2-23-2475/9 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-2475

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi F.K vastu põhivõla 8522

euro 04 sendi, viivise, lepingu sõlmimise tasu ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

14 956 eurot 39 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806),

lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja: F.K (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

3. aprill 2025; edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista F.K-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlg 2586 eurot 90 senti.

3. Mõista F.K-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhinõudelt (2586 eurolt

90 sendilt) alates 14. juunist 2025 kuni põhinõude täitmiseni selliselt, et viivis ei tohi

ületada põhinõuet.

4. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital põhinõue 5935 euro 14 sendi ulatuses.

Jätta täielikult rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital sissenõutavaks muutunud

viivise nõue (4513 eurot 03 senti), sissenõudmiskulude nõue (35 eurot) ja lepingu sõlmimise

tasu nõue (10 eurot).

5. Jätta menetluskuludest 20% F.K ja 80% Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

6. Mõista F.K-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja menetluskulud 297 eurot 20

senti.

7. Mõista F.K-lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (297 eurolt 20 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) 13. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule F.K (kostja)

vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja võlgnevuse 11 393 eurot 27 senti (s.o

põhinõue 8522 eurot 04 senti, enne 28. jaanuar 2022 sissenõutavaks muutunud viivised 2861

eurot 23 senti ja lepingu sõlmimise tasu 10 eurot), samuti viivise põhinõudelt alates

26. märtsist 2023 kuni 13. veebruarini 2023 summas 1661 eurot 80 senti ja sissenõudmiskulud

35 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja viivise põhinõudelt (s.o 8522

eurolt 04 sendilt) alates 14. veebruarist 2023 kuni põhinõude tasumiseni määras 0,06% päevas,

kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. jaanuaril 2022 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr

25023020. Hagejal olid kostja vastu nõuded tulenevalt väikelaenulepingust nr SL19-01-

1612819, mille alusel kostja võlgnes hagejale 8522 eurot 04 senti ja viivise 2862 eurot 23 senti.

Kuivõrd kostja ei suutnud seda summat kogu ulatuses tasuda, siis sõlmisid pooled

kompromisslepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivise nõudest ning

võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetena.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Praegusel juhul esitas hageja nõude kostja vastu tulenevalt 28. jaanuaril 2022 sõlmitud

kompromisslepingust/võlatunnistusest nr 25023020 (dtl 6 – 8).

Kohus selgitas 6. jaanuari 2025 kohtunõudes kohaldatavat õigust ja võlaõigusseaduse (VÕS) §

30 kohtupraktikat. Kohus selgitas, et vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise

võlasuhtele, mis algselt tarbijakrediidilepingust tulenes. Tüüptingimustega lepinguna

vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu

regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena.

Vastavalt eeltoodule kohaldub vaidlusalusele võlasuhtele tarbijakrediidi regulatsioon. Samas

kohtunõudes selgitas kohus ka vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat.

Kohus palus 6. jaanuari 2025 kohtunõudes hagejal esitada detailsed andmed selle kohta, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas

on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust

hinnatud ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuleb hagejal esitada

andmed selle kohta, kuidas hageja on arvestanud krediidi kulukuse määra (sh arvutuskäik).

Kohus selgitas 3. aprilli 2025 kohtuistungil, et kohtule tuleb esitada ka esialgne leping ning

esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS §

4034 lg 7 sätestatuga.

5. Hageja esitas kohtule Bigbank AS-i (esialgse võlausaldaja) ja kostja vahel 1. oktoobril 2019

sõlmitud väikelaenulepingu nr SL19-01-1612819 (dtl 61 – 63; maksegraafik dtl 64 – 65;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 66 - 67), mille alusel sai kostja 8330 euro

suuruse laenu. Kostjale on 1. oktoobril 2019 välja makstud 8205 eurot 05 senti (dtl 68). 124

euro 95 sendi suurune lepingu sõlmimise tasu tasaarvestas esialgne võlausaldaja ülekandmisele

kuuluva krediidisummaga (8330 – 124,95 = 8205,05).

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Kohus on seisukohal, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingute puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Laenulepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 23,07% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(1. oktoobril 2019) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% aastas. Seega ei

ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

9. VÕS § 4034 lg-st 1 tuleneb krediidiandjale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Kohus palus 6. jaanuari 2025 kohtunõudes hagejal esitada detailsed andmed selle kohta, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas

on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust

hinnatud ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.

Hageja on 28. jaanuari 2025 menetlusdokumendis selgitanud, et esialgne võlausaldaja hindas

kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete alusel, samuti kasutas sisemisi ja

esialgsele võlausaldajale kättesaadavaid avalikke andmebaase. Kostja keskmine sissetulek oli

576 eurot (tööandja Starest OÜ). Esialgne võlausaldaja arvestas kostja finantskohustusteks 95

eurot kuus. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja koondreiting on hea, ta on

krediidivõimeline ning suuteline teenindama laenu igakuiste osamaksetega summas 221 eurot

73 senti.

