1-24-5564/46 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2025. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-5564

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Markus Kärner ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Aivo Vilo süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsus

Apellant

Süüdistatava kaitsja Janek Valdma

Süüdistatav

Aivo Vilo, isikukood 38101040327, ülejäänud isikuandmed

maakohtu otsuses, tlk 136

Kaitsja

Kristjan Lee

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsus muutmata.

2. Jätta Aivo Vilo kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Esitatud süüdistus.

1. A. Vilole esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi, sest ta lõi 24. juunil 2023. a kella 02.20

paiku XXX lähedal M.E-d käega ühe korra näo piirkonda. M.E kukkus selili maha, kaotas

teadvuse ning A. Vilo lõi seejärel M.E-d jalaga ühe korra keha piirkonda. A. Vilo põhjustas

M.E-le füüsilist valu ja vähem kui 4 nädalaga paranevad tervisekahjustused - paremale

otsmiku piirkonda muhu, nahamarrastuse ja peaaju vapustuse.

Maakohtu otsus (vaidlustatud osas).

2. Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsusega tunnistati A. Vilo KarS §

121 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära arvestusega, et ühe

päevamäära suurus on 21,80 eurot. Mõistetud karistusest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 1

päev eelvangistust, mis teisendati rahalise karistuse 3 päevamääraks. Kandmisele kuuluvaks

karistuseks jäi rahaline karistus 197 päevamäära ulatuses, mis on 4294,60 eurot. Kooskõlas

KarS § 73 lg 1 ja 3 jäeti mõistetud ja kandmisele kuuluv karistus täielikult kohaldamata

tingimusel, et A. Vilo ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. A.

Vilo katseaeg hakkas KarS § 78 p 1 järgi kulgema kohtuotsuse kuulutamisest 4. märtsil 2025.

a. Kannatanu M.E tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati

osaliselt ning A. Vilolt mõisteti M.E kasuks välja 110,20 eurot varalise ning 400 eurot

mittevaralise kahju katteks. Lisaks mõisteti A. Vilolt välja rahuldatud kahjunõuete summadelt

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni, sh

arvestati, et kohtuotsuse kuulutamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks

34,75 eurot.

2.1 Kohus määras kindlaks ja mõistis välja ka menetluskulud. A. Vilolt mõisteti M.E kasuks

välja kannatanu õigusabikulud 225 eurot ning samuti menetluskuludelt arvestatud viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni. M.E enda kanda jäeti tema põhjendatud õigusabikulu summas

622,50 eurot. A. Vilolt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha ja menetluskulud

summas 2626,90 eurot.

3. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1 Enamik süüdistuses sisalduvaid faktilisi asjaolusid on tõendatud.

3.1.1 L ja K andsid ütlusi, et A. Vilo lõi M.E-d näkku ning viimane kukkus saadud löögist

kohe selili maha. M.E sai kukkudes tervisekahjustusi, kuid kõik need, mis on ära toodud

süüdistuses, tõendatud pole. Asjaolu, et M.E-l oleks olnud otsmiku piirkonnas muhk, ei

kinnita ükski tõend. Ülejäänud süüdistuses kajastatud tervisekahjustused on kirjalikes

tõendites fikseeritud ning ekspert kinnitas, et nende paranemine kestab tavaliselt kuni 4

nädalat. M.E-l tuvastatud tervisekahjustused tekitas A. Vilo, sest kannatanu sai viga A. Vilo

löögi tõttu maha kukkudes.

3.1.2 A. Vilo ütlused selle kohta, et ta ei löönud maha kukkunud M.E-d jalaga, on vastuolus

seda pealt näinud tunnistajate U ja D ütlustega. Süüdistatava ütlused on seega

ebausaldusväärsed ja neid pole võimalik asja lahendamisel arvestada. Tunnistaja U ütlusi ei

muuda ebausaldusväärseks see, et tunnistaja ei tundnud kaitsja esitatud aerofotol ära oma

kodupaika. Kui inimene näeb elus esimest korda aerofotot, ei pruugi isegi oma kodu ümbrus

talle tuttav näida. Vaatamata sellele, et U ja D on M.E naabrid, pole neil põhjust anda

valeütlusi A. Vilo kohta, keda nad varem ei tundnudki. Mõningased erisused tunnistajate

ütlustes räägivad pigem selle poolt, et nad räägivad seda, mida mäletavad, mitte pole ütlusi

eelnevalt kooskõlastanud. Tunnistaja D ütluste usaldusväärsust kinnitab kooskõlas KrMS § 66

lg 21 p 2 politseinikust tunnistaja A, kelle sõnul rääkis ratastoolis mees (D) talle juhtunust

kohe pärast sündmust.

3.2 A. Vilo täitis oma teoga KarS § 121 lg 1 objektiivse teokoosseisu, kuid süüdistuse mahtu

tuleb vähendada.

3.2.1 Kriminaalasjas on tõendatud, et A. Vilo lõi M.E-d ja põhjustas viimasele

tervisekahjustusi: nahamarrastuse ja peaaju vapustuse.

