1-23-5392/96 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2025, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-23-5392

Kohtukoosseis

Sten Lind, Orvi Koik ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Ago Kalmeri süüdistuses KarS § 2172 lg 1, § 213 lg 2

p-de 1 ja 3, § 319 lg 1, § 3811 lg 1, § 121 lg 1 ning §

209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14. oktoobril 2024 üldmenetluses

tehtud otsus

Apellandid

prokurör, kaitsjad, kannatanu A esindaja advokaat

Taavi Hein ning kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis)

esindaja Anne Tammer

Prokurör

ringkonnaprokurör Elle Keeman

Süüdistatav

Ago Kalmer

Isikukood: 36904294211; Eesti Vabariigi kodanik;

emakeel: eesti keel; elukoht: XXX ; karistatus: Pärnu

Maakohtu 29.06.2020 otsusega karistatud KarS § 201

lg 2 p 2, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi vangistusega 3

aastat 6 kuud katseajaga 3 aastat 6 kuud; tõkend:

09.11.2021–11.11.2021 kahtlustavana kinni peetud;

11.11.2021–03.12.2021 vahistatud

Kaitsjad

vandeadvokaadid Jaanus Tehver ja Marko Kairjak

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ago Kalmeri kaitsja Marko Kairjaki taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks

rahuldamata.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Ago Kalmeri KarS § 319 lg 1 järgi süüdi tunnistamise

osas ja mõista ta õigeks.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Ago Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi

tunnistamise osas ja teha uus otsus, tunnistades Ago Kalmeri süüdi KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi. Selle kuriteo eest maakohtu otsusega mõistetud 1 aasta 8 kuud vangistust, samuti Pärnu

Maakohtu otsusega mõistetud liitkaristused jätta muutmata.

4. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 14. oktoobri 2024 otsus muutmata.

5. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt prokuratuuri apellatsiooni, samuti Ago Kalmeri

mõlema kaitsja apellatsiooni.

Kannatanu A esindaja advokaat Taavi Heina ja kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Anne Tammeri apellatsioon jäävad rahuldamata.

6. Ringkonnakohus mõistab Ago Kalmeri kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude

hüvitamiseks riigilt välja 7000 eurot. Kannatanu A lepingulise esindaja Taavi Heina taotluse

õigusabikulu hüvitamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanud ja kolmas isik saavad

esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ago Kalmerile on esitatud süüdistus KarS § 2172 lg 1, § 213 lg 2 p 1 ja 3, § 3811 lg 1,

§ 319 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja 4 ja § 121 lg 1 järgi.

1.1

KarS § 2172 lg 1 järgi on A. Kalmerile esitatud süüdistus selles, et ta, olles OÜ-d

AGAL Invest tegelikult juhtiv isik ning samal ajal OÜ Kalbro seaduslik esindaja, ei järginud

OÜ AGAL Invest varalisi huve, kui otsustas ajavahemikul 7. novembrist 2018 kuni 1.

oktoobrini 2021 tasuda OÜ-le Kalbro intresse 34 965 eurot ning viiviseid 52 897,05 eurot.

Väljamaksetega tekitas A. Kalmer OÜ-le AGAL Invest suure varalise kahju kokku summas

87 862,05 eurot.

OÜ Kalbro ja OÜ AGAL Invest vahel oli 5. aprillil 2011 sõlmitud leping, mille järgi andis OÜ

Kalbro OÜ-le AGAL Invest laenu 99 900 eurot tähtajaga 27. aprill 2014. Laen tagati

hüpoteegiga, mis seati A kinnistule aadressil VVV. Kui A müüs kinnistu OÜ-le Morten

Group, sooviti hüpoteegiga tagatavat põhivõlga alates 5. jaanuarist 2018 OÜ-le Kalbro

tagastada. OÜ Kalbro esindaja A. Kalmer, kes ühtlasi oli ka OÜ AGAL Invest tegelik juht, ei

ilmunud notarisse 29. juunil, 28. augustil ega 6. novembril 2018. Seega keeldus A. Kalmer

põhivõla summa vastuvõtmisest, mis oli kasulik OÜ-le Kalbro, kuid mis kahjustas OÜ AGAL

Invest huve ja tahet. Sellega, et A. Kalmer keeldus 6. novembril 2018 OÜ Kalbro nimel

põhjendamatult põhivõla vastuvõtmisest, jäi püsima OÜ AGAL Invest kohustus tasuda

intresse ja viiviseid. Nii põhjustas A. Kalmer OÜ-le AGAL Invest suure varalise kahju. Oma

käitumisega rikkus A. Kalmer kohustust tegutseda äriühingule lojaalselt, parima kasuga ning

hoida ära kahju tekkimist OÜ AGAL Invest varale.

1.2

KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi süüdistatakse A. Kalmerit selles, et ta, olles varem toime

pannud omastamise (kriminaalasi 1-18-5732), pani toime arvutikelmuse, kuna sisenes

vastavat õigust omamata Tehnilise Ülevaatuse OÜ internetipanga kontole ja tegi 220 000 euro

suuruse ülekande äriühingu ARF OÜ pangakontole. Sellega tekitas ta Tehnilise Ülevaatuse

OÜ-le suure varalise kahju summas 220 000 eurot.

A. Kalmeri Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse liikme volitused kehtisid kuni 10. juunini 2013,

kuid ta jätkas pärast tähtaja saabumist äriühingu tegelikku juhtimist ega taotlenud äriregistris

kannete muutmist. 15. septembril 2021 määras aga kohus tsiviilasjas 2-21-14300 Tehnilise

Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmeks MK (K). Kohtumääruse p 5 järgi oli määrus

viivitamata täidetav. A. Kalmer sai sellest, et MK on määratud juhatuse asendusliikmeks,

teada e-toimiku kaudu 15. septembril 2021 kell 16:40.

Kuigi kohtumääruse tegemise hetkest oli Tehnilise Ülevaatuse OÜ esindajaks MK, sisestas A.

Kalmer omavoliliselt äriühingu seadusliku esindajana esinedes internetipangas andmed

tehingu tegemiseks, millega kanti Tehnilise Ülevaatuse OÜ LHV Panga arveldukontolt 15.

septembril 2021 kell 17:25:55 ARF OÜ pangakontole 220 000 eurot. Selliseks

andmesisestuseks ei olnud A. Kalmeril õigust, kuna tal puudus õigustatud isiku luba ning

Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara käsutamine ei olnud enam tema pädevuses. AS-le LHV Pank ei

olnud see teada.

A. Kalmer koostas 15. septembril 2021 tehtud ülekande õiglusliku aluse tekitamiseks

investeerimiskohustusega laenulepingu. Tegemist on näiliku lepinguga, mis kannab 10. märtsi

2021 kuupäeva, kuid dokumendi fail on koostatud 11. oktoobril 2021.

1.3

KarS § 3811 lg 1 järgi on A. Kalmerile esitatud süüdistus selles, et ta varjas

ajavahemikul 16. septembrist 2021 kuni 4. novembrini 2021 teadvalt ebaseaduslikult

Tehnilise Ülevaatuse OÜ raamatupidamisdokumente.

Nagu eespool märgitud, määras kohus 15. septembri 2021 määrusega Tehnilise Ülevaatuse

OÜ juhatuse asendusliikmeks MK. Juhatuse liikmena oli MK kohustatud Tehnilise

Ülevaatuse OÜ-d esindama ja juhtima ning korraldama osaühingu raamatupidamist. Selleks,

et MK saaks täita seadusest tulenevaid kohustusi, tuli A. Kalmeril anda üle Tehnilise

Ülevaatuse OÜ raamatupidamine. Kuigi MK avaldas raamatupidamise dokumentide

saamiseks soovi 16., 17., 18., 20., 22., 27. ja 28. septembril ning 6., 7., 8., 11., 12., 13., 14.,

18. oktoobril 2021, A. Kalmer talle raamatupidamise dokumente üle ei andnud. Sellega

raskendas ta oluliselt äriühingu varalisest seisundist ülevaate saamist.

1.4

KarS § 319 lg 1 järgi süüdistatakse A. Kalmerit selles, et ta esitas teadvalt vale

kaebuse, et A on pannud toime kuriteo.

Nimelt esitas A. Kalmer 21. juulil 2021 täiendava avalduse kriminaalasjas nr 19750000041

menetluse alustamiseks A suhtes, kuigi ta teadis, et viimane ei ole toime pannud kuritegu, s.o

omastanud 106 000 eurot. Nimetatud avalduses väitis A. Kalmer, et „A on alusetu

rikastumise motiivil omastanud omavoliliselt, ilma õigusliku aluseta ja ebaseaduslikult teise

isiku, so /…/ AGAL Kinnisvarad OÜ vara. /…/ Arvestades, et A on 17.12.2015.a,

25.07.2016.a ja 26.05.2019.a teostatud maksed teinud ühtse tahtlusega ja rünnanud sellega

sarnasel viisil sama õigushüve ning need teod täidavad sama kuriteokoosseisu, siis on

allakirjutanu hinnangul A poolt toimepandud tegude puhul tegemist jätkuva- ja

süstemaatilise tegevusega.“ Samuti toodi avalduses välja, et „Avaldajal on alust arvata, et A /

…/ on salaja (so ilma AGAL Kinnisvarad OÜ-ga majanduslikult ja õiguslikult seotud isikute

teadmata ja nõusolekuta), õigusvastaselt käsutanud ja omastanud võõra vara /…/“.

Kuigi avalduse kohaselt oli A teinud tehingud ebaseaduslikult, oli A. Kalmer oli ise andnud

17. detsembril 2015 nõusoleku 36 000 euro suuruse ülekande ja 25. juulil 2016 nõusoleku 70

000 euro suuruse ülekande tegemiseks. Seega oli ta ka teadlik, et tehtud ülekannetega ei olnud

A pannud toime kuritegu.

1.5

KarS § 209 lg 2 p 1 ja 4 järgi on Ago Kalmerile ja ETle esitatud süüdistus selles, et

nad esitasid Eesti Töötukassale valeandmeid, mille tulemusena tekiti Eesti Töötukassale

varaline kahju kokku 6062,03 eurot.

ET, kes oli alates 1. novembrist 2009 raamatupidajana tööl OÜ-s AGAL Invest, esitas 29.

juunil 2020 avalduse enda töölt vabastamiseks alates 1. augustist 2020. Kuigi ET avaldas

soovi ise lahkuda, täitis ta enda kohta koondamishüvitise taotluse ning saatis selle 31. juulil

2020 A. Kalmerile allkirjastamiseks. A. Kalmer allkirjastas selle ning saatis 31. juulil 2020

Eesti Töötukassale avalduse raamatupidaja ETle koondamise puhul kindlustushüvitise

taotlemiseks. Eesti Töötukassa eest varjati ET avaldust enda soovil töölt lahkuda. Eksimuses

olles tegi Eesti Töötukassa 3. augustil 2020 otsuse nr 220005363, millega määrati ETle

4557,92 euro suurune hüvitis, millelt peetakse kinni tulumaks, kohustusliku kogumispensioni

makse ning millelt maksis sotsiaalmaksu Eesti Töötukassa. 4. augustil 2020 kanti ET

pangakontole 3573,41 eurot ning Eesti Töötukassa tasus koondamishüvitise summalt

sotsiaalmaksu 1504,11 eurot. Kokku põhjustati Eesti Töötukassale varaline kahju 6062,03

eurot.

1.6

KarS § 121 lg 1 järgi on A. Kalmerile esitatud süüdistus selles, et ta tõukas 8.

novembril 2022 kella 11.00 paiku XXX ARF OÜ töökabinetis nr 6 tahtlikult ja jõuliselt

kätega A-d ülakeha piirkonda, mille tulemusel tundis viimane valu kaela tagaosas, Ida-

Tallinna Keskhaiglas diagnoositi A-l lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon.

2. Pärnu Maakohus tegi 14. oktoobril 2024 otsuse, millega mõistis A. Kalmeri õigeks

KarS § 2172 lg 1 ja § 3811 lg 1 järgi, kuid tunnistas süüdi KarS § 201 lg 2 p 1, 2, § 319 lg 1, §

121 lg 1 ja § 209 lg 2 p 1, 4 järgi. Seejuures kvalifitseeris maakohus KarS § 201 lg 2 p 1, 2

järgi ümber süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo.

KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi mõistis kohus A. Kalmerile karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust,

KarS § 319 lg 1 järgi ühe aasta vangistust, KarS § 121 lg 1 järgi neli kuud vangistust ning

KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi ühe aasta vangistust.

Kuritegude kogumi eest mõistis kohus A. Kalmerile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kaks

aastat vangistust. Viimast suurendas kohus omakorda KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu Maakohtu

29. juuni 2020 otsusega mõistetud kandmata karistuse, s.o 3 aasta 6 kuu vangistuse võrra ning

mõistis liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus Ago Kalmeri karistuse hulka tema eelvangistuses viibitud

aja 25 päeva ning luges veel kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 5 kuud 5 päeva

vangistust.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, A. Kalmeri kaitsjad, A

lepinguline esindaja ning ARF OÜ (pankrotis) esindaja.

3.1

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Kalmeri KarS § 2172 lg 1 järgi

õigeksmõistmise ning süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo KarS

§ 201 lg 2 p 1 järgi. Prokurör taotleb A. Kalmeri süüdi tunnistamist KarS § 217 2 lg 1 järgi ja

tema karistamist kaheaastase vangistusega. Samuti taotleb prokurör A. Kalmeri süüdi

tunnistamist KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

Liitkaristuseks taotleb prokurör kaheaastase vangistuse mõistmist.

Veel taotleb prokurör maakohtu otsuse põhiosa muutmist KarS § 121 seisukohti puudutavas

osas.

Prokurör taotleb ka maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude hüvitamise ulatuse osas ja

menetluskulude suuruseks 59 168,94 euro lugemist.

Prokurör palub rahuldada kannatanu OÜ AGAL Invest tsiviilhagi.

Apellatsiooni kohaselt mõistis maakohus A. Kalmeri alusetult õigeks usalduse

kuritarvitamises. Prokurör leiab, et A. Kalmer n-ö istus kahel toolil korraga, eelistas ilmselgelt

OÜ AGAL Invest huvidele OÜ-d Kalbro. Ta otsustas jätkata OÜ-st AGAL Invest igakuiste

väljamaksete tegemisega ning tekitas selleks õigusliku aluse. Selleks, et õigustada

väljamaksete tegemist, kasutas A. Kalmer ära enda positsiooni OÜ-s Kalbro ning keeldus

võlasumma vastuvõtmisest. Kuigi põhivõla vastuvõtmisest keeldus A. Kalmer OÜ Kalbro

juhatuse liikmena, kuid see otsus on tehtud eesmärgil hoida alles võimalus OÜ-st AGAL

Invest väljamaksete tegemiseks. Seega ei olnud A. Kalmer OÜ-le AGAL Invest lojaalne, vaid

tegutses viisil, mis kahjustas OÜ AGAL Invest huve. OÜ Kalbro seadusliku esindajana tehtud

otsused on otseselt seotud sellega, millised õigused ja võimalused olid A. Kalmeri OÜ-s

AGAL Invest viimasele kuuluva vara osas. Sel põhjusel on need A. Kalmerile ka

etteheidetavad kui KarS § 2172 sätestatud usalduse kuritarvitamine.

Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et süüdistusest ei selgu tegu, mida on A.

Kalmerile kui kannatanu tegelikule juhile ette heidetud. Süüdistuses on sellena välja toodud

teostatud väljamaksetega kahju tekitamine kokku summas 87 862,05 eurot, millega A. Kalmer

rikkus kohustust tegutseda äriühingule lojaalselt, parima kasuga ning hoida ära kahju

tekkimist OÜ AGAL Invest varale. A. Kalmer ei täitnud oma ülesandeid ausalt ja

õiguspäraselt, mis tõi kaasa OÜ AGAL Invest huvide kahjustamise ja kahju suures ulatuses.

Arvestades, et OÜ-st Kalbro sai A. Kalmer ise tulu, oli OÜ-s AGAL Invest tema eesmärgiks

endaga seotud äriühingu soosimine. OÜ-le AGAL Invest kuuluv vara oli A. Kalmeri käsutuses

ning seda koos OÜ Kalbro juhina õigusi omades ära kasutades tekitati olukord, kus need

varad igakuiselt kanti OÜ-st AGAL Invest OÜ-sse Kalbro. Kui OÜ-le Kalbro olnuks põhivõlg

seisuga 6. novembril 2018 tasutud, ei oleks A. Kalmeril õiguslikku alust väljamaksete

tegemiseks olnud.

Prokurör leiab, et kohus kvalifitseeris arvutikelmuse alusetult ümber omastamiseks.

Pärnu Maakohus määras 15. septembri 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-14300 Tehnilise

Ülevaatuse OÜ-le juhatuse asendusliikme. Määrus oli viivitamata täidetav. Juhatuse

asendusliikme seaduslik esindusõigus tekkis kohtumääruse kehtima hakkamisest. Kohus

määras äriühingu juhtorganisse uue liikme senise liikme asemele, aga mitte täiendavalt senise

juhtorgani liikme kõrvale. Seega sellest hetkest lõppesid A. Kalmeri kõik õigused, mis tal

ühingujuhi staatusest tulenevalt olid. Mingit töösuhet, mille alusel A. Kalmeril oleks säilinud

pärast MK juhatuse asendusliikmeks määramist pangakontode kasutamise ja käsutamise

õigus, tuvastatud pole.

A. Kalmeri kui äriühingu juhi roll lõppes 15. septembri 2021 määrusega ning Tehnilise

Ülevaatuse OÜ varaga tehingute tegemine ei olnud enam tema õiguspädevuses, mistõttu ei

saa rääkida ka A. Kalmerile usaldatud võõrast varast. Seetõttu puudus A. Kalmeril äriühingu

pangakonto kasutamise ja käsutamise õigus sõltumata sellest, et panka sellest veel teavitatud

polnud. Äriühingu varaga tehingute tegemise õigust ei saa anda mitte pank, vaid pädevus peab

tulenema seadusest ja/või lepingulisest suhtest äriühinguga. Kuna pank sai äriühingu juhatuse

liikme vahetusest MK kaudu teadlikuks 16. septembril 2021, jäi A. Kalmerile 15. septembril

2021 pärast määruse kuulutamist alles võimalus pääseda pangakontole ligi, mida ta

pahatahtlikult ära kasutas. Arvelduskonto omaniku nõusolekut konto kasumiseks ja

käsutamiseks A. Kalmeril polnud.

Eeltoodud põhjustel esitati A. Kalmerile süüdistus arvutikelmuses, kus koosseisuteoks on

ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi ja mis viib varalise kahju tekkeni.

Internetipangas väljamakse teostamiseks andmete sisestamisel ei olnud A. Kalmeril

õigustatud isiku luba. Kinnitades väljamakse panga jaoks kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ

juhatuse liige, kes ta enam MK nimetamisest ei olnud, andis A. Kalmer pangale märku,

justkui oleks tema kontot kasutama õigustatud isik või vähemasti tegutseks ta viimase

nõusolekul. Sel põhjusel käivitati andmetöötlusprotsess, mis päädis 220 000 euro suuruse

väljamaksega. Kuna A. Kalmer sisestas 15. septembril 2021 kell 17:25 andmed

ebaseaduslikult olukorras, kus tal puudus õiguspädevus äriühingu vara käsutamiseks, pani ta

toime KarS § 213 tähenduses arvutikelmuse, mitte KarS § 201 järgi kvalifitseeritava

omastamise.

KarS § 121 lg-sse 1 puutuvalt leiab prokurör, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti,

kui jättis kannatanule valu põhjustamise A. Kalmerile omistamata.

Maakohus jättis valu tekitamise A. Kalmerile omistamata, kuna valuaisting tekkis A-l

oluliselt hiljem. Prokurör leiab, et põhjusliku seose olemasolu ei sõltu kehalise väärkohtlemise

puhul sellest, kas valu saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel.

Vastasel juhul oleks juba eos välistatud valu tekitamine ka nt raskes alkoholi- või narkojoobes

isikule, kes hakkab temale kehalise väärkohtlemise tõttu tekitatud valu tundma pärast

kainenemist. Tagajärg on põhjustatud antud teoga, kui ei ole võimalik tegu mõtteliselt

kõrvaldada ehk ära mõelda, ilma et ka tagajärg ära langeks. Kui A. Kalmer ei oleks A-d

tõuganud ülakeha piirkonda, siis ei oleks A hiljem valuaistingut tundnud. Seega on Ago

Kalmer täitnud ka KarS § 121 lg 1 teises alternatiivis kirjeldatud objektiivse koosseisu.

Apellatsioonis on märgitud, et õigeksmõistmise tühistamine mõjutab ka Eesti Vabariigilt välja

mõistetud menetluskulu suurust.

Riigikohus on leidnud, et lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1

peab kohus hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu

ulatuses. Maakohus ei ole taotluste põhjendatust hinnanud kriminaalasja kohtueelses

menetluses tekkinud menetluskulude osas. Sel põhjusel on maakohus menetluskulu suuruseks

87 450,14 euro lugemisega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes. Prokurör leiab, et kogu menetluskuluks tuleks lugeda 59 168,94 eurot.

3.2

Süüdistatava A. Kalmeri huvides on kaitsjad J. Tehver ja M. Kairjak esitanud kaks

eraldi apellatsiooni.

3.2.1

Kaitsja J. Tehver taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Kalmeri KarS §

201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamise,

samuti mõistetud karistuste ja liitkaristuste osas. Kaitsja taotleb A. Kalmeri õigeks mõistmist.

Samuti vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kannatanute Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks tsiviilhagid läbi

vaatamata.

Veel vaidlustab kaitsja maakohtu otsust ARF OÜ vara konfiskeerimise osas, taotledes

konfiskeerimise taotluse rahuldamata jätmist ja vara aresti tühistamist.

Apellatsioonis on vaidlustatud ka A. Kalmeri menetluskulude osaliselt tema kanda jätmist ja

A. Kalmerilt sundraha väljamõistmist. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks

kriminaalmenetluse kulud riigi kanda ja mõistaks A. Kalmeri kasuks välja 87 450,14 eurot

kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Veel

taotleb kaitsja, et kohus jätaks apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda ja mõistaks riigilt Ago

Kalmeri kasuks välja hüvitise valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

Kaitsja vaidleb A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistamisele vastu

järgmiste argumentidega.

KarS § 201 koosseisu tunnuste hulka kuulub asjaolu, et võõra vara teise isiku kasuks

pööramine on ebaseaduslik. Sellest tulenevalt tuleb ära näidata seaduse norm, mida

süüdistatav rikkus, ja asjaolud, mis kvalifitseeruvad asjassepuutuva normi rikkumiseks,

peavad olema esile toodud kohtuliku arutamise aluseks olnud süüdistuses. Maakohus ei ole

viidanud mitte ühelegi kehtiva õiguse normile, mille kaudu oleks antud juhul sisustatud

kuriteokoosseisu tunnus „ebaseaduslik“. Järelikult ei ole maakohus süüteokoosseisu tunnuse

olemasolu nõuetekohaselt kindlaks teinud.

