3-24-3279/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske, Maret Altnurme ja Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

11.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3279

Haldusasi

Y.O kaebus Tallinna Linnavalitsuse 22.10.2024

korralduse nr 955 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.12.2024 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja Y.O

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Terje Krais

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.O määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Y.O määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.12.2024 määruse

peale.

2. Rahuldada Y.O määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 20.12.2024 määrus

ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Jätta Y.O esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252

lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus (edaspidi ka vastustaja) andis 22.12.2010 korralduse nr 1996-k

alusel Meeliku tn 24/4 korteri nr 193 üürile Q-le, kes elas seal koos poja Y.O-ga (edaspidi ka

kaebaja).

2. Tallinna Linnavaraameti juhataja 15.11.2021 käskkirja nr 1.-1/259 alusel astus Q surma

tõttu üürilepingusse tema asemel kaebaja. Üürilepingu MV-698 kehtivus lõppes 23.10.2024.

3. Kaebaja esitas 04.07.2024 Tallinna Linnavaraametile avalduse eluruumi üürilepingu

pikendamiseks.

3-24-3279

4. Tallinna Linnavalitsus jättis 22.10.2024 korraldusega nr 955 kaebaja avalduse

üürilepingu pikendamiseks rahuldamata. Eluruum tuli korralduse kohaselt vabastada hiljemalt

19.12.2024.

Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon leidis 28.08.2024 koosoleku protokolli nr 7-15/27

kohaselt, et Y.O ei ole Tallinna linna eluruumi vajav inimene. Ta on töövõimeline, tal pole

tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist. Y.O-l on stabiilne sissetulek. Eluruumi üürimise

korral eraturult on tal võimalik taotleda toetust esmaste kulude katmiseks. Seega puudub

kaebajal üürilepingu pikendamiseks kehtiv õiguslik alus. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §

41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei

ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. SHS §-dest 41 ja 42 tulenevalt on linnal kohustus tagada eluruumi

teenus inimestele, kes ei suuda Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud füüsilise või vaimse

puude tõttu tagada enda või oma pere põhjendatud vajadustele vastavat eluruumi. Samuti

tagatakse eluruum inimesele või perele, kes sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole

võimeline ise omale eluruumi tagama (näiteks raske puudega last, abikaasat või vanemat

hooldava inimese tööl käimise võimalused on piiratud ja tal võib olla probleeme majandusliku

toimetulekuga, sh eluaseme tagamisega). Ka õiguskantsler on asunud seisukohale, et

kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust üürilepingut pikendada, kui konkreetset eluruumi

vajatakse seadusest tuleneva eesmärgi täitmiseks. Käesoleval juhul on kaebajale linna

eluruumi andmise aluseks esinenud asjaolud ära langenud ning ta ei ole isik, kes vajaks enda

eluruumi küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi.

5. Kaebaja esitas 04.11.2024 vastustajale vaide. Vastustaja palus 18.11.2024 vastuses

kaebajal kõrvaldada vaides esinevad puudused hiljemalt 28.11.2024.

6. Kaebaja esitas 03.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

22.10.2024 korralduse tühistamiseks.

Vastustaja 10.12.2010 korraldust üürilepingu sõlmimise kohta ei ole tühistatud. Kaebaja ei ole

rikkunud eluruumi kasutamise reegleid. Arved on tasutud tähtaegselt.

7. Vastustaja palus vastuses kaebus tagastada või lõpetada haldusasja menetlus

kaebetähtaja rikkumise tõttu.

Kaebus on esitatud pärast ettenähtud kaebetähtaega ja seega hilinenult. Munitsipaaleluruumi

kasutamisõigust puudutav vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse

korras vaatamata sellele, et üürilepingu pikendamata jätmine on vormistatud linnavalitsuse

korraldusega. Kaebaja pole eluruumi kasutamise õigust saanud avalik-õigusliku

sotsiaalteenusena sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 tähenduses. Kaebaja kasutuses

oli harilik munitsipaaleluruum. Vastustaja palus kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 järgi

või alternatiivselt lõpetada asja menetlus HKMS § 124 lg 2 alusel.