3.2.2 Süüdistuse väide, et kannatanul oli lisaks nahamarrastusele pea paremas piirkonnas ka

muhk, on tõendamata. Lisaks pole kriminaalasjas tõendatud, et A. Vilo jalalöök põhjustas

M.E-le valu. Löögi hetkel oli kannatanu teadvuseta, M.E ei kurtnud valu üle kehapiirkonnas

ehk seal, kus A. Vilo jalalöök teda tabas, hiljemgi. Mitte mingisuguseid nähtavaid vigastusi

kannatanu kehalt ei leitud. Tunnistajad U ja D ütlesid, et A. Vilo jalalöök väga tugev ei olnud.

3.3 A. Vilo täitis oma teoga KarS § 121 lg 1 subjektiivse teokoosseisu.

Süüdistatav kinnitas, et ta lõi kannatanut käega ühe korra. Järelikult A. Vilo sai aru ning pidi

vähemalt möönma, et ta võib M.E-d näkku lüües põhjustada talle kehavigastuse. A. Vilo

kinnitas, et ta sai enne kannatanu löömist aru, et too on silmnähtavalt purjus. Järelikult pidi

süüdistatav mõistma sedagi, et joobes inimene võib löögist kukkuda. Lisaks võib üldise

elukogemuse kohaselt näkku löömise (sh lahtise käega) tüüptagajärjeks olla näo- ja

peavigastused ning valu peapiirkonnas. Teadaolevalt asuvad inimese peas ka

tasakaaluelundid, seega võib inimene kukkuda ka ühest löögist pähe ja saada peapõrutuse.

3.4 A. Vilo teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole.

Süüdistatava ütlused, et M.E lõi teda ootamatult selja tagant vastu kukalt ning ta lõi

kannatanut näkku enda kaitseks, ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus tunnistajate

ütlustega. Tunnistajate L, K, D ja U kirjeldus löömisele eelnenud situatsiooni kohta on

sootuks teine. Samuti ei nähtu tunnistajate ütlustest asjaolu, mida kirjeldab süüdistatav – et

M.E ründas teda. Ründe puudumise tõttu ei ole põhjust rääkida ka hädakaitsest KarS § 28 lg 1

mõttes.

3.5 M.E tsiviilhagis esitatud nõue, mis puudutab laevapiletite kallinemisega tekkinud kahju

hüvitamist, tuleb rahuldada.

Kannatanu nõuab süüdistatavalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Varaline kahju

seisneb mh laevapiletite kallinemises 110,20 euro võrra. Soome Vabariigis elaval M.E-l olid

ostetud laevapiletid koju suunduvale laevale pühapäevaks, 25. juuniks 2023. a. Kuna M.E pidi

esitama süüteoteate ning see ei olnud pühapäevase päeva tõttu temast mitteolenevatel

põhjustel võimalik, pidi ta muutma väljumiskuupäeva. Esimene võimalus süüteoteate

esitamiseks oli 26. juuni 2023. a hommikul Haapsalu politseijaoskonnas ning kannatanu

muutis laevapiletitel väljumiskuupäeva nii, et ta läks 26. juunil 2023. a kell 13.00 väljuvale

laevale. Muudatuse tegemise järgselt maksid laevapiletid kahele inimesele 110,20 eurot

rohkem kui varem. See kahju tuleb süüdistataval kooskõlas VÕS §-de 128 lg 3, 1043, 1045 lg

1 ja 136 lg 1 hüvitada vaatamata asjaolule, et A. Vilo kaitsja sõnul võinuks M.E avalduse

esitada ka elektrooniliselt. See väide ei ole põhjendatud, sest pärast süüteoteate esitamist

teostati politseijaoskonnas M.E osavõtul tervisekahjustuste fikseerimiseks tema ülevaatus.

Kaitsja apellatsioon.

4. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustas A. Vilo kaitsja, kes taotleb maakohtu süüdimõistva

otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist talle KarS § 121 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses. Alternatiivselt palub apellant tühistada maakohtu otsus osas, millega A. Vilolt

mõisteti M.E kasuks välja laevapiletite kallinemise tõttu tekitatud varaline kahju 110,20 eurot.

Kaitsja argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

5. Maakohtu väide, et kannatanu kaotas süüdistatava löögi tagajärjel teadvuse, ei põhine

tõenditel. Tunnistaja L nägi küll kannatanu löömist ja kukkumist ning seda, kuidas M.E lamas

maas, kuid tunnistaja ei öelnud, et kannatanu kukkus löögi tugevuse tõttu ja/või kaotas

teadvuse. Kiirabikaardil põhjendatud seost kukkumise ja teadvusekaotuse vahel välja ei tooda.

Anamnees ei puutu asjasse, sest selles on kajastatud pealtnägijate, mitte kannatanu läbi

vaadanud kiirabitöötajate hinnang M.E seisundile. Samas tõendab kiirabikaart, et tõsist

neuroloogilist kahjustust või tõendatud teadvusekaotust kannatanul ei olnud. Seda kinnitab ka

fakt, et M.E lubati järgmisel päeval koju ning talle ei tehtud ettekirjutusi järgida ravirežiimi –

püsida pigem pikali asendis - mida üldjuhul teadvusekaotuse põhjustanud traumade puhul

soovitatakse. M.E lubati koju kohe pärast seda, kui ta oli ennast kaineks maganud.

