3-25-674/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

Haldusasi

M.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2025 otsuse

nr 12409060007-1

tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.T, volitatud esindajad Danil Lipatov ja Vassili

Kosteitšuk

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamise vorm

03.06.2025 kinnisel kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.T kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

04.03.2025 otsuse nr 12409060007-1 punkt 4 (sissesõidukeeld). Ülejäänud osas

jätta kaebus rahuldamata.

2. Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2025 otsuse nr 12409060007-1 punkti 3

(lahkumisettekirjutus) täitmine kuni menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni käesolevas asjas.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 115 eurot.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.07.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

3-25-674

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

2(11)

3-25-674

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.T (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) kodanik, kes saabus 02.06.2022

Eestisse Ukrainast.

2. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 10.06.2022 otsusega nr 62206100032-1 anti kaebajale kui

Ukraina kodaniku pereliikmele (abikaasa) ajutine kaitse kehtivusajaga kuni 10.06.2023. PPA

05.05.2023 otsusega nr 72304110046-1 pikendati taotleja ajutist kaitset kuni 05.05.2024.

Kaebaja esitas 27.03.2024 PPA-le ajutise kaitse pikendamise taotluse, mille menetlemisel

selgus, et kaebaja kooselu tema Ukraina kodanikust abikaasaga on lõppenud ning abikaasa

koos lapsega elavad Ukrainas, nad ei ole Eestis kunagi käinud ja ei ole Eestis ajutist kaitset

taotlenud. Eeltoodust tulenevalt leidis PPA, et kaebaja ei vasta enam ajutise kaitse saamise

tingimustele ning keeldus 27.09.2024 otsusega nr 72403270072-1 ajutise kaitse alusel kaebaja

tähtajalise elamisloa pikendamisest.

3. Kaebaja esitas 06.09.2024 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, põhjendades taotlust

sellega, et Ukrainas toimub sõda ja ta soovib Eestis elada ja töötada.

4. PPA luges 04.03.2025 otsusega nr 12409060007-1 (otsus) kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi (otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). PPA tegi

kaebajale sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale (resolutsiooni p 3).

Lahkumisettekirjutus kuulus täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. PPA

kohaldas sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni viisaruumi sisenemiseks kolmeks aastaks

alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused olid järgmised:

4.1. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlusest ega muudest esitatud andmetest ei selgu, et ta

kardaks võimalikku tagakiusu Venemaal. Kaebaja pole olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne.

Samuti pole ta olnud Venemaa võimude erilise tähelepanu all ning tal pole olnud kunagi

probleeme Venemaa võimudega. Kaebaja on Eestis viibides taotlenud 08.05.2024 Venemaa

saatkonnas uut passi, millega ta samuti näitas, et soovib olla oma päritoluriigi võimude

diplomaatilise kaitse all. Venemaa ametivõimud väljastasid kaebajale 31.05.2024 uue passi

(reisidokumendi). Kaebajal ei tekkinud passi taotlemisel probleeme. Kaebaja on küll

väljendanud vastumeelsust Venemaal elamisele, kuid pelgalt soovimatus oma päritoluriigis

elada või mittenõustumine päritoluriigi poliitikaga ei ole rahvusvahelise kaitse andmise

aluseks. Kaebaja puhul pole tuvastanud ühtegi tagakiusu alust ega võimalikku tagakiusajat.

4.2. Kaebaja ei vasta ka täiendava kaitse saaja mõiste määratlusele välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg 3 tähenduses. Kaebajal puuduvad

tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda Venemaale

naastes ees alusetu kriminaalkaristus. Kaebajale passi väljastamisega on Venemaa võimud

näidanud, et kaebaja on nende diplomaatilise kaitse all. Hetkel ei toimu Venemaa

territooriumil sellist sõjategevust, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku

elu. Samuti puudub alus arvata, et taotlejat ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus või

mõni muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine. Venemaale seoses Ukraina

sõjaga kehtestatud rahvusvahelistest sanktsioonidest tingitud ebameeldivused ei kujuta tõsist

ohtu taotleja elule ja tervisele. Pole alust arvata et kaebaja võiks olla kuidagi suuremas ohus

kui ülejäänud Venemaa elanikkond.