Maakohus tuvastas otsuses õigesti ja põhjendatult, et tehingu tegemise ajal 15. septembril

2021 omas Ago Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ arvelduskonto käsutamise õigust ja seega ei

olnud vastava tehingukorralduse andmete sisestamine panga arvutisüsteemi ebaseaduslik

KarS § 213 lg 1 tähenduses. Niisiis nähtub otsusest üheselt ja selgelt, et maakohus ei

nõustunud süüdistuse aluseks olnud väitega, mille kohaselt Ago Kalmeril ei olnud õigust

tehingut teha, sest vara ei olnud tema „pädevuses“.

Maakohus leidis otsuses samuti õigesti ja põhjendatult, et Ago Kalmeril oli Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja AS LHV Pank vahel sõlmitud lepingust tulenevalt volitus Tehnilise

Ülevaatuse OÜ pangakontol oleva raha käsutamiseks. Järelikult ei saa A. Kalmeri tehtud

varakäsutust kvalifitseerida omastamisena.

Maakohtu otsuse p 5.3 sisaldab ilmselget vastuolu: esmalt tuvastab maakohus fakti, et Ago

Kalmeril oli lepingust tulenev volitus Tehnilise Ülevaatuse OÜ kontol oleva raha

käsutamiseks; punkt aga lõpeb maakohtu tõdemusega, et kui isik teeb varaga tehingu, olemata

selleks volitatud, siis on tegu omastamisega.

Kõnealuses maakohtu otsuse osas sisaldub veel teinegi vastuolu: maakohus tuvastas otsuses,

et Ago Kalmeri õigus Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontol olevat raha käsutada tulenes

Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja AS LHV Pank vahel sõlmitud lepingust; samas otsuse punktis aga

asus maakohus ühtlasi seisukohale, et Ago Kalmeri seaduslik alus Tehnilise Ülevaatuse OÜ

raha käsutamiseks tulenes käsundita asjaajamisest.

Maakohus on otsuses pikalt käsitlenud asjaolusid, millest maakohtu hinnangul järeldub

asjassepuutuva pangaülekande alusena näidatud lepingu näilikkus. Kogu see käsitlus on aga

ainetu, kuivõrd täiesti ilmselgelt ei saa lepingu näilikkusest järeldada, et konkreetne

varakäsutus on KarS § 201 koosseisu tähenduses ebaseaduslik.

Maakohus on põhjendanud otsust seisukohaga, et Ago Kalmer pidi 15.septembril 2021 tehtud

varakäsutuseks saama nõusoleku Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmeks

määratud MKlt, sest tegemist oli igapäevase majandustegevuse raamidest väljuva tehinguga.

Maakohtu otsusest ei selgu, millisele õiguslikule alusele on selline järeldus rajatud. Maakohtu

otsuses sisalduv viide ÄS §-le 168 on ilmselgelt eksitav ja väär.

Ka see, et maakohtu hinnangul kahjustas asjassepuutuv varakäsutus Tehnilise Ülevaatuse OÜ

varalisi huve, ei anna iseenesest alust järeldada, et varakäsutus oli KarS § 201 tähenduses

ebaseaduslik.

KarS § 201 koosseisu tunnus „vara teise isiku kasuks pööramine“ on maakohtu poolt

ebaõigesti tuvastatud. Süüdistuses ei tuginetud asjaolule, et asjasse puutuv vara pöörati ARF

OÜ kasuks, samuti ei ole süüdistuses esile toodud asjaolusid, mis võimaldaks nn

manifesteerimisteooria kohaselt järeldada vara ARF OÜ kasuks pööramist. Kuna süüdistuses

ei olnud vastavatele asjaoludele tuginetud, puudus maakohtul KrMS § 268 lg 1 kohaselt alus

kõnealust süüteokoosseisu tunnust tuvastada.

A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 319 lg 1 järgi on esitatud järgmised vastuväited.

Kuriteokaebus sisaldas ainult ühte faktiväidet, mille tõesus oli kohtumenetluses vaidluse all –

väidet, et A tegi kõnealused ülekanded salaja, s.t. ilma Ago Kalmeri teadmiseta ja

nõusolekuta. Kaitsja rõhutab, et tähendust omab Ago Kalmeri teadmine ja nõusolek vastavate

ülekannete tegemise aja seisuga. Vaidlusaluse asjaolu kohta on olemas vaid kaks tõendit, mis

on omavahel diametraalselt vastuolus: A väitis kohtus, et A. Kalmer oli ülekanneteks oma

nõusoleku andnud, Ago Kalmer oma ütlustes aga eitas seda. Maakohus asus otsuses

seisukohale, et Ago Kalmer valetab, kuid selline hinnang on täiesti põhjendamatu. Ainus

asjaolu, mis maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt Ago Kalmeri väidetavat valetamist

kinnitab, on ET ütlused selle kohta, mis toimus pärast asjassepuutuvate ülekannete tegemist.

Kaitsja leiab, et pärast ülekannete tegemist aset leidnud sündmused ei anna alust tuvastada, et

juba ülekannete tegemise ajal oli A-l olemas Ago Kalmeri nõusolek vastavateks tehinguteks.

Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta kaitsja väite osas, et A ütlused A. Kalmeri poolt

ülekanneteks nõusoleku andmise kohta olid ebausaldusväärsed sellel põhjusel, et need olid

tõendina arvestamiseks liiga ebamäärased ja vastuolulised.

Maakohus on otsuses mh tuginenud tunnistaja EAe ütlustele selle kohta, mida olevat talle

väitnud ET. Seda tehes on maakohus eksinud KrMS § 66 lg 21 nõuete vastu. Kaitsja leiab, et

tehtud viga kvalifitseerub kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p

12 või lg 2 järgi.

Maakohus on asunud seisukohale, et Ago Kalmeri nõusolek asjassepuutuvateks ülekanneteks

on leidnud kinnitust läbi selle, et Ago Kalmer on heaks kiitnud raamatupidamises teostatud

tasaarvestused14. Selline järeldus on väär. Tehingute kajastamine ettevõtte raamatupidamises

ei ole põhimõtteliselt samastatav tehingu heaks kiitmisega. Maakohus jättis täielikult

tähelepanuta kaitsja väited selle kohta, miks oli vaja kajastada A ebaseaduslikud ülekanded

raamatupidamises sellisel viisil, nagu seda tehti.

Maakohus on otsuses täiesti põhjendamatult asunud seisukohale, et kuriteokaebuses eitas Ago

Kalmer asjassepuutuvate ülekannetega seonduvate tasaarvestuskannete teostamist AGAL

Kinnisvara OÜ raamatupidamises. Kõnealuse kuriteokaebuse uurimisel võib igaüks

veenduda, et sellist eitust kuriteokaebus ei sisalda. Niisiis on maakohus tuginenud asjaolule,

mis ei rajane ühelegi tõendile.

Kaitsja vaidleb vastu A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 121 lg 1 järgi.

Kaitsja hinnangul leidis maakohus õigesti, et Ago Kalmeri teos puuduvad valu tekitava

kehalise väärkohtlemise tunnused. Kohus mõistis aga A. Kalmeri alusetult süüdi

tervisekahjustuse põhjustamise eest.

Maakohus asus seisukohale, et „A. Kalmerile heidetakse ette kannatanu lülisamba kaelaosa

liigeste ja neid tugevdavate sidemete vigastamist ning kannatanu lülisamba kaelaosa

lihasevenitust“. Kohtu seisukoht, et A. Kalmerile heidetakse ette lihasevenitust, ei ole

kooskõlas esitatud süüdistusega, samuti ei rajane see asjas uuritud tõenditele. Lülisamba

distensiooni (RHK-10 p S13.4) näol ei ole tegemist lihasevenitusega, sest lihased ei ole

lülisamba osa. Distensioon ehk venitus saab lülisamba puhul aset leida lülisamba sidemetes

ehk ligamentides. Sellele viitab otseselt ka RHK-10 jaotise S13 (mille alamjaotis on S13.4

„Lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon“) nimetus „Kaelapiirkonna liigeste ja sidemete

luksatsioon, distorsioon ja distensioon“. Kaelapiirkonna lihaste vigastused kuuluvad RHK-10

jaotise S16 „Kaelapiirkonna lihaste ja kõõluste vigastused“ alla. Lihaste distensiooni

diagnoosimist ei nähtu ITKH epikriisist ega ühestki muust tõendist, samuti ei ole sellele

tuginetud süüdistuses. Järelikult on maakohtu poolt sellele asjaolule tuginemine alusetu ja

ekslik. Mis puutub kannatanu lülisamba kaelaosa liigeste ja sidemete nikastusse (distorsioon)

ja/või nihestusse (distensioon), siis jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et ITKH epikriisi

kohaselt selliseid vigastusi kinnitavat uuringutulemust ei leitud.

Kaitsja on seisukohal, et tervisekahjustuse tuvastamine eeldab kehtiva õiguse kohaselt

eriteadmiste rakendamist, mistõttu saab asjakohaseks tõendiks olla üksnes eksperdi arvamus.

Praeguses menetluses tervisekahjustust tõendavat ekspertiisi läbi viidud ei ole.

„Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 2 lg 1 nõuab, et tervisekahjustus

tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel.

Kohtuotsuses on täielikult tähelepanuta jäetud kaitseväide, mille kohaselt oli Ago Kalmeri teo

õigusvastasus välistatud KarS § 28 lg 1 kohaselt tulenevalt asjaolust, et Ago Kalmer oli

õigustatud tõrjuma A õigusvastast rünnet, mis seisnes Ago Kalmeri tahte vastaselt tema

kabinetti sisenemises ja sealt nõudmisele vaatamata mitte lahkumises.

A. Kalmeri süüdi tunnistamist KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vaidlustab kaitsja järgmiste

argumentidega.

Kohus tegi vea sellega, et ei arvestanud üldse, millal ja mis asjaoludel ET koostas oma

lahkumisavalduse. Ago Kalmeri ütluste kohaselt toimus ET nn lahkumisavalduse koostamine

2020. aasta septembri teises pooles või oktoobri alguses. ET kirjutas avalduse A. Kalmeri

palvel selleks, et Ago Kalmer saaks seda näidata A-le . Seda on kinnitanud ka ET.

Töötukassale koondamishüvitise saamise avalduse esitamise aja seisuga mõistsid nii ET kui

A. Kalmer töölepingu lõppemise alusena tööandja algatust ehk koondamist TLS § 89 lg 1.

Seetõttu ei saa kummalegi ette heita Töötukassale tegelikest asjaoludest – konkreetselt

töölepingu lõppemise põhjusest – ebaõige ettekujutuse loomist.

Maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseteks nii ET kui Ago Kalmeri ütlused

töölepingu lõppemise ja nn lahkumisavalduse koostamise asjaolude kohta. Mõlema nimetatud

isiku ütlused haakuvad asjas kogutud ja uuritud teiste tõenditega ning on ühtlasi ka eluliselt

usutavad.

ET poolt nö sama töö jätkamine pärast koondamist OÜ-st AGAL Invest ei anna alust

järeldada, et koondamist ei toimunud. Fakt on see, et OÜ-s AGAL Invest ET alates

01.08.2020.a. ei töötanud. Asjaolu, et töölepingu ülesütlemisel tööandja algatusel rikuti

selleks ettenähtud korda (ei vormistatud TLS § 95 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust), ei

oma TLS § 105 lg-st 2 tulenevalt tähtsust.

Maakohtu seisukoht, et töötaja koondamine nõuab osanike otsust, on ilmselgelt ekslik. Viide

ÄS § 168 lg 1 p-le 11 on alusetu.

Tsiviilhagidesse puutvalt märgib kaitsja, et kuivõrd Ago Kalmer tuleb eelviidatud süüdistuse

osades õigeks mõista, tuleb nii A kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ tsiviilhagi suhtes kohaldada

KrMS § 310 lg-t 2 ja jätta tsiviilhagid läbi vaatamata.

Ka konfiskeerimine tuleb kohaldamata jätta A. Kalmeri õigeks mõistmise tõttu. Seetõttu tuleb

tühistada ka vara arest.

Menetluskulude kohta märgib kaitsja, et kuivõrd asja õigel lahendamisel oleks Ago Kalmer

tulnud õigeks mõista kõigis süüdistustes, tulnuks kõik menetluskulud jätta vastavalt KrMS §

181 lg-le 1 riigi kanda. Seega tuleks riigi kanda jätta kogu maakohtu poolt mõistlikuks loetud

kaitsjatele makstud tasu. Õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada ka temalt sundraha välja

mõistmine.

3.2.2

A. Kalmeri kaitsja M. Kairjak taotleb apellatsioonis samuti maakohtu otsuse

tühistamist A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja

4 järgi süüdi tunnistamise ja mõistetud karistuste, samuti liitkaristuste osas. Kaitsja taotleb A.

Kalmeri õigeks mõistmist.

Samuti vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kannatanute Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks tsiviilhagid läbi

vaatamata või rahuldamata.

Veel vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus jättis osa menetluskulude hulka

arvatud valitud kaitsjate tasust Ago Kalmeri enda kanda. Kaitsja taotleb, et A. Kalmerile

hüvitataks kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasust

lisaks maakohtu poolt juba riigi kanda jäetud 29 150,04 eurole veel 58 300,10 euro ulatuses.

Samuti taotleb kaitsja apellatsioonimenetluses valitatud kaitsjale makstud tasu hüvitamist

vastavalt õigusteenuse osutamise arvele.

Kaitsja taotleb, et kohus võtaks asja materjalide juurde Tallinna Vangla 7. septembri 2023

kinnituse elektroonilise valve võimalikkuse kohta, samuti süüdistatava ja tema abikaasa

nõusolekud.

A. Kalmeri KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamist vaidlustab kaitsja järgmiste

argumentidega.

Kaitsja väitel pole keegi pole kunagi väljendanud seisukohta, et ET töölepingu

ülesütlemisavaldus on esitatud 29. juunil 2020. Nii A. Kalmer kui ka ET on kinnitanud, et

allkirjastasid ülesütlemisavalduse pärast koondamist. Vastupidist ei ole väitnud ka

prokuratuur. Ometi on kohus otsuse p-s 7.4. järeldanud, et ET on just 29. juunil 2020 esitanud

ülesütlemisavalduse. Seega on kohus teinud järelduse otseselt vastupidiselt kõigi asjas

kogutud tõenditega, v.a dokument ise, millel on märgitud vale kuupäev.

Ainsad isikud, kes osalesid väidetava ülesütlemisavalduse vormistamisel, olid A. Kalmer ja

ET. Kohus on pidanud nende ütlusi ülesütlemisavalduse tegeliku koostamise osas

ebausaldusväärseks. Kaitsja leiab, et kohus ei saa pidada ebausaldusväärseks ütlusi, kui pole

ühtegi tõendit, mis väidaks vastupidist.

Kohtuotsuses märgitu, et ET ülesütlemisavalduseni viis A. Kalmeri ja ET vahel olnud

konflikt, on oletuslik. Sellist väidet pole keelgi esitanud.

Isegi, kui ET esitas 29. juunil 2020 avalduse töölt lahkumiseks, ei tähenda see, et teda ei

võinud seejärel koondada. Töötaja võib koondada ka pärast ülesütlemisavaldust kuni töösuhte

õigusliku lõpuni. Kohus pole väitnud, et ET koondamiseks poleks olnud alust. Kohus on vaid

püüdnud väita, justkui tegelikkuses mingit ET töötamise lõppu ei toimunud ja koondamise

puhul eeldanuks selline otsus osanike otsust. Seda väites tekib kohtu põhjendustesse

loogikaviga: kui kohus leiab, et ET tegelikult täitis oma kohustusi edasi, jääb arusaamatuks,

miks ta esitas (kohtu teooria kohaselt küll vihasena) 29. juunil 2020 ülesütlemisavalduse?

Samas leiab kaitsja, et kohtu nimetatud tõendid kohtu järelduseks, et ET jätkas töötamist,

alust ei anna. Seejuures jättis kohus tähelepanuta olulisima tõendi – politsei vaatlusprotokolli,

mille kohaselt ei saatnud ET AGAL Invest OÜ-ga seoses pärast koondamist ühtegi e-kirja.

Kohtu järeldus, et koondamisel on alati vaja osanike otsust, on õiguslikult alusetu ja

praktiliselt ebarealistlik. Kohtu viidatud ÄS § 168 lg 1 ei ole asjakohane. Koondamine kui üks

töösuhte lõpetamise võimalusi ei ole kindlasti igapäevase majandustegevuse raamest väljuv

tehing, eriti, kui töösuhe lõpetatakse ainult ühe töötajaga. TLS §-st 89 ei tulene, et

koondamise eeltingimuseks peaks olema osanike ja/või juhatuse otsus.

Asjas ei saa vaidlust olla, et koondamisolukord tekkis. Kuni koondamiseni oli AGAL Invest

OÜ sisuliselt kõikidele teistele AGAL grupi ettevõtetele raamatupidamisteenust osutav

ettevõte. Kohus on lugenud tõendatuks ka selle, et AGAL Invest enam teenuseid ei osutanud,

st sellisel kujul ja mahus ei saanud AGAL Invest tegevus raamatupidamisse puutuvalt jätkuda.

Laiemas plaanis oli ilmselt see A. Kalmeri eesmärk – nii tekitas ta võimaluse tulevikus grupi

ettevõtetele osutada teenust läbi ARF OÜ. Kohtu viide RKTKo lahendile 3-2-1-7-11 on

asjakohatu. TLS § 89 lg 1 ei eelda ilmtingimata töömahu vähenemist või et nt ettevõttel läheb

majanduslikult kehvasti (vt nt RKTKo 2-20-16369, p 12), piisab vaid kui muudetakse töö

korraldust.

A. Kalmeri KarS § 319 järgi süüdi tunnistamisele esitab kaitsja järgmised vastuväited.

Kohus on ajanud põhjendustes segamini AGAL Invest OÜ ja AGAL Kinnisvarad OÜ. Kohus

on tähelepanuta jätnud asjaolu, et kogu A väljamaksete põhjendatuse küsimus taandub sellele,

et tal oli väidetav nõue AGAL Invest OÜ vastu, ent väljamakse tegi ta AGAL Kinnisvarad OÜ

kontolt. Põhjus, miks A tegi väljamakse AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt, oli asjaolu, et tal oli

selleks võimalus ja selle äriühingu kontol oli raha. Kui A-l oli nõue AGAL Invest OÜ, mitte

AGAL Kinnisvarad OÜ vastu, ei saanud A. Kalmer olla teadlik, et A teeb ülekande AGAL

Kinnisvarad OÜ kontolt, ega anda selleks nõusolekut.

Kaitsja märgib, et on kogu menetluse vältel osutanud, et süüdistus on ebaselge küsimuses,

milles ebaõiged väited seisnesid. Otsuse põhjenduste kohaselt näikse põhiline etteheide olevat

selles, et A. Kalmer väitis, et (a) 17.12.2015. a ja 25.07.2016. a väljamakseteks puudus

osanike nõusolek, (b) need ülekanded tehti A. Kalmeri teadmata. Kohus leidis, et need

asjaolud on tõendatud. Kaitsja sellega ei nõustu.

Seda, et A. Kalmer teadis A plaanist ülekanded teha ja andis neiks nõusoleku, on väitnud vaid

A ning osaliselt ka EA.

Kohus on otsuses pidanud A ütlusi pidanud haakuvaiks ET omadega, mida nad aga ei ole. ET

pole kunagi kinnitanud, et A maksed tema või A. Kalmeriga kooskõlastas. Vastupidi: ET

selgitas, kuidas ta sai teada ja mis ta tegi siis, kui selgus, et A on oma väidetavat nõuet asunud

rahuldama täiesti asjassepuutumatu kolmanda isiku AGAL Kinnisvarad kontolt. Kohus on

sisuliselt ET räägitut ignoreeritud.

A. Kalmeri teadmist ja nõusolekut ei näita ka see, mida A. Kalmer ja/või ET pärast A

ülekandeid raamatupidamislikult tegi. Asjaolu, kuidas kajastatakse raamatupidamislikult

mingeid nõudeid, ei määra nende nõuete sisu (RKTKo 3-2-1-133-15, p 15). Veelgi enam,

KarS § 319 lg 1 objektiivse koosseisu seisukohalt on oluline, et peab olema tõend, mis osutab

sellele, et A. Kalmer teadis A kavatsusest minna makseid tegema ja andis sellele nõusoleku.

Sellist asjaolu ei saa tõendada hiljem tehtud tasaarvestuste vms-ga. Oluline on see, et enne

ülekannet A. Kalmer midagi ei teadnud ja nõusolekut ei andnud. Sellist teadmist ei saa näidata

ka kohtu otsuses viidatud 2020. a toimunud kirjavahetus ET ja A. Kalmeri vahel. 4 aastat

hiljem ET saadetud e-kirjad ei näita, et A. Kalmer oleks olnud teadlik ülekannetest enne

nende tegemist, veel vähem andnud nõusoleku ette.

Kohtuotsuse kohaselt on A. Kalmeri teadmist plaanitavatest ülekannetest enne nende tegemist

kinnitanud EA, kes väitis, et ET olevat öelnud, et A olevat tehingud teinud A. Kalmeri

korraldusel. Seda väitis EA pärast seda, kui ET oli oma ütlused andnud. ET oma ütlustes seda,

et A oleks teinud ülekanded A. Kalmeri korraldusel, väitanud ei ole. EA osales sel istungil

kannatanu esindajana ja oleks võinud ETt selle asjaolu kohta küsitleda. Selle asemel ootas

EA, kuni annab ütlusi, ja esitas täiesti kontrollimatu väite selle kohta, mida ET oli väidetavalt

talle öelnud. Kaitsja leiab, et kohus „ei saa tugineda kannatanust tunnistaja ütlustele, mis on

antud pärast tunnistaja ülekuulamist olukorras, kus kannatanu esindaja väidab, justkui talle on

tunnistaja poolt öeldud midagi, mida tunnistaja ise pole kunagi väitnud“.

Kaitsja leiab, et A ütlused on ebausaldusväärsed: need on oma sisult ebaühtlased ning seega

pole terviklikkuses võrreldavad ET ja A. Kalmeri omadega. Tuleb arvestada ka seda, et

osaliselt kattuvatel asjaoludel on poolte vahel juba toimunud vaidlus tsiviilasjas nr 2-20-

17398, milles on tehtud Harju Maakohtu otsus 29.04.2022. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

otsus 17.08.2023. a (otsused on jõustunud). Harju Maakohus rahuldas AGAL Kinnisvarad OÜ

hagi A vastu ja viitas, et A selgitused ülekannete aluste osas on vastuolulised ning A

põhjendused on meelevaldsed (29.04.2022. a otsuse p 13). Otsus on jäänud Tallinna

Ringkonnakohtus jõusse, olgugi, et EA püüdis seda lõpetada kompromissiga, millega A

poleks sisuliselt midagi tasuma pidanud.

Kokkuvõttes ei ole A. Kalmer prokuratuurile mingeid ebaõigeid väiteid esitanud. Ta väitis, et

ei teadnud ülekannetest midagi ja osanike nõusolek selleks puudus. Asjaolu, kas A. Kalmer

suhtles A-ga võimaliku AGAL Invest nõude teemal ja teostas tasaarvestuse, kui selgus, et A

on AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt makseid teinud, ei tõenda seda, et ta oli teadlik AGAL

Kinnisvarad OÜ kontolt tehtavatest tehingutest ja oli nendega nõus.