6. Eksperdi arvamusele osas, mis puudutab kannatanu teadvusekaotust ja peaajuvapustust,

tugineda ei saa. Eksperdi käsutuses olid lähteandmed, mis kajastasid vahendatud teavet

(kiirabikaart), mida pealegi ei ole meditsiiniliselt kontrollitud – kannatanu neuroloogilise

läbivaatuse kohta andmeid pole. Ekspert kannatanut vahetult läbi vaadanud ei ole.

7. Raske, üle 2,5 promillise joobega võib kaasneda teadvusekaotus, hingamisraskused ja

eluohtlik seisund ning tunnistajad võisid M.E joobest tingitud kehalisi muutusi ekslikult

tõlgendada teadvusekaotusena. Kiirabikaardil ja meditsiinidokumentides toodud viited

kannatanu segasusseisundile on tingitud alkoholijoobest, mitte süüdistatava löögist.

8. M.E oli sündmuse toimumise ajal raskes alkoholijoobes – kannatanu joobeaste oli 2,66

promilli. Meditsiiniliselt ja eluliselt on üldteada, et sellises joobes inimesel on häiritud

tasakaal, koordinatsioon ja kukkumist vältida aitavad refleksid. Pealegi pole eluliselt usutav,

et inimene kukub tikksirgelt maha ühe mõõduka, lahtise käega antud löögi tagajärjel.

Süüdistatava antud lahtise käega löök ei olnud iseseisvalt piisav selleks, et kannatanu kukuks.

Kukkumise põhjustas löögi ja M.E riskikäitumise koosmõju, sest kannatanu välistas alkoholi

juues ise oma normaalse kehamotoorika. Tikksirgelt kuklaga maha kukkumine oli tingitud

kannatanu alkoholijoobest. Kuivõrd inimesele saab ette heita vaid sellist tagajärge, mida ta

kas soovis, pidi ette nägema või sai ette näha, ei ole põhjust rääkida A. Vilo vastutusest.

9. Maakohtu järeldus, et kannatanu ei löönud A. Vilot esimesena, põhineb valesti hinnatud

tõenditel. Kui vaadata tunnistajate ütlusi, siis on ilmne, et mitte keegi neist ei jälginud

sündmuse algust ning need ei lükka süüdistatava ütlusi ümber. Tunnistajate ütlustest nähtub

seegi, et neil oli piiratud vaateväli ning nende tähelepanu ei püsinud süüdistataval ja

kannatanul. Kokkuvõtlikult olid tunnistajate ütlused katkendlikud ja ebatäpsed. A. Vilo

ütlused selle kohta, et ta tundis lööki kuklasse ning reageeris sellele automaatselt, on

järjepidevad ja eluliselt usutavad.

10. Maakohtu seisukoht, et A. Vilo peab kandma laevapiletite ümbervahetamisega seotud

kulu, ei ole põhjendatud. J. M.E oleks saanud süüteoteate esitada elektrooniliselt või

kirjalikult, tema füüsiline kohalolek vajalik ei olnud.

Menetluse edasine käik ringkonnakohtus.

11. KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul laekus kirjalik seisukoht prokurörilt.

Ringkonnakohus võttis kaitsja apellatsiooni menetlusse ning määras, et see tuleb lahendada

kirjalikus menetluses.

12. E-toimikus registreeriti 7. mail 2025. a menetlusdokument nr 45s – jõustumismärkega

Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2025. a määrus, millega maakohus otsustas tunnistaja D kulude

hüvitamise.

Prokuratuuri seisukoht.

13. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioon tuleb jätta

rahuldamata. Apellant tugineb paljuski A. Vilo ütlustele, kuid tõendeid kogumis hinnanud

maakohus leidis, et süüdistatava versioonile tugineda ei või. Kaitsja keskendub apellatsioonis

kannatanu teadvusekaole, kuid seda A. Vilole ette heidetud pole. Maakohus on jälgitavalt

põhjendanud, miks tuleb M.El tuvastatud tervisekahjustused – nahamarrastus ja

peaajuvapustus – omistada A. Vilole. Maakohtu hinnang tõenditele on veatu. Süüdistatava

ütlused on ebausaldusväärsed ning tunnistajate omad usaldusväärsed. Apellandi väide, et

keegi tunnistajatest sündmuse algust pealt ei näinud, on eksitav – kõik kinnitasid, et M.E ei

saanud süüdistatavat ootamatult selja tagant lüüa. Kaitsja väited selle kohta, mis toimus pärast

kannatanu kukkumist, pole asjakohased, kuna maakohus leidis, et süüdistatava antud jalalöök

kuriteokoosseisu ei täida.

Ringkonnakohtu seisukoht.

14. Kolleegium jätab vaidlustatud otsuse muutmata ja A. Vilo kaitsja apellatsiooni

rahuldamata. Maakohtu argumente kordamata märgib ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 324

lg 3 p-ga 1 järgmist.

15. Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et A. Vilo lõi M.E-le lahtise käega näkku, kuid

kaitsja ei nõustu maakohtu tõdemusega, et M.E kaotas süüdistatava käelöögist teadvuse.

Ringkonnakohus mõistab maakohtu otsust lugedes kohtu arutluskäiku siiski nii, et

teadvusekadu oli süüdistatava käelöögist tingitud kukkumise tagajärg.

