2-21-118191/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-118191

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagiavaldus F.V

vastu

leppetrahvi

ja

sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas

Kostja F.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja Janika

Drobot

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus muutmata.

2. Jätta Osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Osaühingu EUROPARK ESTONIA kanda.

Kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-118191

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 15.06.2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse F.V-lt (kostja) 40 euro saamiseks. Seoses kostja

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21.07.2021 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja

mõista 40 eurot, sh leppetrahvi 30 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot.

2.1. Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki SKODA OCTAVIA (registreerimismärgiga

XXXXXX) omanik või vastutav kasutaja alates 08.05.2012. Sõiduk oli 01.06.2018 pargitud

parkimistingimusi rikkudes hageja opereeritavale parkimisalale (Reisijate 7/9 Depoo parkla).

Hageja pani leppetrahvinõude kostja sõiduki kojamehe ja esiakna vahele. Hageja esitas

tõenditena sõidukist tehtud fotod ja leppetrahvinõude.

2.2. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude 10 eurot tasumist. Hageja põhjendab nõuet

Transpordiametile ja rahvastikuregistrile tehtud päringutega ning kostjale posti teel nõudekirja

saatmisega.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

3.1. Kostja kinnitas, et ta on sõiduki omanik, kuid raske on tuvastada, kes juhtis sõidukit.

Kuna leppetrahvi väljastamisest on möödunud 6 kuud, ei pea kostja teadma, kes ta sõidukit

kasutas. Kostja väidab, et talle ei ole leppetrahvi kätte toimetatud mõistliku aja jooksul.

Kostja ei ole meeldetuletuskirja kätte saanud Pirita postkontorist.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 22.11.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

30 eurot ja jättes hagi rahuldamata sissenõudmiskulude 10 eurot väljamõistmiseks.

Menetluskulud jättis maakohus 25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 371,25 eurot ja viivise.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt Reisijate 7/9

Depoo parkla parkimise eest leppetrahvi 30 eurot.

4.2. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid 10 eurot, kuivõrd hageja ei

tõendanud sissenõudmiskulude suurust.

4.2.1. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust hageja ja kostja vahelise kokkuleppega

sissenõudmiskulude hüvitamise kohta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 kohaselt on

meeldetuletuskirjade saatmise kulude (sh ka kokkulepitud suurusega kulude) nõude eelduseks

meeldetuletuskirja võlgniku poolt kättesaamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

2-21-118191

lg 1 kohaselt või kättesaaduks lugemine TsÜS § 70 kohaselt. Hagiavalduses ei ole märgitud

asjaolusid, millest nähtub meeldetuletuskirjade kostja poolt kättesaamine või kättesaaduks

lugemine. Kirja väljatrükiga ja Omniva iseteeninduse veebilehe väljatrükiga saadetiste

teekonna jälgimise kohta on maakohtu hinnangul tõendatud meeldetuletuskirja tähitud postiga

saatmine kostja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressile. Kohtu hinnangul tuleb

seetõttu lugeda meeldetuletuskiri TsÜS § 70 järgi kostja poolt kättesaaduks, sest kostjal oli

mõistlik võimalus lepingurikkumise kohta saadetud meeldetuletuskirjaga tutvuda.

Transpordiametile päringu tegemine on tõendatud Transpordiameti vastuse väljatrükiga.

4.2.2. Hageja koormis on tõendada VÕS § 128 lg 3 mõistes kulud, mis tekkisid hagejale

sissenõudmistoimingu tegemisega ning põhjuslik seos parkimistingimuste rikkumise ja

kulude tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4). Hageja on avaldanud, et tähitud kirja saatmise

hinnavahemik on olenevalt tsoonist 3,99 eurot kuni 4,25 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kohtu hinnangul ei nähtu hageja seletusest, milline oli kostjale saadetud tähitud kirja

postikulu. Hageja ei ole konkreetse kirja saatmise postikulude kohta tõendeid esitanud.

