3-23-635/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.06.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-635

Haldusasi

X.X.-i (X.X. ) kaebus Viru Vangla 16.03.2023. a

käskkirja nr 3-23/1-2/128 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.05.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-ile 26.05.2025 esitatud tõend.

2. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.05.2024. a

otsus muutmata.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, so 12.06.2025, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kohaldas 16.03.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/128 (dtl 113-114, vaidlustatud

käskkiri) kaebaja X.X.-i (endine nimi X.X. ) suhtes alates 16.03.2023 täiendavate

julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise

(s.o spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise) keelamist ning vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja andmise tingis asjaolu, et kaebaja ja teise

kinnipeetava vahel tekkis 15.03.2023 kella 14.55 paiku osakonna päevaruumis füüsiline konflikt.

Kinnipeetav D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja

kaebaja omavahel kaklema. Ametnikud lõpetasid kinnipeetavate vahelise kakluse ja suunasid

kinnipeetavad kambritesse.

1.1. Vaidlustatud käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse edasiste võimalike konfliktide ja õigusrikkumiste

ärahoidmiseks, sh põhjusel, et kaebaja võib sarnase käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid

samalaadsetele rikkumistele; tuvastatud intsidendiga näitas kaebaja, et ta on võimeline kasutama

ja kasutab vägivalda teiste isikute suhtes. Teiste isikute suhtes vägivalla kasutamine on raske,

vangla julgeolekut ohustav rikkumine; kuigi ettekande kohaselt ei olnud kaebaja see, kes oleks

alustanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamist, kasutas ta siiski vägivalda kakluse

käigus, tehes samuti lööke kaaskinnipeetava suhtes; kaebajat ei heidutanud see, et vahetus

läheduses viibis vanglateenistuse ametnik; kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik

vangidele – risk vanglas; kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud

kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; ka üldiselt on

kaebaja kuriteod olnud vägivaldse iseloomuga; kohaldatud abinõud on valitud eesmärgil

välistada kaebaja kokkupuude vanglas viibivate isikutega ja vältida võimalikke konflikte;

käesoleval hetkel tegeleb vastustaja juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamisega ning

menetluslik seisukoht on kujundamise faasis.

1.2. Vastustaja andis kaebajale enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks.

Kaebaja loobus seisukoha esitamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati

käskkirja nr 3-23/1-2/141 alusel 27.03.2023.

2. X.X. esitas pärast edutut vaidemenetlust 01.05.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse. Kaebaja esitas kokkuvõtvalt järgmised seisukohad.

2.1. 15.03.2023. a juhtum oli füüsiline rünne kaebaja vastu, milles kaebaja oli sunnitud pärast

mitut teda tabanud lööki kasutama enesekaitset. Läheduses viibinud ametnikud juhtumisse ei

sekkunud. Kaebajat on valesti süüdistatud ründes ja ohtlikkuses, ta oli 15.03.2023. a juhtumis

kannatanu. Kui käskkiri oleks antud põhjendusega, et tagada kaebaja tervise ja elu kaitse, siis

poleks ka vaidlust, kuid vastustaja otsustas hakata kaebajat mustama oma järjekordse

õigusvastase käskkirjaga.

2.2. Kaebaja ei ole ohtlik. Väited, et kaebajat on vangistuses neli korda süüdi mõistetud

kinnipeetava ründamise eest ja kaebaja on riskihindamise kohaselt kõrgohtlik vangidele, on

valed. Kaebaja on süüdi mõistetud ainult 22.03.2010. a kohtuotsusega. Lisaks ei oma tähtsust,

mis on toimunud minevikus. Vangla riskihindamisi ei saa arvestada.

2.3. 16.03.2023 tuli kaebaja juurde valvur A. Jaani ja küsis, kas kaebaja esitab seisukoha seoses

kavatsusega kohaldada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirja sisu ei osanud

valvur selgitada. Samal päeval tutvustati kaebajale vaidlustatud käskkirja. Kaebaja ei saanud

arvamust esitada, kuna ta ei teadnud, millise sisuga haldusakt on kavas anda.

3. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud

käskkirjas esitatud põhjenduste juurde.