3(11)

3-25-674

4.3. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud, lõpeb tema seaduslik alus

Eestis viibimiseks ning kaebajale tuleb teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja on

teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd ega takistanud menetluse

efektiivset läbiviimist ning on valmis vabatahtlikult Eestist lahkuma, mistõttu on põhjendatud

isikule vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine.

4.4. Kaebaja puhul ei nähtu selliseid sotsiaalseid sidemeid, mille tõttu lahkumisettekirjutust

mitte kohaldada. Kaebaja ei valda eesti keelt ega oma Euroopa Liidus kinnisvara. Kuigi

kaebajal on Eestis töökoht, ei kaalu see üles lahkumisettekirjutuse tegemist seadusliku

viibimisaluse puudumisel. Kaebaja tervislik seisund võimaldab Eestist lahkumist. Ei esine

selliseid põhjuseid, mille tõttu ei saaks kaebaja Eestist lahkuda. Kaebaja on Venemaa kodanik

ning tal on kehtiv Venemaa pass. Isiku sõnade kohaselt ei soovi ta Venemaale tagasi

pöörduda, kuid ta ei osanud nimetada ka mõnda teist riiki, kuhu tal oleks võimalik lahkuda

ning kaebaja sihtriigiks tuleb määrata Venemaa. Arvestades asjaolu, et taotleja on Eestis

elanud aastast 2022 ning tal on enda sõnade kohaselt tekkinud eraelulised kohustused, on

põhjendatud ja proportsionaalne 30-päevase vabatahtliku lahkumistähtaja määramine kaebaja

lahkumiseks Venemaale.

4.5. Hinnates kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis tuleb kaebajale kohaldada

sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega 3 aastat alates talle pandud lahkumiskohustuse

täitmise päevast.

5. Kaebaja esitas 18.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.03.2025 otsuse

tühistamiseks ja PPA kohustamiseks kaebaja 06.09.2024 taotlust uuesti läbi vaatama. Samuti

soovis kaebaja, et kohus tuvastaks, et kaebajal on õigus kuni kohtumenetluses otsuse

tegemiseni viibida Eesti territooriumil.

KAEBAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja pole otsuse tegemisel tuvastanud ega arvestanud nõuetekohaselt ja objektiivselt

kõiki kaebajaga seotud faktilisi asjaolusid ja teda ähvardava ohu tõsidust. Kaebaja taotlus jäeti

rahuldamata üksnes põhjusel, et ta on Venemaa kodanik. Taotluse rahuldamata jätmisega on

rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet.

6.1. Kuigi kaebaja on Venemaa kodanik, on ta sündinud ja kogu oma elu elanud Ukrainas

ning tal puuduvad igasugused sidemed Venemaaga, mh viitab pikaajalisele Ukrainas

elamisele tema venekeelse kõne iseloomulik aktsent. Venemaa kodakondsuse saamine oli

tingitud kaebaja vanemate soovist olla seotud Venemaaga. Enne Ukraina sõda ei olnud

Venemaa passi omamine Ukrainas haruldane ning sellele asjaolule ei pööratud erilist

tähelepanu. Kaebaja kodulinn Mariupol on Ukraina-Venemaa piirialal ning sõjaeelsel ajal oli

Venemaa kodakondsuse omamine seal tavaline.

6.2. Kaebaja asus veel Ukrainas elades koguma dokumente Ukraina kodakondsuse

taotlemiseks, kuid ei jõudnud sõja alguse tõttu seda menetlust lõpule viia ega Venemaa

kodakondsusest loobuda.

6.3. Kaebaja taotles Eestis Venemaa saatkonnast uut passi üksnes põhjusel, et talle on vajalik

kehtiv dokument oma isiku tõendamiseks ja reisimiseks.

6.4. Venemaal algatatakse praegusel ajal suurel hulgal poliitiliselt motiveeritud

kriminaalmenetlusi. Tapetud on poliitiliselt tuntud isikuid, nt Aleksei Navalnõi. Seega

4(11)

3-25-674

eksisteerib tõenäosus, et igaüks võib langeda Venemaa režiimi ohvriks ning Venemaa võimud

võivad valida kaebaja tema inimväärikust rikkudes juhuvaliku korras isikuks, keda karistada.

