3-25-1860/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHT UM ÄÄ RUS

Kohtuasja number

3-25-1860

Määruse kuupäev

13.06.2025

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Maivo Kärdi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise väljamõistmiseks seoses 04.04.2025 õhtusöögil

õuna andmata jätmisega

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest

arvates

(halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Maivo Kärt esitas 07.04.2025 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles

hüvitist 04.04.2025 menüüs õhtusöögi juurde ette nähtud õuna andmata jätmise eest. M. Kärt

peab vangla käitumist väärikust alandavaks kohtlemiseks ja lisakannatuste ning

ebameeldivuste põhjustamiseks.

1.2. Tartu Vangla jättis 06.06.2025. a otsusega nr 1-9/2-25/154-2 M. Kärdi kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

Otsuse kohaselt oli tõesti 04.04.2025 ette nähtud koos õhtusöögiga ka õun. Menetluse käigus

selgitati välja, et sel päeval jäi tõesti M. Kärdil õun saamata. Toidujagamisel tekkis probleem

vürtsivaba toidu ja piimaga. Samal ajal, kui toidujagaja M Kärdile õuna pakkus, näitas M.

Kärt neile vastu dokumenti. Õuna pakkunud toidujagaja asetas õuna ja sepiku tagasi

toidukärule ning liikus tekkinud probleemi lahendama. Probleem sai küll lahendatud, kuid

õun unustati toidukärule ja seda M. Kärdile ei antud. Tartu Vangla tunnistab, et toidukorraga

ette nähtud õuna andmata jätmine oli õigusvastane. Tartu Vangla vabandab juhtunu ja sellega

kaasnenud ebameeldivuste pärast. Siiski ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna

veel alust kahju hüvitamiseks ja rahalise hüvitise maksmiseks. Kahju hüvitamise üheks

eelduseks on ka kahjuliku tagajärje saabumine. M. Kärt tugines väärikust alandavale

kohtlemisele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa inimväärikust alandavaks pidada

siiski mitte igasugust ebameeldivustunnet või üleelamist, vaid see peab olema piisava

intensiivsusega, et täidaks väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse seaduse (RVastS) §

9 lg 1 mõttes. Väärikuse alandamise tuvastamisel saab lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) praktikast, mille kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Mitte

igasugune ebameeldivus või üleelamine ei ole väärikust alandav kohtlemine. 17.06.2010. a

3-25-1860

otsuses nr 3-3-1-41-10 on Riigikohtu halduskolleegium esitanud näitliku loetelu juhtumitest,

mil EIK on inimväärikuse alandamist jaatanud. Niisugusteks juhtumiteks on peetud näiteks

täielikku sotsiaalset isolatsiooni, ilma meditsiinilise näidustuseta sundtoitlustamist,

põhjendamatu jõu kasutamist või kolmeks kuuks väiksesse kambrisse paigutamist ilma

jalutamisvõimaluseta. Seejuures selgitas kohus, et väärikuse alandamise tuvastamisel tuleb

arvestada kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust ja

tervislikku seisundit. Nagu toodud näidetest nähtub, loetakse väärikuse alandamiseks

juhtumeid, mis kahjustavad isiku põhiõigusi oluliselt intensiivsemalt kui M. Kärdi kirjeldatud

olukord. Ei ole eluliselt usutav, et ühel korral õhtusöögi juurde ette nähtud õuna saamata

jäämine võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis oleksid käsitatavad väärikuse

alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. Seega ei ole menetluse käigus sellise tagajärje

saabumine kinnitust leidnud.

2. M. Kärt esitas 07.06.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 2000 eurot või õiglase hüvitise määramiseks kohtu äranägemisel. 04.04.2025 jäi

kaebajal saamata õun, mis oli õhtusöögil ette nähtud. Vangla tekitas kaebajale lisakannatusi ja

ebameeldivusi, mis alandas kaebaja kui vahistatud isiku inimväärikust.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus mõistab, et M. Kärt nõuab kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist 04.04.2025 õhtusöögil

ette nähtud õuna andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest, sest sellega tekitati talle

tema sõnul lisakannatusi ja alandati tema väärikust. Tegemist on mittevaralise kahju

hüvitamise kaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 4).

4. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada

HKMS§ 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

5. HKMS § 133 lg 1 kohaselt peetakse kaebusega kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks,

kui tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebuses

esitatud nõue ületab seda summat. Riive intensiivsuse hindamisel ei saa aga lähtuda ainult

sellest, millise summaga kaebaja ise oma õiguste rikkumist hindab.

5.1. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et 04.04.2025 jäi ta

osaliselt ilma õhtusöögist, s.o kaebajale ei antud õhtusöögil ette nähtud õuna. Seega ei jäänud

kaebaja õhtusöögist täielikult ilma, vaid tal jäi saamata üks õun. Seda, et kaebajal ei olnud

ühel toidukorral võimalik saada kogu toitu ehk tal jäi saamata üks õun, ei saa pidada

intensiivseks riiveks.

6. Kohtu hinnangul ei ole kaebusel ka eduväljavaateid. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline

isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral.

6.1. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi

ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt

kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum

põhjustas kaebaja väidetud kannatusi. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb

mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui kaebaja õiguste rikkumise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu seda õigustab.

6.2. Praeguse kohtuasja asjaoludel on äärmiselt ebatõenäoline, et kaebaja saavutab

mittevaralise kahju hüvitamise rahas, rääkimata hüvitisest kaebaja soovitud summas. Kohus

3-25-1860

leidis eespool, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud intensiivne. Lisaks on Tartu Vangla

kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tunnistanud, et kaebajale 04.04.2025 õhtusöögil õuna

andmata jätmine oli õigusvastane, ja on kaebaja ees vabandanud. Vangla otsusest nähtub, et

tegemist oli tähelepanematusest tingitud eksitusega. Miski ei viita vastustaja sihilikule

tegevusele kaebajale toidukorra osaliselt andmata jätmiseks. See, et vangla ekslikult jättis ühel

toidukorral kaebajale toidukorra osaliselt andmata, on küll kahetsusväärne, kuid vastustaja ei

ole põhjustanud kaebajale selliseid kannatusi, mis tingiksid rahalise hüvitise väljamõistmise.

Ühtlasi on vangla kaebaja ees vabandanud.

7. Kokkuvõttes on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused ning kohus tagastab

kaebuse.

8. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)