3.1. Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas esimese löögi, ei

tähenda see, et vangla peaks jätma reageerimata tekkinud olukorrale või kiitma heaks füüsilises

konfliktis osalemist. Kaebaja ei jäänud passiivseks ning sooritas samuti lööke. Vastustaja

rõhutab, et käskkirjaga ei tunnistatud kedagi toimunus süüdlaseks. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldati faktilise olukorra pinnalt, kus kinnipeetavate vahel toimus esmalt

kõrgendatud hääletoonil verbaalne konflikt, see kasvas üle füüsiliseks konfliktiks ja mõlemad

kinnipeetavad sooritasid üksteise suunas lööke. Kinnipeetavad ei lõpetanud konflikti iseseisvalt,

vaid alles vanglaametniku sekkumisel. Arvestades ka kaebaja varasemat käitumist vangistuses

laiemalt, esines põhjendatud kahtlus, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja,

eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine tõenäoline. 27.03.2023 ei olnud

kakluses osalenud kinnipeetavate käitumine enam agressiivne ja mõlemad osapooled olid

üksteisest isoleeritud, seetõttu langes julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära.

3.2. Kaebaja kinnitas, et valvur käis tema juures ja andis talle võimaluse seisukoha esitamiseks

seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Seega on kaebaja saanud võimaluse

seisukoha esitamiseks. Kaebaja suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid,

mistõttu ei olnud olukord kaebajale uudne. Usutav ei ole kaebaja väide, et talle jäi arusaamatuks,

mille kohta ta seisukohta esitama peab.

4. Tartu Halduskohus jättis 24.05.2024. a otsusega esitatud kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused olid järgnevad.

4.1. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega,

samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2

alusel on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine,

kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine,

ohjeldusmeetmete kasutamine.

4.2. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või

tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve

kahjustuse tõenäosusele. Vanglal tuleb arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas

ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva

kinnipeetava vabaduste täiendava piiramisega (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-88-14, nr 3-

3-1-33-10 ja nr 3-3-1-63-09).

4.3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sisaldab endas nii kaalutlus- kui ka

hindamisotsust. Hindamisotsused on kaebaja ohtlikkuse hindamine ja tulevikus tekkida võiva

ohu prognoosimine. Kaalutlusotsuse tegi vastustaja selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid

julgeolekuabinõusid nendest hinnangutest lähtudes kohaldada. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib

kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani

poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu

õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Hindamisotsuse kohta on

Riigikohus selgitanud, et kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi

rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Hindamisotsusega on tegemist, kui

õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis

kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste

mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. Hindamisotsuste puhul ei ole kohus seotud

HKMS § 158 lg 3 sätestatud piirangutega ning hindamisotsuse kontrolli ulatus sõltub suurel

määral hinnangu sisust ja mõjust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1198 p 13-14, nr 3-20-2474 p

20 jt).

4.4. Vaidlustatud käskkirja põhjal kohaldas vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid edasiste

õiguserikkumiste ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest tuleneb, et võimalik

tulevikus aset leidev õiguserikkumine seisneb võimaluses, et sarnane olukord kordub ning

kaebaja kasutab selle raames vägivalda teise kinnipeetava suhtes. Vastustaja on vaidlustatud

käskkirja andmisel aluseks võtnud järgmised faktiväited: 1) kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini

vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. D. Pronin lõi kaebajat

rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema.

Käesolevas asjas puutub juhtum asjasse sedavõrd, et füüsiline konflikt leidis aset ja seda alustas

D. Pronin; 2) konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik; 3) kaebaja on

riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas); 4) kaebaja on vangistuses viibides

kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi

mõistetud; 5) kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga.

4.5. Kaebaja seadis kahtluse alla faktiväite, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik

vangidele (risk vanglas). Kohtu hinnangul on see väide tõendatud kohtule esitatud

riskihindamise ankeediga. Sellest nähtub, et vastustaja on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks

vangidele (risk vanglas); oht seisneb vägivalla kasutamises (nii vaimne kui füüsiline vägivald).

Ohtu suurendavad tegurid on konflikti tekkimine ja enesevalitsuse kaotamine; kõrgohtlik on

nelja-astmelisel skaalal kolmas aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik-ohtlik-kõrgohtlik-

üliohtlik; vastustaja on hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena viidanud asjakohastes

maakohtu kohtulahendites toodud asjaoludele. Kohus tugineb riskihindamise ankeedile asja

lahendamisel sedavõrd, et selline hinnang kaebaja ohtlikkusele on faktiliselt antud. Kaebaja

väitel ei ole riskihindamise ankeet tõendina usaldusväärne, kuna riskihindamise metoodika ei ole

arusaadav ja kontrollitav. Samuti leidis kaebaja, et riskihindamise ankeet ei ole asjasse puutuv

tõend. Kohtu hinnangul on ankeet asjasse puutuv juba üksi sellepärast, et vastustaja on

vaidlustatud käskkirjas sellele tuginenud. Riskihindamise metoodika arusaadavus või

kontrollitavus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kohtupraktikas on välja

kujunenud seisukoht, et kui vangla tugineb vaidluses riskihinnangule, siis tuleb riskihinnangut

vastavas kohtuasjas põhjendada ja kohus saab seda põhjendust hinnata.

