2-24-16933/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-16933

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

UAB „SME Capital 3“ hagi E. L. vastu rahalises nõudes

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi aeg

Hageja: UAB „SME Capital 3“ (registrikood 305228886;

asukoht Antano Tumėno g. 4-15, Vilnius, Leedu), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere (e-post

pirkkamarja.poldvere@leadell.com)

Kostja: E. L. (isikukood xxxx; elukoht xxxx; e-post xxxx;

xxxx)

28.05.2025.a.

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt E. L. hageja UAB „SME Capital 3“ kasuks välja laenulepingu muudatuse tasu

summas 2 000,00 eurot, tasumata intress summas 57 436,08 eurot, kogunenud viivis seisuga

05.01.2024 summas 94,30 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks laenu põhiosa nõudelt

sissenõutavaks muutunud viivis summas 40 469,62 eurot.

3. Mõista kostjalt E. L. hageja UAB „SME Capital 3“ kasuks välja veel mitte sissenõutavaks

muutunud viivis laenulepingu muudatuse tasu nõudelt 2 000,00 eurot alates 08.11.2024.a kuni

põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel, lugedes viivise määraks 0,23% päevas.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist

otse Tallinna Ringkonnakohtule.

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid UAB „SME Capital 3“ ning P OÜ 04.08.2021.a. laenulepingu nr

xxxx. Laenulepingu osadeks on eritingimused, üldtingimused, maksegraafik ja laenulepingu

muudatused. 20.10.2023 väljastas SME P-le arve nr 3CPL046566 intressi summas 23 128,95 eurot

ja võlgnevuse summas 9382,85 eurot tasumiseks. P jättis arve maksetähtpäevaks (20.11.2023)

tasumata. 20.11.2023 väljastas SME P-le arve nr 3CPL049473 intressi summas 23 128,95 eurot,

viivise summas 46,00 eurot ja võlgnevuse summas 33 511,80 eurot tasumiseks. P jättis arve

maksetähtpäevaks (20.12.2023) tasumata. 29.12.2023 tasus P SME-le 9382,85 eurot. 05.01.2024

lõppes Laenuleping ja saabus Laenu tagasimaksmise lõppkuupäev. Samal päeval väljastas SME P-

le arve nr 3CPL051766, laenu põhiosa summas 1 799 023,69 eurot, intressi summas 11 924,28

eurot, viivise summas 48,30 eurot ja võlgnevuse summas 47 557,80 eurot tasumiseks. P jättis arve

maksetähtpäevaks (05.01.2024) tasumata ja laenu tagastamata. 18.01.2024 saatis SME P-le laenu

tagastamise nõudeavalduse üheskoos intressi ja viivise hüvitamise nõude ja pankrotihoiatusega.

30.01.2024 esitas SME kohtutäitur R. S. avalduse täitemenetluse alustamiseks ja laenulepingu

alusel hüpoteegiga koormatud nõuete sundtäitmisele pööramiseks. Mais-juunis 2024.a arestis

kohtutäitur R. S. täiteasjas xxxx kolmandatele isikutele kuuluvad kinnisasjad laenulepingu alusel

hüpoteegiga koormatud nõuete sundtäitmisele pööramiseks. Kõik seni täitemenetluses läbi viidud

enampakkumised on nurjunud. Käesoleva hagiavalduse esitamise aja seisuga on SME arve nr

3CPL051766 jätkuvalt tasumata. SME-l oli ja on õigus arvestada P tasutud summad esmalt

kulutuste (lepingu muutmise tasu, vms), intressi, viiviste ja seejärel põhivõla katteks. Kostja

vastutab käendajana P OÜ võlgnevuse eest kuni 100 000 euro ulatuses.

