuolus heade kommetega.

1.2. Kostjad rikkusid oma lepingulisi kohustusi suhtes ning peavad rikkumisega põhjustatud

kahju VÕS § 115 lg 1 alusel hagejale hüvitama.

Kostja I vastutab nii töövõtulepingu kui ka seltsingulepingu alusel. Kostja I rikkus

seltsingulepingu p-st 2.4 tulenevat kohustust esindada seltsingut maksimaalselt kaitsval moel,

samuti p-st 4.8 ja VÕS § 580 lg-st 2 tulenevat kohustust võimaldada OÜ-l Bauschmidt end

kaitsta. Kostja I ei käitunud heas usus ega tõrjunud põhjendamatuid nõudeid. Teades, et

kostjal II puuduvad hilinenult esitatud leppetrahvinõuded, mängis kostja I parema

läbirääkimiste positsiooni saavutamiseks kostjaga II kokku.

Kostja II rikkus talle töövõtulepingu olemusest, VÕS § 2 lg-st 2, §-st 6 ja § 24 lg 1 p-dest 1 ja

4 tulenevat kohustust mitte kuritarvitada garantiid. Kostja II nõudis garantiisumma

väljamaksmist olukorras, kus ta teadis, et tal ei ole garantiiga tagatud nõudeid. Sellest

hoolimata leppis ta kostjaga I kokku hilinenud leppetrahvinõude, mida kostja I ei vaidlusta.

Kostja II oli VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud leppetrahvinõude, sest ta ei teatanud mõistliku

aja jooksul leppetrahvi esitamise kavatsusest. Ehituskoosolekute protokollidest nähtub, et

kostja II ei avaldanud ühelgi koosolekul kavatsust nõuda leppetrahvi ning mõistis väga hästi,

et viivitused oli valdavalt seotud muudatustega ning Tallinna linnavalitsuse aeglase tempoga

erinevate lubade menetlemisel. Kostja II oli kõigist väidetavatest rikkumistest teadlik

hiljemalt 01.09.2016, kuid esitas leppetrahvinõude alles 2017 augustis, s.o ajal, mil võlgnik

oli tööd ammu lõpetatud ja kostjale I üle andnud. Mõistliku aja hindamisel tuleb arvestada

järgmisi asjaolusid: 1) esimestest viivituse ilmingutest oli möödunud aasta; 2) pooled

suhtlesid pidevalt, sh mahajäämuse küsimuses, kuid kostja II ei maininud, et tal on kavatsus

nõuda leppetrahvi; 3) kostja II ei teatanud kavatsusest nõuda leppetrahvi, kui hageja teatas

12.01.2017 koosolekul tööde peatamisest ja 19.01.2017 juhtivpartneri vahetumisest.

Rikkumiste tõttu tekkis OÜ-le Bauschmidt VÕS § 128 lg 3 tähenduses kahju väljamakstud

garantiisumma ulatuses.

Kostjad on VÕS § 65 lg 2 ja § 137 lg 1 tähenduses solidaarvõlgnikud.

2-20-5783

1.3. Asjaolul, et kostja II nõue on hageja pankrotimenetluses tunnustatud, puudub nõude

tegeliku olemasolu suhtes igasugune toime. Sellel on tähtsust vaid pankrotimenetluses.

1.4. Hageja nõuet ei saa kostja I nõuetega tasaarvestada. Kostja I ei ole sisustanud oma

kahjunõuet. Kohus ei saa pankrotiseaduse (PankrS) § 99 alusel tasaarvestada tsiviilasjas nr

2-17-16253 tehtud otsusest tulenevat kostja I nõuet hageja nõudega, sest siinses asjas vaidluse

all olev nõue ei olnud enne hageja pankrotimenetlust sissenõutavaks muutunud.

2. Hageja palus 28.07.2023 kaasata hageja poolel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna International Baltic Golfmarina OÜ (kolmas isik), kellele hageja nõue on 15.03.2023

võõrandatud. Harju Maakohus rahuldas 21.09.2023 taotluse ja kaasas kolmanda isiku. Kolmas

isik toetas hagi ja palus selle rahuldada. Kolmas isik viitas mh sellele, et leppetrahvinõude

esitamiseks mõistliku aja määramisel saab juhinduda ehituse valdkonna üldise hea tavana

Ehituse töövõtulepingute üldtingimustest (ETÜ), mille p 12.2.2 järgi peab tellija teatama

leppetrahvinõudest hiljemalt 5 tööpäeva jooksul alates rikkumisest teada saamisest.

Kostjate vastuväited

3. Kostja I vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja avanud ja tõendanud kahju hüvitamise nõude

eeldusi, sh kostja I rikkumist ega hagejal kahju tekkimist ja kahju ulatust.

3.2. Kostja I ei saa vastutada hagejale kahju hüvitamise eest.

Kostja I võiks olla seltsingulepingust tulenevaid kohustusi (esindusõigust) rikkunud vaid

juhul, kui kostja I tegevus viis garantiisumma põhjendamatu väljamaksmiseni, st garantii

täitmine ei olnud töövõtulepingu alusel põhjendatud. Hageja ei ole seda tõendanud.

Hagejal saaks tekkida kostja I väidetavast rikkumisest kahju vaid siis, kui pank maksis

alusetult kostjale II garantiisumma välja ning hageja ei saa oma alusetu rikastumise nõuet

kostja II vastu rahuldada. See selgub alles täitemenetluses. Kostjad ei vastuta sama kahju eest

ega saa seetõttu vastutada solidaarselt.

3.3. Hagejal ei ole kostja I vastu seltsingulepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid.

Hageja vastutab kostja II leppetrahvinõude eest ainuisikuliselt. Seltsingulepingu p 4.1.1 ja

4.1.2 järgi vastutas hageja kõigi nende tööde tegemise eest, millele tuginedes nõudis kostja II

09.08.2017 leppetrahvi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja vastutas rikkumiste eest. Jõustunud

kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-17-16253 on tuvastatud, et hageja väited kostja I väidetava

lepingurikkumise kohta ei ole tõendatud, ning tunnustanud kostja I nõuet hageja

pankrotimenetluses. Hageja ei esitanud kostjale I ühtegi pretensiooni seltsingulepingu

kehtimise ajal. Pooled leppisid 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise lepingu p-s 14 kokku,

et nõuete eest, mis tekkisid või tekivad seoses hageja suutmatusega täita juhtivpartneri

ülesandeid, vastutab täielikult ja ainuisikuliselt hageja.

Kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Kuna seltsinguleping lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 järgi

hageja pankroti väljakuulutamisega 17.04.2017, ei olnud kostjal I enam kohustusi, millele

hageja tugineb. Kostjal I ei olnud pärast hageja pankroti väljakuulutamist enam kohustust

hagejat teavitada töövõtulepinguga seotud asjaoludest ning kostja I 07.08.2017 avaldus

kostjale II ei olnud tehtud enam seltsingu või hageja nimel.