Venemaa võimud võiksid kiusata kaebajat taga mh põhjusel, et ta on Ukraina endine elanik.

Kuivõrd kaebaja ei ole Venemaal tuntud poliitik või ühiskonnategelane ei püüaks keegi

kaebaja võimalikku tagakiusamist takistada.

6.5. Kaebaja kui sõjaväekohustuslase puhul tekib Venemaal oht, et teda saadetakse

sundkorras sõdima Ukrainasse. Sellega sattuks ohtu kaebaja elu ja tervis ning kahjustataks

Ukraina iseseisvust, kuivõrd iga sõdur võib omada n-ö võtmerolli käimasolevas konfliktis.

Kaebaja ei soovi panustada Venemaa algatatud mõttetu sõja pidamisse ning Ukraina

tsiviilisikute tapmisesse.

6.6. Kaebajal on tekkinud sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestis. Tal on Eestis püsiv

töökoht.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Otsus on seaduspärane. PPA on õigesti

hinnanud, et kaeba ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks.

7.1. Sõltumata sellest, et kaebaja on kogu oma teadliku elu elanud Ukrainas, on ta Venemaa

kodanik. Põhjustel, miks kaebajal on Venemaa kodakondsus (nt kaebaja vanemate tegevus),

ei ole praegusel juhul tähtsust, sest need ei võimalda jaatada tema varjupaigavajadust.

7.2. Kaebaja on 2024. a taotlenud Venemaa saatkonnas uut Venemaa kodaniku passi, millest

järeldub, et tal puudub tagakiusuhirm kodakondsusjärgse riigi võimude ees. Passi taotlemisel

probleeme ei tekkinud, mis viitab, et kaebaja ei ole Venemaa ametivõimude huviorbiidis.

7.3.

Asjas ei oma tähtsust Venemaal algatatavate poliitiliselt motiveeritud

kriminaalmenetluste arv või A. Navalnõi surma asjaolud, sest kaebaja pole Venemaal tuntud

poliitik või ühiskonnategelane ning pole andmeid, et Venemaa võimud oleks teadlikud

kaebaja poliitilisest meelsusest. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotlemisel üksnes

üldsõnaliselt väitnud, et ta ei toeta Venemaa poliitikat, kuid pole seda mittenõustumist kunagi

avalikult väljendanud. Pole selge, miks peaks kaebaja sattuma Venemaa võimude huviorbiiti

määral, et nad hakkaksid teda taga kiusama.

7.4. Kaebusest jääb ebaselgeks, kas kaebaja hinnangul võidakse hakata teda taga kiusama

pikaajalise Ukrainas elamise tõttu. Kohtupraktikas on leidnud, et kuigi ukrainlasi või Ukraina

kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, ei ulatu selline kohtlemine

ukrainlaste tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses ning Venemaal elavad ukrainlased või

Ukraina kodanikud ei kvalifitseeru pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse tõttu

(Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2023 otsus nr 3-23-56, p 18). Kaebaja ei ole Ukraina

kodanik ega identifitseeri ennast ukrainlasena ning tagakiusamine Venemaal Ukrainas

elamisega seoses on ebatõenäoline.

7.5. Väide, et kaebajat ohustaks Venemaal sundkorras armeesse mobiliseerimine, on oletuslik

ja ebatõenäoline. Kaebaja ei ole saanud sõjalist väljaõpet ning tal puudub Venemaa

sõjaväepilet. Kuigi Venemaal 21.09.2022 välja kuulutatud osaline mobilisatsioon ei ole

ametlikult lõppenud, ei ole päritoluriigi info kohaselt 2023-2024 a. kedagi mobiliseeritud,

vaid võimud on keskendunud värbamisele läbi rahaliste stiimulite suurendamise, pettuse ja

5(11)

3-25-674

ähvarduste. Eriti haavatavateks rühmadeks olid kohustusliku ajateenistuse läbijad, vangid ja

põhisrahvaste liikmed, kaebaja neisse rühmadesse ei kuulu.