Kostja seisukoht

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et käendusleping on tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja vastutuse maksimumsummas käenduslepingu kohaselt oli

100 000 eurot. Kostja oli käenduslepingut sõlmides tarbija, sõlmides tarbijakäenduslepingu. Kostja

sõlmis käenduslepingu 7. märtsil 2023 ning samal ajal sõlmitud laenulepingu lisa 5 kohaselt oli

laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 20. juuni 2023. Seega jäi käenduslepingu sõlmimise ja laenu

tagastamise lõpptähtpäeva vahele vaid 3 kuud ja 13 päeva. Kostjal ei oleks olnud võimalik

minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes ei oma sissetulekust ega

olemasoleva vara arvelt 3 kuu jooksul tasuda 100 000 eurot. Seega oli juba käenduslepingu

sõlmimise hetkel teada, et kostjal on võimatu sellest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu on

vastutuse maksimumsumma kostja suhtes ebaproportsionaalne. Lisaks käenduslepingu järgse

vastutuse maksimumsumma ebaproportsionaalsusele esinevad ka muud alused, mis toovad kaasa

käenduslepingu tühisuse: Käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, kes

sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saanud

käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on

käendaja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu

sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust

olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.

Isegi, kui käendusleping kehtib (millega kostja ei nõustu), puudub hagejal kostja vastu nõue, kuna

käendusleping kuulub laenulepingu lisa nr 5 punkti 4.8.2 alusel lõpetamisele.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud

laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see

on kokku lepitud.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt

kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust

taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg kohaselt

võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada

põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on

õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on

võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse

rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.

Kohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus selle osas, et UAB „SME Capital 3“ ja E. L. sõlmisid

käenduslepingu nr xxxx, millega käendaja kohustub solidaarselt vastutava kaasvõlgnikuna

vastutama kogu talle omandiõiguse alusel kuuluva varaga (raha pangakontodel, tulevased

laekumised nendele kontodele, vallas- ja kinnisvara, väärtpaberid jne), kui P OÜ, registrikood

xxxx, registrijärgne asukoht Xxxx (edaspidi „Võlgnik“), keda käendatakse, ei täida

nõuetekohaselt kohustust või selle osa, mis tuleneb Võlausaldaja ja Võlgniku vahel sõlmitud

laenulepingust nr xxxx koos kõigi selle muudatuste ja täiendustega (edaspidi

„Finantseerimisleping“). Käendaja vastutus on piiratud 100 000 eurot (dtl 51-54; 96-97; 115).

Kostja ei ole esitanud ka sisulisi vastuväiteid hageja nõude suuruse osas, sh laenulepingu

muudatuse tasu suuruses 2 000,00 eurot, tasumata intressi nõudes 57 436,08 eurot, seisuga

05.01.2024 kogunenud viivise nõudes 94,30 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks laenu põhiosa

nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 40 469,62 eurot ning edasiulatuva viivise osas. Seega

puudub pooltel sisuline vaidlus nõude suuruse osas.

Kostja on seisukohal, et sõlmitud käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade

kommetega. Kostja viitas Riigikohtu lahendile 2-14-21710, mille punktis 49 on Riigikohus

märkinud, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse

maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd

ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid

vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist

rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või

kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut

vastutust. Antud juhul käenduslepingu sõlmimise ja laenu tagastamise lõpptähtpäeva vahele jäi

vaid 3 kuud ja 13 päeva. Kostjal ei oleks olnud võimalik minimaalset elatustaset säilitades ja

jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes ei oma sissetulekust ega olemasoleva vara arvelt 3 kuu

jooksul tasuda 100 000 eurot. Seega oli juba käenduslepingu sõlmimise hetkel teada, et kostjal

on võimatu sellest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu on vastutuse maksimumsumma kostja

suhtes ebaproportsionaalne. Samuti tõi kostja välja, et lisaks käenduslepingu järgse vastutuse

maksimumsumma ebaproportsionaalsusele esinevad ka muud alused, mis toovad kaasa

käenduslepingu tühisuse viidates samale eelviidatud Riigikohtu lahendile: käendajaks on

põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust

isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest

isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes äärmiselt

ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko

realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud

eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad (dtl 97).