4.6. Kaebaja seadis kahtluse alla ka faktiväite, et ta on vangistuses viibides kokku neljal korral

kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. Kohus täpsustab, et vaidlustatud käskkirjas

vastustaja ei väida, et kaebaja on neljal korral toime pannud kuriteo, mis seisneb

kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamises, või on neljal korral sellise teo eest süüdi

mõistetud. Vaidlustatud käskkirja sõnastus on järgmine: „ ... on kaaskinnipeetavate suhtes

kasutanud vägivalda, viibides vangistuses, kokku 4-l korral, mille eest on teda ka süüdi

mõistetud“. Keskmise mõistliku isiku jaoks tähendab selline sõnastus, et kaebaja on neljal korral

kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja mõnedel juhtudel on sellele järgnenud

süüdimõistmine. Kohus nõustub sellega, et kui viidatakse isiku süüdimõistmisele, tema

sooritatud kuritegudele vms, siis peab seda tegema korrektselt. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele,

et vaidlustatud käskkirjas kasutatud sõnastus on ebamäärane ja vastustaja parandas seda

õiendis. Väide, et kaebaja on vangistuses neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes

vägivalda, on tõendatud järgmiste kohtulahenditega - Tallinna Linnakohtu 05.10.1995. a otsus

(dtl 254-260, 263-268). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Paal) ette heidetav tegu hõlmas

vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 15-20.04.1994 (kriminaalkoodeksi § 75¹); Harju

Maakohtu 27.05.1998. a otsus (dtl 269-275). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Paal) ette

heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 22.07.1997. Maakohtu

otsuses kvalifitseeriti tegu kriminaalkoodeksi § 142 lg 3 p 1 järgi. Kohtuotsus jõustus

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatustega ning tegu kvalifitseeriti ümber

kriminaalkoodeksi § 108 järgi; Tartu Maakohtu 22.03.2010. a otsus kohtuasjas 1-08-12376 (dtl

276-279). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega ) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine

kaaskinnipeetava suhtes 12.08.2007 (karistusseadustiku § 121); Viru Maakohtu 28.11.2013. a

määrus kohtuasjas 1-12-6315 (dtl 281-284). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega ) ette

heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 11.02.2012 (karistusseadustiku §

121). Kohus lõpetas kriminaalmenetluse, kuna mõistetav karistus tuleks liita kaebajale juba

määratud karistusega, milleks on eluaegne vangistus. Tegemist on asjakohaste tõenditega, kuna

nendest nähtuvad faktilised asjaolud, millele vastustaja tugines ohu hindamisel ja

prognoosimisel.

4.7. See, et kaebaja on vangistuses kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, ei võrdu

väitega, et kaebaja on toime pannud kuriteo või -teod. Kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel võib

tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele

asjaoludele. Oluline on see, kas saab väita, et kinnipeetav sooritas mingi teo või käitus mingil

viisil, mitte see, kas vastav faktiline asjaolu on kindlaks tehtud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks süüteo- või

distsiplinaarmenetluses). Eelnimetatud maakohtute otsused on süüdimõistvad kohtuotsused, mis

ühtlasi tõendavad, et kaebaja pani toime vastava teo. Põhjendatud on tugineda kinnipeetavat

iseloomustavatele andmetele tervikuna, sh tegudele, mis on toimunud minevikus. Vale oleks

tugineda kontekstist välja rebituna üksnes teole, mis oli vastava haldusmenetluse algatamise

ajendiks. Olulise tähtsusega ohu prognoosimisel on see, kas tegemist on üksikjuhtumiga, aeg-

ajalt korduva olukorraga, väljakujunenud käitumisviisiga vms.