8. Tallinna Halduskohus tagastas 20.12.2024 määrusega kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg

1 p 1 alusel.

Kaebaja ja vastustaja vahel kehtinud munitsipaaleluruumi üürilepingu vaidluse lahendamine

ei ole halduskohtu pädevuses.

2(7)

3-24-3279

Asjaolu, et üürilepingu pikendamata jätmise on linnavalitsus otsustanud korraldusega, ei

määra seda, kas tegu on avalik-õigusliku suhtega. Praeguses asjas räägib kaebaja ja vastustaja

vahel kehtinud üürilepingu eraõiguslikuks suhteks määratlemise kasuks see, et linna asemel

võiks üürilepingu pooleks olla ka eraisik.

Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise

kord“ § 2 eristab sotsiaaleluruumi ja munitsipaaleluruumi. Sotsiaaleluruum on eluruum, mida

kasutatakse isikule SHS-is ja linna õigusaktides eluruumi tagamise teenuse osutamiseks

(määruse § 2 p 10). Munitsipaaleluruum on eluruum, mida kasutatakse arengudokumentidest

ja teistest õigusaktidest linnale tulenevate ülesannete täitmiseks ning mis ei ole

sotsiaaleluruum (määruse § 2 p 8). Määruse § 4 p 1 järgi kasutatakse linna omandis või

kasutuses olevat elamut ja eluruumi seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete

täitmiseks, sh inimestele eluruumi tagamise teenuse osutamiseks SHS-is ja linna õigusaktides

ettenähtud korras. Munitsipaaleluruumi võib seega kasutada ka SHS-ist tuleneva

sotsiaalteenuse tagamiseks, kuid praeguses asjas sellist olukorda pole.

Vastustaja pole sõlminud kaebajaga üürilepingut seetõttu, et kaebaja vajab eluruumi tagamist

sotsiaalteenusena SHS § 41 lg 1 tähenduses. Kaebaja astus üürilepingusse ema kui esialgse

üürilepingu poole surma tõttu. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et kaebaja

olukord ei vasta linnalt eluruumi vajavate inimeste olukorrale. Järelikult ei ole kaebaja ja

vastustaja vahel olnud avalik-õiguslikku suhet sotsiaalteenuse tagamise eesmärgil (vt

Riigikohtu erikogu 24.03.2015 määrus asjas nr 3-3-4-1-15, p 10). Munitsipaaleluruumi

üürilepingu sõlmimisel tekkinud suhe kaebaja ja vastustaja vahel on seega eraõiguslik.

Vaidlus üürilepingu pikendamata jätmise üle kuulub maakohtu pädevusse (vt Riigikohtu

28.09.2004 otsus asjas nr 3-3-1-42-04, p 20 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2024 määrus

asjas nr 3-24-218, p-d 11 ja 12).

Kuigi kohus tagastab kaebuse pädevuse puudumise tõttu, on kaebus esitatud ka kaebetähtaega

rikkudes. Kaebaja on allkirjastanud digitaalselt üürilepingu pikendamata jätmise korralduse

24.10.2024. Kui otsus oleks halduskohtus vaidlustatav, olnuks kaebuse esitamise tähtpäev

järelikult 25.11.2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja palub määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada ning saata asi

halduskohtule lahendamiseks. Kaebaja palub ringkonnakohtul esialgse õiguskaitse korras

peatada vaidlustatud korralduse kehtivus.

Kaebaja ei ole astunud lepingusse ema kui üürilepingu poole surma tõttu. Kaebaja oli esialgu

üürilepingu pooleks, sest vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2010 korraldusele nr 1996-k

oli kaebaja algusest peale määratletud üürilepingu subjektina.

Vastustaja andis korteri kaebajale ja tema emale haldusakti alusel (Tallinna Linnavalitsuse

22.12.2010 korraldus nr 1996-k). Üürilepingu pikendamisest keeldumist tuleb selle sisust ja

viitest edasikaebamise korrale käsitleda samuti haldusaktina. Üürileping oli vastustaja poolt

sõlmitud haldusülesandeid täites.

