3-24-129/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.06.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-129

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Vangla direktori 19.12.2023. a

käskkirjade nr 3-3/7-9 ja 3-2/434 õigusvastaseks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse

muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja/apellant – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

13.06.2024. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

3. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse vastuse lisad.

4. Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 12.06.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla sisekontrolli jõudis 12.04.2023 info, et 18.03.2023 toimus Põlvamaal Kopra

puhkemajas Tartu Vangla IV üksuse juhi Y.Y.u sünnipäeva tähistamine, kus võimaldati

seltskonnas viibinud alaealisel koos täiskasvanutega alkoholi juua. Info kohaselt tarbis

sünnipäevapeol vanemvalvuri S.S.i 15-aastane laps alkoholi, sh jõi korduvalt pitsist viina.

2. Tartu Vangla algatas 24.05.2023. a käskkirjaga nr 3-3/2-1 neljanda üksuse juhi Y.Y.u ja

29.05.2023. a käskkirjaga nr 3-3/3-1 neljanda üksuse vanemvalvuri S.S.i suhtes

distsiplinaarmenetluse. X.X. andis 14.06.2023 tunnistajana seletusi mõlemas

distsiplinaarmenetluses.

3. Tartu Vangla algatas 04.09.2023. a käskkirjaga nr 3-3/7-1 X.X. suhtes

distsiplinaarmenetluse, kuna eelnimetatud menetluste käigus kogutud tõendite põhjal oli

tõusetunud kahtlus, et X.X. võib olla 14.06.2023 tunnistajana seletusi andes valetanud või

tõsiasju moonutanud.

3.1. Tartu Vangla määras 19.12.2023. a käskkirjaga nr 3-3/7-9 X.X.-le distsiplinaar-

karistuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja põhjenduste kohaselt rikkus X.X. avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-st 1 ja eetikakoodeksi p-st 1.3 tulenevat aususkohustust,

ATS § 51 lg-st 4 tulenevat väärikuskohustust ning ATS § 51 lg-st 6 tulenevat üldist

toetamiskohustust, kui ta 14.06.2023 distsiplinaarmenetlustes nr 3-3/2-1 ja 3-3/3-1

tunnistajana selgitusi andes moonutas tõde ja valetas. X.X. rikkus nimetatud kohustusi

tahtlikult. Käskkirja põhjenduste kohaselt seisneb peamine probleem selles, et X.X. väitis, et

ta saab kindlalt öelda, et S.S.i alaealine tütar B.B. šotte ei joonud. Kui tegelikult oli tema mälu

14.06.2023 nii lünklik, et ta ei suutnud isegi meenutada, kes temaga šottide joomise ajal ühes

lauas istusid, pidi ta paratamatult teadma, et väide, et ta saab midagi „kindlalt öelda“ ei vasta

tõele. Kui X.X. suutis lauas 1 istudes jälgida üpriski täpselt, mis lauas toimub, siis pidi ta oma

asukohast tulenevalt nägema ka, kuidas B.B. šotti jõi. Kui X.X. tõepoolest ei näinud, kas B.B.

šotti jõi või mitte, siis oleks ta seda nii pidanud ka väljendama nii, nagu väljendasid

menetluses mitmed tunnistajad, ja mitte väitma, et alaealine alkoholi ei tarvitanud. Ametniku

valetamine seab kahtluse alla tema enda usaldusväärsuse ning seeläbi ka vanglateenistuse

usaldusväärsuse. Rikkumise tõttu on aset leidnud X.X. ja vanglateenistuse vahelise

usaldussuhte niivõrd kaugeleulatuv kahjustamine, et seda ei ole enam võimalik ühegi teise

VangS § 150 lg-s 1 loetletud karistuse liigiga taastada.

4. Tartu Vangla vabastas 19.12.2023. a käskkirjaga nr 3-2/434 a. X.X. ATS § 94 alusel

teenistusest alates 20.12.2023. Teenistussuhte viimaseks päevaks loeti 19.12.2023.