16. Edasi vaidlustab apellant maakohtu järelduse, mis puudutab ajuvapustust.

Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et kaitsja keskendumine kannatanu

teadvusetusseisundile ei puutu asjasse. Apellandi väidet tuleb vaadata koos ülejäänud

apellatsiooniväidetega ning nendest nähtub, et lisaks ei nõustu apellant eksperdi arvamusega

(ja selle tõendina kasutamisega), rõhutab paralleelselt kannatanu tugevat alkoholijoovet,

neuroloogilise leiu puudumist ja sedagi, et M.E lubati pärast haiglas kaineks magamist eriliste

ettekirjutusteta koju. Järelikult proovib kaitsja väita, et kukkumisest tingitud

teadvusetusseisundi puudumine on üks tegur, mis räägib selle kasuks, et tugevas

alkoholijoobes olnud kannatanul ajuvapustust võib-olla ei tekkinudki.1 Sellega kolleegium ei

nõustu.

17. Kaitsja heidab ette, et eksperdi arvamus põhineb vahendatud infol, mitte eksperdi isiklikul

vaatlusel.

1 vt apellatsiooni p 4 koos alapunktidega.

18. Vastab tõele, et ekspertiisiakti nr 24E-AOI00188-01 päises toodud andmete kohaselt2 on

käsiloleval juhul tegu kitsalt vahendatud andmetel ehk meditsiiniliste dokumentide põhjal

tehtud ekspertiisiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei tarvitse olla vale seisukoht, et teatud

juhtudel võibki eksperdi arvamuse tõendiväärtust mõjutada see, kui ekspertiisi tehes

tuginetakse ainult vahendatud andmetele. Kahtlemata võiks suuremate raskusteta kahtluse

alla seada sellises kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvat arvamust, mis on antud

ekspertiisialust nägemata. Samas tulebki teatud juhtudel isiku vaimset seisundit hinnata ilma

temata, postuumselt (nt pärimisvaidlused tsiviilõiguses). Kuna ei kehtiv seadus ega

kohtupraktika ei näe ette, et ainult vahendatud andmetele toetuv ekspertiis on tõendina vähem

väärtuslik või suisa kõlbmatu, tuleks sellise info alusel tehtud eksperdi arvamust vaidlustada

soovival menetlusosalisel selgelt ära näidata, mis jäi vajaka. Näiteks miks pole ainult

vahendatud lähteandmete alusel tehtud ekspertiis terviklik või kas on põhjust öelda, et

tervisekahjustuse kohta esitatud meditsiini- ja muud dokumendid pole objektiivsed, nendes

talletatud andmed on poolikud ja/või ei ole muul põhjusel usaldusväärsed jpm. Mõistagi ei

tohi kahtlused jääda paljasõnaliseks ja siin nendib kolleegium, et nõutava kvaliteediga

argumente apellatsioonis ei ole. Viimaks ei saa märkimata jätta, et käsilolevas kaasuses

mängib rolli ka tõsiasi, et ajutise iseloomuga terviseseisundi korral – milleks on ka mööduv

teadvusekadu - ei ole vahetu kokkupuude eksperdi ja kannatanu vahel reegeljuhtumil

objektiivselt võimalikki.

19. Apellandi arvates ei võinud ekspert ekspertiisi tehes kannatanu teadvusetusseisundi osas

tugineda kiirabikaardil sisalduvatele lähteandmetele, sest need on vahendatud ja koosnevad

sündmuskohal olnud kolmandate isikute vaatluspõhistest teadmistest. Lisaks ei põhine

eksperdi seisukoht objektiivsel meditsiinilisel dokumendil, mis oleks mõõtnud ja kinnitanud

teadvusekadu või kukkumise täpset olemust.

20. Kiirabikaarti, millele kaitsja tugineb, tõendina asjas esitatud ei ole. Samas on sellele

kantud andmeid refereerinud nii ekspert kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

haigusjuhtumi nr 2306240271 dokumenteerinud erakorralise meditsiini õde.3 Viidatud

tõenditest nähtub, et kannatanu teadvusseisundit kontrollinud kiirabi fikseeris M.E

teadvusekaotuse ulatuseks Glasgow koomaskaalal 8 palli. Järelikult ei tuginenud

kiirabitöötajad kannatanu teadvusetuse osas pealtnägijate ütlustele, vaid see tähelepanek

talletati kiirabikaardile pärast kannatanu vahetut läbivaatust kiirabitöötajate poolt. Põhjendust,

miks nad polnud pädevad M.E teadvusseisundile hinnangut andma ning mis tingib Glasgow

koomaskaala kasutamise võimaliku ebausaldusväärsuse, apellatsioonist ei leia. Kannatanu

joove oli kiirabibrigaadile teada ning puudub igasugune alus eeldada, et konkreetne brigaad

polnud varem kunagi tugevas alkoholijoobes patsientidega kokku puutunud ning see tingis

Glasgow koomaskaala väärkasutuse.

21. Ekspert sedastas ekspertiisiakti p-s 1, et M.E-l diagnoositi 24. juunil 2023. a

meditsiiniasutuses peaajuvapustus. Eksperdiarvamuse põhjenduses viitab ekspert, et selliseks

diagnoosiks andis ilmselt põhjust esmane objektiivne leid ehk kiirabibrigaadi poolt fikseeritud

teadvusseisund Glasgow koomaskaala järgi.4 Eksperdi arvamust vastustav kaitsja on

seisukohal, et see järeldus pole õige, sest muid peaajuvapustusele viitavaid objektiivseid leide

2 tlk 41.