Kaitsja vaidleb A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistamisele vastu

järgmiste põhjendustega.

Kohus eksis, tuletades vara usaldamise seisundi käsundita asjaajamisest. Kuigi käsundita

asjaajamine loob seadusest tuleneva võlasuhte ja seab asjaajajale kohustuse järgida soodustatu

huve, ei anna see otseselt õigust või volitust vara kasutamiseks. Seega ei anna käsundita

asjaajamine ka vara usaldamisele KarS § 201 mõttes vastavat õigussuhet, mis eeldab

teadlikku ja tahtlikku vara üleandmist omaniku poolt.

Otsuses esineb oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna

otsuse põhjendused on sisemiselt vastuolulised ja ei vasta õigusriikliku kriminaalmenetluse

põhimõtetele. Nimelt ei suuda kohus otsuses järjepidevalt hinnata, kas A. Kalmeril oli õigus

teha 15. septembril 2021 Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel ülekandeid. Vastavalt otsuse punktile

5.1.2. oli A. Kalmeril õigus isik Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel tehingute tegemiseks, kuna

juhatuse asendusliikme MK nõusolekuvajadus muutus kohustuslikuks alles alates 16.

septembrist 2021. Otsuse kohaselt jätkas A. Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ igapäevase

majandustegevuse juhtimist kuni 16. septembrini 2021. Sellest tulenevalt ei olnud 15.

septembril 2021 kell 17:25 tehtud ülekande hetkel MK eelnev nõusolek vajalik. Samas otsuse

punktis 5.6 käsitleb kohus 15. septembril 2021 kell 17.25 tehtud ülekannet kui tehingut, mis

väljus igapäevase majandustegevuse raamidest ja oleks vajanud juhatuse asendusliikme

heakskiitu. Kohus järeldab, et kuna MK nõusolek puudus, ei olnud A. Kalmeril õigust

nimetatud ülekannet teha. Need kaks seisukohta tekitavad otsuses sisemise vastuolu.

Eksimuse tulemusena on kohus ka jõudnud juriidiliselt valesse lähtekohta: pole ühtegi alust,

mis oleks lõpetanud asendusliikme määramisega A. Kalmeri volitused (seda ei öelnud ka

vastav kohtumäärus, millega MK asendusliikmeks määrati). Puudub alus ka väita, et tehing

vajas teise juhatuse liikme nõusolekut.

Kohtu järeldused lepingu näilikkuse osas ei oma ülekande õiguste osas mingit tähtsust.

Lepingu allkirjastamine hiljem ei tee seda näilikuks. Asjaolu, et A. Kalmeri arvutis on fail

metaandmetega, mille kohaselt on dokument koostatud hiljem, ei tõenda laenulepingu

tegeliku sõlmimise aega. Maakohus leidis valesti, kui nõustus süüdistusega osas, mille järgi

on Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vaheline tehing näilik. Arvestades, et

raamatupidamises oli juba varasemalt registreeritud samalaadseid tehinguid, oli tegemist

pigem praktilise vajadusega dokumenteerida tehingu alus. Kohus leidis, et teised tõendid ei

toeta kaitsja osutatud võimalust, et leping võidi paberil koostada ja allkirjastada enne

ülekannet. Ainuke tõend selle kohta on väidetav metaandmetega fail. 10. märtsil 2021

laenuleping on sarnane varasemalt sõlmitud lepingutele; asjaolu, et samasisuline leping võidi

kas koostada, uuendada või uuesti salvestada hiljem, ei ole alus lepingu näilikkuse osas.

Tehnilise Ülevaatuse OÜ oli andnud ARF OÜ-le laenu ARF OÜ asutamisest alates, mh oli

kanne tehtud ka 10. märtsil 2021.

Laenulepingu alusel rahaliste vahendite ülekandmine ei saa olla omastamistahte

manifesteerimine. Kohus on asunud sisuliselt hindama laenulepingu põhjendatust. KarS § 201

seisukohalt ei ole oluline, kas ja kuivõrd oli käsutuse aluseks olev õigussuhe

hoolsuskohustusega vastuolus või mitte.

Kaitsja leiab, et ülekande tulemusel ei liikunud 220 000 eurot A-st kaugemale või kontrolli

alt välja, kuna ta ei kontrollinud seda raha ka enne. ARF OÜ oli seotud isik. Ta oli asutatud

nii, et ta asuks AGAL Invest OÜ asemel osutama teistele isikutele raamatupidamisteenust.

Lisaks omandati antud ühingule LEI-kood, mis võimaldas omandada teatud liiki

väärtpabereid. Tehnilise Ülevaatuse OÜ oli kasumlik ettevõte, mis genereeris vabu vahendeid,

nende väljamaksmine oleks tekitanud dividendikohustuse, välja laenamine AGAL Invest kui

emaühingusse oli tekitanud probleeme maksuametiga. ARF OÜ oli ettevõte, millel ei olnud

muid kohustusi, kuna ta osutas vaid raamatupidamisteenust. Ta oli loodud nii, et kõik teised

grupi ühingud olid tema osanikud ja kaudsed kasusaajad. Nii oli lõppastmes ARF OÜ

kasusaaja ka A .

Laenuna raha ülekandmine oli kasumlik – hoiuseintress on madalam kui laenuintress. Seega

ei oleks olnud mõistlik vabu vahendeid niisama kontol hoida.

Laen seotud isikutele ei saa olla käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Olenemata

sellest, kas ja kuivõrd usaldusväärne oli laenulepingu sõlmimise fakt, on kohus ise

sedastanud, et kuna kõik ülekanded olid kirjeldusega kui „laen“, oli laenuleping sõlmitud

vastavalt VÕS § 396 lg-s 1 sätestatule, mille järgi kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu olemus seisneb ajutises vara üleandmises, millele

järgneb vara täielik tagastamine koos võimalike lisakohustustega, näiteks intresside

tasumisega. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka

suuliselt vastavalt TsÜS § 77 lg-le 1 koosmõjus VÕS § 11 lg-ga 1 (RKTKO asja nr 2-14-

61508, p 21). Tagastamiskohustus on laenulepingu keskne element, mis eristab seda kinke-

või annetustehingutest. Kui lepinguga on kindlaks määratud vara tagastamise kohustus ja vara

jääb lepingulise õiguse objektiks, ei saa seda käsitleda omastamisena, kuna puudub omaniku

õiguste püsiv kahjustamine.

A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 121 lg 1 järgi on esitatud järgmised vastuväited.

Kellegi süüdi tunnistamiseks KarS § 121 lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatava tegevus on

olnud teise isiku kehalist puutumatust kahjustav ja et sellele järgnenud valu või

tervisekahjustus on põhjuslikus seoses süüdistatava käitumisega. Maakohus on hinnangut

andes jätnud kriitiliselt hindamata väidetava teo raskusastme, selle tegeliku mõju kannatanule

ning jäänud üksnes näilise teokirjelduse juurde.

Maakohus on oma otsuses ekslikult määratlenud vaidlusaluse füüsilise kontakti kannatanu

jõulise tõukamisena. Jõuline tõukamine tähendab sellist füüsilise surve intensiivsust, mille

tagajärjel kannatanu keha reageerib märgatavalt, näiteks kukkumise või tasakaalu täieliku

kaotusega. Väidetav kolmekordne tõukamine ei toonud kaasa kannatanu tasakaalu kaotamist –

ta jäi vaatamata mitmekordsele kehakontaktile oma kohale püsima.

Kaitsja peab oluliseks, et A ei tundnud tõukamise järel kohe valu. Jõulise tõukamise korral

eeldatakse, et kannatanu kogeb kohest valuaistingut või muid märkimisväärseid füüsilisi

reaktsioone, mis viitavad tugevale traumale. Seetõttu on kaheldav, kas tõukamine oli

tegelikult jõuline, kui see ei tekitanud mingit vahetut valuaistingut.

Kohtu järeldused tervise kahjustamise või valu tekitamise kohta ei ole arusaadavad.

Maakohus on märkinud, et tõenditega on tuvastatud A tekitatud tervisekahjustuse olemasolu,

viidates seejärel epikriisis kirjeldatule. Epikriis ei tõenda tervisekahjustuse olemasolu, sest

selles esitatud diagnoos ei ole kooskõlas lülisamba kaelaosa kompuutertomograafia

tulemustega. Uuring näitas, et lülisamba kaelaosa on korras: lülisambalülid on ühel joonel,

lülide kõrgus on normaalne, luude kontuurid on intaktsed ja traumaatilisi muutusi ei esine.

Selline pilt ei viita distorsioonile ega distensioonile. Lisaks ei tuvastatud kannatanu kehal

nähtavaid väliseid vigastusi, nagu verevalumid, sinikad, haavad või verejooks, mis võiksid

viidata füüsilisele traumale. Arsti poolt esitatud diagnoos põhineb valdavalt kannatanu enda

subjektiivsel anamneesil ja kaebustel, mitte objektiivsetel füüsilistel leidudel. Selline diagnoos

ei ole piisavalt usaldusväärne tõendamaks, et A-l tekkis tervisekahjustus.

Maakohus on jätnud analüüsimata epikriisis märgitu, et trauma on põhjustatud „teise isikuga

kokkupõrkest või tõukamisest põhjustatud muu kukkumine samal tasapinnal“. Tuvastatud

pole, et kannatanu oleks tõukamise tulemusel kukkunud. See seab kahtluse alla nii epikriisis

kirjeldatud kaelatrauma tekkemehhanismi kui ka kannatanu väiteid. Olukorras, kus epikriisi

diagnoos rajaneb kannatanu subjektiivsel kirjeldusel eeldatavast kukkumisest, ent kohtu

tuvastatud asjaolude kohaselt kukkumist ei toimunud, katkeb põhjuslik seos väidetava

tõukamise ja tervisekahjustuse vahel.

Kannatanu väitis, et valu tekkis alles ligi 7 tundi pärast tõukamist, põhjendades seda šoki ja

adrenaliiniga. Meditsiinilisest vaatenurgast on selline seletus küsitav. Adrenaliin vabaneb

organismis eelkõige äkilise ja tugeva trauma korral, mis on seotud olukordadega, kus inimese

elu või tervis on tõsiselt ohus, näiteks raske autoõnnetus, luumurd või mõni muu füüsiliselt

kurnav ja ohtlik sündmus. Menetluse esemeks oleval juhul oli tegemist üksnes tõukamisega,

mida kannatanu väitel tehti küll jõuliselt, kuid mille tagajärjel ta ei kaotanud tasakaalu ega

kukkunud. Sellise sündmuse puhul ei ole adrenaliini vabanemine meditsiiniliselt tõenäoline.

Seetõttu jääb kannatanu väide adrenaliini mõju kohta põhjendamatuks ja meditsiiniliselt

ebaveenvaks.

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha

vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või

trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut.

Kannatanu väitis, et tema kael valutas mitu kuud pärast väidetavat tõukamist ning tal oli

raskusi magamise ja autojuhtimisega. Kohus leidis, et antud väidet kinnitab esitatud 7-

päevane haigusleht. Siiski ei tõenda haigusleht iseenesest valu kestust mitme kuu jooksul.

Eeltoodust tulenevalt ei saa tuvastada, et A-l oleks olnud tõendatav tervisekahjustus.

Kompuutertomograafia tulemused, väliste vigastuste puudumine ja diagnoosi subjektiivne

olemus ei toeta väidet, et süüdistatava tegevus põhjustas tervisekahjustuse. Samuti on küsitav

kannatanu A väide valu hilinenud ilmnemise kohta, kuna see ei ole kooskõlas meditsiinilise

loogikaga ega sündmuse tõendatud asjaoludega.

Maakohus on ekslikult järeldanud, et A. Kalmer tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2

tähenduses. Selleks, et järeldada saaks kavatsetust, peab olema tõendatud, et isik seadis endale

eesmärgiks kannatanule tervisekahjustuse tekitamise. Antud juhul ei viita tõendid sellele, et A.

Kalmer oleks tegutsenud sellise eesmärgiga. Kõik asjaolud näitavad, et A. Kalmeri tegevuse

eesmärk oli kannatanu A kabinetist eemaldamine, mitte tema tervise kahjustamine.

Kuigi apellatsiooni taotluste all ei ole esitatud taotlust A. Kalmeri karistus(t)e muutmiseks, on

apellatsioonis esitatud vastuväited maakohtu otsusega A. Kalmerile mõistetud karistustele.

Maakohus karistas A. Kalmerit vangistusega nelja teo eest, millest kolme puhul olnuks

võimalik mõista ka rahaline karistus. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista vaid siis,

kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ning kui seadus

võimaldab konkreetse teo eest vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab

kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kui kohus mõistab isikule karistuse mitme teo

eest, peab ta iga teo eest karistuse mõistmist eraldi põhistama. Maakohus seda teinud ei ole.

Lisaks on maakohus põhistanud vangistuse mõistmist asjaoluga, mida ei saa pidada

karistusliigi valikul asjakohaseks.

Maakohus on viidanud A. Kalmeri varasemale karistusele, karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumisele ning nentinud seejärel, et A. Kalmerit tuleb karistada

vangistusega, sest süü suurust, eelkõige episoodide rohkust ja tekitatud kahju suurust

arvestades ei täidaks rahaline karistus oma eesmärke. Seega on maakohus valinud karistusliigi

A. Kalmerile süüks arvatavaid tegusid kogumis arvestades. See on viinud eksliku tõdemuseni,

nagu välistaks A. Kalmerile rahalise karistuse mõistmise muu hulgas episoodide rohkus. Kuna

kõik A. Kalmerile süüks arvatavad teod, mille eest võinuks teda karistada vangistuse asemel

rahalise karistusega (KarS § 121, § 201 ja § 319), on n-ö üheepisoodilised, on täiesti

asjakohatu väide, et rahalise karistuse mõistmise välistab episoodide rohkus. Sellisele

argumendile tuginedes kohaldas maakohus materiaalõigust valesti, kuna lähtus karistusliigi

valikul sobimatutest kaalutlustest (RKKKo asjas nr 1-19-4150, p 28).

Lisaks episoodide rohkusele viitab maakohus rahalist karistust välistava asjaoluna ka tekitatud

kahju suurusele. Samas edaspidi on kohus konkreetselt KarS § 201, § 319 ja § 121 järgsete

tegude eest mõistetavaid karistusi põhistades (otsuse punktid 10.2. ja 10.3.) käsitlenud

tekitatud kahju suurust vaid KarS § 201 kontekstis.

Kui maakohus oleks analüüsinud A. Kalmerile KarS § 121, § 201 ja § 319 järgi karistusi

mõistes karistusliigi valikut iga teo puhul eraldi ega oleks tuginenud sobimatutele

kaalutlustele, polnuks põhjendatud tema karistamine kõigi nende tegude eest vangistusega.

Järelikult on maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse

rikkumine toonud kaasa A. Kalmerile põhjendamatute karistuste mõistmise.

KarS § 121 lg-le 1 vastava teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni

1-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada 4-kuulise vangistusega,

kuna selline karistus vastab tema süü suurusele ning arvestab eri- ja üldpreventiivseid

kaalutlusi. Kohus ei ole andnud põhjendustes A. Kalmeri süüle konkreetset hinnangut. Kaitsja

arvates tuleb A. Kalmeri süüd pidada väikseks. Seda põhjusel, et tõukamine on võrreldes

paljude teiste KarS § 121 järgset tegu täitvate käitumisaktidega (nt löömine, hammustamine)

üldjuhul siiski kergemat laadi kehaline väärkohtlemine. Kuigi kohtu hinnangul toimus

tõukamine jõuliselt, on ometi märkimisväärne, et valu A sellest ei tundnud. Isegi, kui

etteheidetava tagajärje esinemist jaatada, on see ilmselgelt oma olemuselt kergemat laadi ega

saanud põhjustada A-le olulisi vaevusi. Seetõttu on põhjust pidada A. Kalmerile

etteheidetavat tegu võrdlemisi väheohtlikuks, mis annab alust rääkida ka väiksest teosüüst.

Kuna karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, A. Kalmeri süüd

saab hinnata väiksena ning eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevat vajadust tema

mõjutamiseks ei ole, pole mingisugust põhjendust karistada A. Kalmerit KarS § 121 lg 1

järgse teo eest vangistusega, vaid karistuse eesmärke on võimalik täita ka rahalise karistusega.

KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgse teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni

5-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada süü suurust ning eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades 1 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega.

Kohtu põhjendustest jääb mõneti arusaamatuks, mis asjaolusid arvestas kohus A. Kalmeri süü

suuruse määratlemisel ja mis asjaolusid eripreventiivsetel kaalutlustel. Maakohtu

põhjendustest võib aru saada, et kohus arvestas A. Kalmeri poolt temale usaldatud Tehnilise

Ülevaatuse OÜ vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise ulatust kui süüd

suurendavat asjaolu. Seejärel teeb aga kohus arusaamatu viite sellele, et A. Kalmerit on varem

karistatud KarS § 201 järgi Agal Kinnisvarad OÜ vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks

pööramise eest ning et A. Kalmeri käitumist iseloomustavaks tunnuseks on olnud soov saada

ebaseaduslikult võimalikult palju kannatanu rahalisi vahendeid enda kasutusse. Neis

põhjendustes näib olevat kaks loogikaviga. Esiteks võib aru saada, justkui oleks A. Kalmeril

kohtu arvates mingisugune soov käituda kuritegelikult just ühe konkreetse kannatanu vastu.

A. Kalmerile praegu etteheidetaval teol ning temale varasemas kohtumenetluses ette heidetud

teol olid aga erinevad kannatanud. Teiseks viitab kohus sellele, justkui soovinuks A. Kalmer

saada kannatanu rahalisi vahendeid enda kasutusse, kuid nii varasemas kohtuasjas kui ka

praeguses kohtuasjas pannatakse talle süüks kannatanute vara kolmanda isiku kasuks

pööramist. Seega on arusaamatu kohtu käsitlus, mille kohaselt oleks A. Kalmer justkui

pööranud temale usaldatud vara ebaseaduslikult enda kasuks või oleks tegutsenud selle nimel,

et saada see vara enda kasutusse (isegi kui kolmandaks isikuks olevad äriühingud olid A.

Kalmeriga seotud, ei saa nende äriühingute vara käsitada AÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt A.

Kalmeri varana). Arusaamatuks jääb ka see, kas kohus näeb A. Kalmeri varasemat karistust

omastamise eest tema süüd suurendava asjaoluna või arvestab kohus seda asjaolu

eripreventiivse kaalutlusena.

Kaitsja märgib, et A. Kalmerile süüks arvatava teo menetlemine on võtnud liialt kaua aega

ehk menetlusaja pikkus ei ole olnud mõistlik. Kuna A. Kalmerile süüks pandavast teost on

möödunud enam kui 3 aastat ja selle aja jooksul pole talle rohkem sarnase teo etteheiteid

tehtud, võib eeldada, et vajadust tema vangistusega karistamiseks ei ole, vaid karistuse

eesmärke on võimalik täita ka kergema ehk rahalise karistusega, milline karistus arvestab ka

menetluse senist ebamõistlikku kestust. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus A. Kalmerile

KarS

§

lg

p-de 1 ja 2 järgi vangistuse mõistmises ning mõista talle kõnesoleva teo eest rahaline karistus.

KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või

kuni 1-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada 1-aastase

vangistusega, mis on kõnesoleva teo eest ette nähtud maksimaalne karistus. Sellist karistust

põhjendas maakohus kolme asjaoluga: teadvalt ebaõige kuriteokaebuse esitamisega kahjustas

A. Kalmer õigusemõistmise huve ja seadis enda eesmärgiks kahjustada A-d ; A. Kalmer

hoidis politseiametnikke eksimuses, kui keeldus uurimisasutusele välja andmast täiendavaid

andmeid, mis oleks paljastanud tema vale; A. Kalmeri sihipärane käitumine on äärmiselt

taunitav ja vajab hukkamõistu. Ükski neist põhjendustest ei ole selline, mis iseloomustaks

spetsiifiliselt A. Kalmerile süüks arvatavat tegu ning õigustaks tema karistamist seaduses

ettenähtust kõige rangemal viisil ehk maksimaalmääras vangistusega.

Kaitsja leiab, et ka KarS § 319 lg 1 järgi mõistetud karistust tuleks kergendada, sest

kõnesolevat tegu on menetletud liialt kaua.

Mõistes A. Kalmerile üksikkaristused kuritegude reaalkogumi eest, pidi maakohus mõistma

talle KarS § 64 lg 1 alusel ka liitkarisuse. Seda maakohus tegi, mõistes A. Kalmerile KarS §

64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

Kuna üksikkaristuste mõistmisel rikkus aga maakohus materiaal- ja menetlusõigust, mis tõi

kaasa A. Kalmerile põhjendamatute üksikkaristuste mõistmise, siis tuleb maakohtu otsus

tühistada ka A. Kalmerile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Kuna KarS § 121

lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 319 lg 1 järgi oleks põhjust mõista A. Kalmerile vangistuste

asemel rahalised karistused, palub kaitsja ringkonnakohtul moodustada talle liitkaristus KarS

§ 64 lg 1 alusel just neist rahalistest karistustest ning karistada A. Kalmerit lisaks KarS § 64 lg

1 alusel moodustatud liitkaristusele veel KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 1-aastase

vangistusega (kui teda viimati nimetatud teos õigeks ei mõisteta).

Kuna maakohus leidis, et uued kuriteod pani A. Kalmer toime temale varasema kohtuotsusega

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määratud katseajal, oli kohus iseenesest õigustatud mõistma talle

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohtuotsuste kogumis. Seda sätestavad ka KarS § 73 lg-d 4

ja 5. Lähtuvalt KarS § 65 lg-st 2 tuleb liitkaristuse mõistmisel suurendada uue kuriteo eest

mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra,

järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. KarS § 64 lg 2 näeb ette, et kui üks mõistetud

põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt (v.a juhul, kui mõni

mõistetud karistustest on eluaegne vangistus). Sama tuleneb ka KarS § 73 lg 5 ls-st 2.

Nagu eelnevalt märgitud, polnud kaitsja arvates põhjendatud A. Kalmeri karistamine KarS §

121 lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 319 lg 1 vangistustega, vaid nende tegude eest tulnuks

talle mõista rahalised karistused, mis tulnuks seejärel KarS § 64 lg 1 alusel liita. Seda

arvestades palub kaitsja ringkonnakohtult mõista A. Kalmerile KarS § 65 lg 2 alusel järgmine

liitkaristus (kui A. Kalmerit ei mõisteta täielikult või osaliselt õigeks): suurendada KarS § 209

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud 1-aastast vangistust A. Kalmerile varasema kohtuotsusega

mõistetud ning kandmata 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse võrra, mõistes liitvangistuseks 4

aastat ja 6 kuud; liita see liitvangistus A. Kalmerile KarS § 121 lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2

ning § 319 lg 1 järgsetest rahalistest karistustest KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud

liitkaristusega, jättes viimati nimetatud karistuse (rahaline liitkaristus) iseseisvaks täitmiseks;

KarS § 68 lg 1 alusel arvata KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitvangistuse hulka A.

Kalmeri eelvangistus 09.11.2021–03.12.2021 ehk 25 päeva ning lugeda lõplikuks

liitvangistuseks 4 aastat 5 kuud ja 5 päeva.