4.8. Kaebaja ohtlikkuse hindamist käsitleti ka kohtuasjas nr 3-21-939, mille lõpplahendiks on

Riigikohtu 30.04.2024. a otsus (dtl 286-296). Tegemist oli hüvitamiskaebusega. Kaebuse aluseks

oli muuhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel vanglavälise tervishoiuteenuste

osutaja juurde aastatel 2019-2021, mille põhjendamisel vastustaja tugines kaebaja ohtlikkusele

antud hinnangule. Kaebaja leidis selles vaidluses, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud faktiliste

asjaoludega ja vangla riskihinnangule ei saa tugineda (otsuse p 5.3). Riigikohus leidis, et vangla

on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja

arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja

kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. 2012. a

ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii

kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset

isikut, kes reageerib kohe ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele (otsuse p 22). Seega

leiab halduskohus, et asjaolud, millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas tugines, on asjakohased

ja tõendatud ning vastustaja hinnang, et kaebaja on vangistuses kõrgohtlik teistele

kinnipeetavatele, on põhjendatud.

4.9. Kohus avaldas 08.04.2024. a määruses oma arusaama, et vastustaja soovis täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega ära hoida olukorda, kus kaebajal tekib verbaalne konflikt

teise kinnipeetavaga, teine kinnipeetav kasutab kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ja kaebaja

vastab sellele vägivallaga. Vastustaja täpsustas, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate,

sh kaebaja eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine olnud tõenäoline.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede. Oht seisnes

selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia

füüsilise vägivalla kasutamiseni. Ka kaebaja pidas kaebuses võimalikuks, et tal võib teiste samas

osakonnas paiknevate kinnipeetavatega tekkida konflikte. 15.03.2023. a juhtum näitas, et kaebaja

ja kaaskinnipeetava vaheline konflikt võib eskaleeruda füüsiliseks konfliktiks ning kaebaja ei

kasuta tema ründamise korral rahumeelseid lahendusi füüsilise konflikti vältimiseks.

4.10. On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja. Vastustaja ei olegi seda

väitnud. Vastustaja tugines sellele, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse

füüsilise vägivallaga. Kaebajal oli muid võimalusi peale vägivalla kasutamise, näiteks oleks

kaebaja saanud liikuda eemale teda rünnanud kinnipeetavast, liikuda läheduses viibinud

vanglaametniku taha või pöörduda vanglaametniku poole abi saamiseks. Kohus andis

08.04.2024. a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks ei saanud ta neid võimalusi

kasutada, kuid kaebaja põhjendusi ei esitanud. Seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud

vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, sh ei ole

kohtule teada olevalt kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust. Kuid see ei

tähenda, et kaebaja osavõtul ei saanuks tekkida uus ohtlik olukord. Kohus leiab, et kõiki

vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumina arvestades esines põhjendatud kahtlus, et

sarnase juhtumi kordumist võib pidada tõenäoliseks. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse

teostamisel, kui ta leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine kestis suhteliselt lühikest aega, 16.-27.03.2023 ehk 11 päeva.

Sellise kestusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaidlustatud käskkirjas toodud

põhjendustel on kohtu hinnangul proportsionaalne.

4.11. Kaebaja väitis tema ärakuulamise kohustuse rikkumist. Rikkumine seisneb selles, et

kaebajale küll teatati võimalusest esitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise suhtes

oma seisukoht, kuid kaebaja väitel ei olnud kavandatava käskkirja sisu talle piisavalt arusaadav

selleks, et seisukoht esitada. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajat rünnati ja ta vastas

sellele, võis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsus olla kaebaja jaoks uudne ja

arusaamatu. Vastustaja on välja toonud mitu juhtumit, kus kaebaja ründas kaaskinnipeetavat,

kuid ei ole välja toonud vastupidiseid olukordi. On võimalik, et kavandatavat haldusakti oleks

tulnud kaebajale täpsemalt tutvustada. Samas riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ütleb, et

haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Seda saab hinnata vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja

põhjenduste alusel. Kohtule ei nähtu vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest,

et kaebajale kavandatava käskkirja põhjalikumal tutvustamisel oleks kaebaja tõenäoliselt

esitanud seisukoha või vastuväited, mis oleks muutnud asja otsustamist.

4.12. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, mistõttu

jätab kohus kaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 25.06.2024 apellatsioonkaebuse ja hilisema täienduse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 24.05.2024. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada või saata asi halduskohtule tagasi uueks menetlemiseks. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Halduskohus rikkus otsuse tegemisel kohtumenetluse norme ja materiaalõigust, mis on

viinud ebaõige lahendi tegemiseni.

5.2. Kohus rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st

1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele, kuna jättis kohtuistungi korraldamata

ja tunnistajad küsitlemata.