Hageja ei nõustu kostja väidetega. Käenduslepingu järgse vastutuse maksimumsumma

ebaproportsionaalsusele tuginemisel peaks kostja tõendama, et SME Käenduslepingu sõlmimise

ajal teadis või pidi teadma, et kostja annab käenduse tulenevalt enda erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (nn subjektiivsed asjaolud) ja

täiendavalt seda, et käendusleping on sõlmitud talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Antud

juhul selliseid asjaolusid ei esine ja seega ei ole neid võimalik ka tõendada. Kostja ei ole oma

vastuses tõendanud, et käenduslepingus sätestatud kostja vastutuse maksimumsumma, s. o 100

000 eurot on sedavõrd ebaproportsionaalne, et kostjal ei olnud ka minimaalset elatustaset

säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatud laenulepingu nr

xxxx tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult

omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab kostja

jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Hagejale teadaolevalt on kostja juhatuse liikmeks või

juhatuse liikmeks ja ka tegelikuks kasusaajaks vähemalt 17-s Eestis registreeritud äriühingus.

Lisaks sellele oli käenduslepingu sõlmimise ja ka laenulepingu täitmise tähtajal kostja omandis

kinnisvara. Hageja esitas vastava kohta ka tõendid (dtl 121-125). Seetõttu on hageja seisukohal,

et kostjal oli laenulepingu täitmise tähtaja jooksul võimalik käenduslepingust tulenevat kohustust

täita kas oma sissetulekute või olemasoleva vara arvel. Kostja ei ole tõendanud vastupidist.

Hageja leiab, et Käenduslepingu väidetava vastuolu heade kommetega ja seeläbi ka väidetava

käenduslepingu tühisuse sisustamisel on kostja oma eksitavalt ja alusetult tuginenud Riigikohtu

poolt kohtuasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendile. See viide ei ole asjakohane ega oma käesoleva

vaidluse lahendamisel tähtsust. Erinevalt käesolevast asjast oli viidatud menetluse põhituumaks

sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt sõlmitud käenduslepingu võimalik

heade kommetega vastuolust tingitud tühisus. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tema on

põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes. Ta ei saagi seda teha, kuna kostja on alates

02.09.2013 olnud P juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. Seega on kostja P-ga ÄS § 184 lg 1

järgses ametisuhtes. Juhatuse liikme staatusega kaasnevat ametisuhet ei saa ainuüksi selle

iseloomu tõttu pidada perekonnaliikmetele omaseks lähedaseks isiklikuks suhteks (dtl 115-116).

Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu lahendi 2-14-21710 punktile 49, milles loetletud

asjaoludele kostja tugineb, peab esinema Riigikohtu poolt esile toodud asjaolude kogum

(käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes

sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa

käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma

on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt

ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko

realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud

eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad), selleks, et nende alusel saaks

lugeda käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Riigikohus märkis samas punktis

seejärel samas, et ei välista ka seda, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib

käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse

tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka

minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik

tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist

rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või

kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut

vastutust.

Kohus leiab, et käesolevas asjas Riigikohtu poolt esile toodud asjaolude kogumit ei esine,

kuivõrd kohus ei leia, et kostja sõlmis käenduslepingu olles põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes

suhetes isik, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kosja

oli nimelt käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu sõlmis kostja

käenduslepingu enda majandus- või kutsetegevuse raames. Kohtu hinnangul ei saa juhatuse

liikme staatusega kaasnevat ametisuhet pidada perekonnaliikmetele omaseks lähedaseks

isiklikuks suhteks, mida oli käsitletud kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis. Kohus leiab ka,

et hageja on asjas veenvalt tõendanud, et kostja oli käenduslepingu sõlmimisel maksevõimeline

ning puuduvad käenduslepingu tühisusega seotud õiguslikud alused. Kostjal olid käenduslepingu

sõlmimise ajal varad olemas ja ta oli maksevõimeline, mistõttu ei saa nõustuda, et

käenduslepingu sõlmimisel ei oleks arvestatud kostja varalise seisuga ja võimekusega kohustusi

tasuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega

ega tühine.