2-20-5783

Kostja I avaldus ei olnud garantiisumma väljamaksmise aluseks. Hageja annab kostja I

07.08.2017 avaldusele tähenduse, mida sellel ei ole. Kostja I 07.08.2017 avaldust kostjale II

tuleb mõista selliselt, kostja I kinnitas üksnes leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumist,

kuid ei avaldanud seisukohta selle kohta, kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Hagejal

oli sõltumata kostja I avaldusest õigus esitada kostja II leppetrahvinõudele vastuväiteid.

Kostja I ei vastuta garantiisumma väljamaksmise eest. Garantiileping kui olemuselt

käsundusleping lõppes VÕS § 623 lg 2 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamisega ning

garantiiandjal ei olnud õigust garantiisummat välja maksta. Selline väljamakse ei saanud olla

õiguslikult seotud kostjaga I. Lisaks oleks võlgniku juhatus saanud enne pankroti

väljakuulutamist garantiilepingu üles öelda ning pankrotihaldur oleks saanud selle

pankrotiseaduse (PankrS) § 46 alusel viivitamata lõpetada. Garantiisumma väljamaksmine ei

sõltunud kostja I 07.08.2017 avaldusest kostjale II, sest garantiist tulenevad nõuded on

sõltumatud tagatud võlasuhtest.

Juhul, kui hagejal on kostja I vastu kahjunõue, tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel

vähendada. Garantiilepingu täitmine ja lõpetamine, samuti väljamakse tegemise takistamine

olid hageja kontrolli all. Hageja sai kostja II leppetrahvinõudest teada hiljemalt siis, kui garant

esitas hagejale tagasimaksenõude. Hageja ei vaidlustanud garantii väljamaksmist.

Juhul, kui hagejal on nõue kostja I vastu, on hageja oma nõudest kostja I vastu 10.01.2017

seltsingulepingu muutmise lepingu p-s 14 loobunud. Hageja loobus kõigist töövõtulepingu

täitmisega seonduvatest nõuetest kostja I vastu, sh tulevikus tekkivatest nõuetest, seoses

sellega, et hageja ei suutnud jätkata töövõtulepingu täitmist ning kostja I oli sunnitud täitmise

üle võtma. Hageja vastutas algselt töövõtulepingu täitmise eest 90% ulatuses ja kostja I 10%

ulatuses. Hageja ei suutnud oma kohustusi täita ning läks pankrotti.

Juhul, kui kohus rahuldab hagi, tasaarvestab kostja I hageja nõude enda nõudega hageja vastu.

Poolte eesmärk oli 10.01.2017 lepingus vabastada kostja I hageja esitatavatest nõuetest ning

hageja lepingurikkumise tõttu tekib kostjal I kahju.

3.4. Kostja I ei ole töövõtulepingut rikkunud, sh ei ole hageja ka seda rikkumist sisustanud.

3.5. Kostja II leppetrahvinõue oli põhjendatud.

Hageja ja kostja I olid töövõtulepingu täitmisega viivituses.

Kostja II ei olnud leppetrahvinõude esitamise ajaks minetanud VÕS § 159 lg 2 alusel

leppetrahvinõude esitamise õigust, sest hageja ja kostja I viivitus oli kestev ning

leppetrahvinõude esitamise ajaks 2017 augustis ei olnud jätkuvalt veel leppetrahvinõude

suurus lõplikult selgunud, st leppetrahvinõudest teatamise aeg ei olnud veel kulgema hakanud.

Hageja on minetanud võimaluse seda vaidlustada. Võlgniku 29.09.2017 võlausaldajate nõuete

kaitsmise koosolekul (s.o enne siinse hagi esitamist) tunnustati kostja II nõuet 1 797 929 euro

ulatuses vastuväiteid esitamata, st hageja on nõude õigeks võtnud. Seega on hageja minetanud

õiguse esitada nõuete kohta vastuväiteid ning hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist.

3.6. Kostja I vastu hagi rahuldamise puhuks palub kostja I tasaarvestada kahjuhüvitise

tsiviilasjas nr 2-17-16253 kohtu tunnustatud kostja I nõudega hageja vastu.

2-20-5783

3.7. Kuna kostja I ei ole garantii väljamakset saanud, on õiglane määrata kohtuotsuse täitmise

kord selliselt, et esmajärjekorras peab raha tagastama kostja II ning kui 9 kuu jooksul ei

õnnestu kostja II vara arvel kohtuotsust täita, lasub kostjal I otsuse täitmise kohustus.

4. Kostja II vaidles hagile vastu, palus lõpetada menetluse, jätta hagi läbi vaatamata või jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostja II vastuväidete kohaselt on hagiavaldus õiguslikult perspektiivitu ja tuleb jätta läbi

vaatamata. Samuti on see vastuolus õiguskindluse ja hea usu põhimõttega. Hageja nõuab

sisuliselt VÕS § 162 lg 3 alusel leppetrahvi vähendamist nullini, kuid selleks ei ole hagis esile

toodud asjaolude kohaselt alust.

4.2. Hagi on alusetu.

Hageja ei ole toonud esile, millist kohustust kostja II rikkus.

Kostjal II oli leppetrahvinõue, mille tegelik suurus oli 6 714 783,1 eurot. Kostja II

leppetrahvinõue on võlgniku pankrotimenetluses 1 797 929 euro ulatuses tunnustatud ja

leppetrahv on selles osas ka tasutud. Võlgnik ja kostja I vastutasid töövõtulepingu täitmise

eest seltsingulepingu p 8.1.1 järgi solidaarselt. Võlgnik ja kostja I rikkusid lepingut (ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt), mistõttu tekkis kostjal nende vastu

leppetrahvinõue. Kostja I võttis 10.01.2017 üle juhtiva seltsinglase kohustused ning võis

seetõttu sõlmida kostjaga II leppetrahvi tasumise osas kokkuleppeid. Kostja tunnistas

leppetrahvinõuet juba 30.06.2017. Hageja peab tõendama hagi aluseks olevad asjaolud, st

kostja II ei pea tõendama leppetrahvi aluseks olevaid asjaolusid.

Leppetrahvinõue ei ole esitatud hilinenult, sest kostja I nõustus sellega ning leppetrahv on

tasutud. Samuti tuleb arvestada, et viimane kasutusluba saadi alles 12.10.2018.

Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Mh on arvestamata asjaolu, et garantiilepingu p

7.1.1 järgi oli tagatiseks SA Kredex käendus, ning see, et kostja I esitas garantii hageja

pangale. Lisaks tuli seltsingulepingu p 9.1 järgi sõlmida tellija kasuks kindlustusleping.

Hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata.

4.3. Juhul, kui kohus leiab, et garantiileping oli väljamakse ajal lõppenud, palub kostja II

tasaarvestada hageja kahju hüvitamise nõude hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja II

1 797 929 euro suuruse nõudega.