7.6. Kaebaja soovimatus ka kaudselt Venemaa algatatud sõtta panustada on inimlikult

mõistetav, kuid ei saa olla aluseks kaebaja pagulasena tunnistamiseks. Taolise lähenemise

korral oleks rahvusvahelist kaitset õigustatud saama iga Venemaa maksukohustuslasest

kodanik. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole laiapindse sisserändeõiguse tagamine ega

sisserändeõiguse tagamine kõigile autoritaarsetest riikidest saabunud isikutele.

7.7. Eestis töötamine ja siin suhtlusringkonna tekkimine ei ole asjaolud, mille tõttu saaks

jaatada kaebaja varjupaigavajadust. Kaebaja Eestis töötamist on arvestatud

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kontekstis, kuid kaebusest ei nähtu, et kaebaja

vaidleks eraldi vastu lahkumisettekirjutuse või sissesõidukeelu kohaldamisele.

7.8. Alusetud on kaebuse etteheited uurimispõhimõtte rikkumise või kaebaja meelsuse

püsivusele ja tähtsusele antud ebaõige hinnangu kohta. Kaebaja selgitused oma meelsuse

kohta piirdusid üldsõnalise tõdemusega, et ta ei toeta Venemaa poliitikat.

7.9. Ebaselge on kaebuse järeldus, et ainsaks põhjuseks kaebajale tagasilükkava otsuse

tegemiseks oli kaebaja Venemaa kodakondsus. Taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks oli

tagakiusu aluse, tagakiusaja ja täiendava kaitse vajaduse mittetuvastamine, mitte kaebaja

kodakondsus.

KOHTUISTUNG

8. Kohtuistungil jäid pooled oma varasemalt väljendatud seisukohtade juurde.

8.1. Kaebaja rõhutas, et ehkki tal pole objektiivsetel põhjustel seni olnud võimalik saada

Ukraina kodakondsust, on ta kogu oma senise elu elanud Ukrainas, vastab sisuliselt Ukraina

kodaniku tunnustele ja Ukraina sõjaga seoses annab Eesti kõikidele Ukraina kodanikele

ajutise kaitse.

8.2. Vastustaja märkis kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu osas, et vaatamata Riigikohtu

15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317/41 väljendatud seisukohtadele jääb PPA ka selles osas oma

otsuse juurde. PPA möönis, et kaebaja puhul ei esine teadaolevalt riske riigi julgeolekule või

avalikule korrale. Sissesõidukeelul on preventiivne mõju Euroopa Liidu tagasisaatmise

poliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste õiguse

vältimiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada kaebajale kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas

osas (vaidlusaluse otsuse p 4). Muus osas jääb kaebus rahuldamata, HKMS § 165 lg 2 alusel

ei korda kohus selles osas kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega ning

leiab, et haldusorgan on jõudnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel

lõppkokkuvõttes õigete järeldusteni.

Rahvusvaheline kaitse ja lahkumisettekirjutus (otsuse p-d 1-3)

10. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s

6(11)

3-25-674

1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised

veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eelnimetatud põhjuse

vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2

(vt direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Tagakiusamine (tegu või

teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või

kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas

süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s

2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema

1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt

õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust

tagasiulatuvalt) rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh

inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on

nimetatud eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise

tuvastamisel ei tule siiski rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid

eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste

raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta

isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt

Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 13). Kui olemasolevate tõendite põhjal on

selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise

nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1

ja 2). Kohus peab hindama rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise õiguspärasust

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31).

11. Tagakiusamise ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt.

Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades

piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust

hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks

olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete

asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult

faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas

päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse

või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (Euroopa Kohtu

otsus C-71/11 ja C-99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y ja Z, p-d 72, 76 ja 77).

Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on

võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (vt

Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 15).

12. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või

karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude

või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt RKHK 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115,

p 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, p 35, C-238/19 ja C-472/13).

13. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse

elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate

meetmete ja karistuste raskus (vt RKHK 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit

isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).

7(11)

3-25-674

14. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust ei rahuldatud üksnes

seetõttu, et tal on Venemaa kodakondsus. Vastustaja põhjendustest nähtub, et kaebaja taotlust

ei rahuldatud, sest puuduvad tema tagakiusamisele viitavad asjaolud.

15. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja on elanud kogu oma senise elu Ukrainas, kuid on

Venemaa kodanik ja rahvuselt venelane, kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja on Eestis

viibimise ajal taotlenud Venemaa saatkonnast passi väljastamist ja pass on talle ilma

probleemideta väljastatud. Kaebajal ei ole ka kunagi esinenud muid probleeme Venemaa

võimudega ja ehkki kaebajal on Venemaa võimude ja Ukraina sõja vastased vaated, ei ole ta

neid avalikult väljendanud.

16. Ringkonnakohus on varem leidnud, et ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse

Venemaal halvemini kui venelasi, sh on eriti keeruline nende olukord, kes on Venemaale

saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses,

mille tõttu kõik Venemaal elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud kvalifitseeruks

pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse alusel (nt TlnRKK 22.09.2023 otsus nr 3-

23-56, p 18). Kohus leiab, et sama võib järeldada ka kaebaja kui kogu oma elu Ukrainas

elanud Venemaa kodaniku kohta, kes räägib vene keelt ukraina keele aktsendiga (vt käesoleva

kohtuotsuse p 6.1.). Ehkki on võimalik, et kaebajasse suhtutakse tema tausta tõttu Venemaal

halvemini kui teistesse Venemaa kodanikesse, ei anna üksnes see alust järeldada, et kaebajat

saaks kvalifitseerida rahvusvahelist kaitset vajava isikuna.

17. Kaebajal on Venemaa võimude vastased vaated. Samas ei ole kaebaja avaliku elu

tegelane, poliitik või arvamusliider, kelle puhul oleks alust arvata, et tema vaated oleks

Venemaal, sh Venemaa võimudele tuntud. Kaebaja enda kinnitusel ei ole ta oma poliitilisi

vaateid kunagi avalikult väljendanud, osalenud Venemaa võimude vastastel meeleavaldustel

vmt. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et üksnes Venemaa võimude vastased vaated ei

kinnita isiku tagakiusamist. Ehkki Venemaal võib tõepoolest olla karistatav igasugune

tegevus, mida saab käsitada riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena,

tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa

riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste

karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane (nt TlnRKK 19.11.2024 otsus

asjas nr 3-23-1723, p 14). Samuti on leitud, et päritoluriigi teavet arvesse võttes ohustab

poliitilistel põhjustel tagakiusamine Venemaal vaid selliseid inimesi, kes väljendavad

võimukriitilist meelsust järjepidevalt, muudel juhtudel on inimõiguste rikkumine võimalik

vaid juhuslikult (TlnRKK 16.04.2024 määrus asjas nr 3-23-1231/64, p 13). Kaebaja profiil ei

ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele kaebajaga sarnases

olukorras olevatele Venemaa kodanikele (TlnRKK 19.11.2024 otsus asjas nr 3-23-1723, p

15). Tagakiusu järeldamiseks ei piisa pelgast arvamusest, et tagakiusu ei saa välistada

(Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 15).

18. Kuna kaebaja ei ole Venemaal tuntud avaliku elu tegelane, poliitik või arvamusliider, ei

tõenda kaebaja kaitsevajadust ka kaebuses esitatud paralleelid tuntud Venemaa

opositsiooniliste poliitikute (nt A. Navalnõi) tagakiusamisega. Kaebaja olukorda ei saa selliste

isikute olukorraga samastada.

19. Samuti ei saa kaebaja olukorda rahvusvahelise kaitse taotlemisel võrdsustada automaatselt

Ukraina kodanikega ajutise kaitse või Eesti elamisloa väljastamise taotlemisel, mistõttu ei

nõustu kohus kaebaja väidetega tema ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes Eestis viibivate

Ukraina kodanikega. Kaebaja olukorda tuleb hinnata individuaalselt, mh arvestades tema

rahvust, kodakondsust, vaateid ja senist tegevust nende vaadete väljendamisel.