Kohus on küll seisukohal, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seega ka

tühine, kuid märgib siinkohal, et isegi kui käenduslepingu sõlmimine tuleks kostja poolt väidetud

põhjustel lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, siis tuleks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamata

jätta, kuna kostja tegutseb hea usu põhimõtte vastaselt. Nimelt on kostja lepinguid sõlmides

kinnitanud oma maksevõimekust ning alles käesolevas menetluses asunud iseenda poolt

kinnitatut ümber lükkama, väites et 100 000 euro suurune käendussumma on niivõrd suur

summa, et kostjal polnud võimalik seda minimaalset elatustaset säilitades tasuda. Selliselt on

kostja tahtlikult loonud hagejale väära ettekujutuse oma maksevõimekusest ning üritab oma

kohustusest enda poolt hagejale loodud väära ettekujutuse tõttu vabaneda. Kohtu hinnangul on

selline tegevus lubamatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et

õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti

selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1

kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see

oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu

põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p

16; vt ka 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest

tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse

vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda

konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 7.

novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

Kostja väidab lisaks eeltoodule, et käendusleping kuulub laenulepingu lisa nr 5 punkti 4.8.2

alusel lõpetamisele. Laenulepingu lisa nr 5 punkt 4.8.2 sätestab, et finantseerija kohustub

lõpetama E. L. käendusleping nr xxxx, kui laenu põhiosa maksepuhkuse ajal klient on

nõuetekohaselt tasunud intressi. Kuigi tollel perioodil jäi intress osaliselt maksmata, siis järgmise

pikenduse ajal (laenulepingu lisa nr 6, millegi pikendati tagasimaksmise tähtaega kuni 20.

septembrini 2023) on intressi tasutud nõuetekohaselt. Seega oli hageja kohustatud

käenduslepingu lõpetama. Järelikult ei ole hagejal alust kostjalt nõuda käenduslepingu täitmist

(dtl 97).

Hageja vaidleb nimetatule vastu. Laenulepingu lisa 5 ja käenduslepingu sõlmimisel leppisid

SME ja P (keda esindas selles tehingus kostja) kokku selles, et laenuleping täiendatakse p-ga

4.8.2 järgmises sõnastuses: „Finantseerija kohustub lõpetama E. L. käenduslepingu nr xxxx, kui

Laenu põhiosa maksepuhkuse ajal Klient on nõuetekohaselt tasunud Intressi.“ Laenulepingu lisa

5 p 6 järgi leppisid SME ja P kokku, et P-le võimaldatakse laenu põhiosa maksepuhkus

tagasiulatuvalt alates 01.01.2023 kuni 19.04.2023. Laenulepingu lisa 6 sõlmimisel kinnitasid

SME ja P (keda esindas kostja), et laenulepingu Lisas 5 kokkulepitud Põhitingimuste punkti

4.8.2. järgi: „Finantseerija ei lõpeta E. L. käenduslepingut nr xxxx, sest klient ei ole

nõuetekohaselt tasunud Intressi Lisas 5 kokkulepitud Laenu põhiosa maksepuhkuse ajal.“

Seetõttu on pahauskne, eksitav ning ka kohtuasjas esitatud tõenditele mittevastav kostja vastuses

avaldatud alljärgnev seisukoht: „Kuigi tollel perioodil jäi intress osaliselt maksmata, siis

järgmise pikenduse ajal (laenulepingu lisa nr 6, millegi pikendati tagasimaksmise tähtaega kuni

20. septembrini 2023) on intressi tasutud nõuetekohaselt. Seega oli hageja kohustatud

käenduslepingu lõpetama.“ Laenulepingu lisa 6 sõlmimisel leppisid pooled sõnaselgelt kokku

selles, et käendusleping jääb kehtima (dtl 117-118).

Kohus tuvastas, et Laenulepingu nr xxxx lisa 5 punkti 4.8.2. kohaselt: „Finantseerija kohustub

lõpetama E. L. käenduslepingu nr xxxx, kui Laenu põhiosa maksepuhkuse ajal Klient on

nõuetekohaselt tasunud Intressi.“ (dtl 45-46) ning Laenulepingu nr xxxx lisa 6 punkti 8 kohaselt:

„Pooled kinnitavad, et Laenulepingu Lisas 5 kokkulepitud Põhitingimuste punkti 4.8.2. järgi

Finantseerija ei lõpeta E. L. käenduslepingut nr xxxx, sest Klient ei ole nõuetekohaselt tasunud

Intressi Lisas 5 kokkulepitud Laenu põhiosa maksepuhkuse ajal.“ (dtl 56-57). Seetõttu leiab

kohus, et kostja väide selle osas, et käendusleping kuulub laenulepingu lisa nr 5 punkti 4.8.2

alusel lõpetamisele on väär, kuivõrd pooled sõlmisid laenulepingu lisas 6 kokku, et

käenduslepingut ei lõpetata, kuivõrd klient ei ole nõuetekohaselt intressi tasunud.

