3-25-63/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht

13.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-63

Haldusasi

F.V kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2024

otsuse nr P7-2024-670591 ja 11.12.2024 vaideotsuse nr

5.2-3/34068-2

tühistamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – F.V, volitatud esindaja vandeadvokaat Keidi

Kõiv

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed ning kaebaja

Eestis registreeritud elukoha aadress tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.07.2025 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 15.07.2022 otsusega nr P7-2022-281354 (digitaalse

kohtutoimiku lehekülgedel (dtl) 156–158) F.V-le (kaebaja) perehüvitise (jagatav vanemahüvitis)

seoses lapse O.R (sündinud aa.aa.aaaa) kasvatamisega.

2. SKA tuvastas, et Eesti Hariduse infosüsteemis (EHIS) puudusid andmed kaebaja

koolikohustusliku lapse L.M õppimise kohta Eestis alates 01.09.2023.

3. SKA esitas 20.03.2024 kaebajale päringu (dtl 165), milles selgitati, et peretoetuste määramise

ja maksmise eelduseks on tingimus, et nii vanem kui ka lapsed peavad elama alaliselt/reaalselt

Eestis. L.M Eestis ei õpi. Seetõttu paluti kaebajal teatada – lapse tegelik elukoht, pere elukoha

andmed välisriigis, kooliandmed, kellega koos laps õpingute ajal elab, kas tütar käib lasteaias ja

millises, vanemate töötamise riik ja asutused, välisriigist hüvitiste saamine ning Eestist lahkumise

kuupäev.

4. Kaebaja vastas 22.03.2024 kirjaga (dtl 166), et tema abikaasa töötab alates sügisest Šveitsis,

L.M õpib sügisest Šveitsi 6. klassis, kaebaja koos tütrega elavad kahe riigi vahel ning kolivad

Eestist ära, kui kaebaja endale töö leiab, tütar lasteaias ei käi ja nad on saanud hüvitist alates

jaanuar 2024.

5. SKA edastas 27.03.2024 (dtl 167) ja 01.04.2024 (dtl 168) kaebajale täiendava päringu, milles

selgitati perehüvitiste määramist olukorras, kus pere elab kahes riigis – kahe riigi perehüvitisi täies

3-25-63

mahus ei maksta ja tulenevalt lapsevanema töötamise riigist maksab hüvitisi riik, kus lapsevanem

töötab (EL määrus nr 883/2004 art 68). Kaebajat teavitati lapsetoetuse maksmise lõpetamisest

alates 01.04.2024. Ühtlasi teavitati kaebajat päringu saatmisest välisriigi pädevale asutusele,

milleks paluti kaebajalt välisriigis elamise aadressi ja kõigi pereliikmete

sotsiaalkindlustusnumbreid/välisriigi isikukoode. Ühtlasi paluti saata Šveitsi toetuste määramise

otsused ja küsiti, millises riigis töötas abikaasa enne septembrit 2023.

6. Kaebaja teavitas 08.04.2024 kirjaga (dtl 169) elukoha aadressi Šveitsis ja pereliikmete

välisriigi isikukoodid. Samuti täpsustas, et abikaasa töötab Šveitsis oktoobrist 2022. Lisaks

kinnitas kaebaja veel kord lapse L.M õppimist Šveitsis alates september 2023.

7. Šveitsi pädev astus esitas 10.06.2024 SKA-le kinnituse, et kogu pere elab Šveitsis alates

29.09.2021. Kaebaja abikaasa töötab alates 01.10.2022 ja saab toetusi seoses lapse L.M-ga alates

01.09.2023 (lapse Šveitsi saabumise kuupäev) ning seoses lapse O.R-ga alates 01.10.2022.

8. SKA lõpetas 15.10.2024 otsusega nr P7-2024-670591 (dtl 10–12) alates 01.09.2023 lapse

O.R kasvatamiseks määratud jagatava vanemahüvitise kasutamise õiguse. Otsuse põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. Lapsetoetuse saamise eelduseks toetuse saaja Eestis elamine ja lapse Eestis kasvatamine.

Juhul kui lapsevanemad elavad ja töötavad erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, siis

rakenduvad perele peretoetuste maksmisel Euroopa Liidus kehtivad reeglid. Pere ei saa ise valida

kumma riigi toetusi ta soovib saada, need on kehtestatud määrustega (EÜ) 883/2004 ja (EÜ)

987/2009. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 kohaselt, kui pereliige elab või töötab Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste

määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.

8.2. Esmane perehüvitiste maksja on alati see riik, kus lapsevanem töötab (või on töötamisega

võrdsustatud olukorras). Samaaegselt ei ole õigus saada ühe ja sama lapse eest kahe riigi

perehüvitisi täies mahus.

8.3. Vastavalt Šveitsist saabunud infole elab kaebaja, laps O.R ja lapse isa Šveitsis alates

29.09.2021, laps L.M elab Šveitsis alates 01.09.2023. Lapse O.R isa töötab Šveitsis alates

01.10.2022. Kaebaja oli Eestis töötav isik kuni 31.08.2023. Vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele

reeglitele on Šveits peretoetuste esmane maksja lapse L.M eest alates 01.09.2023 ja O.R eest

alates 01.10.2022. Kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, on

kaebajal õigus vanemahüvitistele Eestist vaid töötamise alusel. Kaebajal oli töösuhe Eestis kuni

31.08.2023, seega oli tal töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist kuni 31.08.2023.

Töötamise andmete kontrollimisel lähtub SKA Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse kantud

andmetest. Alates 01.09.2023 puudub kaebajal Eestis kehtiv töösuhe ja elamise alusel on kaebaja

ja laps O.R kindlustatud Šveitsis, seega puudub alates 01.09.2023 alus vanemahüvitiste saamiseks

Eestist.

9. Kaebaja esitas 12.11.2024 vaide SKA 15.10.2024 otsusele nr P7-2024-670591, milles palus

otsuse tühistamist. Kaebaja selgitas, et perekond elas Eestis, kaebaja töötas Eesti ettevõttes Wyred

OÜ ja jäi sealt vanemapuhkusele. Lapse isale pakuti tööd Šveitsis. Perekond asus elukoha

otsingule ja leidis selle septembris 2023, mil registreeriti eluase kogu perekonna elukohana.

Samaaegselt säilis elukoha registreering ka Eestis. Kaebaja koos lapse O.R-ga omas kuni aprill

2024. a kahte elukohta – nii Šveitsis kui ka Eestis, kusjuures peamiseks ja tegelikuks elukohaks oli

Eesti ning kaebaja oli jätkuvalt Eesti resident tulumaksuseaduse tähenduses.

10. SKA jättis 11.12.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/34068-2 kaebaja vaide rahuldamata,

põhjendades otsust järgmiselt.

10.1. Perehüvitiste maksmine Eestis põhineb seega territoriaalsuse põhimõttel, st perehüvitiste

maksmise eelduseks on nii vanema kui ka lapse alaline/reaalne elamine Eestis. Perehüvitistele ei

anna õigust ainuüksi Eesti kodakondsus või rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress. ui

pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis,

kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004

2(13)

3-25-63

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Viidatud määruse artikli 68 lg 1 p a kohaselt,

kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine:

esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel,

teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused.

Perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määravad kindlaks Euroopa Liidu liikmesriikide pädevad

asutused omavahel vastavalt määruses nr 883/2004 sätestatule. Samaaegselt ei ole lubatud maksta

ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Juhul, kui lapsevanemad elavad ja

töötavad erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, siis rakenduvad perele peretoetuste maksmisel

Euroopa Liidus kehtivad reeglid. Pere ei saa ise valida kumma riigi toetusi ta soovib saada, need

on kehtestatud määrustega (EÜ) 883/2004 ja (EÜ) 987/2009. Esmane perehüvitiste maksja on alati

see riik, kus lapsevanem töötab (või on töötamisega võrdsustatud olukorras).

10.2. Kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, oli kaebajal õigus

vanemahüvitistele Eestist vaid Eestis töötamise alusel. Töötamise registri andmetel oli kaebaja

töösuhe Eestis kuni 31.08.2023, seega oli töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist samuti

kuni 31.08.2023. Töötamise andmete kontrollimisel lähtub Sotsiaalkindlustusamet Maksu- ja

Tolliameti töötamise registrisse kantud andmetest. Alates 01.09.2023 ei ole aga vaide esitajal

Eestis kehtivat töösuhet ja Šveitsis elamise tõttu on vaide esitaja ja laps O.R sotsiaalkindlustusega

kindlustatud samuti Šveitsis. Eelneva tõttu puudub kaebajal õigustatus alates 01.09.2023

vanemahüvitise saamiseks Eestist.

10.3. Rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress, Eestis registreeritud tööandja heaks

töötamine ning maksude laekumine Maksu- ja Tolliametile, samuti kinnisvara olemasolu Eestis ei

tõenda alalist elamist Eestis ega anna ka õigustatust perehüvitistele Eestist. Eestis makstavaid

perehüvitisi siseriiklike õigusaktide alusel on õigus saada üksnes juhul, kui nii vanem ja kui ka

lapsed elavad püsivalt Eestis. Resident on isik, kes küll elab vaheldumisi mitmes riigis, kuid viibib

Eestis vähemalt 183 päeva aastas. Alalise elamise määratlemisel PHS-i kontekstis ongi määrav

Eestis viibitud päevade arv (vähemalt 183 päeva) ja Eesti elukoht. Juhul, kui kaebaja omas kuni

aprillini 2024 kahte elukohta nii Eestis kui Šveitsis, oli samal ajal juba Šveits esimeseks

perehüvitiste maksjaks O.R eest alates 01.10.2022 vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004

prioriteetsuse reeglitele. Praegusel juhul on haldusmenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja elab

välisriigis juba alates 29.09.2021 ning ka hilisemal perioodil ei ole tõendatud Eestis viibimine

vähemalt 183-päeval. Lisaks on Šveitsi pädev asutus Sotsiaalkindlustusametile kinnitanud

õigustatust perehüvitistele Šveitsis.

11. Kaebaja esitas 09.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti

15.10.2024 otsuse nr P7-2024-670591 ja 11.12.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/34068-2 tühistamiseks

ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha uus otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

12. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on õigusvastased, põhjendades kaebust järgmiselt

(09.01.2025 kaebus, dtl 1–9; 09.01.2025 kaebuse täiendus, dtl 53–61; 14.04.2025 täiendav

seisukoht, dtl 212–216).

12.1. Vastustaja ei ole haldusakti andmisel järginud kohustuslikke haldusmenetluse nõudeid.

Vaidlustatud otsused ei ole selged, üheselt mõistetavad, piisavalt põhjendatud ega ka kooskõlas

kehtiva õigusega. Täielikult on jäetud rakendamata uurimiskohustus ja kaebaja esitatud

vastuväited, mis on kaasa toonud ebaõiged ja õigusvastased otsused.

12.2. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ja asjaolude väljaselgitamise kohustust. Otsus

põhineb peaasjalikult kahel SKA poolt viidatud asjaolul: kaebaja töösuhte lõppemine 31.08.2023

ning Šveitsi pädeva asutuse 10.06.2024 kinnitus, et kaebaja ja tema pere elukoht on alates

29.09.2021 Šveitsis. Mistahes muid asjaolusid ei ole vastustaja menetluses arvestanud ega

täiendavalt välja selgitanud. Lisaks ei ole vastustaja kaebajale avaldanud otsuses viidatud Šveitsi

10.06.2024 kinnitust. Samuti ei ole kaebajal võimalik põhjendustest mõista, millisel õiguslikul

3(13)

3-25-63

alusel on töötamise registri andmetele tuginemine käesoleval juhul üldse asjakohane. Ükski

otsuses ja vaideotsuses viidatud õiguslik alus ei viita nõudele, et kaebaja pidi vanemahüvitise

maksmise jätkumiseks töötama. Seetõttu on arusaamatu viide PHS § 7 lg 2, mis reguleerib üksnes

vanemahüvitise arvestamist, kuid otsus ei sisalda põhjendust sellise arvestuse kohta. Otsus on

ebaselge ja raskesti jälgitav põhjusel, et see sisaldab viiteid ja asjaolusid ka kaebaja teise lapsega

(L.M) seonduvalt. Seda vaatamata asjaolule, et nimetatud osas ei ole kaebaja SKA otsus

vaidlustanud ning on ekslikult saadud lapsetoetuse tagastanud. Põhjendamatu on SKA jätkuv

tuginemine nimetatud asjaoludel, milline on viinud ka vaideotsuse resolutsiooni vastuolulisusele.

12.3. Otsuse vastuolulisus seisneb ka selles, et kuigi vastustaja ise viitab, et rahvastikujärgne

elukoht Eestis, Eestis registreeritud tööandja ning maksude laekumine ja kinnisvara ei anna alust

arvata, et isik elas Eestis, põhineb samal ajal otsus just üksnes ja ainult Šveitsist saadud kinnitusele

sinna riiki elama asumisest. Selline asjaolude valikuline tõlgendamine ja arvesse võtmine

haldusorgani poolt on lubamatu. Kaebaja selgitab, et tema peamine elukoht kuni aprillini 2024. a

oli Eestis. Kaebaja selgitab, et tema Eestis elamist tõendavad mh lapse O.R perearsti vastuvõtud

Eestis kuni 2024. a aprillini, kaebaja tehtud fotod Eestis viibimisest, lennupiletid Šveitsi ja Eesti

vahet lendamisest, kaebaja Eestis kasutatud teenuse kviitung ning pangakonto väljavõte Eestis

tehtud ostudest ja Eestis kasutatud teenustest. Seega on kaebaja Eestis elamise asjaolu tõendatud,

millest tulenevalt oli kaebajal täidetud toetuse saamise peamine eeldus ehk faktiliselt Eestis

elamine. Vastustaja ei ole eeltoodud asjaolusid üldse arvestanud, millisega on oluliselt rikkunud

kaebaja õigust olla ära kuulatud. Vaidemenetlus ja seal seisukohtade esitamine ei asenda

ärakuulamiskohustust haldusakti andmisel. Otsuses ja vaideotsuses puuduvad ka selgitused selle

kohta, miks kaebajale ärakuulamisõigust ei võimaldatud enne otsuse tegemist, mistõttu puudus

kaebajal võimalus oma huve parimal viisil kaitsta.