5.3. Halduskohus väljus kaebuse piiridest, kui tõlgendas kohtuotsuses alusetult olukorda nii, et

kaebaja on vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud juhtumis süüdi olev pool (ohtlik ründaja), aga

mitte kannatanu. Halduskohus jättis meelevaldselt tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid selle

kohta, et vaidlusalune käskkiri anti välja põhjendustega, et kaebaja lõi teda rünnanud

kinnipeetavat. Kaebaja ei teinud midagi valesti, vaid õigustatult kasutas enda elu ja tervise

kaitseks hädakaitset ning selle tõttu ei olnud kaebaja tegu õigusvastane tulenevalt KarS §-dele 28

lg 1 ja 29.

5.4. Kaebajat ründas ootamatult teine kinnipeetav, mitte vastupidi, mistõttu ei esinenud kaebajast

tulenevat ohtu ning käskkirja andmine ja kaebaja õiguste piiramine oli õigusvastane.

5.5. Halduskohtu poolt toimikusse võetud varasemad linna- ja maakohtute otsused ja nendele

tuginemine ei ole asjakohane ja kohus rikkus sellega kohtumenetluse norme.

6. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata. Vastustaja jääb oma seniste vastuväidete juurde, pidades halduskohtu otsust

õigeks ja põhjendatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas 26.05.2025 uue tõendina 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

selle kohta, et D. Pronini suhtes 2023. a märtsis alustatud kriminaalasi seoses 15.03.2023

toimunud ründega kaebaja vastu lõpetati, kuna kannatanu ja kahtlustatav nõustusid menetluse

lõpetamisega vahenduskokkuleppe teel. HKMS § 51 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama

oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja

õigeks lahendamiseks vajalik. Alles ringkonnakohtule esitatud tõend oli tegelikult olemas ja

ilmselt kaebajale ka teada juba enne seda, kui halduskohus andis esimese astme kohtumenetluses

menetlusosalistele 08.04.2024. a kirjaliku menetluse määrusega tähtaja mh uute tõendite

esitamiseks. Kuigi sellise tõendi esitamisega alles 26.05.2025 on kaebaja rikkunud ka Tartu

Ringkonnakohtu 21.04.2025. a kirjaliku menetluse määruses antud tähtaega täiendavate

menetlusdokumentide, sh uute tõendite esitamiseks, mistõttu võiks ringkonnakohus nimetatud

tõendi tagastada ka HKMS § 51 lg 4 alusel, tagastab ringkonnakohus 13.03.2024. a

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse HKMS § 62 lg 2 alusel. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab

kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. See asjaolu, et kaebaja oli D. Pronini

suhtes alustatud kriminaalasjas kannatanu, ei tähenda käesoleva asja kontekstis kuidagi seda, et

üksnes sellest asjaolust tulenevalt ei võinud Viru Vangla X.X.-i suhtes 16.03.2023. a käskkirjaga

nr 3-23/1-2/128 alates 16.03.2023 täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Seega ei ole

13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse näol tegemist HKMS § 62 lg 2 mõistes

tõendiga, millel oleks käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Eeltoodud põhjusel tagastab

ringkonnakohus 13.03.2024. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse selle esitajale.

8. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning

muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega

rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ka ei ole halduskohus rikkunud

menetlusnorme, mis võiks anda alust kaebaja alternatiivse taotluse rahuldamiseks ehk asja

halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saatmiseks. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti

samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebaja väitel rikkus halduskohus EIÕK art 6 lg-st 1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust õiglasele

kohtumenetlusele, kuna jättis kohtuistungi korraldamata ja tunnistajad küsitlemata.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

9.1. Kaebaja esitas kaebuses taotluse kutsuda tunnistajatena kohtuistungile II üksuse juht

T. Salomets, vangla direktor M. Aas, kontaktisik R. Kivi ning valvurid A. Jaani, A. Kool,

V. Kakitis ja R. Vaher. 07.12.2023. a määruses märkis halduskohus ka selle kaebaja taotluse

osas, et kaebajal tuleb teatada kohtule kahe nädala jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest, kas

mõni kaebuses esitatud taotlus tõendite kogumiseks on seotud vaidlustatud käskkirja tühistamise

nõudega ning kui on, siis tuleb kaebajal need taotlused välja tuua ning iga taotletava tõendi kohta

põhjendada, millist tühistamiskaebuses esitatud väidet ta tõendada soovib. Kaebaja

halduskohtule ei vastanud ja ei põhjendanud, miks ta eelnimetatud isikuid käesolevas asjas

tunnistajana üle kuulata soovib ja mida ta nende ütlustega tõendaks. Halduskohus jättis

08.04.2024. a määrusega kaebaja taotluse tõendite kogumiseks (sh tunnistajate ülekuulamiseks)

rahuldamata ja otsustas, et asi vaadatakse HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel läbi kirjalikus menetluses,

kuna vaidluse all on käskkiri, mis kehtis 11 päeva ja mille kehtivus on praeguseks lõppenud ning

pooled ei vaidle olulisemate faktiliste asjaolude üle, sh selle üle, et kaebaja ja kinnipeetav D.

Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt, mille käigus D. Pronin

lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel

kaklema. Ei vaielda selle üle, et konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik ega ka

selle üle, et kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga.

Kaebaja väljendas vastuseisu üksnes neile vaidlusaluses käskkirjas toodud väidetele, et kaebaja

on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas) ning, et kaebaja on vangistuses

viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka

süüdi mõistetud. Viimatinimetatud väidete kohta palus halduskohus esitada vastustajal neid

väiteid kinnitavad tõendid. Vangla esitas halduskohtule kaebaja kohta koostatud riskihindamise

ankeedi ja viitas hinnangu aluseks olevatele ja riskihindamise ankeedis väljatoodud

süüdimõistvatele otsustele. Samuti selgitas halduskohus, et asjas toimus kohtueelne menetlus

ning pooled on juba korduvalt seisukohti vahetanud ja soovi korral on pooltel võimalik veel oma

seisukohti täiendada ja teise poole seisukohtadele vastu vaielda kirjaliku menetluse määruse

resolutsioonis toodud tähtaegadel. Poolte samasisuliste seisukohtade kordamine kohtuistungil ei

aita kaasa asja paremale ega kiiremale lahendamisele ning pooltel pole kohtuistungil reeglina

enam õigust välja tuua uusi asjaolusid või esitada uusi tõendeid. Kohtumenetluse vorm ei mõjuta

poole õigust olla asja arutamise juures, kuna ka kirjalikus menetluses on pooltel võrdne õigus

esitada kohtu poolt antud tähtajaks seisukohti ja tõendeid, mida kohus asja lahendamisel

sisuliselt käsitleb.

9.2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole

absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Asja

läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsustus ning kohus ei ole iseenesest seotud

menetlusosaliste tahteavaldustega. HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel võib kohus asja läbi vaadata

kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik

välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus

kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu,

sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. HKMS § 2 lg 2

kohaselt tuleb haldusasi lahendada mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

Halduskohus otsustas vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses ja jättis kaebaja taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, kuna kaebaja ei selgitanud kohtule, miks ta neid isikuid

käesolevas asjas tunnistajana üle kuulata soovib ja mida ta nende ütlustega tõendaks. Samuti ei

olnud asjas vaidlust selliste vaidlusaluses käskkirjas toodud vastustaja väidete üle, mida ei oleks

saanud hinnata kirjalikus menetluses esitatuna. Seda, kas kaebaja on riskihindamise alusel

kõrgohtlik vangidele (risk vanglas) ja seda, kas ta on vangistuses viibides kokku neljal korral

kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on ta ka süüdi mõistetud, kontrollis

kohus nende kirjalike dokumentide alusel, mille põhjal vangla vastavasisulised väited esitas –

kaebaja riskihindamise ankeedi ja asja juurde võetud linna- ja maakohtu otsuste alusel. Selliste

dokumentide hindamiseks puudus vajadus kohtuistungit korraldada. Ka ei ole kaebaja

apellatsioonkaebuses selgitanud, millist lisaväärtust oleks kohtuistungi korraldamine asja

lahendamisele juurde andnud või kuidas kaebuses tunnistajate üle kuulamata jätmise tõttu jõudis

halduskohus ekslikule otsusele. Seda arvestades keeldus halduskohus põhjendatult tunnistajate

ülekuulamisest ja kohtuistungi korraldamisest. Halduskohus ei rikkunud käesoleval juhul oma

tegevusega EIÕK artiklit 6.

10. Kaebaja väitel väljus halduskohus kaebuse piiridest, kuna tõlgendas kohtuotsuses asja nii, et

kaebaja oli vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud juhtumis süüdi olev pool (ohtlik ründaja), aga

mitte kannatanu ja jättis alusetult tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et kuigi

vaidlusalune käskkiri anti välja põhjendustega, et kaebaja lõi samuti teda rünnanud

kinnipeetavat, ei teinud kaebaja midagi valesti, vaid kasutas enda elu ja tervise kaitseks

hädakaitset, mistõttu ei olnud kaebaja tegu õigusvastane. Kaebaja väidab apellatsioonimenetluse

jätkuvalt ka seda, et kuna teda ründas ootamatult teine kinnipeetav, mitte vastupidi, siis ei

esinenud kaebajast tulenevat ohtu ning vaidlusalune käskkiri on õigusvastane.