Kaebus on halduskohtule esitatud tähtaegselt. Kaebaja sai 18.11.2024 kätte vaideotsuse ning

kaebus halduskohtule esitati 03.12.2024. Vastustaja eksitas kohut, kuna ei teavitanud vaide

esitamisest.

3(7)

3-24-3279

Halduskohus jättis tähelepanuta, et praegusel juhul on tegemist munitsipaaleluruumi, mitte

sotsiaaleluruumiga ning selle üürilepingu pikendamise üle otsustamiseks pidi haldusorgan

välja selgitama, kas jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks

(antud juhul kaebaja endise elukoha maja eluruumina kasutuskõlbmatus ja maha

lammutamine). Vaidlustatud korraldusest tuleneb aga, et haldusorgan keeldus üürilepingu

pikendamisest hoopiski seetõttu, et kaebajal puuduvad sotsiaaleluruumi kasutusele andmise

eeldused, kuigi eluruum oli kaebajale algusest peale võimaldatud teisel õiguslikul ja faktilisel

alusel ning SHS § 41 ei ole asjassepuutuv.

Eluruumi üürilepingu pikendamisega seonduvat käsitlevad tsiviilõiguses võlaõigusseaduse

(VÕS) §-d 309–333, kuid käesoleval juhul pidi vastustaja lähtuma Tallinna Linnavolikogu

01.05.2024 „Tallinna linna eluruumide kasutusse andmise korra“ § 22 lg 2 p-st 1. Vaidluse

lahendamine on halduskohtu pädevuses.

Vastustaja jätab kaebaja ilma kodust, milles ta on lapsepõlvest alates elanud neliteist aastat.

Kaebaja on tasunud üüri ja käitunud nõuetekohaselt. Muu elukoha võimalus tal puudub.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tekib reaalne oht, et kaebaja tõstetakse keset

talve kodust välja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele

piisaval määral, et see lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104

lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. Määruskaebemenetluses on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud vastustaja korraldus on

antud eraõiguslikus või avalik-õigusliku suhtes.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi

tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest

tulenev kohtuasi. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on

pädeva kohtu määramisel oluline, kas tegemist on avalik-õiguslikust või eraõiguslikust

suhtest tuleneva vaidlusega. Halduskohtule ei anna pädevust asja läbivaatamiseks pelgalt see,

kui dokument on vormistatud haldusaktina ning see sisaldab halduskohtule osundavat

vaidlustamisviidet (Riigikohtu 20.04.2006 määrus asjas nr 3-3-1-31-06, p 7). Kohtute

pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt Riigikohtu erikogu

24.03.2015 määrus asjas nr 3-3-4-1-15, p 7 ja 19.11.2018 määrus asjas nr 3-18-1757, p 8).

Avalik-õigusliku ülesande täitmisega on tegemist juhul, kui halduse tegevuse aluseks on

avaliku õiguse normid (vt Riigikohtu 04.12.2019 määrus asjas nr 3-18-1273, p 13; Riigikohtu

02.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-72-13, p-d 11–12; Riigikohtu 01.04.2004 määrus asjas nr 3-2-

4-1-04, p-d 10–14; Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2024 määrus asjas nr 3-24-1501, p-d 8–9).

13. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille

lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1).

14. Vastustaja 22.10.2024 korraldus nr 955 ei ole korralduse sisu ja selle andmise asjaolusid

hinnates antud eraõiguslikus suhtes. Kaebaja soovis saada vastustajalt korteri edasi

kasutamise võimalust. Vastustaja tugines vaidlustatud korralduses SHS §-dele 41 ja 42.