4.4. Kostja II vaides kostja I taotletud täitmise korra määramisele vastu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 22.03.2024 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 1 797 928,7 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni sellelt

VÕS § 113 lg 1 teises aluses sätestatud määras viivise. Maakohus määras täitmise korra, mille

kohaselt tuleb otsust kostja I vastu täita kolme kuu möödudes alates kostja II suhtes

kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse alustamisest ulatuses, milles kostja II vastu alustatud

täitemenetluses ei ole nõuet õnnestunud täita. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja menetluskulude hüvitise

5754,2 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

2-20-5783

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

võlgnik, kostja I ja kostja II sõlmisid 07.03.2016 töövõtulepingu Tallinnas Kopli

suunalise trammitaristu projekteerimis- ja rekonstrueerimistööde tegemiseks;

töövõtulepingu p 8.7 kohaselt oli tellijal töö või etapi täitmisajaga hilinemisel õigus

nõuda leppetrahvi 0,1% lepingukokkuleppes esitatud töö või etapi maksumusest iga

täitmisega ületatud päeva eest vastavalt pakkumuslisas toodud töö või etapi

täitmisaegadele; lisaks pakkumuslisas sätestatud täitmisaja rikkumise leppetrahvidele

oli tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi kuni 3000 eurot iga tööprogrammis

sätestatud tähtaja rikkumise eest; töövõtjale määratud leppetrahvinõude/nõuete kohta

pidi tellija esitama leppetrahviarve(d) ning tellijal oli õigus tasaarvestada oma

leppetrahvinõuded töövõtja tasunõuetega;

-

võlgnik ja Nordea Bank AB Eesti filiaal (pank) sõlmisid 22.03.2016 garantii andmise

lepingu, leppides kokku garantii väljaandmises esimesel nõudmisel; pank väljastas

garantiikirja nr 09T2029912412 garantiisummaga 1 797 928,70 eurot; garantiikirja

kohaselt tagas töövõtja, et lepingule vastav täitmistagatis kehtib ja on jõus seni, kuni

töövõtja on nõuetekohaselt lõpetanud töö ning kogu töö on tellija poolt vastu võetud ja

kogu tööle on antud kasutusluba; garantiikirja alusel väljamakse saamiseks pidi

garantii saaja esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, milles on

toodud: (a) garantii tellija (või temaga ühispakkumises osaleja) poolse lepingu

rikkumise kirjeldus ja viide garantiikirja numbrile; (b) garandilt taotletava väljamakse

summa

-

kasutusload väljastati objektile 30.01.2017–11.10.2018;

-

võlgnik ja kostja I sõlmisid 05.05.2016 seltsingulepingu töövõtulepingus märgitud töö

ühiseks tegemiseks ning 10.01.2017 seltsingulepingu muutmise kokkuleppe;

muutmise kokkuleppe p 15 kohaselt loobus võlgnik tingimusteta ja tagasivõtmatult

oma kõigist võimalikest nõuetest ja vastuväidetest kostja I vastu seoses enne käesoleva

lepingumuudatuse sõlmimist tekkinud asjaolude ja sündmustega, sõltumata sellest,

millal ta vastavatest nõuetest või vastuväidetest teadlikuks saab, millal teed tekivad,

ilmnevad või sissenõutavaks muutuvad (sh kui see leiab aset pärast käesoleva

lepingumuudatuse sõlmimist);

-

insener (Sweco EST OÜ) tegi 08.12.2016 võlgnikule töövõtulepingu p-s 3 nimetatud

trahvihoiatuse nr 1 (tööde kvaliteedinõuded, tehnolooginõuded, keskkonnanõuded) ja

trahvihoiatuse nr 2 (tööde liikluskorraldusalased nõuded, liiklusohutusalased nõuded

ja/või tööohutusalased nõuded);

-

töökoosolekute protokollidest nähtub, et 06.10.2016 on töövõtja teavitanud, et seoses

depoo asendiplaani muutumisega võib lepinguline tähtaeg olla mitte saavutatav;

13.10.2016 teavitas töövõtja, et tema hinnangul tuleb II ehitusetapi ajagraafikut hakata

muutma; 20.10.2016 avaldas töövõtja nördimust, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

poolt on väljastamata ehitusluba I etapile, taotlus esitati juunis, ehitusloa menetluse

pikenemine seab ohtu lepingulise vahetähtaja 01.09.2017 saavutamise; 27.10.2016 on

töövõtja teavitanud, et depoos olevad trammid jäävad tööle ette ning kostja II lubas, et

trammid viiakse töömaalt ära 2016 detsembrikuu jooksul; 03.11.2016 koosoleku

protokollist nähtub, et projekteerimist segavad Tallinna Linnavalitsuse vastakad

märkused, erinevad linnaametid ei tee koostööd, tellija on avaldanud soovi lisada

täiendav peatus orienteeruva asukohaga Salme ristmik, samuti teha muudatus Balti

jaama peatuse paiknemises ning töövõtja teavitas, et muudatused võivad kaasa tuua

lepingu mahu ajalise ja rahalise muutuse, samuti seda, et kuni puudub Inseneri juhis

on alates 24.10.2016 projekteerimises seisak; 12.01.2017 soovis tellija, et töövõtja

2-20-5783

esitaks korrigeeritud ajagraafiku tingimusega, et tramm peab sõitma Kopli ringil

hiljemalt 31.08.2017;

-

võlgnik lõpetas 19.01.2017 töö objektil ja andis objekti üle kostjale I ning teavitas

kostjat II juhtiva seltsinglase vahetumisest;

-

Harju Maakohus kuulutas 17.04.2017 tsiviilasjas nr 2-16-18963 välja võlgniku

pankroti;

-

kostja II esitas 16.06.2017 pangale nõude garantiisumma 1 797 928,70 euro

väljamaksmiseks;

-

pank keeldus 30.06.2017 garantiinõude rahuldamisest leides, et garantiinõude

esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu;

-

kostja I ja kostja II sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe, et kostjal II on õigus nõuda

leppetrahvi summas 1 797 928 eurot ja selleks esitab ta pangagarantii väljamaksmise

nõude, samuti tähtaegade pikendamise kokkuleppe;

-

kostja I esitas 07.08.2017 vastuse kostja II 04.08.2017 nõudekirjale, kus tunnistas

erinevate tähtaegade rikkumisest tulenevat kostja II leppetrahvinõuet vähemalt 1 797

929 euro ulatuses;

-

kostja II esitas 09.08.2017 pangale nõude garantiisumma 1 797 928,70 euro

väljamaksmiseks, joonides nõudekirjas alla lause, mille kohaselt kinnitas kostja I

leppetrahvinõude olemasolu;

-

pank maksis 23.08.2017 garantiisumma 1 797 929 eurot kostjale II välja;

-

kostja II 1 797 929 euro suurune nõue on 29.09.2017 võlgniku pankrotimenetluses

PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud järgus tunnustatud;

-

Tallinna Ringkonnakohus tunnustas 18.05.2020 otsusega tsiviilasjas 2-17-16252

kostja I 414 258,99 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses;

-

hageja 1 797 928,50 euro suurune nõue kostjate vastu on 15.03.2023 enampakkumisel

võõrandatud Baltic Golfmarina OÜ-le.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab kostja II alusetult saadu (1 797 928,7 eurot)

VÕS § 1028 alusel tagastama.

