3-24-152/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-152

Haldusasi

N.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.09.2023 otsuse

nr 15.3-3.2/688-1 ja 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-

3.6/142 ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – N.B

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Ragne Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebaja 14.05.2025 menetlusdokumendile lisatud tõendid (digitaalse

kohtutoimiku lk-d 189–192).

2. Jätta N.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-24-152 tehtud

Tallinna Halduskohtu 27.05.2024 otsuse resolutsioon muutmata, ent muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva kohtuotsuse põhjendustele.

3. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

14.07.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-24-152

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 13.02.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) pikaajalise elaniku elamisloa

taotluse, märkides, et ta on Eestis alaliselt elanud järjepanu 45 aastat, teeninud siin välja tööstaaži,

on poja ülalpidamisel ning kõik tema pereliikmed elavad Eestis. Menetluse käigus selgitas kaebaja

täiendavalt, et teda peavad üleval tema Eestis elavad täisealised lapsed. Seejuures esitas kaebaja

28.02.2023 PPA-le väljavõtte lepingust, mille kohaselt kohustus tema poeg talle tasuma iga kuu

teatava rahasumma (dtl 32) ning dokumendi (dtl 33), milles kinnitas, et sai 15.01.2023 oma pojalt

295 eurot ning 15.02.2023 samuti 295 eurot. Seevastu 20.03.2023 e-kirjas (dtl 36) selgitas kaebaja

PPA-le, et pojaga sõlmitud leping on poolte kokkuleppel tühistatud. 29.03.20023 esitas kaebaja

PPA-le dokumendi (dtl 42), milles kinnitab, et on saanud oma pojalt 2022. aastal iga kuu 255–275

eurot. 12.06.2023 e-kirjas (dtl 60–61) selgitas kaebaja PPA-le, et pärast pojaga sõlmitud lepingu

lõppemist on ta sõlminud oma poja ja tütrega suulise lepingu, mille kohaselt hoolitsevad tema poeg

ja tütar, kes on täisealised ja elavad Eestis seaduslikult, kõigi kaebaja materiaalsete, füüsiliste ja

vaimsete vajaduste eest.

2. PPA 12.09.2023 otsusega nr 15.3-3.2/688-1 (edaspidi „vaidlustatud otsus“) keelduti kaebajale

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest põhjusel, et kaebajal puudub püsiv legaalne sissetulek

välismaalaste seaduse (VMS) § 232 lg 1 p 3 tähenduses, kuna selliseks sissetulekuks ei saa olla

kaebaja ja tema lapse vahel sõlmitud lepingu alusel makstav toetus. Samuti leidis PPA, et

varasemas haldusmenetluses on tuvastatud, et kaebaja ei vaja terviseseisundist tulenevalt hooldust

ning tal ei ole erakorralist sõltuvussuhet oma täisealistest ja iseseisvalt elavatest lastest, ent VMS §

9 lg 2 p 5 kohaselt loetakse legaalseks sissetulekuks täisealise lapse poolt vanema ülalpidamist

vaid siis, kui vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema.

3. Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille PPA jättis 15.12.2023 vaideotsusega nr

15.3-3-6/142 rahuldamata.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 12.09.2023 otsuse nr

15.3-3.2/688-1 ja 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/142 tühistamist ja kaebaja taotluse uuesti

läbivaatamiseks kohustamist. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

4.1.

PPA on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja elab Eestis juba 47 aastat ja on

soovinud omandada Eesti kodakondsust, ent ei ole suutnud sooritada keeleeksamit. Kaebaja ei ole

ohuks Eesti avalikule korrale ega julgeolekule.

4.2.

Kaebajal on püsiv legaalne sissetulek VMS § 9 tähenduses, kuna ta on saanud pidevalt

elatisraha oma täisealistelt lastelt vastavalt nendega sõlmitud lepingule. Kaebaja lapsed jõudsid

järeldusele, et kaebaja on oma tervisliku seisundi ja vanuse tõttu muutunud töövõimetuks ja on

otsustanud kaebaja eest vabatahtlikult hoolitseda, toetades teda rahaliselt toimetulekuks vajalikus

ulatuses. Täiskasvanud vanema ja laste vahelise kokkuleppe alusel makstav elatis on käsitatav

püsiva legaalse sissetulekuna.