Eluruumi tagamine on SHS § 41 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

4(7)

3-24-3279

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei

ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. Vastustaja hinnangul tuleb sotsiaaleluruum tagada isikule, kes

vajab seda puude või töövõime vähenemise tõttu, millest tulenevalt ta ei saa endale ise

eluruumi tagada. Vastustaja hindas korralduses üksnes kaebaja (sotsiaal)abi vajadust ning

leidis, et selle andmise alused on nüüdseks ära langenud ja uueks perioodiks sama korteri

üürile andmine pole põhjendatud. Tegemist on avalik-õigusliku otsustusega, kas kaebajal on

SHS §-de 41 ja 42 alusel õigus saada sotsiaalteenust, millist pädevust ei ole vastustajal

eraõiguslikus suhtes üürileandjana. Eraisikust üürileandjal ei oleks sellises olukorras

kohustust ega pädevust otsustada üürnikule (sotsiaal)abi andmist avalik-õiguslike normide

alusel. Järelikult ei olnud vastustaja praegusel juhul otsustust tehes olemuslikult samasuguses

olukorras, nagu võinuks olla mistahes eraisik sarnases õigussuhtes tema asemel ning

pooltevaheline vaidlus on sellest tulenevalt avalik-õiguslik. Kui kaebaja eesmärgiks oli SHS §

41 mõttes

sotsiaalkorterit mittevajava isikuna

taotleda sotsiaaleluruumi asemel

munitsipaaleluruumi, siis tuleb lugeda avalik-õiguslikuks ka vaidlus selle üle, et vastustaja

lahendas tema taotluse valede avaliku õiguse normide alusel.

15. Üürilepingu lõppemise ja pikendamisest keeldumisega seonduvad vaidlusküsimused

võivad olla nii avalik- kui eraõiguslikud. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-21-30 mh

sotsiaaleluruumi andmise vaidluste kontekstis leidnud, et era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda

läbipõimumise tõttu ei ole võimalik avaliku võimu kandja poolt teenuse osutamisega seotud

vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Käesoleva vaidluse lugemist

eraõiguslikuks varasem kohtupraktika ei toeta. Erinevalt halduskohtu viidatud Riigikohtu

erikogu lahendatud juhtumist asjas nr 3-3-4-1-15 ei ole vastustaja praegusel juhul otsustanud

senist üürilepingut üles öelda lepingust ja VÕS-ist tulenevatel alustel. Halduskohtu viidatud

kohtuasjades nr 3-3-4-1-15 ja nr 3-24-218 ei olnud linn teinud ka SHS-ile tuginevat keelduvat

otsust, nagu praeguses asjas. Vastustaja on vaidlusaluse korraldusega sisuliselt otsustanud

(sotsiaal)abi uueks perioodiks mitte anda. Korralduse põhjendustes on analüüsitud kaebaja

vastavust selle abi saamise tingimustele ja seda korraldust puudutava vaidluse keskseks

küsimuseks ei ole vastustaja tegevus senise üürisuhte osapoolena, vaid kaebaja

kvalifitseerumine avalik-õiguslikule (sotsiaal)abile. Asjaolu, et kaebajal on mh võimalik

kasutada VÕS § 326 lg-st 2 tulenevat õiguskaitsevahendit, ei võta talt õigust nõuda linnalt

SHS-ist tulenevate kohustuste täitmist. Nende nõuete lahendamise alused ja menetluskord on

erinevad. Sellele viitas ka Riigikohtu erikogu asjas nr 3-3-4-1-15 tehtud lahendi p-s 13. Seega

on siinne vaidlus erinev asjast nr 3-3-4-1-15 ning halduskohus on praegusel juhul pädev asja

lahendama. Samale seisukohale on sarnases vaidluses asunud varasemas praktikas ka Tallinna

Ringkonnakohus (12.06.2024 määrus asjas nr 3-24-1501, p-d 8–9). Halduskohtul tuleb

ettevalmistavas menetluses mh kontrollida, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja vajadusel,

kas muud tingimused kaebuse menetlusse võtmiseks on täidetud või mitte.

16. Eeltoodu tõttu tuleb määruskaebus rahuldada ja halduskohtu määrus tühistada ning saata

asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

17. Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud korralduse kehtivus.

Ringkonnakohus järeldab, et kaebaja soovib esialgse õiguskaitse korras talle kohtuvaidluse

ajaks eluruumi kasutamise tagamist.

18. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

5(7)

3-24-3279

arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja

esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).

19. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust välistada ei saa. Esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise korral kaotaks kaebaja võimaluse kasutada senist eluaset. Õiguskaitsevajadus ei ole

siiski ainuke esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldus.

20. Esialgse õiguskaitse korras vastustaja kohustamisel tagada kaebajale eluruumi kasutamise

võimalus otsustaks kohus sisuliselt vaidluse ette ära. Kuigi esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamine ei ole välistatud mh olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma

eesmärgi juba enne asja sisulist lahendamist, peaks sellisel juhul esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või

faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist

kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kaebaja pole esialgse

õiguskaitse taotluses väitnud, et tema puhul esineb SHS § 41 lg-s 1 viidatud

sotsiaalmajanduslik olukord või tal puuduvad vahendid korteri vabaturult üürimiseks.

Ülekaalukat vajadust esialgse õiguskaitse järele ei saa tuletada ka kaebaja väidetest, et ta on

lapsepõlvest alates elanud vaidlusaluses korteris ja tasunud üüri ning käitunud

lepingukohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja vajadus esialgse õiguskaitse järele

piisav, õigustamaks soovitud hüve saamist riigilt juba kohtumenetluse ajal.

21. Kaebuse eduväljavaated praeguses menetlusstaadiumis ei ole selged, kuid on pigem

kasinad. Kaebaja märgib määruskaebuses, et SHS § 41 lg 1 pole asjassepuutuv, kuna

praegusel juhtumil pole tegemist sotsiaaleluruumiga ning kaebaja pole soovinud saada

vastustajalt korteri kasutamise võimalust tulenevalt enda sotsiaalsetest probleemidest. Kaebaja

möönab seega, et tema puhul pole tegemist vähekindlustatud isikuga, kes oleks sotsiaalkorteri

vajaja SHS § 41 mõttes. Selline isik ei saa nõuda, et linn annaks talle tingimata eluruumi.

Vastava isiku taotluse võib linn lahendada selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu

eluruume. Kaebeõigus on mainitud isikul üksnes siis, kui linn on eluruumi andmisel

eelistanud tema taotluse lahendamisel mõnda teist taotlejat meelevaldselt (vt Riigikohtu

10.04.2014 määrus nr 3-3-1-91-13, p 23). Viimast pole kaebaja väitnud. Vastustaja on

seadnud kahtluse alla kaebuse tähtaegsuse. Kaebaja esitas 04.11.2024 vaide. Vastustaja palus

18.11.2024 vastuses kaebajal vaides esinevad puudused kõrvaldada, kuid kaebaja puudusi ei

kõrvaldanud, vaid esitas selle asemel kaebuse halduskohtusse. Puudub info vaide tagastamise

kohta. Praegu on ebaselge, kas kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast ja kas esinevad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Kui vaie on

tagastatud õiguspäraselt, ei saa vaide esitamist käsitada HKMS § 47 lg 2 tähenduses nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimisena ning halduskohtusse pöördumise

30-päevast tähtaega (HKMS § 46 lg 1) ei saa hakata arvestama vaide tagastamise otsuse

teatavaks tegemisest, vaid vaide esemeks olnud haldusakti teatavaks tegemisest (nt Riigikohtu

16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2022 määrus nr 3-21-

964, p 9; Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2020 määrus nr 3-20-1310, p 9; 26.04.2018 määrus

nr 3-17-1670, p 15). Isiku suhtes, kes selgesõnaliselt väidab, et ta ei järgi nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korda, tuleb samuti halduskohtusse pöördumise 30-päevast tähtaega

hakata arvestama vaide esemeks olnud haldusakti teatavaks tegemisest (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus asjas nr 3-22-1564, p 21). Kaebuse eesmärk ja kaebuse

tähtaegsusega seonduvad asjaolud vajavad edaspidises menetluses selgitamist.

22. Eeltoodu tõttu jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

6(7)

3-24-3279

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)