Kuigi kostja I leiab, et garantiileping on VÕS § 623 lg 2 järgi lõppenud ja kostja II hinnangu

on hageja kaotanud oma nõudeõiguse FIDIC üldtingimuste p 20.1 järgi, ei ole hageja oma

nõueõigust kaotanud.

Kostja I arusaam, et hageja jättis täitmata temal lasunud kohustuse vaidlustada garantiisumma

väljamaksmine, ei ole õige ega kooskõlas nõudegarantii õigusliku olemusega. VÕS § 155 lg 1

ning garantiikirja p 3 kohaselt pidi garant kontrollima formaalseid eeldusi väljamakse

tegemiseks, st veenduma, et talle esitatud dokumendid on ehtsad ja vastavad kokkulepitud

vorminõuetele. Nõudegarantii õiguslikust olemusest ei tulene garandi kohustust kontrollida

seda, kas leppetrahvinõue on esitatud kooskõlas pooltevahelise töövõtulepinguga või on

tegelikkuses toimunud lepingus kokkulepitud tähtaegade ületamine. Riigikohus on leidnud, et

garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited

(sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud

abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga

tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes nõudegarantii lepingule

tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas

usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii

saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav (RKTKo 30.05.2013,

3-2-1-34-13; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 13). Eeltoodust tuleneb, et garantii saaja

2-20-5783

kuritarvitab enda õigusi, esitades garantiinõude olukorras, kus tagatavat nõuet selgelt olemas

ei ole.

Hageja tugineb sellele, et kostjate käitumine garantiisumma väljamaksmise saavutamisel oli

vastuolus heade kommetega. Riigikohus on leidnud, et garantiilepingust tulenevate õiguste

teostamine ei tohi olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, sellist vastuväidet ei tohi

kohus jätta tähelepanuta (RKTKo 16.05.2012, 3-2-1-49-12, p 11).

Asjas kogutud tõenditest nähtub, et garantiisumma väljamakse sai võimalikuks just kostja I

tahteavalduse tõttu. Kostja II on seda asjaolu 09.08.2017 garantiisumma väljamaksmise

nõudes eriliselt rõhutanud, joonides vastava lause enda nõudekirjas alla. Kostja I väljastas

07.08.2017 kirja kostjale II üksnes eesmärgiga jätta pangale mulje nagu oleks võlgnik

rikkunud töövõtulepingut, mis annab aluse leppetrahvinõude õigeksvõtmiseks ning

garantiisumma kostjale II väljamaksmiseks. Näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1

järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt

alusetu rikastumise sätetele. Kostjal II tuleb alusetult saadud 1 797 928,70 eurot VÕS § 1028

alusel tagastada.

Tõenditest nähtub, et kostjal II ei olnud leppetrahvinõuet, mida kostja I sai tunnistada ja mis

viis garantiisumma väljamaksmiseni. Kostja 09.08.2017 kiri pangale, mille kohaselt oli

kostjal II leppetrahvinõudeid kokku 6 714 783,1 euro ulatuses, ei tõenda leppetrahvinõude

olemasolu. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II oleks töövõtjale esitanud

leppetrahviarveid kooskõlas töövõtulepingu p-s 8.7 sätestatuga või leppetrahvinõudeid.

04.08.2017 leppetrahvinõuet ei ole tõendite hulgas, seega on tõendamata, et 04.08.2017 üldse

mingi nõue esitati. Töökoosolekute protokollidest nähtub, et tähtaegade pikenemine ei olnud

tingitud üksnes võlgniku tegevusest, tähtaegu pikendasid pooled kokkuleppel. Tähtaegade

pikenemine küll toimus, kuid mitte sellepärast, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud.

Võlausaldajal ei ole õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust

kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kostja I on 07.08.2017 kirjas

näiliselt kostjale II teinud ettepaneku tähtaegade muutmiseks nii, nagu kostja II 04.08.2017. a

nõudekirjas soovis, kuid tegelikult olid kostja I ja kostja II samad tähtajad juba 30.06.2017

kokkuleppe p-s 4 märkinud. 07.08.2017 kirjas samade kuupäevade märkimise eesmärgiks sai

olla 07.08.2017 sõlmitud leppetrahvi kokkuleppest pangale üksnes ettekujutuse loomine.

Tõenditest nähtub, et kostja I ja kostja II asusid leppetrahvinõude realiseerimiseks tegusema

alles 30.06.2017, s.o ajal, mil kostja II oli leppetrahvinõude esitamise õiguse VÕS § 158 lg 2

alusel minetanud. Esmakordselt märkis kostja II oma leppetrahvinõuet 16.06.2017 kirjas

pangale. Kostja I teavitamine nähtub 30.06.2017 kokkuleppest ning võlgnikku ei ole sellest

teavitatud. Töökoosolekute protokollide kohaselt oli kostja II võlgnikule etteheidetud

tähtaegade pikenemisest teadlik alates 06.10.2016 kuni juhtiva seltsinglase vahetumiseni

19.01.2017 ning kostjal II oli võimalik rikkumine jooksvalt avastada. Kostja II ei ole enne

30.06.2017 esitanud töövõtjale ühtki pretensiooni tähtaegade järgimata jätmise tõttu. Kuigi

töökoosolekute protokollid kinnitavad, et oli graafikust maha jäämine, ei nähtu neist, et see oli

tingitud töövõtjast. Kostja II viivitas leppetrahvinõude esitamisega ebamõistlikult kaua

(vähemalt 5,5 kuud) ja on seetõttu minetanud leppetrahvi nõudeõiguse.

Kostja II on käitunud oma garantiist tulenevate õiguste maksma panemisel vastuolus hea usu

põhimõttega VÕS § 6 tähenduses. Vaatamata sellele, et pank oli kostjale II selgitanud, et

garantiinõude esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu, asus kostja II siiski

aktiivselt tegutsema, et garantiisumma väljamaksmine saavutada.

2-20-5783

5.3. Kostja I peab hüvitama VÕS § 115 lg 1 alusel hagejale tekitatud kahju. Selleks peab

kohus kontrollima, kas hagejale on tekkinud kahju, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.

Hagejale tekkinud kahju ja kostja I tegevuse vahel otsene põhjuslik seos – ilma kostja I

07.08.2017 kirjata ei oleks kostjale II garantiisummat välja makstud. Ilma garantiisumma

väljamakseta ei oleks pangal tekkinud regressinõuet võlgniku vastu. Regressinõue tekitab

võlgnikule kahju, kuna tema vara väheneb sama summa võrra.

VÕS § 596 lg 1 p 7 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega.

Kostja I 07.08.2017 kiri kostjale II tõendab, et kostja I ei ilmutanud tegutsemisel lojaalsust

ega vajalikku hoolsust VÕS § 620 lg 1 ja § 623 lg 1 tähenduses koosmõjus VÕS § 583 lg-ga

4. Kostjale I oli kirja väljastades hästi teada, et igasugune tähtaegade pikendamise nõudega

leppimine ei olnud vajalik, kuna juba 30.06.2017 kokkuleppes olid kostjad need kuupäevad

fikseerinud. Kostja I tunnistas nõudeid, mis peaksid olema 04.08.2017 kirjas, kuid kirja ei

pruugi olla olemas või selle sisu võib olla selline, mida kostjad ei soovinud siinses menetluses

avaldada.