12.4. Vastustaja on otsuste tegemisel eksinud õigusliku regulatsiooni kohaldamisel. Vastustaja on

vanemahüvitise kasutamise õiguse lõpetamise alates 01.09.2023 lähtunud PHS § 4 lg-st 1, § 7 lg-st

2, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p-st 2, § 21 lg 1 p-st 2 ning Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2004 (põhimäärus) artikli 68 lg-st 1 ja 2. Isiku õigus

hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses sätestatud tingimustele hüvitise saamiseks. PHS § 4

lg-te 1–3 kohaselt makstakse perehüvitisi Eestis elavale Eesti kodanikule, kusjuures Eesti alaline

elanik saab perehüvitisi ka siis, kui tal on elukoht mitmes riigis, kuid ta on resident TuMS § 6 lg 1

tähenduses. Kaebaja on tõendanud, et ka pärast 01.09.2023 on kaebaja ja tema lapse elukoht olnud

Eestis, sh on kaebaja viibinud 12 järjestikkuse kalendrikuu jooksul enam kui 183 päeva Eestis.

Kuigi kaebaja esitas tõendid osaliselt juba vaidemenetluses, ei ole vastustaja neid arvestanud ega

ole esitanud ühtegi viidet sellest, et tõenditest nähtu ei vastaks tegelikkusele või oleksid vastustajal

mistahes muud andmed kaebaja Eestis elamise osas. Üksnes võõra riigi ametiasutuse kinnitus ei

saa lükata ümber kaebaja tegelikku faktilist Eestis elamist.

12.5. Vastustaja on otsust ja vaideotsus tehes viidanud põhimäärusele, mille rakendamisel tuleb

juhinduda ka rakendusmääruse (EÜ) nr 987/2009 regulatsioonist, mille artikkel 11 reguleerib

omakorda olukorda, kus on vaidlus selle üle, milline riik on inimese "päris" elukohariik,

kehtestades elukoha kindlaksmääramiseks mitmesuguseid kriteeriume, otsustamaks, milline riik

peaks näiteks sotsiaalhüvitisi maksma. Selleks vaadatakse muu hulgas: (i) kui kaua ja kui pidevalt

inimene viibib igas riigis; (ii) kus inimene tavaliselt töötab või tegeleb oma igapäevaste

ülesannetega; (iii) kui stabiilne on tema töökoht ja kui kaua tööleping kehtib; (iv) kus elavad

inimese pere ja lapsed; (v) kas inimene teeb ka tasustamata tegevusi, näiteks hoolitseb pereliikme

eest või tegeleb vabatahtliku tööga; (vi) kus asub tema peamine elukoht ja kui püsiv see on (kas ta

elab seal alaliselt või ajutiselt) ja (vii) millist riiki peetakse inimese maksustamise kohalt tema

koduriigiks. PHS § 8 lg 3 annab vastustajale õiguse lähtuda sealjuures rahvastikuregistri andmest,

mis on reeglina elukoha määramise alusandmed, ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse

perehüvitiste maksmine, peatamine või lõpetamine. Samas ei ole rahvastikuregistri andmetel

perehüvitiste määramisel ja maksmisel määravat tähtsust, kui teiste tõendite alusel on tuvastatav,

et rahvastikuregistri andmed ei vasta tegelikkusele. Vastustaja ei saa üksnes Šveitsi pädeva asutuse

kinnitusele tuginedes asuda seisukohale, et isik Eestis ei ela. Seega tuli vastustajal rakendada HMS

§ 6 kohast uurimispõhimõtet ja selgitada iseseisvalt välja kõik asja otsustamisel tähendust omavad

4(13)

3-25-63

asjaolud, antud olukorras Eestis faktiliselt elamine, arvestades sealjuures kaebaja võimekust

esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Eestis elamine on vanemahüvitise maksmise lõpetamise

seisukohalt oluline asjaolu, mille fakti vastustaja välja selgitanud ei ole, vaid on lähtunud

asjakohatutest andmetest (töötajate register) ja oletustest (Šveitsist saadud infost).

12.6. Vastustaja tugineb oma otsuses lisaks ka asjaolule, et kaebajal ei olnud alates 01.09.2023

Eestis töösuhet. Vanemahüvitise maksmise eelduseks ei olegi aga töösuhte olemasolu. Isik on

õigustatud vanemahüvitist saama kahe kumulatiivse eelduse täitmisel, esiteks peab isik viibima

Eestis ja teiseks, peab ta olema vanemahüvitisele eelnevalt teeninud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu (PHS § 4 lg 1 ja § 7 lg 2). Puudub vaidlus, et kaebaja tööandja on likvideeritud

seisuga 31.08.2023. Tööandja jätkumine ega isiku koondamise otsustamine ei sõltu aga mingil

viisil töötaja tegevusest ega ole ka sõltuv sellest, kas kaebaja kasutab vanemapuhkust või mitte.

Tööandja likvideerimisel lõppeb kaebaja tööleping vastavalt töölepingu seadusele (TLS), mis aga

ei mõjuta vanemahüvitise saamise õigust, sest viimast reguleerib PSH, mitte TLS. PHS ega sellega

seotud õigusaktid ei sea tööandja likvideerimist vanemahüvitise saamise õiguse kaotamise aluseks.

SKA-l on kohustus maksta vanemahüvitist sõltumata tööandja staatusest, kui vanemahüvitise

saamise eeldused on täidetud, sest selle eesmärk on toetada vanemat lapse kasvatamisel, mitte

siduda hüvitise saamine töölepingulise suhte olemasoluga vanemahüvitise maksmise hetkel.

12.7. Põhimääruse artikkel 68 vanemahüvitise lõpetamisele käesoleval juhul ei kohaldu ega

muuda vanemahüvitist maksma kohustatud riiki Eestist Šveitsiks. PHS § 4 välistab perehüvitise

saamise õiguse üksnes juhul, kui isik saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Vastustaja ei ole

aga kordagi väitnud, et kaebaja või tema abikaasa saaks Šveitsist vanemahüvitist või muud

samaliigilist hüvitist lapse O.R eest. Põhimääruse artikli 68 alusel on perehüvitiste eest esmane

vastutaja riik, kus laps elab, kui vähemalt üks vanem on selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga

seotud. Kaebaja oli Eesti sotsiaalkindlustussüsteemiga seotud ja seda asjaolu ei mõjuta tööandja

likvideerimine vanemahüvitise perioodi ajal. Kuna kaebaja ja laps viibisid 2023. aastal Eestis

enam kui 183 päeva, oli Eesti esmane vastutav riik vanemahüvitise maksmisel aastal 2023 ja

2024, mistõttu vastustaja viide määruse artikli 68 lg-le 1 hüvitaja riigi muutumise kohta ei ole

asjakohane. Sarnaselt vanemate õiguse puudumisele, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi

saada, puudub valikuõigus ka vastustajal, sest vanemahüvitise maksja riik otsustatakse vastavalt

määruses sätestatud reeglitele. Artikli 68 lg 1 eesmärk ei ole karistada vanemahüvitise saamiseks

õigustatud isikut vanemapuhkuse perioodil tööandja lõppemise eest või õigusvastaselt otsustada

haldusorgani poolt osutada hüvitise maksjaks oleva riigi muutumist. Nimetatud sätte eesmärk on

vältida topelthüvitiste maksmist. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest

perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Käesoleval juhul ei ole toimunud topelt

hüvitamist ja seda ei ole vastustaja ka kaebaja suhtes tehtud otsuses või vaideotsuses välja toonud.