2(7)

3-24-152

5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad. Kaebaja suhtes

kohaldub VMS § 232 lõikes 5 toodud erisus ja sisuliselt ainuke pikaajalise elaniku elamisloa

saamise tingimus, mis kaebajal tuli täita, oli VMS § 232 lg 1 punktist 3 tulenev püsiva legaalse

sissetuleku nõue. VMS § 9 lg 2 punkti 5 kohaselt on legaalseks sissetulekuks lapse poolt vanema

ülalpidamine, kui vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema.

See säte on mõeldud kohaldamiseks juhul, kui välismaalasele on antud tähtajaline elamisluba VMS

§ 150 lg 1 p 3 alusel hooldust vajava vanemana lapse juurde elama asumiseks. Sätte mõte ei ole

see, et välismaalane, kes mingil põhjusel VMS § 9 lõikes 1 sätestatud legaalset sissetulekut ei oma,

saaks Eestis elada pelgalt laste käest saadud rahast. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 lõikest 1

tulenevast ülalpidamiskohustustest ei saa järeldada, et raha, mille kaebaja saab oma pojalt, oleks

käsitatav elatise ja legaalse sissetulekuna VMS § 9 lg 1 tähenduses, kuna pole tuvastatud, et

kaebaja ei ole suuteline ennast ise ülal pidama.

6. Tallinna Halduskohus tegi 27.05.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Kaebaja ei vasta VMS § 232 lg 1 punktis 3 sätestatud tingimusele, mille kohaselt peab

välismaalasel olema püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks. See tingimus peab VMS §

232 lõikest 5 tulenevalt olema täidetud ka välismaalase puhul, kes asus Eestisse elama enne 1.

juulit 1990.

6.2.

Kaebaja legaalseks sissetulekuks ei saa olla VMS § 9 lõikes 1 nimetatud elatis, kuna elatis

on kohtu poolt väljamõistetud summa ülalpidamiskohustuse täitmiseks vastavalt

perekonnaseaduse (PKS) §-le 75. Kaebaja legaalseks sissetulekuks ei olnud ka perekonnaliikme

tagatud ülalpidamine, kuna VMS § 9 lg 2 punkti 5 kohaselt on lapse poolt vanemale makstud

summa käsitatav legaalse sissetulekuna vaid juhul, kui vanem ei ole terviseseisundi või puude

tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Mõiste „ülalpidamine“ sisustamisel saab juhinduda PKS

§ 16 lõikest 2 ehk ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna

elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning vanemate ja nende

ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Ülalpidamist tuleb eristada

hooldusest (PKS § 124 ja 127) ning tähelepanust, mida kaebaja lapsed talle osutavad või milles

teda igapäeva toimingutes füüsiliselt või vaimselt aitavad.

6.3.

Kaebaja on 72aastane ning seega ilmselgelt vanaduspensioni eas. Tal võib olla õigus saada

Eestis pensioni, kui tal oleks Eestis viibimisalus. VMS-is sätestatud legaalse sissetuleku nõuet ei

saa tõlgendada viisil, et viibimisalus tuleb anda selleks, et isik omandaks legaalse sissetuleku

saamise õiguse nt pensioni näol. Õigus legaalsele sissetulekule Eesti sotsiaalsüsteemi arvelt

(vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, pension) peab välismaalasel olema juba ajal, mil ta

viibis Eestis seaduslikult. Kaebajale ei ole Eestis pensioni määratud. VMS § 9 lg 2 p 5 ei

võimalda lugeda legaalseks sissetulekuks pereliikmete vahel vabatahtlikku ülalpidamist mistahes

põhjusel. Lapse poolt vanema ülalpidamist saab lugeda legaalseks sissetulekuks üksnes juhul, kui

vanem vajab sellist ülalpidamist enda terviseseisundist või puudest tulenevalt ega ole võimeline

end ise ülal pidama.

6.4.

Kohtud on kaebaja hooldusvajadust kontrollinud haldusasjas nr 3-21-589. Võib küll

eeldada, et kaebaja tervis ei ole eelviidatud kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes paranenud, ent

jätkuvalt puuduvad tõendid, et kaebaja ei ole suuteline terviseseisundist tingituna iseseisvalt

toime tulema ja vajab seetõttu ülalpidamist. Kaebaja seisukohtadest ilmneb, et tal puuduvad

elatusvahendid seetõttu, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seda, et kaebaja ei tule

terviseseisundi tõttu iseseisvalt toime, ei kinnita ka visiidid osteopaadi juurde. Osteopaatia on

alternatiivmeditsiini alaliik, millele on teaduspõhise meditsiini esindajatel tõsiseid etteheiteid,

sellel alal puudub tervishoiu kutsestandard ning tegemist on kiropraktikaga seotud

3(7)

3-24-152

manuaalteraapia liigiga, mille aluseks olevatel põhieeldustel napib bioloogilist usutavust ning

mille efektiivsus ja ohutus on vaieldavad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse

tühistada ja saata kaebus halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Esiteks leiab kaebaja, et

halduskohus jättis põhjendamatult kolmandate isikutena menetlusse kaasamata kaebaja poja ja

tütre, kuna asjas tehtav kohtulahend võib piirata nende kui kaebaja ees vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust täitvate isikute tsiviilõigusi ja kodanikuvabadusi. Teiseks leiab kaebaja, et

halduskohus kohaldas põhjendamatult VMS § 9 lg 2 punkti 5. Nimetatud säte moonutab legaalse

tulu mõiste tähendust ning piirab kaebajale põhiseaduse §-dega 10–13, 17, 18, 19, 26, 27, 28 ning

PKS §-dega 96, 97 ja 100 tagatud õigusi ja vabadusi, olles vastuolus põhiseaduse vaimuga ning

inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Halduskohus leidis ka vääralt,

et kaebaja ei põe mingisuguseid haigusi ega vaja ülalpidamist. Halduskohus on põhjendamatult

sekkunud kaebaja õigusesse valida enda ravimiseks alternatiivmeditsiini meetodeid, nagu

osteopaatia.

8. Vastustaja

esitas apellatsioonkaebuse kohta kirjaliku seisukoha, milles vaidleb

apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes halduskohtu põhjendustega. Vastustaja leiab esiteks, et

kaebaja laste menetlusse kaasamine ei olnud vajalik, kuna vaidlustatud otsus ei piira kaebaja tütre

ega poja õigusi. Teiseks on vastustaja seisukohal, et VMS § 9 lg 2 p-s 5 on selgelt sätestatud, et

legaalseks sissetulekuks on lapse poolt vanema ülalpidamine, kui vanem ei ole terviseseisundi või

puude tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema. Täpsemalt terviseseisundi või puude asjaolusid ja

kindlaksmääramise kriteeriume ei saagi välismaalaste seadusega kindlaks määrata. Halduskohus

leidis õigesti, et kaebaja ei põe haigusi, ei vaja ülalpidamist, on suuteline ennast ise ülal pidama

ning et laste käest saadav raha ei ole elatis või legaalne sissetulek VMS § 9 mõistes. Pelgalt

asjaolu, et kaebaja lastel on PKS § 96 lõikest 1 tulenevalt kaebaja ülalpidamiskohustus, ei tähenda,

et kaebajale poja poolt makstud raha saaks lugeda elatiseks ning seega legaalseks sissetulekuks

VMS § 9 lg 1 mõistes. PKS § 97 p 3 sätestab, et ülalpidamist on õigustatud saama abivajav üleneja

sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kuna elamisloa menetluses ei ole kinnitust

leidnud, et apellandi näol oleks tegemist isikuga, kes ei ole suuteline ennast ise ülal pidama, ei saa

ka kaebaja poja poolt makstavat raha pidada elatiseks VMS § 9 lg 1 mõistes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas 14.05.2025 avaldusega ringkonnakohtule uued tõendid, milleks on kaebaja poja

ja avaldus kaebajale igakuise elatisraha maksmise kohta perioodil 13.12.2023–12.05.2025 (dtl

189–192). HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas

tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõnealustel tõenditel siinse vaidluse lahendamise

seisukohast tähtsust, kuna need tõendid puudutavad sündmusi, mis on aset leidnud pärast

vaidlustatud PPA otsuse tegemist. HKMS § 158 lg 2 teises lauses on sätestatud, et haldusakti ja

toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

Siinses asjas on vaja seega kindlaks teha, kas PPA leidis vaidlustatud otsuse tegemise ajal, st

12.09.2023, õigesti, et kaebajal puudub püsiv legaalne sissetulek. PPA otsuse õiguspärasust ei

mõjuta see, kas või millist laadi sissetulekut on kaebaja saanud hiljem.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et

kaebaja ei vastanud VMS § 232 lg 1 punktis 3 sätestatud nõudele ning seega oli elamisloa

andmisest keeldumine põhjendatud. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme.

11. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et halduskohus oleks pidanud kolmandate isikutena

menetlusse kaasama kaebaja lapsed. HKMS § 20 lg 1 kohaselt kaasatakse kolmas isik menetlusse,

kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. See tähendab, et kolmas

4(7)

3-24-152

isik kaasatakse menetlusse, kui asjas tehtavast kohtulahendist võivad sellele isikule tuleneda

mingisugused kohustused või kui ta võib asjas tehtava kohtuotsusega kas osaliselt või täielikult

ilma jääda teatavatest õigustest. Siinses asjas tehtava kohtulahendiga ei ole ühelgi juhul võimalik

kaebaja laste õiguste ja kohustuste üle otsustamine. Kaebaja kaebuse rahuldamine või rahuldamata

jätmine ei tekita ühtki kohustust kaebaja lastele, samuti ei piira see kaebaja laste õigusi ega

reguleeri kaebaja ja tema laste vahelisi õigussuhteid, sh perekonnasuhetest tulenevaid

ülalpidamiskohustusi.

12. Vaidlustatud otsusega keeldus PPA kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS

§ 237 p 3 alusel ning konkreetsemalt põhjusel, et kaebaja ei vastanud VMS § 232 lg 1 punktis 3

sätestatud tingimusele, mille kohaselt peab välismaalasel pikaajalise elaniku elamisloa saamise

eeldusena olema legaalne püsiv sissetulek Eestis toimetulekuks. PPA ei ole vaidlustatud otsuses

tuvastanud muid pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Samuti on PPA

sedastanud, et kaebaja kuulub VMS § 252 lõike 5 isikulisse kohaldamisalasse. Seejuures ei ole

PPA vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kaebaja Eestis elamine kahjustaks Eesti riigi huve.

Eeltoodust tulenevalt ei puutu siinse vaidluse lahendamisel asjasse see, et kaebaja ei ole pikka aega

täitnud talle tehtud lahkumisettekirjutust ega taotlenud endale reisidokumenti oma

kodakondsusriigist. Vaidlus taandub niisiis üksnes küsimusele, kas PPA leidis õigesti, et kaebajal

puudub legaalne püsiv sissetulek.

13. VMS § 232 lg 1 p 3 kohaselt peab välismaalasel pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks

olema püsiv legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks. Selle nõude eesmärk on välistada elamisloa

andmine isikule, kelle puhul ei ole tagatud tema majanduslik toimetulek õiguspärasel viisil saadud

vahenditega, kuna sellise isiku puhul on arvestatav oht, et ta võib jääda riigi ülalpidamisele ja

hakata seeläbi põhjendamatult koormama riigi sotsiaalsüsteemi või hakata elatusvahendeid

hankima õigusvastasel moel.

14. VMS § 9 lõikes 1 on loetletud esiteks erinevad teatava rahasumma saamises seisnevad

sissetulekuallikad (töötasu, vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, seaduslikust äritegevusest või

omandist saadav tulu, pension, stipendium, elatis, välisriigi makstav toetus). Teiseks loetakse

eelviidatud sätte kohaselt legaalseks sissetulekuks ka „perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine“.