5. Kaebaja esitas 15.01.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori

19.12.2023. a käskkirjade nr 3-3/7-9 ja nr 3-2/434 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest

vabastamise aluse muutmiseks ning 12 kuu palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja

poolt hiljem täiendatud kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kaebaja hinnangul on vaidlustatavad käskkirjad õigusvastased, kuna ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas, on ebaproportsionaalne ning tehtud olulisi haldusmenetluse põhimõtteid

rikkudes. Kaebaja hinnangul rikkus vastustaja uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 6) ja selgitamiskohustust (HMS § 36) ning väljus distsiplinaarmenetluste nr 3-3/2-1

ja 3-3/3-1 läbiviimisel oma pädevuse piiridest. Sellest lähtudes on distsiplinaarmenetlustes nr

3-3/2-1 ja 3-3/3-1 kogutatud tõendid saadud õigusrikkumise teel ning on lubamatud.

5.2. Kaebaja ei pannud toime distsiplinaarsüütegu, kuna ta ei ole teenistusülesandeid

rikkunud. Tegu oli kinnise eraelulise sündmusega, sünnipäeval osalejad ei täitnud sel hetkel

teenistusülesandeid. Vastustajal puudus õigus sekkuda kaebaja ja teiste sünnipäeval viibivate

isikute eraellu. Kaebaja ei nõustu, et kui ta andis tunnistajana seletusi eraeluliste sündmuste

kohta, mis ei seondunud teenistusülesannete täitmisega, oli tegu teenistusülesannete

täitmisega.

5.3. Sisuliselt kaebajale tunnistaja õigusi ei tutvustatud, sh ei tutvustatud ka seda, et seletusi

käsitletakse kui teenistuskohustusi.

5.4. Vastustaja tuvastas, et ilmnevad mõningad lahknevused tunnistajate ütlustes küsimuses,

kas sünnipäevapeol laual olnud kanget alkoholi jõi ka alaealine B.B.. Vastustaja arvestas

usaldusväärsete tunnistajatena ainult G.G., J.J., P.P. ja E.E. seletustega. P. P. tunnistusi ei saa

arvesse võtta, sest ütlused on liialt ebakindlad ja B.B. viina joomise kohta ei öelnud P. P,

midagi. Eluliselt ei ole usutav, et J.J. oma kohal istudes nägi B.B.t viinapitsist joomas

olukorras, kus tema vaateväljale jäid ette teises lauas istunud inimesed. Eluliselt ei ole usutav,

et lauas B.B. vastas istunud P.P. ei näinud B.B.t viinapitsist joomas, kuid J.J. teisest lauast

nägi. E.E.i antud seletused ei tõenda seda, et B.B. võis sünnipäevapeo alguses pitsist viina

juua, sest ta ei teinud tüdrukutel vahet. Lisaks ei teadnud E.E., mis jook võis olla laual

viinapitsis. E.E. räägib enda tunnistustes ühe tüdruku poolt tema jaoks teadmata alkoholi

joomisest joogiklaasist, mitte viinapitsist joomisest. G.G. ütlused on ebausaldusväärsed, sest

B.B. vastas istunud P. P. ja E.E. ning teised B.B.ga samas lauas istunud isikud (M.M., K.K.,

X.X. , kaebaja) ei näinud B.B.t viinapitsist joomas.

5.5. Vastustaja ei arvestanud või jättis analüüsimata B.B. poolt väidetavalt pitsist viina

joomise tõendamisel tunnistajate A.A., M.M., N.N., K.K. ja kaebaja ütlustega. Vastustaja

tunnistas K.K. tunnistused ebausaldusväärseks seetõttu, et ta on kaebaja, Y.Y.u ja S.S.i sõber

ning soovis kaebaja kasuks olevaid tunnistusi välistada. K.K. ütles, et ei näinud peo ajal, et

B.B. oleks alkoholi tarbinud või hoidnud käes pitsi, ning ta ei näinud alkoholi tarvitamas ka

T.T. ega tema tüdruksõpra. Kuigi K.K. eksis hilisemas tunnistuses B.B. lauas paiknemise

osas, siis ei saa kõiki tema varasemaid seletusi seetõttu ebausaldusväärseks lugeda. Vastustaja

selekteeris N.N. tunnistusest välja ainult nendele sobivad fragmendid. Vastustaja ei

arvestanud tunnistuses olnud kaebaja kasuks olevate ütlusega. Kahtlust tekitav on asjaolu, et

vastustaja algatas 04.09.2023 distsiplinaarmenetlused ka Y.Y.u ja S.S.i

distsiplinaarmenetluses selgitusi andnud M.M. ja N.N. suhtes, sest ka nemad on Y.Y.u ja S.S.i