Kostja on lisaks eeltoodule seisukohal, et hageja peab VÕS § 149 lõikest 5 tulenevalt esmalt

panema oma nõude maksma muude tagatiste – garantiide ja hüpoteekide – arvelt (dtl 97).

Hageja vaidleb nimetatule vastu. Hageja leiab, et teised tagatised ei välista käesoleva hagi

rahuldamist. Käesolevas kohtuasjas on pandiõiguseks olevad hüpoteegid seatud kolmandate

isikute kinnistutele, mitte põhivõlgniku varale. Õiguskirjanduses avaldatud arvamuse kohaselt ei

kohaldata VÕS § 149 lg-t 5, kui pantijaks on kolmas isik, mitte võlgnik. Seega ei ole viidatud

säte antud juhul üldse kohaldatav. Olukorras kus pandiõigus ei ole seatud põhivõlgniku varale

(nagu seda on käesolevas kohtuasjas), vastutab käendaja võlausaldaja ees selles ulatuses, milles

põhivõlgniku kohustust ei õnnestunud täitemenetluses müüdud pandieseme arvel täita (vt nt

RKTKo 3-2-1-168-15, p 12). Hageja leiab ka, et VÕS § 149 lg-st 5 tulenev käendaja õigus

keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees eksisteerib

kohaldatavast sättest enesest nähtuvalt ajaliselt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

K OÜ pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025

kell 12:00. Seetõttu ei saa kostja VÕS § 149 lg-le 5 käesolevas kohtuasjas enam ka tugineda ja

tema vastavasisuline 17.02.2025 esitatud vastuväide tuleb jätta kohtumenetluses tähelepanuta

(dtl 117).

Kohus tuvastas, et lisaks käenduslepingule on laenuleping tagatud ka pandiõigusega kolmandate

isikute kinnistutel (dtl 16). Samuti tuvastas kohus, et põhivõlgniku K OÜ (endine P OÜ) pankrot

on välja kuulutatud Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025 kell 12:00 (dtl

135).

VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes

seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest

tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi

ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel.

Kohus leiab esiteks, et VÕS § 149 lg 5 ei kohaldu antud juhul, kuivõrd pandiõiguseks olevad

hüpoteegid on seatud kolmandate isikute kinnistutele, mitte põhivõlgniku varale. Kohus leiab

teiseks, et isegi kui VÕS § 149 lg 5 kohalduks, siis vastavalt VÕS § 149 lg 5 on käendajal õigus

keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees üksnes kuni

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Põhivõlgniku pankrot on välja kuulutatud Harju

Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025 kell 12:00. Seega ei ole kostjal VÕS § 149

lg 5 kohast õigust oma kohustuste täitmisest keelduda.

Kohus leiab seega, et kostja poolt asjas esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata

jätmiseks. Käendusleping ei ole tühine ega lõppenud. Samuti puudub alus VÕS § 149 lg 5

kohaldamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on õigustamatult jätnud täitmata hageja ees

käenduslepingust tuleneva kohustuse tasuda hagejale põhivõlgniku (K OÜ, endise nimega P OÜ)

krediidilepingust tuleneva kohustuse. Kohus rahuldab seega hagi ja mõistab kostjalt välja hageja

kasuks laenulepingu muudatuse tasu summas 2 000,00 eurot, tasumata intressi summas 57

436,08 eurot, kogunenud viivise seisuga 05.01.2024 summas 94,30 eurot ja hagiavalduse

esitamise ajaks laenu põhiosa nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise summas 40 469,62 eurot

ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise laenulepingu muudatuse tasu nõudelt 2 000,00

eurot alates 08.11.2024.a kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel, lugedes viivise määraks

0,23% päevas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus

lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi

kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille

kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse

edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude

suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi

jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva

seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viktor Bome

Kohtunik