12.8. PHS § 17 lg 1 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel kuni 19-aastaseks

saamiseni. Paragrahv tervikuna sätestab lapsetoetusele õiguse tekkimise ja lõppemise, õigustatud

isikud ning toetuse suurused. Vanemahüvitise eesmärk on omakorda tagada asendussissetulek

isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last või lapsendab lapse, ning soodustada töö- ja pereelu

ühitamist (PHS § 32 lg 1 ja § 33 lg 1). Sätte eesmärk on vanemale hüvitada lapse kasvatamise

tõttu saamata jäänud tulu ajutise mittetöötamise tõttu. Tegemist kahe erineva perehüvitisega, mille

määramine ja lõppemine haldusmenetluse raames toimub iga isiku (iga laps ja vanem) kohta eraldi

ning mille juures tuleb arvestada üksnes selles menetluses olulisi asjaolusid vastava otsuse

tegemiseks (HMS § 4 lg 2, § 6 § 38 lg 1). Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastustaja esitatud

dokumendid kinnitavad, et kaebaja abikaasa on saanud lapsetoetust Šveitsilt, mitte aga

vanemahüvitist. Käesolev vaidlus ei puuduta peretoetusi (lapsetoetust) ega selle suurust, vaid

vanemahüvitist, mistõttu on kaebajale arusaamatu lapsetoetuse määramist ja lõpetamist

puudutavad asjaolud. Lapsetoetuse saamine ei ole aluseks vanemahüvitise lõpetamisele. Seega on

vastustaja lõpetanud vanemahüvitise maksmise põhjendusega, et kaebaja saab Šveitsist peretoetusi

(lastetoetusi), mis ei ole kuidagi asjakohane. Vastustaja ei saa asuda põhjendama eraldiseisva

hüvitise maksmise lõpetamist asjaoludega, mis ei ole sellise hüvitise määramise või lõpetamisega

kuidagi seotud ehk asja juures olulised.

5(13)

3-25-63

12.9. Kaebaja ei ole vanemahüvitist Šveitsist saanud ning kaebajale ja ka tema abikaasal puudub

kaebajale teadaolevalt õigus Šveitsist vanemahüvitist saada. Esiteks seetõttu, et vanemahüvitist

sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri ja teiseks ei vasta kaebaja sünnitushüvitise (lähim

vaste emale määratavale vanemahüvitisele Šveitsis) saamise tingimustele ega kaebaja abikaasa

isapuhkuse (lähim vaste isale määratavale vanemahüvitisele Šveitsis) saamise tingimusele.

Kattumine sai toimuda üksnes lapsetoetuse küsimuses ja selles vaidlus puudub. Arvestades

vanemahüvitise eesmärki, on arusaamatu kaebaja jaoks vastustaja väide, et perehüvitise saamise

juures ei ole oluline, kas saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse. Kaebaja

on see isik, kes on ajutiselt töölt eemal lapse kasvatamise tõttu, mitte kaebaja abikaasa.

Vastustaja seisukoht

13. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata (12.02.2025 vastus

kaebusele, dtl 151–155). Vastustaja põhjendab enda seisukohti järgmiselt.

13.1.

PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse perehüvitisi PHSi-s sätestatud tingimustel

SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused

ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise

elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise

elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. PHS § 33 lg 1 täpsustab, et vanemahüvitise

saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel,

lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi.

Seega on perehüvitiste saamise tingimuseks Eestis elamine. Rahvastikuregistri andmetel on

kaebaja, tema laste ja abikaasa elukohaks Eesti, XXXX.

13.2.

Vastustajal on lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka

teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine

(PHS § 8 lg 3). Kaebaja on kinnitanud, et abikaasa töötab Šveitsis oktoobrist 2022 ja poeg õpib

Šveitsis sügisest 2023. Seega ei ela nad tegelikult enam Eestis. Kaebaja on 22.03.2024 avaldanud,

et tema ja ta tütar elavad kahe riigi vahel, ja kinnitas Šveitsist hüvitiste saamist alates jaanuar

2024.

13.3.

Tulenevalt PHS § 1 lg-st 3 kohaldatakse juhul kui pereliige elab või töötab Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigis perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrust (EÜ) nr 883/2004 (edaspidi põhimäärus) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise

kohta. Põhimääruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut

kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada

nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide

alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest

riigist samaaegselt.

13.4.

Põhimääruse artikkel 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul.

Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks

maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi

see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad töötavad, aga erinevates

Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks maksjaks riik, kus laps

elab. Seejuures ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad

perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud reeglitele. Samuti ei ole

ka oluline, kas perehüvitiste saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning

kahest riigist samaaegselt samaliigilist hüvitist samade laste eest perel õigust saada ei ole.

Põhimääruse rakendamiseks vahetavad riikide pädevad asutused informatsiooni (põhimääruse

rakendamise kord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 987/2009, edaspidi rakendusmäärus)

art 2). 10.06.2024 Šveitsist saabunud vastuses (lisa 9) kinnitatakse, et pere elab Šveitsis alates

29.09.2021, kaebaja abikaasa töötab seal alates 01.10.2022, poja eest makstakse lapsetoetust alates

01.09.2023 (Šveitsi elama asumine) ja tütre eest alates 01.10.2022 (töötamise algus).

13.5.

Isikud, kelle suhtes kohaldatakse põhimäärust, peavad esitama asjakohasele asutusele

teabe, dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja nimetatud isikute või nende perekonna

6(13)

3-25-63

olukorra kindlaks tegemiseks, nende õiguste ja kohustuste kehtestamiseks või säilitamiseks ning

kõnealuste isikute suhtes kohaldatavate õigusaktide ja nendest tulenevate kohustuste

kindlaksmääramiseks (rakendusmääruse artikkel 3 lg 2). Perehüvitise taotlemisel ja saamisel peab

taotleja viivitamatult teavitama SKA-d lapse teise riiki õppima asumisest, teise vanema tööle

asumisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriiki või Šveitsi Konföderatsiooni, samuti ka

perehüvitiste saamisest välisriigilt (PHS § 9). Kaebaja eelnimetatud asjaoludest

Sotsiaalkindlustusametit ei teavitanud, mistõttu maksti kaebajale lapsetoetust ja

täitemenetlusaegset elatisabi kuni 01.04.2024. Vanemahüvitise maksmine lõpetati 31.01.2024

otsusega (dtl 181–182), sest kaebaja oli kõik vanemahüvitise päevad ära kasutanud. Kaebaja pere

sai samaaegselt peretoetusi kahest riigist, sest nad ei teavitanud Sotsiaalkindlustusametit pere

tegelikust elukohast ja taotlesid Šveitsist hüvitisi samaaegselt nende saamisega Eestist. Šveitsi

pädev asutus on kinnitanud kaebaja pere elamist Šveitsis alates 29.09.2021, v.a poeg L.M, kes

elab seal alates 01.09.2023. Pere on saanud hüvitisi Šveitsist ja kaebaja on vaides kinnitanud, et

registreerisid oma elukoha Šveitsis 2023. a septembris. Kaebaja on esitanud dokumendi

peretoetuste saamise kohta alates 2023. a september, kuigi varasemalt kinnitas peretoetuste

saamist Šveitsist 2024. a jaanuarist.