sõbrad ja suhtlevad nendega tööväliselt. Vastustaja määras ka M.M.le ja N.N.le

distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, süüdistades neid valetamises ja tõe

moonutamises. Kõikidel tunnistajatel on distsiplinaarmenetluste nr 3-3/3 ja 3-3/2 tunnistustes

võrreldes kaebaja suhtes läbiviidud menetluse raames antud tunnistustega vastuolusid ja

ebatäpsusi, kuid vastustaja käsitles ebausaldusväärsetena ja valetamisena ainult kaebaja, M.M.

ja N.N. tunnistusi.

5.6. Kaebaja vaidleb vastu järeldustele, nagu ta oleks asjaolusid moonutanud või valetanud.

Vastustaja sellekohased järeldused on väärad ja meelevaldsed ning kohtlevad kaebajat

ebavõrdselt võrreldes teiste tunnistajatega. Kaebaja on ausalt kirjeldanud oma suhteid S.S.i ja

Y.Y.uga ning ausalt andud ka oma seletused. Kaebaja ei ole oma seletusi lähedasemate suhete

tõttu moonutanud. Kaebaja andis 14.06. ja 19.10.2023 seletused selle kohta, mida ta isiklikult

sündmusel koges ja mida sündmusest mäletas lähtuvalt vastustaja esitatud küsimustest.

Kuivõrd haldusmenetlusi läbi viies lasus vastustajal uurimiskohustus, siis oli vastustaja

kohustuseks asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitada ning vajadusel esitada

täpsustavaid, konkreetseid küsimusi. Vastustaja ei saa hakata väidetavaid lünki ise sisustama.

Vastustaja ei esitanud ebaselgeks jäänud ütluse kohta kaebajale täpsustavaid küsimusi.

5.7. Tõendina ei saa võtta J. J. ja G.G. hinnangut, et kaebaja oleks pidanud B.B.t šotti joomas

nägema, kui nemad seda nägid. Inimeste vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub,

kuhu parasjagu vaatab või mida teeb (nt vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab

telefoni, jne) või millele keskendub ning seetõttu võib mitte näha kõiki detaile. Kuivõrd ükski

distsiplinaarmenetlustes kogutud tõend ei anna alust arvata, et kaebaja ka reaalselt alaealise

alkoholi tarvitamist nägi, siis ei saa asuda järeldusele, et kaebaja antud seletused oleksid

tahtlikult moonutatud.

5.8. Kuivõrd kaebaja oli aus ja andis seletused oma mälupildile vastavalt, ei rikkunud ta ATS

§ 51 lg 1 ja eetikakoodeksi p 1.3. Ka ei anna vastustaja selgitused alust jaatada ATS § 51 lg-s

4 sätestatud kohustuse rikkumist. Vastustaja on maine kahjustamise juures välja toonud vaid

potentsiaalselt tekkiva kahju juhul, kui juhtum peaks avalikuks saama, st vastustaja hinnangul

käskkirja tegemise ajaks kahju tekkinud ei olnud. Ka ei saa nõustuda, et kaebaja ei oleks

täitnud ATS § 51 lg 6 kohustust, kuna kaebaja ei ole keeldunud seletuste andmisest, on teinud

kõik endast oleneva, et distsiplinaarmenetluste lahendamisele kaasa aidata.

5.9. Kaebaja on töötanud vanglateenistujana alates 2002. a ja käitunud alati vastavalt eetika-

ja seadusnormidele ning seni on kaebaja teenistusalane käitumine olnud laitmatu ja

eeskujulik. Kaebajat on sellel ajaperioodil ergutatud seitsmel korral silmapaistvalt heade

teenistusülesannete täitmise eest. Vastustaja põhjendused on formaalsed ja üldised ega arvesta

tegelikkuses konkreetset juhtumit ja kaebajaga seotud asjaolusid. Rangeima karistuse

määramine on ebaproportsionaalne ning vastustaja on rikkunud põhjendamis- ja

kaalumiskohustust. Seega on haldusakt ka kaalutlusvigadega. Eeltoodule tuginedes on

haldusakt õigusvastane.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 13.06.2024. a otsusega X.X. kaebuse. Halduskohus tuvastas