8(11)

3-25-674

20. Kaebaja peab võimalikuks, et Venemaale saatmise korral mobiliseeritakse ta Venemaa

armeesse. See kartus on kohtu hinnangul hüpoteetiline, ega võimalda järeldada tema

tagakiusamist. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja läbinud ajateenistust ega oma

muud sõjalist väljaõpet. Kaebaja on sündinud 1986. aastal (dtl 19) ning on seega kõrgemas

vanuses kui Venemaal ajateenistuskohustuse ülempiiriks seatud 30 eluaastat1. Puuduvad

andmed ja kaebaja ei väida, et talle oleks üritatud kätte toimetada mobilisatsioonikutset.

Seetõttu ei ole teada, kas kaebaja üldse kuuluks Venemaa kehtiva õiguse kohaselt

mobiliseerimisele, millisesse üksusesse ta mobiliseerimisel kuuluks ja milliseid

teenistusülesandeid eeldatavalt täidaks (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26;

TlnRKK 15.01.2025 otsus asjas nr 3-24-404, p 26). Vastustaja esitatud ja kaebaja poolt

vaidlustamata andmetel (käesoleva kohtuotsuse p 7.5.) ei toimu Venemaal praegu vaatamata

2022. a välja kuulutatud osalisele mobilisatsioonile tegelikkuses sõjaväekohuslaste

sundkorras mobiliseerimist.

21. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustaja järeldusega, et kaebaja puhul ei nähtu asjaolusid,

mis võimaldaks järeldada tema rahvusvahelise kaitse vajadust tagakiusu tõttu Venemaal.

Nagu juba öeldud, ei saa varjupaigamenetluse eesmärgiks pidada rahvusvaheline kaitse

andmist kõigile autoritaarsete riikide kodanikele. Kaebajale rahvusvahelise kaitsmise andmise

aluseks ei saa üksnes kaebaja soov elada oma kodakondsusjärgse riigi asemel Eestis ja

kaebajal Eestis tekkinud isiklikud ja tööalased suhted.

22. Kaebaja ei ole esitanud eraldi väiteid selle kohta, et otsus oleks õigusvastane kaebaja

täiendava kaitse vajadusele antud hinnangu või tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutuse osas.

Kohus nõustub otsuse põhjendustes vastustaja esitatud järeldustega ja leiab, et otsus on ka

kaebaja täiendava kaitse vajaduse hindamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas

osas õiguspärane.

Sissesõidukeeld (otsuse p 4)

23. Kaebaja taotleb ka otsusega tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist, ehkki ei

ole esitanud konkreetseid väiteid sissesõidukeelu õigusvastasuse kohta.

24. Kohus leiab, et otsus tuleb sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistada. Riigikohtu

halduskolleegium on 15.05.2025 otsuse nr 3-23-1317/41, p-s 37 asunud seisukohale, et

vastustajal lasub kohustus rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisel

sissesõidukeeldu kohaldades põhjendada, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni

viisaruumi riigis ebasoovitav (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 lg 1)

või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule ehk näidata,

milles seisneb sissesõidukeelu ning selle tähtaja vajadus ja eesmärk. Riigikohus leidis sama

otsuse p-s 26 ka, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise

menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS § 27 järgi sama

seaduse 5. peatüki norme.

25. Samad Riigikohtu otsuses nr 3-23-1317/41 osutatud puudused on ka käesolevas asjas

vaidlustatud sissesõidukeelu kohaldamise otsusel. Vastustaja on osundanud kaebajale

sissesõidukeelu kohaldamisel VSS §-le 31, mis ei kuulu VSS § 27 järgi kohaldamisele

lahkumisettekirjutusega sissesõidukeelu kehtestamisel.

1 https://www.err.ee/1609046384/venemaa-tostis-ajateenistuskohustuse-ulemiseks-vanusepiiriks-30-aastat

9(11)

3-25-674

26. Samuti ei ole PPA otsuses põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni

viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule

korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja sisenes Eestisse seaduslikult ning esitas

varjupaigataotluse Eestis viibides. Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse

menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid, ei võltsitud dokumente ega takistanud

menetlustoimingute tõhusat tegemist. Kaebaja tegevuses avalikku korda ja riigi julgeolekut

puudutavate riskide puudumist kinnitas PPA ka kohtuistungil. PPA pole teinud etteheiteid ka

kaebaja tegevusele Eestis viibimise ajal. Kaebajat individuaalselt iseloomustavate asjaoludega

tuleb sissesõidukeelu kui tõkendi ning selle tähtaja määramisel arvestada (vt RKHK

15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p-d 37 ja 38). Sissesõidukeelu kohaldamist ei õigusta

piisavalt üksnes vastustaja poolt kohtuistungil esile toodud preventiivne mõju Euroopa Liidu

tagasisaatmise poliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste

vältimiseks.