11. Kohtule esitatud kostja konto väljavõttest (dtl 28 – 44) nähtub, et viimane töötasu summas

658 eurot 35 senti tööandjalt Starest OÜ laekus kostjale 11. juunil 2019. Pärast seda sai isik

13. juunil 2019 Eesti Haigekassalt töövõimetushüvitise summas 2016 eurot. Kostja sai

30. augustil 2019 Kanepi Vallavalitsuselt sünnitoetuse 250 eurot. Järgmine sissetulek on

peretoetus 397 eurot 42 senti Sotsiaalkindlustusametilt (6. september 2019). Muid sissetulekuid

kontolt ei nähtu. Kohtu hinnangul ei saanud esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisuse

kontrollimisel lähtuda 576 euro suurusest keskmisest sissetulekust. Kostja konto väljavõttelt

nähtub see, et kostja sai lapse ega käinud tööl, tema sissetuleku moodustas laenulepingu

sõlmimise hetkel vaid peretoetus. Esialgne võlausaldaja ei ole arvestanud seda, et kostjal oli

vähemalt üks ülalpeetav. Samuti nähtub kostja konto väljavõttest, et kostja sai 3. mail 2019

laenu 500 eurot Placet Group OÜ-lt. Igakuiseid laenu tagasimakseid kostja kontolt ei nähtu,

vaid kostja tasus 5. augustil 2019 kogu võlgnevuse tagasi (518 eurot 34 senti). Samas nähtub

kostja konto väljavõttest, et Placet Group OÜ laenu tagastamine toimub teise laenu arvelt –

nimelt sai kostja 5. augustil 2019 laenu 3000 eurot (selgitus „19-078622-VL Väljamaks“ viitab

kohtu hinnangul selgelt laenulepingule). Selline käitumine oleks pidanud olema esialgse

võlausaldaja jaoks ohumärk. Kontolt lähtuvad ka tagasimaksed I-makse OÜ-le summas 18 eurot

08 (juuni ja juuli 2019).

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Hageja on 25. aprilli 2024 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus

asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on märkinud, et kostja tasus lepingu alusel perioodil 4. novembril 2019 kuni 3. juunini

2021 kokku 5618 eurot 15 senti. Need summad on hageja lugenud põhivõla katteks ning seega

on kostjal tasumata põhiosa 2586 eurot 90 senti (8205,05 – 5618,15).

14. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hagist ega muudest menetlusdokumentidest ei nähtu, millal oli kostja täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ning millal on hageja andnud

kostjalt vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Hagis on

hageja märkinud, et kostjat on lepingu sõlmimisel hoiatatud, et juhul, kui ta vähemalt kahe

graafikujärgse maksega on hilinenud, on hageja õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma

jäägi tervikuna tasumist, ning seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks

muutunuks 25. märtsi 2023 osamakse tähtaja möödumisest alates. See ei vasta aga

kohtu hinnangul VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele. Seega ei saa lugeda lepingut 25.

märtsil 2023 kehtivalt üles öelduks.

Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud.

Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud. Leping on lõppenud tähtaja saabumisega (viimase

osamakse tasumise tähtaeg oli 25. jaanuar 2025). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

põhinõudena 2586 eurot 90 senti (vt eelmine punkt).

15. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on viivise arvestamisel lähtunud sellest, et viivise arvestamise algus on 26. märts 2023

ning arvestanud viivist põhinõudelt (8522 eurolt 04 sendilt), viivise määrana on hageja

arvestanud 0,06% päevas. Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud,

seega leping on lõppenud tähtaja saabumisega 25. jaanuaril 2025. Samuti on kohus eelnevalt

leidnud, et hageja põhinõue on 2586 eurot 90 senti. Hageja ei ole kohtule uut viivisearvestust

esitanud (arvestades hageja enda viimases menetlusdokumendis toodud põhinõuet). Seega on

hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ebaselge ning kohus jätab selle rahuldamata (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147795, p 12.2).

Kohus peab võimalikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (2586 eurolt 90

sendilt) alates 14. juunist 2025 (kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast) kuni põhinõude

täitmiseni. Lähtudes hagis toodust peab kohus põhjendatuks määrata, et viivis ei tohi ületada

põhinõuet (2586 eurot 90 senti).

16. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja tugineb

seejuures VÕS § 1132 lg 2 p-le 3, mis võimaldab pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutseval võlausaldajal nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Eelnevalt on kohus leidnud, et leping on lõppenud tähtaja saabumisega 25. jaanuaril 2025.

Meeldetuletuskirjad on saadetud 17. mail 2022, 16. augustil 2022 ja 12. detsembril 2022. Seega

on kirjad saadetud lepingu kehtivuse ajal, mitte pärast selle lõppemist.

17. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 ei saa hageja nõuda lepingu sõlmimise tasu

(10 eurot).

18. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot.

Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või

tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus

nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132 lg-

s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus jätab

selle nõude rahuldamata.

19. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 2586 eurot 90 senti

ning viivise põhinõudelt (2586 eurolt 90 sendilt) alates 14. juunist 2025 kuni põhinõude

täitmiseni selliselt, et viivis ei tohi ületada põhinõuet. Kohus jätab rahuldamata põhinõude 5935

euro 14 sendi ulatuses (8522,04 – 2586,90). Samuti jätab kohus täielikult rahuldamata

sissenõutavaks muutunud viivise nõude (4513 eurot 03 senti), sissenõudmiskulude nõude (35

eurot) ja lepingu sõlmimise tasu nõude (10 eurot).

20. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 13 090 eurot 07 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2586 eurot 90 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

20% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 20% kostja ja 80% hageja kanda.

21. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 910 eurot ja

lepingulise esindaja kulud 908 eurot. Kostja ei ole menetluses osalenud ega menetluskulude

nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot) on mõistliku suurusega ja kooskõlas

kohtupraktikaga. Samas ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu (7,5 tundi) täies mahus

põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga), ei sisalda erilist õiguslikku

analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Küll

aga peab kohus põhjendatuks arvestada seda, et kohus on nõudnud hagejalt täpsustusi ja nõude

ümberarvutusi, samuti on asjas toimunud kohtuistung. Seega on põhjendatud ajakuluks 4 tundi.

Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 576 eurot (120 x 4 x 1,2). Hageja on kinnitanud, et ta

on piiratud käibemaksukohuslane ning seega tuleb kulud välja mõista koos käibemaksuga

(TsMS § 174 lg 10).

22. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 1486 eurot (576 + 910). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 297 eurot 20 senti (1486 x 0,2). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (297 eurolt 20

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik