3-23-2840/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2840

Haldusasi

I.L-i kaebus Kaitseressursside Ameti 01.04.2023

ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/2503 täitmata jätmise eest

sunniraha rakendamise peale

Menetlusosalised

Kaebaja – I.L , volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Kaitseressursside Amet, volitatud esindaja

Elis Lõiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.L-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.L-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.05.2024

otsus haldusasjas nr 3-23-2840 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-2840

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseressursside Amet

(KRA) kutsus

01.04.2023 ettekirjutusega nr 11-

12.1/2023/2503 I.L-i kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 40 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel

terviseseisundi hindamisele 15.05.2023 kell 10.30. Ettekirjutuse kohaselt oli I.L varem

kutsutud terviseseisundi hindamisele 27.02.2023, kuhu ta ei ilmunud. Ettekirjutuses

hoiatatakse, et kui I.L hindamisele ei tule, siis rakendatakse sunniraha summas 200 eurot

(lisandub kohtutäituri tasu) ning sunniraha võib määrata korduvalt, kuni ettekirjutus on

täidetud.

2. KRA tegi 03.10.2023 I.L-ile sunniraha rakendamise teatise nr 11-18/2023/1531 ja

15.11.2023 kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetlus nr 027/2023/5760 lõpetati nõude

rahuldamisega 28.11.2023.

3. I.L esitas 11.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles KRA 01.04.2023

ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamist, KRA kohustamist

tagastada kaebajale 01.04.2023 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sisse nõutud sunniraha 200

eurot ja hüvitada täiteasjas kantud täitekulud 72 eurot.

Kaebaja ei saanud terviseseisundi hindamisele ilmuda, kuna ta ei olnud sellest kohustusest

teadlik. KRA 01.04.2023 ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud 17.11.2023 kohtutäituri

poolt. Haldusakt peab olema adressaadile kätte toimetatud enne täitemenetluse alustamist.

Kuigi KVTS § 15 lg 2 annab KRA-le õiguse valida kättetoimetamise viis, on ta valiku

tegemisel seotud haldusmenetluse seadusega (HMS). KRA-l on kõrgendatud kohustus

veenduda, et teised kättetoimetamise võimalused on ammendatud. Sunniraha määramine

terviseseisundi hindamisele ilmumata jätmise eest ei ole õiguspärane ega põhjendatud.

Sunniraha rakendamisest kaebajat ei teavitatud. KRA tegevus kaebaja suhtes on pahauskne ja

ei ole õiglane.

4. Tallinna Halduskohus võttis 04.01.2024 määrusega kaebuse menetlusse, märkides

määruse põhjendustes, et kaebus on esitatud järgmistes nõuetes: KRA 01.04.2023

ettekirjutuse nr 11-12.1/2023/2503 täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamiseks,

täiteasjas nr 027/2023/5760 täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks kohustamiseks,

sunniraha tagastamiseks kohustamiseks ning täiteasjas nr 027/2023/5760 tasutud täitekulude

hüvitamiseks.

5. Kaitseressursside Amet palus jätta kaebus rahuldamata.

KRA 01.04.2023 ettekirjutus toimetati kaebajale KVTS § 15 lg 3 alusel kätte 01.05.2023.

KRA teavitas kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest, 03.11.2023 sunniraha

rakendamise teatis nr 5-10/2023/1531 toimetati kabeajale KVTS § 15 lg 3 alusel kätte. KRA

pöördus 15.11.2023 sunniraha rakendamiseks kohtutäituri poole ning täitemenetlus lõpetati

(nõue rahuldati) 28.11.2023.

6. Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Asjas on tuvastatud, et täitemenetlus vaidlusaluses täiteasjas on lõppenud (vt dtl 43). Seega on

nii keelamis- kui ka kohustamisnõude alus ära langenud. Asjaolu, et kohtutäitur on

vaidlusaluse summa sisse nõudnud, ei saanud olla kaebajale teadmata. Kaebaja ei ole

avaldanud soovi kaebuse muutmiseks. Praeguses menetlusetapis, s.t kirjalikus menetluses

2(6)

3-23-2840

pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist ei oleks kaebuse muutmine enam ka võimalik (vt

HKMS § 49 lg 1).

KRA 01.04.2023 ettekirjutusega nr 11-12.1/2023/2503 kohustati kaebajat ilmuma

terviseseisundi hindamisele 15.05.2023. Puudub vaidlus, et kaebaja terviseseisundi

hindamisele määratud ajal ei ilmunud ega esitanud ka mitteilmumise põhjust. Seega oli KRA

õigustatud rakendama sunniraha (KVTS § 226 lg 2). Puudub vaidlus, et kaebaja sunniraha

määratud tähtaja jooksul ei tasunud. Seega oli KRA õigustatud edastama täitekorralduse

kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks (asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) § 9

lg 1). Järelikult on sunniraha rakendatud õiguspäraselt ning sunniraha ja täitekulud ei saa olla

käsitatavad hüvitamisele kuuluva kahjuna.

Ebaõige on kaebuse väide, et KRA pole ettekirjutust ega sunniraha rakendamise teatist

kaebajale kätte toimetanud. KVTS § 15 lg-s 1 on sätestatud, et kaitseväekohustuslase kohta

tehtud otsused ja muud dokumendid toimetatakse kaitseväekohustuslasele üldjuhul kätte

elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ja saadetakse elektronposti aadressil

isikukood@eesti.ee. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et sel viisil saadetud dokument

loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest

arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Vastustaja seletuse

kohaselt on ettekirjutus kaebajale kätte toimetatud KVTS § 15 lg 3 kohaselt. Vastustaja on

esitanud väljatrükid oma dokumendihaldussüsteemist, kust nähtub, et kõnealused dokumendid

on kaebajale kätte toimetatud (dtl 39 ja 42).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. I.L palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 31.05.2024 otsus ja uue otsusega

rahuldada kaebus.

Sunniraha rakendamine on õigusvastane. KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks

kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja

andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda. Võimalik ei ole teatada sunniraha

rakendamisest juba ettekirjutuses endas. Ei ole õige, et sunniraha rakendamise korral ei jäeta

võimalust tasuda sunniraha ilma, et see tingiks vääramatult ka täitemenetlusega seotud kulude

kandmise. Kuigi KVTS § 15 lg 2 annab KRA-le õiguse valida kättetoimetamise viis, on ta

valiku tegemisel seotud HMS-ga. Teate saatmine infosüsteemi kaudu on formaalne

kättetoimetamise viis ega taga efektiivselt, et isik saab teada talle pandud kohustustest. KRA-l

on kõrgendatud kohustus veenduda, et teised kättetoimetamise võimalused (posti, telefoni teel)

on ammendatud. Kuna arstliku komisjoni kuupäev oli ettekirjutuse kaebajale teatavaks

saamisel juba möödunud, ei saanud kaebaja ettekirjutusega ettenähtud kohustust enam täita.

Ettekirjutus on seega vastuolus KVTS § 40 lg 1 p-ga 5 ja tuleb tühistada. Halduskohus on

ettekirjutuse tühistamise nõude jätnud ekslikult menetlemata.

8. Kaitseressursside Amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma

varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et kaebaja

pole taotlenud kaebuse muutmist. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusalune täitemenetlus nr

027/2023/5760 lõpetati nõude rahuldamise tõttu 28.11.2023 (dtl 43). Kaebaja esitas

halduskohtule kaebuse 11.12.2023, milles esitas järgmised nõuded (dtl 3 ja 5): keelata KRA

01.04.2023 ettekirjutuse 11-12.1/2023/2503 täitmata jätmise eest sunniraha rakendamine ning

kohustada KRA-d tagastama kaebajale täiteasjas nr 027/2023/5760 välja mõistetud rahalised

3(6)

3-23-2840

vahendid sunniraha katteks ja hüvitama kaebajale täitemenetluses nr 027/2023/5760 kaebajalt

välja mõistetud täitekulud (272 eurot). Viimase nõude juures oli viide kaebuse lisale 2, s.o

maksekorraldusele, millest nähtuvalt on kaebaja tasunud 20.11.2023 kohtutäiturile 272 eurot

(dtl 7). Seega ei esitanud kaebaja halduskohtus nõuet täitemenetluse lõpetamise avalduse

esitamiseks kohustamiseks, mistõttu on halduskohus ekslikult selle 04.01.2024 määrusega

menetlusse võtnud ning samuti ekslikult sellele otsuse põhjendustes osutanud. Lisaks pidi

halduskohtule olema kaebuse põhjal arusaadav, et kaebajalt on juba sunniraha ja täitekulud

sisse nõutud, mistõttu ei olnud enam eesmärgipärane ka sunniraha rakendamise keelamise

nõude menetlemine. Halduskohus oleks pidanud seda enne kaebuse menetlusse võtmist

kaebajale selgitama ja andma võimaluse kaebuse nõuete täpsustamiseks (HKMS § 2 lg-d 4 ja

5).

10. Eelkirjeldatud eksimus ei tingi siiski halduskohtu otsuse tühistamist. Halduskohus võttis

asjakohaselt menetlusse kaebuse nõuded KRA kohustamiseks tagastada sunniraha ja hüvitada

täiteasjas nr 027/2023/5760 tasutud täitekulud. Seejuures ei rikkunud halduskohus

menetlusnorme, kui ei menetlenud KRA 01.04.2023 ettekirjutuse tühistamise nõuet. Nagu

eespool märgitud, ei esitanud kaebaja halduskohtus sellist nõuet ega viidanud ka kaebuse

põhjendustes kuidagi sellele, et ettekirjutus ise on mingil põhjusel õigusvastane. Kaebus

tugines väitele, et KRA on õigusvastaselt rakendanud sunniraha, kuna ettekirjutust ega

sunniraha rakendamise teavitust polnud kaebaja väidete kohaselt temale kätte toimetatud.

Seda arvestades ei olnud kohtul alust järeldada, et kaebaja sooviks võis olla taotleda

ettekirjutuse tühistamist. Täiendavalt tuleb märkida, et kaebaja ei ole esile toonud ühtki

asjaolu ning ka mujalt asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale tehtud algne ettekirjutus ilmuda

arstlikku komisjoni võiks olla mingil põhjusel õigusvastane. See, kas KRA toimetas

ettekirjutuse nõuetekohaselt kätte ja sellest tulenevalt oli alust sisse nõuda sunniraha, või kas

esialgu määratud arstlikku komisjoni ilmumise kuupäeva möödumise tõttu on ilmumise

kohustus ära langenud, ei seondu ettekirjutuse õiguspärasuse küsimusega, mida hinnatakse

HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt haldusakti andmise seisuga.

11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis kokkuvõttes õigesti kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ilma neid kõiki üle

kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus

järgmist.

12. Halduskohus selgitas õigesti, et KRA on 01.04.2023 ettekirjutuse ja sunniraha

rakendamise teavituse kaebajale KVTS § 15 lg 3 alusel kätte toimetanud. Vastustaja on

esitanud väljatrükid oma dokumendihaldussüsteemist, mis seda kinnitavad (dtl 39 ja 42).

Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et KRA pöördus sunniraha sissenõudmiseks

kohtutäituri poole, ilma et oleks eelnevalt kaebajat teavitanud sunniraha rakendamisest ja

andnud talle võimalust sunniraha vabatahtlikult tasuda. KRA on teavitanud kaebajat sunniraha

rakendamise menetluse alustamisest 03.10.2023 sunniraha rakendamise teatisega, kus

kaebajale anti 10-päevane tähtaeg sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks (dtl 40).

13. KRA ei rikkunud ettekirjutuse kaebajale kättetoimetamisel KVTS §-i 15 ega HMS-i

asjaomaseid sätteid. KVTS § 15 kehtestab erinormistiku kaitseväekohustuslasele KRA

dokumentide kättetoimetamise kohta. KVTS § 15 lg 1 kohaselt toimetab KRA KVTS alusel

kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid talle üldjuhul kätte

elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ning need saadetakse elektronposti aadressil

isikukood@eesti.ee. KVTS § 15 lg 3 näeb ette, et sellisel viisil saadetud dokument loetakse

kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui

pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Juhul kui kutsealune leiab, et

elektroonilise kättetoimetamise korral ei pruugi ta mingil põhjusel dokumenti tegelikult kätte

saada, on tal KVTS § 15 lg 4 kohaselt võimalik taotleda dokumentide kättetoimetamist muul

4(6)

3-23-2840

elektronposti aadressil või sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud viisil, esitades selleks vajalikud

kontaktandmed. Kaebaja ei olnud pöördunud KRA poole taotlusega toimetada talle

dokumendid kätte muul kui KVTS § 15 lg-s 1 sätestatud viisil.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega, et vaatamata KVTS § 15 lg-tes 1, 3 ja 4

sätestatule peab KRA KVTS § 15 lg 2 kohaselt dokumendid kätte toimetama HMS-s

sätestatud üldises korras. Ringkonnakohus jääb selles osas oma 23.04.2025 otsuses nr 3-23-

2839 (p 11) väljendatud seisukoha juurde. Nimetatud otsuses leidis ringkonnakohus, et

kaebaja tõlgenduse korral muutuks KVTS § 15 lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatu sisutuks.

Ringkonnakohus leidis järgmist: „KVTS § 15 lg 2 sätestab, et lisaks sama paragrahvi lõikes 1

sätestatule võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga, väljastusteatega tähtkirjaga või muul

HMS-s ettenähtud viisil. Esiteks on KRA-l kaalutlusõigus, kas lisaks lõikes 1 sätestatud

viisile kasutada kombineeritult ka lõikes 2 sätestatud viise. Lõiget 2 kui erinormi tuleb

tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei saa viia selleni, et lõikes 1 sätestatud üldnorm kaotab

reaalse kohaldatavuse. Seetõttu on KRA õigustatud saatma kutseid arstlikku komisjoni ainult

elektrooniliselt ka juhul, kui ta pole eelnevalt veendunud, et isik saab need tegelikult kätte.