KarS § 73 lg 4 ls 3 näeb ette, et juhul, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille

eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse

jätta tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades süüdlase suhtes käitumiskontrolli ning

allutades ta elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras. Kaitsja on

seisukohal, et A. Kalmeri liitvangistus on samuti põhjendatud jätta tingimisi koos

käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega täitmisele pööramata, milleks on

andnud oma nõusoleku A. Kalmer juba 1. septembril 2023. a. Tallinna Vangla on 7.

septembril 2023. a andnud kinnituse elektroonilise valve võimalikkuse kohta. Vaidluste

vältimiseks on kaitsja võtnud nõusolekud ka apellatsioonkaebuse esitamise seisuga.

Oma seisukohta elektroonilise valve põhjendatuse osas põhjendab kaitsja järgmiselt.

Liitvangistuse täitmisele pööramise üle otsustades peab kohus arvestama nii süüdlase poolt

toime pandud kuriteo asjaolusid kui ka süüdlase isikut. A. Kalmerile tingib liitvangistuse

mõistmise temale süüks arvatav KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgne kuritegu. Maakohus leidis,

et A. Kalmeri süü selle teo toimepanemisel on väike ning väärib seaduses sätestatud

minimaalset karistust. Teoga ei tekitatud märkimisväärset kahju ning teo toimepanemisest on

möödunud juba pikk aeg. Järelikult ei saa liitvangistuse täitmisele pööramise vajadust tingida

toime pandud kuriteo asjaolud ning põhjendatuks võib liitvangistuse täitmisele pööramist

pidada vaid juhul, kui selleks on möödapääsmatu vajadus A. Kalmeri isikust tulenevalt.

Kuigi varem on A. Kalmerit karistatud tingimisi vangistusega ja praegu on talle tehtud

etteheide katseajal kuritegeliku käitumise jätkamises, on oluline vahe, kas katseaeg on isikul

ilma igasuguste täiendavate distsiplineerivate meetmeteta või võetakse tema edasiseks

mõjutamiseks tarvitusele täiendavad meetmed. Liitvangistusest tingimisi vabastamisel aitab

käitumiskontroll koos elektroonilise valve kohaldamisega isikule pidevalt meelde tuletada,

millised võivad tema kuritegeliku käitumise jätkumise negatiivsed tagajärjed olla ning samas

saab kriminaalhooldaja vajadusel tegeleda ka isiku hoiakute muutmise ja võimalike riskide

maandamisega. Ilmselgelt pole põhjust pidada A. Kalmerit n-ö paadunud kriminaaliks, vaid

pigem on temale süüks pandud teod tulenenud erimeelsustest A-ga . Vanglasse saatmine

ilmselt vaid suurendaks A. Kalmeri sisemist frustratsiooni ega aitaks kuidagi kaasa karistuse

peamise eesmärgi saavutamisele ehk isiku suunamisele õiguskuulekale teele. Seetõttu leiab

kaitsja, et kuivõrd liitvangistuse täitmisele pööramine ei ole tingimata vajalik ka A. Kalmeri

isikut arvestades ning pigem on paremaid tulemusi alust loota tema käitumiskontrollile ja

elektroonilisele valvele allutamisest kui tema võrdlemisi pikaks ajaks ühiskonnast

isoleerimisest, on alust jätta tema liitvangistus KarS § 73 lg 4 ls-s 3 sätestatud tingimustel

täitmisele pööramata.

Kuna kaitsja palub A. Kalmeri temale KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 121 lg 1 järgi

esitatud süüdistustes õigeks mõista, palub kaitsja jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata

ka Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Alternatiivselt palub kaitsja jätta need

tsiviilhagid põhjendamatutena rahuldamata.

Menetluskuludesse puutuvalt märgib kaitsja järgmist. Kohtueelses menetluses ja maakohtus

osutasid A. Kalmerile õigusabi kolm lepingulist kaitsjat. Õigusabikulude kogusumma oli 106

575,67 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks arvata menetluskulude hulka A. Kalmeri

lepinguliste kaitsjate tasu kokku summas 87 450,14 eurot, millest 78 705,13 eurot seondub

maakohtu hinnangul A. Kalmeri süüküsimuse lahendamisega ja 8745,01 eurot A. Kalmeri

vastu esitatud tsiviilhagide menetlemisega. Kuna maakohus mõistis A. Kalmeri temale

esitatud süüdistustes osaliselt õigeks ja jättis läbi vaatamata kannatanu OÜ AGAL Invest

tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks, mõistis maakohus riigilt A. Kalmeri kasuks kaitsjatasu

hüvituseks välja süüküsimusega seonduva menetluskuluna 26 235,04 eurot ja tsiviilhagi

menetlemisega seonduva menetluskuluna 2915 eurot.. Ülejäänu menetluskulude hulka

arvatud kaitsjatasust summas 58 300,10 eurot jättis maakohus A. Kalmeri enda kanda. Lisaks

mõistis maakohus A. Kalmerilt menetluskuluna riigituludesse välja süüditunnistamisega

kaasneva sundraha 1230 eurot.

Kuna kaitsja palub A. Kalmer temale esitatud süüdistustes tervikuna õigeks mõista ning jätta

lisaks OÜ AGAL Invest tsiviilhagile läbi vaatamata või rahuldamata kannatanute Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid, palub kaitsja hüvitada A. Kalmerile KrMS § 181 lg 1 ja §

182 lg 5 või lg 1 alusel lepingulistele kaitsjatele makstud ning menetluskulude hulka arvatud

kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja maakohtus lisaks maakohtu poolt juba riigi kanda jäetud

29 150,04 eurole veel summas 58 300,10 eurot. Samuti tuleb A. Kalmeri tervikuna õigeks

mõistmisel tühistada maakohtu otsus temalt sundraha väljamõistmise osas.

3.3

Kannatanu A esindaja T. Hein taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega kohus jättis rahuldamata A taotluse valitud esindajale makstud menetluskulude

hüvitamiseks. Tühistatud osas palub kannatanu lepinguline esindaja teha uue otsuse, millega

rahuldada A taotlus mõista A. Kalmerilt A kasuks välja kokku 18 270 euro suurune

menetluskulude hüvitis.

Kannatanu esindaja leiab, et kohus jättis ebaõigesti kannatanu taotluse tekkinud

menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Kannatanu esitas kohtule enne kohtu

nõupidamistuppa minekut nõuetele vastava taotluse A. Kalmerilt menetluskulude

väljamõistmiseks.

Maakohus märkis otsuses, et kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

põhjal peab olema võimalik tuvastada nende seos kohtumenetlusega. Esitatud taotluse punktis

17 on kannatanu lepinguline esindaja esitanud selgesõnalise kinnituse, et kõik menetluskulud

on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus oleks pidanud jõudma kaevatavas

otsuses järeldusele, et kuivõrd kannatanu on esitanud kirjaliku kinnituse tekkinud

menetluskulude seose kohta käesoleva kohtumenetlusega, siis on võimalik menetluskulude

nimekirja kantud kulude seos ka käesoleva menetlusega tuvastada.

Kannatanul tuli tõendada õigusabikulu tekkimist ning seda on kannatanu ka teinud.

Riigikohus ei ole sätestanud kindlaid kriteeriume ega määratlust, milline dokument, teave või

kinnitus on piisav tõend, milline aga seda ei ole. Kaevatavast otsusest ei selgu, miks ei ole

kannatanu esitatud kinnitused ja andmed piisavad tõendamaks miinimumina seda, et

kannatanul tekkib või tekkis advokaadibüroo ees õigusabikulude kandmise kohustus.

Kohus märkis kaevatava otsuse punktis 18.6, et tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb

tõendada. Seisukoht, justkui ei ole kannatanu seda teinud, on aga väär.

Kannatanu esindaja leiab, et kui kohtu ette on toodud kliendiga kokkulepitud õigusteenuse

tunnihind, õigusteenuse ajakulu ja maksumus, viidatud kliendilepingule ning kinnitatud

kulude seost käesoleva kohtumenetlusega, siis ei või kohus asuda seisukohale, et

advokaadibüroo kliendiks oleval kannatanul ei ole õigusabikulu tasumise kohustust tekkinud,

ega ka seda, ei kohustust ei teki tulevikus.

3.4

Kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer vaidlustab

maakohtu otsust osas, millega maakohus kohaldas konfiskeerimist. Apellant palub jätta ARF

OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimata.

KarS § 831 lg 2 p 1 ei kuulu kohaldamisele, sest raha ei ole omandatud Ago Kalmeri arvel.

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing kandis raha kolmanda isiku arvelduskontole laenulepingu

alusel. Maakohus leidis kohtuotsuses õigesti, et tehing oli näilik. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on

näilik tehing tühine. Kuna tehing on tühine, siis kuulub raha ARF OÜ (pankrotis) poolt

Tehnilise Ülevaatuse Osaühingule tagastamisele TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi alusetu

rikastumise sätete alusel.

Juhul, kui kohus siiski leiab, et ARF OÜ-le (pankrotis) vara konfiskeerimiseks on alust, palub

apellant vara konfiskeerimata KarS § 831 lg 3 alusel arvestades järgmisi asjaolusid.

Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5560 kuulutati välja ARF

OÜ (pankrotis) pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Pankroti väljakuulutamisega loetakse

võlgniku kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti, ning

pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara.

Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5560 kinnitati ARF OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate lõplik nimekiri, millega teises rahuldamisjärgus

on tunnustatud 3 võlausaldaja nõudeid kokku 537 833,80 euro ulatuses. Nende seas on

Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue 220 000 eurot. Kuigi nimetatud määrus on vaidlustatud,

on siiski tõenäoline, et Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue rahuldamine ja tema rikutud

õiguste heastamine on võimalik saavutada tulevikus pankrotimenetluse käigus. Sellises

olukorras ei ole ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimine lubatav ja see oleks vastuolus

konfiskeerimise eesmärgiga takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel

(RKKKo 3-1-1-4-11, p 9).

Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS

§ 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle

asendamiseks

(RKKKo 1-18-5732, p 92). Sama põhimõtet tuleks kohaldada ka nõuetele, mis rahuldatakse

tulevikus. Kuna Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue on võimalik rahuldada ARF OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses, siis ei saa riigil olla õigust seda vara konfiskeerida.

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing on korduvalt kohtule avaldanud, et ta vaidleb vastu ARF OÜ

(pankrotis) vara konfiskeerimisele.

ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimise korral tekib olukord, kus pankrotivarast 220 000

eurot läheb riigile, kuid ülejäänud pankrotivara (ligikaudu 300 000 eurot) arvel rahuldatakse

pankrotimenetluses sama nõuet. Tekib nn topeltmaksmise olukord. Kuna Tehnilise Ülevaatuse

Osaühingu nõudel on prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees, siis tekib konfiskeerimise

tulemusena kaks paralleelset menetlust.

Konfiskeerimise tagajärjel jääb ARF OÜ (pankrotis) ilma 220 000 eurost ning lisaks peab

rahuldama pankrotimenetluses sama nõuet. Samal ajal riik rikastub ARF OÜ (pankrotis) arvel,

mis on otseses vastuolus konfiskeerimise eesmärgiga.

KarS § 831 lg 3 esimese lause kohaselt võib süüteoga saadud vara jätta osaliselt või täielikult

konfiskeerimata, kui konfiskeerimine oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades

ebamõistlikult koormav. KarS § 831 lg 3 teise lause kohaselt kohus vähendab konfiskeeritava

vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra.

Praegusel juhul tuleb vara jätta konfiskeerimata, sest see koormab ARF OÜ-d (pankrotis)

ebamõistlikult ja on ebaproportsionaalne.

4. Apellatsioonimenetluse pooled on esitanud vastused ka teiste apellatsioonimenetluse

poolte apellatsioonidele.

4.1

Prokurör leiab kaitsjate ning ARF OÜ pankrotihalduri apellatsioonidele esitatud

vastuses, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

Omastamisse puutuvalt on prokurör seisukohal, et ülekannet õigustav laenuleping on näilik.

Ühtlasi ei välju süüdistuse piirest maakohtu seisukoht, mis puudutas laenulepingu

põhjendatust.

A. Kalmer tegutses ARF OÜ huvides. Kui kaitsja väitel toimus 220 000 euro üleandmine

üksnes ajutiselt ning kahjustamist pole toimunud, siis tuleb kahju hinnata ex ante vaates, mitte

seeläbi, et tänaseks on ARF OÜ pankrotis, muutunud on juhatuse koosseis ning 220 000 eurot

on arestitud.

Prokuröri hinnangul on maakohus karistuse mõistmist lühidalt, kuid arusaadavalt ja

asjakohaselt põhjendanud. Maakohtu hinnangul on rahaline karistus ebapiisav. Varem

kriminaalkorras karistatud A. Kalmer pani katseajal toime mitu erineva karistusseadustiku

eriosa koosseisu järgi kvalifitseeritavat kuritegu, olles tingimisi enne tähtaega vabastatud

eelmise vangistuse kandmiselt. Neid asjaolusid võttis maakohus põhjendatult A. Kalmerile

karistust mõistes arvesse ja leidis, et toimepandud teod ja süüdistatava isik ei jäta muud

võimalust, kui karistada vangistusega.

Prokurör on seisukohal, et kaitsja M. Kairjaki esitatud dokumente ei saa ringkonnakohus asja

lahendamise juurde võtta. Maakohus ei ole rikkunud oma kohustusi elektroonilise valve

võimalikkuse hindamisel. KarS § 74 lg 5 ja § 75 lg 2 p 9 sätestavad selgelt, et kohus võib

kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase

elektroonilisele valvele, kui isik on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Kuivõrd maakohtule

sellist nõusolekut ei esitatud, ei saanudki maakohus nimetatud alustel isikut tingimisi

elektroonilisele valvele allutades vabastada.

Seoses valekaebuse süüdistusega märgib prokurör, ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et A-l pidi

olema A. Kalmeri nõusolek ülekannete tegemise ajal. Tehingule võib olla antud nõusolek ka

tagantjärele. Kui A. Kalmer andis heakskiidu ülekannetele pärast ülekannete tegemist, kuid

esitas kuriteokaebuse viitega, et tema heakskiitu pole andnud, siis on tegemist valekaebusega

esitamisega.

Kaitsjad on teinud ET, EAe ja A antud ütlustest järeldusi, kus isikute ütlused on võetud

kontekstist välja.

Esitatud kaebuse alusel läbiviidavas menetluses keeldus A. Kalmer korduvalt

uurimisasutusele üle andmast dokumente, mille alusel oli võimalik tegelikult toimunud

sündmuste jada kindlaks teha. A. Kalmer teadlikult tegutses viisil, et takistada

kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist ning saavutada valekaebuse tulemusena A

süüdimõistmise.

OÜ ARF omandatud 220 000 euro puhul on tegemist kuriteoga saadud varaga KarS § 831

tähenduses. See vara on saadud täielikult kuriteo toimepannud isiku, s.o A. Kalmeri arvel,

mistõttu esinevad KarS § 831 lg 2 p 1 alused konfiskeerimiseks.

Väide, et konfiskeerimise korral tekib topelt maksmise olukord, on oletuslik. Tehnilise

Ülevaatuse OÜ esindaja EA on kohtuistungil kinnitanud, et äriühingu nimelt topelt 220 000

euro maksmist ei taotle. See on ka eluliselt usutav, sest vastasel juhul tekiks omakorda

Tehnilise Ülevaatuse OÜ vastu alusetu rikastumise nõue. Lisaks on A. Kalmer

pankrotimenetluses Tehnilise Ülevaatuse OÜ nõude vaidlustanud ning pole teada, kuidas

pankrotimenetlus lõppeb.

Samas kui konfiskeeritud vara on omandatud Tehnilise Ülevaatuse OÜ õigusi rikkudes tema

arvelt, on äriühingul heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse

jõustumisel tekib Tehnilise Ülevaatuse OÜ-l KarS § 85 lg 2 alusel riigi

konfiskeerimisenõudele pandiõigus.

4.2

Kaitsja M. Kairjak taotleb apellatsioonivastuse prokuröri, kannatanu A esindaja ning

ka ARF OÜ apellatsiooni rahuldamata jätmist (samas on apellatsioonis deklareeritud, et ARF

OÜ apellatsiooni väited võimaliku topeltnõude tekkimise kohta on põhjendatud).

Prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse kohta mõista A. Kalmer süüdi KArS § 2172 järgi,

märgib kaitsja, et apellatsioonkaebusest ei ole võimalik aru saada, milles seisnes maakohtu

otsuse rikkumine, st kas on rikutud menetlusõigust või on tegemist materiaalõiguse ebaõige

kohaldamisega.

Prokuratuuri apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, milles seisnes konkreetsel juhul A.

Kalmeri tegu või tegevusetus (selles seisneb ka maakohtu peamine etteheide süüdistusele) ja

et milles seisneb A. Kalmeri kohustuste rikkumine.

Apellatsioonkaebuses ei ole puudutatud ka küsimust, kuidas saab koosseisu realiseerida

olukorras, kus isegi täitmise vastuvõtmise puhul oleks vastav AGAL Invest OÜ kohustus

jäänud alles ja sisuliselt läinud vaid üle.

Vastuseks prokuröri taotlusele kvalifitseerida tegu, milles maakohus mõistis A. Kalmeri süüdi

KarS § 201 lg 2 p 1 ja 2 järgi, ümber KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi, leiab kaitsja, et juhatuse

asendusliikme määramine ei lõpetanud A. Kalmeri volitusi. Ka ei ole arvutikelmusega

tegemist olukorras, kus isikul oli algselt arvutisüsteemile seaduslik ligipääs, kuid ta ületas

talle antud volitusi või kasutas kontot algselt kavandatust erineval viisil. Panga teadlikkus

Pärnu Maakohtu määrusest juhatuse asendusliikme määramise kohta ei mõjuta A. Kalmeri

õigust kasutada ja käsutada TÜV OÜ pangakontot. A. Kalmer kasutas 15.09.2021. a AS LHV

Pank internetipanka sisenemiseks ja ülekandekorralduse andmiseks talle endale panga poolt

varasemalt antud ametlikke kasutajaõigusi.

KarS § 213 koosseisu täitumise välistab ka varalise kahju puudumine. A. Kalmer ei

tegutsenud ülekannet tehes pahatahtlikult, kuna tegemist oli lepingulise kohustuse täitmise ja

majanduslikult põhjendatud otsusega. Ülekanne toimus kehtiva investeerimiskohustusega

laenulepingu alusel ning oli osa tavapärasest äripraktikast. Varalise kahju eeldamine enne

kohustuse täitmise tähtaja saabumist ei ole põhjendatud.

KarS § 121 lg 1 osas ei nõustu kaitsja prokuröri seisukohaga, et esineb põhjuslik seos teo ja

valu kui tagajärje vahel. Kaitsja leiab, et ajaline vahe seab põhjusliku seose kahtluse alla. Veel

leiab kaitsja, et tõendid ei kinnita kannatanu väiteid valu kohta.

Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud A-le menetluskulud hüvitamata.

4.3

Kaitsja J. Tehver on apellatsioonivastuses deklareerinud, et ta nõustub A. Kalmeri teise

kaitsja M. Kairjaki apellatsioonia, samuti toetab ta ARF OÜ apellatsiooni. Prokuröri ja A

esindaja apellatsiooniga ta ei nõustu ja toetab vandeadvokaat M. Kairjaki vastuväiteid esitatud

apellatsioonidele.

4.4

Kannatanu A esindaja vaidleb vastu A. Kalmeri kaitsja taotlusele võtta vastu

elektroonilise valve võimalikkust tõendavad tõendid ning palub jätta A. Kalmeri kaitsjate

apellatsioonid rahuldamata.

Kaitsja on esitanud tõendid ringkonnakohtule põhjendusega, et maakohus rikkus oma

kohustusi elektroonilise valve võimalikkuse hindamisel. Kannatanu esindajale jääb

mõistmatuks, mis rikkumist A. Kalmer kohtule ette heidab. Väljakujunenud praktika kohaselt

pole kohtuotsuses vaja eraldi põhistada elektroonilise valve mittekohaldamist. Piisab, kui

kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja- määra valiku aluseks olevaid

asjaolusid. A. Kalmeri kaitsja osutas süüdistatava soovile kohaldada elektroonilist valvet alles

apellatsioonimenetluses.

Ühtlasi leiab kannatanu esindaja, et elektroonilist valvet ei saa käesoleval juhul põhjendada

mitte ühegi mõistliku kaalutlusega.

Veel leiab kannatanu esindaja, et rahalised karistused ei täidaks eesmärki ja maakohus ei ole

karistusliigi valikul eksinud. Maakohus on vangistuse mõistmist nõuetekohaselt põhistanud.

Kohus ei ole kaevatavas otsuses märkinud, et Kalmerile rahalise karistuse mõistmise välistab

eranditult episoodide rohkus, nagu Kalmeri 30.12.2024 apellatsioonist võib järeldada. Kohus

leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada vangistusega, sest süü suurust hinnates, eelkõige

episoodide rohkust ja tekitatud kahju suurust, ei täidaks rahaline karistus oma eesmärke.

Kehalisse väärkohtlemisse puutuvalt märgib kannatanu esindaja, et arvestada tuleb A kõrget

vanust ja habrast füüsilist vormi, mistõttu pidi Kalmer möönma, et noorema koguka mehe

mitmekordsete tugevate tõugete tagajärjed võivad kaasa tuua võrdlemisi tõsise

tervisekahjustuse.

Väidet, et märkimisväärseks tuleb pidada seda, et kannatanu ei tundnud tõukamise tagajärjel

valu, palub kannatanu mitte arvestada. Valuaisting ei jäänud saabumata, vaid saabus ründest

hiljem.

Kohus tuvastas õigesti tunnistaja EA kui ka kannatanu ütluste koosmõjus, et kannatanul

haarati rinnust ja seejärel lükati rindu mitmel korral sellise jõuga, et kannatanu ei suutnud ühe

koha peal edasi seista ning pidi pingutama, et üldse püsti jääda. Epiriisis kirjeldatud

vigastused on sellised, mis saavad tekkida inimese tugeval tõukamisel tekkiva järsu pea ning

kaela ette ja taha liikumise tulemusena. Epikriis näitab, et vigastused fikseeriti samal päeval,

kui sündmus aset leidis, mistõttu tekkisid vigastused Kalmeri käitumise tulemusena.

Kannatanu viibis ka töövõimetuslehel 11.11.2022 - 18.11.2022.

Eeltoodud põhjendustel ei ole võimalik väita, et KarS §-s 121 märgitud teo tagajärg

(tervisekahjustus) on objektiivselt tõendamata ning tervisekahjustus ei saanud põhjustada

kannatanule olulisi vaevusi.

Põhjendamatu on Kalmeri 23.12.2024 apellatsioonis (vt p-s 3.3.4) tuginemine

Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrale, mille adressaat on ekspertiisiakti

koostaja ja ekspertiisi tegija, mitte aga kohus.

Kannatanu esindaja leiab, et rahalise karistusega karistamine A. Kalmerile mõju ei avaldaks.

Kalmer tõlgendaks rahalist karistust kui raha eest karistusest pääsemist, mis suunaks teda

ilmselt väljakujunenud käitumismustri järgi enda senist käitumist jätkama.