3 tlk 29-30pö, 41-42.

4 tlk 45.

kannatanu meditsiinilisel läbivaatusel ei tuvastatud. Toodu põhjal leiab apellant, et järelikult

oli teadvusseisundi kadu tingitud M.E alkoholijoobest. Ringkonnakohus nendib uuesti, et

kannatanu joove oli temaga kokku puutunud meditsiinitöötajatele ja ekspertiisi teinud

eksperdile teada. Sellest järeldab kolleegium, et erinevalt kaitsjast nood alkoholipruukimist

alkoholi teadvuskaoga ei seosta. Eksperdi arvamuse selgitamiseks olnuks paslik kutsuda

ekspert kohtusse. Põhjusel, et seda ei tehtud, jääb kaitsja kriitika täielikult tagajärjetuks.

22. Viimaks toob kaitsja kiirabikaardile kantud andmete juures välja, et nendest ei nähtu

selgelt seostatud põhjuslikku hinnangut süüdistatava löögi ja kannatanu teadvusekao vahel

ning pealegi pole kiirabikaardil meditsiiniliselt üldse põhjendatud, et kannatanul esines

kukkumise tagajärjel teadvusekaotus. Viimase kohta on ringkonnakohus juba eespool

viidanud, et M.E teadvusseisundit kontrollinud kiirabibrigaad fikseeris M.E-d koha peal läbi

vaadates ja meditsiinis tunnustatud metoodikat kasutades, et kannatanu oli teadvusetu. Muus

osas peab kolleegium vajalikuks märkida, et inimestele elupäästvat esmaabi osutavad ja neid

haiglasse transportivad kiirabitöötajad kajastavad kiirabikaardil eeskätt need neile teatavaks

saanud faktid, mis võiksid olla olulised patsiendiga edasi tegelema hakkavatele arstidele.

Üldistatult on eelinfo vajalik arstile selleks, et hospitaliseeritud kannatanule määrataks kiiresti

sobivad uuringud selgitamaks välja kas tal tekkis tõsine vigastus, kui ulatuslik see võib olla

ning kas tegu on kiiret sekkumist vajava tervisekahjustusega või mitte. Käsiloleval juhul ongi

kiirabikaarti täitja rõhutanud ju eeskätt seda, et kannatanut löödi vastu pead ning ta kukkus

peaga asfaldile ning inimene kaotas teadvuse. Need andmed kirja pannud kiirabitöötaja pidas

ilmselgelt oluliseks edastada patsiendi tervisekahjustust diagnoosivale ja teda ravima

hakkavale arstile teave selle kohta, et kannatanul võib olla peatrauma, mis teatavasti võib

osutuda ka eluohtlikuks. Meditsiinitöötajaid ei aita nende töös edasi andmed selle kohta, mil

viisil võis inimese tervisekahjustus tekkida ja kes võis selle tekitada. Kui küsimuse all on

inimese elu ja tervis, on ajasurve all olulised ainult need andmed, mis aitavad kaasa õige

diagnoosi ja sellele vastava ravi määramisele. Toodud põhjustel ei pidanudki kiirabikaardil

kajastuma kaitsja viidatud seosed ja järeldused. Meditsiini ja kriminaalmenetluse vajadused ja

eesmärgid on erinevad ning küsimusega, kas inimene sai viga sellepärast, et ta kukkus ise või

teda tõugati ning kui jah, siis kes teda tõukas, meditsiinis ei tegeleta.

23. Ringkonnakohtu hinnangul pole käsiloleval juhul põhjust spekuleerida selle üle, et M.E

võis teadvuse kaotada ka eelnevalt tarvitatud alkoholi tõttu. Tõendeid tuleb hinnata kogumis,

ehk antud juhul tuleb meditsiinidokumente ja eksperdi arvamust vaadata koostoimes

tunnistajate ütlustega. Kuigi kõik küsitletud tunnistajad täheldasid, et M.E oli joobes ning

kannatanu ei mäleta, et ta A. Viloga tol õhtul kokkugi puutus5, nähtub tunnistajate ütlustest

fakt, et enne kui süüdistatav kannatanut lõi, oli too täielikult võimeline iseseisvalt liikuma ja

suhtlema. Toodu kahandab märkimisväärselt tõenäosust, et M.E kukkus ja jäi peale seda

hoobilt magama. Üldjuhul on joobe tõttu unne suikunud inimene siiski äratatav, kuid L sõnul

M.E seda polnud - tunnistaja sõnul üritas ta kannatanu äratamiseks rakendada erinevaid

valuvõtteid.6 Seejärel tuvastas kohale saabunud kiirabibrigaad, et M.E on teadvusetu. Kui

tõendite kogumile lisada üldine elukogemus, et peaga vastu maad kukkumisega võibki väga

suure tõenäosusega kaasneda teadvusekadu, siis muutub kaitsja arutluskäik tervikuna

ainetuks.

5 vt kannatanu ütlused tlk 68.

6 vt D ütlused tlk 70pö.

24. Apellandi väide, et kukkumise põhjustas süüdistava löögi ja kannatanu alkoholijoobe

koostoime, ei tarvitse olla vale. Kaitsjal on õigus, et alkoholijoove pärsib mh ka inimese

reaktsioone ning seda enam ei pruugi alkoholijoobes inimene pärast lööki püsti jääda, sest tal

võib niisamagi olla raskusi kohase ning õigeaegse reageerimise ja tasakaalu hoidmisega.