Tartu Vangla direktori 19.12.2023. a käskkirjade nr 3-3/7-9 ja 3-2/434 õigusvastasuse,

otsustas muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks

omal soovil (ATS § 87 lg 1) ning mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja

12 kuu keskmise palga ulatuses. Halduskohus kohustas Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva

summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

6.1. Kohus ei saa nõustuda sellega, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine on

teenistusülesannete täitmine. ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ametikoha

teenistusülesanded ametijuhendis. Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud tema ametijuhendis

olevate teenistusülesannete täitmata jätmist. Asjaolu, et kaebaja allkirjastas enne ütluste

andmist lehe, kus olid kirjas tunnistaja õigused ja kohustused, ei ole teenistusülesande

määratlemisel asjakohane. Kaebajale ei pidanud olema äratuntav, et ütlusi andes täidab ta

teenistusülesandeid. Distsiplinaarasjas ütluste andmist ei saa pidada ka täiendavaks

ühekordseks teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes.

6.2. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja on Y.Y.u ja S.S.i distsiplinaarmenetlustes

andnud teadvalt valeütlusi ja moonutanud tõde. Vastustaja järeldused X.X. ütluste kohta on

meelevaldsed. Vastustaja väljatoodud vastuolud eelnimetatud seletuste vahel ei saa omada

sellist kaalu, et jõuda järeldusele, justkui oleks kaebaja teadlikult valetanud ja tõde

moonutanud. Nii nagu ka teiste tunnistajate seletused, on ka kaebaja seletused subjektiivsed

ning neis on tõlgendamisruumi. Kui vastustaja oleks oma küsimusi täpsustanud, siis võib-olla

oleks ka kaebaja saanud oma selgitusi täpsustada. Kohus peab usutavaks kaebaja

kohtumenetluses antud selgitusi, et kuigi vastustaja tuvastas, et B.B. jõi õhtu jooksul

tuvastamata ajal kolm pitsi alkoholi, siis ei pidanud kaebaja just neid konkreetseid hetki pealt

nägema. Kaebaja ei viibinud kogu peo vältel lauas. Kaebaja selgitas, et ta liikus vahepeal ringi

saunas, tünnisaunas, tualetis ja õues. Seega ei saa välistada, et ajal, mil alaealine alkoholi

tarvitas, ei olnud kaebajat läheduses. Samuti saab nõustuda kaebaja selgitustega, et inimeste

vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub, kuhu parasjagu vaatab või mida teeb (nt

vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab telefoni, jne) või millele keskendub ning

seetõttu võivad inimesed tähele panna erinevaid asju. Selles, et isiku mälupilt võib muutuda,

ei ole ka midagi tavapäratut või automaatselt pahatahtlikku. Seda enam, et seletuste andmise

vahele jääb neli kuud.

6.3. Vastustaja selgitas, et kaebaja vääritu käitumine seisnes selles, et ta moonutas tõde ja

valetas, kui andis tunnistajana selgitusi Y.Y.u ja S.S.i distsiplinaarmenetlustes. Kuivõrd ei ole

tõendatud, et kaebaja moonutas tõde ja valetas, siis ei anna vastustaja selgitused alust jaatada

ka ATS § 51 lg-s 4 sätestatud väärikuskohustuse rikkumist. Kaebaja selgitas, et ta ei näinud

alaealise poolt alkoholi tarvitamist, sest ta liikus ringi ja ei pannud alkoholijoomist tähele.

Kaebaja poolt selliste ütluste andmine ei saanud diskrediteerida ametnikku ülemuse silmis.

Järeldus maine kahjustumise kohta peab olema piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu

ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Vastustaja ei ole

kohtule esitanud tõendeid, et juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust

võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid

kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel.

6.4. Vastustaja leiab, et kui inimene ei ole rääkinud selgitusi andes tõtt, siis on ta rikkunud ka

ametniku üldist toetamiskohustust (ATS § 51 lg 6) ja takistanud distsiplinaarmenetluse

läbiviimist. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole tõendatud kaebaja tõe moonutamise ja

valetamise fakt. Seega ei saa ka väita, et kaebaja oleks rikkunud ATS § 51 lg-t 6.

6.5. ATS § 74 lg 1 järgi vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu

korral. Tõendatud ei ole, et kaebaja valetas või moonutas tõde, ammugi ei teinud ta seda

tahtlikult.