Seltsingulepingu muutmise kokkuleppe p 15 ei välista hageja nõuet, sest kõik kostja I

tegevused, mis viisid garantiisumma väljamaksmiseni, toimusid ajavahemikul 30.06.2017–

07.08.2017, s.o pärast 10.01.2017 lepingumuudatust.

5.4. Hageja ei ole minetanud õigust esitada kostja II nõudele vastuväiteid seoses PankrS §-ga

106. PankrS § 106 sätestatust tuleneb selgelt, et seadusandja on pidanud võimalikuks

olukorda, kus pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid, mis ei peaks tunnustatud olema,

ning sellised nõuded vaadatakse uuesti läbi. Seega saab pankrotimenetluses tunnustatud

nõudele väljaspool pankrotimenetlust esitada vastuväiteid. Leppetrahvinõude tunnustamine

pankrotimenetluses ei saa kinnitada seda, et leppetrahvinõudest teatati õigeaegselt. Kostja II

pidi vastavad asjaolud menetluses esile tooma ja neid tõendama, kuid ei ole seda teinud.

5.5. Kostja I väited selle kohta, et hageja oleks saanud garantiilepingu lõpetada PankrS § 46

alusel ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Garantiikirja p 5 kohaselt kehtis garantii kuni

02.10.2017 ja selle ajani oli võimalik nõuda pangalt garantiist tuleneva kohustuse täitmist.

Tähtaja saabumine oli üheks oluliseks põhjuseks, miks kostjad asusid aktiivselt tegutsema

selleks, et pank garantiisumma välja maksaks enne kui garantii tähtaeg saabub.

5.6. Kuivõrd kostjad tegutsesid selle rahasumma saamiseks, mis hagejale kahju tekitas,

üheskoos, vastutavad nad solidaarselt ka selle raha tagastamise eest. Kostjad vastutavad VÕS

§ 137 lg 1 ja § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt solidaarselt, kuigi erinevatel alustel.

5.7. Kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja

möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 19 lg 1 kohaselt alustada täitetoimingutega pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või

tingimuse saabumist. Kostja I osas saab täitedokumenti täita, kui kostja II ei peaks raha

hagejale tagastama.

5.8. Kostja I menetluslik tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest tasaarvestuse materiaalsed

eeldused ei ole PankrS § 99 lg 1 järgi täidetud. Hagejal on siinses menetluses nõue kostja

vastu. Kostja I nõue on tunnustatud 18.05.2020 kohtuotsusega, st nõue ei olnud tekkinud enne

2-20-5783

pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 lg 1 kohaselt esitatakse avaldus nõude

tasaarvestamiseks pankrotihaldurile.

5.9. Kuna kostjad on viivitanud kohustuse täitmisega, tuleb kostjatelt VÕS § 113 lg 1 alusel

koosmõjus TsMS §-ga 367 välja mõista viivis põhinõudelt kuni kohtuotsuse täitmiseni.

5.10. Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise tõttu jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel

solidaarselt kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 3400

eurot ja õigusabikulud 1780 eurot.

Apellatsioonkaebused

6. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus eelmenetluse läbi viimata

hoolimata sellest, et kostja I palus vaidluse keerukust arvestades korduvalt eelistungi

läbiviimist ja selgitamiskohustuse täitmist.

6.2. Maakohus jättis otsuse olulises osas põhjendamata ja vastamata kostja I vastuväidetele

ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Maakohus jättis kostja I rikkumist tuvastades arvestamata kostja I väited seltsingulepingu

lõppemise kohta ning selle kohta, et hageja loobus seltsingulepingu muutmise kokkuleppega

nõuetest. Kostjal ei olnud 07.08.2017 seisuga seltsingulepingust tulenevaid kohustusi.

Maakohus jättis arvestamata kostja I väite, et hageja pidi olema teadlik leppetrahvinõudest

võlgniku juristi kaudu.

Maakohus jättis arvestamata kostja I väited selle kohta, et hagejal ei ole nõudeõigust, kuna ta

on nõude loovutanud ega ole hagi muutnud. Sellises olukorras pidi kohus jätma hagi

rahuldamata.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 159 lg-t 2 ning jättis põhjendamatult arvestamata, et

hageja tegevusest tulenev tööde teostamise viivitus ei olnud 2017 kõrvaldatud ning viivituse

põhjustas hageja. Maakohus jättis kostja I vastuväited normi kohaldamise kohta ja viivituse

asjaolud käsitlemata.

Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 105 ja 106, sh tõlgendas PankrS § 105 sisutühjaks.

Maakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on võimalik pankrotimenetluses

tunnustatud nõuet vaidlustada, võttes arvesse PankrS § 106 lg-s 2 toodud asjaolusid.

6.3. Maakohus tuvastas vääralt, et kostja I ja kostja II sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe. Seda

tehes jättis maakohus arvestamata kostja I väited lepingu allkirjastamise kohta. Leping ei

saanud olla siduv.

6.4. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja I menetluslik tasaarvestus ei ole

põhjendatud. Maakohus jättis arvestamata kostja I väited selle kohta, et kostja I nõue tekkis

enne võlgniku pankroti väljakuulutamist.

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus lõpetada tsiviilasja menetluse või jätta

hagi läbi vaatamata või tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

2-20-5783

rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I

jätta hageja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata kostja II taotluse

lõpetada asja menetlus. Kuna kostja II nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, siis

on hageja minetanud nõude vaidlustamise võimalused ning menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p

2 alusel lõpetada.

7.2. Maakohus jättis hindamata kostja II väited hagi läbi vaatamata jätmise kohta. Hagi tuleb

jätta läbi vaatamata, sest sisuliselt soovib hageja vähendada leppetrahvi. Lisaks tuleb hagi

jätta läbi vaatamata, sest hageja on oma nõude loovutanud kolmandale isikule. Hagejal ei ole

nõuet, mille rahuldamist ta saaks nõuda. See annab alust jätta hagi ka rahuldamata.

7.3. Maakohtu otsus tuleb tühistada, sest maakohus ei ole viinud läbi kohast eelmenetlust,

mistõttu on maakohtu põhjendused üllatuslikud. Maakohus ei ole korraldanud eelistungit,

kuigi asi oli keskmisest keerukam. Maakohus ei arutanud pooltega vaidlusaluseid asjaolusid

ja suhteid vajalikus ulatuses faktilisest ega õiguslikust küljest ning ei selgitanud

tõendamiskoormist ega täiendavat tõendamise vajadust. Maakohus ei arutanud pooltega

kohaldatavaid õigusnorme.