Paraku see argument A. Vilo vastutust ei välista – seda enam ei saanud süüdistatav arvestada,

et kannatanu jääb pärast lööki kindlasti püsti.

25. Apellandi väitega A. Vilo võimaliku hädakaitse kohta ringkonnakohus ei nõustu, sest see

ei põhine tõenditel. Maakohus on korrektselt tuvastanud, et süüdistatava käelööki nägi

vahetult pealt kaks inimest: tunnistajad L ja K.7 Mõlema ütlustest nähtub, et nad hakkasid

seltskonnast eemaldunud A. Vilot ja M.E-d jälgima veidi varem, kui süüdistatav kannatanut

lõi. Nii L kui ka K viitasid riimuvalt, et vahetult enne lööki A. Vilo ja M.E vestlesid. Seega ei

ole õige apellandi väide selle kohta, et tunnistajad hakkasid A. Vilot ja M.E-d jälgima kas

pärast süüdistatava lööki või siis, kui kannatanu oli juba pikali. L ja/või K ütlustest ei nähtu, et

nende vaateväli oleks olnud piiratud määral, mis paneks nad nähtus kahtlema. Järelikult on L

ja K ütlustega ümber lükatud ka versioon A. Vilo võimalikust kaitsetegevusest. Tunnistajad ei

kinnita süüdistatava sõnu selle kohta, et M.E lõi teda esimesena ja ootamatult ning löök näkku

oli vastureaktsioon kannatanu tegevusele. Maakohus tunnistas seega A. Vilo ütlused

põhjendatult ebausaldusväärseks.

26. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus A. Vilo süüdi

tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi.

27. Enne kaitsja alternatiivse taotluse juurde minemist, märgib kolleegium, et apellatsiooni p-

s 7.2 kirjutab apellant järgmist: „Juhul, kui õigeksmõistva otsusega ei kaasne kogu tsiviilhagi

rahuldamata jätmist, siis taotleme kohtuotsuse muutmist osas, milles süüdistatavalt mõisteti

välja kannatanu reisikulud (laevapiletid) ning tsiviilhagi selles osas rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohus nendib, et vandeadvokaadist apellandi taotlus ei ole korrektselt sõnastatud.

Õigeksmõistva kohtuotsusega ei saa kaasneda osalist tsiviilhagi rahuldamist ja/või

rahuldamata jätmist, kuna sellisel juhul jäetakse KrMS §-ga 310 lg 2 alusel hagi läbi

vaatamata. Taotlusele järgnevate põhjenduste tõttu tõlgendab kolleegium kaitsja taotlust siiski

nii, et peaks ringkonnakohus A. Vilo süüküsimuses asuma apellandist erinevale seisukohale,

tuleks korrigeerida maakohtu seisukohta osas, mis puudutab kannatanu nõuet hüvitada

laevapiletite kallinemisega kaasnenud kulu. Selleks ringkonnakohus alust ei näe. M.E-d

tsiviilhagis esitatud nõuete selgitamiseks küsitlenud apellant ei ilmutanud kordagi huvi selle

vastu, mis takistas kannatanul süüteoteadet esitamast elektrooniliselt või posti teel.8

Kannatanule ei ole ette heidetav, et ta soovis seda teha isiklikult ja pealegi on maakohus

põhjendatult viidanud asjaolule, et lisaks süüteoteate vastuvõtmisele viidi kannatanu osavõtul

läbi ka menetlustoiming.9 Kuivõrd 26. juuni 2023. a oli esimene pühade- ja nädalavahetuse

järgne tööpäev, kannatanu läbivaatust toimetati kella 09.50-10.30-ni ja Soome Vabariigis elav

ja Eestisse sealt sõidukiga10 ja koos elukaaslasega tulnud11 M.E lahkus esimesel võimalusel

pärast toiminguid, s.o 26. juunil 2023. a kell 13.30 Tallinnast Helsingisse siirdunud laevaga12,

7 D ütlused tlk 70-71 ja K ütlused tlk 73-73pö.

8 tlk 71pö.

9 vt tlk 48-51.

10 tlk 34pö.

11 tlk 67 ja 68pö.

12 tlk 34-35.

pole põhjust väita, et viivitus oli tingitud millestki muust, kui soovist esitada süüteoavaldus ja

vajadusest osaleda menetlustoimingul. Põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanul tekkinud

kahju vahel on olemas: kui A. Vilo ei oleks M.E-d löönud, poleks Soome Vabariigis elaval

M.E-l tekkinud vajadust muuta kojusõidupiletitel laeva väljumisaega selleks, et esitada

süüteoteade ning osaleda menetlustoimingul. Puutuvalt kahju ettenähtavusse märgib

kolleegium, et inimestel on üldiselt kombeks teha plaane, mille tegemise või muutmisega

võivadki kaasneda kulud. Juhul, kui need on põhjendatud, mõistlikud ja kahju tekitaja teoga

põhjuslikus seoses, pole VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ning VÕS §

128 lg 3 toodut silmas pidades põhjust jätta neid hüvitamata. Antud juhul on maakohtu

märgitud õiguslik alus, sh asjakohane kaitsenorm korrektne – VÕS §-d 1043, 1045 lg 1 p 2.