13.6.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei ole täitnud uurimis- ja

selgitamiskohustust. Vastustaja on kaebajale selgitanud perehüvitiste maksmise reegleid, kui pere

elu- või töökoht on erinevates riikides (perehüvitis makstakse lähtuvalt põhimääruses kehtestatud

regulatsioonist). Vastustaja on teinud järelepärimised Šveitsi ning on sealt saanud kinnituse nii

pere elamise, töötamise kui ka perehüvitiste saamise kohta. Haldusmenetluses ei leidnud kinnitust

kaebaja ja tema tütre elamine Eestis. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendeid ei ole

kaebaja varasemalt esitanud vaidlustatud otsuse menetluses ega ka vaideotsuse menetluses. Need

võivad olla aluseks menetluse uuendamisele, kuid neid ei saa arvestada kui tõendeid, mida

vaidlustatud otsuste tegemisel oleks saanud või pidanud arvesse võtma. Olukorras, kus

pereliikmed liiguvad erinevate riikide vahel on oluline välja selgitada, peretoetuste esmane maksja

vastavalt prioriteetsusreeglitele.

13.7.

Kaebaja töösuhe Eestis lõppes 31.08.2023, s.o samal ajal kui kaebaja abikaasa töötas

Šveitsis. Seega oli Šveits esmane perehüvitiste maksja kaebaja perele töötamise alusel. Kaebaja

esitatud infost järeldub, et ta oli astunud samme, et asuda elama Šveitsis – seal elukoha

registreerimine septembris 2023, laps läks Šveitsi kooli, pere taotles peretoetusi Šveitsist. Kaebaja

ei ole täitnud teavitamiskohustust ja pere on taotlenud/saanud samaaegselt kahest riigist hüvitisi,

samuti on kaebaja andnud menetluses erinevat infot. Perehüvitiste tagasinõude menetluses on

kaebaja nõustunud, et on alusetult saanud hüvitisi perioodil september 2023 – märts 2024 poja eest

ja oktoober 2022 – märts 2024 tütre eest (dtl 195–196). Ta on ka antud summad tagastanud.

13.8.

Prioriteetsusreeglite alusel ei saa jõuda erinevale järeldusele sõltuvalt perehüvitise liigist.

Kui perel ei olnud õigust lapsetoetusele Eestist, sest pere tegelik elukoht oli Šveitsis, siis ei ole

võimalik asuda seisukohale, et Eestist on õigus saada vanemahüvitist, sest osa pereliikmete

elukoht oli siiski Eestis. Juhul kui asuda seisukohale, et kaebaja ja tema tütar elasid kuni aprill

2024 tegelikult Eestis, siis ei olnud perel õigus lapsetoetusele Šveitsist seoses tütrega kuni

september 2023. Kui lapsevanemad töötavad erinevates riikides nagu kuni september 2023 pere

olukord oli, siis on perehüvitiste esmane maksja Eesti ja perel ei olnud õigust saada perehüvitisi

Šveitsist, st et sel juhul on Šveits alusetult maksnud perele lapsetoetust perioodil oktoober 2022 –

august 2023.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2024 otsust nr

P7-2024-670591 (15.10.2024 otsus), mille resolutsiooni kohaselt lõpetas vastustaja kaebaja lapse

O.R kasvatamiseks määratud perehüvitise, täpsemalt jagatava vanemahüvitise, kasutamise õiguse

alates 01.09.2023. Otsuse põhjenduste kohaselt on vastustajale saabunud Šveitsi pädevalt asutuselt

teave, et kaebaja, tema laps O.R ja lapse isa elavad Šveitsis alates 29.09.2021 ning kaebaja laps

L.M elab Šveitsis alates 01.09.2023. Vastustaja tuvastas, et kaebaja lapse O.R isa töötas Šveitsis

7(13)

3-25-63

alates 01.10.2022 ning kaebaja oli Eestis töötav kuni 31.08.2023. Vastustaja selgitas vaidlustatud

otsuses, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele reeglitele on Šveits peretoetuste esmane maksja

lapse L.M eest alates 01.09.2023 ja O.R eest alates 01.10.2022. Samuti põhjendas vastustaja, et

kuna välisriik kinnitab lapse O.R elamist Šveitsis alates 29.09.2021, on kaebajal õigus

vanemahüvitistele Eestist vaid töötamise alusel. Kuivõrd kaebajal oli töösuhe Eestis kuni

31.08.2023, oli tal töötamise alusel õigus vanemahüvitistele Eestist kuni 31.08.2023, ning kuna

kaebaja ja tema laps O.R on elamise alusel kindlustatud Šveitsis, puudub kaebajal alus

vanemahüvitise saamiseks Eestis alates 01.09.2023. Lisaks vaidlustab kaebaja vastustaja

11.12.2024 vaideotsust nr 5.2-3/34068-2 (11.12.2024 vaideotsus), millega vastustaja jättis kaebaja

12.11.2024 vaide 15.10.2024 otsuse peale rahuldamata.

15. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et vastustaja lõpetas õigusvastaselt kaebaja lapse O.R

kasvatamiseks määratud jagatava vanemahüvitise maksmise alates 01.09.2023. Kaebaja on

seisukohal, et vastustaja pidi arvesse võtma, et kaebaja oli õigustatud lapse eest jagatavale

vanemahüvitisele sõltumata asjaolust, et kaebaja töösuhe lõppes seisuga 31.08.2023, kuna kaebaja

ja tema laps elasid alaliselt Eestis kuni 01.04.2024. Kaebaja leiab, et ta oli sellest tulenevalt

õigustatud vanemahüvitist Eestis saama, kuna ta vastas PHS § 4 lg-s 1, lg-s 3 ja TuMS § 6 lg-s 1

sätestatud tingimustele, sest ta elas kuni 01.04.2024 Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul

rohkem kui 183 päeva. Kaebaja on seisukohal, et tööandja likvideerimisel kaebaja töölepingu

lõppemine ei mõjuta vanemahüvitise saamise õigust, sest PHS ega sellega seotud õigusaktid ei sea

tööandja likvideerimist vanemahüvitise saamise õiguse kaotamise aluseks. Samuti selgitab kaebaja

kaebuses, et kaebaja abikaasa on saanud Šveitsist lapsetoetust, mitte aga jagatavat vanemahüvitist.

Kaebaja hinnangul ei puuduta praegune vaidlus peretoetusi (lapsetoetust) ega selle suurust, vaid

üksnes vanemahüvitist, mis on määratud ajutiselt töölt viibimise tõttu kaebajale, mitte kaebaja

abikaasale. Kuna vanemahüvitist sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri, siis ei saanud

tekkida olukorda, kus toimuks vanemahüvitise lubamatut kattumist, sest kattumine sai toimuda

üksnes lapsetoetuse küsimuses ja selles vaidlus puudub.

16. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning toob välja, et kuna kaebaja on kinnitanud

22.03.2024, et elab lapse O.R-ga nii Eestis kui Šveitsis, ja Šveitsi pädev asutus on kinnitanud pere

elamist Šveitsis juba alates 29.09.2021, kaebaja abikaasa töötamist Šveitsis alates 01.10.2022, on

kaebaja olukorras, kus hüvitise maksmisel kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust

(EÜ) nr 883/2004 (põhimäärus) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Põhimääruse

artikkel 68 sätestab perehüvitiste maksmise prioriteetsusreeglid ning pere jagunemisel kahe riigi

vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Juhul kui mõlemad lapsevanemad

töötavad, aga erinevates Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikides, on perehüvitiste esmaseks

maksjaks riik, kus laps elab. Oluline ei ole sealjuures asjaolu, kas perehüvitiste saajaks on ema või

isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning kahest riigist samaaegselt samaliigilist hüvitist

samade laste eest perel õigust saada ei ole. Prioriteetsusreeglite alusel ei saa jõuda erinevale

järeldusele sõltuvalt perehüvitise liigist. Kui asuda seisukohale, et kaebaja ja tema tütar elasid kuni

2024. a aprillini tegelikult Eestis, siis ei olnud perel õigus lapsetoetusele Šveitsist seoses tütrega

kuni september 2023, sest kui lapsevanemad töötavad erinevates riikides, nagu kuni 2023.a

septembrini pere olukord oli, siis on perehüvitiste esmane maksja Eesti ja perel ei olnud õigust

saada perehüvitisi Šveitsist. See tähendab, et sel juhul on Šveits alusetult maksnud perele

lapsetoetust perioodil oktoober 2022 – august 2023.

17. Käesoleva haldusasja keskne vaidlus seisneb seega küsimuses, kas vastustaja lõpetas

õiguspäraselt kaebajale määratud jagatava vanemahüvitise saamise õiguse alates 01.09.2023 lapse

O.R kasvatamise eest. Samuti on vaidluse all küsimus, kas vastustaja lähtus otsuse tegemisel

õiguspäraselt

Euroopa

Majanduspiirkonnas

kehtivast

perehüvitiste

maksjariigi

prioriteetsusreeglitest või pidanuks vastustaja arvestama kaebaja ja tema lapse O.R Eestis elamise

faktilisti asjaolusid.

18. Perehüvitised on riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised

hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks (PHS § 3 lg 1). Vastavalt PHS § 3

lg-le 2 on perehüvitiste liikideks riiklikud peretoetused (loetletud PHS §-s 16), vanemahüvitis

8(13)

3-25-63

(loetletud PHS § 34 lg-s 1) ja elatisabi. PHS § 33 lg 1 sätestab, et vanemahüvitise saamise õigus

on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal, registreeritud elukaaslasel, lapsendajal,

eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi. PHS § 4 lg 1

kohaselt määratakse ja makstakse perehüvitis PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1

nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 alusel on perehüvitiste saamise eelduseks toetuste taotleja Eestis

elamine ja lapse kasvatamine Eestis.

19. PHS § 4 lg 3 kohaselt on Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, õigus

perehüvitistele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. PHS eelnõu seletuskirjas märgitud, et

Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis tähendab, et perehüvitisi on õigustatud

saama PHS põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad1. Kohtupraktikas on seejuures

selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis (nt

Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus 3-22-2309, p 23-24). PHS § 4 lõikest 3 tulenevalt on

õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident

TuMS § 6 lõike 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes

residendiks olemine TuMS § 6 lõike 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine

rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine (Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2020

otsus nr 3-19-1451, p 21) ja Eestis alaline elamine, s.o Eesti olemine kaebaja majanduslike ja

isiklike huvide keskpunkt (Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsus nr 3-18-265, p 10).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt

või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt

viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea

olema peamise vara asukoht. Elukoha määramisel on oluline kriteerium vastavasse kohta elama

asumise tahe, mida järeldatakse isiku käitumisest ja muudest tema elukorraldusega seotud

asjaoludest2. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt on elukoha andmed

rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks ning rahvastikuregistrisse kantud andmete

õigsust eeldatakse (RRS § 6 lg 1). Sealjuures lähtutakse avaliku ülesande täitmisel

rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest (RRS § 6 lg 2).

20. Kaebaja leiab kaebuses, et vastustaja pidanud otsuse tegemisel lähtuma tema ja lapse

elamisest Eestis kuni 2024. a aprillini. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on

kohtumenetluses selgitanud, et rahvastikuregistri andmetel on kaebaja, tema laste ja abikaasa

elukohaks XXXX samas puudusid kaebaja koolikohustusliku lapse L.M osas Eesti Hariduse

infosüsteemis andmed lapse õppimise kohta Eestis alates 01.09.2023. Sellest tulenevalt pöördus

vastustaja kaebaja poole 20.03.2024 kirjaga (dtl 165) kaebajale perehüvitiste maksmisega seotud

asjaolude väljaselgitamiseks. Viidatud kirjas palus vastustaja esitada andmed koolikohustusliku

lapse ja pere elukoha kohta, koolikohustusliku lapse õpingute kohta ja kellega koolikohustuslik

laps elab õpingute ajal. Lisaks palus vastustaja esitada kaebajal andmed lapse O.R lasteaias

käimise kohta ning kaebaja ja lapse isa töötamise kohta välisriigis, samuti pere Eestist lahkumise

korral välisriigi poolt makstavate perehüvitiste kohta. Kohtule nähtuvalt selgitas kaebaja enda

22.03.2024 kirjas (dtl 166), et tema abikaasa töötab alates 2023. a sügisest Šveitsis ning ka

koolikohustuslik laps õpib alates 2023. a sügisest Šveitsis, kaebaja ja tema laps O.R elavad aga

kahe riigi vahel ning kavatsevad Eestist ära kolida, kui kaebaja leiab endale töökoha. Samuti lisas

kaebaja, et tema ei tööta, laps O.R lasteaias ei käi ning hüvitisi on pere saanud Šveitsis alates

2024. a jaanuarist.

21. Vastustaja selgitas kaebajale 27.03.2024 kirjas (dtl 167) ja 01.04.2024 kirjaga (dtl 168), et

hüvitisi makstakse Eesti alalisele elanikule, seega perehüvitiste saaja ja lapsed peavad elama

alaliselt ja reaalselt Eestis. Samuti selgitas vastustaja kaebajale, et Euroopa Liidu perehüvitiste

määramisel on otsustav ka lapsevanema(te) töötamise riik, kusjuures pere jagunemisel kahe riigi

vahel maksab hüvitisi riik, kus lapsevanem töötab. Kui üks vanem Eestis ei tööta ja teine vanem

on asunud Eurooja majanduspiirkonna riiki tööle, siis maksab perehüvitisi riik, kus vanem töötab.

PHS

eelnõu

(217

SE)

seletuskiri,

lk

9. Kättesaadav

veebilehel:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4/

2 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt, Tallinn 2023, 2. väljaanne

9(13)

3-25-63

Kahe riigi perehüvitis täies mahus korraga välja ei maksta. Vastustaja teavitas kaebajat

lapsetoetuse maksmise lõpetamisest alates 01.04.2024 ning perehüvitiste määramise asjaolude

täpsustamiseks väliriigi pädevale asutusele järelepärimise tegemisest, paludes kaebajal esitada

pere andmed ja välisriigi tehtud otsused hüvitise määramisest nende olemasolul. Kaebaja vastas

08.04.2024 kirjaga (dtl 169), et hüvitiste kohta pole temale teadaolevalt otsuseid olemas. Kaebaja

esitas pere täiendavad andmed ning täpsustas, et tema abikaasa töötas Šveitsis juba alates 2022. a

oktoobrist.