Hageja on avaldanud, et riigilõivuseaduse (RLS) § 2011 järgi tuli tasuda ühekordse taotluse

alusel liiklusregistri andmete ja andmete väljavõtte või muu dokumendi väljastamise eest

riigilõivu 8 eurot iga töötunni eest. Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud, kui palju

riigilõivu tasus hageja kostja andmete väljastamise eest. Kohtu hinnangul ei ole hageja

tõendanud liiklusregistri andmete eest riigilõivu tasumist. Hageja on avaldanud, et lisandub

trükkimise ja ümbrikusse panemise tasu. Hageja seletusest jääb ebaselgeks, kas hageja loeb

kuluks trükkimise ja paberi maksumuse ning ümbriku maksumuse või töö, mida kirja

saatmiseks tuli teha. Hageja ei ole tõendanud paberi ja ümbriku maksumust. Hageja ei ole

tõendanud, et hageja pidi seonduvalt kostjale meeldetuletuskirja saatmisega tegema selliseid

kulutusi tööle (täiendav töö- või teenustasu), mida ta ilma kostja lepingurikkumiseta teinud ei

oleks. Hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirja trükkimise ja ümbrikuga seonduvate kulude

suurust.

4.2.3. Hageja on esitanud kohtule tõendina 2021. a majandusaasta aruande, millest nähtuvad

tegevuskulud (üür ja rent, sideteenus ja IT, raamatupidamine, audit, juriidilised teenused,

kommunaalkulud, töövahendid, tehnilised arendused jne, tööjõukulud). Hagejale hüvitatavaks

kahjuks ei ole hageja majandustegevuse kulud, mis tekivad sõltumata sellest, kas kostja tasub

leppetrahvi või mitte. Hageja ei ole tõendanud, milline osa hageja raamatupidamises

kajastatud kuludest tekkis seetõttu, et kostja ei tasunud leppetrahvi. Majandusaasta aruanne ei

tõenda seetõttu hageja poolt sissenõudmiskuluna 10 euro kandmist.

4.3. Maakohus jaotas menetluskulud arvestades hagi rahuldamise ulatust ning leidis, et hageja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on lepingulise esindaja kulu 420 eurot ja riigilõiv 75

eurot, millest 60% on vastavalt 315 eurot ja 56,25 eurot. Kostjal ei ole hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega

jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata sissenõudmiskulud, ja menetluskulude jaotuse

osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

5.1. Hageja leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et hageja on teinud päringu Transpordiametile,

et selgitada välja sõiduki vastutav kasutaja/omanik, ja rahvastikuregistrile, et selgitada välja

vastutava kasutaja/omaniku kontaktandmed, ning saatnud saadud tulemustele tuginedes

2-21-118191

tähitud meeldetuletuskirja kostjale. Hageja esitas tõendid Omniva iseteenindusportaalist, st

väljavõtte kirja teekonnast. Kostja esitas tõendid, mis kinnitavad, et kiri jõudis temani ja

seejärel hoiustati seda postkontoris.

5.2. Maakohus tõlgendas VÕS § 1132 kitsendatult, leides, et sissenõudmiskulude nõue ei ole

põhjendatud. Maakohus ei hinnanud hageja esitatud tõendeid igakülgselt. Kohtu seisukoht, et

majandusaasta aruandes väljatoodud kuluartiklid ei ole seotud leppetrahvide väljastamisega,

on ilmselgelt põhjendamatu ega vasta tõele. VÕS § 1132 sätestatud piirmäärad on loodud

selleks, et kaitsta tarbijaid ülemääraste sissenõudmiskulude eest. Hageja esitatud nõue, mis

tugineb riigiasutustele tehtud päringutel ja kostjale saadetud tähitud kirjal, on selgelt

kooskõlas sissenõudmiskulude eesmärgiga ning tuleb kostjalt välja mõista. Juhul, kui kostja

oleks tasunud nõude tähtaegselt, ei oleks pidanud hageja tegema täiendavaid toiminguid.