Viimast mõistet on täpsustatud VMS § 9 lõikes 2, kus on sisuliselt loetletud üles rida olukordi, kus

asjaomane välismaalane elab majanduslikus mõttes ühises majapidamises oma perekonnaliikmega,

kes kindlustab välismaalase ainelise toimetuleku, ilma et see peaks tingimata hõlmama sellele

välismaalasele raha maksmist. Siinses asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei kuulu VMS § 9

lõike 2 punktide 1–41 ega lõike 6 kohaldamisalasse. Küll on aga vaidlus selles, kas kaebaja suhtes

kohaldub eelviidatud lõike punkt 5, mille kohaselt loetakse perekonnaliikme tagatud

ülalpidamiseks „täisealise lapse või lapselapse poolt vanema või vanavanema ülalpidamist, kui

vanem või vanavanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema“.

PPA ja halduskohus leidsid õigesti, et selle sätte isikulisse kohaldamisalasse saab kuuluda vaid

välismaalane, kes ei suuda iseseisvalt toime tulla kas terviseseisundi või puude tõttu. Halduskohus

on piisava põhjalikkusega käsitlenud kaebaja terviseseisundi kohta juba varasemates jõustunud

kohtuotsustes tuvastatud asjaolusid ja õigesti leidnud, et kaebaja puhul ei ole tõendatud, et tal oleks

puue või terviseseisund, mis takistab iseseisvat toimetulekut. Kuigi võib eeldada, et vanusest

tingituna on kaebajal teatavaid tervisehädasid, ei ole tema vanus selline, mille pinnalt saaks teha

järelduse, et ta ei tule iseseisvalt toime. Ringkonnakohtu hinnangul on VMS § 9 lõikes 2 silmas

peetud eelkõige vanemaid, kelle terviseseisundist tingitud võimalused iseseisvaks liikumiseks ja

tegutsemiseks väljaspool oma kodu on sedavõrd piiratud, et nad ei vaja oma elutegevuseks raha,

vaid neile vajalik aineline heaolu on võimalik täielikult tagada neile vajaliku toitlustamise, riietuse

jms kindlustamisega nende laste poolt. Siinsel juhul ei viita ükski tõend sellele, et kaebaja oleks

selline isik. Asjaolu, et kaebaja elab ühes korteris koos oma täisealise pojaga – mille üle ei ole

poolte vahel vaidlust – ei kinnita, et kaebaja ei tuleks terviseseisundist või puudest tingituna

5(7)

3-24-152

iseseisvalt toime. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja püsivaks legaalseks sissetulekuks ei

saa olla perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine VMS § 9 lg 2 punkti 5 tähenduses. Mis puudutab

halduskohtu põhjendusi seoses osteopaatiaga kui ravimeetodiga, siis tuleb üksnes märkida, et

halduskohus ei ole võtnud seisukohta, et kõnealuse tervendamisviisi kasutamine oleks lubamatu

või taunitav, vaid pelgalt tõdenud, et osteopaadi visiidid ei tõenda, et kaebajal oleks mingisugune

selline tervisehäda, mille tõttu ei suudaks ta iseseisvalt toime tulla.

15. Kaebaja on PPA-s toimunud menetluse käigus ja halduskohtus väitnud, et talle tema laste

poolt antava ülalpidamise näol on tegemist elatisega VMS § 9 lg 1 tähenduses. Sellega seoses

märkis halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendava osa punkti 5 teises lõigus, et

„[k]äesolevas asjas ei ole vaidluse all elatis (vt § 9 lg 1 legaaldefinitsioon), kuivõrd elatis on kohtu

poolt väljamõistetud summa ülalpidamiskohustuse täitmiseks (PKS § 75 lg 1)“. Ringkonnakohus

selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei saa siinse vaidluse kontekstis asjassepuutuvaks pidada viidet

PKS §-le 75, kuna see reguleerib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust, mitte aga vanemate ja

laste vahelisi ülalpidamiskohustusi. Põlvnemisest tulenevaid ülalpidamiskohustusi reguleerib PKS

8. peatükk. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et elatisena VMS § 9 lg 1 tähenduses kvalifitseerub

üksnes kohtuotsusega välja mõistetud elatis. PKS § 100 lg 1 kohaselt tähendab elatis

ülalpidamiskohustuse täitmiseks (ülalpidamise andmiseks) perioodiliselt makstavat rahasummat.