7.4. Maakohus rahuldas vääralt hagi.

Maakohus leidis vääralt, et kostjal II ei olnud leppetrahvinõuet ning jättis tõendamiskoormise

kostja II kanda. Olukorras, kus hageja ja kostja I tunnistasid rikkumisi, pidi hageja tõendama

leppetrahvinõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks jättis maakohus arvestamata kostja II

väited leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohta. Kostja II oleks saanud esitada

leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast 12.10.2018, s.o pärast viimase kasutusloa

saamist.

Maakohus jättis arvestamata kostja II väited selle kohta, et hageja ei ole kahju saanud, sest

tagatiseks oli KredEx käendus ning seltsingulepingu järgi oli kohustus kindlustada tööga

seotud riskid. Kahju võinuks saada ainult pank. Pank ei ole nõudeid esitanud. Lisaks ei ole

hageja tõendanud, et talle võiks tekkida kahju olukorras, kus ta on pankrotis. Varatule

äriühingule ei saa kahju tekkida.

Maakohus asus vääralt tõenditele viitamata seisukohale, et garantiisumma väljamakse sai

võimalikuks kostja I tahteavalduse tõttu. Panga keeldumise põhjendused ja kostja II teine

väljamakse taotlus seda ei kinnita. Kostja II ei ole esitanud kostja I kinnitust. Kostja II jaoks

ei olnud oluline, kumb solidaarvõlgnikest leppetrahvikohustust kinnitab.

Maakohus tugines otsuses vääralt Riigikohtu praktikale, mis puudutavad garantii andja

nõudeid garantii saaja vastu, ning asus vääralt ja tõenditele viitamata seisukohale, et kostjad

tegid koostööd eesmärgiga kasutada ära võlgniku garantiid. Seejuures ei ole hageja tuginenud

hagis näilikkusele, kelmusele, võltsitusele ega vastuolule heade kommetega. Maakohtul ei

olnud alust hinnata kostjate käitumise heade kommete vastasust ning vastuolu tsiviilõiguse

üldpõhimõtetega, sest hageja tugines hagis lepingu rikkumisele. Hageja ei ole esitanud nõuet

alusetule rikastumisele tuginedes.

Maakohus jättis arvestamata kostja II väited seoses FIDIC üldtingimuste p-ga 20.1, mille

kohaselt on hageja oma nõude kaotanud.

2-20-5783

Maakohus asus otsuses üllatuslikult seisukohale, et kostjad ei ole esitanud 04.08.2017

leppetrahvinõuet.

Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millest asjaolude ja tõendite alusel tegi

maakohus järeldused. Maakohus rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise

kohustust.

Õiged ei ole maakohu järeldused PankrS § 106 ja § 46 kohta, samuti solidaarvõla kohta.

7.5. Maakohus tuvastas vääralt, et võlgnik lõpetas 19.01.2017 töö objektil ja andis objekti üle

kostjale I ning et kostjad sõlmisid 30.06.2017 kokkuleppe. Maakohus jättis tuvastamata, et

kasutusload väljastati objektile ajavahemikul 30.01.2017-11.10.2018 ning viimane

12.10.2018.

7.6. Juhul, kui hageja nõue on põhjendatud, tuleb viivised välja mõista maksimaalselt

põhinõude ulatuses.

7.7. Kostja II jääb menetlusliku tasaarvestusavalduse juurde.

7.8. Hageja menetluskulud on ülemäärased nii ajakulu kui ka esindaja tunnitasu osas.

Vastustajate seisukohad

8. Hageja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu, palusid jätta need

rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Lisaks palus nad jätta kostja II

apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest see on esitatud hilinenult. Maakohus tegi otsuse

avalikult teatavaks 22.03.2024. Kuigi kostja II kinnitas e-toimiku andmetel otsuse

kättesaamist 13.04.2024, kinnitab kostja II ja hageja telefonivestlus ajavahemikul 22.03-

30.03.2024, et kostja II oli sellel ajal otsusega juba tutvunud.

9. Kostja I vaidles kostja II apellatsioonkaebusele osaliselt vastu. Samuti palus kostja I jätta

kostja II apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest see on esitatud hilinenult.

10. Kostja II vaidles kostja I apellatsioonkaebusele osaliselt vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab esmalt, et kostja II menetluse lõpetamise taotlus ja hagi läbi vaatamata

jätmise taotlus tuleb jätta rahuldamata.

11.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust siinse kohtuasja menetlust TsMS § 428 alusel

lõpetada, sest kostja II ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid menetluse

lõpetamiseks alust.

Kostja II hinnangul tuleks menetlus lõpetada põhjusel, et kostja II leppetrahvinõue on

võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, st olemas on juba jõustunud kohtulahend. TsMS §

428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal

alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis

tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend

kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas

asjas uue kohtusse pöördumise. Sätte mõtte kohaselt tuleb kohtuasja menetlus lõpetada siis,

2-20-5783

kui poolte vaheline vaidlus sama nõude üle samadel elulistel asjaoludel on juba pooltele

siduvalt lahendatud.

Siinses asjas nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist seoses sellega, et kostja II esitas taotluse

leppetrahvinõude tagamiseks antud garantii väljamaksmiseks, tuginedes sellele, et kostjal II ei

ole hageja vastu leppetrahvinõuet. Seega erineb hageja esitatud nõue nii hagi eseme kui ka

aluse poolest kostja II leppetrahvinõudest. Tegemist on hageja tagasinõudega kostja II vastu

seoses garantiisumma väljamaksmisega.

Lisaks ei saa kostja II nõuet, mis on võlgniku pankrotimenetluses väidetavalt vastuväited

esitamata tunnustatud, pidada poolte vahel kohtulahendiga siduvalt lahendatud nõudeks. Enne

01.02.2021 kehtinud PankrS §-de 100 ja 103 järgi toimus pankrotimenetluses nõuete

kaitsmine nõuete kaitsmise koosolekul, sh loeti PankrS § 103 lg 2 järgi nõue tunnustatuks, kui

sellele ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid, ning tunnustatud nõuete kohta

koostati PankrS § 103 lg 7 järgi nimekiri, millele kirjutasid üldjuhul alla pankrotitoimkonna

esimees ja kõik kohal olevad võlausaldajad. Üksnes vastuväite esitamise korral otsustas

PankrS § 106 lg 1 järgi nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Siinses asjas ei

ole kostja II väitnud, et tema nõue on PankrS § 106 alusel kohtulahendiga tunnustatud. Nõue

tunnustati vastuväiteid esitamata PankrS § 103 lg 2 alusel. Seega ei ole kostja II nõude kohta

tehtud ka pooltele siduvat kohtulahendit. Samas saab ka nõude kohtuotsusega tunnustamisel

olla tähtsust vaid pankrotimenetluse raames. Riigikohus on leidnud, et nõuete kaitsmine

toimub pankrotimenetluse alguses ning selle eesmärgiks on saada ülevaade võlausaldajatest ja

nende nõuetest. Seejuures ei ole ka nõude tunnustamise vaidluses tehtud kohtulahendil muud

tähendust peale selle, kas vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses tunnustatuks või

mitte, kuid see ei takista nt tagasivõitmise hagi esitamist. Samuti võib (kohtuotsusega)

tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool

pankrotimenetlust (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 12–13). Siinses asjas on kostja II

leppetrahvinõue võlgniku pankrotimenetluse ajal garantii arvel rahuldatud, mistõttu ei saaks

kostjal II tekkida ka pankrotimenetluse lõpetamise järel enne 01.02.2022 kehtinud PankrS §

168 tähenduses kohtulahendiga tunnustatud nõuet võlgniku vastu.