22. Kuna kaebaja ise on kinnitanud pere elamist kahe riigi vahel, ei saa olla käesolevas asjas

vaidlus selles, et kaebaja pere oli perehüvitise kontekstis piiriüleses situatsioonis, mistõttu oli

vastustajal pere jagunemise korral kahe riigi vahel kohustus välja selgitada kaebajale määratud

perehüvitistega seotud asjaolud. Sellekohase õiguse annab vastustajale PHS § 8 lg 3, mille

kohaselt on vastustajal perehüvitiste määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks

rahvastikuregistris sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest, mille alusel

otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Vastustaja ongi oma otsuse

tegemisel arvesse võtnud nii kaebaja enda seletusi kui ka uurimiskohustust järgides pöördunud

Šveitsi Konföderatsiooni pädeva asutuse poole kaebaja perega seotud asjaolude

väljaselgitamiseks. Šveitsist 10.06.2024 saabunud vastuse kohaselt (dtl 171–175; tõlge dlt 202)

elab kogu pere Šveitsis alates 29.09.2021, kaebaja abikaasa töötab Šveitsis alates 01.10.2022.

Samuti kinnitati, et kaebaja abikaasa saab perehüvitisi lapse L.M eest 311 Šveitsi franki kuus

alates 01.09.2023, mis on lapse riiki sisenemise kuupäev, ning lapse O.R eest 311 Šveitsi franki

kuus alates 01.10.2022, mis on kaebaja abikaasa töötamise alguskuupäev. Lisaks on kaebaja

esitanud vastustajale Šveitsi pädeva asutuse 07.09.2023 korralduse, mis kinnitab kaebaja laste osas

kaebaja abikaasale perehüvitiste määramist. Kaebaja selgitas kaebuses, et ta elas O.R-ga Eestis

kuni 2024. a aprillini, lisades tema Eestis elamist tõendavad dokumendid. Ehkki kohtule nähtuvalt

võib kaebaja elamist Eestis enam kui 183 päeva järjestikuse 12 kalendrikuu jooksul kohtule

esitatud tõenditest eeldada, ei saanud see siiski olla ainsaks asjaoluks, mida vastustaja pidi otsuse

tegemisel arvestama. Olukorras, kus perekonna elukorralduses leidis aset piiriülene element, pidi

vastustaja järgima perehüvitiste maksmisel prioriteetsusreegleid.

23. PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna

lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise

kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 72-116; põhimäärus). Põhimääruse preambuli p 35 kohaselt on

hüvitiste lubamatu kattumise vältimiseks kehtestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks,

kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete

elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest

perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Praeguse haldusasja asjaolude kohaselt on

kaebaja pere saanud perehüvitisi nii Eestist kui Šveitsist.

24. Põhimääruse artikkel 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse määrust liikmesriigi kodanike, liikmesriigis

elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste

õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende

ülalpidamisel olnud isikute suhtes. Põhimääruse artikli 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse põhimäärust

kõikide õigusaktide suhtes, mis reguleerivad selles artiklis nimetatud sotsiaalkindlustusliike,

kusjuures artikli 3 lg 1 p j nimetab nende seas ka perehüvitised. Põhimääruse artikkel 68 lg 1

sätestab, et kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe

liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:

a) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord

järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana

tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks

elukohast tulenevad õigused;

b) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse

prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega:

10(13)

3-25-63

i)

töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel saadavate õiguste

puhul: laste elukoht, tingimusel et seal selline tegevus eksisteerib, ja lisaks, kui see

on asjakohane, vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa.

Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulu kooskõlas rakendusmääruses kehtestatud

kriteeriumitega;

ii)

pensionite saamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et

sealsete õigusaktide alusel pensioni makstakse, ja lisaks, kui see on asjakohane,

vastuoluliste õigusaktide alusel sätestatud pikim kindlustus- või elamisperiood;

iii) elamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht.

Sama artikli lg 2 kohaselt antakse kattuvate õiguste puhul perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega,

mis on prioriteetsed vastavalt lg-le 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi

vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja

seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist

diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus

kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.

25. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, mis puudutavad põhimääruse mittekohaldumist.

Arvestades ülalviidatud põhimääruse sätteid, reguleerivad põhimääruse prioriteetsusreeglid

selliseid olukordi, kus pere jaguneb mitme riigi vahel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja

ja tema pere on kahe riigi vahel jagunenud, mistõttu kohaldub põhimäärus kaebaja ja tema pere

suhtes. Põhimääruse kohaselt Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel

esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab

perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul kui elukohajärgse riigi perehüvitised on

suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Seda seisukohta toetavad ka kaebaja poolt kaebuses

viidatud kohtulahendid (Tartu Halduskohtu 11.09.2023 otsus nr 3-22-2309, p 24; Taru

Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus nr 3-22-2309, p 24; Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2020 otsus nr

3-19-1451, p 21 ja 22), kus kohtud on asunud kokkuvõtvalt seisukohale, et perehüvitiste

saamiseks ei piisa ainult sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eestis, vaid seotusel välisriigiga,

kohaldub ka põhimääruse artikkel 68, mis sätestab primaarse perehüvitiste maksja riigiks esmalt

vanemate töökohariigi. Sellest tulenevalt pidi vastustaja kontrollima perehüvitiste maksmise

esmase riigi väljaselgitamiseks nii kaebaja kui tema abikaasa töötamise andmeid. Töötamise

register on maksukorralduse seaduse (MKS) § 17 lg-s 1 sätestatud registri alamregister, mida

peetakse muuhulgas ka SKA-le seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks (MKS § 251 lg

1). MKS § 251 lg 3 p 1 järgi on töötamine töö tegemine töölepingu või võlaõigusliku lepingu

alusel, avalik teenistus avaliku teenistuse seaduse § 5 tähenduses ja äriühingu või füüsilisest

isikust ettevõtja majandushuvides töö tegemine tasu saamata. Sealjuures on töötamise register

andmeandjaks isiku töötamise ja vanemapuhkuse andmete kohta isikule perehüvitise määramiseks

(Sotsiaalkaitseministri 05.03.2029 määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ § 17 lg

10). SÜS § 30 lg-st 2 tuleneb vastustajal õigus kontrollida hüvitise saamise õiguse olemasolu või

hüvitise ulatuse kohta õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid. Seega

olukorras, kus pere jaguneb mitme riigi vahel, ei ole perehüvitiste määramisel, maksmisel ja

lõpetamisel määravaks asjaoluks üksnes kaebaja ja tema lapse elukohariik, vaid olulised on

vanemate töötamisega seotud asjaolud. Seetõttu on põhjendamatud kaebaja etteheited, et

vastustaja arvestas otsuse tegemisel kaebaja andmeid töötamise registris. Kuivõrd vastustajal lasus

kohustus vanemate töötamisega seotud asjaolud välja selgitada, ei olnud vaidlustatud otsuses

kaebaja töötamise andmetele tuginemine asjakohatu.