4.5

Kannatanu AGAL Invest OÜ toetab prokuröri poolt esitatud apellatsioonkaebuse

rahuldamist ning ühtlasi taotleb ka tsiviilhagi rahuldamist. Kohtuväliselt ei ole tsiviilhagi

rahuldatud.

Vastuseks kaitsja J. Tehveri apellatsioonile märgib kannatanu esindaja järgnevat.

Apellatsioonkaebuses on esitatud ebaõige järeldus selle kohta, et kuna Ago Kalmeril oli

võimalik tehnilistel põhjustel (kehtiv leping internetipanga vahendusel Tehnilise Ülevaatuse

OÜ pangakontol ülekannete tegemiseks) teostada vaidlusalune 220 000-eurone

pangaülekanne Tehnilise Ülevaatuse OÜ arvelduskontolt ARF OÜ arvelduskontole, siis

automaatselt saab lugeda, et Ago Kalmeril olid volitused olemas varakäsutuseks. Õiguspärase

varakäsutusega oleks antud juhul olnud tegemist üksnes juhul, kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ

juhatuse asendusliige MK oleks nõustunud pangaülekandega ning varakäsutus oleks

põhinenud kehtival lepingul.

Tehnilise Ülevaatuse OÜ jääb selle juurde, et 10.03.2021.a kandva kuupäevaga

investeerimiskohustusega laenuleping on näilik. Laenuleping koostati tagantjärgi, et oleks

esitada dokument Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel teostatud rahaülekannete kohta ARF OÜ-le,

mis oli täielikult Ago Kalmeri kontrolli all.

Ebaõige on kaitsja väide selle kohta, et “kehtivas õiguses ei ole normi, mis sätestanuks Ago

Kalmerile kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ volitatud esindajana (pangas allkirjaõigusliku

isikuna) tegutsenud isikule kohustuse saada varakäsutuseks nõusolek Tehnilise Ülevaatuse

OÜ juhatuse asendusliikmelt.“ Äriseadustiku (ÄS) 180 lg 1 järgi on juhatus osaühingu

juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 183 järgi juhatus korraldab osaühingu

raamatupidamist. Äriseadustiku eelviidatud normidest tuleneb üheselt, et osaühingu

pangakontol olevate rahaliste vahendite käsutamise õigus on osaühingu juhatusel ja

raamatupidamise korraldamise ainupädevus on samuti osaühingu juhatusel.

Eksitav on ka kaitsja väide selle kohta, et „Mitte ühestki kehtiva õiguse normist ei tulene, et

asjassepuutuva tehingu tegemine nõudis Tehnilise Ülevaatuse OÜ osanike eelnevat otsust.“

220 000 euro pangaülekanne oma sisult on varakäsutuse tehing. Kõnesolev varakäsutus väljus

Tehnilise Ülevaatuse OÜ igapäevase majandustegevuse piirest, sest Tehnilise Ülevaatuse OÜ

majandustegevuse sisuks on sõidukite tehnoülevaatuse teostamine, mitte

investeerimistegevus, mh laenu andmine.

Kokkuvõttes pole Ago Kalmer tõendanud, et 220 000 pangaülekande tegemiseks Tehnilise

Ülevaatuse OÜ pangakontolt ARF OÜ pangakontole toimus õiguspäraselt ning puudub alus

Tehnilise Ülevaatuse OÜ tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks.

Kannatanu esindaja ei nõustu ka kaitsja M. Kairjaki apellatsiooniga.

Alusetu on väide, nagu oleks maakohtu lahendit võimalik tõlgendada selliselt, et A. Kalmer

oli õigustatud tegema pangaülekannet 15.09.2021.a peale kohtulahendi saamist tsiviilasjas nr

2-21-14300, kuna juhatuse asendusliikme MK nõusolekuvajadus muutus kohustuslikuks alles

alates 16.09.2021.

Arvestada tuleb vaidlusaluse pangaülekande tegemise aega, mis toimus 15.09.2021.a

tööpäeva lõpus. Üldistatult kuupäevade osas pole vale väide, et arvates 16.09.2021.a oli

esimene päev tervikuna, kuna kehtisid juhatuse asendusliikme MK volitused. Eelnimetatu ei

tähenda aga seda, et Ago Kalmer oli õigustatud vabalt Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara

käsutama (tegema pangaülekandeid) arvates 15.09.2021.a kohtulahendi vastuvõtmisest kuni

16.09.2021.a.

Ebaõige on kaitsja väide selle kohta, et puudub vaidlus ka selles osas, et antud vahendite eest

oli omandatud väärtpabereid. Asjaolu, et 220 000 euro ülekande puhul ei olnud tegemist

kiireloomulise vajadusega teostada makse, on tõendatud ARF OÜ pangakonto väljavõttega

perioodi märts 2021 - nov 2021.a. Ago Kalmer OÜ ARF juhatuse liikmena ei kiirustanud 220

000 euro arvelt väärtpabereid soetama. See, et ARF OÜ-l oli LEI-kood, ei oma asjas tähtsust,

kuna LEI koodi hankida ja väärtpaberitesse investeerida oleks saanud Tehnilise Ülevaatuse

OÜ investeerida ka ise.

Kannatanu esindaja rõhutab, et polnud mitte ühtegi põhjust, miks pidi Ago Kalmer

viivitamatult tegema pangaülekande Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontolt ARF OÜ

pangakontole summas 220 000 eurot.

Asjaolu, et Ago Kalmer tegi Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara arvelt pangaülekandeid alates ARF

OÜ asutamisest märtsis 2021, on tõendiks selle kohta, et ARF OÜ asutamine teeniski

eesmärki Tehnilise Ülevaatuse OÜ varad kanda Ago Kalmeri kontrolli all olnud ARF OÜ-sse.

Kolmanda isiku ARF OÜ apellatsiooni puutuvalt leiab kannatanu esindaja, et A. Kalmeri

käitumine on loonud olukorra, kus konfiskeerimise korral on tema võimalused saada oma

nõue rahuldatud suuremad, kui vara konfiskeerimata jätmise korral.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium käsitleb apellantide väiteid A. Kalmeri süü esinemise või puudumise

kohta süüdistuses toodud süüdistuspunktide järjekorras. Seejärel võtab ringkonnakohus

seisukoha karistuste, tsiviilhagide, konfiskeerimise ja menetluskulude kohta.

6. Prokurör on vaidlustanud apellatsioonis A. Kalmeri õigeks mõistmise KarS § 2172 lg 1

järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks A. Kalmeri KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks mõistmise osas. Prokurör on

korranud apellatsioonis süüdistuse seisukohti, kuid sisulisi vastuväiteid maakohtu

põhiargumentidele ei ole esitatud.

Maakohus leidis otsuses, et süüdistusest ei selgu tegu, mida on A. Kalmerile kui OÜ AGAL

Invest tegelikule juhile ette heidetakse. Vastuseks sellele on apellatsioonis esitatud järgmised

väited:

a) süüdistuses on etteheidetava teona välja toodud teostatud väljamaksetega kahju

tekitamine (seda, et just see on etteheidetav tegu, on apellatsioonis usalduse

kuritarvitamise süüdistust käsitlevas osas deklareeritud ka eraldi esimeses lõigus);

b) selle teoga rikkus A. Kalmer kohustust „tegutseda äriühingule lojaalselt, parima

kasuga ning hoida ära kahju tekitamist“;

c) OÜ-le AGAL Invest kuuluv vara oli A. Kalmeri käsutuses ning seda koos OÜ Kalbro

juhina õigusi omades ära kasutades tekitati olukord, kus need varad igakuiselt kanti

OÜ-st AGAL Invest OÜ-sse Kalbro.

Ringkonnakohus nendib, et ka süüdistuses on esmalt deklareeritud, et A. Kalmer ei järginud

OÜ AGAL Invest varalisi huve, kui otsustas ajavahemikul 07.11.2018 kuni 01.10.2021 tasuda

OÜ-le Kalbro intresse 34 965 eurot ning viiviseid 52 897 eurot, tekitades nii 87 862,05 euro

suuruse kahju. Teisisõnu on väidetud, et A. Kalmer rikkus OÜ AGAL Invest varaliste huvide

järgimise kohustust sellega, et otsustas nimetatud ajavahemikul tasuda intresse ja viiviseid.

Ringkonnakohus nendib, et süüdistusest ei nähtu, kuidas väljamaksete tegemise otsustamine

rikub lojaalsuskohustust. Nagu maakohtu otsuses märgitud, oli OÜ AGAL Invest ja OÜ

Kalbro vahel kehtiv laenuleping ja OÜ AGAL Invest tegi OÜ-le Kalbro makseid VÕS § 76 lg

1 alusel, nii nagu oli lepingus ette nähtud. Maakohus tõdes, et lepingust tulenevaid

kõrvalkohustusi tuli kannatanul OÜ AGAL Invest tasuda A. Kalmerist sõltumata – isegi kui

juhatuse liikmeks oleks olnud keegi teine, oleks ka sel juhul oleks intresse ja viiviseid

arvestatud, et OÜ Kalbro ees võetud lepingulisi kohustusi täita. Ka ringkonnakohus on

seisukohal, et kehtiva lepingu alusel väljamaksete tegemise otsustamine iseenesest ei kujuta

endast lojaalsuskohustuse rikkumist.

Tegelikult selgub ka süüdistusest, et prokurör heidab A. Kalmerile ette hoopis seda, et ta

keeldus OÜ Kalbro esindajana 6.novembril 2018 põhjendamatult põhivõla vastuvõtmisest,

mistõttu jäi püsima OÜ AGAL Invest kohustus tasuda intresse ja viiviseid. Süüdistuses on

otsesõnu nimetatud seda teoks, mille toime panemisega rikkus A. Kalmer kohustust tegutseda

äriühingule lojaalselt. Seega sisuliselt on süüdistuses nimetatud teona, millega A. Kalmer

rikkus kohustust järgida OÜ AGAL Invest varalisi kohustusi, kahte eri tegu. Kohtukolleegium

nendib, et põhimõtteliselt võibki koosseisupärane tegu koosneda mitmest käitumisaktist, kuid

praegusel juhul ei ole näidatud neid ühe teo osadena, vaid kummagi kohta on deklareeritud

eraldi, et tegemist on lojaalsuskohustuse rikkumisega.

Maakohus asus seisukohale, et A. Kalmer ei rikkunud sellega, et keeldus OÜ Kalbro

esindajana 6. novembril 2018 põhivõla vastuvõtmisest, lojaalsuskohustust OÜ AGAL Invest

ees. A. Kalmeri vastutus tuleks kõne alla juhul, kui ta oleks tegutsenud OÜ AGAL Invest

juhina. Notari juurde jättis ta aga ilmumata OÜ Kalbro esindajana.

Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis argumente, mis näitaks, et maakohtu õiguslik seisukoht

on väär. Apellatsioonis on pelgalt tõdetud seda, et A. Kalmer, istudes n-ö kahel toolil korraga,

eelistas ilmselgelt OÜ Kalbro huvisid OÜ AGAL Invest omadele, kuid ei ole esitatud

õiguslikku põhjendust, miks ulatus A. Kalmeri lojaalsuskohustus OÜ AGAL Invest ees tema

tegevusele OÜ Kalbro juhatuse liikmena.

Ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta põhjendatuks. Äriühingu juhatuse

lojaalsuskohustus ei tähenda kohustust lähtuda äriühingu huvidest alati ja igal pool, vaid

olukordades, kus isik tegutseb või peab tegutsema äriühingu nimel. Seda näitab TsÜS § 35

sõnastus, mis ütleb, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või

põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja

olema juriidilisele isikule lojaalsed. On tõsi, et TsÜS §-s 35 sätestatud lojaalsuskohustuse sisu

seisneb muu hulgas kohustuses vältida huvide konflikti ning mitte eelistada isiklikke ja

(endaga seotud) kolmandate isikute huve juriidilise isiku huvidele, ehk, nagu prokurör

märgib, keelus istuda kahel toolil (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14 ja 15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-152-16 p 14).

Samas nähtub nii äriseadustiku regulatsioonist kui ka kohtupraktikast, et n-ö kahel toolil

istumise all mõeldakse vähemalt reeglina olukorda, kus isik tegutses või vähemalt pidi

tegutsema mõlema poole nimel. Seega oleks alust heita A. Kalmerile isiklike huvide

eelistamist AGAL Investi omadele, kui A. Kalmer oleks AGAL Investi juhatuse liikmena

kuidagi loonud olukorra, kus tal oli OÜ Kalbro juhatuse liikmena võimalik põhivõla

vastuvõtmisest keelduda, või jätnud AGAL Investi esindajana kasutamata mingid meetmed

mõjutamaks Kalbro põhivõlga vastu võtma. Kumbagi tegevust A. Kalmerile ette heidetud

pole. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et puudub tegu, millega A.

Kalmer oleks süüdistuses kirjeldatud sündmuse raames rikkunud lojaalsuskohustust AGAL

Investi ees.

Lisaks sellele tuleb märkida, et ringkonnakohtu hinnangul ei selgu süüdistusest, maakohtu

otsusest ega apellatsioonist, kuidas see, et A. Kalmer ei võtnud 2018. aastal põhivõlga vastu,

tekitas AGAL Investile varalist kahju.

Süüdistuses on sisuliselt esitatud väide, et kahju oli tingitud sellest, et kuna A. Kalmet ei

võtnud OÜ Kalbro esindajana vastu põhivõla makset, jäi püsima OÜ AGAL Invest kohustus

tasuda intresse ja viiviseid. Apellatsioonis on väidetud, et kui OÜ-le Kalbro olnuks põhivõlg

seisuga 6. novembril 2018 tasutud, ei oleks A. Kalmeril õiguslikku alust väljamaksete

tegemiseks olnud. Süüdistusest ega apellatsioonist ei selgu aga, miks oleks juhul, kui A.

Kalmer oleks makse vastu võtnud, OÜ AGAL Invest kohustus tasuda intresse ja viiviseid ära

langenud, arvestades, et põhivõlga ei soovinud tasuda mitte OÜ AGAL Invest, vaid A . Nagu

maakohtu otsuses märgitud, tähendab see, kui võlgniku eest täidab kohustuse kolmas isik,

kelle varaga on nõue tagatud, et nõue läheb VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt võlausaldajalt

kohustuse täitnud isikule üle. Maakohus on otsuses märkinud, et kui ka A. Kalmer oleks OÜ

Kalbro esindajana põhivõla tasumise vastu võtnud, ei oleks OÜ AGAL Invest kohustusest

vabanenud. Maakohus leidis aga, et „ajavahemikul 07.11.2018 kuni 01.10.2021 OÜ AGAL

Invest kohustused kasvasid, kui A. Kalmer arvestas võlale juurde intressid ja viivised“. Seega

luges maakohus tasutud intressi ja viivise kahjuks hoolimata sellest, et ka juhul, kui A.

Kalmer oleks OÜ Kalbro esindajana põhivõla tasumise vastu võtnud, oleks OÜ AGAL Invest

jaoks jäänud kohustus – küll teise isiku ees – endiselt alles. Samas ei ole maakohus näidanud

otsuses ära, et nõudeõiguse üleminekul kohustuse täitnud isikule ei oleks nõude täitnud isikul

tekkinud õigust nõuda OÜ-lt AGAL Invest viivise ja intressi tasumist, nii et nõudeõiguse

üleminekul ei oleks olnud OÜ-l AGAL Invest kohustust samasuguses ulatuses viivist ja

intressi tasuda.

Kuivõrd A. Kalmerile heidetakse süüdistuses ette tegevusetust – ta ei võtnud põhivõla

tasumist vastu, kuigi oleks lojaalsuskohustusest tulenevalt pidanud seda tegema, sest see oleks

olnud OÜ AGAL Invest huvides – oleks tulnud tuvastada, et nõuetekohase käitumise puhul

oleks süüdistuses nimetatud summade tasumise kohustus ära jäänud või olnud vähemalt

väiksem. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 173 lg 5 kohaselt saab nõude üleminekul

seaduse alusel nõude omandaja õiguse kokkulepitud intressile ja leppetrahvile ulatuses, mis

on tekkinud pärast nõude üleminekut. See tähendab, et niikaua, kui OÜ-l AGAL Invest oli

põhivõlg tasumata, oli isikul, kellel oli õigus nõuda põhivõla tasumist, õigus nõuda ka viivist

ja intressi. Sellest, kas OÜ Kalbro võtab põhivõla tasumise vastu või mitte, sõltus vaid see,

kellel on põhivõla tasumise vastuvõtmisest või selle keeldumisest alates õigus OÜ-lt AGAL

Invest viivist ja intressi nõuda. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav,

et A. Kalmeri tegevus (tegevusetus) oleks tekitanud OÜ-le AGAL Invest kohustuse, mida tal

A. Kalmeri teistsuguse tegevuse korral poleks tekkinud.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Kalmeri KarS § 2172 lg 1 järgi

õigeks mõistmise osas muutmata.

7. KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistust puudutavas osas on maakohtu otsuse

vaidlustanud nii A. Kalmeri kaitsjad kui ka prokurör. Kaitsjad taotlevad A. Kalmeri õigeks

mõistmist, prokurör leiab aga, et maakohus on alusetult asunud järeldusele, et A. Kalmerile

pole alust ette heita valu tekitavat väärkohtlemist, vaid üksnes tervisekahjustuse tekitamist.

Kuigi A. Kalmeri kaitsja M. Kairjaki apellatsioonis on KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud

teole viidatud kui A uksest välja tõstmisele, ei ole kaitsjate apellatsioonides esitatud sisulisi

vastuväiteid maakohtu järeldusele, et A. Kalmeri ütlused selle kohta, et ta tõstis A uksest

välja, on ebausaldusväärsed, ning tuvastatud on, et A. Kalmer tõukas A-d kolm korda.

Kaitsjad leiavad, et A. Kalmerile ette heidetud tõukamine ei vasta KarS § 121 lg 1

kuriteokoosseisule.

A. Kalmeri kaitsja M. Kairjaki apellatsiooni kohaselt on maakohus ekslikult asunud

seisukohale, et A. Kalmer tõukas A-d jõuliselt. Kaitsja leiab, et jõulisest tõukamisest saab

rääkida juhul, kui kannatanu kukub või kaotab täielikult tasakaalu. Kummagi juhuga kaitsja

väitel tegemist ei olnud, vaid kannatanu „jäi vaatamata mitmekordsele kehakontaktile oma

kohale püsima“. Ringkonnakohus osutab, et see apellatsiooni väide ei lähe maakohtu

tuvastatuga kokku – tõukamiste tulemusel õnnestus A. Kalmeril A kabinetist välja saada. See

tähendab, et tasakaalu säilitamiseks pidi kannatanu liikuma. EA ütluste kohaselt oli A-l raske

tõugete tulemusel tasakaalu säilitada ja just esimene tõuge nii tugev, et A. Kalmeril õnnestus

A kohapealt minema tõugata. Seda, et tõuge oli tugev, kinnitab ka A väide, et tõukamise

tulemusel liikus tema pea hooga ette ja taha. Lõpuks näitab tõukamise jõulisust ka selle

tagajärg – lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon. Viimase A. Kalmerile omistamisele

on vaielnud vastu mõlemad kaitsjad, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei lükka need ümber

maakohtu järeldust, et tõendatud on nii tervisekahjustus kui ka see, et tervisekahjustuse tekitas

A. Kalmer A-d tõugates.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et alusetu on kaitsja J. Tehveri apellatsioonis märgitu, nagu

nõuaks tervisekahjustuse tuvastamine kehtiva õiguse kohaselt eriteadmiste rakendamist,

mistõttu saab asjakohaseks tõendiks olla üksnes eksperdi arvamus. See, et karistusseadustiku

rakendamise seaduse § 32 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise korra“, ei tähenda, et tervisekahjustusi saakski tuvastada ainult

selles korras. See kord reguleerib tervisekahjustuse kohtuarstlikku tuvastamist, ei ütle aga, et

tegemist oleks ainsa viisiga tervisekahjustuse tuvastamiseks. On selge, et sellist piirangud

Vabariigi Valitsuse määrusega kui seadusest madalamal paikneva õigusaktiga kehtestada ei

saagi, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt pole ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid kogumis (KrMS § 61 lg-d 1 ja 2).

Tõsi küll, Riigikohus on osutanud, et mõnikord on mingi tõendamist vajav asjaolu

määratletud seaduses selliselt, et seda saab tõendada vaid mingi kindla tõendiga. Nii tõdes

Riigikohus kriminaalasjas, mille esemeks oli mootorsõiduki joobes juhtimine, et kuna

seaduses on alkoholijoove seotud arvulise näiduga, on „seadusandja loonud tõendamisobjekti,

mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik“ (RKKKo 3-1-1-112-09, p 9).

Tervisekahjustuste kohta üldistust, nagu poleks neid üldse võimalik tuvastada muul moel kui

kohtuarstliku ekspertiisiga, teha ei saa. Selle ära tundmiseks, et isikul on tervisekahjustus,

pole alati isegi eriteadmisi vaja. Lisaks sellele on nii tervisekahjustust kui ka selle iseloomu ja

tekkepõhjuseid võimalik tuvastada meditsiinidokumentide alusel, nagu seda on tehtud siinses

kriminaalasjas.

A. Kalmeri kaitsja J. Tehver on seisukohal, et kohus on eksinud, leides, et A. Kalmerile

heidetakse ette lihasevenituse põhjustamist. See kohtu seisukoht ei ole kooskõlas esitatud

süüdistusega ega rajane asjas uuritud tõenditele. Lülisamba distensiooni näol ei ole tegemist

lihasevenitusega, sest lihased ei ole lülisamba osa. Distensioon saab esineda lülisamba

sidemetes, see diagnoos on RHK-10 klassifikatsioonis kaelapiirkonna lihaste vigastustest

eraldi. Lihaste distensiooni diagnoosimist ei nähtu Ida- Tallinna Keskhaigla (ITKH) epikriisist

ega ühestki muust tõendist, samuti ei ole sellele tuginetud süüdistuses. Mõlemad kaitsjad on

apellatsioonis rõhutanud, et uuringud A-l lülisamba kaelaosas traumaatilisi muutusi ei

näidanud.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et Al ITKH epikriisi kohaselt lülisamba kaelaosas

traumaatilisi muutusi ei tuvastatud (kd IX; tl. 22). Ka tuleb nõustuda sellega, et RHK-10

eristab kaelapiirkonna liigeste ja sidemete patoloogiaid (klassifikaator S13) ning

kaelapiirkonna lihaste ja kõõluste vigastusi (klassifikaator S16). See ei tähenda aga, et

epikriisi kohaselt poleks A-l tervisekahjustust tuvastatud, ega ka seda, et maakohtu järeldus,

et A-l oli kaelapiirkonnas lihasevenitus, ei lähe ITKH diagnoosiga kokku. ITKH epikriisis

märgitud diagnoos „lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon“ (S13.4) hõlmab RHK-10

kohaselt ka kiirendusvenituse kaelavigastust (vt https://app.synbase.eu/app/et/rhk-10/S13 ja

https://app.synbase.eu/app/et/rhk-10/S13.4; selles, et neil lehekülgedel olevad RHK-10

andmed vastavad ametlikule, võib veenduda Sotsiaalministeeriumi avaldatud RHK-10 alusel

(https://rhk.sm.ee/), mis ei võimalda paraku võtta välja konkreetse alamkategooria tasandi

andmetega URL-aadressi). Kiirendusvenituse kaelavigastus ehk nn whiplash-vigastus tekib

pea järsul liikumisel mingis suunas ja tagasi ning see vigastus hõlmab ka pehmete kudede

(lihaste)

venitust

(vt

nt

https://www.healthdirect.gov.au/whiplash;

https://www.nhsinform.scot/illnesses-and-conditions/muscle-bone-and-joints/neck-and-back-

problems-and-conditions/whiplash/). ITKH epikriisis toodud anamneesi all on kirjeldatud, et

patsienti lükati õlgadest väga tugevasti, patsiendi pea liikus järsult taha ja toimus venitus.