11.2. Ringkonnakohtul ei ole alust jätta hagi kostja II vastu ka TsMS § 423 lg 2 alusel läbi

vaatamata.

Kohus võib jätta hagi TsMS § 423 lg 2 järgi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hageja õiguste

rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, või hagi ei ole esitatud hageja seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Esmalt märgib kolleegium, et kohus võib, kuid ei pea jätma hagi TsMS § 423 lg-s 2 sätestatud

alustel läbi vaatamata, st võib ka vastavate aluse olemasolu korral lahendada vaidluse

sisuliselt.

Teisalt ei ole kostja II toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust jätta hagi TsMS § 423 lg 2

alusel läbi vaatamata. Seejuures on ekslik kostja II arusaam sellest, millise nõude hageja tema

vastu esitas. Kostja II soovib pidada hageja esitatud nõuet leppetrahvi vähendamise nõudeks

ning ignoreerib seda, et tegelikult on hageja esitanud tema vastu garantii väljamaksmisest

tuleneva tagasinõude, tuginedes sellele, et kostjal II ei olnud tema vastu garantiiga tagatud

leppetrahvinõuet. Selline nõue on hagis esitatud asjaoludel õiguslikult võimalik kostja II vastu

esitada (vt all p 12.1) ning asjaolu, et kostja II leppetrahvinõue on võlgniku

2-20-5783

pankrotimenetluses tunnustatud, ei muuda hageja nõuet õiguslikult perspektiivituks, sest

nõude tunnustamisel ei ole Riigikohtu praktika kohaselt sellist tähendust (vt ülal p 11.1).

Hageja nõude läbivaatamine ei ole ka vastuolus õiguskindluse ega hea usu põhimõttega, sest

kostjal II ei saa pelgalt leppetrahvinõude võlgniku pankrotimenetluses väidetavalt

vastuväideteta tunnustamisest olla õigustatud ootust, et hageja ei esita tema vastu garantii

väljamaksmisest tulenevaid nõudeid.

Asjaolu, et hageja nõue kostjate vastu on kohtumenetluse ajal võõrandatud kolmandale

isikule, ei anna samuti alust jätta siinses asjas esitatud hagi läbi vaatamata. Hagi esitamine ja

menetlemine ei puuduta TsMS § 210 lg 1 järgi poole õigust loovutada vaidlusalust nõuet ning

vaidlusaluse nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta TsMS § 210 lg

2 järgi asja menetlust, kuid õigusjärglane võib TsMS § 210 lg 3 järgi vastaspoole ja

õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel ning vastavate

nõusolekuteta võib õigusjärglase kaasata menetlusse kolmanda isikuna. Üksnes juhul, kui

asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, sest õigusjärglane ei

teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest, võib kostja esitada TsMS § 210

lg 4 järgi hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. Siinsel juhul ei ole esile

toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kolmas isik ei olnud kohtuvaidlusest TsMS § 60

lg 2 tähenduses teadlik. Muul kui TsMS § 460 lg-s 2 sätestatud juhul on hagejal õigus

menetlust jätkata ning TsMS § 460 lg 1 järgi kehtib kohtulahend ka õigusjärglase suhtes. Ka

Riigikohus on leidnud, et kui nõue loovutatakse menetluse kestel kolmandale isikule, siis on

võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade

menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue võib

kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte

alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt nt RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-22-15, p 12; RKTKo

23.04.2015, 3-2-1-2-15, p 12–13; RKTKo 29.03.2006, 3-2-1-9-06, p 15). Lisaks tuleb

arvestada, et siinsel juhul on hageja eriõigusjärglane kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna, mistõttu on asjas tehtav otsus TsMS § 457 lg 1 järgi ka tema suhtes siduv.

Seega ei välista nõude loovutamine siinsel juhul hageja õigust jätkata poolena menetlust.

Olukorras, kus hageja on materiaalõigusliku nõude loovutanud ning asjas tehtav lahend on

hageja õigusjärglase suhtes siduv, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist ka olukorraga,

kus hagi oleks õiguslikult perspektiivitu, kui hageja ei vii oma nõuet vastavusse muutunud

olukorraga, st taotleb jätkuvalt sooritushagi rahuldamist enda, mitte õigusjärglase kasuks.

Kuna kohtuotsus on siduv ka õigusjärglase suhtes, siis saab õigusjärglane nõuda tema suhtes

siduva jõustunud kohtulahendi täitmist TMS § 18 lg 1 järgi endale, kui õigusjärglus on

kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt

tõestatud dokumendiga. Küll aga võib kohtulahendi täitmise ja selguse huvides olla mõistlik

hagejal hagi eset vastavalt muuta, mis on TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi lubatav kostjate ja kohtu

nõusolekuta.

11.3. Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei olnud maakohtul alust menetlust lõpetada ega jätta

hagi kostja II vastu läbi vaatamata, st maakohus sai lahendada vaidluse sisuliselt ja teha asjas

otsuse haginõude kohta. Maakohus jättis küll kostja II taotlused lahendamata, kuid

lõpptulemusena oli maakohtul õigus lahendada vaidlus sisuliselt.

12. Kolleegium leiab aga, et nii kostja I kui ka kostja II apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata,

vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud suures osas välja selgitamata, vaidlusküsimused

2-20-5783

suures ulatuses pooltega arutamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kuna asja ei

olnud ammendavalt arutatud, ei olnud asi lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Sisuliselt

möönavad maakohtu menetlusõiguslikke minetusi kõik menetlusosalised. Arvestades

rikkumiste ulatust, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

12.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis eelmenetluses hageja nõude kostja II

vastu nõuetekohaselt kvalifitseerimata, pooltega arutamata ning tegi ennatliku ja üllatusliku

otsuse, kui rahuldas hagi kostja II vastu VÕS § 1028 alusel.

Võlgniku (garantii andja) pankrotihaldur (hageja) esitas kostja II (garantii saaja) vastu hagi,

milles nõudis kostjalt II võlgniku pankroti väljakuulutamise järel garantii põhjendamatu

maksmapaneku tõttu 1 797 928,70 euro suuruse kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel.