Samavõrd kui kohtuotsusega välja mõistetud elatis, on VMS § 9 lg 1 tähenduses elatisena käsitatav

ka ülalpidamise saaja ning ülalpidamise andja vaheline kokkulepe sellise perioodilise makse

tasumise kohta. Sellise kokkuleppe alusel makstava elatise (rahasumma) kvalifitseerimisel legaalse

sissetulekuna VMS § 9 lg 1 tähenduses ei ole oluline, mis põhjusel sellist elatist makstakse.

Erinevalt VMS § 9 lg 2 punktis 5 sätestatud olukorrast ei ole elatise maksmise puhul iseenesest

oluline, et elatise saaja oleks terviseseisundist või puudusest tingituna võimetu iseseisvalt toime

tulema. Ringkonnakohus möönab samuti, et täiskasvanud lapse ja tema vanema vaheline

kokkulepe elatise maksmiseks võib olla sõlmitud mistahes vormis. Küll aga on elamisloa taotlejal,

kes soovib tugineda sellele, et selline elatis on tema legaalne püsiv sissetulek VMS § 232 lg 1 p 3

tähenduses, seaduse mõttest ja eesmärgist tulenevalt kohustus esitada veenvad tõendid selle kohta,

et tegemist on kehtiva kokkuleppega, mis kindlustab välismaalasele püsivat laadi elatise laekumise.

Vastasel korral ei saa PPA piisava kindlusega prognoosida, et kogu edasise Eestis elamise ajal on

sissetulek tagatud.

16. Siinsel juhul tõdeb ringkonnakohus, et kaebaja ei tõendanud elamisloa taotluse menetluses

veenvalt oma lastelt püsiva elatise saamist. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja

avaldas PPA-le menetluse käigus, et varem oli tema ja tema poja vahel sõlmitud kirjalik leping

elatisena käsitatava summa igakuise maksmise kohta, ent pooled otsustasid selle lepingu lõpetada.

Järgnevalt väidetavalt kaebaja ja tema laste vahel sõlmitud suulise elatise maksmise kokkuleppe

kohta ei esitanud kaebaja PPA-le mistahes veenvaid tõendeid. PPA ei saanud kaebaja paljasõnalise

väite põhjal tuvastada seda, et kaebaja saab lastelt elatist ehk püsiva iseloomuga rahalisi

väljamakseid, mis kindlustavad tema toimetuleku Eestis. Püsiva legaalse sissetuleku tõendamine

on elamisluba taotleva välismaalase ülesanne. Siinsel juhul nõudis vastustaja korduvalt kaebajalt

sissetuleku kohta dokumentide esitamist. Isegi kui kaebaja ja tema täisealuste laste vahel oli

suuline kokkulepe elatise maksmiseks, st elatisena käsitatavate regulaarsete maksete tegemise

kohta, oli kaebaja ülesanne leida võimalus sellise kokkuleppe fikseerimiseks moel, et oleks

võimalik usaldusväärselt veenduda sellise kokkuleppe olemasolus. Liiati pidanuks kaebaja

tõenditest selgelt nähtuma, kui suur on asjaomane elatise summa, et veenduda, et see on piisav

kaebaja toimetulekuks. Üksnes välismaalase väide, et tema lapsed kindlustavad suulise kokkuleppe

alusel välismaalase aineliste vajaduste rahuldamise ükskõik kas ühise majapidamise või muude

kaebaja elutegevusega vältimatult seotud kulude kandmise teel või kaebajale raha andmise kudu, ei

ole piisav tõendamaks püsiva legaalse sissetuleku olemasolu.

6(7)

3-24-152

17. Juhindudes HKMS § 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 1 ja sellest, et vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)