Ühtlasi on kirjeldatud, et patsiendil on valu turjapiirkonnas ja kaelalihastes. Seega on

epikriisis kirjeldatud A kaebusi just lihastes oleva valuna ning seda on seostatud tõukamisest

tingitud pea kiire taha liikumisega. Niisiis on maakohtu järeldus, et A-l oli lihasvenitus,

kooskõlas epikriisis kajastatuga ning see jääb ka epikriisis märgitud diagnoosi raamesse.

Mis puutub kaitsja M. Kairjaki apellatsioonis märgitusse, et diagnoosi all on põhidiagnoosi

välispõhjusena märgitud kukkumine, siis klassifikaatori koodi (W03.8) all on see välja

toodud, kuid anamneesi all kukkumisele viidatud ei ole. Küll on toodud välja, et patsienti

tõugati nii, et ta pea liikus järsult taha. Seega on epikriisis kirjeldatud vigastuse

tekkemehhanismi ja sellest ei nähtu, et arst oleks olnud ekslikult arvamusel, et patsient

kukkus. Sellest järeldab ringkonnakohus, et viide klassifikaatorile W03.8 on tehtud

markeerimaks seda, et trauma põhjus oli tõukamine.

Järeldust , et A-l kõnealune tervisekahjustus tekkis, toetab ringkonnakohtu hinnangul ka fakt,

et perearst pidas A kaebusi selliseks, mis andsid põhjust nn haiguslehe väljastamiseks

seitsmeks päevaks. See, et haigusleht väljastati seitsmeks päevaks, ei välista omakorda seda,

et tegelikult kestsid vaevused kauemgi, nagu on väitnud A .

Järeldust, et ITKH-s diagnoositud kaelatrauma põhjustas see, et A. Kalmer A-d tõukas, ei

kummuta asjaolu, et A sõnul hakkas ta kaelas valu tundma tunde hiljem. A ise põhjendas

seda šoki ja adrenaliiniga. Kaitsja M. Kairjak leiab, et meditsiinilisest vaatenurgast on selline

seletus küsitav. Kaitsja arvates ei olnud olukord A jaoks nii ohtlik, et põhjustada

adrenaliinitulva. Kohtukolleegium arusaamist mööda pole küsimus rangelt võttes selles, kas ja

kui palju A-l organismis sel hetkel adrenaliini oli. Esiteks oli tegemist pelgalt A püüdega

selgitada, miks ta kohe valu ei tundnud. Teiseks seostab tavainimene adrenaliiniga lihtsalt

pingeolukorra enesetunnet, ka A on rääkinud lisaks adrenaliini mainimisele veel šokist. St

tema jaoks oli olukord ehmatav ja pingeline, mistõttu ta ei märganud, et tal valus oleks.

Erinevalt kaitsjast on ringkonnakohus seisukohal, et inimese jaoks, kelle peale teine inimene

karjub ja siis teda tugevalt tõukab, on olukord piisavalt pingeline, et seda kirjeldada nii, nagu

A tegi. Küll möönab ringkonnakohus, et isegi kui esialgu oli valu mittetundmise põhjuseks

see, et pingeolukorras polnud mahti valu tunda, ei selgita see tingimata, miks A hakkas valu

tundma alles mitu tundi hiljem. Võib pidada üldteada olevaks seda, et ärevas olukorras tekkiv

pingeseisund ei jää üldjuhul kestma veel tunde pärast juhtunut. Viimast võiks pigem selgitada

eespool viidatud avalikes allikates https://www.healthdirect.gov.au/whiplash) märgitu, et

kiirendusvenituse kaelavigastuse sümptomid võivadki avalduda mitu tundi pärast

tervisekahjustuse põhjustanud vahejuhtumit. Ringkonnakohus peab tõendatuks seda, et A-l

diagnoositud tervisekahjustus tekkis just tema tõukamise tulemusel. A kaelavalu tekkis varsti

pärast seda, kui A. Kalmer teda tõukas; A väitel liikus ta pea tõukamise tulemusel järsult

tagasi, tegemist on liikumisega, mille tulemuseks võib olla kiirendusvenituse kaelavigastus.

Kokkuvõttes on maakohus asunud ringkonnakohtu hinnangul õigesti seisukohale, et KarS §

121 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu esimese alternatiivi – teise isiku tervise kahjustamine –

tunnused on täidetud.

Prokurör leiab oma apellatsioonis, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et KarS §

121 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu teine alternatiiv – valu tekitamine – ei ole A. Kalmerile

omistatav. Prokurör ei vaidle vastu maakohtu tuvastatule, et A hakkas tundma valu tunde

hiljem, kuid leiab, et see, et valuaisting tekkis hiljem, ei oma tähtsust. Kohtukolleegium leiab

sarnaselt maakohtuga, et A. Kalmerile saab omistada vaid tervisekahjustuse põhjustamist.

Küsimus ei ole aga üksnes selles, kui palju hiljem hakkas A valu tundma, vaid selles, et

ringkonnakohtu hinnangul on kõnealune valuaisting tervisekahjustuse sümptom. Nagu

eespool märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul valuaistingu tekkimine alles tunde hiljem

selgitatav ainult A-l konfliktis tekkinud ärevusseisundiga – ei ole tõendeid, et see kestis

tunde. See-eest võib kiirendusvenitusest tingitud valu tekkidagi tunde hiljem ning ITKH

epikriisis märgitud diagnoos tugineb samuti suuresti A valuaistingul. Olukorras, kus

valuaisting on tervisekahjustuse sümptom, hõlmab tervisekahjustuse tekitamise ebaõigus valu

tekitamise oma ning selle eraldi esile toomine tähendaks sisuliselt ühe ja sama asjaolu

arvestamist KarS § 121 lg 1 mõlema alternatiivi raames ja sama ebaõiguse kahekordset

arvestamist.

Maakohus leidis, et A. Kalmer täitis KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu kavatsetusega.

Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et A. Kalmeri eesmärgiks oli tugevate tõugetega A

kabinetist välja ajada. Ta tõukas kolmel korral A-d jõuliselt rinnapiirkonda, saades aru, et

kannatanu pea hoogne liikumine edasi ja tagasi võib tekitada viimasele kehavigastuse,

mööndes seeläbi õigusvastase tagajärje saabumist. A. Kalmeri kaitsja M. Kairjak vaidleb

apellatsioonis sellele vastu, märkides, et kavatsetuseks peab olema tõendatud, et isik seadis

endale eesmärgiks kannatanule tervisekahjustuse tekitamise. Apellatsiooni kohaselt ei viita

tõendid sellele, et A. Kalmer oleks tegutsenud sellise eesmärgiga, tema tegevuse eesmärk oli

A kabinetist välja saamine, mitte tema tervise kahjustamine. Kohtukolleegium nõustub

sellega. Kavatsetusega teise isiku tervise kahjustamisega oleks tegemist juhul, kui isik seab

teise isiku tervise kahjustamise oma eesmärgiks ja peab vähemalt võimalikuks, et tema teo

tulemusel selline tagajärg saabub. Tuvastatud sündmuste käigust on näha, et A. Kalmeri

eesmärk oli A kabinetist välja saada. Seda on möönnud ka maakohus. Kuna selleks ei olnud

vaja ühtlasi A-d vigastada, ei ole alust järelduseks, et tema eesmärgiks oli ühtlasi A tervist

kahjustada. Seega ei põhjustanud A. Kalmer A tervisekahjustust kavatsetult. See ei tähenda

aga, et A. Kalmer ei tegutsenud tahtlikult. KarS § 121 lg-le 1vastava kuriteo toime

panemiseks on KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt piisav kaudne tahtlus. Kaudne tahtlus eeldab KarS

§ 16 lg 4 kohaselt seda, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist

ja möönab seda. See, et tugeva tõuke tulemusel võib teine isik tasakaalu kaotanuna end

kuskilt välja väänata, nikastada või saada venituse, on tavateadmise põhjal ettenähtav. A-d

korduvalt tõugates aktsepteeris A. Kalmer seda. Seega pani ta kehalise väärkohtlemise toime

kaudse tahtlusega.

A. Kalmeri kaitsja J. Tehver märgib apellatsioonis, et maakohus ei ole otsuses vastanud tema

väitele, et A. Kalmer teostas hädakaitset – ta tõrjus A õigusvastast rünnet, mis seisnes Ago

Kalmeri tahte vastaselt tema kabinetti sisenemises ja sealt mittelahkumises vaatamata A.

Kalmeri nõudmisele. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus ei ole tõesti seda küsimust

käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaitsja seisukohaga, et A. Kalmer tõrjus A

õigusvastast rünnet.

EA ütluste kohaselt oli XXX töökabinet nr 6, kus menetluse esemeks olev vahejuhtum aset

leidis, ruum, mida ARF OÜ kasutas (20. veebruari 2024 istungi protokolli lk 21, 25). ARF OÜ

juhatuse liige oli ka EA. EA ütluse kohaselt oli tema see, kes kutsus A koosolekule (20.

veebruari 2024 istungi protokolli lk 26). Seega oli A kutsunud ARF OÜ kasutuses olevasse

ruumi ARF OÜ juhatuse liige, mis tähendab, et tema oli osaühingu ruumi kutsunud isik, kellel

oli õigus osaühingut esindada. Seejuures ilmneb EA ütlustest, et A. Kalmer asus A-d tõukama

pea koheselt pärast A lahkumise nõudmist, andmata sisuliselt võimalustki nõudmisele

reageerida (20. veebruari 2024 istungi protokolli lk 26).

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et maakohtu otsuse

muutmiseks A. Kalmeri KarS § 121 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas alust ei ole.

8. Kaitsjad on vaidlustanud A. Kalmeri süüdi tunnistamise KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4

järgi.

Kaitsja J. Tehver leiab apellatsioonis, et maakohus on teinud vea sellega, et ei arvestanud,

millal ja mis asjaoludel koostas ET oma lahkumisavalduse. Ringkonnakohus nendib, et

lahkumisavalduse koostamise versioon, millele kaitsja viitab, põhineb A. Kalmeri ja ET

ütlustel, mille aga maakohus ses osas ebausaldusväärseks luges (maakohtu otsuse lk. 36

eelviimane lõik). Seega ei olnudki maakohtul alust kaitsja viidatud versiooni arvesse võtta.

Ringkonnakohus peab maakohtu otsustust õigustatuks kasvõi selle pärast, et ET ja A. Kalmeri

esitatud versioon seisneb selles, et nad käitusid ebaausalt, aga ei petnud töötukassat, vaid A-d

(nad ei varjanud töötukassa eest ET sooviavaldust töölt lahkumiseks, vaid A eest ET

koondamist, milleks kirjutas ET tagantjärele avalduse töölt lahkumiseks). Seega ütleb ka

kaitseversioon seda, et isikud, kellele pannakse süüks kelmust, on valmis enda eesmärkide

saavutamiseks valetama. Sellises olukorras on kohus õigustatud järeldama, et isikute ütlused

on ebausaldusväärsed. Kaitsja M. Kairjaki seisukoht, et kohus ei saa pidada

ebausaldusväärseks ütlusi, kui pole ühtegi tõendit, mis väidaks vastupidist, on alusetu. Mingi

tõendi ebausaldusväärsus ei pea tulenema teistest tõenditest ilmnevatest asjaoludest, vaid võib

tulla ka konkreetset tõendit ennast iseloomustavatest asjaoludest. Ekslik on ka kaitsja

seisukoht, nagu puuduks „dokumentaalne tõend, mis osutaks, millal tegelikkuses vastav

ülesütlemisavaldus koostati ja esitati“. Selliseks tõendiks on ülesütlemisavaldus ise, mis

kannab 29. juuni 2020 kuupäeva (kd V; tl 50). Olukorras, kus pole muid tõendeid, mis

kinnitaks kaitseversiooni, et dokument on tegelikult koostatud hiljem, on alust lähtuda

dokumendis endas märgitud kuupäevast. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigustatult

järeldanud, et ET esitas 29. juunil 2020 A. Kalmerile avalduse enda vabastamiseks töölt alates

1. augustist 2020.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma tähtsust, millest ajendatult ET avalduse esitas, mistõttu ei

näe ringkonnakohus tähtsust ka arutelul, kas ET ja A. Kalmeri vahel oli konflikt ning kuidas

jõuti leppimiseni. Fakt on see, et ET täitis enda kohta koondamishüvitise taotluse, mille

edastas 31. juulil 2020 ehk vahetult enne seda, millal oleks pidanud lõppema tema töösuhe

eespool nimetatud avalduse kohaselt, A. Kalmerile, viimane allkirjastas koondamishüvitise

taotluse ja saatis selle Eesti Töötukassale koondamise puhul kindlustushüvitise maksmiseks.

Mis puudub kaitsja M. Kairjaki väitesse, et töötaja võib koondada ka pärast

ülesütlemisavaldust kuni töösuhte õigusliku lõpuni, siis tuvastatud pole ei seda, et oleks

esinenud koondamisalus, ega ka see, et oleks toimunud ettenähtud korras koondamist. Kaitsja

M. Kairjaku apellatsioonis on väidetud, et maakohus pole öelnud, et koondamiseks alust

polnud, vaid on üksnes püüdnud näidata seda, et ET jätkas töötamist. Kohtukolleegium

nendib, et maakohus on otsuses väljendanud selget seisukohta, et „seega ei esinenud

tõenditest nähtuvalt reaalselt tööandja OÜ AGAL Invest poolset töölepingu erakorralise

ülesütlemise olukorda“ (otsuse lk 38 viimane lõik). Sellega seoses tuleb arvestada, et TLS §

89 lg 1 näeb ette, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda (koondada), kui

töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö

ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. St töötaja koondamiseks peab olema

töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel olema muutunud võimatuks, Selle põhjuseks

saab olla eelkõige töömahu vähenemine või töö ümberkorraldamine. Töölepingu seaduse

selgitustes rõhutatakse, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel.

Selliseid mõjuvaid põhjuseid ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud pole.

Näitamaks seda, et mingit olemuslikku töömahu muutust, mis oleks sundinud OÜ-d AGAL

Invest ETt koondama, ei toimunud, on maakohus välja toonud, et ET tegi raamatupidamist

edasi nii ettevõtetele, kelle raamatupidamisega ta oli enne tegelenud OÜ-s AGAL Invest, kui

ka OÜ-le AGAL Invest endale. Kohtukolleegium leiab, et see kohtu argument on seotud

küsimusega, kas koondamiseks sai anda alust töömahu vähenemine. See, et ET osutas

samadele ettevõtetele raamatupidamisteenust edasi, tähendab, et ettevõtted soovisid sama

raamatupidaja jätkamist. Tõsi küll, iseenesest on võimalik, et ettevõtted, kes mingil põhjusel

ei soovi enam neile seni raamatupidamisteenust osutanud äriühingult raamatupidamisteenust

osta (nt ei sobi muutunud tingimused), kuid on samas huvitatud sellest, et nende

raamatupidamisega tegelenud raamatupidaja jätkaks. Sellisel juhul võib seni

raamatupidamisteenust osutanud äriühing olla sunnitud oma töö ümber korraldama ja

raamatupidaja koondama. Ringkonnakohus peab aga oluliseks fakti, et ei ole mingeid

tõendeid selle kohta, et ettevõtted, kelle raamatupidamisega ET ka edasi tegeles, oleks enne

ET koondamist OÜ AGAL Invest teenustest loobunud. Seega ei tuvastatav, et kliendid, kellele

teenust osutati, oleks ära langenud ja sellest tulenevalt oleks töömaht AGAL Investis

vähenenud. Kokkuvõttes: olukorda, kus „sellisel kujul ja mahus ei saanud AGAL Invest

tegevus raamatupidamisse puutuvalt jätkuda“ (kaitsja M. Kairjaki apellatsiooni p 20)

tuvastatud ei ole.

Ka ei ole mingeid muid tõendeid selle kohta, et OÜ AGAL Invest oli sunnitud oma tööd nii

ümber korraldama, et tal ei olnud enam ETle tööd pakkuda. Kuivõrd väite, et tegemist oli

tegeliku koondamisega, tuleneb kaitseversioonist, oli selle kui aktiivse kaitseväite tõendamise

või vähemalt kontrollitavaks muutmise kohustus kaitsepoolel (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p

9.1). Töö „ümberkorraldamine“ seisnes selles, et AGAL Investi tegevus lõpetati. Tunnistaja

RR selgitas täpsemalt, et ARF OÜ oli vaja luua, et OÜ AGAL Invest ei peaks edaspidi enam

tegevust näitama. Maakohus on tunnistaja RR ütlustele tuginedes tuvastanud, et A. Kalmeri

soov oli saavutada ET ära viimisega see, et OÜ AGAL Invest tegevust ei toimuks ja äriühing

kustutatakse (see ütlus on ringkonnakohtu hinnangul tõendina kasutatav KarS § 66 lg 21 p-st

3). Sellisel eesmärgil äriühingu tegevuse ümberkorraldamine (lõpetamine) eeldaks

ringkonnakohtu hinnangul otsustust äriühing lõpetada. Maakohus on õigesti osutanud, et

sellise otsuse tegemine kuulub ÄS § 168 lg 1 p-le 11 osanike pädevusse.

Töölepingu seadus näeb koondamiseks ette kindla korra. Muu hulgas näeb TLS § 95 lg 1 ette,

et ülesütlemisavaldus tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seejuures

peab sama paragrahvi teise lõike kohaselt ülesütlemist põhjendama. Sellist

ülesütlemisavaldust kohtule tõendina esitatud ei ole. Kaitsja J. Tehver on märkinud

apellatsioonis, et TLS § 95 nõuetele vastava ülesütlemisavalduse vormistamata jätmine ei

oma tähtsust, sest TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui ülesütlemise vaidlustamiseks ei esitata TLS

§ 105 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul avaldust või hagi, on ülesütlemine algusest peale kehtiv

ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Ringkonnakohus on

seisukohal, et see argument ei anna alust järelduseks, et ETga lõpetatigi tööleping koondamise

tõttu. TLS § 105 lg-st tulenevalt ei ole koondamine tühine TLS §-st 95 või § 104 tulenevalt,

see ei välista aga koondamise tühisust TsÜS § 89 lg-st 2 tulenevalt tehingu näilisuse tõttu.

Ringkonnakohus leiab, et kohtu käsutuses olevad tõendid annavad alust järelduseks, et ET ja

A. Kalmer maskeerisid koondamiseks töölepingu lõpetamise ET soovil. Selliseks järelduseks

annavad alust järgmised asjaolud. Töötajate registri väljavõtte kohaselt lõppes ET töösuhe

AGAL Invest OÜ-ga 31. juulil 2020 (kd V; tl. 44). Registri andmete kohaselt oli töösuhte

lõppemise põhjus koondamine ning 31. juulil 2020 esitas A. Kalmer ka töötukassale

koondamishüvitise avalduse (kd V; tl. 46). Samas ei ole tõendeid selle kohta, et ETle oleks

ettenähtud korras koondamisest teatatud ja seda põhjendatud. Ka ei ole mingeid muid

tõendeid, mis näitaks, et esines mõni koondamise alus. Seega peale selle, et OÜ AGAL Invest

deklareeris, et koondas ET, ei ole mingeid asjaolusid, mis näitaks, et töösuhte lõpetamine

toimus koondamise tõttu. Seevastu on olemas ET kirjalik avaldus, milles on ta avaldanud

soovi töölepingu lõpetamiseks alates 1. augustist 2020 ehk sisuliselt samal ajal, kui temaga

tööleping lõpetatigi.

Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonid ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse

muutmiseks A. Kalmeri KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamise osas.

9. Maakohtu otsus tuleb tühistada A. Kalmeri KarS § 319 järgi süüdi tunnistamise osas.

KarS § 319 lg 1 näeb ette vastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo

toimepanemise kohta teise isiku poolt. Süüdistuse väide on see, et A. Kalmer esitas

valekaebuse, väites, et A on pannud toime omastamise, kuna oli ise andnud nõusoleku

ülekannete tegemiseks, mida ta omastamiseks nimetas, ja oli neist ülekannetest teadlik.

Süüdistuse kohaselt oli valeväide väide, et A tegutses salaja, äriühinguga seotud isikute

teadmata ja nõusolekuta. Ka maakohus asus seisukohale, et ülekanded toimusid A. Kalmeri

teadmisel ja heakskiidul. Kohtukolleegium nõustub kaitsjatega, et A. Kalmeri süüdi

mõistmine tuleb kõne alla vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et A. Kalmer oli ülekannete

tegemise ajal neist teadlik ja andnud selleks heakskiidu. Prokuröri apellatsioonivastuses

esitatud väide, et tehingu võib heaks kiita ka tagantjärele, ei oma tähtsust. See, kas isikule on

alust ette heita valekaebuse esitamist, sõltub sellest, mida isik on kaebuses väitnud, kas see

väide vastab tegelikkusele ning kui mitte, siis kas isik teadis väidet esitades, et see

tegelikkusele ei vasta. Süüdistuses on kuriteokaebuses esitatud valeväitena välja toodud, et A.

Kalmeri väitel tegutses A ülekandeid tehes salaja, äriühinguga seotud isikute teadmata ja

nõusolekuta. Osutamine sellele, et A tegutses salaja, tähendab konkreetset etteheidet, et A

asus ülekandeid tegemata, informeerimata sellest äriühinguga seotud isikuid ja küsimata

nendeks ülekanneteks nõusolekut. Ringkonnakohus osutab, et süüdistuses on öeldud, et

tegemist oli valeväitega, kuna „A. Kalmer oli ise andnud nõusoleku 17.12.2015 summas 36

000 eurot ja 25.07.2016 summas 70 000 euro ülekannete tegemiseks“. Kuna ses lauses on

nõusoleku andmisest rääkides kasutatud enneminevikku, on süüdistuse tekst mõistetav nii, et

nõusoleku andmine toimus enne ülekannete tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu istungi protokollidest näha, et kohtumenetluse pooled, sh prokurör ise lähtunud

samuti sellest, et oluline on just A. Kalmeri eelnev heakskiit ülekannetele. Prokurör ise küsis

A-lt : „Kas see 70 000 euro väljamakse teie poolt siis oli enne selle väljamakse teostamist

kooskõlastatud temaga?“ Vastuseks kinnitas A , et ülekanne oli kooskõlastatud (21. veebruari

2024 kohtuistungi protokolli lk 20). Maakohtu otsusest jääb aga selgusetuks, mis ajal A.