5.3. Maakohus ei hinnanud hageja majandustegevuse eripära. Hageja on parkimisoperaator,

kes teostab järelevalvet mitmesajas parklas. Hageja on saatnud 2021. a jooksul mitukümmend

tuhat kirja ja teinud mitukümmend tuhat päringut. Eluliselt ei ole usutav ega mõistlik, et

hageja suudaks tõendada konkreetselt ühe kirjaga seotud kulusid nii detailselt, nagu kohus on

oma lahendis viidanud. Tehtud toimingute puhul on riigiasutused esitanud koondarved

kuupõhiselt, mille hageja on tasunud riigile. Tõenäoliselt ei oleks võimalik ei

Transpordiametil ega rahvastikuregistril esitada sellist arvet, kus oleks välja toodud ühe

konkreetse isikuga seotud kulu või toiming. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja

majandusaasta aruandest nähtuva võlamenetlusega seotud kulude näol on tegemist kuludega,

mis tekivad sõltumata sellest, kas kostja tasub leppetrahvi või mitte. Mitmed IT-teenused,

sideteenused, juriidilised teenused ja tööjõukulud on otseses seoses nii leppetrahvide

väljastamisega kui ka nende sissenõudmisega.

5.4. Lisaks märgib hageja, et Omniva (Eesti Post AS) jagab oma kliente era- ja äriklientideks.

Äriklientidel on kuumakse, mida eraklient tasuma ei pea. Selle tulemusel oli võimalik aga

ärikliendil „edastada info Omnivale“, kes tegeles iga kirja väljatrükkimise ja ümbrikusse

panemise. Esitatud arvetel ei ole välja toodud, et kui palju täpselt on kuumakse, kirja

koostamise kulu, kirja ümbrikusse panemise kulu, kirja postmargi kulu, kirja kohale viimise

kulu jne. Arvel on märgitud kogusumma konkreetse kalendrikuu eest. Vaidlust ei saa olla

selles, et toimingud on tehtud. Kostja on ise tõendanud, et tähitud kiri jõudis Pirita

postkontorisse, millele ta järele ei läinud. Seega on hageja tõendanud, et ta on saatnud VÕS §

1132 lg 2 p-s 1 nõutud tasulise meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistrist avaldatud

elukoha aadressile (tähitud kiri koos kirja teekonnaga).

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda

maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6

kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

8. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja tõi maakohtus

esile, et ta on sissenõudetegevuse raames teinud päringu Transpordiametile sõiduki vastutava

2-21-118191

kasutaja või omaniku kindlakstegemiseks, rahvastikuregistrile vastutava kasutaja või omaniku

kontaktandmete saamiseks ning saatnud kostjale tähitud meeldetuletuskirja. Samas ei ole

hageja esile toonud ega tõendanud nende tegevustega kaasnenud kahju suurust. Siinses asjas

ei ole hageja ja kostja sõlminud sissenõudekulu hüvitamiseks kokkulepet, mistõttu tuleb

hageja nõue lahendada VÕS-s sätestatu alusel.

8.1. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudekulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni

500 eurot. Nimetatud norm sätestab sissenõudekulu ülempiiri ega ole iseseisvaks

nõudealuseks. Võla sissenõudmisel tekkinud kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda kahju

hüvitamise üldsätte (VÕS § 115) alusel. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1132 lg 2 p 1 seab

kahju hüvitamise nõudele ülempiiri, kuid ei vabasta hagejat kahju hüvitamise nõude eelduste

esile toomise ja tõendamise vajadusest. Sama kinnitab ka õiguskirjandus: „Lõigetes 1 ja 2 on

sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu

hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lg-s 1. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu

nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei

ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju

hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle

ulatust ka tõendama. Nagu eespool mainitud, tuleb ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni

alusel sissenõudmiskulude hüvitamist nõudes arvestada VÕS § 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

hüvitise ülempiiridega. Sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas ulatuses saab vastavalt sama

sätte lg-le 4 nõuda üksnes erandlikel asjaoludel“ (TsMS komm I (2016), § 1132, p 4.a).