26. Käesolevas asjas ei vaidle menetlusosalised selles, et kaebaja abikaasa töötas alates

01.10.2022 Šveitsis ning et kaebaja töösuhe Eestis lõppes 31.08.2023. Samuti puudub vaidlus

selles, et alates 01.09.2023 puudus kaebajal Eestis kehtiv töösuhe, kuivõrd kaebaja on enda

22.03.2024 vastuses vastustajale töö puudumist kinnitanud (dtl 166). Kaebaja ei ole ka kaebuses

välja toonud, et ta oleks pärast 31.08.2023 töösuhte lõppemist mujale tööle asunud või olnud

hõivatud muu töösuhte sarnase suhtega. Vastustaja on kohtule ka kinnitanud, et kaebaja ei olnud

töötuna arvele võetud ning kaebaja ei ole seda väidet ka ümber lükanud, mistõttu ei saa kaebaja

töötamise asjaolude osas vaidlust olla. Sellest tulenevalt leidis vastustaja kohtu hinnangul

11(13)

3-25-63

vaidlustatud otsuses õigesti, et kaebajal oli õigus vanemahüvitisele Eestist töötamise alusel kuni

31.08.2023. Kohus selgitab, et olukorras, kus menetluse käigus on leidnud kinnitust kaebaja

abikaasa Šveitsis töötamine alates 01.10.2022, kaebaja mittetöötamine Eestis alates 01.09.2023 ja

et kaebaja ei olnud töötuna arvele võetud, on perehüvitiste esmaseks maksjaks kaebaja lapse O.R

isa töötamise riik, s.o Šveits. Põhimääruse artikli 68 otstarbeks ongi vältida hüvitiste kattuvat

maksmist, st olukorda, kus tulenevalt seotusest mitme riigiga, saab isik või perekond perehüvitisi

samaaegselt mitmest riigist. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus

lapsevanem töötab ning juhul, kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane

lisahüvitist. Kui käesolevas asjas oleks olukord selline, kus mõlemad vanemad töötavad, oleks

esmaseks maksjaks lapse elukoha riik ning sellisel juhul omaks mõju vanemahüvitise määramisele

kaebaja ja lapse elamine Eestis (vt Tartu Halduskohtu 16.01.2024 otsus nr 3-22-826, p 15).

Praeguses asjas sellist olukorda ei esinenud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuses

on vastustaja kaebajale õigesti selgitanud, et kaebajal oli õigus vanemahüvitistele Eestist

töötamise alusel. Seega ei mõjuta kaebaja ja tema lapse O.R Eestis elamine pärast 01.09.2023

asjaolu, et perehüvitiste maksmiseks kohustatud riigiks oli jätkuvalt Šveits.

27. Kaebaja toob kaebuses välja, et tema abikaasa on saanud Šveitsist lapsetoetust, mitte aga

jagatavat vanemahüvitist, mis on määratud kaebajale ajutiselt töölt viibimise tõttu. Kuna

vanemahüvitist sellisel kujul nagu Eestis Šveitsis ei eksisteeri, siis ei saanud tekkida

vanemahüvitiste lubamatu kattumise olukorda, vaid kattumine sai toimuda üksnes lapsetoetuse

küsimuses. Kohus sellise järeldusega ei nõustu. Vastustaja on kaebajale vaideotsuses õigesti

selgitanud, et põhimääruse kohaselt ei ole lubatud samaaegselt maksta ühe ja sama lapse eest kahe

riigi perehüvitisi täies mahus. Kohus nõustub vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et

perehüvitiste määramisel prioriteetsusreeglite kohaldamisel ei ole oluline, kas perehüvitiste

saajaks on ema või isa, vaid peresse suhtutakse kui tervikusse ning kahest riigist samaaegselt

perehüvitist samade laste eest perel õigust saada ei ole. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse

lahendamisel oluline asjaolu, et perehüvitised määrati Šveitsis kaebaja abikaasale ja mitte

kaebajale, sest ka Eestis makstakse perehüvitisi ühele vanematest. Erinevates riikides makstavate

perehüvitiste kattuvust ei muuda olematuks see, kui kummaski riigis määratakse toetus erinevale

vanemale. Põhimääruse art-s 68 reguleeritaksegi toetuste maksmist muu hulgas praeguse vaidluse

asjaoludel (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2024 otsus nr 3-22-2309, p 25). Kohus selgitab, et

määravaks ei ole hüvitiste kattuvuse osas määravaks seegi, et kaebajale määrati Eestis

vanemahüvitis ja kaebaja abikaasale Šveitsis lapsetoetust. Mõlemal juhul on tegemist on

perehüvitistega, kuhu põhimääruse tähenduses kuuluvad kõik mitterahalised või rahalised

hüvitised perekulude katteks (põhimääruse artikkel 1 p z). Kuna põhimäärus perehüvitiste liike ei

erista, siis sellest tulenevalt ei muuda ka perehüvitiste kattuvust olematuks see, milline perehüvitis

kummalegi vanemale määrati.

28. Kaebaja heidab vastustajale ette menetlusõiguse normide rikkumist, sh kaebajale

ärakuulamisõiguse tagamata jätmist ja vastustajal lasuvat uurimiskohustust. Kohus kaebaja selliste

seisukohtadega ei nõustu. Kohtupraktikas on leitud, et haldusakti ei saa tühistada üksnes põhjusel,

et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Selline seisukoht on kooskõlas haldusõiguse

üldpõhimõtetega, mida seaduseandja on tunnustanud ka HMS §-s 58,. Viidatud norm sätestab, et

haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et vastustaja on kaebaja

kaasanud perehüvitise maksmise lõpetamise otsuse tegemisele eelnenud menetlusse, talle on

selgitatud pere jagunemisel kahe riigi vahel kehtivaid põhimõtteid. Samuti on kaebajal olnud

võimalus kaebuses vaidlustatud otsuse tegemise osas esitada oma vastuväiteid ja arvamused ka

perehüvitiste tagasinõude menetluses (kaebaja 03.10.2024 kiri, dtl 195–196; vastustaja 09.10.2024

vastuskiri, dtl 197). Olukorras, kus kaebaja suhtes on käimas mitu paralleelset haldusmenetlust,

kuhu kaebaja on kaasatud ja kus kaebaja on seisukohti esitanud, ei tähenda, et kaebaja ei oleks

saanud konkreetsete asjaolude osas või võimaliku otsuse tegemise suhtes enda seisukohti esitada.

Käesoleval juhul ei nähtu kohtule kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on otsuse

tegemisel täitnud uurimiskohustuse, selgitades menetletavas asjas välja olulise tähendusega

12(13)

3-25-63

asjaolud, kogudes selleks tõendeid ja suheldes välisriigi pädeva asutusega. Kohus on seisukohal, et

kuna haldusasjas ei ole vaidlust kaebaja ja tema abikaasa töötamise asjaoludes ega olnud ka

haldusmenetluses, siis ei olnud vastustajal vaja analüüsida kaebaja elu- ja viibimiskoha küsimust,

kuna töötamine on alati prioriteetne elamise suhtes ja perele tuleb kohaldada töötamise riigi

perehüvitiste skeemi esmasena.

29. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kaebuses vaidlustatud otsused on õiguspärased ning

nende tühistamiseks puudub alus. Sellest tulenevalt ei ole alust ka kohustamisnõude

rahuldamiseks.

30. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval

juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja

menetluskulude välja mõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

Muud menetluslikud küsimused

32. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuse kaebaja ja tema laste nimed (L.M ja O.R) ning Eestis

registreeritud elukoha aadressi (XXXX) tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3)

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik

13(13)