10.1. Kaebaja väide kaebuse piiride ületamisest halduskohtu poolt on ekslik. HKMS § 2 lg 3

kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud

ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Vaidluse eseme

määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse

alus (HKMS § 41 lg 1 ls 1). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses

esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 ls 2). Kaebuse piiridest väljumisega oleks

HKMS § 2 lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus teeb otsuse nõude kohta,

mida kaebaja ei ole esitanud. Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Halduskohtu

menetluses oli kaebaja kaebus Viru Vangla 16.03.2023. a käskkirja nr 3-23/1-2/128

tühistamiseks. Halduskohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus eelnimetatud nõuet, jättes

vaidlusaluse 24.05.2024. a otsusega X.X.-i kaebuse rahuldamata. Seega ei saa väita, et

halduskohus oleks kaebaja poolt esitatud kaebuse piiridest väljunud. Seda, et halduskohus oleks

väljunud kaebuse piiridest, ei tulene ka kaebaja viitest HKMS § 158 lg-le 2 ja väitest, et

haldusakti ja toimingu õiguspärasust peab kohus hindama haldusakti andmise või toimingu

tegemise aja seisuga.

10.2. Nõustuda ei saa ka kaebaja väidetega, et vaidlusaluses käskkirjas on teda alusetult peetud

mingis teos süüdi olevaks pooleks ja et temast ei tulenenud 15.03.2023. a intsidendiga seoses

mingisugust ohtu ning vangla 16.03.2023. a käskkiri on seetõttu õigusvastane.

Vaidlusaluse käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69

tähenduses. VangS §-s 69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks

julgeoleku tagamisel vanglas ning neid kohaldatakse ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab

kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele

isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes

seetõttu, et vaatamata asjaolule, et ta ei rünnanud esimesena, osutas ta siiski vastupanu ning

sooritas ka ise lööke teise kinnipeetava suunas ehk astus aktiivselt kaklusesse. Praeguses

haldusasjas esitas Viru Vangla juba kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel vaidluse

aluseks oleva 15.03.2023. a sündmuse kohta tõendina videosalvestise, mis kinnitab 16.03.2023. a

käskkirja aluseks olevas ettekandes toodud sündmuse kirjeldust, mille kohaselt algas

kinnipeetavate vaheline füüsiline konflikt omavahelisest verbaalsest suhtlusest, D. Pronin

ründas tõepoolest esimesena kaebajat, kuid ka kaebaja ei jäänud passiivseks ega üritanud

konflikti muul viisil lõpetada, kuigi sealsamas oli ka valvur, vaid lõi D. Proninit vastu vähemalt

ühe korra. Salvestiselt nähtub ka see, et antud olukord lõppes alles ametniku sekkumisega ja

kumbki konflikti osapoolest ei taandunud vabatahtlikult. Seega on ebaõige X.X.-i väide, et ta ei

kujuta endast ohtu vangla julgeolekule ega ka teistele kinnipeetavale, sest tema ei rünnanud

esimesena. Arvestades seda, et kaebaja osales siiski mingil määral kakluses, osutas vastupanu ja

lõi samuti kaaskinnipeetavat, ei saa pidada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist ilmselgelt põhjendamatuks. Käesoleval juhul ei kohaldatud täiendavaid

julgeolekuabinõusid üksnes X.X.-i suhtes, vaid ka teise füüsilise konflikti osapoole suhtes. Kuni

asjaolude täpsema väljaselgitamiseni oli põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine ka kaebaja suhtes, kuivõrd seeläbi tagati vangla üldine julgeolek ning hoiti ära

võimalikke uusi konflikte. Nähtuvalt käskkirjas väljatoodud kaalutlustest oli täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik vangla julgeolekukaalutlustel. Vaatamata asjaolule, et

kaebaja ei olnud konfliktis osapool, kes sooritas esimese löögi, ei tähenda see seda, et vangla

pidanuks jätma tekkinud olukorrale reageerimata või kiitma heaks kinnipeetavate osalemise

füüsilises konfliktis. Vaidlusaluse käskkirjaga ei tunnistatud kedagi, sh kaebajat toimunus

süüdlaseks ega ka kannatanuks, sest tegemist ei ole distsiplinaarmenetluse käskkirjaga ega

kellegi suhtes kriminaalasja alustamisega, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

käskkirjaga. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval

eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus

kaitstava õigushüve kahjustamises.