Esialgne õiguskaitse

27. Kaebaja esitas kaebuses mh taotluse, et kohus tuvastaks tema õiguse viibida kuni

kohtumenetluses otsuse tegemiseni Eesti territooriumil. Vastusena sellele taotlusele selgitas

kohus 21.03.2025 määruses, et VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse

taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse

tegemiseni. VRKS § 3¹ lg 1 p 1 mõttes ei ole veel tehtud lõplikku otsust kui PPA keeldub

rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise tähtaeg veel kestab. Haldusakti

edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi lg 2 kohaselt halduskohtu otsus,

millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus ei pea olema jõustunud) (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2017 määrus asjas nr 3-3-1-54-16, p 16). VRKS § 3¹ lg 2

kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja

varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata, tegemisega ja

sellega lõpevad ka varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kohus märkis, et kui kaebus jääb

rahuldamata, on kohtul võimalik hinnata kaebaja täiendava (esialgse) õiguskaitse vajadust

omal algatusel ning kohaldada kohtuotsusega esialgset õiguskaitset.

28. Kuivõrd halduskohus jätab kaebuse rahvusvahelise kaitse andmist puudutavas osas

rahuldamata, lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus ja ühes sellega õigus viibida Eestis ehk

hakkaks kulgema vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtaeg. HKMS § 249 lg 1 ls 1 kohaselt

võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas

menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib

kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus

leiab, et võimaluse puudumine viibida oma kohtumenetluse ajal Eestis võib kaebaja õiguste

kaitsmist oluliselt raskendada. Seetõttu kohaldab kohus esialgset õiguskaitset ning annab

kaebajale võimaluse viibida oma kohtumenetluse ajal Eestis. Riigikohus on 13.11.2020

määruses asjas nr 3-20-349 selgitanud, et esialgse õiguskaitse meede peab olema

proportsionaalne. Proportsionaalseks meetmeks (vähimaks vajalikuks) on praegusel juhul

PPA 04.03.2025 otsuse p 3 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine kuni kohtuotsuse

jõustumiseni käesolevas asjas (HKMS § 251 lg 1 p 1).

Menetluskulud ja muud küsimused

29. HKMS § 108 lg 2 alusel jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 ls 1 ja 2 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati

10(11)

3-25-674

asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva

jooksul pärast istungi lõppu.

30. Kaebaja ei esitanud kohtule enne kohtuvaidlusi (kohtuistungit) menetluskulude nimekirja

ning teatas 03.06.2025 kohtuistungil (dtl 121), et loobub menetluskulude nõudmisest riigilt.

Kaebaja esitas 05.06.2025 kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid kokku

1189,5 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks vastustajalt. Esitatud kuludokumentide

järgi olid kaebaja menetluskulud järgmised: 1) riigilõiv 20 eurot; 2) kaebuse koostamise kulud

732 eurot (sh käibemaks); 3) kohtuistungi ettevalmistumise ja istungil osalemise kulud 457,5

eurot (sh käibemaks).

31. Kohus leiab, et kuna kaebaja ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente HKMS § 109 lg 1 ls 1 sätestatud tähtajaks ja kinnitas kohtuistungil, et ta

loobub menetluskulude väljamõistmisest vastustajalt, siis kuulub menetluskulu kaebajale

välja mõistmisele üksnes osas, mis seondub kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil

osalemisega. Viimati nimetatud osas on kaebaja esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse

tähtaegselt (HKMS § 109 lg 1 ls 2). Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (ühe

otsuse resolutsiooni punkti tühistamine neljast) mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulu summas 115 eurot.

32. Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).

allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

11(11)