Kolleegium täiendab omalt poolt, et piletite kallinemisega kaasnenud kulu oli tingitud sellest,

et kannatanule tekitati kehavigastus. Laevapiletite vahetamine kojusõiduks ei toimunud

kannatanu vabal valikul, vaid oli tingitud vajadusest pöörduda talle tekitatud kehavigastuste

tõttu politsei poole. Kirjeldatud olukorras ei pea kannatanu kandma piletite vahetamisega

kaasnenud kulu, see kohustus on talle kehavigastused tekitanud süüdistataval. Kehavigastuse

tekitamisega seotud kahju hüvitamist reguleerib VÕS § 130 lg 1 ning normis sätestatud

loetelu on näidisloetelu. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest

ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

28. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata A. Vilo kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus osas,

millega kohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja laevapiletite kallinemisega

seotud kahju.

29. Kõike ülaltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1

Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2025. a otsuse muutmata. A. Vilo kaitsja apellatsioon jääb

rahuldamata.

30. Taotlust apellatsioonimenetluse kulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks

ringkonnakohtule ei esitatud, kuid apellatsiooniväliselt peatub ringkonnakohus

tunnistajakulude hüvitamise küsimusel.

31. Pärnu Maakohtust saabus 7. mail 2025. a teadmiseks maakohtu 21. aprilli 2025. a määrus,

millega tunnistaja Lle hüvitati sõidukulu ning keskmine, saamatajäänud päevapalk.

Kriminaalasja materjalide ja maakohtu määruse kohaselt osales L tunnistajana 22. jaanuari

2025. a kohtuistungil. Taotluse kulude hüvitamiseks esitas tunnistaja maakohtu määruse

kohaselt pärast maakohtu otsuse kuulutamist 15. aprillil 2025. a. Arvestades, et tunnistajakulu

mõistetakse KrMS §-de 175 lg 1 p 2 ja 180 lg 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral välja

süüdistatavalt, tulnuks maakohtul määrata tunnistajale taotluse esitamiseks tähtaeg, vältimaks

selle esitamist pärast kohtulahendi tegemist. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks

seda teinud.13 Arvestades, et käsiloleval juhul esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, ei ole

13 vt tlk 70-71.

kolleegiumil seaduslikku alust süüdistatavalt L kohtusse ilmumisega kaasnenud kulu välja

mõistmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Otsusele on lisatud kohtunik Markus Kärneri eriarvamus.

Ringkonnakohtunik Markus Kärneri eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2025. a otsusele asjas nr 1-24-5564

KrMS § 23 lg 6 alusel

1. Erinevalt kolleegiumi enamusest olen seisukohal, et apellatsiooni alternatiivne taotlus

tulnuks rahuldada ning maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas

kannatanu tsiviilhagi ja mõistis A. Vilolt kannatanu kasuks välja varalise kahju

hüvitise 110,2 eurot. Selles osas pidanuks ringkonnakohus tegema uue otsuse ja jätma

hagi rahuldamata.

2. Ma olen maakohtu ja kolleegiumi enamusega nõus selles, et kahju, mis tekkis

laevapiletite kallinemisega, on A. Vilo teoga põhjuslikus seoses: kui A. Vilo poolt

kannatanu löömine ära mõelda, langeks ära ka kannatanu vajadus lisakulutuste

tegemiseks. Üksnes põhjusliku seose olemasolu aga ei tähenda, et kahju tekitajal

lasuks selle kahju eest deliktiõiguslik vastutus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

19. detsembri 2018. a otsus nr 2-14-58411/148, p 17.1). VÕS § 127 lg 2 järgi ei

kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse

või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (nn

kaitse-eesmärgi seos). Ehkki maakohus rajas enda argumentatsiooni VÕS § 128 lg-s 3

nimetatud otsese varalise kahju määratlusele, on VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud

delikti kaitse-eesmärk piiritletud VÕS § 130 lg-s 1. See norm taolise kahju hüvitamist

ei võimalda.

3. Kolleegiumi enamus leiab, et VÕS § 130 lg 1 sätestab näitliku loetelu ning hüvitada

tuleb kõik mõistlikud kulud, mis on kahju tekitaja teoga põhjuslikus seoses. Sellega

ma nõus ei ole. Meenutan, et kahju tekitaja ei vastuta üldjuhul deliktiõiguse järgi nn

puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest,

sest deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-36-15, p 25). Möönan, et teatud

piirsituatsioonides võib VÕS § 130 lg 1 loetelu ammendatavus olla vaieldav,14 ent igal

juhul on sätte eesmärgiks hüvitatava kahju liikide piiritlemine ja sättes nimetamata

puhtmajandusliku kahju hüvitamise välistamine.15 VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud

delikti kaitse-eesmärgiks on kaitsta isikut ennekõike talle tekitatud isikukahju eest. Ka

VÕS § 130 lg 1 peab tervise kahjustamisest tekkinud kulude all silmas seda, et taastada

14 Vt erinevaid seisukohti õiguskirjanduses:

1)

ammendav – T. Tampuu, J. Lahe. „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“. Märkusi võlaõigusseaduse 7.

peatüki kommentaaride kohta. – Juridica 2007/5, lk 320;

2)

mitteammendav – P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 130 komm 1

(K. Sein).