6.6. Teenistusest vabastamise kui rangeima distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on

rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4). ATS § 75 lg 5 sätestab, et teenistuskohustuste rikkumine

on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise

laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse

täitmist. Isegi kui ütluste andmist saaks pidada teenistusülesannete täitmiseks ja isegi kui

jaatada, et kaebaja esitas vastuolulisi selgitusi, on sellise teo eest tagajärjena

distsiplinaarkaristuse määramine kohtu hinnangul ebaproportsionaalne. Väljakujunenud

kohtupraktikast tuleneb, et ka rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat

igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul

(Riigikohtu 19.06.2018. a otsus asjas nr 3-16-113, p 14). Isegi kui nõustuda vastustajaga

selles, et kaebaja käitumine on käsitatav tahtlikult toime pandud teona ja see rikkumine on

oluline, on vastustaja kaalutlused, mille kohaselt kaebaja tegevus kujutab endast sedavõrd

raske iseloomuga tegu, mis tingib rangeima karistuse, ebaõiged. Käskkirjas märgitud

põhjused ei kajasta veenvalt, miks kaebajaga ei saa teenistussuhet jätkata ning miks leebem

karistus oma eesmärki ei teeniks, seda enam, et teenistuses on kaebajat varasemalt edutatud ja

ergutusi määratud. Kaalutlusõigusel põhineva haldusaktina peab distsiplinaarkaristusena

teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka asjakohaseid kaalutlusi (HMS § 56 lg 3).

Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramisel on asutusel

kõrgendatud põhjendamiskohustus (nt Riigikohtu 18.05.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-13-11, p

10). Vastustaja ei ole kõrgendatud põhjendamiskohustust täitnud.

6.7. Kaebaja kasvatas tema teenistusest vabastamise ajal alla seitsmeaastast last. ATS § 105

lg-s 2 märgitud olukorras on 12 kuu hüvitis üldjuhul optimaalne hüvitis. Asjas ei ole esitatud

selliseid erilisi asjaolusid, mille alusel tuleks sellest hälbida. HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3

alusel on põhjendatud teha täpse rahasumma (kaebaja 12 kuu keskmise palga)

kindlaksmääramine ülesandeks Tartu Vanglale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et

halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning eksis põhjendamiskohustuse täitmisel.

7.1. Õigeks ei saa pidada halduskohtu järeldust, nagu ei oleks kaebajale ette heidetud tegu

toime pandud teenistuskohustusi täites. Halduskohus piiritles ametniku teenistuskohustusi

lubamatult kitsalt ning kohaldas seetõttu ebaõigesti materiaalõigust. On õige, et ATS § 52 lg 1

p 1 kohaselt tuleb teenistusülesanded määratleda ametijuhendis, samas ei saa tähelepanuta

jätta, et ametniku teenistuskohustused ei piirdu ainult ametijuhendis sätestatud

tööülesannetega. Nii näiteks sätestab ametniku üldiseid kohustusi kajastav ATS § 51 lg 3, et

ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest

teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Seega on seadusandja ette

näinud, et tegelikult on ametnikul rohkem teenistuskohustusi kui neid võimalik

ametijuhendisse kirja panna. ATS § 51 lg 6 sätestab ametniku kohustuse aidata teenistus- ja

usaldussuhte raames kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele. ATS § 73

lg 4 kohustab ametnikku andma teise ametniku distsiplinaarasjas selgitusi ning sellest

keeldumine on kohustuse rikkumine. Kaebaja tegutses teiste ametnike

distsiplinaarmenetlustes ütlusi andes teenistuskohustuste täitmisel.

7.2. Kuna ametnik on riigiga lojaalsussuhtes, siis on ainuvõimalik, et tunnistus ei pea olema

mitte ainult formaalselt antud, vaid see peab olema ka faktiliselt õige. Kui tunnistus on

ebaõige, takistab see tõe väljaselgitamist ning võib kaasa tuua ebaõige lahendi

distsiplinaarasjas. Varjates kolleegi distsiplinaarsüütegu õõnestatakse vältimatult avalikkuse

usaldust riigi ja konkreetse ametiasutuse vastu tervikuna. Seega peavad ametnikud väga

tõsiselt suhtuma neile pandud kohustustesse ning vanglateenistus ootab seda kõikidelt oma

ametnikelt. Ametnikud on antud nõuetest kui vanglateenistuse ühest väärtusest informeeritud,

samuti on nad teadlikud, et väärtuste vastu teadlik eksimine on vanglateenistuses raske

distsipliinirikkumine.