Olukorras, kus garant maksab garantii saajale garantiisumma vastavate formaalsete eelduste

täitmise korral välja, kuid garantii saajal ei olnud tegelikult garantiiga tagatud nõuet garantii

andja vastu, saab garantii andja esitada garantii saaja vastu tagasinõude alusetu rikastumise

sätete (VÕS § 1028) või kahju hüvitamise sätete (VÕS § 115) alusel (vt ka VÕS I komm

(2016), § 115, p 4.8.2). Siinses asjas oli hageja hagis selgelt esile toonud kahju hüvitamise

nõude eelduseks olevad asjaolud ning kostjad esitasid vastuväiteid üksnes kahju hüvitamise

nõudele. Seda, et hageja nõude võiks alternatiivselt rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel

ning millised on sellisel alusel nõude rahuldamise eeldused, ei ole maakohus pooltega

menetluses suuliselt ega kirjalikult arutanud, sh ei ole hageja toonud esile sellise nõude

rahuldamise eeldusi ning kostja II ei ole sellisel õiguslikul alusel esitatud nõude kohta saanud

vastuväiteid esitada. Hoolimata poolte menetluses esile toodust, rahuldas maakohus hagi

kostja II vastu alusetu rikastumise nõudena VÕS § 1028 alusel, mitte kahju hüvitamise

nõudena VÕS § 115 alusel. Selliselt on maakohtu otsus selgelt üllatuslik ega juhindu hageja

esile toodud asjaoludest ja õiguslikest väidetest ning kostjate vastuväidetest.

Ühtlasi ei ole maakohus tuvastanud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldusi ning on

jätnud tähelepanuta, et alusetu rikastumise nõude rahuldamise eelduseks on mh see, et kostja

II peab olema hagejalt midagi õigusliku aluseta saanud, mis garantiist tuleneva kolmiksuhte

puhul tähendab, et garant on nõudnud hagejalt regressi (vt ka VÕS I komm (2016), § 155, p

4.8.2). Seda, kas ja mil viisil on pank hageja vastu oma nõudeid maksma pannud, ei ole

maakohus välja selgitanud. Selliselt on maakohus lahendanud hageja nõude ka VÕS § 1028

alusel puudulikult enne seda, kui nõude lahendamise eelduseks olevad asjaolud olid välja

selgitatud. Lisaks ei ole maakohus arvestanud, et garantiisumma väljamaksmisest tuleneva

regressinõude esitamise korral pöörab garantii tõendamiskoormise ümber ning regressi

nõudev võlgnik (hageja) peab tõendama asjaolusid, mis kinnitavad, et garantiinõude esitamine

oli alusetu (vt VÕS I komm (2016), § 155, p 4.8.2).

Ringkonnakohus märgib sedagi, et vaidluse lahendamisel VÕS § 1028 alusel ei ole

asjakohased maakohtu põhjendused, mis puudutavad tehingu tühisust näilikkuse tõttu ja

sellest tulenevat tehingu alusel alusetult saadu tagastamist. Hageja nõue kostja II vastu

põhineb sellel, et kostja II nõudis garantiisumma väljamaksmist olukorras, kus tal ei olnud

selleks õigust, mitte sellel, et garantiisumma maksmise aluseks olnud õigussuhe oli näilik.

Seejuures ei ole ka maakohus leidnud, et garantiileping või töövõtuleping oli

garantiikohustuse osas näilik, maakohus pidas ilmselt näilikuks kostja I 07.08.2012 kirjas

sisalduvat leppetrahvinõude tunnustamist, millest ei saa aga hagejale hagis esitatud asjaolude

kohaselt tuleneda alusetu rikastumise nõuet.

2-20-5783

Kuna maakohus ei lahendanud hageja nõuet kostja II vastu VÕS § 115 alusel, kuid hageja

soovib jätkuvalt (sh soovis ringkonnakohtu istungil) nõude rahuldamist VÕS § 115 alusel

kahju hüvitamise nõudena, on maakohtu otsus hageja nõude osas täielikult põhjendamata, sh

on sisuliselt kontrollimata kõik kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eeldused. Mh ei ole maakohus selgitanud välja, kas hagejal on garantiisumma väljamaksmise

tõttu üldse tekkinud kahju. Pelgalt sellest, et garant maksis garantiisumma kostjale II välja ja

tal võis tekkida tagasinõue hageja vastu, ei saa järeldada, et hagejal on tekkinud kahju. Samuti

jättis maakohus tähelepanuta kostja II väited selle kohta, et kahju suurust võis mõjutada ka SA

Kredex käendus, kostja I esitatud garantii hageja pangale ning seltsingulepingu p 9.1 järgi

pidanuks võlgnik sõlmima töövõtulepingu alusel tehtavate töödega seotud riskide

kindlustamiseks koguriskikindlustuslepingu, millega on kogu seltsingu vastutus kaetud.

12.2. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ka kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eeldusi.

Maakohus leidis, et vastuoluliselt, et kostja I rikkus 2017 suvel seltsingulepingust tulenevat

lojaalsus- ja hoolsuskohustust, kui tunnistas 07.08.2017 kirjas kostja II leppetrahvinõuet,

kuigi seltsinguleping lõppes VÕS § 596 lg 1 p 7 järgi võlgniku pankroti väljakuulutamisega,

s.o 17.04.2017. Maakohus jättis seda järeldades sisuliselt tähelepanuta kostja I vastuväited

selle kohta, et kostjal I ei saanud olla etteheidetud rikkumiste toimepanemise ajal enam

seltsingulepingust tulenevaid kohustusi, kuna leping oli lõppenud. Arvestades kostja I

vastuväiteid, pidanuks maakohus välja selgitama, kas kostja I sai seltsingulepingust tulevaid

kohustusi rikkuda, sh kas kostjale I tulenes seltsingulepingust ka pärast selle lõppemist

kohustusi, mille rikkumist hageja kostjale I ette heidab. Lepinguliste kohustuste puudumise

korral tulnuks aga maakohtul hageja esile toodud asjaolusid arvestades kaaluda, kas hagejal

võib olla õigus nõuda kostjalt I õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja §

1045 alusel, sh kas kostjale I etteheidetud teod võivad kujutada endast heade kommete vastast

tahtlikku käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses.

12.3. Lisaks eeltoodule jättis maakohus tähelepanuta ka muid kostjate vastuväiteid, kuid kuna

asi tuleb maakohtule uueks läbivaatamiseks saata juba eeltoodud eksimuste tõttu, ei käsitle

ringkonnakohus ülejäänud eksimusi.

12.4. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus jättis lõppjäreldusena õigesti hageja ja

kostja I nõuded kohtuotsuses tasaarvestamata, kuid tegi seda ekslikel põhjendustel. Kui

võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega,

võib ta oma kaitstud nõude PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi tasaarvestada ka pärast

pankroti väljakuulutamist. VÕS § 197 lg 1 järgi võib kumbki pool oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda tema kohustuse täitmist. Seega saab pankrotivõlausaldaja tasaarvestada

pankrotimenetluse ajal enda tunnustatud nõude võlgniku vastu üksnes siis, kui võlgnikul oli

tekkinud enne pankroti väljakuulutamist nõue tema vastu ja võlausaldajal oli õigus seda täita.

Siinses asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis aga võlgniku nõue kostja I vastu pärast

võlgniku pankroti väljakuulutamist ning sellise nõude tasaarvestamise võimalust PankrS § 99

lg 1 ette ei näe.

13. Ülaltoodud ulatuslike menetlusõiguse rikkumiste tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu

otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2-20-5783

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)