15 T. Tampuu. Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura 2017, ptk 6.7.2. 2).

tuleb kannatanu tervis ning lisaks tuleb hüvitada kulud, mis tekivad

tervisekahjustusega kaasnenud vajaduste suurenemisest (nt vajadus ehitada invatualett

vmt) ning tervisekahjustusest vahetult tingitud sissetulekute vähenemisest.16

Untsuläinud reisiplaanidega kaasnenud kulud on aga minu arvates tervise

kahjustamise korral mittehüvitatava puhtmajandusliku kahju paraad- ja õpikunäiteks.17

Mõistan, et see võib tunduda mõneti ebaõiglane – kahju ju tekkis ja selle põhjustas

süüdistatav – ent selliseks piiranguks on kaalukaid argumente, mida on küllaldase

põhjalikkusega lahatud ka õiguskirjanduses.18 Nii ongi seadusandja erinevatel

õiguspoliitilistel kaalutlustel otsustanud, et deliktiõiguse alusel saab nõuda

konkreetsete õigushüvede kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid muud

deliktiga kaasnenud negatiivsed varalised tagajärjed jäävad kannatanu enda kanda

(osaliselt saab neid riske maandada nt reisikindlustuse vm meetmetega).

4. Kolleegiumi enamus on aga minu arvates normi kaitse-eesmärgi seose sisuliselt

kõrvale jätnud ning leidnud, et inimestel on üldiselt kombeks teha plaane, mille

muutmisega võivad kaasneda kulud, mis tuleb hüvitada, kui need on mõistlikud ja

kahju tekitaja teoga põhjuslikus seoses. Sealjuures viitab kolleegiumi enamus VÕS §

127 lg-le 1 ning VÕS § 128 lg-le 3, kuid mitte VÕS § 130 lg-le 1. Ehkki mõistan, et

kohus lahendab konkreetset asja, ei saa õigusnormi tõlgendamisel unustada, et kohtu

poolt normile antud sisu peaks olema võimalik kohaldada ka teistel – mõistagi

võrreldavatel – juhtudel. Minu jaoks ei ole selge, kas kolleegiumi enamuse pakutud

tõlgenduse korral kuuluks hüvitamisele ka luhtaläinud teatripiletid, soetatud

turismireis või muu varem tehtud plaan, mis kehavigastuse tõttu ei realiseerunud (nt

mõni ärajäänud tulus tehing). On ju kõik needki plaanid, mille muutmisega võib

tekkida kahju. Leian, et kõik need on normi kaitse-eesmärgist väljapoole jäävad kulud,

mille hüvitamist seadusandja VÕS § 127 lg-ga 2 ja VÕS § 130 lg-ga 1 välistada

püüdis. Kolleegiumi enamuse tõlgendus, et kõnesoleva normi kaitse-eesmärk hõlmab

ka plaanide muutmisega kaasnenud kulud, muudab kaitse-eesmärgi nõude minu

arvates sisutuks.

5. Teenimatult on jäetud tähelepanuta seegi, et kannatanu taotleb hüvitist kahe isiku

laevapileti hinna suurenemise eest. Millisel õiguslikul alusel võib teise isiku

laevapileti kulu pidada kannatanul tekkinud kahjuks, maa- ega ringkonnakohus ei

selgita. Meenutan, et VÕS § 130 lg 1 ei võimalda kolmandale isikule tekkinud kahju

hüvitamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus nr 3-2-1-174-10 p

12 ja 5. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-128-16, p 19), st kaasreisija ise sellist nõuet

esitada poleks saanud. Miks aga saab kaasreisija piletikulu pidada kannatanul tekkinud

kuluks, kohtulahenditest ei selgu.

6. Viimaks leian, et ka ükski teine õiguslik alus ei võimaldaks laevapiletite kallinemisega

kaasnenud kulude hüvitamist. Ka siis, kui leida, et kahju tekitamine oli õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud alusel ning pidada kaitsenormiks KarS § 121 lg-t 1,

kaitseb see norm kannatanu tervist, mitte tema vara tervikuna. Seega ei võimaldaks ka

see alus reisiplaanide muutmisest tingitud suurenenud kulutusi hüvitada.

16 Põhjalikku käsitlust hüvitatava kahju liikidest vt eespool viidatud VÕS I kommentaarid, § 130 komm 4.

17 Sisuliselt üks-ühele sama näide leidubki õpikus: VÕS § 130 lg 1 on mh mõeldud piirama puhtmajandusliku kahju

hüvitamist. Näiteks ei ole VÕS § 130 lg-s 1 sätestatud piirangute tõttu kannatanul õigust nõuda hüvitist selle eest, et ta

kehavigastuse tõttu jäi lennukist maha ja et tema vara väärtus vähenes lennupileti väärtuse ulatuses - T. Tampuu.

Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura 2017, ptk 6.7.2.

18 Erinevaid teooriaid kokku võtvalt koos viidetega Riigikohtu praktikale vt I. Nõmm. Puhtmajandusliku kahju hüvitatavus

delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse korral. – Juridica II/2008, lk-d 85-88.

7. Kokkuvõtvalt tulnuks minu arvates apellatsioon osaliselt rahuldada, maakohtu otsus

osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kannatanu

tsiviilhagi laevapiletite kallinemisega seotud nõudes rahuldamata.

Markus Kärner

(allkirjastatud digitaalselt)