7.3. Halduskohtu otsuse põhjendused, mis puudutavad vastuolusid kaebaja ütlustes (alates

otsuse p-st 27) ei ole jälgitavad ning nende käsitlus on ebaloogiline, mistõttu jõudis kohus

ebaõigele järeldusele, et kaebaja ei ole teadlikult fakte moonutanud. Kaebaja ütlusi tuleb

hinnata nende andmise kronoloogilises järgnevuses. Kaebaja 14.06.2023 ning 19.10.2023

antud selgitustes esineb kaks olulist vastuolu, mida halduskohus ei kõrvaldanud. Antud juhul

on asja tuumküsimus selles, et menetluses tuvastati, et kaebaja andis 14.06.2023 teadlikult

ebaõiget infot kolleegi distsiplinaarmenetluses ning tema ütlused olid suunatud kollegi

distsiplinaarvastutuse välistamisele.

1.1. Seoses kohtu etteheitega distsiplinaarmenetluses täiendavate küsimuste esitamata

jätmisega, märgib vastustaja, et distsiplinaarmenetluse läbiviija peab olema objektiivne.

Seades 14.06.2023 ütluste võtmisel tunnistaja poolt selgelt öeldu kahtluse alla, oleks saanud

ütluste võtjale ette heita tunnistaja survestamist.

1.2. Vaadates kaebaja ütlusi kronoloogilises järjestuses ning kõrvutades neid tehioludega,

saab järeldada, et ebaõigete ütluste andmine toimus. Kaebaja valetas või moonutas tõde.

Kaebaja ei saanud seda teha kogemata. Kuna tegu oli kogenud vanglaametnikuga, oli ta väga

hästi kursis vanglateenistuse nõuetega, sh teenistuse väärtustega, mille rikkumist vangla peab

väga raskeks. Määratud karistus oli rikkumist arvestades proportsionaalne.

8. Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei nõustu vastustaja etteheidetega halduskohtu otsusele. Kaebaja ei nõustu, et tegu oli

teenistusülesande täitmisega, kui kaebaja andis tunnistajana seletusi eraeluliste sündmuste

kohta, mis ei seondunud teenistusülesannete täitmisega. Vangla sekkus õigusvastaselt kaebaja

eraellu. Distsiplinaarasjades 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 kaebaja poolt ütluste andmist ei saa pidada ka

täiendavaks ühekordseks teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes. Kaebaja ei ole toime pannud

distsiplinaarsüütegu, kuna ei ole teenistusülesandeid rikkunud.

Kaebaja ei nõustu vangla seisukohtadega, sest ei ole tunnistustes valetanud ja tõde

moonutanud. Kaebaja rääkis tunnistustes antud selgitustes tõtt ja ei ole toime pannud

vastustaja poolt talle süüks pandud rikkumisi. Kui arvestada ütluste kronoloogilist järjestust,

siis on kahtlustäratav, kuidas sai vastustaja ilma tõenditeta juba 04.09.2023 eeldada, et

tulevikus (19.10.2023) on kaebaja tunnistuses vastuolud võrreldes 14.06.2023 tunnistusega.

Vastustaja ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel erapooletu ja ei arvestatud süütuse

presumptsiooni. X.X. antud ütluste kronoloogiline järjestus kinnitab seda seisukohta.

Vastustaja oleks pidanud täitma uurimiskohustust, esitades täpsustavaid küsimusi, et kaebaja

14.06.2023. a tunnistusest ebaselgused kõrvaldada, kuid selle asemel asus ise süüdistust

sisustama. Puuduvad faktilised tõendid, et kaebaja nägi alaealise poolt alkoholi tarvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus

käsitas teenistuskohustuse mõistet liiga kitsalt. Kuna halduskohus jätkas sellele vaatamata

kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise ja tema teenistusest vabastamise õiguspärasuse

kontrollimist, siis on ringkonnakohtul võimalik nimetatud puudus kõrvaldada, muutes selles

osas halduskohtu põhjendusi. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei

korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

11. Halduskohus leidis, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine ei ole

teenistusülesannete täitmine, ja põhjendas seda otsuse p-s 31 järgmiselt: „Kohus nõustub

vastustajaga küll selles, et ATS § 51 lg-st 1 tuleneb ametniku üldine käitumiskohustus

tegutseda üldiselt teenistusülesandeid täites ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt, kuid ei saa

nõustuda sellega, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine on teenistusülesannete

täitmine. ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ametikoha teenistusülesanded ametijuhendis.

Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud tema ametijuhendis olevate teenistusülesannete

täitmata jätmist. Asjaolu, et kaebaja allkirjastas enne ütluste andmist lehe, kus olid kirjas

tunnistaja õigused ja kohustused, ei ole teenistusülesande määratlemisel asjakohane.

Kaebajale ei pidanud olema äratuntav, et ütlusi andes täidab ta teenistusülesandeid.

Distsiplinaarasjas ütluste andmist ei saa pidada ka täiendavaks ühekordseks

teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes. Teenistusülesandeid täitis menetleja, kes

distsiplinaarmenetlustes kaebajalt ütlused võttis.“

12. Vastustaja arvates ei saa õigeks ei saa pidada halduskohtu järeldust, nagu ei oleks

kaebajale ette heidetud tegu toime pandud teenistuskohustusi täites. Halduskohus piiritles

ametniku teenistuskohustusi lubamatult kitsalt ning kohaldas seetõttu ebaõigesti

materiaalõigust. On õige, et ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt tuleb teenistusülesanded määratleda

ametijuhendis, samas ei saa tähelepanuta jätta, et ametniku teenistuskohustused ei piirdu

ainult ametijuhendis sätestatud tööülesannetega. Nii näiteks sätestab ametniku üldiseid

kohustusi kajastav ATS § 51 lg 3, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi

seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti

ametijuhendist. Seega on seadusandja ette näinud, et tegelikult on ametnikul rohkem

teenistuskohustusi kui neid võimalik ametijuhendisse kirja panna.

13. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukoha ja põhjendustega. Teenistuskohustuste

mõiste avarama tõlgendamise vajadust on korduvalt käsitletud ka kohtupraktikas (nt

Riigikohtu 24.04.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-14-07, p 18 koos viidetega varasemale

praktikale). Samuti on õige, et ATS § 73 lg 4 järgi võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda

sama ametiasutuse ametnikult, kes viibis distsiplinaarsüüteo toimepanemise juures või kellele

on teada distsiplinaarsüüteo asjaolud, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis seletust

distsiplinaarsüüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud niisuguse seletuse andma, ning seletuse

andmisest keeldumine on kohustuse rikkumine (v.a kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest

seaduses loetletud lähedaste isikute suhtes). Seega tuleb praeguse vaidluse lahendamisel

lähtuda sellest, et kaebaja täitis teiste ametnike distsiplinaarmenetlustes ütlusi andes

teenistuskohustust. Praeguse kohtuasjaga seotud haldusasjas nr xxx vaidluse all olev küsimus

Y.Y.u ja S.S.i suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluste õiguspärasusest eeltoodud järeldust ei

mõjuta. Kui distsiplinaarmenetluses tunnistajana osalev ametnik ei anna seletusi ausalt, võib

ta rikkuda enda teenistuskohustust sõltumata sellest, kas teise ametniku distsiplinaarmenetlus

viidi läbi õiguspäraselt (vt ka Tartu Halduskohtu 19.12.2024. a otsus haldusasjas nr 3-24-161,

p 21; tegemist on jõustumata lahendiga).

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus praeguses asjas tõendite hindamisel ja

leidis õigesti, et kaebaja teenistuskohustuse rikkumine ei ole tõendatud. Halduskohtu otsus on

selles osas hästi jälgitav, loogiline ja piisavalt põhjendatud.