Kalmer kohtu hinnangul A ülekandest teada sai ja sellega nõustus – ühest küljest on

maakohus tuginenud A ütlustele, teisalt aga sellele, et A. Kalmerile on hiljem saadetud e-kirju

infoga kõnealuste ülekannete kohta. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus kaitsjatega, et ütluste

käsitlus otsuses on napp ja ebakonkreetne ning kohus ei ole ütlusi sisuliselt analüüsinud.

Maakohus on kõige pealt nimetanud tõendina, mis näitab, et A-l oli ülekande tegemiseks A.

Kalmeri nõusolek, A ütlusi. Seejuures on maakohus rääkinud esmalt hoopis sellest, et A

sõnul rääkis ta enne ülekande tegemist raamatupidaja ETga ning sellega haakuvad ET ütlused,

et A tegi ülekande pärast seda, kui oli temalt küsinud, kui palju tal on bilansi järgi

laenuintresse saada. Veel tõi kohus välja, et ET sõnul tehti siis, kui A tegi AGAL Invest OÜ

asemel AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt ülekanded, nõuete tasaarveldus. Ringkonnakohus

nendib, et need ütlused – ei A ega ka ET omad – ei näita kuidagi A. Kalmeri nõusolekut

ülekanneteks. A ütlustest nähtub üksnes väide, et ta teavitas plaanist ülekanne teha ETt, ET

ütlustest, mida maakohus on nimetanud A omadega haakuvateks, ei ilmne tegelikult sedagi.

ET ütluste kohaselt küsis A vaid seda, kui palju tal on laenuintresse saada (13. veebruari 2024

kohtuistungi protokolli lk 55).

Tõsi küll pärast nimetatud ütluste käsitlemist on maakohus lisanud ka A väite, et A. Kalmer

oli andnud ülekande tegemiseks nõusoleku ning oli teadlik, millisel põhjusel vastav ülekanne

tehti. Ringkonnakohus peab aga nõustuma kaitsja M. Kairjaki apellatsioonis märgituga, et A

ütlused on vastuolulised ja ebamäärased. Ringkonnakohus nendib, et prokurörile antud

vastustes kinnitas A vaid seda, et A. Kalmer teadis ülekannetest ja need olid temaga

kooskõlastatud, kuid prokuröri küsimustele antud vastused ei anna informatsiooni väidetava

kooskõlastamise asjaolude kohta (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 20, 21). Kui

kaitsja J. Tehver püüdis oma küsimustega täpsustada, kuidas A ülekanded A. Kalmeriga

kooskõlastas, selgitas A, et nad rääkisid sellest, et talle on summad tasumata, ja tema ütles, et

maksab ära AGAL Kinnisvara kontolt ning A. Kalmer vastas, et maksa. Samas jäi A võlgu

vastuse küsimusele, millal see jutt toimus – ta väitis, et ei mäleta, ning vestlusi tasumata

rahade teemal oli 10–15 korda (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 29, 30).

Eelnevale tuleb lisada, et nt 36 000 euro suurust ülekannet ei suutnud A üldse meenutada (21.

veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 19, 20). Tulenevalt sellest, et vähemalt osaliselt ei

mäleta A ülekannetega seotud asjaolusid üldse, osaliselt andis aga ebamääraseid ütlusi, ei pea

ringkonnakohus tema kinnitust, et tal oli A. Kalmeri nõusolek, veenvaks.

Mis puutub tunnistaja EA ütlustesse selle kohta, mida ET oli talle öelnud, siis KrMS § 66 lg 21

kohaselt ei ole ütlused teiselt isikult kuuldu kohta tõendina kasutatavad, v.a samas sättes

loetletud juhtudel. Maakohus ei ole ühelegi KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alusele viidanud

ning ringkonnakohtu hinnangul neist ühtegi ei esine. Seega ei saa EA ütlustele ETlt kuuldu

kohta tugineda.

Mitmed maakohtu otsuses A. Kalmeri süüd kinnitavatena välja toodud tõendid näitavad

kohtukolleegiumi hinnangul seda, et ta teadis tehtud ülekannetest hiljem, mitte aga seda, et ta

oleks A plaanist teadnud varem ja andnud heakskiidu. See kehtib ET ütluste kohta, mille

kohaselt küsis ta A. Kalmerilt, kuidas toimunud ülekandeid raamatupidamises kajastada, ja A.

Kalmer juhendas, et tuleb vähendada AGAL Invest OÜ ja AGAL Kinnisvarad OÜ vahelist

laenusaldot. See, et A. Kalmer otsustas tagantjärele, kuidas ülekandeid raamatupidamises

kajastada, ei näita, et need oleks tehtud A. Kalmeri nõusolekul. Seda, et A oleks A. Kalmerit

enne ülekandeid informeerinud ja talt nõusolekut küsinud. Seda ei näita ka maakohtu otsuses

mainitud e-kirjad, mis kajastavad tehtud ülekandeid.

Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatav, et A. Kalmer oleks teadnud A kavatsusest AGAL

Kinnisvarad OÜ arvelt raha üle kanda ja andnud selleks nõusoleku. Seetõttu ei ole tuvastatav

ka see, et ta oleks esitanud teadvalt valeväite, et A tegi ülekanded salaja ning ilma

äriühinguga seotud isikute teadmata ja nõusolekuta. Seega tuleb maakohtu otsus A. Kalmeri

KarS § 319 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas tühistada ning mõista A. Kalmer KarS § 319 lg

1 järgi õigeks.

10. Maakohtu otsuse A. Kalmeri süüdi tunnistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on

vaidlustanud nii kaitsjad kui ka prokurör. Kaitsjad taotlevad A. Kalmeri õigeks mõistmist,

prokurör aga teo ümberkvalifitseerimist KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Süüdistuse kohaselt pani A. Kalmer toime KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava

arvutikelmuse sellega, et ta sisenes hoolimata sellest, et ta volitused Tehnilise Ülevaatuse OÜ

juhina olid lõppenud, äriühingu internetipanga kontole ja tegi 220 000 euro suuruse ülekande

äriühingu ARF OÜ pangakontole. Süüdistuse kohaselt esines A. Kalmer internetipanka

sisenedes Tehnilise Ülevaatuse OÜ seadusliku esindajana, kes ta tegelikult ei olnud. Ülekande

tegemist õigustas A. Kalmer aga näiliku tehinguga.

Maakohus luges tõendatuks, et A. Kalmer tegi kõnealuse ülekande, kuid leidis, et A. Kalmer

täitis ülekande tegemise ajal endiselt äriühingu faktilise juhi ülesandeid ning tal oli võimalus

ja õigus teha äriühingu nimel tehinguid. Seetõttu ei pannud ta toime arvutikelmust, pani aga

toime omastamise, sest pööras talle usaldatud vara ülekandega ARF OÜ kasuks.

A. Kalmeri õigeks mõistmist KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on ringkonnakohtu hinnangul

alust kaaluda siis, kui kohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et A. Kalmerile etteheidetav

tegu vastab KarS § 213 lg 2 p-dele 1 ja 3. Niisiis käsitleb ringkonnakohus järgnevalt

küsimust, kas internetipanka sisenemise ja ARF OÜ-le ülekande tegemisega pani A. Kalmer

toime KarS § 213 lg 2 p-dele 1 ja 3 vastava kuriteo.

Prokuröri argumendid on järgmised. A. Kalmeri kõik õigused, mis tal tulenevalt äriühingu

faktilise juhi staatusest olid, lõppesid sellega, kui kohus määras juhatuse asendusliikme. A.

Kalmeril oli pädevus äriühingu vara käsutada vaid tulenevalt sellest, et ta tegutses äriühingu

faktilise juhina. Tal ei olnud Tehnilise Ülevaatuse OÜ-ga mingit muud lepingulist suhet, mille

alusel tal oleks säilinud pangakontol olevate rahaliste vahendite käsutamise õigus. Seetõttu

puudus A. Kalmeril äriühingu pangakonto kasutamise õigus hoolimata sellest, et panka sellest

veel teavitatud polnud.

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga. Maakohtu järeldus, nagu oleks A. Kalmeril pärast

seda, kui maakohus määras Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le juhatuse asendusliikme, säilinud

õigus teha tehinguid Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel, põhineb vastuolulistel argumentidel.

Maakohus tugines argumendile, et A. Kalmer jätkas faktilise ühingujuhina. Sellega seoses

tuleb arvestada, et Eesti õigusaktid faktilise ühingujuhi mõistet ei tunne, kohtupraktikas

kasutatakse sellist terminit olukorras, kus isik, kes ei ole seaduses sätestatud korras valitud

osaühingu juhatuse liikmeks, faktiliselt juhib äriühingut. St tegemist on sisuliselt juhatuse

liikme funktsioonide täitmisega. Ka A. Kalmerit on praeguses menetluses käsitatud Tehnilise

Ülevaatuse OÜ faktilise juhina just põhjusel, et ta jätkas äriühingu juhtimist pärast seda, kui

tema volitused valitud juhatuse liikmena lõppesid. Riigikohus on leidnud kohtuasjas 3-2-1-

181-15 tehtud otsuses, et kui juhatuse liikme kohustusi faktiliselt täitva isiku ja äriühingu

vahel pole sõlmitud lepingut juhatuse liikme kohustuste täitmiseks, võib tema tegevus olla

käsitatav käsundita asjaajamisena. Seda, et A. Kalmeril oleks olnud sõlmitud Tehnilise

Ülevaatuse OÜ-ga leping, millest tulenenuksid A. Kalmeri pädevus Tehnilise Ülevaatuse OÜ

nimel tegutsemiseks, tuvastatud pole. Seega on ka praegusel juhul alust lähtuda käsundita

asjaajamise regulatsioonist. VÕS § 1018 lg 1 p 2 kohaselt eeldab käsundita asjaajamine, et

asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Sellega,

et kohus määras äriühingule juhatuse asendusliikme ehk isiku, kelle pädevuses oli äriühingu

juhtimine, langes ära senine asjaolu, millest tulenevalt sai äriühingu käsundita asjaajamise

korras juhtimine vastata äriühingu tegelikule või eeldatavale tahtele. Nagu maakohtu otsuses

märgitud, määras kohus juhatuse asendusliikme, olles tuvastanud, et äriühingul kehtivate

volitustega juhatuse liiget pole. A. Kalmeri kaitsja väidet, et maakohtu määrus ei sisaldanud

ühtegi alust, mis oleks sätestanud A. Kalmeri volituste lõppemise, sest juhatuse asendusliikme

määramise eesmärk ei olnud senise faktilise juhi eemaldamine, vaid kehtivate volitustega

juhatuse liikme registrisse kandmine, peab ringkonnakohus demagoogiliseks. Kui A. Kalmer

tegutses faktilise ühingujuhina ehk tegutses käsundita asjaajamise korras, ei olnud tal

sisuliselt mingit volitust, mis oleks saanud edasi kehtida. Tal oli käsundita asjaajamiseks

põhjust üldse ainult seetõttu, et äriühingul puudus juhatus ja seega nõuetekohaselt valitud või

määratud isik, kellel oleks olnud õigus äriühingut juhtida ja esindada. Sellega, et kohus

määras juhatuse asendusliikme, läks äriühingu juhtimise ja esindamise pädevus viimase kätte;

kuna kohtu määratud juhatuse asendusliige oli ainus juhatuse liige, oli äriühingu juhtimine ja

esindamine täielikult tema pädevuses. Ringkonnakohus ei näe mingit õiguslikku alust selleks,

et hoolimata juhatuse asendusliikme määramisest oleksid säilinud mingisugune õigus

äriühingut esindada varasemal faktilisel ühingujuhil, kui sellised volitused ei olnud paika

pandud selle isiku ja äriühingu vahel sõlmitud lepinguga. Nagu öeldud, sellise lepingu

olemasolu tuvastatud pole.

Mis puutub maakohtu otsuses märgitusse, et juhatuse asendusliikmeks määratud MK ütluste

kohaselt ei soovinud ta igapäevast Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhtimist üle võtta, vaid tahtis, et

lepitakse kokku, kuidas igapäevaseid rutiinseid tegevusi edasi sooritatakse, siis see ei näita, et

A. Kalmeri n-ö faktilise ühingujuhi roll oleks automaatselt edasi kestnud. Vastupidi,

maakohtu otsuseski kasutatud sõnastus näitab, et A. Kalmeri pädevus pidi olema kokkuleppe

ehk äriühingu seadusliku esindaja MK ja A. Kalmeri vahelise lepingu küsimus. Seejuures

nähtub maakohtu otsusest selgelt, et MK soov jätta äriühingu igapäevategevuse juhtimine A.

Kalmerile ei hõlmanud A. Kalmeri õigust teha äriühingu internetipangas tehinguid. Seda

näitab tõsiasi, et MK võttis 16. septembril 2021 ehk juhatuse asendusliikmeks saamisele

järgnenud päeval A. Kalmerilt juurdepääsu Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontodele.

Teise asjaoluna, mis maakohtu hinnangul näitas, et Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara, sh

pangakontodel olevad rahalised vahendid, olid endiselt A. Kalmerile usaldatud, ongi

maakohus toonud välja fakti, et A. Kalmeril oli juurdepääs Tehnilise Ülevaatuse OÜ

pangakontole. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et faktilise juurdepääsu olemasolu ei

näita isiku tegelikku pädevust pangakontol olevaid rahalisi vahendeid käsutada – vastav õigus

on isiku ja kontoomaniku vahelise õigussuhte küsimus. Panga arvelduskontol olev raha on

käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud

ulatuses. Seega võib kontol olevate rahaliste vahenditega tehinguid teha isik ise (juriidilise

isiku puhul seega tema seaduslik esindaja) või tema volitatud isik. Kui õigussuhte muutumise

või lõppemise tulemusel kaotab isik õiguse konto omaniku vara käsutada, ei õigusta kontol

olevate rahaliste vahendite käsutamist see, et tegelik juurdepääs kontole on säilinud. Ka

Riigikohus on kinnitanud, et vara usaldamisega ei ole tegemist juhul, kui isikul on küll

juurdepääs kontole, kuid selleks puudub tegelikult kontoomaniku luba (RKKKo 3-1-1-83-07,

p 16).

Kuna A. Kalmeril ei olnud hiljemalt hetkest, kui MKst sai Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse

asendusliige, mingit sellist õiguslikku suhet, mis andnuks talle õiguse teha äriühingu varaga

tehinguid, ei saa rääkida sellest, et äriühingu vara oleks olnud süüdistuses nimetatud ülekande

tegemise ajal endiselt A. Kalmerile usaldatud, mistõttu ei saa A. Kalmeri tegu olla

kvalifitseeritav omastamisena.

Küll saab olla tegemist arvutikelmusega, millena on see kvalifitseeritud süüdistuses. KarS §

213 lg 1 kohaselt tähendab arvutikelmus teisele isikule varalise kahju tekitamist

arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise,

sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu

saamise eesmärgil. Tegutsemine ebaseaduslikult tähendab selle kuriteokoosseisu kontekstis

tegutsemist just kontoomaniku tahte vastaselt, ilma tema nõusolekuta (RKKKo 3-1-1-83-07, p

13). Nagu eespool märgitud, sisenes A. Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ internetipanka ja

tegi ülekande ARF OÜ-le olukorras, kus tal ei olnud õiguslikku alust Tehnilise Ülevaatuse OÜ

internetipanga kasutamiseks, ka ei olnud tal selleks äriühingu asendusliikme nõusolekut. See

tähendab, et A. Kalmer sisestas internetipanka sisenemist ja ülekannet võimaldavad andmed

ebaseaduslikult. Sisuliselt eksitas A. Kalmer nende andmete sisestamisega arvutisüsteemi,

andes mõista, et tal on õigus äriühingu nimel internetipanka kasutada – vastavalt pangaga

sõlmitud lepingule on juriidilisest isikust kliendi kontole juurdepääs tema määratud isikutel,

kuid pank eeldas, et isik, kes vastavaid juurdepääsuvõimalusi kasutades internetipanka

siseneb, on kliendi volitatud isik. Kui isik siseneb internetipanka kontoomaniku loaga, on

tegemist arvutikelmusega (KarS. Komm. § 213 änr 6).

Maakohus on ka tuvastanud, et oma teoga tekitas A. Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le

kahju, jättes ta ilma 220 000 eurost. Kaitsjad on väitnud vastu, et ülekande aluseks oli

investeerimiskohustusega laenuleping. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus näidanud

veenvalt ära, miks see väide ei ole veenev. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et

leping on vormistatud tagantjärele, sest sellel on 10.03.2021 kuupäev, kuid dokumendi fail on

koostatud 11. oktoobril 2021 (vt 10. oktoobri 2022 vaatlusprotokoll A. Kalmeri kasutuses

olevast sülearvutist leitud failide kohta). Väited, et leping võis tegelikult varem olemas olla

hoolimata sellest, et kõnealune fail on koostatud 11. oktoobril 2021, ei ole veenvad. Kuivõrd

11. oktoobril 2021 ei olnud A. Kalmeril Tehnilise Ülevaatuse OÜ esindamise pädevust, ei

olnud tal alust siis sellise dokumendi koostamiseks. See, kui tuvastatud on, et dokument on

koostatud tehingust, millele dokument peaks andma õigustuse, tegelikult hiljem kuid sellele

on märgitud tehingust varasem kuupäev, näeb ilmselgelt välja üritusena luua tehingule

tagantjärele õiguslikku alust. Sellist muljet üksnes süvendab ülekande tegemise aeg – kohe

pärast seda, kui A. Kalmer sai teada, et Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le on määratud juhatuse

asendusliige. On tähelepanuväärne, et kõnealuse lepingu tingimused on seatud sellistena, mis

justkui õigustaks ülekande tegemist igal ajahetkel – lepingu järgi pidi raha ülekanne tehtama,

siis kui ARF OÜ, mida esindas A. Kalmer, esitab nõude. Sellega haakuvalt väärib tähelepanu

maakohtu otsuses välja toodu, et ARF OÜ ostis väärtpabereid alles 6. oktoobril 2021 ning

siiski vaid 20 000 euro väärtuses.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tegelikku laenusuhet Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vahel ei olnud ning A. Kalmer kandis 220 000 üle õigusliku

aluseta. Sellega jättis ta Tehnilise Järelevalve OÜ 220 000 eurost ilma ja tekitas nii talle selles

ulatuses kahju.

Maakohus on tuvastanud, et A. Kalmer oli enne seda, kui ta internetipanka sisenes ja ülekande

tegi, saanud kätte kohtumääruse, millega määrati Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse

asendusliige. Seega teadis A. Kalmer, et äriühingu juhtimise ja esindamise õigus on nüüd

kohtu määratud juhatuse asendusliikmel. Samuti teadis A. Kalmer seda, et Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vahel ei ole õigussuhet, millest tulenevalt peaks Tehnilise

Ülevaatuse OÜ ARF OÜ-le kandma üle 220 000 eurot – vastavat õigussuhet tõendav

dokument on koostatud hiljem. See tähendab, et A. Kalmeri eesmärk oli saada varalist kasu

raha ülekandmisega enda kontrolli all olevale äriühingule. Niisiis pani A. Kalmer teo toime

kavatsetusega.

Kuna A. Kalmerit on varem karistatud omastamise eest ning ta tekitas kahju suures ulatuses,

vastab A. Kalmeri tegu KarS § 213 lg 2 p-dele 1 ja 3.

11. A. Kalmeri kaitsja M. Kairjak on oma apellatsioonis vaidlustanud ka maakohtu

mõistetud karistusi – nii üksikkaristusi kui ka kuritegude kogumi eest ja kohtuotsuste kogumi

eest mõistetud liitkaristust. Enne kaitsja esitatud argumentide käsitlemist võtab

ringkonnakohus aga seisukoha, milline karistus tuleb A. Kalmerile mõista teo eest, mille

ringkonnakohus ümber kvalifitseerib.

Maakohus mõistis A. Kalmeri selles, et ta kandis internetipangas Tehnilise Ülevaatuse OÜ

kontolt ARF OÜ-le üle 220 000 eurot, süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Ringkonnakohus kvalifitseerib selle teo ümber KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kui KarS §

201 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo eest on karistusena nähtud ette rahaline karistus või kuni

viieaastane vangistus, siis KarS § 213 lg 2 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase

vangistuse. Seega on KarS § 213 lg 2 karistuse ülemmäär sama, kuid tulenevalt sellest, et

karistusena on ette nähtud vaid vangistus, kusjuures alammääraks on üheaastane vangistus,

siis on KarS § 213 lg 2 sanktsioon raskem. Prokurör on apellatsioonis taotlenud A. Kalmeri

karistamist KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi samasuguse karistusega, mille mõistis maakohus

KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ehk 1 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega. See tähendab, et

maakohtu mõistetust raskemat karistust ringkonnakohus mõista ei või ringkonnakohus ei näe

alust mõista ka prokuröri taotletust kergemat karistust. Juba põhjusel, et A. Kalmeri tegu

iseloomustab kaks raskendavat asjaolu – tegu on toime pandud suures ulatuses ning ta on

pannud varem toime varavastase kuriteo –, on alust karistada A. Kalmerit KarS § 213 lg 2

sanktsiooni alammäärast raskema karistusega. Seejuures tuleb arvestada, et A. Kalmeri

tekitatud kahju ületab KarS § 121 punktist 2 tulenevat suure ulatuse piiri kordades – selleks

piiriks on 40 000 eurot, tekitatud kahju suurus on 220 000 eurot. Lisaks peab ringkonnakohus

A. Kalmeri süüd suurendavaks asjaolu, et ta tekitas äriühingule kahju isikuna, kes oli seni

tegutsenud äriühingu faktilise juhina ja kes seega pidanuks lähtuma äriühingu huvidest

(vastav kohustus tuleneb käsundita asjaajamise olemusest – VÕS § 1018 lg 1 kohaselt on

käsundita asjaajamisega tegemist, kui isik teeb midagi teise isiku kasuks). Sellega haakub veel

ka asjaolu, et A. Kalmer asus kuritegu toime panema kohe, kui oli saanud teada, et äriühingule

on määratud juhatuse asendusliige, st oma teoga astus ta vastu ka kohtu otsustusele. Eelnevast

tulenevalt jääb A. Kalmerile selle Tehnilise Ülevaatuse OÜ-lt ARF OÜ-le 220 000 euro

ülekandmise eest mõistetud 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus muutmata.

A. Kalmeri kaitsja on heitnud maakohtule ette seda, et maakohus ei ole nõuetekohaselt

põhistanud, miks ta karistab A. Kalmerit kõigi kuritegude eest vangistusega. Maakohus on

karistusliigiks vangistuse valimist küll põhjendanud, kuid seda kõiki kuritegusid korraga

käsitledes. Seejuures on maakohus põhjendanud karistusliigiks vangistuse valimist A. Kalmeri

kuriteoepisoodide hulgaga, kuigi A. Kalmeri kuriteod koosnesid ühest episoodist.