Viru Vangla 16.03.2023. a käskkirjast nähtuvalt võeti täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel arvesse nii kaebaja käitumist 15.03.2023 toimunud sündmuse ajal, kui ka tema

varasemat käitumist vangistuses viibides laiemalt. On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei

alustanud kaebaja, kuid kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse füüsilise

vägivallaga. Nagu juba öeldud, siis seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale

omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, sh ei ole kaebaja suhtes

algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust, kuid see ei tähenda, et kaebaja osavõtul ei oleks

saanud uuesti tekkida ohtlik olukord. Kõiki asjaolusid arvestades esines seega põhjendatud

kahtlus, et konflikti osapoolteks olnud kinnipeetavate, sh kaebaja, eraldamata jätmisel oleks

analoogse olukorra kordumine tõenäoline. Oht seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava

vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia uuesti füüsilise vägivalla kasutamiseni.

Kuna tegemist ei ole olnud distsiplinaar- või süüteomenetlusega, siis ei ole kaebaja poolt

põhjendatud kasutada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga seoses mõisteid

nagu „süüdlane“ ja „kannatanu“ ning viidata KarS-i §-des 28 ja 29 toodud mõistetele

„hädakaitse“ ja „hädaseisund“ ning väita, et kuna tema tegevus 15.03.2023 oli hädakaitse, siis oli

see õiguspärane tegevus ja tema suhtes ei tohtinud sellest tulenevalt täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada.

11. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt ei ole halduskohtu poolt toimikusse võetud

varasemad kohtuotsused asjakohased ja nendele tuginemine ei ole samuti asjakohane, kuna

kohus pidi haldusakti õiguspärasust hindama üksnes haldusakti andmise aja seisuga.

11.1. Asja materjalidest nähtuvalt vaidles kaebaja vastu vaidlusaluses käskkirjas toodud

seisukohale, et kaebaja on kõrgohtlik vangidele, kuna ta on vangistuses olles neljal korral

kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda ja selle eest on ta ka süüdi mõistetud.

08.04.2024. a määruses palus halduskohus esitada vastustajal oma seisukohti kinnitavad tõendid

ja vangla esitas kaebaja riskihindamise ankeedi ning selgitas, et X.X. on kolmel korral süüdi

mõistetud kaaskinnipeetavate ründamisega seoses, aga neljal korral on ta kaaskinnipeetavaid

rünnanud. Vastustaja viitas ka sellele, et vastavate kriminaalasjades tehtud otsuste kohta on info

olemas riskihindamise ankeedis. Kaebaja esitas 22.04.2024 halduskohtule taotluse, et vanglat

kohustataks esitama oma väiteid kinnitavad kohtuotsused. Halduskohus rahuldas taotluse

08.05.2024. a määrusega ning võttis neli kriminaalasjades tehtud linna- ja maakohtu lahendit

(kolm otsust ja määrus) asja materjalide juurde. Kuna vastustaja tugines vaidlustatud käskkirjas

riskihindamise ankeedi alusel ka neile kriminaalasjades tehtud lahenditele kaebajast tingitud ohu

hindamisel ja prognoosimisel ning halduskohus kontrollis eelnimetatud lahendite abil seda, kas

X.X. on vanglas neli korda kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, siis oli tegemist igati

asjassepuutuvate tõenditega HKMS § 62 lg 2 mõttes.

11.2. Halduskohus ei rikkunud ka seda põhimõtet, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse

haldusakti andmise aja seisuga. Nagu juba märgitud, tugines vastustaja vaidlustatud käskkirjas

riskihindamise ankeedi alusel ka kõnealustele kriminaalasjades tehtud lahenditele kaebajast

tingitud ohu hindamisel ja prognoosimisel ning halduskohus hindas vangla 16.03.2023. a

käskkirja õiguspärasust selle andmise aja seisuga, so hindas selle sisu ja põhjendusi sellistena,

nagu need vaidlusaluses haldusaktis kirjas olid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

vastustaja võis kaebajast tuleneva ohu hindamisel ja prognoosimisel tugineda kõigile

kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele asjaoludele olenemata

sellest, kas vastav faktiline asjaolu tehti kindlaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks varasemas süüteo- või

distsiplinaarmenetluses).

12. Eeltoodu alusel jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud, kuna ringkonnakohus jätkas talle

menetlusabi andmist. Seega puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks

käesoleva otsusega.

14. Vastavalt kaebaja taotlusele asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)