15. Halduskohus pidas usutavaks kaebaja kohtumenetluses antud selgitusi, et kuigi vastustaja

tuvastas, et B.B. jõi õhtu jooksul tuvastamata ajal kolm pitsi alkoholi, siis ei pidanud kaebaja

just neid konkreetseid hetki pealt nägema. Kaebaja ei viibinud kogu peo vältel lauas. Kaebaja

selgitas, et ta liikus vahepeal ringi saunas, tünnisaunas, tualetis ja õues. Seega ei saa välistada,

et ajal, mil alaealine alkoholi tarvitas, ei olnud kaebajat läheduses. Samuti saab nõustuda

kaebaja selgitustega, et inimeste vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub, kuhu

parasjagu vaatab või mida teeb (nt vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab

telefoni, jne) või millele keskendub ning seetõttu võivad inimesed tähele panna erinevaid asju

(otsuse p 30). Ringkonnakohtu hinnangul on need põhjendused asjakohased ja edasine vaidlus

vastustaja nimetatud vastuolude osas on ainetu. On oluline vahe, kas ütlused puudutavad lauas

istumist või alaealise poolt alkoholi tarbimise nägemist. Vastustaja takerdus veendumusse, et

kaebaja pidi alaealise poolt alkoholi tarvitamist nägema. See ei ole aga isiku

süüdimõistmiseks piisav. Ringkonnakohtu hinnangul oli vastustajal võimalik

distsiplinaarmenetluses tema enda poolt esile toodud vastuolud kõrvaldada mh kaebajale

täpsustavaid küsimusi esitades. Samuti on oht küsitletavat survestada seda teadvustades

mõistlikult välditav. Kuna kaebaja kinnitab, et ta alaealist alkoholi tarbimas ei näinud, ja

tõendid vastupidist ei kinnita, siis puudus vastustajal kaebaja valeütluste andmises süüdi

mõistmiseks alus.

16. ATS § 71 järgi on distsiplinaarmenetluse eesmärk distsiplinaarsüüteo toimepanemisele

viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning

distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamatus

(kättesaadav arvutivõrgus) on selgitatud, et distsiplinaarõigus täidab samaaegselt nii

ametnikkonna tõhusa toimimise ülesannet kui ka ametniku õiguste kaitsmise funktsiooni, sest

distsiplinaarõiguse eesmärk on m.h tagada õiglane menetlus. Distsiplinaarõigus tagab, et

avalik-õiguslik teenistus- ja usaldussuhe on ametniku tahte vastaselt lõpetatav üksnes juhul,

kui on tõendatud ametniku poolt teenistuskohustuste oluline ja süüline rikkumine (ATS § 75

lg 4) (lk 222). Samuti on seal välja toodud, et distsiplinaarvõimu teostajal on süüteo (väärteo

või kuriteo) menetlejaga võrreldes ulatuslikum kaalutlusruum asjaolude hindamisel vaatamata

sellele, et teenistusest vabastamine võib ametniku jaoks olla raskemgi tagajärg kui väärteo

eest määratav rahatrahv. Siiski peab ka distsiplinaarvõimu teostaja poolt distsiplinaarsüüteo

subjektiivsele küljele antav hinnang tuginema tõenditele, mitte pelgalt kahtlustele (ATS § 73

kommentaar, lk 233).

17. Vastustaja rõhutas apellatsioonkaebuses enda veendumust, et määratud karistus oli

rikkumist arvestades proportsionaalne. Halduskohus on veenvalt põhjendanud, miks selles

osas vastustajaga nõustuda ei saa. Kuna vastustaja ei esitanud selles osas halduskohtu otsusele

sisulisi vastuväiteid, siis puudub selle küsimuse täiendavaks käsitlemiseks vajadus.

18. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse

põhjendusi ametniku poolt distsiplinaarmenetluses tunnistajana ütluste andmise

teenistuskohustusena käsitamist puudutavas osas.

19. Kaebaja lisas apellatsioonkaebuse vastusele hüvitise arvutamise hõlbustamiseks Maksu- ja

Tolliameti maksutõendi, milles on näha X.X. 2023. a töötasud (lisa 1) ning Riigi Tugiteenuste

Keskuse arvutuse keskmise töötasu kohta perioodil 19.06.2023 kuni 19.12.2023. (lisa 2).

Halduskohus kohustas Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest

määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma

see kaebajale välja. Seega puudub vajadus lisade võtmiseks asja materjalide juurde ja

ringkonnakohus tagastab need kaebajale. Kaebajal on võimalik esitada need dokumendid

Tartu Vanglale.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebajal ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud, puudub vajadus

menetluskulude väljamõistmiseks.

21. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)