8.2. Maakohus on õigesti märkinud, et hagejal lasub kohustus tõendada VÕS § 128 lg 3

mõistes kulud, mis talle sissenõudmistoimingute tegemisel tekkisid. Hageja heidab

maakohtule ette, et vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud hageja majandustegevuse eripära,

tema esile toodut ega tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuna ükski hageja esitatud

tõenditest ei kinnita kahju, mida kostja hagejale sissenõudmiskuludena tekitas. Seda ei kinnita

mh hageja 2021. majandusaasta aruanne, millest nähtuvad tegevuskulud (üür ja rent,

sideteenus ja IT, raamatupidamine, audit, juriidilised teenused, tööjõukulud jms). Hageja on

esile toonud, et on saatnud 2021. aasta jooksul mitukümmend tuhat kirja ja teinud

mitukümmend tuhat päringut ning Transpordiamet, rahvastikuregister ega Omniva ei väljasta

hagejale arveid iga üksiku tegevuse kohta. Teenusepakkujad esitavad arved kuuarved, mis ei

kajasta detailselt iga üksiku päringu või kirja saatmise kulu. Pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230

lg 1). Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele

tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Maakohus on 30.09.2024 ja 04.10.2024 hagejale

selgitanud, et hageja peab sissenõudekulude suurust ja kostja rikkumisega tekkinud kahju

põhjusliku seose tõendama ning et VÕS § 1132 lg 2 p 1 ei ole hageja nõude aluseks. Hageja ei

ole sellele vaatamata oma tegelikku kahju suurust esile toonud ega tõendanud. Põhjendamatu

on ka etteheide, et maakohus ei analüüsinud majandusaasta aruandes kajastatud numbreid.

Majandusaasta aruanne kajastab hageja kogu majandustegevuse kulusid, mistõttu ei saa kohus

üksnes selle pinnalt järeldusi teha.

2-21-118191

8.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning

õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse seletuskirjast (786 SE), et hageja ei pea

sissenõudekulude suurust tõendama. Seletuskirja kohaselt ei leidnud inkassoettevõtete

ettepanek sätestada fikseeritud tõendamist mittevajav piirmäär rakendamist. Samuti, et

„Kogusumma täpsem sisustamine aitab vältida ohtu, et väidetavaid kulusid nõutakse

piirmäära ulatuses sisse, kuigi need ei pruugi olla tegelikult tekkinud.“ Seega on seadusandja

küll näinud ette sissenõudekulude piirmäära, kuid sätte mõtteks ei ole kehtestada seadusest

tulenev hinnakiri.

8.4. Eeltoodut ei välista ka seletuskirja väide, et „regulatsiooni täpsustamine peaks

hõlbustama kohtute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima

konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudekulude

mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ja millele hinnangu andmine on oluliselt

keerulisem.“ Vastupidiselt hageja arusaamale ei tulene sellest, et võlausaldaja ei peaks

tõendama sissenõudekulude suurust. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab üksnes sissenõudekulu

ülempiiri. Ülempiiri jääva kahju puhul saab eeldada hüvitisnõude mõistlikkust. See aga ei

tähenda, et hageja ei peaks esile tooma ja tõendama tegelikult tekitatud kahju ulatust ega

põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel.

9. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et teeb kalendriaastas palju päringuid ning saadab

palju meeldetuletusi, mille eest teenusepakkujad esitavad koondarved, mistõttu on kahju

tõendamine keerukas. Üksnes nendest hageja esile toodud asjaoludest ei saa aga järeldada, et

kahju tõendamine oleks hagejale võimatu või ebamõistlikult koormav. Eeltoodud põhjustel

jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid kandnud,

mistõttu kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)