Kohtukolleegium nendib, et maakohus on tõesti kasutanud sõna episood kohtulahendites

levinud, kuid paraku vales tähenduses. Episood on üksiksündmus mingist suuremast

sündmuste sarjast. Seega saab episoodidest rääkida sama kuriteokoosseisu kontekstis ehk

korduvuse puhul. Kui isik on pannud toime eri kuritegusid, ei ole õige rääkida mitmest

kuriteoepisoodist, neid kuritegusid tuleb käsitada iseseisvate, eraldi tegudena. Ühtlasi tuleb

nõustuda kaitsjaga selles, et eri kuritegude puhul ei ole õige karistusliigi valikul rääkida

ühtsest süüst. See ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul aga, et karistusliigi valikul ei võiks

võtta arvesse seda, kui isik mõistetakse sama otsusega süüdi mitmes kuriteos. Nii

karistusmäära kui ka karistusliigi valikul tuleb arvestada KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga. Selle

sätte kohaselt võetakse süü kõrval arvesse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest. Selle hindamisel on oluline see, kuidas paigutub kuritegu, mille

eest isikut karistatakse, isiku üldisse käitumismustrisse. Kui viimane näitab, et isikul ongi

kalduvus kuritegusid toime panna, räägib see pigem raskema karistuse kasuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, et maakohus käsitles karistusliigi valiku küsimust kõigi

kuritegude kohta korraga, toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust. Arvestada tuleb, et KarS § 209

lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest oligi karistusena ette nähtud üksnes vangistus.

Seejuures ei mõistnud maakohus selle teo eest raskeimat karistust. Raskeim karistus oli KarS

§ 201 lg 2 p-dele 1 ja 2 vastava kuriteo eest mõistetud 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus. Nagu

eespool märgitud, kvalifitseerib ringkonnakohus selle teo ümber, mille tulemuseks on see, et

ka selle teo puhul on ainsaks ettenähtud karistusliigiks vangistus. Seejuures peab ka

ringkonnakohus 1 aasta 8 kuu pikkust vangistust A. Kalmeri kuriteo eest kohaseks

karistuseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui osade kuritegude puhul tuleb isikut karistada

vangistusega, mõjutab hinnangut ka sellele, milline karistusliik valida teiste kuritegude puhul.

Kohtukolleegium leiab, et see, et liitkaristuse mõistmise juurde saab asuda alles pärast

üksikkaristuste mõistmist, ei tähenda, et mitme kuriteo eest üksikkaristusi mõistes ei peaks

silmas pidada, et lõpuks tuleb mõista liitkaristus. Kui kohus seda ei teeks, võiks see

raskendada isiku süüle ja preventiivsetele eesmärkidele vastava liitkaristuse mõistmist.

Otsesõnu välja öelduna tähendab see, et kui osade tegude eest on nagunii vangistus kas ainus

karistuse liik või vähemalt igal juhul põhjendatud, on see argument selle kasuks, et ka teiste

kuritegude puhul eelistada karistusliigina vangistust. Nimelt võib see, kui isikule mõistetakse

eri kuritegude eest eri liiki põhikaristused, võib raskendada talle sobiva liitkaristuse

mõistmist, kuna KarS § 64 lg 2 puhul viiakse eri liiki põhikaristused täide eraldi (mis

tähendab, et karistused viiakse täide täies ulatuses), samas kui samaliigiliste põhikaristuste

puhul on võimalik liitkaristuse mõistmine nii, et karistusi ei liideta täies ulatuses. Ka

praegusel juhul suurendas maakohus liitkaristust mõistes raskeimat karistust vaid kahe kuu

võrra, samas kui kergemate karistuste kogusumma oli 2 aastat 4 kuud vangistust.

Maakohus mõistis A. Kalmeri süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1 ja §

209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus mõistab A. Kalmeri KarS § 319 lg 1 järgi õigeks,

kvalifitseerib aga maakohtu otsuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud teo

ümber KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja3 järgi. See tähendab, et A. Kalmer jääb ringkonnakohtu

otsuse järgi süüdi kolmes kuriteos, millest kahe puhul on ainsaks karistusliigiks vangistus.

Need on ka teod, mille eest on A. Kalmerile mõistetud raskemad karistused. Ringkonnakohus

leiab, et juba nende kahe karistuse – 1 aasta 8 kuu pikkuse ja 1-aastase vangistuse – liitmisel

on kohus õigustatud mõistma liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kui kohus kohaldaks A.

Kalmeri kolmanda, KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest rahalist karistust,

raskendaks see A. Kalmeri olukorda, mis ei ole kaitsja apellatsiooni alusel mõeldav.

Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et A. Kalmeri karistusi tuleks kergendada selle

tõttu, et menetlus on kestnud kaua – arvestades seda, et A. Kalmerit on esitatud süüdistus

mitmes kuriteos, ei ole menetlus kestnud ringkonnakohtu hinnangul kaua.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu mõistetud üksikkaristused ja ka

liitkaristused muutmata.

12. Kaitsja M. Kairjak on apellatsioonis taotlenud ka A. Kalmeri liitkaristuse tingimisi

täitmisele pööramata jätmist ja elektroonilise valve kohaldamist. Sellega seoses on kaitsja

taotlenud ka elektroonilise valve kohaldamist võimaldavate tõendite vastu võtmist. Teised

kohtumenetluse pooled on vaielnud sellele taotlusele vastu, osutades, et maakohtus sellist

taotlust ei esitatud. Ringkonnakohus leiab samuti, et tõendi vastuvõtmiseks ei ole alust.

Tulenevalt KrMS § 321 lg-st 6 saab apellatsioonimenetluses uusi tõendeid esitada juhul, kui

esines mõjuv põhjus, miks ei saanud tõendit esitada maakohtu menetluses, või juhul, kui

maakohus jättis tõendi vastu võtmata. Praegusel juhul ei nähtu kaitsjate teesidest ega

maakohtu istungi protokollidest, et kaitsjad oleks taotlenud maakohtus elektroonilise valve

kohaldamist ja selle võimalikkuse kontrollimiseks tõendite kogumist. Seega jätab

ringkonnakohus tõendid vastu võtmata. Mis puutub kaitsja apellatsioonis märgitusse, et A.

Kalmer oli andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks juba 1. septembril 2023, siis

on kaitsja ise möönnud, et see toimus kohtueelses menetluses ja elektroonilise valve

võimalikkust puudutavaid tõendeid kohtule ei esitatud. Eelnevast tulenevalt ei ole

elektroonilise valve kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohus nõustub kannatanu A

esindajaga, et kui maakohtult ei taotletud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist

elektroonilise valve kohaldamisega, ei ole alust heita maakohtule ette, et kohus seda otsuses ei

käsitlenud (vt RKKKo nr 3-1-1-113-12 p 10 ja nr 3-1-1-18-11, p 8.2). Lisaks sellele peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KarS § 73 lg 4 ls 3 annab võimaluse jätta ka katseajal

toime pandud tahtliku kuriteo puhul karistus elektroonilist valvet kohaldades tingimisi

täitmisele pööramata, on selge, et kohtul peab olema selleks mingi põhjus – peab olema mingi

asjaolu, mis muudab kohtu hinnangul karistuse täitmisele pööramise põhjendamatuks ja/või

ebaõiglaseks. See tuleb ringkonnakohtu arusaamist mööda kõne alla eeskätt juhtudel, kui

esinevad mingid isiku süüd vähendavad asjaolud ja/või asjaolud, et see katseajal toimepandud

tegu ei näita, et isik võiks jätkata kuritegude toime panemist. Kui uus süüdimõistev otsus

hõlmab mitut kuritegu, on sellisest olukorrast aga raske rääkida.

13. Kaitsjad on vaidlustanud apellatsioonides tsiviilhagide rahuldamist. Mõlemas

apellatsioonis on taotletud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist A. Kalmeri õigeksmõistmisest

tulenevalt. Kuna Ringkonnakohus ei mõista A. Kalmerit õigeks kummaski kuriteos, millega

seoses tsiviilhagi on esitatud, ei ole alust tsiviilhagide läbi vaatamata jätmiseks KrMS § 310 lg

2 alusel. Kaitsja M. Karjak on alternatiivselt taotlenud tsiviilhagi rahuldamata jätmist, kuid

apellatsioonis ei ole esitatud põhjendusi, millest tulenevalt tuleks A. Kalmeri süüdi

tunnistamise korral tsiviilhagid rahuldamata jätta.

14. Nii A. Kalmeri kaitsja J. Tehver kui ka kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis) esindaja

on vaidlustanud konfiskeerimist. Kaitsjad on taotlenud konfiskeerimise ja selle tagamiseks

kohaldatud aresti tühistamist lähtudes seisukohast, et A. Kalmer tuleb ARF OÜ-le tehtud

ülekannet puudutavas süüdistuses õigeks mõista. Kuna ringkonnakohus ei mõistnud A.

Kalmerit õigeks, jäävad kaitsjate apellatsioonid konfiskeerimist ja selle tagamist puudutavas

osas rahuldamata.

Kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis) pankrotihalduri apellatsiooni rahuldamiseks ei ole

samuti alust.

Seoses argumendiga, et ARF OÜ (pankrotis) peaks saadu Tehnilise Ülevaatuse Osaühingule

tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, osutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluses ei

ole Tehnilise Ülevaatuse Osaühing ARF OÜ (pankrotis) vastu nõuet esitanud. Seega ei ole

kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses mõista ARF OÜ-lt (pankrotis) mingi rahasumma

alusetu rikastumise sätete järgi või mingil muul alusel Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu kasuks

välja.

Nagu maakohtu otsuses osutatud, on Tehnilise Ülevaatuse Osaühing esitanud tsiviilhagi 220

000 euro nõudes A. Kalmeri vastu. Maakohus rahuldas selle tsiviilhagi. Ringkonnakohus ses

osas maakohtu otsust ei muuda.

Selle kahjunõude aluseks oli just A. Kalmeri Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu pangakontolt

ARF OÜ-le tehtud 220 000 euro suurune ülekanne. Kuivõrd praeguses menetluses on

Tehnilise Ülevaatuse Osaühing nõudnud tekitatud kahju hüvitamist A. Kalmerilt, tekib

kriminaalmenetluse seisukohalt olukord, kus isik, kelle kasuks omastamine toime pandi –

ARF OÜ –, rikastub kuriteo tulemusel. Sellise olukorra vältimiseks ongi ette nähtud kuriteoga

saadud vara konfiskeerimine. Just seda ütleb ka apellatsioonis viidatud kriminaalasjas nr 3-1-

1-4-11 tehtud Riigikohtu otsus, mis vastupidiselt apellatsioonis märgitule kinnitab just

konfiskeerimise põhjendatust.

Konfiskeerimist ei välista see, et Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2024 määrusega tsiviilasjas

nr 2-23-5560 kuulutati välja ARF OÜ (pankrotis) pankrot. Praeguses asjas on süüdistus,

milles on toodud välja, et ARF OÜ (pankrotis) vara on arestitud konfiskeerimise tagamiseks,

esitatud varem. PankrS § 43 lg 2 näeb ette, et pankroti väljakuulutamine ei too kaasa

kriminaalmenetluses esitatud konfiskeerimise või selle asendamise määramise otsustamise

nõude läbi vaatamata jätmist.

Kuna Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2024 määrus, millega kinnitati pankrotimenetluses

võlausaldajate lõplik nimekiri, ei ole – nagu apellatsiooniski märgitud – jõustunud, ei saa seda

praeguses menetluses arvesse võtta. Sellest tulenevalt ei ole alust kohaldada ka KarS § 831

lg-t 3.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse

konfiskeerimist puudutavas osas muutmata.

15. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu A kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsustust jätta A kaitsja taotlus valitud kaitsjale

makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli selle

aluseks asjaolu, et kannatanu esindaja ei olnud kannatanu menetluskulude hüvitamise

taotlusele lisanud arveid või muid tõendeid selle kohta, et kannatanul on tekkinud taotluses

märgitud õigusabitasu maksmise kohtustus. Kannatanu esindaja on apellatsioonis väljendanud

seisukohta, et tasutaotlus on esitatud õigeaegselt ja vastab nõuetele. Taotluses on

deklareeritud, et kõik menetluskulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Ka on

kannatanu tõendanud õigusabikulu tekkimist. Riigikohus ei ole sätestanud kindlaid

kriteeriume ega määratlust, milline dokument, teave või kinnitus on piisav tõend. Kaevatavast

otsusest ei selgu, miks ei ole kannatanu esitatud kinnitused ja andmed piisavad tõendamaks

miinimumina seda, et kannatanul tekkib või tekkis advokaadibüroo ees õigusabikulude

kandmise kohustus.

Need seisukohad on ekslikud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast tuleneb üheselt, et

kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonist tulenevalt peab olema tõendatud, et

kohtumenetluse poolel, kes taotleb talle õigusabikulu hüvitamist, peab tõendama, et tal on

tekkinud kohustus sellise summa tasumiseks, mille hüvitamist ta taotleb. Maakohus on

viidanud Riigikohtu lahenditele, kus sellist seisukohta on väljendad. Taotluses olevad

deklaratsioonid ei asenda tõendit tasu maksmise kohustuse tekkimise kohta. Vastavaks

tõendiks saavad olla õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavad

dokumendid (st arved, maksekorraldused jms). Kui selliseid tõendeid esitatud pole, ei saa

kohus tuvastada, kas kohtumenetluse poolel on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega

menetluskulu. Sellisel juhul tuleb jätta taotlus rahuldamata. (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2018 määrus kriminaalasjas nr 1-17-1205, p 34)

16. Prokurör on maakohtu otsuse menetluskulude otsustust vaidlustanud, leides, et kohus

on kaitsjate tasud lugenud mõistlikuks põhjendamatult suures ulatuses. Prokurör leiab, et

maakohus pole kaalunud A. Kalmeri kohtueelse menetluse ja kohtuliku eelmenetluse

õigusabikulude põhjendatust. Prokurör leiab, et esitatud spetsifikatsioonidest ei ole tuvastatav

kaitsjate tööjaotus ja ka kohtueelses menetluses ja kohtulikus eelmenetluses esines kaitsjate

tehtud töö dubleerimist. Ringkonnakohus nendib, et kuigi kohtuotsuse tegemisel on kohtu

pädevuses kogu menetluskulu jaotamise otsustamine, on kohtul põhjust lugeda mingi osa

kaitsjatasu mittemõistlikuks vaid siis, kui see on tuvastatav, kohtueelses menetluses tehtud

kaitsja(te) töö mahtu on kohtul väga raske hinnata.

Kohtukolleegium möönab aga, et kaitsjate kaitseaktid on tõendeid puudutavas osas suuresti

kattuvad, mistõttu on põhjendatud KrMS § 175 lg 2 kohaldamine ehk ühe kaitsja mõistliku

õigusabitasu hüvitamine. Kohtukolleegium märgib aga, et see ei tähenda ühe või teise arve

täies ulatuses kõrvale jätmist, vaid hinnangu andmist, milline oleks ühe kaitsja mõistlik

töömaht. Sellega seoses tuleb aga pöörata tähelepanu sellele, et samal ajal, kui prokurör on

taotlenud mõistlikuks loetava õigusabikulu vähendamist, on kaitsjad, kes ei taotle küll

mõistlikuks loetava menetluskulu suuruse muutmist, taotlevad süüdistatavale õigusabikulu

hüvitamist suuremas ulatuses seoses tema õigeks mõistmisega. Ringkonnakohus mõistabki A.

Kalmeri ühes süüdistuses õigeks. Seegi, millises ulatuses toob see kaasa süüdistatavale

hüvitatava õigusabikulu suurenemise, on kohtu hinnata. Olukorras, kus ühest küljest oleks

põhjendatud maakohtu tuvastatud mõistliku õigusabikulu summa vähendamine, teisalt aga

sellest maakohtuga võrreldes suurema osa süüdistatavale hüvitamine, leiab ringkonnakohus,

et kokkuvõttes tuleb maakohtu otsusega süüdistatava kasuks välja mõistetud õigusabikulu

jätta muutmata.

17. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus osaliselt prokuröri apellatsiooni ja

mõlema kaitsja apellatsiooni. Kolmanda isiku ja kannatanu A lepingulise esindaja

apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata. Prokuröri apellatsiooni alusel kvalifitseerib

ringkonnakohus A. Kalmeri teo, mille maakohus kvalifitseeris KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi, ümber KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 alusel. Kaitsjate apellatsiooni alusel mõistab

ringkonnakohus A. Kalmeri õigeks KarS § 319 lg 1 alusel. Ülejäänud osas jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS

§ 319 lg 1 p-le 4 ning § 340 lg 2 p-le 2 ja lg 4 p-le 1 vastava otsustuse, lähtudes KrMS § 338

p-st 2.

18. KrMS § 185 lg 1 näeb ette, et kui tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud

lahend, kannab menetluskulud riik.

Apellatsioonimenetluses on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks süüdistatavale A.

Kalmeri kaitsjad ning kannatanule A esindaja.

A esindaja taotlusele ei ole ka apellatsioonimenetluses esitatud tasumise kohustust tõendavaid

dokumente, kuigi taotluses on deklareeritud, et a Advokaadibüroo esitab Kliendile arved

jooksvalt vastavalt Kliendi ülesannete täitmisele või igakuiselt jooksva kuu 10. (kümnendaks)

kuupäevaks eelmisel kuul teostatud tööde ja kulude kohta advokaadibüroo esitab kliendile

arved jooksvalt vastavalt Kliendi ülesannete täitmisele või igakuiselt jooksva kuu 10.

(kümnendaks) kuupäevaks eelmisel kuul teostatud tööde ja kulude kohta. Nagu vastuseks

kannatanu esindaja apellatsioonile selgitatud, tuleb vastav kohustus ka tõendada. Kuna

väidetavalt kliendile esitatavaid arveid kohtule esitatud pole, jätab ringkonnakohus taotluse A-

le õigusabikulu hüvitamiseks rahuldamata.

Kaitsja M. Kairjak taotleb, et ringkonnakohus mõistaks A. Kalmeri kasuks välja

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu, mis koosneb apellatsiooni esitamisega seotud

kokku 9669,11 euro suurusest õigusabi kulust ning järgnevalt menetluses tekkinud kokku

1856,23 euro suurusest kulust.

A. Kalmeri kaitsja J. Tehver on esitanud taotluse A. Kalmerile kokku 9333 euro suuruse

õigusabikulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt hõlmas kaitsjatasu 38 tundi 15 minutit kaitsja

tööd. Õigusabi sisuks oli maakohtu otsuse analüüs ning apellatsiooni koostamine ja esitamine

ringkonnakohtule (kestus kokku 32 h), teiste apellatsioonide ja M. Kairjaki seisukohaga

tutvumine, täiendavate seisukohtade esitamise vajaduse hindamine (kestus 1 h), kirjaliku

seisukoha ja kaitsjatasu hüvitamise taotluse koostamine (kestus 45 min) ja prokuratuuri 27.

märtsi 2025 seisukohtadele vastuse koostamine (kestus 4 h 30 min). Tasu suuruse ja kaitsja

tööle kulunud aja alusel kujuneb kaitsja keskmiseks tunnitasuks 200 eurot pluss käibemaks.

Mõlemad kaitsjad on esitanud õigusabikulu tasumise kohustust tõendavad arved koos teenuse

spetsifikatsiooniga.

Seoses kaitsjate taotlusega tuleb arvestada, et KrMS § 175 lg 2 näeb ette, et kui

menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud

tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku

suurusega tasu. Praegusel juhul on kaitsjad teinud ringkonnakohtu hinnangul dubleerivat tööd

– mõlemad on teineteisest sõltumatult esitanud apellatsioonid ja esitanud vastuväiteid teistele

apellatsioonimenetluse pooltele, st tegemist ei ole olukorraga, kus oleks tuvastatav selge

ülesannete jaotus kaitsjate vahel. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad õigusabikulu ja

kaitsjate märgitud õigusabi maht, et mõlemad kaitsjad on osutanud apellatsioonimenetluses

õigusabi võrreldavad mahus. Kuna kaitsjate töö ei täiendanud teineteist, vaid süüdistatav

kasutas apellatsioonimenetluses kahe n-ö konkureerivalt õigusabi osutava kaitsja abi, ei ole

alust lugeda menetluskulude hulka mõlema kaitsja osutatud õigusabi kulu. Kohtukolleegium

leiab, et kuna kaitsjate töö oli võrreldav, ei ole alust määrata, kummale kaitsja osutatud

õigusabi millises osas hüvitatakse, vaid mõistlikuks õigusabikuluks tuleb lugeda n-ö keskmise

kaitsja töö. Selleks loeb ringkonnakohus (11 525+9333=)10 429 eurot. Kuna Riigikohtu

praktika kohaselt tuleb juhul, kui ka kaitsja on esitanud apellatsiooni, arvestada

apellatsioonimenetluse mõistliku õigusabikulu suuruse ulatuse hindamisel sedagi, mis

ulatuses on apellatsioon rahuldatud. Ringkonnakohus rahuldas kaitsjate apellatsioonid vaid

ühe süüdistuse osas. See ei tähenda aga, et apellatsioone oleks alust ülejäänud osas alust

lugeda täielikult põhjendamatuks. Sellele lisaks tuleb arvestada, et lisaks apellatsiooni

esitamise kulule tekitas kulu ka apellatsioonidele vastamine. Sellest tulenevalt peab

ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks, mis tuleb A. Kalmerile õigusabikulu

hüvitamiseks mõista välja 7000 eurot.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.05.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2025. a ja Pärnu Maakohtu 14. oktoobri

2024. a otsus osas, millega jäeti Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu tsiviilhagi rahuldades

kindlaks määramata kohtuotsuse täitmise kord, samuti osas, millega jäeti rahuldamata A

taotlus enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu hüvitamiseks.

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, millega jäeti rahuldamata A taotlus

apellatsioonimenetluse kulu hüvitamiseks.

3. Kohtuotsus Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu tsiviilhagi rahuldamise kohta (maakohtu

otsuse resolutsiooni punkti 12 alapunkt 2) täidetakse üksnes ulatuses, milles kannatanul ei

ole mõistlikult võimalik rahuldada riigi ega ARF OÜ (pankrotis) arvel enda nõuet

15. septembril 2021 ARF OÜ-le üle kantud 220 000 euro tagastamiseks.

4. Mõista Ago Kalmerilt A menetluskulu katteks välja järgmised summad:

1) 2500 eurot kannatanu lepingulisele esindajale enne apellatsioonimenetlust seoses

tsiviilhagiga makstud tasu katteks. Sellele lisandub selle summa tasumata osalt arvestatav

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni põhinõude täitmiseni;

2) 1500 eurot kannatanu lepingulisele esindajale enne apellatsioonimenetlust seoses

süüdistatava süüküsimuse lahendamisega makstud tasu katteks;

3) 750 eurot kannatanu lepingulisele esindajale apellatsioonimenetluses kaitsjate

apellatsioonidele vastamise eest makstud tasu katteks.

5. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 750 eurot apellatsioonimenetluse kulu katteks.

6. Muuta kohtuotsuse põhiosa, asendades seal järelduse, et kelmusega tekitati varaline

kahju Eesti Vabariigile, järeldusega, et kelmusega tekitati varaline kahju Eesti

Töötukassale.

7. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

8. Kaitsja ja kannatanu kassatsioon rahuldada osaliselt, kolmanda isiku kassatsioon jätta

rahuldamata.

9. Mõista Eesti Vabariigilt menetlusosaliste kassatsioonimenetluse kulu katteks välja

järgmised summad:

1) 2000 eurot Ago Kalmeri kasuks;

2) 2500 eurot Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu kasuks;

3) 2500 eurot A kasuks.