Teiseks on KRA-l võimalik kohaldada KVTS § 15 lg-s 2 ette nähtud kättetoimetamise viise

juhul, kui KRA-le on varasemast teada, et isik ei saa neid elektroonilisel viisil kätte. Näiteks

kui KRA-le on teada, et isik viibib kinnises asutuses, ei saa kasutada veebi ega e-posti või kui

isik on ise taotlenud muude kättetoimetamisviiside kasutamist (KVTS § 15 lg 4). KVTS § 15

praeguse redaktsiooni kehtestanud seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjas1 on samuti

selgitatud, et lõiget 2 kohaldatakse eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et isikuga ei ole

võimalik elektroonilisel teel kontakti saada või isik on selleks ise soovi avaldanud.“

15. Ringkonnakohus leidis eelnimetatud 23.04.2025 otsuses nr 3-23-2839 (p 12), et tolle

kohtuasja asjaolud ei anna alust pidada KVTS § 15 sellist regulatsiooni ja tõlgendust

põhiseadusevastaseks. Ringkonnakohus märkis järgmist: „Säte küll riivab isiku õigust eraelu

kaitsele ja võrdsele kohtlemisele, kuid riiveks on kaalukad põhjused. Eespoolviidatud eelnõu

seletuskirjas on selgitatud, et KVTS alusel tehtud otsuste ja dokumentide kättetoimetamine on

praktikas olnud raskendatud ja riigile kulukas. Samas on säte seotud Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-st 124 tuleneva kaitseväekohustusega, mis on Eesti Vabariigi kodaniku

põhikohustus. KVTS § 2 lg 1 kohaselt on kaitseväekohustus Eesti kodaniku kohustus osaleda

riigikaitses ning KVTS-s sätestatud toimingute tegemises. Isik, kellel on kaitseväekohustus,

on kaitseväekohustuslane. Kaitseväekohustuslaseks on KVTS § 2 lg 2 p 1 ja lg 3 järgi 17–27-

aastane meessoost isik kuni aja- või asendusteenistusse asumiseni või aja- või

asendusteenistusse asumisest vabastamiseni (kutsealune). Kaebaja teadis või pidi teadma, et

tal on kaitseväekohustus ning tal tuleb varem või hiljem asuda kaitseväeteenistuskohustuse

täitmisele ajateenistuses või asendusteenistuses (KVTS §-d 4 ja 5). See õigussuhe riigi ja

vahel tekib automaatselt isiku 17-aastaseks saamisega. Muu hulgas peab selline isik

arvestama, kuidas KRA toimetab KVTS kohaselt talle kätte kaitseväekohustust puudutavad

dokumendid. Riik on seaduses teavitanud asjaomaseid isikuid, millise portaali ning e-posti

keskkonna kaudu toimub suhtlus. KVTS § 15 lg-s 1 mainitud ning avaliku teabe seaduse §-s

321 reguleeritud Eesti teabevärava (riigiportaali) eesti.ee kaudu saadetavate dokumentidega

tutvumine on lihtne. Portaalis ei pea pidevalt käima otsimas ennast puudutavaid dokumente,

vaid need võib suunata oma isiklikule e-posti aadressile või telefonile. Eeldatavasti kasutab

selle sätte sihtgrupp vähemalt mobiiltelefoni ja ilmselt ka e-posti, mis on tänapäeval paljude

avaliku kui ka erasektori teenuste saamiseks möödapääsmatu või vähemalt tavapärane. Siinses

asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta seda mingil põhjusel ei tee või ei saa teha. Praktikas

saadetakse esimene pöördumine kutsealuse poole (arvele võtmine) lisaks ka posti teel, mis

eeldatavasti suurendab tõenäosust, et isik tunneb huvi selle vastu, kuidas hakkab toimuma

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0e450ceb-e148-4086-8dbf-ac736640644b/

5(6)

3-23-2840

suhtlus KRA-ga. Kuna tegemist on põhikohustuse täitmise menetlusega ja teadete

kättesaamise võimaluse tagamine on kujundatud üsna lihtsaks, ei ole alust pidada kaebaja

põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus arvestab ka, et kaebajale tekkinud

negatiivne tagajärg (rahalise kohustuse suurus: sunniraha 200 eurot ja täitekulud) ei ole eriti

suur.“ Ringkonnakohus jääb samale seisukohale ka praeguses kohtuasjas. Ka siinses asjas ei

ole kaebaja väitnud, et ta ei saa kasutada mobiiltelefoni ja e-posti. Samuti ei ole kaebajale

määratud sunniraha 200 eurot ja tasutud täitekulud 72 eurot niivõrd suur negatiivne tagajärg,

et seetõttu tuleks kaebaja põhiõiguste riivet ebaproportsionaalseks pidada.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)